2-23-109416/40 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Karin Mölder

Kohtujurist

Evelin Miggur

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. september 2025.a., Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-109416

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi S. Z. vastu võlgnevuse ja

viivise nõudes

Tsiviilasja hind

1724,23 eurot

Menetlusosalised

ja

esindajad

nende Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479;

asukoht Toompuiestee 35, 10149 Tallinn)

Hageja esindajad: Sigrid Rahkema ja Ahto Järvela (e-post

jurist@julianus.ee)

Kostja: S. Z. (isikukood XXX, elukoht XXX)

Kostja esindaja: Lembit Nurk (e-post XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi S. Z. vastu võlgnevuse ja viivise nõudes

osaliselt.

2. Mõista S. Z.lt välja põhivõlg 241 eurot ja viivis 110,58 eurot Aktiva Finance Group

OÜ kasuks.

3. Mõista S. Z.lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhinõudelt (241 eurolt)

alates 21.04.2023 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

4. Jätta menetluskulud 78,14% ulatuses hageja kanda ja 21,86% ulatuses kostja

kanda.

5. Mõista S. Z.lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulu 269,97 eurot.

6. Mõista Aktiva Finance Group OÜ-lt S. Z. kasuks välja menetluskulu 406,33 eurot.

7. Tasaarvestada Aktiva Finance Group OÜ ja S. Z. vastastikused kohtumäärusega

väljamõistetavad menetluskulud ning mõista Aktiva Finance Group OÜ-lt S. Z.

kasuks välja menetluskulu 136,36 eurot.

Edasikaebamise kord

Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus

võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab

menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1. Aktiva Finance Group OÜ esitas 06.03.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse võlgnikult 1555,83 euro saamiseks. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetas Pärnu

Maakohus 05.04.2023 maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses. Harju Maakohus kohustas 06.04.2023 määrusega avaldajat esitama

nõuetekohase hagiavalduse. Hageja esitas hagiavalduse 21.04.2023.

2. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja 09.02.2022 sõlminud võlatunnistused ning

võlausaldaja ja võlgnik maksekokkulepped nr XXX ja XXX. Hageja nõuab kostjalt võlgnevust

1364,41 eurot, viivist 124,23 eurot ja edasiulatuvat viivist põhinõudelt alates hagiavalduse

kohtule esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni määras 0,065% iga tasumisega

viivitatud päeva eest.

3.

26.01.2024 esitas hageja kohtule seisukoha, milles selgitas krediidi kulukuse määra ja

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist. Hageja on seisukohal, et laenuandja on teostanud

põhjaliku krediidihindamise. Hageja on seisukohal, et kui taotluse täitmisel esitas kostja

laenuandjale ebaõigeid andmeid, ei saa laenuandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumist. Laenuandja ei saa eeldada, et temale esitatud andmed ei ole õiged. Kui kostja soovib

teadlikult teist lepingupoolt eksitada, käitub ta VÕS § 14 tulenevate nõuete vastaselt.

4. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt taotluses

esitatud teavet ning tegi päringu Maksu- ja Tolliametisse. Lepingu nr XXX alusel on krediidiandja

teada saanud Pensioniregistri päringust, et kostja 6 kuu keskmine sissetulek oli 1153,06 eurot.

Väljaminekuteks on kostja märkinud 522,90 eurot. Krediidiandja arvestab regulaarseteks

majapidamiskuludeks 150 eurot kuus. Lepingu osamakseks kujunes 124,82 eurot. Laenuandja on

arvestanud kõik kostja kulud ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 355,28 eurot

(1153,06-522,96-150,00-124,82).

5. Lepingu nr XXX alusel on krediidiandja teada saanud Pensioniregistri päringust, et kostja 6

kuu keskmine sissetulek oli 1153,06 eurot. Väljaminekuteks oli kostja märkinud 647,78 eurot.

