3-24-181/17 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.09.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-181

Haldusasi

Tallinna linna kaebus tühistada Riigi Tugiteenuste

Keskuse 31.10.2023 otsus nr 11.4-5/23/1273 ja

20.12.2023 vaideotsus nr 11.4-5/23/1531

Menetlusosalised

Kaebaja Tallinna linn, esindaja v.adv Kadri Matteus

Vastustaja Riigi Tugiteenuste Keskus, esindaja Kari

Treial

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20.06.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna linna apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta toimikusse Tallinna linna 03.09.2025 menetlusdokumendi lisad.

2. Rahuldada Tallinna linna apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 20.06.2024 otsus.

4. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Tallinna linna kaebus.

5. Tühistada Riigi Tugiteenuste Keskuse 31.10.2023 otsus nr 11.4-5/23/1273 ja

20.12.2023 vaideotsus nr 11.4-5/23/1531.

6. Mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt Tallinna linna kasuks välja 8100 eurot esimese

ja teise astme kohtu menetluskulu katteks. Muus osas jätta menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.10.2025 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

3-24-181

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linn korraldas meetme „Koolivõrgu korrastamine“ tegevuse “Koolivõrgu

korrastamise käigus toimuv jätkusuutlike koolide kaasajastamine“ raames ellu viidud projekti

„Tallinna Tondi Põhikooli õppehoone ehitamine“ raames riigihanke „Tallinna Tondi

Põhikooli rekonstrueerimine“ (viitenumber 201832). Hanketeade avaldati 30.10.2018.

Riigihankele esitati üheksa pakkumust. Hankemenetluse tulemusena sõlmiti hanke võitjaga

28.12.2018 hankeleping maksumusega 12 145 198,69 eurot käibemaksuga.

Hanketeate p-s III.1.2 oli pakkuja majandusliku ja finantsseisundi kontrollimiseks kehtestatud

järgmine kvalifitseerimise tingimus:

Pakkujal peavad olema olemas vahendid hankelepingu võimaliku rikkumisega tekkida võiva

kahju hüvitamiseks (RHS § 100 lg 1 p 1). Pakkuja, kelle esitatud pakkumus on tunnistatud

edukaks, on kohustatud esitama punktis 1 nimetatud garantiikirja või deponeerima punktis 2

nimetatud rahalised vahendid enne hankelepingu allkirjastamist, kuid hiljemalt hankelepingu

allkirjastamise ajaks, vastavalt hankelepingus sätestatule. Pakkuja peab kinnitama

hankepassis, et tal olemas vahendid hankelepingu võimaliku rikkumisega tekkida võiva kahju

hüvitamiseks summas, mis on 10 % pakkumuse maksumusest koos käibemaksuga (eurodes).

Hankija nõudmisel peab pakkuja esitama ühe alljärgnevatest dokumentidest, mille on

hanketeate avaldamise või hilisema kuupäevaga väljastanud Eesti Vabariigis registreeritud

krediidiasutuse või välisriigi krediidiasutuse Eesti Vabariigis registreeritud filiaal:

1) kinnituskiri, mille kohaselt on nimetatud asutus nõus väljastama pakkujale (sh peavad

kinnituskirjaga olema hõlmatud ka pakkujaga ühispakkumuses osalevad pakkujad), kelle

pakkumus tunnistatakse edukaks, ehitusaegse tagatise (garantiikirja) summas, mis on 10 %

pakkumuse maksumusest koos käibemaksuga (eurodes) hiljemalt 14 päeva jooksul pakkumuse

edukaks tunnistamisest, kuid enne hankelepingu allkirjastamist. Kinnituskiri ei pea olema

väljastajale siduv ja võib olla tingimuslik (väljastaja ei pea kinnituskirja andmisega võtma

kohustusi), kuid kinnituskirjast peab nähtuma, et pakkujal (sh ühispakkujad) on võimalik

eelnimetatud garantiikiri saada enne hankelepingu allkirjastamist.

2) kinnituskiri, mille kohaselt on pakkujal (või ükskõik millisel ühispakkumuses osaleval

pakkujal) olemas vabad rahalised vahendid summas, mis on 10 % pakkumuse maksumusest

koos käibemaksuga (eurodes). Kinnituskiri ei pea olema väljastajale siduv (väljastaja ei pea

kinnituskirja andmisega võtma kohustusi).

2. Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK) rahuldas 07.05.2020 otsusega nr 11.8-5/0397 Tallinna

Haridusameti 30.04.2020 taotluse projekti „Tallinna Tondi Põhikooli õppehoone ehitamine“

elluviimiseks.

3. RTK tuvastas projekti raames tehtud riigihanke viitenumbriga 201832 kontrollimise

käigus, et Tallinna Haridusamet ei ole selle korraldamisel järginud riigihangete seaduses

(RHS) sätestatud nõudeid. Hanketeate p-s III.1.2 sätestatud nõue on ebaproportsionaalne.

2(13)

3-24-181

RTK tegi seoses kõnealuse hanketingimusega 25.11.2021 finantskorrektsiooni otsuse ja

24.01.2022 vaideotsuse nr 11.4-5/ 0083, mille Tallinna linn vaidlustas halduskohtus. Tallinna

Halduskohus tühistas 27.01.2023 otsusega asjas nr 3-22-479 RTK 25.11.2021 otsuse nr 11.4-

5/1467 ja 24.01.2022 vaideotsuse nr 11.4-5/0083 osas, mis puudutas riigihanke nr 201832

suhtes tehtud finantskorrektsiooni. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tegi

28.06.2023 otsuse nr 5-23-2, millega tunnistas Vabariigi Valitsuse 01.09.2014 määruse nr 143

„Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse

maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ (edaspidi: ühendmäärus)

§ 25 lg 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, millega nähakse ette, et § 223

kohaldub toetustaotluste puhul, mis rahuldati enne 09.10.2020.

4. Riigi Tugiteenuste Keskus tegi 31.10.2023 finantskorrektsiooni otsuse nr 11.4-

5/23/1273, milles leidis endiselt, et Tallinna Haridusamet on hanke nr 201832 korraldamisel

rikkunud RHS-s sätestatud nõudeid. Pakkuja rahaliste vahendite kohta Eesti Vabariigis

registreeritud krediidiasutuse või välisriigi krediidiasutuse Eesti Vabariigis registreeritud

filiaali kinnituskirja nõue on ebaproportsionaalne kvalifitseerimistingimus, mis piirab

potentsiaalsetel välisriigist pärit pakkujatel hankemenetluses osalemast. Sellega on hankija

rikkunud RHS § 100 lg 1 p-s 1 ja § 3 p-s 2 sätestatud üldpõhimõtet. Kehtestatud

kvalifitseerimistingimust ei saa pidada riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalseks ega ka

põhjendatuks RHS § 3 p 2 ja § 98 lg 1 mõistes. RTK tegi selle riigihankega seotud kulude

osas finantskorrektsiooni, vähendades abikõlblikke kulusid 10% võrra ja lugedes

mitteabikõlblikuks kuluks kokku 646 005,91 eurot, millest Euroopa Regionaalarengu Fondi

toetus moodustab 549 105,02 eurot ja riiklik toetus 96 900,89 eurot. Otsuse tegemise aluseks

on perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse (STS2014–2020) § 8 lg 2 p-d 4 ja 6, § 45 lg 1 p

3, § 46, § 47 lg 2, § 48 lg-d 1 ja 3, ühendmääruse (kuni 08.10.2020 kehtinud redaktsioon;

edaspidi: ühendmääruse v.r) § 22 lg 11 p 5 ja lg 12 ning haridus- ja teadusministri 21.06.2016

määruse nr 44 „Hariduslike erivajadustega õpilastele suunatud põhikoolide võrgu

korrastamine perioodil 2014–2020“ § 27.

