2-24-100588/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Meelis Eerik

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.09.2025.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-100588

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ (registrikood 11542046, asukoht Mustamäe tee 16,

10617 Tallinn) hagi Xi (X isikukood XXX, elukoht xxx) vastu võla

nõudes

Hagihind

Menetluse liik

6875,83 eurot

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ hagiavaldus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda.

3. Määrata, et Xil kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest.

Asjaolud ja kohtu põhjendused

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus

ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda.

Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud

väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse,

kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise

tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus menetleb asja kirjalikus menetluses vastavalt

poolte nõusolekule.

Hagiavaldusest nähtuvalt on Ferratum Bank plc ja kostja sõlminud laenulimiidi lepingu. Laenu

kinnitamiseks pidi kostja logima oma isikukoodi ja saadetud PIN koodi kasutades Ferratumi

iseteenindusse ning sisestama laenulimiidi kinnitamise lehel saadetud kinnituskoodi. Sellega loeti

poolte vahel leping sõlmituks 25.10.2019. Hagiavaldusest nähtuvalt krediidilepingu tingimuste

punkti 6.1 kohaselt võimaldati kostjale limiiti kuni 3000 eurot. Leping sõlmiti tähtajatult. Kostja on

kasutanud laenuandja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku summas 7205 eurot. Kostja poolt

kasutusse võetud krediidilepingu hinnakirja p 2 ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe

p 3 kohaselt kohustus klient tasuma raha kasutamise eest tasu intressimääras 46,68% aastas ehk

0,1279% päevas. Lepingule lisatud Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo teabelehe punkti 3

kohaselt erineb krediidi kulukuse määr sõltuvalt kasutusele võetud krediidi suurusest. Hageja tõi

hagiavalduses välja, et nt 1000 euro suuruse krediidi korral on krediidi kulukuse määr 58,09%

aastas. Eespool toodud arvutuse aluseks on intress 46,68% aastas krediidisaldolt eeldusel, et krediit

võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena

võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest. Hagiavaldusest

nähtuvalt hinnakirja punkti 3 kohaselt on viivisemäär võrdne intressimääraaga, so 46,68% aastas

ehk 0,1279% päevas. Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja ja kostja sõlminud lepingu lisa, mille

punkti 6.1 kohaselt suurendati laenulimiiti 5000 eurole ja hinnakirja punkti 2 kohaselt kohaldati

intressimäärana 49,09% aastas ehk 0,1345% päevas. Vastavalt lepingu tingimustele kohustus kostja

tagastama laenu igakuiselt krediidiandja poolt edastatud arvete alusel.

Hagiavaldusest nähtuvalt on kostja krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid summas 8314

eurot, millest arvestati krediidisumma katteks 2230,70 eurot, kulude katteks 185,15 eurot ja intressi

katteks 5898,15 eurot. Kuivõrd viimane makse nõude katteks teostati kostja poolt aprillis 2023 ja

üksnes osaliselt augustis 2023, siis oli kostja alates maist 2023 viivituses täielikult vähemalt kolme,

mai 2023, juuni 2023, juuli 2023 ja osaliselt august 2023 osamaksete tasumisega. Kuivõrd kostja

minimaalset tagasimakset tähtaegselt ei tasunud lõppes leping 22.09.2023 ning kostja kohustus

tasuma kogu olemasoleva võlgnevuse. Lepingu kehtivuse ajal teostas laenuandja kostjale

väljamakseid kogu summas 7205 eurot. Kostja on tasunud krediidisumma katteks kokku 2230,70

eurot. Kostja põhivõlgnevus hageja ees on hagi esitamise seisuga 4974,30 eurot, mille hageja palub

kostjalt välja mõista. Lisaks palub hageja mõista välja kostjalt tasumata intressi summas 903,16

eurot. Viivist arvestab hageja tagastamata krediidisummalt alates laenulepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast 23.09.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 13.02.2024 intressiga võrdses määras.

Hageja palub mõista välja kostjalt viivise summas 963,37 eurot ja sissenõudmiskulud summas 35

eurot.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas märkis hageja järgmist. Nimelt kontrollis

krediidiandja kostja isikusamasust Rahvastikuregistrist ja maksehäireid Maksehäireregistrist

tuvastatud andmete põhjal.

