3-24-974/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.09.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-974

Haldusasi

R.I kaebus Politsei- ja Piirivalveameti keeldumise

peale pikendada püsivalt Eestisse elama asumiseks

antud tähtajalist elamisluba

Menetlusosalised

Kaebaja – R.I , esindaja v.adv Indrek Västrik

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Marta

Gromtsev

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 06.08.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

R.I apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta R.I apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 06.08.2024

otsus muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.10.2025.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama tähtaja kestel ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-24-974

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R.I on sündinud Armeenias ja on Armeenia Vabariigi kodanik. Ta esitas 22.08.2023

Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse pikendada talle antud tähtajalist elamisluba

välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 9 alusel püsivalt Eestisse elama asumiseks.

2. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 23.03.2024 otsusega nr 15.3-3.2/189-1 R.I elamisloa

pikendamisest VMS § 123 p 2 alusel, kuna taotleja ei vasta VMS § 210² lg 1 p-des 2 ja 3

toodud lisatingimustele ehk taotleja ei ole Eesti eluga kohanenud ja tema senine tegevus ei ole

olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega. Samuti on alus

keelduda elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1 p-de 1, 4 ja 5 alusel korduvate

liiklusrikkumiste toimepanemise tõttu.

R.I ei töötanud Eestis alates 13.08.2021 kuni 25.01.2022 ning tal puudus Eestis legaalne

sissetulek alates oktoobrist 2021 kuni jaanuarini 2022 ehk taotleja ei töötanud Eestis peaaegu

pool aastat, kuigi tähtajaline elamisluba anti Eestis elamiseks ja töötamiseks. Väited töö

otsimise kohta sel perioodil on tõendamata ja vastuolulised. Põhjendamatu on taotleja väide,

et ravikindlustuse olemasolu on tema kui terve inimese puhul formaalsus. Taotleja pole

eelmise elamisloa taotlemisel antud lubadustele vaatamata omandanud eesti keele A2-taset,

ehkki soovi korral on keel võimalik ära õppida kiiresti. Taotleja tõendid kinnitavad pigem

tema lõimumist armeenia kogukonnaga. Taotlejat on ajavahemikul 12.07.2019 kuni

13.09.2023 korduvalt karistatud väärteokorras. PPA hinnangul ei kaalu taotleja saavutused

lõimumises üles PPA etteheiteid. Taotleja on vallaline ning tal puudub Eestis perekonnaelu.

Riigil puudub põhiseadusest ja rahvusvahelisest õigusest tulenev üldine kohustus

respekteerida teise riigi kodaniku tehtud elukohariigi valikut.

3. R.I esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 23.03.2024 otsuse nr 15.3-3.2/189-1

tühistamiseks ning selle õigusvastasuse ja tühisuse tuvastamiseks, samuti PPA kohustamiseks

andma kaebajale elamisluba.

Kaebaja tuli Eestisse sooviga õppida kõrgkoolis ning omandada eesti keel. Kaebaja on olnud

Eestis elades seadusekuulekas ja olnud kasulik armeenia kogukonnale. Tal on hea läbisaamine

eestlaste ja armeenlastega. Kaebaja osales Eesti Töötukassa kohanemisprogrammis. Kaebaja

omandas eesti keele A1-taseme ning omandab A2-taset. Kõrgkoolis õppimise ajal kaebaja

töötas ning tööandjad jäid tema tööga rahule. Kaebaja lõpetas Mainori kõrgkooli ärijuhtimise

erialal. Kaebajal on hea armeenia ja vene keele oskus. Kaebajale määratud väärteod on

aegunud ning neid ei ole lubatud arvestada kaebaja käitumise hindamisel. PPA-l puudub

pädevus hinnata väärtegude sisu. Lisaks ei olnud väärteod rasked ning kaebaja on trahvid

tasunud. Tallinna liikluses võivad kõik inimesed kergesti avariisse sattuda. Kaebaja on autole

teostanud täiendava tehnilise kontrolli. Eestis elamise ajal ei ole kaebaja kedagi solvanud ja

on järginud kõiki eestlaste traditsioone. Kaebaja külastas kontserte, spordiüritusi, näitusi,

noortefestivale, kus esindas eestlaste huve. Kaebajal on Eestis elu- ja töökoht, stabiilne

sissetulek, auto. Ta on X OÜ osanik ja XXX koguduse juhatuse liige. Kaebaja on lõimunud

Eesti ühiskonda.

4. Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

5. Tallinna Halduskohus jättis 06.08.2024 otsusega kaebuse rahuldamata.

Tähtajalise elamisloa andmise üldtingimused, mis peavad olema täidetud mis tahes alusel

elamisloa andmiseks, on sätestatud VMS §-s 117. Sellisteks tingimusteks on muu hulgas

piisav legaalne sissetulek, mis võimaldaks välismaalase toimetuleku Eestis (VMS § 117 lg 1 p

3), ja VMS §-s 120 sätestatud nõuetele vastav ravikulukindlustuse leping (VMS § 117 lg 1 p

4). Lisaks on VMS §-s 2102 sätestatud püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise

2(6)

3-24-974

elamisloa andmise lisatingimused. VMS §-s 2102 lg 1 p 2 järgi peab välismaalane olema

Eestis hästi kohanenud.

Kaebaja lubas 15.01.2021 PPA-le, et õpib eesti keelt edasi A2-tasemel. Kuid kaebaja

omandas eesti keele A2-taseme alles 23.04.2024, s.o pärast vaidlustatud haldusakti andmist.

Seega on õige PPA seisukoht, et kaebaja ei ole lubadust täitnud ning asus õppima alles pärast

elamisloa pikendamise taotluse esitamist ja sellekohase vajaduse ilmnemist. Kaebaja kinnitab

kaebuses ka ise, et tal on üksnes hea vene ning armeenia keele oskus.

Kaebaja ei töötanud 13.08.2021 kuni 25.01.2022 ning ta ei olnud ravikindlustatud isik alates

13.10.2021 kuni 24.01.2022. Tulenevalt VMS § 116 lg-st 2 peavad tähtajalise elamisloa

tingimused olema täidetud kogu elamisloa kehtivuse jooksul. Eelnevast nähtuvalt ei olnud

kaebaja puhul see eeldus täidetud.

Kaebaja esile toodud asjaolud ei näita tema Eesti ühiskonda lõimumist. Pigem viitavad need,

et ta on seotud rohkem armeenia keele ja kultuuriruumiga. Lisaks ei ole PPA tuginenud

vaidlustatud otsuses üksnes asjaolule, et kaebaja ei ole piisaval määral Eesti ühiskonnaga

lõimunud, vaid PPA on leidnud, et kaebaja saavutused Eestis lõimumise suunal ei kaalu üles

etteheiteid toime pandud väärtegudele.

Karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p 4 annab PPA-le õiguse kasutada VMS-s sätestatud

menetlustes ka karistusregistri arhiivi kantud andmeid, mis on asjakohased isiku varasema

elukäigu arvesse võtmiseks. Kaebaja puhul võeti arvesse ka seda, et kaebaja sai 25.01.2021

tähtajalise elamisloa erandina, kuivõrd ka eelmise elamisloa taotluse menetlemise ajal oli teda

karistatud kolmel korral. PPA tõi 25.01.2021 otsuses välja, et uue elamisloa taotluse esitamise

korral hindab ta kaebaja õiguskuulekust uuesti. Kaebaja jätkas õigusrikkumiste toimepanemist

(22.08.2023 määratud karistus kehtib kuni 23.09.2024).

Õige on kaebaja tähelepanek, et Tallinna liikluses tuleb olla tähelepanelikum, kuid kõik

kaebaja toimepandud väärteod ei ole seotud nn intensiivse liiklusega ning tegemist ei ole

väheoluliste rikkumistega. Asjaolu, et kaebaja juhtimisõigust ei peatatud, ei näita rikkumiste

väheolulisust. Kahel korral on kaebaja ületanud lubatud suurimat piirkiirust (19.06.2021 mitte

vähem kui 27 km/h ning 26.06.2021 18 km/h). Lubatud sõidukiiruse ületamine vahemikus

21–40 km/h ei ole vähetähtis õigusrikkumine ja sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved.