Krediidiasutuse kinnituskirja küsimine pakkuja majandusliku suutlikkuse kindlaks tegemisel

on iseenesest mõistlik ja RHS kohaselt aktsepteeritav. Küll aga ei ole põhjendatud nõuda

üksnes Eestiga seotud krediidiasutuse kinnituskirja, sest selle nõude kohustuslikkus ei tulene

ühestki hankija tegevusele kohalduvast õigusaktist. Piisavate rahaliste vahenditega võib

hankelepingu täitmist olla suuteline tagama ka pakkuja, kelle rahalised vahendid asuvad

mõnes muus Euroopa Liidu (EL) liikmesriigis, Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või

Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihankelepinguga ühinenud riigis tegutsevas

krediidiasutuses või on tagatud mõne sellise krediidiasutuse poolt. Rakendusüksus möönab, et

Eestiga seotud krediidiasutuse kinnituskirja esitamist nõuti üksnes edukalt pakkujalt ja

pakkumuse oleks võinud iseenesest esitada ka pakkuja, kellel taoline kinnituskiri pakkumuse

esitamise hetkel puudus. Arvestades aga eduka pakkuja välja selgitamise ja lepingu sõlmimise

kohustusliku ooteaja (RHS § 120 lg 2) vahelist lühikest perioodi, võib eeldada, et nõutud

kinnituskirja saamine sellel perioodil oleks osutunud pakkujale keeruliseks, mistõttu ei saa

välistada, et võis esineda hankest huvitatud isikuid, kes loobusid osalemisest vaidlusaluse

nõude tõttu. Hankija selgituste kohaselt oleks ta aktsepteerinud ka muid tõendeid pakkuja

piisavate rahaliste vahendite olemasolu kinnitamiseks, kuid sellisel juhul tulnuks hankijal

taoline võimalus hanketingimuses selge sõnaga kehtestada. Kõigil hankest huvitatud isikutel

peab olema ühetaoline arusaam hankes osalemise tingimustest ja ükski pakkuja, olenemata

tema asukohast, ei pea tegema ebamõistlikke jõupingutusi hankes osalemise tingimuste välja

selgitamiseks. Asjaolu, et RHS § 100 lg 4 võimalust ei nähtud ette riigihanke

alusdokumentides, võis kaasa tuua mõne huvitatud isiku hankes osalemisest loobumise

muude dokumentide esitamise võimalusest teadmatuse tõttu. Ehkki vaidlusalune tingimus

võib olla liigselt piirav ka Eesti pakkujatele, seab tingimus eelduslikult halvemasse ja

3(13)

3-24-181

ebavõrdsemasse olukorda välisriigi pakkujad, kelle puhul on tõenäoline, et nad ei ole mõne

Eestis registreeritud krediidiasutuse või välisriigi krediidiasutuse Eestis registreeritud filiaali

kliendid. Eestist pärit pakkujatel on nõutud kinnituskirja saamine menetluslikult lihtsam kui

välisriigi pakkujatel, kes peavad end täiendavalt Eesti krediidiasutuse ees hakkama tõestama,

et saada asjaomane kinnituskiri. Võib eeldada, et teiste liikmesriikide ettevõtjad on Eesti

õigusnormide sõnastuse ja nende kohaldamise tingimustega vähem tuttavad kui Eesti

ettevõtjad, mistõttu on kinnituskirja taotlemise asjaolude kindlakstegemine välisriigi ettevõtja

jaoks ajamahukam.

Eeltoodud rikkumise puhul esinevad ühendmääruse § 22 lg 11 p-s 5 toodud asjaolud, mille

kohaselt vähendatakse hankelepingule eraldatud toetust 25%, kui hankemenetluse

korraldamisel on pakkuja kvalifitseerimiseks hanketeates või hankedokumentides nimetatud

kriteerium, mis on vastuolus RHS-ga. Ühendmääruse § 22 lg 12 kohaselt võib sõltuvalt

rikkumise raskusest kohaldada 5- või 10-protsendilist finantskorrektsiooni määra. Rikkumise

olulisust ja raskust hinnates ei ole proportsionaalne rakendada kõige rangemat

finantskorrektsiooni määra. Põhjendatud on vähendada abikõlblikku kulu 10% võrra.

Siinkohal võetakse arvesse, et riigihangete registrist nähtuvalt on riigihankes esitatud üheksa

pakkumust, mistõttu on olemas teatav konkurentsi tase ja erinevate pakkumuste võrdlemine.

Ühendmääruse § 22 lg 11 p 5 ning lg 12 sõnastusest nähtub, et nimetatud rikkumisega peab

üldjuhul kaasnema 25% finantskorrektsioon, mida rakendusüksus võib üksnes erandkorras,

konkreetse rikkumise raskust arvestades, vähendada kas 10 või 5 protsendile. Praegu ei esine

sedavõrd erandlikke ja kaalukaid asjaolusid, et oleks alust rakendada 5% finantskorrektsiooni

määra. Ei ole teada, milliseks oleks kujunenud hankes osalevate pakkujate ring ja hanke

tulemused, kui hankija poleks hankes osalemiseks kehtestanud vaidlusalust kvalifitseerimise

tingimust või oleks selle sõnastanud potentsiaalsetele välisriigist pärit pakkujatele piiravat

mõju avaldamata. Tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, kas mõni potentsiaalne pakkuja

jättis oma pakkumuse viidatud kvalifitseerimise tingimuse tõttu esitamata, kas tema

pakkumus võinuks osutuda edukaks ja kas toetuse saajal tekkinuks soodsam võimalus teha

ehitustööd. Ei ole välistatud, et mõni huvitatud isik jättis vaidlusaluse kvalifitseerimise

tingimuse tõttu hankes osalemata ja ennast hanke juurde registreerimata. Tuleb küll möönda,

et tegemist on vähetõenäolise võimalusega, ent hankes osalemise huvi välisriigi pakkujate

poolt ei saa välistada. Rikkumine on mh kaasa toonud RHS § 3 p-s 2 sätestatud isikute võrdse

kohtlemise põhimõtte riive. Ühendmääruse seletuskirjas on väljendatud seisukohta, et RHS §-

s 3 nimetatud üldpõhimõtete olulise riive korral tuleb eelduslikult rakendada 25%

finantskorrektsiooni määra. Madalaima finantskorrektsiooni määra rakendamist ei näe

praeguse rikkumisega sarnaste juhtumite puhul ette ka Euroopa Komisjon. Euroopa

Komisjoni 14.05.2019 suuniste1 p 2.1 alap 10 kohaselt tuleb õigustamata riiklike, piirkondlike

või kohalike eelistuste alusel diskrimineerivate kvalifitseerimise tingimuste esinemise korral

kohaldada kas 25- või 10-protsendilist finantskorrektsiooni määra. Samuti ei näe 10

protsendist madalama finantskorrektsiooni kohaldamist samale rikkumisele ette praegu

kehtiva ühendmääruse § 223 lg 1 p 2 koosmõjus lg 2 p-ga 2.

