3-25-138/15 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Kaire Pikamäe ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. september 2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-138

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla 5. detsembri 2024. a

käskkirja nr 2-24/1-3/501 ja 16. jaanuari 2025. a

vaideotsuse nr 1-8/2-25/13-1 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 17. aprilli 2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17. aprilli 2025. a

otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja menetlusabi kulud Eesti Vabariigi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. oktoober 2025.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla tunnistas 5. detsembri 2024. a käskkirjaga nr 2-24/1-3/501 (dtl 16-18) X.X.-i

(kaebaja) süüdi Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.3 nõuete rikkumises ning määras talle

distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise kolmeks ööpäevaks.

Käskkirjas heidetakse kaebajale ette, et 5. novembril 2024 toidujagamisel, kui kaebajalt nõuti

keefiri karbi kohest tagastamist, kaebaja viskas keefiri täis karbi toiduluugist välja. Karp tabas

põrandat, keefiriga sai tabamuse toidujagaja, samuti toidukäru. Sellega rikkus kaebaja tahtlikult

Tartu Vangla kodukorra punktist 1.6.3 tulenevat viisaka käitumise nõuet.

2. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 5.

detsembri 2024. a käskkirja nr 2-24/1-3/501 ja 16. jaanuari 2025. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/13-1

tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja rikkumist toime pannud. Väide, et ta viskas tahtlikult keefiri

maha, on tõendamata.

Kaebajal on vaimse tervise probleemid, mistõttu tajub ta olukordi erinevalt ning ei saa ootamatute

olukordadega hakkama.

Kaebajale määratud karistus on ebaproportsionaalne. Inspektor-kontaktisikul on

suhtlemisprobleemid ja ta terroriseerib ning provotseerib kaebajat. Kartserikaristusega tekitatakse

kaebajale kannatusi, sest ta peab viibima kolm ööpäeva ebainimlikes tingimustes. VangS ning

vangla sisekorraeeskiri (VSkE) tuleb tunnistada põhiseadusvastaseks osas, mis puudutab

distsiplinaarmenetluse algatamist ja karistamist.

Kartserikaristusega kaasnevad seadusevastased lisapiirangud, mida kuskil sätestatud ei ole ja mis

kehtivad 12 kuud. Kaebaja ei saa selle aja jooksul osaleda huvialaringides ja treeningutel, teda ei

lubata paremale ametikohale ning teda pannakse tegema majandustöid.

3. Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et rikkumine toimus, seda kinnitavad valvuri ettekanne ja kohtule esitatud

videosalvestised. Kuna kaebaja viskas keefiri kambrist välja, saab selline tegevus olla ainult

tahtlik.

Kaebuse väide, et karistuse mõju kestab veel 12 kuud pärast karistuse kandmist, ei muuda karistust

ebaproportsionaalseks. VangS § 65 lg 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristus tõesti alles aasta

möödumisel selle määramisest arvates, kuid selline kehtivusaeg kohaldub kõigile

distsiplinaarkaristustele sõltumata nende liigist.

Ei saa pidada põhiseadusega vastuolus olevaks regulatsiooni, mis võimaldab vangistuses viibiva

isiku suhtes distsiplinaarmenetlust läbi viia ja teda ka distsiplinaarkorras karistada, kui isiku

käitumine seda tingib.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohus 17. aprilli 2025. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

5. Halduskohus sedastas, et kaebaja nõuab distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja

vaideotsuse tühistamist. Kuigi kaebaja viitab kaebuses ka erinevatele

kinnipidamistingimustele, mis kartserikaristuse kandmisega kaasnevad, ei ole selles osas

eraldiseisvalt nõudeid esitanud. Seega ei ole väited kinnipidamistingimuste õigusvastasuse

kohta asjakohased.

6. Toidujagamise ajal kaebaja kambri juures viibinud valvuri ettekandest (dtl 49) nähtub, et

lõunase toidujagamise ajal väljastas toidujagaja kinnipeetavale karbiga keefiri. Kaebaja

ütles, et annab karbi tagasi õhtul. Valvur selgitas, et selline asi ei ole võimalik ja et kaebaja

peab karbi kohe tagastama. Selle peale kaebaja vihastas ja viskas keefiri täis karbi

toiduluugist välja.