Krediidiandja arvestab regulaarseteks majapidamiskuludeks 150 eurot kuus. Lepingu osamakseks

kujunes 87,11 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud ning teada saanud, et kostjale jääb

raha reservi vähemalt 268,17 eurot (1153,06-647,78-150,00-87,11). Samuti on laenuandja teinud

päringu maksehäireregistrisse. Lähtudes maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingu

sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi maksehäiret.

6. Juhul kui krediidisaaja on käesoleval juhul esitanud laenuandjale oma kohustuste või

sissetulekute suuruse kohta ebaõiget teavet, ei vabasta see krediidisaajat lepingust tulenevate

kohustuste (so eelkõige intressi ja viivise tasumise kohustus) täitmisest. Arvestades hagi aluseks

oleva lepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli

võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga

inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi

raskuseteta täitma.

7.

10.07.2025 esitas hageja kohtule seisukoha, milles on selgitanud täiendavalt vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist. Lähtudes VÕS § 4034 lg-le 2 omandas esialgne võlausaldaja

muuhulgas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta teabe

taotluses. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel kontrollis esialgne võlausaldaja ka avalike

andmebaase. Esialgne võlausaldaja on omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on

võimeline krediidilepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Esialgne võlausaldaja hindas

kostja krediidivõimelisust ja andis kostjale piisavaid selgitusi, et kostja saaks hinnata, kas pakutav

tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale.

8. Juhuks, kui kohus leiab et vastutustundliku laenamise põhimõtteid on rikutud, palub hageja

hagiavalduse rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel. Juhul, kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise

põhimõtteid on rikutud, palub hageja alternatiivselt hagiavalduse rahuldada lepingu nr XXX alusel,

mõistes kostjalt välja põhinõude summas 73,00 eurot (475,00-402,00) ning viivise põhinõudelt 475

eurot alates 16.10.2020 kuni 10.02.2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses summas

50,37 eurot ja viivise põhinõudelt 73,00 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 06.10.2022 VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

9. Juhul, kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtteid on rikutud, palub hageja

alternatiivselt hagiavalduse rahuldada lepingu nr XXX alusel, mõistes kostjalt välja põhinõude

summas 168 eurot (570,00-402,00) ning viivise põhinõudelt 570 eurot alates 16.10.2020 kuni

10.02.2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses summas 60,44 eurot ja viivise

põhinõudelt 168 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 06.10.2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Kostja vastuväited

10. Kostja on esitanud vastuse hagile, milles ta hagiavalduses esitatud nõudeid ei tunnista.

Kostja on seisukohal, et hageja ei ole oma nõuete tõendamiseks esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat

tõendit. Hageja ei ole võlatunnistuste puhul tõendanud nende autenditust ja nende

digiallkirjastamist kostja poolt. Samuti ei mäleta kostja, et ta oleks ühel päeval digiallkirjastanud

kuus dokumenti oma võlgade kohta.

11. Kostja puhul on tegemist puudega isikuga, kellel on juba kümmekond aastat tagasi

diagnoositud autism, määrati raske puue ja tuvastati töövõime kaotus 80%. Ühe põhilise haiguse

tunnusena on märgitud raskendatud arusaamist tõelisest olukorrast, kergeusklikkus ja

mõjutatavus. Palju aastaid tagasi võttis kostja tõepoolest sõprade mõjutusel laenu, millised

maksis tagasi tema ema.

12.

20.12.2024 menetlusdokumendis on kostja märkinud, et kuna kostja ei tunnista, et ta

oleks hagejale esitanud mingeid avaldusi laenu saamiseks ega allkirjastanud sellega seoses

mingeid dokumente, siis puudub alus hagi rahuldamiseks.

