2-22-110510/107 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtukoosseis

kohtunik Merike Varusk

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. september 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-110510

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group osaühingu (aktsiaselts Aktiva

Portfolio (kustutatud) õigusjärglane) hagi V.K ja K.K

vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

3266.53 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja Aktiva Finance Group osaühing (aktsiaselts Aktiva

Portfolio (kustutatud) õigusjärglane) (registrikood

16013522);

hageja lepinguline esindaja Sigrid Rahkema (Julianuse

Õigusbüroo osaühing, e-post: xxx);

kostja I V.K (isikukood XXX);

kostja lepinguline esindaja Carmen Tars (Legal Services

osaühing, e-post xxx);

kostja II K.K (isikukood XXX).

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group osaühingu hagi kostja I V.K (isikukood XXX)

vastu võla nõudes osaliselt.

2. Mõista kostjalt V.K’lt (isikukood XXX) hageja Aktiva Finance Group osaühingu

(registrikood 10746479) kasuks välja Inpay makselahenduse lepingust nr

C85004446630 tulenev põhivõlg 2282.21 eurot ja viivis põhivõlalt alates

kohtuotsuse jõustumisest.

3. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group osaühingu (registrikood 10746479)

solidaarne nõue kostja II K.K (isikukood XXX) vastu põhivõla 2263.51 eurot,

intressi 231.92 eurot, sissenõudmiskulude 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud

viivise 313.67 eurot osas.

2-22-110510

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel

lihtmenetluses. Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks.

TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest.

I Hageja nõue ja seisukohad

1. Harju Maakohtu menetluses on Aktiva Finance Group osaühingu (AS Aktiva Portfolio

(kustutatud) õigusjärglane) hagi V.K ja K.K vastu võlgnevuse nõudes.

Hageja palub mõista kostjalt I V.Klt ja kostjalt II K.K’lt solidaarselt välja hageja Aktiva

Finance Group OÜ kasuks põhivõlgnevus 2263.51 eurot, intress 231.92 eurot,

sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 313.67 eurot ning viivised

alates 07.05.2022 kuni põhinõude summas 2263.51 euro täitmiseni lepingus kokku lepitud

viivisemääras 18,00% aastas.

Hagiavalduse kohaselt on hagi aluseks kostja I ja Inbank AS-i vahel sõlmitud Inpay

makselahenduse leping nr C8500444663, krediidilimiidiga 2300 eurot. Leping on kostja I

poolt digiallkirjastatud. Inpay taotluseid saab esitada ainult nutiseadme kaudu.

Makselahenduses konto registreerimine ja lepingu sõlmimine toimub elektrooniliselt.

Lepingu kinnitamine käib Smart-ID või Mobiil ID-ga PIN 1 sisestamisega. Taotlus on

esitatud elektrooniliselt mobiiliseadmelt. Leping oli kinnitatud digitaalselt, lepingu

allkirjastamine siis omakorda PIN2-ga. Kaardi saab aktiveerida äpis või esimese ostuga, kus

klient kasutab oma PIN-koodi. Lepingu tingimustega sai kostja tutvuda äpis ning klient

kinnitas nendega nõustumist, nõustumist kinnitamata ei saanud edasi liikuda (07.03.2023

seisukoha lisa 6 - InPay ting.kinnitamine). Lepingu sõlmimisel kaart aktiveeritakse kohe

ning on kasutamiseks valmis. Lepingul on Inbank poolt E.K automaatselt lisatud allkirja

jäljend. Kostja sai lepingu sõlmimisega Inpay standard krediitkaardi

(https://in-pay.app/ee/et/cards/standard). Standard krediitkaardiga sai kostja kasutada

järgmiseid teenuseid - kõik makseviisid poes, internetis, välja arvatud ülekannete tegemine.

Lepingu p 3.2 kohaselt: „Teenuse raames on Teil ja Kaardi Kasutajal võimalik teha järgmisi

toiminguid: (1) tasuda ostude eest; (2) võtta välja sularaha; (3) teha Kaardi Kasutajate vahel

makseid; (4) koostada Makseplaane; (5) kasutada Lisateenuseid.“ Niipea kui konto on

loodud, väljastas Inbank AS virtuaalse kaardi, mil- lega saab internetis ja mobiilis šoppamist

alustada. Hiljemalt 10 päeva jooksul jõuab kliendini ka IN Pay viipemakse võimalusega

2-22-110510

maksekaart. Kaardi tellimisel saab kohe hakata kasutama virtuaalset kaarti. Tehingute

tegemiseks vajaminevad kaardi andmed klient leiab äpist.

Kostja I ja Inbank AS leppisid lepingus kokku maksepäevas iga kuu 5. kuupäev. Lepingu

kohaselt kui kalendrikuu lõpp langeb nädalavahetusele või riiklikule pühale, siis lükkub

kuine arvestusperioodi lõpp sellele järgnevale tööpäevale. Samuti nihkub arvestusperioodi

Maksepäev vastavalt sellele järgnevale tööpäevale. Kostja I tegi tagasimakseid järgmistel

kuupäevadel: 29.12.2020, 11.01.2021, 14.01.2021 ja 22.01.2021. Kostja jäi viivitusse

08.02.2021, 08.03.2021, 06.04.2021, 05.05.2021, 07.06.2021, 05.07.2021 maksetega,

mistõttu saadeti kostjale 12.07.2021. hoiatus lepingu ülesütlemiseks koos selgitusega kogu

võla sissenõudmise kohta, milles anti kostjale kahenädalane tähtaeg puuduoleva summa

tasumiseks. Lepingu ülesütlemise hoiatus on edastatud kostjale posti teel aadressile xxx

(07.03.2023 seisukoha lisa 3 – Kirjakeskus V.K teatis). Kostja ei tasunud võlgnevust ka

täiendava tähtaja jooksul, mistõttu Inbank AS ütles 28.07.2021. a lepingu üles (07.03.2023

seisukoha lisa 3 – Kirjakeskus V.K teatis). Lepingu üle- sütlemise teatis on edastatud

kostjale posti teel aadressile xxx (07.03.2023 seisukoha lisa 4 – Kirjakeskus V.K teatis).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohta selgitab hageja, et esialgne

võlausaldaja omandas andmed kostja I varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste

varaliste kohustuste kohta laenutaotluselt. Lisaks teostati päringud maksehäireregistritesse

(taust.ee ja creditinfo.ee) ning kostjal I maksehäired puudusid. Arvestades hagi aluseks oleva

krediidilepingu krediidisummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi

tervikuna, oli esialgse võlausaldaja hinnangul kostja I poolt võetud kohustuse täitmine

kostjale I jõukohane. Kostja I deklareeris igakuiseks sissetulekuks 1200 eurot ning

igakuisteks kohustusteks 150 eurot. Kostja I puhul oli tegemist piisava sissetulekuga

inimesega ehk täiesti usaldusväärse krediidivõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi

kohustusi raskusteta täitma.

Juhul kui kohus leiab, et on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet palub hageja

mõista kostjalt I V.Klt ja kostjalt II K.K’lt solidaarselt välja hageja Aktiva Finance Group

OÜ kasuks põhivõlgnevus 2282.21 eurot (2431.93-149.72) ning viivised summalt 2282.21

eurot kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 lause 1 kohaselt.

Kostja ei täitnud lepingut nõuetekohaselt, mistõttu ütles laenuandja lepingu 29.07.2021 üles

ning loovutas kostja vastased nõuded osaühingule Aktiva Finance Group. Hageja on

seisukohal, et laenuandja on täitnud teavitamiskohustust. Kostja on kinnitanud, et tema

kontakttelefon on xxxx, e-post xxx ning kontaktaadress xxx. Inpay makselahenduse lepingu

tingimuste p 13.2 lg 5 kohaselt tuli kostjal Inbank AS-i teavitada Teenuselepingu kehtivuse

perioodil viivitamatult, kuid mitte hiljem kui 5 (viie) tööpäeva sellest, kui muutuvad kostja

Teenuselepingus olevad kontaktandmed.

Inbank AS-i üldtingimuste punkti 8.1.1 kohaselt loeb Inbank AS õigeks kostja

kontaktandmed, mis kostja on Inbank AS-le esitanud. Üldtingimuste p 8.1.2. kohaselt:

„Loeme, et Te olete Meie saadetud personaalsed Teated kätte saanud ja et Meie oleme oma

teavitamiskohustuse kohaselt täitnud, kui Meie Teade on saadetud Teie poolt viimati

esitatud kontaktandmetele või Digikanalite kaudu. Tavaposti teel saadetud Teate loeme Teie

poolt kätte saaduks, kui postitamisest on möödunud 5 (viis) kalendripäeva. Muudele

kontaktandmetele edastatud Teate loeme Teie poolt kätte saaduks selle edastamise

kuupäeval. Veebilehel ja Digikanalite kaudu avaldatud Teate loeme kätte saaduks selle

avaldamise kuupäeval. Palun kontrollige viivitamatult Meilt saadud Teates sisalduva info

õigsust ja korrektsust. Ebatäpsuste avastamise korral teatage Meile sellest otsekohe.