Sündmuste käiku kinnitavad ka kohtule edastatud videosalvestised. Videosalvestistelt on selgelt

näha, et kaebaja võtab keefiri täis topsi korraks toiduluugilt ning viskab selle seejärel hooga

kambri toiduluugi kaudu kambrist välja.

7. Kaebaja selgitused juhtunu kohta on seejuures ka vastuolulised, sest kaebaja märgib

esmalt, et ta pillas keefiri kogemata maha, kuid teisalt selgitab, et ta tajub vaimse tervise

probleemide tõttu olukordi erinevalt ja ei saa ootamatute olukordadega hakkama. Sellest

võib järeldada, et kaebaja tunnistab keefiri viskamist ning soovib oma käitumist

põhjendada vaimse tervise probleemide ja isiksusehäiretega. Arvestades kaebaja

vastuolulisi selgitusi, ei ole usutav, et kaebaja võimalikud terviseprobleemid mängisid

juhtunus mingit rolli.

8. Vangla on põhjendanud, miks kaebajat karistati ning just kolme ööpäeva pikkuse

kartserikaristusega. Otsusest nähtuvalt on vangla kaebaja rikkumist käsitanud raske

rikkumisena, sest kaebaja ei olnud lihtsalt ebaviisakas, vaid tema käitumises olid füüsilised

elemendid, mis võisid teistele isikutele tekitada kahju või alandust, edasisi pingeid

kinnipeetavate vahel ja seega üldist ohtu vangla julgeolekule. Kaebajat on korduvalt

karistatud vanglas teiste isikutega ebaviisaka suhtlemise eest. Viimati määrati talle 10.

oktoobri 2024. a käskkirjaga nr 2-24/1-3/436 ebaviisaka käitumise eest karistuseks

kartserisse paigutamine kaheks ööpäevaks 3-kuulise katseajaga. Leebemad karistused ei

ole kaebajale mõju avaldanud.

Kaebajale määratud kolme ööpäeva pikkust kartserikaristust ei saa pidada asjaolusid arvestades

ülemääraseks.

9. Vanglas distsiplinaarmenetluse läbiviimist puudutavaid norme (sh kartserikaristust ette

nägev VangS § 63 lg 1 p 4) pidada põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebajal on kohustus

järgida vanglas kehtestatud korda ning vanglal peab olema võimalus korrarikkumistele

reageerida distsiplinaarse mõjutamise teel, viies eelnevalt läbi vastav menetlus.

Distsipliinirikkumise eest kartserikaristuse kohaldamine ei ole põhimõtteliselt vastuolus

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga ning tegemist ei ole ka väärikust alandava

kohtlemisega VangS § 41 lg 1 mõttes.

10. VangS § 65 lg 5 näeb ette, et distsiplinaarkaristus kustub ühe aasta jooksul

distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. VangS § 65 lg 5 puhul ei ole praeguse asja

lahendamisel tegemist asjassepuutuva sättega, sest see ei mõjuta vaidlusaluse käskkirja

õiguspärasusele antavat hinnangut.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ning

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et kaevatava käskkirjaga määratud karistus on

ebaproportsionaalne. Karistusele liideti varasemad kandmata karterikaristused. Sellega põhjustati

kaebajale kannatusi, mis ei tohiks vangistusega kaasneda.

Kaebaja rikkumine ei ole tõendatud. Keegi ei saanud näha, et karbi tagasiandmisel kaebaja tegi

viske. Käskkirjas on arvestamata jäänud asjaolud, mis võisid kaebaja süü välistada. Kaebaja ongi

koba ja ta pillab asju tihti maha, kuna tal esineb teatud terviseprobleem. Kaebaja käitumist ei saa

pidada ebaviisakaks, sest ta suhtles toidujagajaga ja temal ei olnud kaebajale pretensioone.

Distsiplinaarkaristuse kandmisega karistus ei kustu ja see kahjustab kaebaja võimalusi veel 12

kuud. Kartserikaristusel endal on kaebajale ülemäärane kahjulik mõju, kuna sellega piiratakse

oluliselt kaebaja õigusi.

Inspektor-kontaktisik menetleb kõiki kaebaja kohta koostatud ettekandeid süüliste rikkumistena ja

määrab karistuse.