13. Kostja on ka seisukohal, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Kindel on, et hageja ei teinud päringut Krediidiinfosse. Nimelt oli seal kostjal alates

06.01.2021 registreeritud võlg summas 6514,44 eurot, mis oli kustutamata veel vähemalt seisuga

30.08.2024. Lisaks olid seal märked ka teiste, juba kustutatud maksehäirete kohta. Samuti

figureeris kostja hageja andmebaasides, kui problemaatiline laenuvõtja juba 2018. aastal.

Laenuandja ignoreeris antud fakti.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

14. Kohus, tutvunud asja materjalidega, sh uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid

tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

15. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5.04.1993

Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes,

mis on Eesti õigusesse üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast

(Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v

Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex

officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu

kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada

ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei

pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja

asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

16. Riigikohus on 3. juuni 2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et tõendamaks,

et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb

hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse

deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124,

p 12.2; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36; 10. detsembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui

vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis

kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne)

kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe

lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet

ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes

kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle

sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 24.

aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-149-11, p 20).

17. Samuti on Riigikohus 3. juuni 2021. a otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et kui

võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist

teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr

32-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik

saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega

loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb

kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse

sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki.

18. Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas 2-21-13098 selgitanud, et tarbija

ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse

võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla

sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa

tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline

kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse

alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning

seda peab kohus ametiülesande korras hindama (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus

tsiviilasjas 2-21-13098, p 27).

19. Samuti on Riigikohus on 24. novembri määruses tsiviilasjas 2-21-13098 punktis 28

selgitanud, et kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija

tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust

tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli

tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada

krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421.

Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11

alusel.

Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab

eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul,

kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa

see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt

tühised. Seetõttu ei ole kokkuvõttes vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude

korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on

sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas

tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad

(vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas 2-21-13098, p 28-29).

20. Kohus hindab võlatunnistusi (dtl 27-41) ning asub seisukohale, et poolte ühiseks tahteks,

eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu

kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud

kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni

kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust

oluliselt kehvemasse olukorda.

21. Kohus arvestab võlatunnistuste tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1 alusel võlatunnistuse

sõlmimise asjaolusid, st seda, et võlatunnistused on ette valmistatud hageja poolt ning puudub

alus kahelda, et maksekokkulepe ja võlatunnistus (dtl 27-41) on tüüptingimustega lepingud VÕS

§ 35 tähenduses. Võlatunnistusi allkirjastades on kostja olnud olukorras, kus tal oli juba

tähtaegselt tasumata võlgnevus summas 764,50 eurot (dtl 31) ja summas 898,19 eurot (dtl 39).

22. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud kostja poolt võlatunnistuste nr XXX ja

XXX allkirjastamist. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Hageja on esitanud kohtule kostja

poolt digitaalselt allkirjastatud võlatunnistuse nr XXX (dtl 26), mis on kostja poolt digitaalselt

allkirjastatud 09.02.2022 kell 09:58 ja võlatunnistuse XXX (dtl 34), mis on kostja poolt

digitaalselt allkirjastatud 09.02.2022 kell 09:56. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud,

et nimetatud dokumendid ei ole allkirjastatud kostja poolt. Käesoleval juhul on kohtu hinnangul

tuvastatav, et võlatunnistused nr XXX ja XXX on digitaalselt allkirjastatud kostja poolt ning

kohtul ei ole alust kahelda digitaalallkirjade kehtivuses. Lisaks asus kostja võlatunnistusi täitma,

millega samuti tunnistas kokkulepete sõlmimist. Vastuolulised, sh asja materjalidega vastuolus

on kostja väited, et ta ei ole kunagi esitanud avaldusi laenu saamiseks ega allkirjastanud sellega

seoses mingeid dokumente. Samas kostja ei eita raha saamist. Kostja heidab hagejale ette, et

hageja ei ole laenutaotluste saamisel järginud vastutustundliku laenaja põhimõtet, st kostja

tunnistab laenutaotluste esitamist. Asjas esitatud tõendid tõendavad kostja laenutaotluste