5. Riigi Tugiteenuste Keskus jättis 20.12.2023 vaideotsusega nr 11.4-5/23/1531 Tallinna

Haridusameti vaide rahuldamata.

6. Tallinna linn esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada RTK 31.10.2023 otsus nr

11.4-5/23/1273 ja 20.12.2023 vaideotsus nr 11.4-5/23/1531.

1 Euroopa Komisjoni 14.05.2019 otsus C(2019) 3452, millega kehtestatakse suunised kohaldatavate riigihanke-

eeskirjade rikkumise korral liidu rahastatavate kulude suhtes tehtavate finantskorrektsioonide

kindlaksmääramiseks kehtestatud suuniste riigihanke-eeskirjade rikkumise korral liidu rahastatavate kulude

suhtes tehtavate finantskorrektsioonide kindlaksmääramiseks.

4(13)

3-24-181

RHS normide rikkumine ei olnud raske ning rahaline mõju liidu eelarvele on olematu või

minimaalne, mistõttu on 10% finantskorrektsioon ebaproportsionaalne. Vaideotsuses on RTK

jäänud seisukohale, et kahju tekkimist EL eelarvele tuleb eeldada, kuid arvesse tuleb võtta ka

seda, kui reaalseks saab pidada sellise kahjuliku tagajärje saabumise tõenäosust. Tõenäosuse

hindamisel ei tule arvestada üksnes seda, kas mõni pakkuja võis jätta pakkumuse esitamata,

vaid hinnata tuleks ka selle võimalikku mõju riigihanke tulemusele. Kui on tõenäoline, et

riigihankel oleks osalenud rohkem pakkujaid, kuid tõenäoliselt poleks see mõjutanud

hankemenetluse tulemust, ei saa ka liidu eelarvele negatiivset mõju pidada tõenäoliseks (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 otsus asjas nr 3-20-895). RTK ei ole vaidlustatud

otsustes seda teinud. Samuti on RTK sellest tulenevalt jätnud finantskorrektsiooni määra

kaalumisel arvesse võtmata kaebaja seisukohad, mida RTK oleks pidanud hindama.

Rikkumise fakt kui selline ei saa olla iseseisvaks aluseks finantskorrektsiooni määra

otsustamisel.

Finantskorrektsiooni suuruse määramisel tuleb võtta arvesse, et RHS § 100 lg 4 kohaldus ka

ilma riigihanke alusdokumentides oleva märketa ning kõikidel huvilistel oli võimalus

pakkumus esitada. RHS § 100 lg 4 on üle võetud direktiivi 2014/24/EL art 60 lg 3 teisest

lõigust ja direktiivi 2009/81/EÜ art 41 lg-st 5, mille kohaselt, kui ettevõtja ei saa avaliku

sektori hankija nõutud dokumente mõjuval põhjusel esitada, võib ta oma majanduslikku ja

finantsseisundit tõendada avaliku sektori hankija poolt asjakohaseks peetud muude

dokumentidega.

Arvestades hanke eset (koolihoone ehitamine) ja selle maksumust (10 121 000 eurot, millele

lisandub käibemaks), välismaiste ehitusettevõtjate üldist osalemist Eesti ehitushangetes ning

rikkumise iseloomu, ei ole mõju liidu eelarvele kahjulik. Piiriülene huvi Eesti kohalike

ehitushangete vastu on olnud väike. RTK on jätnud hindamata asjaolu, kas tegelikult takistas

seatud tingimus kellegi osalemist hankel või mitte, mööndes, et pakkumuse esitamine oli

võimalik ka ilma kinnituskirjata, kuid jõudes siiski tõdemusele, et võimalikud pakkujad ei

oleks lühikese ooteaja tõttu tegelikkuses lepinguni jõudnud. RTK on täielikult jätnud arvesse

võtmata asjaolu, kui ebatõenäoline on riigihankest huvitatud ettevõtja selline käitumine, kus

ca 10 miljoni euro suurusest ehitustööst loobutakse üksnes seetõttu, et riigihankes on nõutud

kohaliku krediidiandja kinnitust, ilma et ettevõtja oleks isegi teinud hankijale pöördumise

kõnealuse tingimuse muutmiseks. Asjaolu, et sel teemal ei küsitud isegi ühtegi küsimust,

kuigi hanketeade avaldati ka Euroopa Liidu Teatajas, näitab, et piiriülestel ettevõtjatel puudus

igasugune huvi hankes osaleda. Isegi kui möönda, et Tondi põhikooli rekonstrueerimise vastu

tundis huvi mõni piiriülene ettevõtja, võis see tõenäoliselt olla vaid lähiriikidest nagu Läti,

Leedu, Soome või Rootsi. Kõikide eeltoodud riikide puhul on Eesti turul asjaomasest riigist

pärit krediidiasutuse Eesti filiaal või on nendes riikides mõne Eesti panga filiaal.

Rahapesumeetmete mõttes on näiteks Läti Swedbanki kliendil väga lihtsasti võimalik saada

kinnituskiri Eesti Swedbankist, kuivõrd Eesti Swedbank saab tugineda kliendilepingu

sõlmimisel ja rahapesumeetmete täitmise osas Läti filiaalile.

Asjaolu, et kaebajale on teise hankemenetluse eest projektis nr 2014-2020.1.04.18-0092

„Tallinna Pääsküla Kooli rekonstrueerimine“ samadel põhjustel kohaldatud

finantskorrektsiooni 10%, mida kaebaja ei ole vaidlustanud, ei saa olla põhjenduseks, et

praeguses asjas on 10% finantskorrektsiooni määr põhjendatud. Praeguses asjas ei kohaldu

Euroopa Komisjoni 14.05.2019 suuniste p 2.1 alap 10. Euroopa Komisjoni suunised ei ole

siduv õigusakt (vt ka Riigikohtu 28.06.2023 otsus nr 5-23-2). Need on adresseeritud Euroopa

Komisjoni asjaomastele talitustele, mitte liikmesriikide rakendusüksustele.

7. Riigi Tugiteenuste Keskus palus jätta kaebus rahuldamata.

5(13)

3-24-181

Sama hanketingimuse ning rikkumise kohta varem tehtud RTK finantskorrektsiooni otsus ja

vaideotsus tühistati põhjusel, et RTK oli finantskorrektsiooni tegemisel kohaldanud ebaõiget

ühendmääruse redaktsiooni. Samas nõustus Riigikohus, et vaidlusaluse

kvalifitseerimistingimuse kehtestamine riigihankes nr 201832 on selline rikkumine, mille

puhul on täidetud kõik finantskorrektsiooni tegemise eeldused, sh kahju tekkimine EL

eelarvele. Kuivõrd finantskorrektsiooni eesmärgiks on hüvitada kahju, mis on rikkumise

toimepanemisega eelduslikult EL eelarvele tekkinud, ei pea vastustaja finantskorrektsiooni

otsust tehes tõendama, et piiriülene huvi ja seega võimalik kahju liidu eelarvele oli reaalne.