2-22-110510

Laenuandja on saatnud teatised aadressile xxx. Eeltoodud kontaktaadressi esitas Inbank AS-

le kostja ning tegemist oli viimati esitatud kontaktandmetega. Posti teel saadetud teated pidi

kostja kätte saama viie kalendripäeva jooksul pärast nende saatmist. Eeltoodust tulenevalt on

kostja lepingu ülesütlemise hoiatuse kätte saanud hiljemalt 17.07.2021 ning lepingu

ülesütlemise teatise hiljemalt 03.08.2021.

Inbank AS on esitanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel lepingust tulenevad

õiged andmed, s.o. krediidi ülempiir 2300 eurot, intressimäär aastas 18%, tagastamise

tähtaeg 1 aasta, kaardi avamise tasu 0,00 eurot, kuutasu 2,50 eurot. Kostja ei ole selgitanud,

millist lepinguga seotud tasu ei ole kostja arvates krediidi kulukuse määra arvutamisel

arvesse võetud, vaid on lihtsalt väitnud, et kõiki tasusid ei ole arvesse võetud. Hageja

märgib, et kostja on lepingu sõlmimisel Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe

samuti digiallkirjastanud koos lepinguga ning eeltoodust tulenevalt sellega nõustunud.

Tarbijakrediidikulukus ei ületa seadusega ette nähtud ülempiiri, s.o. VÕS § 4062 esimeses

lauses toodud määra. Novembris 2020 oli viimase 6 kuu keskmine tarbimislaenude määr

15,295% ((16,29 +15,92 +15,60 +14,61 +14,75 +14,60)/6=15,295). Seega kolmekordne

keskmine tarbimislaenude määr oleks olnud 45,885% (3x15,295). Käesoleval juhul

krediidikulukuse määr on 22,89% aastas ja jääb seega igati seaduses sätestatud

krediidikulukuse määra piiridesse.

Hageja nõuab pärast lepingu ülesütlemist saadetud kirjade eest sissenõudmiskulu hüvitamist

summas kokku 30 eurot, s.o. 13.08.2021 saadetud kirja eest 25 eurot ning 10.12.2021

saadetud kirja eest 5 eurot.

Hageja toob välja, et alles 09.10.2024, mil kostja I esitas 14.08.2024 asjas nr xxx tehtud

kohtuotsuse, sai teatavaks, et hagiavalduse aluseks olev tarbijakrediidileping oli

kriminaalmenetluse esemeks. Varalist kahju ei ole aga kostjalt II välja mõistetud. Sõltumata

sellest, et Inbank AS loovutas 4.08.2021 19.11.2020 sõlmitud tarbijakrediidilepingust

tuleneva nõude kostja I vastu hagejale, ei pöördutud hageja poole märgitud

kriminaalmenetluses tsiviilhagi nõudega.

12.11.2024 esitas hageja alternatiivse nõude, milles toob välja, et kui kohus leiab, et kostja I

V.K ei rikkunud digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel ettenähtud hoolsuskohustust,

palus hageja alternatiivselt VÕS § 1028 alusel ja lähtudes VÕS § 4034 lg-st 7: Mõista

kostjalt II K.K’lt välja hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks summa 2282.21 eurot

(2431.93-149.72) ning viivised summalt 2282.21 eurot kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113

lg 1 lause 1 kohaselt.

Hageja toob välja, et kostja I vastuväitel puudub hagejal alus kostja I vastu nõude

esitamiseks, kuivõrd kostja I ei ole 19.11.2020 sõlmitud tarbijakrediidilepingut sõlminud ega

selle sõlmimiseks mistahes tahteavaldust, nõusolekut ega heakskiitu andnud. Riigikohus on

16.12.2019 otsuse 2-16-124450 punktis 22 märkinud, et juhul, kui isiku nimel antakse

tahteavaldus tema ID-kaarti, pangakaardi ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et

tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart, pangakaardi ja PIN-koodid väljastatud.

Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja

kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud.

Hageja hinnangul võis Inbank AS kuni 14.08.2024 asjas nr xxx tehtud kohtuotsuseni

eeldada, et allkiri anti isiku poolt, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud ehk

kostja I.

2-22-110510

Hageja peab oluliseks märkida, et 14.08.2024 asjas nr xxx tehtud kohtuotsuses on küll

toodud välja, et kostja II kasutas kostja I teadmata ja nõusolekuta kostja I isikuandmeid,

kuid selles ei ole käsitletud digitaalallkirja andmise vahendite hoidmise hoolsuskohustust.

Samas hageja peab vägagi oluliseks digitaalallkirja andmise vahendite hoidmise

hoolsuskohustuse käsitlemist antud tsiviilasjas, kuna lisaks sellele, et kostja I kohustus oli

tõendada tahtevastaselt digitaalallkirja andmise vahendite üleminekut kostjale II, peaks

hageja hinnangul kostja I tõendama, et ta ei ole digitaalallkirja andmise vahendite hoidmise

hoolsuskohustust rikkunud.

Isegi, kui kriminaalmenetluses tuvastatakse, et kolmas isik on kostja teadmata kostja nimel

lepingu sõlminud ning kolmas isik mõistetakse süüdi, tekib kostjal regressinõue kolmanda

isiku vastu.

Riigikohtu 16.12.2019 otsuse 2-16-124450 punktis 23. on märgitud, et ID-kaardi ja selle

PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus

nagu omakäelisel allkirjal. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on seega kõrge

hoolsuskohustus. Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid

kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-

kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel

poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Juhul, kui

isik peaks andma enda ID-kaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et teine isik

annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja

andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart üle anti, ei tarvitse

piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti. Riigikohus

on oma varasemas praktikas asunud seisukohale, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab

kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana,

vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (vt Riigikohtu 21. detsembri 2016. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 16). Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik

digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei

ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (vt

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 115 jj, sh § 118 lg 1). Juhul, kui digitaalallkirja

andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisena, on

allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel

samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (vt

TsÜS § 131).

Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-16-124450 16.12.2019.a otsuse p-s 24 leidnud, et juhul, kui

digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa konkreetse vaidluse asjaolude tõttu

käsitada volituse andmisena, tuleb kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine

näivusvolituse olukorda TsÜS § 118 lg 2 analoogia tähenduses. TsÜS § 118 lg 2 kohaselt,

kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult

uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning

esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ja talub selle isiku

sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Isik, kes annab teisele isikule

üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, peab möönma, et vahendite saaja võib asuda

tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil

tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-

koodid väljastatud. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast

hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on

omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus.

2-22-110510

Eesti Vabariigi isikut tõendavate dokumentide sertifikaatide kasutustingimuste punkti 8.1.

kohaselt vastutab klient ainuisikuliselt oma isikliku võtme haldamise eest ning punkti 8.2.

järgi vastutab klient ainuisikuliselt ja täielikult autentimise ja kvalifitseeritud elektroonilise

allkirja andmisega kaasnevate tagajärgede eest nii sertifikaatide kehtivuse ajal kui ka pärast

seda.

PPA on soovitanud hoida PIN-ümbrikku hoolikalt ja kindlas kohas kaardist eraldi

(https://www.politsei.ee/et/uudised/taenasest-tuleb-id-kaardi-pin-koodide-asendamiseks-

poeoerduda-ppa-teenindusse-472).

RahaPTS § 20 lg 1 p 1 kohaselt kohustatud isik kohaldab järgmisi hoolsusmeetmeid s.o

kliendi või juhuti tehtavas tehingus osaleva isiku isikusamasuse tuvastamine ning esitatud

teabe kontrollimine usaldusväärsest ja sõltumatust allikast hangitud teabe põhjal, sealhulgas

e-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste vahendite abil. Esialgne võlausaldaja on

isikutuvastust teostanud e-identimisega, mis on RahaPTS § 20 lg 1 4 p 1 ja esialgse

võlausaldaja sise-eeskirjadega kooskõlas. Leping on kostja I poolt digitaalselt allkirjastatud.