VangS ja VSkE tuleb tunnistada põhiseadusvastaseks osas, mis puudutab distsiplinaarmenetluse

algatamist ja karistamist.

12. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja

palub jätta see rahuldamata.

Vastustaja hinnangul ei saa kaebaja vaimse tervise probleemile viidates nõuda, et vangistuses aset

leidvad tegevused või olukorrad peavad olema temale meelepärased. Vangistuse üheks eesmärgiks

on isiku suunamine õiguskuulekale käitumisele. Seega on paratamatu, et korra eiramise korral võib

esineda vajadus ka negatiivseid mõjusid omavate meetmete rakendamiseks. Kehtiv õigus ei muuda

vaimse tervise probleemide korral teatud karistusliike lubamatuteks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Halduskohus on ammendavalt selgitanud distsiplinaarmenetluse reegleid, tuvastanud

tõendite pinnal, et kaebaja tahtliku tegevusega rikkus Tartu Vangla kodukorra punktis

1.6.3 sätestatud viisaka käitumise kohustust ning kontrollis kaebajale määratud karistuse

proportsionaalsust. Samuti põhjendas halduskohus kooskõlas kohtupraktikaga, miks

distsiplinaarmenetlust reguleerivad üldnormid ei piira kaebaja õigusi vastuolus

põhiseadusega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid

ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

14. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et tema rikkumine ei ole tõendatud ning

tegelikkuses kukkus karp keefiriga kaebaja kambri toiduluugilt maha kaebaja kohmakuse

tõttu. Karbi kukkumise põhjustanud kaebaja kohmakus on selgitatav kaebaja tervisliku

seisundiga.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Intsidenti kajastavatelt videosalvestistelt (dtl 59, 60) ilmneb

üheselt, et karp ei kukkunud kaebaja kambri toiduluugist juhuslikult, seda hoidnud isiku

kohmakuse tõttu, vaid visati luugist välja. Karp lendas koridori märkimisväärse kiirusega, mida tal

ei saanuks olla juhusliku kukkumise korral. Karbi viskamine kaebaja reaktsioonina tema poolt

ebasobivaks peetud korraldusele ilmneb selgelt ka valvuri ettekandest (dtl 49). Need tõendid

koostoimes on piisavad tuvastamaks, et kaebaja käitus vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud viisil ja

rikkus sellega vangla kodukorrast tulevat kohustust käituda kooskõlas üldiste viisakusreeglitega.

Samuti on väljaspool kahtlust, et kaebaja käitumine sai olla üksnes tahtlik.

Kaebaja väited, nagu oleks karp kukkunud juhuslikult ja et toiduluugi väikeste mõõtmete tõttu ei

saanud keegi viskamist näha, on selges vastuolus asjas kogutud tõenditega. Seetõttu tuleb kaebaja

selgitusi pidada ennast õigustavaks. Vastavalt ei sea need kahtluse alla distsiplinaarmenetluse

järeldust, et kaebaja pani rikkumise toime ja tegi seda tahtlikult.

15. Kaebaja väidab veel, et rikkumise õigusvastasus on välistatud, kuna kaebaja käitumine

on seotud tema vaimse tervise probleemidega.

Ka selle väitega ei saa nõustuda. Puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja terviseseisund takistaks

tal oma käitumist juhtimast määral, mis on vajalik viisaka käitumise piiridesse jäämiseks. Kaebaja

ei väida ka, et arst oleks ette näinud erisuse tema käitumise hindamisel distsiplinaarmenetluse

raames ja/või talle distsiplinaarse mõjutusvahendi kohaldamisel. Seega puudub kaebajal tema

tervislikust seisundist tingitud õigustus käituda vastuolus viisaka suhtlemise reeglitega. Vastavalt

ei olnud vastustajal alust kohelda kaebajat distsiplinaarmenetluses erinevalt ja jätta kaebaja

rikkumisele registreerimata.