Euroopa Kohtu otsuste C-171/15 ja C-27/15 ning Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2022 otsuse

nr 3-19-1239 kohaselt on pakkujate võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus hankes

osalemist võimaldavate tingimuste kehtestamine, millest õigesti aru saamiseks on vaja tunda

hankija asukohariigi praktikat. Vastustaja ei pea tuvastama, kas mõni välisriigi pakkuja oli

huvitatud hankes osalemisest või kas ta jättis hankel osalemata selle konkreetse õigusvastase

hanketingimuse tõttu. Piisab sellest, et toetuse saaja on rikkunud seaduse nõudeid ja see sai

kaasa tuua potentsiaalsete pakkujate õiguste rikkumise ja ebavõrdse kohtlemise. Praegusel

juhul ei saa ilmselgelt välistada, et kui kaebaja oleks kehtestanud õiguspärased

hanketingimused, võinuks mõni välispakkuja oma pakkumuse esitada ja hanketulemus

võinuks osutuda teistsuguseks. Tingimuse heidutav mõju võis potentsiaalsele pakkujale

avalduda ainuükski hanketeatega tutvumisel, sellest teadasaamiseks ei olnud vaja

hankedokumente alla laadida. Välisriigist pärit pakkujate huvi puudumist konkreetse hanke

vastu ei tõenda ka see, et väidetavalt pole varem sarnastes ehitushangetes välisriigi pakkujad

edukaks osutunud.

Vastustaja on kaebaja rikkumise olulisust ning raskust hinnates pidanud proportsionaalseks

kohaldada 10% korrektsioonimäära. Tegemist on haldusorgani kaalutlusotsusega, mille

teostamisse saab kohus sekkuda vaid piiratud ulatuses (HKMS § 158 lg 3).

Finantskorrektsiooni otsuses toodud põhjendused ja kaalutlused on piisavad ja asjakohased.

Peaasjalikult leidis vastustaja, et 10 protsendist madalamat määra ei ole põhjendatud

kohaldada, sest tegemist on hanke tulemusi potentsiaalselt mõjutanud rikkumisega. Euroopa

Komisjoni suunistele viitamine on üks osa kaalutlusõiguse teostamisest, mitte eraldiseisvaks

õiguslikuks aluseks. Samuti on ühena paljudest kaalutlusargumentidest riigihankes nr 180905

„Tallinna Pääsküla Kooli rekonstrueerimine“ tuvastatud sarnane rikkumine ja kohaldatav

korrektsioonimäär ning Rahandusministeeriumi projektiauditi lõpparuanne. Vastustajal ei ole

õigusaktidest tulenevat kohustust rakendada toetuse saaja jaoks kõige soodsamat

finantskorrektsiooni määra. Ühendmääruse sätteid tuleb mõista nii, et 25 protsendist väiksema

finantskorrektsiooni määra kohaldamine on ette nähtud üksnes erandkorras. Vastustaja on

kaalumise tulemusena leidnud, et praegu on erandkorras põhjendatud vähendada

korrektsioonimäära 10 protsendile. Riigikohus ei välistanud otsuses nr 5-23-2, et

vaidlusaluses kaasuses võib korrektse ühendmääruse redaktsiooni alusel tehtud kaalumise

tulemuseks olla sama, 10% finantskorrektsiooni määramine.

8. Tallinna Halduskohus jättis 20.06.2024 otsusega kaebuse rahuldamata.

Tallinna Halduskohus leidis 27.01.2023 otsuses, et täidetud on kõik finantskorrektsiooni

otsuse tegemise eeldused, s.t rikutud on EL õigust ning rikkumine tuleneb majandustegevuses

osaleja tegevusest või tegevusetusest (otsuse p 35), on tekkinud või tõenäoliselt tekkinud

kahju EL eelarvele (otsuse p 36). Seejuures käsitles halduskohus olemasolevat kohtupraktikat,

mis ei ole olnud ühtne küsimuses, kui ulatuslik on rakendusüksuse tõenduskohustus,

näitamaks ära kahju tekkimist EL eelarvele. Halduskohus osutas Tallinna Ringkonnakohtu

hilisemale praktikale (vt otsuse p 38), milles ringkonnakohus oli asunud seisukohale, et

vastustaja ei pea tõendama reaalse piiriülese huvi esinemist ega ära näitama, et teise

liikmesriigi ettevõtja on reageerinud hanketeatele küsimuste või vaidlustuste esitamisega ning

6(13)

3-24-181

piisav on üksnes potentsiaalse piiriülese huvi olemasolu, millele viitab mh riigihanke

rahvusvahelist piirmäära ületav eeldatav maksumus. Ka Riigikohus nõustus asjas nr 5-23-2

halduskohtu hinnanguga, et ebaseadusliku kvalifitseerimistingimuse kehtestamine on selline

rikkumine, mille puhul tuleb eeldada kahju tekkimist EL eelarvele ning kuivõrd

finantskorrektsiooni eesmärgiks on hüvitada kahju, mis on rikkumise toimepanemisega

eelduslikult liidu eelarvele tekkinud, ei pea vastustaja finantskorrektsiooni otsust tehes

tõendama, et piiriülene huvi ja seega võimalik kahju liidu eelarvele oli reaalne (otsuse p 87).

Seega on haldusasja nr 3-22-479 ja põhiseaduslikkuse järelevalve asja 5-23-2 raames juba

tuvastatud, et finantskorrektsiooni tegemise eeldused on täidetud. Saab nõustuda Tallinna

Halduskohtu 27.01.2023 otsuse analüüsi ja järeldustega ning praeguse haldusasja raames

puudub vajadus asuda eelmise finantskorrektsiooni menetluse järeldusi revideerima, sest

asjaolud ei ole muutunud.

Kaebaja selgituste kohaselt oleks ta aktsepteerinud ka muid tõendeid pakkuja piisavate

rahaliste vahendite olemasolu kinnitamiseks, kuid tuleb nõustuda vastustajaga, et sellisel juhul

tulnuks hankijal taoline võimalus hanketingimuses selge sõnaga kehtestada, sest kõigil

hankest huvitatud isikutel peab olema ühetaoline arusaam hankes osalemise tingimustest ning

ükski pakkuja, olenemata tema asukohast, ei pea tegema ebamõistlikke jõupingutusi hankes

osalemise tingimuste välja selgitamiseks.

Seega tuleb praegu kontrollida üksnes seda, kas vastustaja on õiguspäraselt kohaldanud

finantskorrektsiooni 10% määra või oleks ta pidanud kohaldama 5% määra. Ühendmääruse

v.r § 22 lg 11 p 5 ja lg 12 alusel võib sellise rikkumise eest sõltuvalt rikkumise raskusest

kohaldada 5-või 10-protsendilist finantskorrektsiooni määra, sealjuures ühendmääruse § 22 lg

11 kohane „standardmäär“ oli 25%. Õigusaktides ei ole seatud konkreetseid kriteeriume,

millisel puhul on õigustatud kohaldada finantskorrektsiooni määra 10% ja millisel juhul 5%.