Haldusakti tühisuse aluseid ei esine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. R.I palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega tühistada PPA otsus ja saata asi PPA-le uueks arutamiseks, või saata asi

halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

PPA ei järginud kaalutlusõiguse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid, ei arvestanud eelnimetatud

oluliste asjaoludega ega kaalunud põhjendatud huve ja otsus ei olnud proportsionaalne.

Asjaolu, et kaebajal ei olnud elamisloa kehtivuse ajal teatud perioodil sissetulekut töötasu

näol ja ravikindlustust, ei tähenda automaatselt, et elamisluba ei pikendata. Kaebaja senine

tegevus on suurel määral olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja

tingimustega. See, et isikul ei olnud eesti keele A2-tasemel omandamise tunnistust, ei ole

aluseks järeldusele, et ta pole Eestis hästi kohanenud. Kaebaja käis keelekursustel 2022. a-l ja

2023. a-l ning omandas eesti keele A2-taseme 23.04.2024. Tegevus XXX koguduses,

elukoha, töökoha ja auto omamine näitab Eestis kohanemist.

PPA otsus on ka liiklusrikkumiste osas kaalutlusvigadega. Raskemate liiklusrikkumiste korral

peatatakse isiku juhtimisõigus, seega ei leidnud PPA isikut karistades, et liiklusrikkumised on

3(6)

3-24-974

rasked. Liiklusrikkumiste toimepanemisel on pikad vahed ja kiiruse ületamine ei ole raskeim

karistatav tegu. Kaebaja toime pandud rikkumiste raskus või laad ei ole selline, et ta peaks

riigist lahkuma. Riigikohus leidis asjas nr 3-19-92 (p 25), et ka süstemaatiliste

liiklusrikkumiste eest kriminaalkorras karistatud isiku rikkumist ei saa pidada nii raskeks, et

see põhjendaks tema riigist lahkumise vajalikkust ja elamisloa pikendamata jätmist. PPA ja

halduskohtu seisukoht, et kaebaja viibimine Eestis võib ohustada avalikku korda või inimeste

tervist (kaebaja ei ole kellelegi tervisekahjustusi põhjustanud) seoses liiklusrikkumistega, ei

ole proportsionaalne ja on kaalutlusvigadega.

PPA on rikkunud VMS § 33 lg-s 3 sätestatud menetlustähtaega.

7. Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata.

Ravikulukindlustuse lepingu ja püsiva legaalse sissetuleku olemasolu on tähtajalise elamisloa

andmise üldtingimused, mis peavad olema täidetud mis tahes alusel elamisloa andmiseks ning

tähtajalise elamisloa andmise nõuded peavad elamisloa kehtivusaja jooksul olema jätkuvalt

täidetud (VMS § 116 lg 2). Kaebaja puhul ei olnud elamisloa andmise üldtingimused

elamisloa kehtivusaja jooksul osaliselt täidetud. Sellisel juhul ei anna VMS § 123 p 2 PPA-le

kaalutlusõigust ning elamisloa pikendamisest tuleb keelduda.

Ei ole võimalik rääkida kaebaja heast Eestis kohanemisest, kui ta on ca 7 aasta jooksul Eestis

elades omandanud vaid eesti keele madalaima taseme. Kaebaja ei suhtunud edasisse eesti

keele õppimisse täie tõsidusega. Ta omandas eesti keele A2-taseme pärast PPA otsuse

tegemist. PPA hinnangul osales kaebaja eesti keele A2-taseme kursustel mitte sellepärast, et

tal oli siiras soov eesti keel selgeks õppida ning edukalt Eesti ühiskonnaga lõimuda (vastasel

juhul oleks ta selle nimel rohkem pingutanud), vaid selleks, et säilitada elamisluba. Eesti keele

oskust kinnitab mitte keelekursusel osalemine, vaid keeleeksami tunnistus. Apellandi senine

tegevus ei näita, et ta on Eestis hästi kohanenud, vaid ta on seotud pigem armeenia

kultuuriruumiga.