Kostja II selgitas 19.09.2023 kohtuistungil mh, et kostja I ID-kaart koos PIN-koodidega olid

xxx tn köögis nö tasapinnal ehk vabalt kättesaadavad. Kuna ID-kaart ja paroolid olid

kostjale II vabalt kätte saadavad, siis sisuliselt ei läinud need kostja I valdusest välja kostja I

tahte vastaselt. Kostja II selgitustest nähtuvalt on kostja I võimaldanud enda ID-kaardi ja

paroolide tema valdusest väljamineku. ID-kaardi omanik peab kindlustama, et ID-kaardi

paroolid on turvalises kohas ja nendele pole kolmandatel isikutel võimalik ligi pääseda ning

soovituste kohaselt ei tohi paroole kindlasti hoida koos ID-kaardiga. ID-kaarti ja selle

paroole omaval isikul on kõrgendatud hoolsuskohustus, mida kostja I on ilmselgelt

rikkunud.

Tunnistaja K.K on 19.09.2023 kohtuistungil avaldanud: Kõigepealt tegin Coop Pank`is

pangakonto tema nimele. Seda sai teha internetis tema ID kaardiga. Internetti ma kasutasin

xxx, seal kus elasin. Meil olid erinevad arvutid. Mina kasutasin enda arvutit. Ma kasutasin

V.K ID kaarti panka sisselogimiseks. V.K ID kaardi sain laua pealt. See oli kodus köögis

laua peal. Minu arust see oli lihtsalt laua peal. ID kaardi koodid olid ka sealsamas laua

peal. Need olid ID kaardi kõrval. Nad olid koos laua peal tal (19.09.2023 kohtuistungi

protokoll 00:11:54).

Tunnistaja K.K on 19.09.2023 kohtuistungil avaldanud: „V.Kga meil ühist rahakotti ei

olnud. Põhimõtteliselt oli nii, et igaüks ostis enda eest. Elukaaslasega kunagi oli ühine

rahakott. Meie V.K pojaga elasime 2 korrusel, aga me käime ikka mõlemil korrusel ka. V.K

ID kaart oli 2 korrusel, mis oli meie eluruum. V.K oli jätnud sinna laua peale ID kaardi ja

koodid. Enne seda oli V.Kle teada, et olin tema poja nimel ka laene võtnud“ (19.09.2023

kohtuistungi protokoll 00:33:28).

Tunnistaja K.K on 19.09.2023 kohtuistungil avaldanud: „mitte mulle. Seda ei olnud, et V.K

oleks öelnud mulle, et võta kaart, mine poodi jmt. V.K poja andmeid kuritarvitasin vist

2017-2018. jään vastuse võlgu, millal välja tuli, et V.K poja andmeid kuritarvitasin. Kõvasti

enne V.K ID kaardi kasutamist oli see välja tulnud. ta oli sellest teadlik ja sellest oli

pahandusi ka. sellele vaatamata jättis V.K oma ID kaardi ja PIN koodid lauale. Ma ei oska

öelda, kas V.K unustas oma ID kaardi lauale, sest tavaliselt neid seal ei olnud. Jään vastuse

võlgu, miks V.K käis üleval oma ID kaardi ja PIN koodidega. V.K kasutab arvutit. Tal oli

enda arvuti. Ma jään vastuse võlgu, kas V.Kl oli vaja üles 5 korrusele kaasa võtta oma ID

kaart ja PIN koodid, sest mind ei olnud kodus, ma ei tea millal ja kuidas need sinna

tekkisid“ (19.09.2023 kohtuistungi protokoll 00:34:26).

2-22-110510

Hagiavalduse aluseks oleva lepingu sõlmimise ajal kehtinud sertifikaatide kasutustingimuste

järgi oli kostja I kohustatud kaitsma oma ID-karti ja PIN-koode parimal võimalikul viisil.

Sellise kohustuse eesmärk on tagada ID-kaardi abil tuvastatud isikusamasuse usaldusväärsus

ja tehtud toimingute kehtivus. Kasutustingimused nägid ette, et dokumendi omanik vastutab

sertifikaadiga tehtud digitaalsest isikusamasuse kontrollimisest tulenevate kõigi tagajärgede

eest.

Kuna ID-kaart ja paroolid olid tunnistajale vabalt kätte saadavad, siis sisuliselt ei läinud

need kostja valdusest välja kostja tahte vastaselt. Tunnistaja selgitustest nähtuvalt on kostja

võimaldanud enda ID-kaardi ja paroolide tema valdusest väljamineku. ID-kaardi omanik

peab kindlustama, et ID-kaardi paroolid on turvalises kohas ja nendele pole kolmandatel

isikutel võimalik ligi pääseda ning soovituste kohaselt ei tohi paroole kindlasti hoida koos

ID-kaardiga. ID-kaarti ja selle paroole omaval isikul on kõrgendatud hoolsuskohustus, mida

kostja on ilmselgelt rikkunud.

Asjaolu, et kostja I ei kaitsenud oma ID-karti ja PIN-koode parimal võimalikul viisil ehk ei

täitnud digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel ettenähtud hoolsuskohustust, ei saa

vabastada kostjat I vastutusest tema ID-kaardi ja PIN-koodidega sõlmitud lepingust

tulenevate tagajärgede eest. Seega on hageja hinnangul kostja I ja kostja II käsitletavad

solidaarvõlgnikena, kes peavad täitma kohustuse hageja ees solidaarselt ning seetõttu võib

hageja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt

või mõnelt neist (VÕS § 65 lg 1).

Tunnistaja K.K on 19.09.2023 kohtuistungil selgitanud: „kui raha tuli kontole, siis kandsin

selle üle enda arveldusarvele Paysera arvele. Siis ma võtsin raha välja või ostsin midagi,

ma ei mäleta täpselt, mõlemat ma arvan. Paysera konto saab teha internetis ID kaardiga ja

siis nad saadavad pangakaardi. Pangakaardiga võtsin välja. Paysera konto oli mul tehtud

2018 või sinnakanti, täpselt ei mäleta küll (19.09.2023 kohtuistungi protokoll 00:22:39)“.

„Kas ostsin midagi või maksin ära midagi. Mingid osad võetud laenudest olen maksnud. Ma

ostsin süüa, riideid, mööblit. Mööbli ostsin poest. Mööbli viisin xxx, sinna, kus elasin.

Mööbel on osaliselt seal, osaliselt ei ole. Ma ei mäleta, mis mööbli ostsin – mingi külmkapi,

mingi riidekapi. Nii ei oska enam peast öelda. Osa mööblit on ära viidud, mina ise viisin.

Ma elasin vahepeal mujal, see mööbel on seal. See mööbel jäi sinna. Võib-olla midagi

sellest on võimalik müüa, et tasuda võlgu. Ma ei ole praegu asunud kahjusid hüvitama. Ei

ole võimalik olnud. Praegu ma ei käi tööl otsin tööd. Praegu elan V.K juures lihtsalt,

mittekellegina. Lihtsalt tuttavana. Ma elan tema poja juures põhimõtteliselt, 2 korrusel. See

on 2-korruseline elamu, ma elan pojaga 2 korrusel“ (19.09.2023 kohtuistungi protokoll

00:25:08). „Remont on pooleli, vana puumaja ja ei ole mitte midagi erilist. Remonti tehakse

järgemööda. Remonti hakati tegema 20.a tagasi äkki. Jupikaupa tehakse seda siiani.

Laenurahasid sinna ei kasutatud. Laenurahasid pigem kasutasin isiklikuks otstarbeks.

Südametunnistus ikka valutas. Külmkapp ja mööbel – neid jah ostsin majapidamisse. Aga

neid ma kasutan ise ka. 2 korrusel on 3 tuba. Mina elan ühes nendest magamistubadest. Üks

on A.A tuba, üks on minu tuba ja üks on elutuba. Elutuba ma saan ka kasutada. All korrusel

on 2 tuba, seal elab V.K ja J.L. Ma ei ole all käinud, mul ei ole vajadust olnud. ehk

19.11.2020 sõlmitud tarbijakrediidilepingust saadud krediidi eest soetati mööblit (k.a

külmkapp) aadressile xxx Tallinnas, mis on tänaseni märgitud aadressil ning kostja I

elukohaks (19.09.2023 kohtuistungi protokoll 00:43:07).

19.11.2020 sõlmitud tarbijakrediidilepingust saadud krediidi eest soetati mööblit (k.a

külmkapp) aadressile xxx Tallinnas, mis on tänaseni märgitud aadressil ning kostja I

2-22-110510

elukohaks. Kostja I ole esitanud vastuväidet ega tõendanud, et ei ole 19.11.2020 sõlmitud

tarbijakrediidilepingu alusel krediiti saanud ega kasutanud.