Suuresti on see haldusorgani diskretsiooniline otsus. Kohus saab kontrollida üksnes seda, kas

diskretsiooni teostamise piiridest on kinni peetud. Ei nähtu, et vastustaja oleks diskretsiooni

teostamise piire ületanud. Kohaldatud 10% määr viitab sellele, et vastustaja on rikkumisele

omistanud pigem vähese mõju. Piirava kvalifitseerimistingimuse reaalset mõju pole võimalik

täpselt välja selgitada, sest võimatu on tuvastada, kas hankes osalemisest on loobutud just

sellise tingimuse tõttu. Kõik potentsiaalsed huvilised ei pruugi riigihangete registris end hanke

juurde registreerida ega piiravaid tingimusi vaidlustada või nende kohta küsimusi esitada. See

aga ei tähenda, et negatiivne mõju EL eelarvele puuduks. Vastustaja on finantskorrektsiooni

määra alandava asjaoluna toonud välja reaalse konkurentsi olemasolu. Asjaolu, et sarnastes

hangetes ei ole Eestis varem välispakkujaid osalenud, ei tõenda seda, et selle või tulevikus

toimuvate hangete vastu ei võiks välispakkujatel huvi tekkida. Kindlasti ei saa asuda

seisukohale, et kahju EL eelarvele oleks juhtumi asjaolusid arvestades olnud igal juhul

välistatud. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda rikkumise kvalifitseerimist madalaima

finantskorrektsiooni määra alusel. Vastustaja ei ole kohaldanud finantskorrektsiooni määra

10%, kuna seda nõuavad Euroopa Komisjoni suunised, vaid see on olnud üks argument teiste

hulgas. Euroopa Komisjoni suuniste arvesse võtmine kaalutlusotsuse tegemisel ei ole

keelatud. Ka kohtupraktika põhjal ei saa väita, et siinsel juhul oleks tegemist

ebaproportsionaalse finantskorrektsiooni määraga (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2021

otsus nr 3-19-346, p 19).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 20.06.2024 otsus ja teha

uus otsus, millega rahuldada kaebus.

7(13)

3-24-181

Tallinna Halduskohtu 27.01.2023 otsuses haldusasjas nr 3-22-479 esitatud põhjendused ei ole

praegu siduvad HKMS § 177 lg 1 mõttes, sest varasem finantskorrektsiooni otsus tühistati

õigusliku aluse põhiseadusvastasuse tõttu ning kvalifitseerimistingimuse õigusvastasust

analüüsiti üksnes niivõrd, kuivõrd oli vaja selgeks teha asjassepuutuv säte. Kuna kaebaja

saavutas oma eesmärgi, s.t RTK otsuse tühistamise halduskohtu ja seda kinnitanud Riigikohtu

otsusega asjas nr 5-23-2, siis ei olnud kaebajal võimalik edasi kaevata halduskohtu otsuse

põhjendusi. Teises haldusasjas tehtud kohtulahendi põhjendused on siduvad vaid siis, kui

kohus on teinud haldusorganile ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks, aga seda kohus asjas nr

3-22-479 (ega 5-23-2) ei teinud.

Riigihanke normide rikkumine ei olnud raske ja rahaline mõju liidu eelarvele on olematu või

minimaalne, mistõttu on 10% finantskorrektsiooni määramine ebaproportsionaalne. Praeguses

hankes esitati 9 pakkumust ning diskrimineerimine oli äärmiselt kaudne, sest piiriülestel

pakkujatel oli kõigest mõnevõrra ebamugavam osaleda, aga see on paratamatu. Esiteks ei ole

piiriülene pakkuja kursis kohalike ehitusnõuetega ja teiseks peavad tema vastutavad

spetsialistid läbima kutse tunnustamise välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse §

20 alusel (vt ka direktiiv 2005/36/EÜ). Seega on nõuded garantiikirja väljaandja

territoriaalsusele väikseim takistus teenuste piiriüleseks pakkumiseks. Kuna riigihankel oli

küllaldane konkurents, siis ei saa pidada mõju liidu eelarvele piisavalt tõenäoliseks. Lisaks

selgus halduskohtu istungil, et tegelikkuses ei ole RTK tuvastanud, kui keerukas on üldse

Eestis võimalikul välispakkujal pangakonto avamine ka arvestusega, et Eestis puudub

välispakkuja asukohajärgse panga filiaal. Lisaks oli võimalik esitada ühispakkumus, mis ongi

tavapärane olukorras, kus piiriülene pakkuja soovib siseneda uuele turule. Halduskohus jättis

eeltoodud asjaolud hindamata.

Oluline on küsimus, et kui rikkumine ka oli, siis kas selle mõju liidu eelarvele saab pidada

tõenäoliseks. Euroopa Kohus on lahendis nr C-175/23 selgitanud, et „eeskirjade eiramiseks“

määruse nr 1303/2013 art 2 p 36 tähenduses saab kvalifitseerida üksnes rikkumise, mis „on

mõjutanud või oleks võinud kahjustavalt mõjutada“ liidu eelarvet (p 27), s.t pelk RHS

rikkumine ilma liidu eelarvele negatiivset mõju avaldamata ei ole automaatne eeskirjade

eiramine ja finantskorrektsiooni alus. Riigikohus on ka selgelt toonud välja, et negatiivne

mõju liidu eelarvele puudub juhul, kui välispakkujatele on pakkumuse esitamine hankes

mõnevõrra ebamugavam. Seda eriti juhul, kui välispakkujatel ei ole olnud hanke vastu selget

huvi (vt Riigikohtu 20.11.2024 otsus nr 3-21-2607, p 25). Praegusel juhul ei ole ükski

välispakkuja esitanud küsimusi, laadinud alla riigihanke alusdokumente või teinud muid

viiteid sellele, et tal oleks olnud huvi hankes osaleda.

Finantskorrektsiooni määr (10%) on määratud kaalutlusnorme rikkudes. Praegusel juhul ei ole

arvestatud kõiki konkreetse vaidluse asjaolusid ega ole arusaadav, miks ei ole 10%

kohaldamise asemel kohaldatud 5% määra. Kaalutlusõiguse teostamine ei saa piirduda

viidetega Euroopa Komisjoni suunistele või nende suuniste alusel kehtestatud

ühendmäärusele. Vastustaja on järjepidevalt selgitanud, et 10% määr tuleneb Euroopa

Komisjoni suunistest, aga pole selgitanud, miks jäeti määramata nt 5% finantskorrektsiooni

määr. Siinjuures ei saa kohus tugineda ka varasemale kohtupraktikale, kuna vajalik on hinnata

potentsiaalset mõju ja selle realiseerumise tõenäosust konkreetse kaasuse kontekstis (vt nt ka

Euroopa Kohtu otsus C-743/18, p 72; otsus C-406/14, p-d 47–48). Kui kohus leiab, et liidu

õiguse rikkumine on tõendatud, oleks kõiki asjaolusid arvestades olnud proportsionaalne

finantskorrektsiooni määr mitte rohkem kui 5% (vt ka Riigikohtu 20.11.2024 otsus nr 3-21-

2607, p 28). Sisuliselt on RTK jätnud hindamata asjaolu, kas kehtestatud kriteerium takistas

tegelikult kellegi osalemist hankel või mitte, mööndes, et pakkumuse esitamine oli võimalik

ka ilma kinnituskirjata.

10. Riigi Tugiteenuste Keskus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

8(13)

3-24-181

Järeldusega, et kaebaja on riigihanke nr 201832 korraldamisel rikkunud RHS sätteid ning

rikkumine sai kaasa tuua finantsmõju, on eelnevalt nõustunud Tallinna Halduskohus

27.01.2023 otsuses nr 3-22-479 ning Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

28.06.2023 otsuses nr 5-23-2. Mõlemad kohtuotsused on jõustunud, mistõttu ei ole enam

vaidluse all hankerikkumise ja finantsmõju tuvastamine, samuti finantskorrektsiooni tegemise

eelduste täitmine. Kaebajal oli võimalus Tallinna Halduskohtu 27.01.2023 otsuse nr 3-22-479

põhjendusi vaidlustada. Praeguses asjas halduskohtu otsuse vaidlustamine ei lükka ümber

Riigikohtu järeldusi finantskorrektsiooni eelduste täitmise kohta, eriti olukorras, kus kaebaja

ei ole varasema kohtumenetlusega võrreldes uusi asjaolusid välja toonud.