18.03.2024 määrusega jättis kohus hagiavalduse käiguta ning andis hagejale tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks. Kohus kohustas hagejat esitama kohtule kostja poolt kirjalikult taasesitatavas

vormis esitatud avalduse kohta laenu saamiseks, krediidilepingu sõlmituks lugemise eelduste kohta,

tõendades, et krediit on välja makstud, kostjal oli raha tagasi maksmise kohustus ja seda on rikutud,

andmed ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohta ja lepingu

ülesütlemisavalduse kostjale kättetoimetamise kohta.

Hageja on esitanud vastuse kohtunõudele. Hageja selgitas, et vastavalt lepingu üldtingimuste

punktile 7.1 esitab krediidisumma väljamakse jaoks laenusaaja laenutaotluse veebilehe või

telefonikõne vahendusel. Kostjale on teostatud väljamakseid 20. osas, mille kohta on kostja

igakordselt laenutaotluse esitanud. Hageja esitas väljamaksete tõendamiseks maksekorraldused

igakordse väljamakse tõendamiseks. Hageja tõi välja, et krediidiandjal ei ole käesolevaks ajaks

õnnestunud tehniliste tõrgete tõttu süsteemist kätte saada kostjale teostatud esimest väljamakse

korraldust. Hageja selgitas, et krediidiandja on esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtete

täitmise kohta täiendava tõendi, milleks on helisalvestis kostja ja krediidiandja vahel toimunud

telefonivestlusest, milles täpsustatakse krediidisumma väljamaksmisele eelnevalt kostja igakuised

sissetulekuid, kohustusi, laenu eesmärki ja kontrollitakse isikusamasust. Kostja ja krediidiandja

telefonivestluse alusel tuvastati informatsioon järgmiselt. Nimelt kostja igakuised sissetulekud olid

Hansa Gaas ettevõttest summas 700 eurot, Liikuri korteriühistust summas 250 eurot ja IT

Kinnsivara Hooldus ettevõttest summas 300 eurot, kokku summas 1250 eurot. Kostja igakuised

kohustused olid kokku 450 eurot.

02.05.2024 määrusega võttis kohus hagiavalduse menetlusse.

Kostja on esitanud vastuse hagiavaldusele. Kostja avaldas, et kostja ei võta hagi õigeks ning ei

tunnista hagiavalduses tema vastu suunatud nõudeid. Kostja märkis, et hagiavalduses ei leidnud

tõendamist 25.10.2019 tehtud väljamakse summas 1200 eurot. Hageja on märkinud, et

krediidiandjal ei ole käesolevaks ajaks õnnestunud tehniliste tõrgete tõttu süsteemist kätte saada

kostjale teostatud esimest väljamakse korraldust. Kostja leiab, et juhul, kui probleem oli ajutises

tehnilises tõrkes, millele hageja viitas 24.04.2024, peab selline tehniline probleem hetkeseisuga ehk

kuu jooksul juba olema lahendatud, kuid selle asemel esitas hageja 30.04.2024 kohtule tõendi pildi

kujul. Kostja leiab, et esitatud tõend ei ole nõuetekohane.

Lisaks on kostja seisukohal, et esialgne krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Kostjale ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks kogunud ja kontrollinud andmeid kostja

varalise seisundi kohta. Kostja tõi välja, et hageja poolt esitatud telefonivestlusest nähtub, et

krediidiandja teenindaja küsis kostjalt vaid palgaandmed. Klienditeenindaja ei selgitanud välja, kas

kostjal olid muud sissetulekuallikad, nt ettevõtlustulu, investeeringud, dividendid jms. Kostja ütles

telefonivestluses, et ta alustas just tööd TP kinnisvaras ja hakkab saama sealt tasu 250 eurot kuus

ning lisaks 50 eurot sõidukompensatsiooni tulevikus. Kostja rõhutas, et ta vastas kõikidele

krediidiandja küsimustele ausalt, esitades täpselt need andmed, mida krediidiandja küsis tarbijalt.