Hageja rõhutab, et asjaolu (kostja II kasutas kostja I teadmata ja nõusolekuta kostja I

isikuandmeid), sai kinnituse antud asjas menetluse käigus ning Inbank AS-i võis senini

eeldada (isik, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse), et allkiri anti isiku

poolt, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud ehk kostja I. Hagiavalduse aluseks

olevas lepingus on märgitud lisaks kontaktaadressile kontaktina e-posti aadressiks xxx,

aadressiks xxx. 06.05.2022 hagiavalduse lisana 4.2. esitatud ülesütlemise hoiatuse

edastamise kinnituse kohaselt edastati 12.07.2021 ülesütlemise hoiatus lisaks postiaadressile

ka lepingus märgitud e-posti aadressile xxx 13.07.2021. Samuti on tõendatud 06.05.2022

hagiavalduse lisana 5.2. esitatud ülesütlemise teatise edastamise kinnituse kohaselt edastati

29.07.2021 ülesütlemise teatis lisaks postiaadressile ka lepingus märgitud e-posti aadressile

xxx 02.08.2021.

Tuginedes eeltoodule on 06.05.2022 hagiavalduse lisaga 4.2. tõendatud, et 12.07.2021

ülesütlemise hoiatus on edastatud 13.07.2021 lepingujärgsele e-posti aadressile e-tähtkirjaga

ja 06.05.2022 hagiavalduse lisaga 5.2. on tõendatud, et 29.07.2021 ülesütlemise teatis on

edastatud 02.08.2021 lepingujärgsele e-posti aadressile e-tähtkirjaga ning mõlemal juhul on

kirja adressaadil olnud edastatu sisuga olnud mõistlik võimalus tutvuda.

II Kostjate vastuväited ja seisukohad

2. Kostja I on seisukohal, et ta ei ole hagis märgitud lepingut sõlminud. Kostja I on kuriteo

ohver, kelle ID-kaarti on kuritarvitatud. Kostja nimele on võetud kohustusi kostja teadmata.

Kostja I toob välja, et ta ei ole Inbank AS-ilt krediiti saanud ega Inbank AS-ile

tagasimakseid teostanud. Asjas on leidnud tõendamist, et laenuandjalt laekunud krediidi sai

ning kasutas K.K.

Hagist nähtub, et võlausaldaja on kostjale I justkui väljastanud krediidilimiidi

(tarbijakrediit). Krediidikulukuse esialgseks määraks on laenulepingu teabelehe kohaselt

22,89% aastas. Kostja leiab, et sedavõrd ebaselge krediidikulukuse määra avaldamine

tarbijale ei ole lubatav. Välja on toomata konkreetsed summad ning lisaks ei kajastu

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehes märgitud krediidi kulukuse määras kõik

lepinguga seotud tasud. Kostjal ei ole võimalik iseseisvalt hagejaga tehtud arvelduste pinnal

tuvastada krediidi kulukuse täpset määra.

Kostja I ei ole hagis märgitud nõudekirjasid ja meeldetuletusi kunagi kätte saanud. Hageja ei

ole tõendanud, et kostja oleks saanud kirjad kätte. Teate sisu esitamine ei tõenda, et kostja I

oleks sellega saanud tutvuda või et hageja oleks sellise üldse välja saatnud. Veelgi enam,

tõendamata on sellisel kujul saadetud teate kättesaamine kostja I poolt. Veelgi enam, kostja I

aadressiks on dokumentides märgitud xxx. Kostja I ei ole kunagi nimetatud aadressil elanud

ja temal puudub mistahes seos antud aadressiga. Laenulepingu ülesütlemise ja nõude

loovutamise teateid ei ole kostja saanud kätte.

Kostja vaidleb tervikuna vastu ka hageja nõudele sissenõudmiskulude hüvitamiseks summas

30 eurot. Hageja ei ole isegi proovinud uurida, kas tema või võlausaldaja poolt saadetud

tasulised kirjad on saadetud õigele aadressile. Seega on tervikuna ebamõistlik nõuda kostjalt

automaatteavituste saatmise eest e-posti teel täiendavalt tasumist. Kostja I vastavaid teateid

isegi kunagi kätte ei saanudki. Kostja I on seisukohal, et raha nõudmiseks meeldetuletuskirja

eest peaks see vähemalt olema TsÜS § 69 mõttes ka tarbijani jõudnud.

2-22-110510

Seejuures ei ole järgitud ka VÕS § 1132 lõike viimases lauses 1 sätestatut, et esimene

meeldetuletuskiri peab olema tasuta. Hagile lisatud meeldetuletuskirjadest nähtub, et iga

meeldetuletuskiri on esitatud erinevate võlgnevuste kohta (erinevate osamaksete kohta).

Sissenõudmis- ja meeldetuletuskulude näol on tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalsete

nõuetega.

Kostja palub VÕS § 162 alusel vähendada kõrvalnõudeid 0 euroni arvestades kostjalt I

ebamõistlikult nõutavaid tasusid ning asjaolu, et kostja ei ole vastavat laenulepingut

sõlminud. Kostja on käesoleval hetkel raskes majanduslikus seisus, kuivõrd tema ID-kaarti

kasutades on võetud tema teadmata erinevaid laene, mida temalt nüüd välja nõutakse.

V.K ei nõustu, et teda ja K.Kt saab antud juhul pidada solidaarvõlgnikeks. Samuti ei nõustu

kostja I hageja 23.10.2024 seisukohas toodud viidetega, justkui ei oleks kostja olnud hoolas

oma ID-kaardi ja selle paroolide hoidmisega. K.K vande all antud ütlustest selgus, et V.K

ID-kaart ja selle paroolid olid ühises ruumis vaid ühel korral, kust K.K need endaga kaasa

võttis ning V.K nimele Smart-ID tegi, sidudes selle ära enda telefoninumbriga. V.K ei saa

vastutada selle eest, et tänapäeval on isikutunnistuste ärakasutamise võimalus kolmandate

osapoolte poole niivõrd lihtsaks tehtud. Hoolsal ja vastutustundlikul laenuandjal on aga

võimalik takistada ning vähendada teiste isikute isikutuvastusvahendite massilist

kuritahtliku ärakasutamist, teostades laenuandmisel kohaselt ka näost-näkku isikutuvastuse,

kasvõi veebi vahendusel.

Ühelgi muul kolmandal isikul, kes võinuks elamisse juhuslikult pääseda või sisse murda,

poleks olnud tõenäolist võimalust koode otsida, leida, seostada neid ID- kaardiga ning samal

ajal saada ka ID-kaardi valdus. Seejuures piisas K.Kl vaid ühest korrast saada üheaegselt

enda valdusesse nii kostja I ID-kaart kui ka selle paroolid, kuivõrd tegi nende abil kostja I

nimele Smart-ID, millega hakkas edaspidi kõiki tehinguid tegema. Seega edaspidi piisas

kostja I nimel tehingute tegemiseks vaid kostja isikukoodist ning vastavast kõnekaardiga

telefonist. Seega ei saa pidada kostjat I raskelt hooletuks oma ID-kaardi ja selle paroolide

hoidmisel. Samuti ei vasta tõele hageja väide, et kostja I ID kaart ja selle paroolid ei läinud

kolmanda isiku valdusesse kostja I tahte vastaselt. Kostjal I puudus igasugune tahe anda

oma ID-kaardi ja selle paroolide valdus K.Kle. K.K tunnistas vande all, et võttis need kostja

I kodust ise.

Kostja I on seisukohal, et V.K ja SK ID Solutions AS-i vahelisest lepingust tulenevad

õigused ja kohustused ei laiene V.K ja Hageja või Inbank AS-i võimalikule õigussuhtele.

Kostja I peab oluliseks välja tuua, et V.K sai alles 2020. a detsembris, s.o pärast K.K poolt

V.K nimele Smart-ID tegemist 04.10.2020 ning Inbank AS-iga 19.11.2020 lepingu

sõlmimist, teada, et K.K oli ka V.K poja A.A nimele varasemalt teinud Smart-ID ja sellega

A.A nimele erinevaid laene võtnud ning pangakontosid avanud.

Kostja II ei ole hagiavaldusele seisukohta esitanud.

II Kohtu põhjendused

3. Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised:

võlaõigusseadus (VÕS) § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või

seadusele.

2-22-110510

VÕS § 76 lg 3 kohaselt kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise

vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

VÕS § 82 lg 1 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb

võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike

teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab

seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma

siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS §

232 lg 1 kohaselt.

TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on

tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

TsMS § 444 lg 1 kohaselt võib kohus otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta

esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse

asutuse seisukoha.

TsMS § 444 lg-s 2 on sätestatud, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta

kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on

rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

4. Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS §

405 lg-le 1. TsMS § 444 lg 4 järgi võib kohus TsMS § 444 lg-s 3 nimetamata otsusest

kirjeldava ja põhjendava osa välja jätta, kui menetlusosalised on andnud selleks nõusoleku

või kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses. Sel juhul tuleb otsuses märkida, et kohus

täiendab otsust TsMS § 448 lg-s 4¹ sätestatu kohaselt, kui menetlusosaline teatab kümne

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule soovist esitada otsuse peale

apellatsioonkaebus. Kohus selgitab otsuses apellatsioonkaebuse esitamise soovist teatamata

jätmise tagajärgi.