Praeguses haldusasjas saab vaidluse all olla üksnes rikkumisele kohaldatava

korrektsioonimäära suurus. Tegemist on haldusorgani kaalutlusõigusega, mille teostamisse

saab kohus sekkuda vaid piiratud ulatuses. Vastustaja on põhjendanud, milliste asjaoludega

on arvestatud finantskorrektsiooni määra kohaldamisel ja mis põhjustel ei ole kaebaja suhtes

õigustatud kohaldada 10 protsendist veelgi madalamat määra. Vastustaja ei ole 10%

korrektsioonimäärani jõudnud vaid ühele kaalutlusargumendile tuginedes. Riigikohus ei

välistanud 28.06.2023 otsuses nr 5-23-2, et korrektse ühendmääruse redaktsiooni alusel tehtud

kaalumise tulemuseks võib vaidlusaluses kaasuses olla sama, 10-protsendilise

finantskorrektsioonini jõudmine. Vastustaja kaalutlustest on tuvastatav, et isegi kui

vaidlusalusele rikkumisele tuleks finantskorrektsiooni alusena kohaldada vana ühendmääruse

§ 22 lg-t 14, mis võimaldab rakendusüksusel teostada kaalutlusõigust vahemikus 0–10

protsenti ning 25 protsenti, ei tooks see kaasa finantskorrektsiooni otsuses toodud kaalutluste

ja kohaldatava määra muutust. Vastustaja on finantskorrektsiooni otsuses kaalunud ja

selgitanud, miks ei saa konkreetsele rikkumisele kohaldada 10 protsendist madalamat

korrektsioonimäära ka alternatiivse õigusliku aluse ja kaalutlusvahemiku esinemise korral.

Riigikohtu 20.11.2024 otsuses nr 3-21-2607 ja mõnedes Tallinna Ringkonnakohtu otsustes

väljendatud järeldused ja tõlgendused irduvad mitmes olulises küsimuses Euroopa Kohtu

praktikast, aga ka EL toetuste andmist ja tagasinõudmist korraldava Euroopa Komisjoni

seisukohtadest. Otsuse C-743/18 p-s 64 on Euroopa Kohus selge sõnaga väljendanud

seisukohta, et eeskirjade eiramise tõttu alusetult saadud soodustuse tagastamise kohustus ei

ole sanktsioon. Otsuses nr C-743/18 on Euroopa Kohus selgitanud, et hanketingimuste

rikkumise korral ei ole konkreetse finantsmõju tõendamine nõutav ning piisab sellest, kui

asjasse puutuva fondi eelarve mõjutamise võimalus ei ole välistatud. Euroopa Kohtu

21.05.2021 otsusest nr C-6/20 nähtub, et hankijal on keelatud kvalifitseerimise tingimusena

nõuda, et pakkujad esitaksid juba oma pakkumuse esitamise ajal tõendi selle kohta, et neil on

kõnealuse riigihanke esemeks oleva tegevuse suhtes ette nähtud registreering, tunnustus või

dokument, mille on väljastanud hankelepingu täitmiskoha liikmesriigi pädev asutus.

Vastuolud Eesti kohtute praktika ja Euroopa Kohtu (aga ka Euroopa Komisjoni) seisukohtade

vahel on toonud juba kaasa paratamatu olukorra, kus riik peab ise leidma raha, katmaks

finantskorrektsioonide summad, mis on riigisiseses kohtupraktikas tunnistatud

põhjendamatuks või ebaproportsionaalseks, ehkki Euroopa Komisjon asub Euroopa Kohtu

praktikale tuginedes finantskorrektsiooni jaatavale ja kohustavale seisukohale.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Kaebaja esitas 03.09.2025 menetlusdokumendi lisana kuvatõmmised riigihangete

registrist, mis tõendavad vaidlusaluses riigihankes esitatud pakkumuste arvu (lisa 1) ja

huvitatud isikute päritolu (lisad 2–5). Ringkonnakohus leiab, et need tõendid tuleb võtta asja

õigemaks lahendamiseks kohtuasja materjalide juurde (HKMS § 198 lg 3). Kaebaja on õigesti

osutanud, et tõendites sisalduv teave ei saa olla vastustajale üllatuslik. Vaidlustatud otsuse

põhjal võib järeldada, et vastustaja on finantskorrektsiooni tegemisel kõnealuste andmetega

9(13)

3-24-181

tutvunud. Igal juhul on vastustajal olnud võimalik esitada apellatsioonimenetluses nende

tõendite kohta oma seisukoht.

12. Määruse (EL) nr 1303/2013 art 143 lg 2 kohaselt teevad liikmesriigid tegevustes või

rakenduskavades avastatud üksiku või süstemaatilise eeskirjade eiramisega seoses nõutavad

finantskorrektsioonid, mis seisnevad avaliku sektori toetuse täielikus või osalises

tühistamises. Liikmesriigid võtavad arvesse eeskirjade eiramise olemust ja keerukust ning

fondidele tekitatud rahalist kahju ja kohaldavad proportsionaalseid korrektsioone. Eeskirjade

eiramisena käsitatakse määruse (EL) nr 1303/2013 art 2 p 36 kohaselt EL õiguse või selle

kohaldamisega seotud liikmesriigi õiguse rikkumist, mis tuleneb Euroopa struktuuri- ja

investeerimisfondide rakendamisega seotud ettevõtja tegevusest või tegevusetusest, mis on

mõjutanud või oleks võinud kahjustavalt mõjutada EL eelarvet põhjendamata kuluartikli EL

eelarvest debiteerimise tõttu.

13. STS2014–2020

§ 45 lg 1 p 3 kohaselt tehakse finantskorrektsiooni otsus toetuse

vähendamiseks või tühistamiseks määruse (EL) nr 1303/2013 art 143 alusel ja sellega

kooskõlas mh juhtudel, kui toetuse saaja on jätnud osaliselt või täielikult täitmata kohustuse

või nõude ja see on mõjutanud kulu abikõlblikkust. STS2014–2020 § 46 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et

kui finantskorrektsiooni otsuse tegemisel ei ole kohustuse või nõude täitmata jätmise laadist

tulenevalt võimalik selle rahalise mõju suurust hinnata, kuid esineb põhjendatud oht, et

kohustuse või nõude täitmata jätmine tõi kaasa rahalise mõju, siis vähendatakse toetust

kooskõlas ühendmäärusega.