olemasolu, laenulepingute sõlmimist ja laenu väljamaksmist. Hageja on esitanud 01.07.2020

laenulepingu nr XXX (dtl 172-176) ja 01.07.2020 laenulepingu nr XXX (dtl 177-181) ning

kliendi taotluste andmed (dtl 182-183, 190-191). Hageja on kostja laenutaotluste alusel teinud

päringuid (dtl 184, 192), s.t laenutaotlused on olemas olnud ja need on teinud kostja, identides

ennast SmartID abil (dtl 227, 230). Hageja on saatnud kostjale tagasisidekirjad laenutaotluste

saamise kohta (dtl 250, 269). Hageja on esitanud maksekorraldused (dtl 306, 312) laenude kostja

arvelduskontole väljamaksmise kohta. Seega on asjas tuvastatav, et kostja on laenu taotlenud,

laenulepingud on sõlmitud ja laenud on kostjale väljamakstud.

23. Kostja on esile toonud ka, et kostja puhul on puudega inimesega, kel on raskendatud

arusaamine tõelisest olukorrast, ta on kergeusklik ja mõjutatav. TsMS § 13 lg 1 kohaselt tehing,

mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema

võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja

arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist

heaks. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et kostja puhul on tegemist isikuga, kes

ei saa aru või ei ole võimeline aru saama lepingu sõlmimisega kaasnevatest kohustustest. Seega

kostja ei ole tõendanud, et kostja oli võlatunnistuste ja laenulepingute sõlmimise ajal

otsusevõimetu. Kostja väited, et kostja puhul on tegemist laenukõlbmatu isikuga, on

paljasõnalised. Ainuüksi asjaolu, et kostja puhul on tegemist puudega isikuga, kes on kergesti

mõjutatav, ei muuda teda automaatselt otsustusvõimetuks isikuks. PKS (perekonnaseadus) § 203

lg 1 järgi kui täisealine ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu

kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, määrab kohus tema enda, tema vanema,

abikaasa, registreeritud elukaaslase või täisealise lapse või valla- või linnavalitsuse avalduse

alusel või omal algatusel talle eestkostja. TsMS § 8 lg 3 kohaselt kui isikule, kes vaimuhaiguse,

nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või

neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega

ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Rahvastikuregistrist ei nähtu, et kostjale oleks

määratud eestkostja, seega on kostja puhul tegemist teovõimelise isikuga.

24. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise

viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse,

kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus

piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu

eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks.

25. Seega hoolimata sellest, et võlatunnistuses on märgitud, et see on konstitutiivne, ei

tuvasta kohus, et poolte tegelik ühine tahe oli konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele suunatud.

Samuti ei tulene pelgalt võlatunnistuses märgitust, et võlgnik on kõikidest vastuväidetest

loobunud. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele kohaldub

tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

kohustus. Kohus tuvastab samuti, et ülaltoodud asjaolusid arvestades ei ole kostja loobunud

vastuväidetest, millised on kostjale kui tarbijale VÕS § 421 alusel tagatud tulenevalt sätete

imperatiivsest iseloomust. Isegi kui lugeda, et kostja tahe oli suunatud vastuväidetest

loobumisele, on mistahes seadusest kostja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe, mida vastuväidetest

loobumine vaieldamatult on, VÕS § 421 alusel nii või teisiti tühine.

26. Kui krediidiandja või nõude loovutamise korral tema eriõigusjärglane soovib panna

tarbija vastu maksma nõudeid, mis tulenevad võlatunnistusest, mille aluseks on

tarbijakrediidileping, peab kohus tegema tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks esmalt

kindlaks, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406

lg 1) on seadusega kooskõlas (Riigikohtu 12. juuni 2024. a otsus tsiviilasjas nr 2-23-116386).

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Võlatunnistuse nr XXX

alusvõlasuhteks on 01.07.2020 sõlmitud laenuleping nr XXX krediidi kulukuse määraga 39,97%.