Asjaolu, et kiiruse ületamine ja muud liiklusreeglite rikkumised on tunnistatud süütegudeks,

on juba iseenesest märk sellest, et tegemist ei ole väheolulistega tegudega. Kaebaja rikkumiste

olulisust ei vähenda ning PPA kergekäelist suhtumist rikkumistesse ei näita asjaolu, et

kaebajale ei olnud rikkumise eest määratud raskeimat võimalikku karistust. Liiklejad, kes

reegleid ei järgi, on alati potentsiaalseks ohuks teistele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohtu otsus jääb muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega

korda neid (HKMS § 201 lg 4).

9. VMS-s sätestatud menetluste eesmärk on tagada, et välismaalaste Eestisse saabumine,

Eestis ajutine viibimine, Eestis elamine ja Eestist lahkumine oleks kooskõlas avalike huvidega

ning vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele (VMS § 13 lg 1). VMS § 13 lg

2 kohaselt ei välista see eesmärk menetluses muude asjaolude või kaalutluste arvestamist (sh

välismaalase soov Eestis elada), kuid kooskõla avalikele huvidega peab olema igal juhul

tagatud.

10. VMS-i 01.01.2016 jõustunud muudatustega loodi uus elamisloa liik tähtajaline

elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks, mis sätestati VMS § 118 p-s 9 ning VMS 3.

peatüki 4. jaotise 9. alljaotise §-des 2101 ja 2102. Asjaomase seaduseelnõu seletuskirja1

1 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/81c227d9-c0ff-49f8-a860-dcd4f958b124/.

4(6)

3-24-974

kohaselt oli muudatuste eesmärgiks soodustada nende välismaalaste Eestisse elama asumist,

kes toovad lisandväärtust ja panustavad Eesti ühiskonna arengusse. Nõnda sätestab VMS §

2101 lg 1, et Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on

võimaldada Eestisse elama jääda välismaalasel, kes on Eestisse elama asunud tähtajalise

elamisloa alusel ja kelle Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega (kohtu

rõhutus). VMS § 2101 lg 2 näeb ette, et seda liiki tähtajalise elamisloa võib anda ka

välismaalasele, kellel on olnud Eesti tähtajaline või alaline elamisõigus, Eesti pikaajalise

elaniku elamisluba või kes on olnud Eesti kodanik. Eelnevast järeldub, et seda liiki tähtajaline

elamisluba antakse selleks, et soodustada välismaalaste Eestisse elama jäämist või naasmist,

kui selleks on esineb avalik (ühiskondlik, riigi) huvi. Näiteks on avalik huvi olemas, kui

välismaalase puhul on alust arvata, et ta jätkab oluliselt panustamist Eesti majanduse, teaduse,

hariduse või kultuuri arengusse (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 23.04.2025 otsus asjas nr 3-23-

670). Seega tuleb lugeda, et VMS § 118 p-s 9 ette nähtud tähtajalist elamisluba püsivalt

Eestisse elama asumiseks antakse mitte eeskätt välismaalase õiguste kaitse huvides (nagu nt

perekonna ühinemise juhtumil), vaid siis, kui seda nõuavad riigi (avalikud) huvid. Selle võrra

on ka ulatuslikumad riigi võimalused kehtestada tingimusi seda liiki elamisloa saamiseks ja

isikul on sellevõrra suurem hoolsuskohustus täita kõik vajalikud eeldused, et õigustada Eestis

elamise võimalust. Teisisõnu ei pea seda liiki elamisloa andmisest keeldumiseks olema väga

olulisi, ülekaalukaid põhjusi. Oluline on, et PPA haldusakt oleks kontrollitav, asjaolud oleksid

tuvastatud õigesti ning tehtud järeldused ei oleks meelevaldsed.

11. PPA on oma otsuses menetlusnorme järgides õigesti teinud kindlaks, et kaebaja ei täitnud

püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa lisatingimusi, mis tulenevad

VMS § 2102 lg 1 p-dest 2 ja 3. Kaebajal ei olnud eelmise elamisloa kehtivusajal ligi 6-kuulise

perioodi jooksul töökohta ja sellest tulenevalt püsivat sissetulekut ning suurema osa sellest 6-

kuulisest perioodist ei olnud tal ka ravikindlustust. See tähendab, et kaebaja rikkus VMS §