Vastavalt TsMS § 637 lg-le 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale

esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

5. Harju Maakohtu menetluses on Aktiva Finance Group osaühingu (AS Aktiva Portfolio

(kustutatud) õigusjärglane) hagi V.K ja K.K vastu võlgnevuse nõudes.

Hagiavalduse kohaselt on hagi aluseks kostja I ja Inbank AS-i vahel sõlmitud Inpay

makselahenduse leping nr C8500444663, krediidilimiidiga 2300 eurot.

Hageja on seisukohal, et 14.08.2024 asjas nr xxx tehtud kohtuotsuses on küll toodud välja,

et kostja II kasutas kostja I teadmata ja nõusolekuta kostja I isikuandmeid, kuid selles ei ole

käsitletud digitaalallkirja andmise vahendite hoidmise hoolsuskohustust. Kuna ID-kaart ja

paroolid olid K.Kle vabalt kätte saadavad, siis sisuliselt ei läinud need kostja valdusest välja

kostja I tahte vastaselt. K.K selgitustest nähtuvalt on kostja I võimaldanud enda ID-kaardi ja

paroolide tema valdusest väljamineku. ID-kaardi omanik peab kindlustama, et ID-kaardi

paroolid on turvalises kohas ja nendele pole kolmandatel isikutel võimalik ligi pääseda ning

soovituste kohaselt ei tohi paroole kindlasti hoida koos ID-kaardiga. ID-kaarti ja selle

2-22-110510

paroole omaval isikul on kõrgendatud hoolsuskohustus, mida kostja I on ilmselgelt

rikkunud.

Asjaolu, et kostja I ei kaitsenud oma ID-karti ja PIN-koode parimal võimalikul viisil ehk ei

täitnud digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel ettenähtud hoolsuskohustust, ei saa

vabastada kostjat I vastutusest tema ID-kaardi ja PIN-koodidega sõlmitud lepingust

tulenevate tagajärgede eest. Seega on hageja hinnangul kostja I ja kostja II käsitletavad

solidaarvõlgnikena, kes peavad täitma kohustuse hageja ees solidaarselt ning seetõttu võib

hageja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt

või mõnelt neist.

Alternatiivselt kui kohus leiab, et kostja I V.K ei rikkunud digitaalallkirja andmise vahendite

hoidmisel ettenähtud hoolsuskohustust, palub hageja alternatiivselt VÕS § 1028 alusel ja

lähtudes VÕS § 4034 lg-st 7: Mõista kostjalt II K.K’lt välja hageja Aktiva Finance Group

OÜ kasuks summa 2282.21 eurot (2431.93-149.72) ning viivised summalt 2282.21 eurot

kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 lause 1 kohaselt.

6. Kostja I on seisukohal, et ta ei ole hagis märgitud lepingut sõlminud. Kostja I on kuriteo

ohver, kelle ID-kaarti on kuritarvitatud. Kostja I nimele on võetud kohustusi kostja

teadmata.

Kostja I ei nõustu, et teda ja K.Kt saab antud juhul pidada solidaarvõlgnikeks.

Samuti ei nõustu kostja I hageja 23.10.2024 seisukohas toodud viidetega, justkui ei oleks

kostja olnud hoolas oma ID-kaardi ja selle paroolide hoidmisega.

Kostja II ei ole hagiavaldusele seisukohta esitanud.

7. Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ja esitatud tõenditega, leiab, et hagi kuulub

rahuldamisele osaliselt.

8. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja II sõlmis kostja I isikuandmeid kasutades Inpay

makselahenduse lepingu nr C8500444663.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja I on rikkunud digitaalallkirja andmise vahendite

hoidmisel ettenähtud hoolsuskohustust ning vastutab seetõttu lepingust nr C8500444663

tulenevate kohustuste eest.

9. Esmalt analüüsib kohus, kas kostja I on rikkunud digitaalallkirja andmise vahendite

hoidmisel ettenähtud hoolsuskohustust ning on seetõttu lepingu pooleks. Seejärel hindab

kohus, kas tarbijakrediidisuhtele kohalduvad nõuded on täidetud.

I

10. Järgnevalt analüüsib kohus, kas kostja I on Inpay makselahenduse lepingu nr

C8500444663 pooleks.

11. Hagiavalduse kohaselt on hagi aluseks kostja I ja Inbank AS-i vahel sõlmitud Inpay

makselahenduse leping nr C8500444663, krediidilimiidiga 2300 eurot. Leping on kostja I

poolt digiallkirjastatud 19.11.2020 (20.12.2023 hagiavalduse lisa 1 Leping). Hageja on

selgitanud, et Inpay taotluseid saab esitada ainult nutiseadme kaudu. Makselahenduses konto

registreerimine ja lepingu sõlmimine toimub elektrooniliselt. Lepingu kinnitamine käib

2-22-110510

Smart-ID või Mobiil ID-ga PIN 1 sisestamisega. Taotlus on esitatud elektrooniliselt

mobiiliseadmelt. Leping oli kinnitatud digitaalselt, lepingu allkirjastamine siis omakorda

PIN2-ga. Kaardi saab aktiveerida äpis või esimese ostuga, kus klient kasutab oma PIN-

koodi. Lepingu tingimustega sai kostja tutvuda äpis ning klient kinnitas nendega nõustumist,

nõustumist kinnitamata ei saanud edasi liikuda (07.03.2023 seisukoha lisa 6 - InPay

ting.kinnitamine). Lepingu sõlmimisel kaart aktiveeritakse kohe ning on kasutamiseks

valmis. Lepingul on Inbank poolt E.K automaatselt lisatud allkirja jäljend. Kostja sai lepingu

sõlmimisega Inpay standard krediitkaardi (https://in-pay.app/ee/et/cards/standard). Standard

krediitkaardiga sai kostja kasutada järgmiseid teenuseid - kõik makseviisid poes, internetis,

välja arvatud ülekannete tegemine. Lepingu p 3.2 kohaselt: „Teenuse raames on teil ja

kaardi kasutajal võimalik teha järgmisi toiminguid: (1) tasuda ostude eest; (2) võtta välja

sularaha; (3) teha kaardi kasutajate vahel makseid; (4) koostada makseplaane; (5) kasutada

lisateenuseid.“ Niipea kui konto on loodud, väljastas Inbank AS virtuaalse kaardi, millega

saab internetis ja mobiilis shoppamist alustada. Hiljemalt 10 päeva jooksul jõuab kliendini

ka IN Pay viipemakse võimalusega maksekaart. Kaardi tellimisel saab kohe hakata kasutama

virtuaalset kaarti. Tehingute tegemiseks vajaminevad kaardi andmed leiab klient äpist.

12. Hageja toob välja, et esialgne võlausaldaja on isikutuvastust teostanud e-identimisega,

mis on RahaPTS § 20 lg 1 p 1 ja esialgse võlausaldaja sise-eeskirjadega kooskõlas.

RahaPTS § 20 lg 1 p 1 kohaselt kohustatud isik kohaldab järgmisi hoolsusmeetmeid s.o

kliendi või juhuti tehtavas tehingus osaleva isiku isikusamasuse tuvastamine ning esitatud

teabe kontrollimine usaldusväärsest ja sõltumatust allikast hangitud teabe põhjal, sealhulgas

e-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste vahendite abil. Riigikohus on 16.12.2019 otsuse

2-16-124450 punktis 23. selgitanud, et ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda

digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal.

Kohus nõustub hagejaga, et digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on isikul kõrge

hoolsuskohustus. Eesti Vabariigi isikut tõendavate dokumentide sertifikaatide

kasutustingimuste punkti 8.1. kohaselt vastutab klient ainuisikuliselt oma isikliku võtme

haldamise eest ning punkti 8.2. järgi vastutab klient ainuisikuliselt ja täielikult autentimise ja

kvalifitseeritud elektroonilise allkirja andmisega kaasnevate tagajärgede eest nii

sertifikaatide kehtivuse ajal kui ka pärast seda. Lisaks on Politsei- ja Piirivalveamet

soovitanud hoida PIN-ümbrikku hoolikalt ja kindlas kohas kaardist eraldi

(https://www.politsei.ee/et/uudised/taenasest-tuleb-id-kaardi-pin-koodide-asendamiseks

poeoerduda-ppa-teenindusse-472).