Kolmekordne Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr oli sel hetkel 61,56%.

Võlatunnistuse nr XXX alusvõlasuhteks on 01.07.2020 sõlmitud laenuleping nr XXX krediidi

kulukuse määraga 44,99%. Kolmekordne Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr

oli sel hetkel 61,56%. Seega ei ületanud lepingute krediidi kulukuse määr seaduses sätestatud

ülempiiri. Kohus leiab, et nii võlatunnistused kui nende aluslepingud krediidi kulukuse määra

tõttu kehtetud ei ole.

27. Kohus andis hagejale 29.12.2023 selgitavas kirjas võimaluse tuua esile ja tõendada, et

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

28. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (Riigikohtu 24. novembri 2023.a määrus tsiviilasjas nr 2-

21-13098, p-d 13 ja 17).

29. Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on

enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate

andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS §

4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi

maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1 ja VÕS

§ 4034 lg 13). Järgnevalt kontrollib kohus, kas hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

30. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalide ja tõenditega, leiab, et esialgne laenuandja ei

ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning hagi on õiguslikult põhjendatud üksnes

sissenõutavaks muutunud põhinõude ja VÕS §-s 94 sätestatud viivise ulatuses (Riigikohtu 24.

novembri 2023.a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 17-26). Kohus selgitab, et kohtul on

kohustus omal algatusel kontrollida tarbijaõiguse teatavate sätete võimalikku rikkumist (Euroopa

Kohtu otsus C-679/18 p 18, C-495/19 p 17).

31.

26.01.2024 seisukohas märgitu kohaselt võttis kostja krediidivõimelisuse hindamisel

laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning tegi päringu Maksu- ja

Tolliametisse. Samuti on laenuandja teinud päringu pensioniregistrisse ja maksehäireregistrisse.

Kohus on seisukohal, et nimetatut ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning

hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet.

32. Kostja väidab, et hageja ei ole teinud päringut Krediidiinfosse, kuna seal oli kostjal alates

06.02.2021 registreeritud võlg summas 6514,44 eurot, mis oli veel kustutamata 30.08.2024

seisuga. Kohus selgitab, et kuna tarbijakrediidilepingud nr XXX ja XXX on sõlmitud

01.07.2020, ei oma käesoleva asja lahendamisel tähendust, et kostjal oli maksehäire

maksehäireregistris peale lepingu sõlmimist. Laenuandja saab laenusaaja krediidivõimelisuse

hindamisel võtta arvesse üksnes asjaolusid, mis esinesid enne laenutaotluse esitamist või mis olid

olemas laenutaotluse esitamise hetkel.

33. Lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale krediidi võimaldamist

välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised

kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, tema varasem

maksekohustuste täitmine, samuti ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2 viimane lause koosmõjus

KAVS § 49 lg 1 pdega 1-7). Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub, et krediidiandja ei teinud

enne laenu väljastamist kindlaks tarbija väljaminekute, majapidamiskulutuste ega

finantskohustuste suurust. Samuti ei kontrollitud tarbija sissetulekute suurust.

34. Kohus märgib, et laenuandja peab muuhulgas hindama tarbija sissetuleku allikat ja selle

olemust (KAVS § 49 lg 3). KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema

sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse

konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks. Asja materjalidest nähtub, et hageja ei ole küsinud enne lepingu sõlmimist kostjalt

pangakonto väljavõtteid, millest nähtuks, kui suured oli kostja tegelikud sissetulekud ja

väljaminekud (Tallinna Ringkonnakohtu 18.10.2023.a otsus tsiviilasjas nr 2-21-129990 p 26,

32). Maksehäirete puudumine ei ole selle sätte tähenduses piisav muu teave. Maksehäirete

puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust. Üldjuhul tuleb

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto

väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema

krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest

registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime

kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv.

35. Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet

nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii

tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll

VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja

vajadusel lasta täpsustada (Riigikohtu 31. jaanuar 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p

29.3). Praegusel juhul seda tehtud ei ole.

36. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

37. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla ja VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära tasumist, tuleb asja

lahendamiseks tuvastada, kui suures summas hageja kostjale laenulepingute alusel laenu andis ja

kui suure summa on kostja lepingute järgi tagasi maksnud.

38. Kostja sai lepingu nr XXX alusel laenu 475 eurot (laenusummast on maha arvestatud

lepingutasu 25 eurot, dtl 173). Lepingu ülesütlemise seisuga s.o 15.10.2020 ei olnud kostja

ühtegi tagasimakset esialgsele võlausaldajale teostanud. Kostja on peale lepingu ülesütlemist

teostanud tagasimakseid hagejale perioodil 10.02.2022 kuni 05.10.2022 lepingu nr XXX katteks

kokku summas 402 eurot (dtl 236). Lepingu kehtivuse ajal, s.o 01.07.2020-15.10.2020 oli VÕS §

94 järgne intressimäär 0% aastas. Seega kostja perioodi 01.07.2020-15.10.2020 eest intressi

maksma ei pea. Hageja on arvestanud tasutud summa põhivõlgnevuse katteks. Seega võlgneb

kostja hagejale põhivõlgnevust 73 eurot.

39. VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tulenevalt

VÕS § 113 lg 1 on antud juhul viivisemääraks perioodil 16.10.2020-10.02.2022 8% aastas.

Hageja on palunud mõista välja viivise 475 eurolt alates 16.10.2020-10.02.2022. Kuivõrd

nimetatud perioodil võlgnes kostja laenuandjale põhivõlgnevust 475 eurot, tuleb viivist arvestada

nimetatud summalt. Viivisesummaks kujuneb seega 50,26 eurot.

40. Kostja sai lepingu nr XXX alusel laenu 570 eurot (laenusummast on maha arvestatud

lepingutasu 30 eurot, dtl 178). Lepingu ülesütlemise seisuga s.o 15.10.2020 ei olnud kostja

ühtegi tagasimakset esialgsele võlausaldajale teostanud. Kostja on peale lepingu ülesütlemist

teostanud tagasimakseid hagejale perioodil 10.02.2022 kuni 05.10.2022 lepingu nr XXX katteks

kokku summas 402 eurot (dtl 238). Lepingu kehtivuse ajal, s.o 01.07.2020-15.10.2020 oli VÕS §

94 järgne intressimäär 0% aastas. Seega kostja perioodi 01.07.2020-15.10.2020 eest intressi

maksma ei pea. Hageja on arvestanud tasutud summa põhivõlgnevuse katteks. Seega võlgneb

kostja hagejale põhivõlgnevust 168 eurot.

41. VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tulenevalt

VÕS § 113 lg 1 on antud juhul viivisemääraks perioodil 16.10.2020-10.02.2022 8% aastas.

Hageja on palunud mõista välja viivise 570 eurolt alates 16.10.2020 -10.02.2022.

Viivisesummaks kujuneb seega 60,32 eurot.

42. Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivis põhinõudelt alates 06.10.2022 VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni. TsMS § 367 viivisenõude võib koos

põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või

osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda

selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest. Seega saab hageja nõuda viivist alates hagiavalduse esitamisest. Kuna

hageja on hagiavalduse esitanud kohtule 21.04.2023, saab kohus mõista kostjalt edasiulatuva

viivis välja alates 21.04.2023 kuni põhinõude täitmiseni.

43. Arvestades eelpool väljatoodud põhjendusi ning tsiviilasja materjale, kuulub kostjalt

hageja kasuks välja mõistmisele põhivõlg 241 eurot (73+168), viivis 110,58 eurot (50,26+60,32)

ja viivis põhinõudelt (241 eurolt) alates 21.04.2023 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras. Ülejäänud hageja nõuded jätab kohus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

44. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise

rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota

menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või

osaliselt poolte endi kanda.