Kostja lisas, et vaatamata sellele, et kostja tõi telefonivestluses välja teise finantskohustuse

olemasolu ja suuruse, ei ole esialgne võlausaldaja välja selgitanud selle põhiosa ja intresside suurust,

lepingu kestust ning sellest tulenevalt ka rahalise kohustuse võimaliku suurenemise (sh

intressimäära tõusu) mõju kostja maksevõimele. Kostja märkis, et krediidiandja ei küsinud tarbijalt

infot majapidamiskulude kohta ega ka selgitanud välja kostja majapidamiskulusid kostja konto

väljavõtte abil. Kostja asus seisukohale, et kuivõrd krediidiandja ei küsinud tarbijalt endalt ega ka

kogunud andmeallikatest andmeid kostja varalise seisundi, sissetuleku regulaarsuse, majapidamis-

jms kulude kohta, pidi ta kasutama krediidivõimelisuse analüüsiks tarbija konto väljavõtet.

Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et esimese krediidilepingu sõlmimisel 25.10.2019 rikkus esialgne

võlausaldaja vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Lisaks, kui pooled

sõlmisid lepingu lisa, millega suurendati laenulimiiti 5000 eurole, ei hinnanud hageja kostja

krediidivõimelisust enne krediidi ülempiiri muutmist. Sellest tuleneb kostja hinnangul, et lepingu

lisa sõlmimisel on esialgne võlausaldaja samuti rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kostja lisas, et kuivõrd intressimäär kuni 31.12.2022 oli 0% ning kõik kostja poolt kuni 31.12.2022

tehtud tagasimaksed tuleb lugeda laenu põhisumma katteks, siis kostjal võlgnevust ei eksisteeri.

Samuti on alusetu lepingu ülesütlemine esialgse võlausaldaja poolt 22.09.2023, sest

ümberarvestusest nähtub, et lepingu ülesütlemise momendil kostjal puudus võlgnevus esialgsele

võlausaldajale. Kostja tõi välja, et hageja väitel on kostja saanud krediidiandjalt kokku 7205 eurot

ning maksnud tagasi kokku 8315 eurot. Kostja sõnul, kuivõrd esimene väljamakse 25.10.2019 ei

leidnud tõendamist, lähtub kostja eeldusest, et ta on saanud krediidiandjalt 6005 eurot (7205 eurot –

1200 eurot). Lugedes kõik kostja poolt tehtud tagasimaksed laenu põhisumma katteks, siis on kostjal

tekkinud enammakse summas 2309 eurot (6005 eurot – 8314 eurot). Kostja märkis, et juhul, kui

hageja tõendab esimese väljamakse tegemist summas 1200 eurot, siis on kostja enammakse

krediidiandjale summas 1109 eurot (7205 eurot – 8314 eurot). Mõlemal juhul puudub kostja

hinnangul sissenõutavaks muutunud võlgnevus hagi esitamise ajal. Tuginedes eeltoodule palub

kostja kohtul jätta hagi rahuldamata ning tuvastada lepingu ülesütlemise tühisust.

Hageja on esitanud seisukoha kostja vastusele. Hageja märkis, et algne krediidiandja selgitas

krediidisumma väljamakse tõendi 1200 eurot osas, et panga arvelduskonto, millelt krediidiandja

väljamakse teostas, on tänaseks suletud. Seetõttu ei ole võimalik saada väljamakse tõendit

maksekorralduse kujul. Hageja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kostjale ei ole selge, kas temale

on selline krediidisumma tasutud või mitte nagu kostja oma vastuses lahtiseks jätab. Ülejäänud

kostja vastuse osas jääb hageja hagiavalduses esitatud põhjenduste juurde.

Kostja on esitanud täiendava seisukoha, milles esitas vastuväited krediidi kulukuse määrale. Nimelt,

kostja tõi välja, et dokumentides, mis oli esitatud hagiavalduse lisades 1 ja 2, puuduvad tarbija nimi,

isikukood, aadress ja kuupäevad, st hageja poolt esitatud dokumentide põhjal ei saa tuvastada, millal

laenuleping ja laenulepingu lisa sõlmiti. Seoses sellega, et lepingu sõlmimise aega ei ole võimalik

tuvastada, puudub kostja sõnul ka võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr oli lepingu

sõlmimise ajal kooskõlas seadusega. Lisaks puudub võimalus tuvastada, millal laenulepingu lisa oli

sõlmitud ja kontrollida krediidi kulukuse määra vastavust seadusele. Seega leiab kostja, et kuna

antud olukorras ei ole võimalik hagi aluseks olevaid asjaolusid (so lepingu kehtivust) kontrollida,

muudab see hagi õiguslikult põhjendamatuks juhul, kui hageja ei esita vajalikke andmeid krediidi

kulukuse määra kontrollimiseks. Kostja leiab seega, et hagi esitamise ajal puudub kostjal võlgnevus.