Riigikohus on 16.12.2019 otsuse 2-16-124450 punktis 22 märkinud, et juhul, kui isiku nimel

antakse tahteavaldus tema ID-kaarti, pangakaardi ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et

tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart, pangakaardi ja PIN-koodid väljastatud.

Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja

kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud

ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt.

Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et Inbank AS-il puudus mõistlik alus kahelda

selles, et tahteavalduse Inpay makselahenduse lepingu nr C8500444663 sõlmimiseks tegi

ID-kaardi omanik ehk kostja I.

13. Kostja I on seisukohal, et tema ID-kaarti on kuritarvitatud ning tema ei ole hagis

märgitud lepingut sõlminud. Kostja I leiab, et ta ei rikkunud digitaalallkirja andmise

vahendite hoidmisel ettenähtud hoolsuskohustust.

2-22-110510

14. Järgnevalt analüüsib kohus, kas kostja I ID-kaart ja paroolid läksid kostja valdusest välja

kostja tahte vastaselt.

15. Vastavalt kostja I taotlusele, kuulas kohus 19.09.2023 toimunud kohtuistungil

tunnistajana üle K.K. Võttes arvesse, et TsMS § 229 lg 2 kohaselt on tõendiks tunnistaja

ütlus, on K.K ütlustega tõendatud järgnevad asjaolud:

15.1. V.K ID kaardi sain laua pealt. See oli kodus köögis laua peal. Minu arust see oli

lihtsalt laua peal. ID kaardi koodid olid ka sealsamas laua peal. Need olid ID kaardi kõrval.

Nad olid koos laua peal tal (19.09.2023 kohtuistungi protokoll 00:11:54).

15.2. Meie V.K pojaga elasime 2 korrusel, aga me käime ikka mõlemil korrusel ka. V.K ID

kaart oli 2 korrusel, mis oli meie eluruum. V.K oli jätnud sinna laua peale ID kaardi ja

koodid. Enne seda oli V.Kle teada, et olin tema poja nimel ka laene võtnud (19.09.2023

kohtuistungi protokoll 00:33:28).

15.3. V.K poja andmeid kuritarvitasin vist 2017-2018. Jään vastuse võlgu, millal välja tuli,

et V.K poja andmeid kuritarvitasin. Kõvasti enne V.K ID kaardi kasutamist oli see välja

tulnud. Ta oli sellest teadlik ja sellest oli pahandusi ka. Sellele vaatamata jättis V.K oma ID

kaardi ja PIN koodid lauale. Ma ei oska öelda, kas V.K unustas oma ID kaardi lauale, sest

tavaliselt neid seal ei olnud. Jään vastuse võlgu, miks V.K käis üleval oma ID kaardi ja PIN

koodidega. V.K kasutab arvutit. Tal oli enda arvuti. Ma jään vastuse võlgu, kas V.Kl oli

vaja üles 2aga korrusele kaasa võtta oma ID kaart ja PIN koodid, sest mind ei olnud kodus,

ma ei tea millal ja kuidas need sinna tekkisid (19.09.2023 kohtuistungi protokoll 00:34:26).

16. Kohus on seisukohal, et kostja I ei ole järginud digitaalallkirja andmise vahendite

hoidmisel ettenähtud hoolsuskohustust.

Hagiavalduse aluseks oleva lepingu sõlmimise ajal kehtinud sertifikaatide kasutustingimuste

järgi oli kostja I kohustatud kaitsma oma ID-kaarti ja PIN-koode parimal võimalikul viisil.

Sellise kohustuse eesmärk on tagada ID-kaardi abil tuvastatud isikusamasuse usaldusväärsus

ja tehtud toimingute kehtivus. Kasutustingimused nägid ette, et dokumendi omanik vastutab

sertifikaadiga tehtud digitaalsest isikusamasuse kontrollimisest tulenevate kõigi tagajärgede

eest.

K.K ütlustest nähtub, et kostja I ID-kaart ja paroolid olid K.Kle vabalt kätte saadavad K.K

eluruumides ehk kostjale I kuuluva maja teisel korrusel. Kostja I ID-kaart ja paroolid olid

köögis laua peal (kohtuotsuse punkt 15.1. ja 15.2). Tunnistaja selgitustest nähtuvalt on

kostja I võimaldanud enda ID-kaardi ja paroolide valdusest väljamineku. Kohtu hinnangul ei

läinud need kostja valdusest välja kostja tahte vastaselt.

17. Kohus selgitab, et ID-kaardi omanik peab kindlustama, et ID-kaardi paroolid on

turvalises kohas ja nendele pole kolmandatel isikutel võimalik ligi pääseda ning soovituste

kohaselt ei tohi paroole hoida koos ID-kaardiga.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-23-15 tehtud lahendi punktis 15 selgitanud, et isikule ei

saa ette heita, kui ta ei ole osanud ette näha tema vara vastu suunatud sihipärast käitumist

elukaaslase poolt, kes pole varasema käitumisega andnud aimu oma ebausaldusväärsusest –

vastupidine seisukoht välistaks normaalsete perekondlike suhete olemasolu võimalikkuse.

ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmine vabalt oma kodus, lukustamata PIN-koode kappi või

seifi, ei ole vastuvõetamatult ebamõistlik. Tegemist võib olla hooletusega, kuid mitte raske

hooletusega (raske ettevaatamatusega).

2-22-110510

K.K ütluste kohaselt olid kostja I ID-kaart ja paroolid koos köögis laua peal. Kohtu

hinnangul on kostja I rikkunud hoolsuskohustust. Kostja ID-kaart ja paroolid ei olnud

kindlas kohas, vaid need olid kostja I poja ja tema elukaaslase eluruumides, kus kostja I

harva viibis, köögis laua peal ning kostja I ei hoiustanud paroole ID-kaardist eraldi. V.Kl

oma arvuti, mida ta kasutas, millest tulenevalt puudus V.Kl vajadus kostja I ja tema

elukaaslase ruumidesse oma ID-kaardi ja paroolide toomiseks ja jätmiseks.

Käesolevas asjas tuleb kohtu hinnangul arvesse võtta ka asjaolu, et kostja I teadis, et K.K on

varasemalt võtnud laene kostja I poja nimele (kohtuotsuse punkt 15.2 ja 15.3). Seega

võimaldas kostja I K.Kl kasutada oma ID-kaarti ja PIN-koode, teades, et K.K on varasemalt

kuritarvitanud tema poja ID-kaarti ja PIN-koode.

Kohus on seisukohal, et kostja I ei kaitsenud oma ID-kaarti ja PIN-koode parimal

võimalikul viisil ehk ei täitnud digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel ettenähtud

hoolsuskohustust. K.K ütlustega on tõendatud, et kostjale I väljastatud ID-kaart ja PIN-

koodid ei läinud tema valdusest välja tema süüta ja tema tahte vastaselt.

18. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-16-124450 tehtud kohtuotsuse punktis 23 selgitanud, et

olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja

PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise

regulatsiooni kohaldamine (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 115 jj, sh § 118

lg 1). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada

volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud

korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise

sisesuhte rikkumisel (vt TsÜS § 131).

Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa konkreetse vaidluse asjaolude

tõttu käsitada volituse andmisena, tuleb kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine

näivusvolituse olukorda TsÜS § 118 lg 2 analoogia tähenduses. TsÜS § 118 lg 2 kohaselt,

kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult

uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning

esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ja talub selle isiku

sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Isik, kes annab teisele isikule

üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, peab möönma, et vahendite saaja võib asuda

tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil

tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-

koodid väljastatud. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast

hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on

omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus (RKTKo 2-16-124450, p 24).

19. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas esineb näivusvolituse olukord TsÜS § 118 lg 2

analoogia tähenduses. Kohtu hinnangul on kostja I oma ID-kaarti ja PIN-koode hoiustades

olnud vähemalt hooletu VÕS § 104 lg 3 mõttes ehk kostja I on jätnud käibes vajaliku hoole

järgimata. Kostja I võimaldas K.Kle ligipääsu enda ID-kaardile ja PIN-koodidele, kuigi ta

teadis, et K.K on varsemalt tema poja ID-kaarti ja PIN-koode kuritarvitanud. Nagu

Riigikohus on selgitanud, siis isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise

vahendid, peab möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi

andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et

allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud.

2-22-110510

Kohus on kohtuotsuse põhjendava osa punktides 11 ja 12 tuvastanud, et Inbank AS-il

puudus mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse Inpay makselahenduse lepingu nr

C8500444663 sõlmimiseks tegi ID-kaardi omanik ehk kostja I.

20. Kohtu hinnangul tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et kostja II ostis võetud laenu eest

kostjaga I ühisesse majapidamisse külmkapi ning ka mööblit (19.09.2023 kohtuistungi

protokoll 00:43:07).