45. Käesoleva hagi hind on 1724,23 eurot. Kuivõrd kohus rahuldab hageja nõude osaliselt

summas 376,93 eurot ehk hageja nõudest rahuldatakse 21,86% jätab kohus menetluskulud

21,86% ulatuses kostja kanda ja 78,14% ulatuses hageja kanda.

46. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid.

47. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks riigilõiv 315 eurot

ja õigusabikulu 1879 eurot.

48. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja

menetluskuluna asjas tasutud riigilõiv 315 eurot. TsMS § 4842 tulenevalt on põhjendatud

maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot.

49. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate

kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja

vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis

õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses väljamõistmist. Hageja

lepingulise esindaja kulud ei ole taotletud suuruses täies ulatuses põhjendatud. Ajakulu

hagiavalduse koostamisele, lisade komplekteerimisele ja kohtul esitamisele on kohtu hinnangul

ülemäärane. Tegemist on hageja esindaja poolt sarnastes tsiviilasjades kasutatava standardse

hagiavaldusega. Kohus on seisukohal, et põhjendatud ajakuluks hagiavalduse koostamisele saab

lugeda 1 tundi. Ülejäänud osas on kohtu hinnangul hageja poolt väljatoodud toimingud

kooskõlas menetluse käiguga, olid menetluses vajalikud, toimingutele märgitud ajakulu on

mõistlik ning kooskõlas asja keerukusega.

50. Kohus leiab, et hageja esindaja tunnihind 169 eurot ei ole põhjendatud. Nimetatud

tunnihind on põhjendatud vandeadvokaadist esindaja puhul. Kohtu hinnangul on juristist

esindaja puhul põhjendatud tunnihinnaks 100 eurot.

51. Seega on hageja esindaja põhjendatud ajakulu 9 tunni ulatuses (1+2+2+0,25+3+0,25+0,5)

ja põhjendatud õigusabikulu 900 eurot (9 h x 100 eur/h). Hageja menetluskuluks kokku on 1235

eurot (315+20+900).

52. Kuivõrd kohus jättis menetluskulud 21,86% ulatuses kostja kanda, kuulub kostja poolt

hagejale hüvitamisele 269,97 eurot (1235x21,86%).

53. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuluks õigusabikulu

summas 640 eurot.

54. Kohus leiab, et kostja õigusabikulud on ülemäärased. Võttes arvesse asja keskmist

keerukust ja kostja vastuse hagiavaldusele mahtu (2 lk), võis selle koostamisele (sh

hagimaterjalide analüüsile) kokku kuluda 2 tundi. 29.06.2023 arvamuse koostamisele võis kohtu

hinnangul põhjendatult kuluda 1,5 tundi. Ülejäänud osas on kohtu hinnangul hageja poolt

väljatoodud toimingud kooskõlas menetluse käiguga, olid menetluses vajalikud, toimingutele

märgitud ajakulu on mõistlik ning kooskõlas asja keerukusega.

55. Seega on kostja esindaja põhjendatud ajakuluks 6,5 tundi (2+1,5+2+1). Kostja esindaja

tunnihind 80 eurot on kohtu hinnangul põhjendatud. Kostja menetluskuluks kokku on 520 eurot.

56. Kuivõrd kohus jättis menetluskulud 78,14% ulatuses hageja kanda, kuulub hageja poolt

kostjale hüvitamisele 406,33 eurot (520x78,14%).

57. TsMS § 445 lg 1 teise lause kohaselt tasaarvestatakse kohtulahendi resolutsioonis poolte

nõuded rahuldatud osas. Lähtudes eeltoodust tasaarvestab kohus hageja ja kostja vastastikused

väljamõistetavad menetluskulud, mille tulemusena tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista

menetluskulu 136,36 eurot (406,33-269,97).

58. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS §

178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Mölder kohtunik