Kostja märkis, et ta on teinud hoopis enammakse hagejale. Kostja lisas, et tühise lepingu korral on

ka ülesütlemine tühine. Kostja on märkinud lisaks, et andmed krediidi kulukuse määra ja kõigi

tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete

kogusumma kohta, mis oli tarbijale esitatud ainult standardinfo teabelehes, on esitatud näitlikul

kujul. Eeltoodust tulenevalt on kostja seisukohal, et esialgne võlausaldaja ei esitanud tarbijale

andmeid krediidi kulukuse määra ja kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi

kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta. Lisaks on kostja seisukohal, et andmete

esitamist teabelehes, üldtingimustes ja hinnakirjas ei saa võrdsustada andmete esitamise kohustuse

täitmisega lepingus. Kostja märkis vastuses, et andmed esialgse laenulimiidi kohta on esitatud

ebaselgelt ja ebatäpselt. Kostja tõi välja, et tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või

selle koopia püsival andmekandjal. Hageja aga kostja sõnul vastavat kohustust ei täitnud. Kostja

asus seisukohale, et kõnealune tarbijakrediidileping ja selle lisa on tühised. Kostja avaldas vastuses,

et tema hinnangul ei ole esialgse võlausaldaja poolt esitatud dokumendid (üldtingimused

hinnakirjaga ja standardinfo teabeleht) lepingudokumendid. Nimelt, kõikides dokumentides

puuduvad kostja nimi, isikukood, aadress ja kuupäev. Kostja palub jätta hagi rahuldamata,

tuvastada, et leping on tühine, tunnistada lepingu ülesütlemise tühisust ja tunnistada võlgnevuse

puudumine ja enammakse olemasolu hageja ees.

Kohus on teinud pooltele kompromissettepaneku ja andnud tähtaja lõplike seisukohtade esitamiseks.

Poole kompromissi ei saavutanud ning lõplikke seisukohti ei esitanud.

TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks

siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud

põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks

esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05. märtsi 2020 otsus asjas nr

C-679/18, p-d 20-23).

Järgnevalt kujundab kohus seisukoha üksnes asjas tähtsust omavate väidete ja tõendite osas.

Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et kostja ja Ferratum Bank plc vahel oli sõlmitud

tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Ferratum Bank plc oli oma

majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule,

kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Hageja on

esitanud kohtule laenulimiidi lepingu ja laenulimiidi lepingu lisa 1, mille alusel võimaldati kostjale

krediiti. Kostja vaidles hagile vastu ning leidis, et krediidiandja ei täitnud nõuetekohaselt

vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi, lisaks ei ole hageja tõendanud

25.10.2019 väljamakse summas 1200 eurot tegemist kostjale ning puuduvad andmed krediidi

kulukuse määra arvutamise kohta. Kostja palub jätta hagi rahuldamata, tuvastada, et leping on

tühine, tunnistada lepingu ülesütlemise tühisust ning tunnistada võlgnevuse puudumine ja

enammakse olemasolu hageja ees.

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma

kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised

varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.

VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase

kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam

kui kolm korda. Krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud lepingule lisatud Euroopa Tarbijakrediidi

Standardinfo teabelehe punkti 3 kohaselt erineb krediidi kulukuse määr sõltuvalt kasutusele võetud

krediidi suurusest. Hageja tõi välja, et näiteks 1000 euro suuruse krediidi korral on krediidi kulukuse

määr 58,09% aastas. Eespool toodud arvutuse aluseks on intress 46,68% aastas krediidisaldolt

eeldusel, et krediit võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse

tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest.