14. Finantskorrektsiooni otsuse tegemise aluseks on eeskirjade eiramine, mis Euroopa Kohtu

praktika kohaselt eeldab kolme asjaolu koos esinemist: 1) rikutud peab olema EL õigust; 2)

rikkumine peab tulenema majandustegevuses osaleja tegevusest või tegevusetusest ning 3) EL

eelarvele peab olema tekkinud või tõenäoliselt tekkima kahju (Euroopa Kohtu 01.10.2020

otsus C-743/18, p 51). Eeskirjade eiramise tuvastamisel ei ole otsuse tegemise eelduseks

toetuse saaja tahtlus või hooletus (samas, p-d 57–65). „Eeskirjade eiramiseks“ määruse nr

1303/2013 artikli 2 punkti 36 tähenduses saab kvalifitseerida üksnes rikkumise, mis „on

mõjutanud või oleks võinud kahjustavalt mõjutada“ liidu eelarvet. Järelikult on selle sättega

vastuolus, kui liidu struktuurifondidest toetatavatele toimingutele kohaldatava liidu õiguse või

riigisisese õiguse mis tahes rikkumist käsitatakse rikkumisena, mis on liidu eelarvet

automaatselt mõjutanud või mis oleks võinud liidu eelarvet alati kahjustavalt mõjutada,

sõltumata rikkumise mõjust liidu eelarvele (Euroopa Kohtu 04.10.2024 otsus C-175/23, p 27).

Finantskorrektsiooni summa kindlaksmääramisel võetakse arvesse eeskirjade eiramise

olemust, raskusastet ja asjaomasele fondile sellega tekitatud rahalist kahju; kohaldatava

korrektsiooni lõpliku summa kindlaksmääramiseks on tingimata vaja teha individuaalne ja

üksikasjalik analüüs (samas, p-d 28, 33). Finantskorrektsiooni summat ei tohi automaatselt

kindlaks määrata, tuginedes ainuüksi eelnevalt kehtestatud ühtsete korrektsioonimäärade

skaalale (samas, p 34). Finantskorrektsioon on olemuselt sanktsioon. Kohus ei tohi

finantskorrektsiooni õiguspärasust hinnates piirduda vaid ilmselgete vigade testiga, vaid

kontroll peab olema range ja täielik, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid, sh seda, kas kahju

on pelgalt teoreetiline (Riigikohtu 20.11.2024 otsus nr 3-21-2607, p 29).

15. Ringkonnakohus ei nõustu RTK seisukohaga, et tulenevalt jõustunud Tallinna

Halduskohtu 27.01.2023 otsusest nr 3-22-479 ning Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 28.06.2023 otsusest nr 5-23-2 ei ole praeguses asjas enam vaidluse all, kas

finantskorrektsiooni otsuse tegemise eeldused on täidetud. HKMS § 177 lg 1 kohaselt on

jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses

esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Riigikohus on selgitanud, et teises

haldusasjas tehtud kohtulahendi põhjendused ei ole siduvad uue vaidluse lahendamisel ka

samade menetlusosaliste vahel (Riigikohtu 26.04.2017 määrus nr 3-3-1-92-16, p 19;

10(13)

3-24-181

11.10.2012 määrus nr 3-3-1-35-12, p 15). Kohtuotsuse kohustuslikkus laieneb lisaks

kohtuotsuse resolutsioonile kohtuotsuse põhjendustele siis, kui kohus teeb haldusorganile

ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks (Riigikohtu 27.05.2015 otsus nr 3-3-1-14-15, p 27).

Haldusasjas nr 3-22-479 ega asjas nr 5-23-2 ei teinud kohtud vastustajale ettekirjutust asja

uueks otsustamiseks, samuti ei tuvastanud kohtud otsuse resolutsioonis seda, et

finantskorrektsiooni tegemise eeldused on täidetud. Nendes asjades oli vaidluse raskuskese

muudel küsimustel ning Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium puudutas

rikkumise eelduste täidetust väga põgusalt. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse § 14 lg 2 teisest lausest tuleneb, et Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse

järelevalve asja otsustamisel õigusvaidlust, mis kuulub lahendamisele haldus-, tsiviil-,

kriminaal- või haldusõiguserikkumise asjades kohaldatavate kohtumenetluse sätete järgi.

Seega ei ole kõnealuste kohtuotsuste põhjendustes toodud kohtute seisukohad

finantskorrektsiooni tegemise eelduste täidetuse kohta praeguses haldusasjas siduvad ning

kohtul tuleb võtta seisukoht ka küsimuses, kas esines hankereeglite rikkumine ja tekkis kahju

EL eelarvele.

16. RHS § 3 p 2 järgi peab hankija kohtlema kõiki isikuid, kelle elu- või asukoht on Eestis,

mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, muus Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või

Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihankelepinguga ühinenud riigis, võrdselt ja jälgima,

et kõik isikutele seatavad piirangud ja kriteeriumid oleksid riigihanke eesmärgi suhtes

proportsionaalsed, asjakohased ja põhjendatud. Vastustaja hinnangul rikkus kaebaja

eelnimetatud kohustust, kui kehtestas riigihankes pakkuja rahaliste vahendite kohta Eesti

Vabariigis registreeritud krediidiasutuse või välisriigi krediidiasutuse Eesti Vabariigis

registreeritud filiaali kinnituskirja esitamise nõude. Vastustaja on vaidlustatud otsuses

märkinud, et ei ole teada, milliseks oleks kujunenud hankes osalevate pakkujate ring ja hanke

tulemused, kui hankija poleks hankes osalemiseks kehtestanud vaidlusalust kvalifitseerimise

tingimust või oleks selle sõnastanud potentsiaalsetele välisriigist pärit pakkujatele piiravat

mõju avaldamata. Vastustaja leidis, et tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, kas mõni

potentsiaalne pakkuja jättis oma pakkumuse viidatud kvalifitseerimise tingimuse tõttu

esitamata, kas tema pakkumus võinuks osutuda edukaks ja kas toetuse saajal tekkinuks

soodsam võimalus ehitustööde teostamiseks.

17. Ringkonnakohus leidis 16.05.2025 otsuses nr 3-22-1835 (p 24), et analoogse tingimuse

sätestamisega riigihankes ei rikkunud hankija RHS-s nimetatud kohustusi. Ringkonnakohus

selgitas kõnealuses otsuses, et kuigi see tingimus muutis välisriigi pakkujale nõutud tõendi

saamise keerulisemaks, ei tähenda see, et välisriigi pakkujad ei oleks saanud riigihankel

osaleda. Ringkonnakohus märkis, et EL eelarvele kahju tekkimise võimalikkuse hindamisel

on asjakohane võtta arvesse ka seda, kui tõenäoliseks saab pidada, et välispakkujad jätsid

hankes osalemata just kõnealuse nõude tõttu (vt Riigikohtu 20.11.2024 otsus nr 3-21-2607, p

25; nt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 otsus nr 3-20-895, p-d 23–24). Seega tuli mh

arvestada asjaoludega, et tõenäoliselt puudus välispakkujatel tegelik huvi hankes osaleda ning

et ehitustööde tegemises seisneva hanke vastu oleks eeldatavasti tundnud huvi eeskätt Eesti

naaberriikide ettevõtjad ja Eestis on olemas ka nende riikide krediidiasutuste filiaalid.

18. Ringkonnakohus jääb eeltoodud seisukohale ka siinses kohtuasjas. Kuigi kaebaja

sätestatud tingimus, et pakkuja peab riigihankes esitama rahaliste vahendite kohta Eesti

Vabariigis registreeritud krediidiasutuse või välisriigi krediidiasutuse Eesti Vabariigis

registreeritud filiaali kinnituskirja, võis muuta välisriigi pakkujale riigihankes osalemise

mõnevõrra keerulisemaks, ei tähenda see, et välisriigi pakkujad ei oleks saanud riigihankel

osaleda. Välisriigi pakkujatel oli võimalik ettenähtud kinnituskiri saada, taotledes nt Eesti

Vabariigis registreeritud krediidiasutuses konto avamist, või oleks saanud välisriigi pank

vajadusel garanteerida pakkuja kohustusi Eesti Vabariigis registreeritud krediidiasutuse ees.