21. Eelnevast tulenevalt, on kohus seisukohal, et on tõendatud Inpay makselahenduse

lepingu nr C8500444663 sõlmimine Inbank AS ja kostja I vahel.

22. Kohtu hinnangul on kehtiv Inbank AS-i poolt nõude loovutus hagejale. Riigikohus on

selgitanud, et hagi rahuldamist ei välista see, kui kostjale teatati võlanõude loovutamisest

pärast hagiavalduse esitamist (Riigikohtu 6. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p

12). Kostja I on hagiavalduse koos lisadega, mis sisaldas ka tõendit nõude loovutamise

kohta, kätte saanud 23.05.2022. Seega ei ole asjakohane kostja I väide, et laenuandja ei ole

nõuet hagejale loovutanud. Kuivõrd hageja on nõude omandanud loovutamisel teel ja

asunud VÕS § 164 lg 2 järgi senise võlausaldaja s.o Inbank AS-i asemele ning kostja I on

teadlik nõude loovutamisest, on VÕS § 170 järgi nõude loovutamine kostja I suhtes

toimunud ning hagejal on õigus kostja I vastu nõuet esitada.

23. Võttes arvesse, et hagi aluseks olev leping on kehtiv ei ole kohtu hinnangul põhjendatud

hageja solidaarne nõue kostja II vastu. Kuna kohus on rahuldanud osaliselt hageja

primaarnõude, ei analüüsi kohus hageja 12.11.2024 esitatud alternatiivset nõuet kostja II

vastu, milles hageja palub mõista kostjalt II K.Klt välja hageja Aktiva Finance Group OÜ

kasuks VÕS § 1028 alusel ja lähtudes VÕS § 4034 lg-st 7, summa 2282.21 eurot (2431.93-

149.72) ning viivised summalt 2282.21 eurot kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 lause

1 kohaselt.

II

24. Järgnevalt analüüsib kohus, kas tarbijakrediidisuhtele kohalduvad nõuded on täidetud.

25. Kohus on tuvastanud, et hagiavalduses ja selle täienduses on välja toodud faktilised

asjaolud järgmiste eelduste osas:



krediit on võetud tarbija poolt (VÕS § 402 lg 1);



krediidiandja tegutseb majandus- ja kutsetegevuses (VÕS § 402 lg 1);



leping on vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis;



tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ei ületa krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui

kolm korda (VÕS § 4062);



tarbija sai laenu kätte või hakkas krediiti kasutama (VÕS § 408 lg 1 ja 2) ja lepingus

on toodud kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja

eeldused (VÕS § 404 lg 21);



lepingus on andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse

esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu

kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta;



lepingus on andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta (kui neid

nõutakse või on võlaarvestuses arvestatud);



krediidikulukuse määr on lepingus õigesti märgitud;



viivis on lepingus väljendatud aasta- ja päevamäärana;



kui nõuded on loovutatud, on tarbijat sellest teavitatud (VÕS § 412 lg 1);

2-22-110510



kohustused on õiges järjekorras täidetuks loetud (VÕS § 415 lg 2): esimeses

järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava

põhisumma katteks, kolmandas järjekorras intressi katteks, neljandas järjekorras

muude kohustuste katteks;



lepingus kasutatud tüüptingimused on kehtivad;



tehing ei ole heade kommetega vastuolus (TsÜS § 86);



krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja veendunud

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6 ja 7).

26. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja

veendunud krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6 ja 7).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohta selgitab hageja, et esialgne

võlausaldaja omandas andmed kostja I varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste

varaliste kohustuste kohta laenutaotluselt. Lisaks teostati päringud maksehäireregistritesse

(taust.ee ja creditinfo.ee) ning kostjal I maksehäired puudusid. Arvestades hagi aluseks oleva

krediidilepingu krediidisummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi

tervikuna, oli esialgse võlausaldaja hinnangul kostja I poolt võetud kohustuse täitmine

kostjale I jõukohane. Kostja I deklareeris igakuiseks sissetulekuks 1200 eurot ning

igakuisteks kohustusteks 150 eurot. Kostja I puhul oli tegemist piisava sissetulekuga

inimesega ehk täiesti usaldusväärse krediidivõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi

kohustusi raskusteta täitma.

KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta

kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu

kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Üldjuhul tuleb

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto

väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema

krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust saadavaid

andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu

pangakonto väljavõtetest nähtuv. Kohus on seisukohal, et ka avalikesse registritesse tehtud

päringutest (Krediidiregister, Politsei Finantssanktsioonid, Krediidiinfo, Ametlikud

Teadaanded, Eesti Väärtpaberi Keskregistri Pensionikontolt, Rahvastikuregister, Riikliku

taustaga isikud) ei piisa, kuna ühestki neist ei nähtu tarbija kohustuste ega väljaminekute

suurus. Krediidiandja kogutud teave ei võimaldanud teha lepingu sõlmimisel kostja I

kohustuste kohta objektiivseid järeldusi.

Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et laenuandja ei ole veendunud kostja I

krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.

27. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel loetakse lepingu

intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud määr. Muid tasusid tarbija ei võlgne. Sellisel juhul

peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama.

Hageja selgitab, et krediiti kasutati kokku summas 2431.93 eurot ning tagasimakseid tehti

kokku summas 149.72 eurot. Eeltoodust tulenevalt juhul, kui kohus leiab, et esialgne

võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjatel tagastada

lepingu alusel saadud summa (2431.93-149.72) 2282.21 eurot.

2-22-110510

Võttes arvesse, et VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli kuni 31.12.2022 0%, siis ei ole

hageja intressinõue summas 231.92 eurot põhjendatud.

28. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis,

mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

28.1. AS Inbank ja kostja I vahel on sõlmitud Inpay makselahenduse leping nr

C85004446630. Lepingu punkti 3.1 kohaselt on tegemist tähtajatu lepinguga.

Kostja ja Inbank AS leppisid lepingus kokku maksepäevas iga kuu 5. kuupäev. Lepingu

kohaselt kui kalendrikuu lõpp langeb nädalavahetusele või riiklikule pühale, siis lükkub

kuine arvestusperioodi lõpp sellele järgnevale tööpäevale. Samuti nihkub arvestusperioodi

Maksepäev vastavalt sellele järgnevale tööpäevale. Kostja tegi tagasimakseid järgmistel

kuupäevadel: 29.12.2020, 11.01.2021, 14.01.2021 ja 22.01.2021. Kostja jäi viivitusse

08.02.2021, 08.03.2021, 06.04.2021, 05.05.2021, 07.06.2021, 05.07.2021 maksetega,

mistõttu saadeti kostjale 12.07.2021 hoiatus lepingu ülesütlemiseks koos selgitusega kogu

võla sissenõudmise kohta, milles anti kostjale kahenädalane tähtaeg puuduoleva summa

tasumiseks (20.12.2023 hagiavalduse lisa 4.1. - Lepingu ülesütlemise hoiatus). Lepingu

ülesütlemise hoiatus on edastatud kostjale posti teel aadressile xxx (20.12.2023 hagiavalduse

lisa 4.2. - Lepingu ülesütlemise hoiatuse edastamise kinnitus).

Kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, mistõttu Inbank AS ütles

28.07.2021 lepingu üles (20.12.2023 hagiavalduse lisa 5.1. - Lepingu ülesütlemise teatis).

Lepingu ülesütlemise teatis on edastatud kostjale posti teel aadressile xxx (20.12.2023

hagiavalduse lisa 5.2. - Lepingu ülesütlemise teatise edastamise kinnitus). Hagiavalduse

aluseks olevas lepingus on märgitud lisaks kontaktaadressile kontaktina e-posti aadressiks

xxx, aadressiks xxx.

06.05.2022 hagiavalduse lisana 4.2. esitatud ülesütlemise hoiatuse edastamise kinnituse

kohaselt edastati 12.07.2021 ülesütlemise hoiatus lisaks postiaadressile ka lepingus märgitud

e-posti aadressile xxx 13.07.2021. 06.05.2022 hagiavalduse lisana 5.2. esitatud ülesütlemise

teatise edastamise kinnituse kohaselt edastati 29.07.2021 ülesütlemise teatis lisaks

postiaadressile ka lepingus märgitud e-posti aadressile xxx 02.08.2021. Tuginedes

eeltoodule on hageja hinnangul 06.05.2022 hagiavalduse lisaga 4.2. tõendatud, et

12.07.2021 ülesütlemise hoiatus on edastatud 13.07.2021 lepingujärgsele e-posti aadressile

e-tähtkirjaga ja 06.05.2022 hagiavalduse lisaga 5.2. on tõendatud, et 29.07.2021

ülesütlemise teatis on edastatud 02.08.2021 lepingujärgsele e-posti aadressile e-tähtkirjaga

ning mõlemal juhul on kirja adressaadil olnud edastatu sisuga olnud mõistlik võimalus

tutvuda.