Krediidikulukuse esialgse määra eeldustes ja arvestamisel on võetud arvesse tasusid täpselt nii nagu

see krediidilepingu tingimuste kohaselt kohalduksid (kuivõrd krediidilepingu hinnakirja kohaselt

lisandub väljavõtte tasu alates krediidisumma teisest väljamaksest ning krediidikulukuse määr on

arvestatud selliselt, et krediidisumma võetakse kasutusse korraga ühe väljamaksena, siis väljavõtte

tasu ei ole krediidi kulukuse esialgse määra arvutamisel arvestatud). Lepingu punkti 13.10 kohaselt,

kui krediidi kulukuse määr ületab seaduses sätestatud ülemmäära, siis vähendatakse lepingu alusel

tasumisele kuuluvat intressi viimaste tagasimaksete arvelt selliselt, et krediidi kulukuse määr

vastaks seaduses sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiirile. Esialgne krediidi kulukuse määr oli

seadusjärgsetes piirmäärades.

VÕS § 406 lg 5 sätestab, et kui kokku on lepitud intressimäära muutumine või tasud, mis ei ole

arvutamise ajal määratavad, märgitakse tarbijakrediidilepingus krediidi kulukuse määra asemel

krediidi kulukuse esialgne määr, lähtudes esialgsest intressimäärast ja muudest tingimustest lepingu

sõlmimise ajal, nagu need kehtiksid kogu lepingu kestuse ajal.

Kostja on vaielnud vastu asjaolule, et lepingus puuduvad andmed krediidi kulukuse määra

arvutamise kohta ning ei ole teada, mis kuupäeval leping sõlmiti. Hageja on esitanud kohtule

tõendid, millest nähtub, et kostja on esitanud laenutaotluse 25.10.2019 ning samal kuupäeval on see

aktsepteeritud. Lisaks nähtub, et kostja on tagastanud krediiti esmakordselt 28.11.2019. Seega

puudub kohtul alus kahelda, et leping sõlmiti 25.10.2019. Hageja poolt 25.10.2019 sõlmitud

lepingus väljatoodud krediidi kulukuse määr ei ületa lepingu krediidi kulukuse määra rohkem kui

kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole leping ja lepingu lisa tühised VÕS § 406² lõike

1 alusel.

Kohus hindab, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja

on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline

krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2008/48/EÜ 23. aprilli 2008 direktiivi artiklis 8 puuduvad otsesed

viited tarbija vastavate kohustuste kohta krediidiandjale aktiivselt omalt poolt teavet esitada, küll

aga sätestab preambuli punkt 26, et tarbijad peaksid samuti toimima läbimõeldult ja austama oma

lepingulisi kohustusi.

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -

vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija

krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava

metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad.

KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis

1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel:

1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute

laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist;

2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise

regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi;

3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite

õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse

arvutamisel.

KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud

nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale

teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet

tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse

konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidiasutuse seaduse § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja

jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2 omandas esialgne võlausaldaja

infot muuhulgas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta

taotluses esitatud andmete, konto väljavõtte ja kogutud andmete alusel. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt

peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse

hindamiseks.

VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus),

hindama tarbija krediidivõimelisust. Riigikohus on sisustanud vastutustundliku laenamise

põhimõtet selliselt, et sellest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on

hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul

on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse",

mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotama oma vara (sh eluaseme) ja

muutuma maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

VÕS § 4034 lg-st 3 nähtub, et krediidivõimelisuse hindamine toimub mh tarbija esitatud andmete

põhjal.

Hagiavaldusest nähtuvalt on krediidiandaja enne kostjale laenu andmist teinud päringud