16. Nõustuda ei saa kaebajaga selleski, nagu oleks talle määratud distsiplinaarkaristus

ebaproportsionaalne. Kaebaja isegi ei sea tegelikult kahtluse alla vaidlustatud käskkirjas

väljatoodut, et kaebajat on sarnaste rikkumiste eest karistatud korduvalt varemgi. Seejuures

määrati vähem kui üks kuu enne vaidlusalust intsidenti kaebajale ebaviisaka käitumise eest

karistuseks kartserisse paigutamine kaheks ööpäevaks kolmekuulise katseajaga. Seega on

ilmne, et kaebajale määratud kergem karistus ei mõjutanud kaebajat oma käitumist

kontrollima ja hoiduma uue samalaadse rikkumise toimepanemisest. Selles olukorras ei saa

pidada distsiplinaarkaristuste kohaldamise eesmärgiga (VangS § 63 lg-d 1 ja 3, § 6 lg 1)

vastuolus oleks ja kaebaja õigusi ülemäära piiravaks kõige raskemaliigilise

distsiplinaarkaristuse määramist. Vastustaja toob asjakohaselt esile, et näiliselt suhtelist

kerge rikkumine oma korduvuse tõttu näitab kaebaja üldisemat suhtumist teistesse

isikutesse ja kehtivasse korda üldisemalt. Kartserikaristuse tähtaeg jääb lubatud sanktsiooni

miinimumi lähedale. Seega ei saa ka kartserikaristuse kestuse põhjal väita, et karistus

ilmselt ei oleks vastavuses rikkumise raskusega.

17. Põhjendamatu on kaebaja arusaam, et kartserikaristuse määramine üleüldse ei ole

lubatav ja sellist menetlust ning karistusliiki ettenägevad normid on vastuolus

põhiseadusega. Vaidlust ei ole selles, et kehtiv õigus sätestab õigusliku aluse

distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks kinnipeetava suhtes ning vajadusel ka kartserikaristuse

kohaldamiseks. Sellist õigust on läbivalt tunnustatud Eesti siseriiklikus kohtupraktikas.

Erinevalt kaebaja väidetust ei ole ka Euroopa Inimõiguste Kohus pidanud kartserikaristuste

kohaldamist iseenesest lubamatuks. Seetõttu olukorras, kus kaebajale konkreetse rikkumise

eest määratud karistus ei ole ülemäärane, puudub alus pidada põhiõigusi ülemääraselt

piiravaks ka distsiplinaarmenetlust ja distsiplinaarkaristusi ettenägevaid üldnorme.

18. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et praeguse asja lahendamisel ei ole

asjakohased kaebaja väited ja etteheited kartserikaristuse täitmise tingimuste ja

distsiplinaarkaristuse kustumise 12-kuulisest tähtajast tingitud hilisema mõju kohta.

Distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasus aga ei

ole sõltuvuses distsiplinaarkaristuse täideviimise õiguspärasusest ega sellestki kuidas

hilisemates otsustustes arvestatakse kaebajale vaidlustatud käskkirjaga määratud

distsiplinaarkaristust. Kui distsiplinaarkaristuse täideviimine riivab ülemääraselt kaebaja

õigusi, on kaebajal võimalus selles küsimuses eraldiseisvalt oma õigusi kaitsta.

19. Asja lahendamisel ei ole tähtsust ka kaebaja väitel, et karistuse määranud inspektor-

kontaktisik menetleb kaebaja kohta tehtud ettekandeid alati rikkumismenetluse raames ja

määrab ka distsiplinaarkaristuse. Praeguses asjas esitatud kaebuse lahendamisel on

halduskohus kontrollinud, kas distsiplinaarmenetlus kaebaja suhtes viidi läbi õiguspäraselt

ja kas määratud distsiplinaarkaristus on rikkumise asjaolusid arvesse võttes

proportsionaalne. Vastates neile küsimustele jaatavalt, andis halduskohus muu hulgas

hinnangu sellelegi, kas menetluse läbi viinud vastustaja ametnik on käitunud kaebaja

suhtes eelarvamuslikult või teinud distsiplinaarkaristuse määramisel ilmse kaalutlusvea.

Selliseid rikkumisi distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei ilmnenud. Kaebaja isegi ei ole

osanud täpsemalt esile tuua, miks praegusel juhul tuleks asuda vastupidisele seisukohale.

Kaebaja üldisest etteheitest ei saa aga järeldada, et praegusel juhul ei oleks menetlus olnud

õiguspärane.

20. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse

rahuldamata. Kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

21. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest. HKMS § 118 lg 2

järgi jääb see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

22. Kaebaja terviseandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)