116 lg-t 2, mille kohaselt peavad tähtajalise elamisloa andmise nõuded elamisloa kehtivusaja

jooksul olema jätkuvalt täidetud. Sellele nõude vastavuse tagamine on välismaalase enda

oluline hoolsuskohustus. Kui VMS § 118 p-s 9 ette nähtud tähtajalist elamisluba

välismaalasel ei ole legaalset sissetulekut või ravikindlustust, tekitab see sotsiaalseid riske,

mille Eesti riigi ja maksumaksjate kanda jätmine pole millegagi põhjendatud, s.o on vastuolus

avalike huvidega. Tähtis ei ole see, kas haigestumisi leidis aset või sissetuleku puudumine

tingis kaebajast tingitud ohte, vaid oluline on selliste ohtude tekkimise potentsiaal. Töö ja

ravikindlustuse puudumine ei kestnud väga lühikest, kaitstava hüvega võrreldes tühist aega

(mõne päeva või nädala), vaid üsna pika perioodi. Kuna kaebaja oli äriühingu juhatuse liige,

siis ei saanud ta ennast töötuna arvele võtta. Sellise tagajärjega pidi välismaalane arvestama ja

oma asjad vastavalt korraldama. Teiseks on PPA asjakohaselt tuginenud sellele, et kaebaja ei

olnud vaatamata Eestis pikka aega elamisele ning teenindussektoris töötamisele suutnud PPA

otsuse tegemise ajaks omandada eesti keelt elementaarsest A1-tasemest kõrgemal tasemel,

ehkki eelmise elamisloa taotlemisel oli lubanud seda teha. See kinnitab, et välismaalane ei ole

kohanenud Eesti eluga (integratsiooninõue) määral, mis oleks kooskõlas avalike huvidega.

Avalikes huvides ei ole, et Eestisse jääks VMS § 118 p-s 9 ette nähtud tähtajalise elamisloa

alusel elama välismaalasi, kelle peamiseks suhtluskeeleks Eestis ei ole eesti keel.

Halduskohus on põhjendatult tuvastanud, et kaebajal on tihe seos armeenia kogukonnaga,

kuid VMS § 2102 lg 1 p 2 kohaselt on oluline eeskätt lõimumine Eesti ühiskonnaga, milles

toimuvate protsesside mõistmiseks ja milles osalemise eelduseks on eesti keele valdamine

piisaval tasemel. Sarnaselt halduskohtuga ei leia ringkonnakohus, et PPA oleks faktiliste

asjaolude tuvastamisel ja hinnangute andmisel teinud olulisi vigu, mis annaks alust kahelda

lõpptulemuse proportsionaalsuses.

12. Kuna elamisloa andmisest tuli keelduda eeltoodud põhjustel VMS § 123 p 2 alusel, saavad

liiklusrikkumistega seotud asjaolud ning kaalutlused olla vaid täiendava iseloomuga. Ehkki

5(6)

3-24-974

kaebaja rikkumised ei ole tõesti kõige raskemad võimalikest, on need siiski piisavalt olulised,

et neid kaebaja puhul arvesse võtta. Kaebaja viitab apellatsioonkaebuses Riigikohtu otsusele

asjas nr 3-19-92, milles tema sõnutsi Riigikohus leidis, et ka süstemaatiliste liiklusrikkumiste

eest kriminaalkorras karistatud isiku rikkumist ei saa pidada nii raskeks, et see põhjendaks

tema riigist lahkumise vajalikkust ja elamisloa pikendamata jätmist. Kaebaja jätab

tähelepanuta olulise erinevuse praeguse asjaga – nimelt tõi tolles asjas elamisloa pikendamata

jätmine kaasa perekonnapõhiõiguse tõsise riive. Siinses asjas pole sellise olukorraga tegemist.

Nagu otsuses eespool põhjendatud, on riigil VMS § 118 p-s 9 ette nähtud tähtajalise elamisloa

pikendamata jätmisel märksa laiem otsustusruum.

13. Isegi kui PPA rikkus menetlustähtaega, ei saa see kaasa tuua haldusakti tühistamist.

Kaebaja ei ole esitanud kohtule nõudeid seoses PPA viivitusega. Seetõttu pole vaja selles

küsimuses seisukohta võtta.

14. Neil kaalutlustel leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

apellatsioonkaebust ei rahuldata, jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda

kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)