11(13)

3-24-181

Seejuures on RTK ise vaidlustatud otsuses möönnud, et Eestiga seotud krediidiasutuse

kinnituskirja esitamist nõuti üksnes edukalt pakkujalt ja pakkumuse oleks võinud iseenesest

esitada ka pakkuja, kellel taoline kinnituskiri pakkumuse esitamise hetkel puudus. Lisaks

võtab ringkonnakohus arvesse, et nagu nähtub kaebaja esitatud riigihangete registri

väljavõtetest (dtl 160–164), ei registreerunud hankele ükski välispakkuja, kuid registreerus ca

30 Eestis tegutsevat äriühingut ning pakkumuse esitas 9 pakkujat. Kaebaja on esile toonud, et

ükski välispakkuja ei pöördunud küsimustega hankija poole. Lisaks on kaebaja esile toonud

(kaebuse p 2.32 ja kaebuse lisa 4, dtl 35), et statistikast nähtuvalt on aastatel 2015–2021

klassikalise sektori hankijate rahvusvahelist piirmäära ületavates ehitustööde riigihangetes

osutunud edukaks pakkujaks mõni muu EL liikmesriigist pärit pakkuja üksnes 2 riigihankes ja

seda 2015. a-l; piiriüleste pakkujate osalemise statistika riigihankel näitab, et ehitustööde

riigihankes esitati 2018. a-l kokku vaid 8 pakkumust ning piiriüleste pakkujate huvi on

esinenud võrgustiku sektori riigihangetes seoses spetsiifiliste infrastruktuuri ja energia

objektidega (nt elektrijaamad, koostootmisjaamad, gaasi kompressorjaamad jne), kuid ka selle

sektori hangetes on edukate välispakkujate osakaal väike. Praegusel juhul oli tegemist

õppehoone ehitusega. Seega on väga tõenäoline, et välisriigi pakkujad ei tundnud tegelikult

kõnealuse riigihanke vastu huvi. Samas oli hankes konkurents tagatud. Eeltoodu tõttu ei saa

eeldada, et kaebaja sätestatud tingimus oleks tõrjunud pakkumust esitamast välisriigi

ettevõtjaid, see oleks võinud hanke tulemust mõjutada ning seetõttu tekkis kahju liidu

eelarvele (vrd Riigikohtu 20.11.2024 otsus nr 3-21-2607, p 23 jj).

19. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et isegi kui vastustaja väidetud rikkumist tuleks

jaatada, on kohaldatud 10% finantskorrektsiooni määr ebaproportsionaalne (vrd Riigikohtu

20.11.2024 otsus nr 3-21-2607, p 28). Ühendmääruse v.r § 22 lg 11 p-st 5 ja lg-st 12 tuleneb,

et kui hankemenetluse korraldamisel on pakkuja kvalifitseerimiseks, pakkumuse vastavaks

tunnistamiseks või pakkumuse hindamiseks riigihanke alusdokumentides nimetatud

kriteerium, mis on vastuolus riigihangete seadusega, võib sõltuvalt rikkumise raskusest

kohaldada 25% asemel 5% või 10% finantskorrektsiooni määra. Puuduvad mistahes tõendid

ning veenvad argumendid, et siinsel juhul oleks etteheidetav kvalifitseerimistingimuse

sõnastus ka tegelikult välispakkujatele hankes osalemisel otsustavaks saanud. Seega on

äärmiselt ebatõenäoline, et teistsuguse kvalifitseerimistingimuse korral oleks hankemenetluse

tulemus olnud teistsugune. Seejuures on vastustaja vaidlustatud otsuses ka ise möönnud, et

võimalus, et mõni huvitatud isik jättis vaidlusaluse kvalifitseerimise tingimuse tõttu hankes

osalemata ja ennast hanke juurde registreerimata, on vähetõenäoline. Siinkohal nõustub

ringkonnakohus kaebajaga, et vaidlustatud otsuse ja ka kohtumenetluses esitatud selgituste

põhjal (vt halduskohtu 28.05.2024 istungi helisalvestis, ajamärk 00:35:47 jj) ei ole arusaadav,

millistel juhtudel oleks olnud põhjendatud kohaldada 5% korrektsioonimäära ja miks see

praegusel juhul ei saanud kõne alla tulla. Vastustaja kinnitas kõnealusel istungil, et kui

rikkumisel ei saanud liidu eelarvele üldse mõju olla, finantskorrektsiooni ei määrata (vt

28.05.2024 istungi protokoll ja helisalvestis, ajamärk 00:08:42). Seega jääb selgusetuks, miks

praegusel juhul, kus vastustaja enda kinnitusel oli teistsugune hanke tulemus ja seega

rikkumise mõju eelarvele vähetõenäoline, välistas vastustaja 5% korrektsioonimäära.

20. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus

tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ning tühistab Riigi

Tugiteenuste Keskuse otsuse nr 11.4-5/23/1273 ja 20.12.2023 vaideotsuse nr 11.4-5/23/1531.

21. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu

lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust.

Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja

menetluskulud jäävad seega tema enda kanda ning temalt tuleb välja mõista kaebaja vajalikud

ja põhjendatud menetluskulud. Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on

12(13)

3-24-181

menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). HKMS § 109 lg

6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kaebaja palus halduskohtus mõista esindajakuluna välja 4318,70 eurot (koos käibemaksuga).

Õigusabi osutati 21,5 tundi. Apellatsioonimenetluses palub kaebaja mõista esindajakuluna

välja 5832,60 eurot (koos käibemaksuga). Õigusabi osutati 28,5 tundi. Õigusabi tunnihind on

osaliselt 140 ja osaliselt 180 eurot. Kaebaja menetluskulude seos praeguse vaidluse

lahendamisega esimese ja teise astme kohtus ning kulude kandmise kohustuse olemasolu on

nõuetekohaselt tõendatud. Lisaks palub kaebaja mõista vastustajalt välja haldusasjas tasutud

riigilõivu 2100 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja esindajakulud täies ulatuses põhjendatud. Seejuures

võtab ringkonnakohus arvesse, et sama riigihanke rikkumisega seotud vaidlus on juba korra

olnud kohtumenetluses, kus kaebajat esindas sama advokaat. Praeguses asjas esitatud kaebaja

seisukohad kattuvad osaliselt varasemas vaidluses esitatuga. Lisaks ei ole siinses asjas

tegemist keskmisest mahukama vaidlusega. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtus on

põhjendatud esindajakuluks 3500 eurot (koos käibemaksuga). Kogu ulatuses ei kuulu välja

mõistmisele ka kaebaja apellatsioonimenetluses kantud esindajakulud. Väljakujunenud

kohtupraktika kohaselt ei saa menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad

kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga

tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (nt Riigikohtu 28.06.2017 otsus nr 3-3-1-73-16, p 47).

Võttes arvesse asja mahtu ja keerukust, on ringkonnakohtu hinnangul kaebaja põhjendatud

esindajakulu apellatsiooniastmes 2500 eurot (koos käibemaksuga). Seega tuleb vastustajalt

kaebaja kasuks välja mõista esindajakulu 6000 eurot (koos käibemaksuga), millele lisandub

riigilõiv 2100 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

13(13)