Inbank AS-i üldtingimuste punkti 8.1.1 kohaselt loeb Inbank AS õigeks kostja

kontaktandmed, mis kostja on Inbank AS-le esitanud. Üldtingimuste punkti 8.1.2 kohaselt

„Loeme, et te olete meie saadetud personaalsed teated kätte saanud ja et meie oleme oma

teavitamiskohustuse kohaselt täitnud, kui meie teade on saadetud teie poolt viimati esitatud

kontaktandmetele või Digikanalite kaudu. Tavaposti teel saadetud teate loeme teie poolt

kätte saaduks, kui postitamisest on möödunud 5 (viis) kalendripäeva. Muudele

2-22-110510

kontaktandmetele edastatud teate loeme teie poolt kätte saaduks selle edastamise kuupäeval.

Veebilehel ja Digikanalite kaudu avaldatud teate loeme kätte saaduks selle avaldamise

kuupäeval. Palun kontrollige viivitamatult meilt saadud teates sisalduva info õigsust ja

korrektsust. Ebatäpsuste avastamise korral teatage meile sellest otsekohe.“

Lepingu hoiatus ja teatis saadeti kostja I poolt krediidiandjale teatatud aadressile ning kostja

I pidi selle kätte saama hiljemalt 5 kalendripäeva jooksul alates postitamisest. Laenuandja on

saatnud teatised aadressile xxx. Eeltoodud kontaktaadressi esitas Inbank AS-le kostja ning

tegemist oli viimati esitatud kontaktandmetega. Posti teel saadetud teated pidi kostja kätte

saama viie kalendripäeva jooksul pärast nende saatmist. Eeltoodust tulenevalt on kostja

lepingu ülesütlemise hoiatuse kätte saanud hiljemalt 17.07.2021 ning lepingu ülesütlemise

teatise hiljemalt 03.08.2021. K.K on 19.09.2023 kohtuistungil avaldanud, et ta elas vahepeal

aadressil xxx ning hiljem tuli tagasi xxx (19.09.2023 kohtuistungi protokoll 00:32:14).

28.2. Kostja I toob välja, et ei ole hagis märgitud nõudekirjasid ja meeldetuletusi kunagi

kätte saanud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I oleks saanud kirjad kätte. Teate sisu

esitamine ei tõenda, et kostja I oleks sellega saanud tutvuda või et hageja oleks sellise üldse

välja saatnud. Tõendamata on sellisel kujul saadetud teate kättesaamine kostja I poolt.

Veelgi enam, kostja I aadressiks on dokumentides märgitud xxx. Kostja I ei ole kunagi

nimetatud aadressil elanud ja temal puudub mistahes seos antud aadressiga. Laenulepingu

ülesütlemise ja nõude loovutamise teateid ei ole kostja saanud kätte.

28.3. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, mille alusel kontrollida, kas on täidetud VÕS § 416

lg 1 sätestatud tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tingimused. Hageja on kohtule esitanud

VÕS § 403⁴ lg 7 järgse ümberarvestuse, kuid hageja esitatust ei nähtu, kas kostja I oli ka

ümberarvestuse kohaselt viivituses rohkem kui 3 osamakse tasumisega.

28.4. TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 69 lg 1 järgi kindlale isikule (tahteavalduse

saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub

kehtivaks kättesaamisega.

Kuna kohus on kohtuotsuse punktis 19 jõudnud järeldusele, et krediidileping on

näivusvolituse kaudu kehtiv, siis on põhjendatud, et Inbank AS lähtus ülesütlemise hoiatuse

ja ülesütlemise teatise saatmisel K.K avaldatud aadressist xxx, kus K.K vahepeal elas.

Hageja on tõendanud kirjakeskuse väljavõtetega teatiste saatmist, kuid väljavõtetelt ei nähtu,

et e-tähtkirjad on vastu võetud. Võttes arvesse, et lepingus on märgitud kostja II aadress

ning kostja II loodud e-posti aadress, siis nõustub kohus kostjaga I, et hageja pole tõendanud

ülesütlemisavalduse kättetoimetamist kostjale I.

Kohtu hinnangul tuleb aga arvesse võtta, et poolte vahel on sõlmitud tähtajatu leping. VÕS §

414¹ lg 3 sätestab, et kui isiku suhtes kasutatakse lepingu ülesütlemise õigust, loetakse

kokkulepitud tähtaega tema kahjuks mittejärgiv ülesütlemine jõustunuks kokkulepitud

tähtaja möödumisel ülesütlemise avalduse esitamisest. Kui krediidiandjal on õigus

tarbijakrediidileping korraliselt üles öelda, kuid puudub kokkulepe ülesütlemise tähtaja

pikkuse kohta, loetakse pooled kokku leppinuks VÕS § 414¹ lõikes 2 nimetatud tähtajas.

Ülesütlemise tähtaja järgimata jätmine ei too kaasa ülesütlemise tühisust.

Kohtule esitatud asjaolude kohaselt on kostja I saanud ülesütlemisavalduse kätte kõige

varasemalt koos hagimaterjalidega. Hagimaterjalid toimetati kostjale I kätte 23.05.2022.

Võttes arvesse VÕS § 414¹ lg-st 2 tulenevat tähtaega, asub kohus seisukohale, et leping on

lõppenud korralise ülesütlemisega 23.07.2022.

2-22-110510

29. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest.

20.12.2023 hagiavalduse tervikteksti kohaselt nõuab hageja lepingu alusel viivist põhinõude

summalt 2263.51 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates so 30.07.2021 kuni

hagiavalduse esitamise kuupäevani so 06.05.2022 lepingus kokku lepitud viivise määras so

18,00% aastas ja 0,05% päevas, summas 313.67 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist

põhinõude summalt 2263.51 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 07.05.2022 lepingus

kokku lepitud viivise määras so 18,00% aastas.

29.10.2024 toimus kohtuistung, milles kohus määras hagejale tähtaja 12.11.2024

hagiavalduse aluse ja eseme täpsustamiseks. 12.11.2024 täpsustuse kohaselt nõuab hageja

viiviseid nõude ümberarvestuse järgselt summalt 2282.21 eurolt kohtuotsuse jõustumisest

VÕS § 113 lg 1 lause 1 kohaselt.

Kohus juhib tähelepanu, et kohus on võtnud menetlusse hagiavalduse, mille kohaselt hageja

nõuab viivist lepingujärgses määras, kuid hageja viimati täpsustatud hagiavalduses nõuab ta

viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, seega lähtub kohus hageja seadusjärgsest

viivisenõudest.

30. 20.12.2023 hagiavalduse tervikteksti kohaselt nõuab hageja sissenõudmiskulusid

summas 50 eurot. Hageja nõude aluseks on lepingu tingimuste punkt 7.11. ja VÕS § 1132 lg

2. Hageja on tasulised meeldetuletuskirjad saatnud 13.08.2021, 30.08.2021 ja 10.12.2021.

Võttes arvesse, et kostja I on ülesütlemisavalduse saanud kätte kõige varem koos

hagiavaldusega 23.05.2022, siis ei ole hageja pärast lepingu lõppemist tekkinud

sissenõudmiskulu nõue põhjendatud.

31. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas

2282.21 eurot ja viivis kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

Kohus jätab rahuldamata hageja solidaarse (alternatiivse) nõude kostja II vastu põhivõla

2263.51 eurot, intress 231.92 eurot, sissenõudmiskulude 50 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivise 313.67 eurot osas.

III Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

32. Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised:

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud

menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka

siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude

2-22-110510

rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemist (TsMS § 174 lg 2).

33. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui

kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1). See, millisel

TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud viisil kohus hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud

jaotab, on Riigikohtu praktika kohaselt kohtu diskretsiooniotsus. Olukorras, kus kõik hagis

esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, on põhjendatud lähtuda menetluskulude

jaotamisel hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist, kuid see ei takista kohtul

rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval arvestada konkreetses asjas ka muid asjaolusid,

sh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel

menetluses kulud tekkinud (RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751, p 31).

34. Kohus on seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kohtu hinnangul

on selline jaotus õiglane arvestades asjaoluga, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet ning nõue kostja II vastu jäi rahuldamata. Suur osa kuludest tekkis just

seetõttu, et hagejal tuli korduvalt hagi alust ja eset täpsustada. Sellises olukorras on õiglane

jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Seega kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates.

/digitaalselt allkirjastatud/

Merike Varusk

Kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2026. a otsusega nr 2-22-

110510.