Rahvastikuregistrisse ja Maksehäireregistrisse ning hinnanud kostja maksevõimet kostja esitatud

andmete alusel. Vastuseks kohtunõudele vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta

esitas hageja kohtule helisalvestise kostja ja krediidiandja vahel toimunud telefonivestlusest, milles

täpsustatakse väidetavalt krediidisumma väljamaksmisele eelnevalt kostja igakuised sissetulekuid,

kohustusi, laenu eesmärki ja kontrollitakse isikusamasust. Hageja tõi välja, et krediidiandja on

saanud teada, et kostja igakuised kohustused olid kokku summas 450 eurot ning sissetulekud kokku

summas 1250 eurot. Kostja pangakonto väljavõtet krediidiandja küsinud ega hinnanud ei ole. Kostja

on leidnud, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja on

selgitanud, et ta vastas kõikidele krediidiandja küsimustele ausalt, esitades täpselt need andmed, mis

krediidiandja küsis temalt. Kohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et krediidiandja oleks järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet kostjale laenu andmisel. Nimelt, krediidiandja on teinud

kostja krediidivõime hindamiseks päringu Maksehäireregistrisse ning analüüsinud kostjaga läbi

viidud telefonivestlust. Krediidiandja ei ole teostanud päringuid Pensioniregistrisse, Maksu- ja

Tolliametisse ega teistesse avalikesse registritesse. Lisaks ei ole krediidiandja küsinud kostjalt

pangakonto väljavõtet, millelt nähtuksid detailselt kostja sissetulekud ja väljaminekud.

Krediidiandja on andnud kergekäeliselt kostjale laenu kontrollimata, kas kostja on võimeline laenu

teenindama. Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt puudus krediidiandjal igakülgne kontrollitav

info kostja töötasu, majapidamiskulude jms kohustuste kohta. Eelnev info nähtuks

Pensioniregistrist, Maksu- ja Tolliametist ning kostja pangakonto väljavõttelt. Krediidiandja on

võimaldanud kostjale krediiti üksnes kostjaga peetud telefonivestluse põhjal, millest ei selgu

detailseid andmeid kostja maksevõime kohta. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja ei täitnud

nõuetekohaselt teabe omandamise kohutust. Enne krediidi võimaldamist kostjale puudusid

krediidiandjal andmed kostja varalise seisundi, majapidamis- ja muude oluliste kulude ning

sissetulekute kohta.

Kohus asub seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Kohus

selgitab, et üksnes päring Makshäireregistrisse ja andmed telefonivestlusest, ei ole piisavaks kostja

maksvõime kontrollimisel.

Hageja väitel on krediidiandja teostanud kostjale lepingu raames väljamakseid summas 7205 eurot.

Hageja on esitanud kohtule maksekorraldused 6005 euro kandmise kohta kostja arveldusarvele.

Hageja märkis, et algne krediidiandja on selgitanud krediidisumma väljamakse tõendi 1200 euro

osas, et panga arvelduskonto, millelt krediidiandja väljamakse teostas, on tänaseks suletud. Seetõttu

ei ole võimalik saada väljamakse tõendit maksekorralduse kujul 1200 euro kostjale ülekandmise

kohta. Kohtu hinnangul on seega tõendatud, et krediidiandja on andnud kostjale krediiti summas

6005 eurot. Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid summas 8314 eurot, millest

krediidisumma katteks on arvestatud 2230,70 eurot, kulude katteks 185,15 eurot ja intressi katteks

5898,15 eurot.

Kohus on tuvastanud, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd

krediidiandjal puudus igakülgne info kostjale laenu andmisel kostja sissetulekute ja kohustuste

kohta. Seega arvestab kohus kostja poolt tasutud 8314 eurot põhivõlgnevuse katteks. Olenemata

asjaolust, kas kostja on krediidiandjalt saanud 7205 eurot või 6005 eurot, on kostja põhivõlgnevuse

krediidiandjale tasunud suuremas ulatuses kui on põhivõla nõue. Kostja on vastuses hagile palunud

kohtul tunnistada enammakse olemasolu hageja ees. Kohus selgitab, et kui kostjal on enam tasutud

summa nõue, siis tuleb see esitada eraldi nõudena krediidiandja vastu.

Kohus jätab hagi rahuldamata, kuivõrd kohus tuvastas, et krediidiandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning arvestades kostja tagasimaksed põhivõlgnevuse katteks,

on kostja oma võlgnevuse tasunud.

VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173

lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse

kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 esimene lause sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid.

Kuivõrd menetluskulud jäävad hageja kanda ning kostja osales menetluses ilma esindajata, puudub

vajadus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Seega rahaliselt kindlaksmääratavad

ja väljamõistetavad menetluskulud käesolevas menetluses puuduvad.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Meelis Eerik

Kohtunik