3-22-2638/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. august 2025, Tartu

Haldusasja number

3-22-2638

Haldusasi

X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 3. novembri

2022. a otsuse nr 15.3-3.4/247-5 ja 5. detsembri 2022.

a vaideotsuse nr 15.3-3.6/159 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20. juuni 2025. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X., esindaja Olga Väina-Kesler

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20. juuni 2025. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 252

lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. sündis 1990. aastal Eestis, on rahvuselt venelane ning alates 2021. aastast

Venemaa Föderatsiooni kodanik. Kaebajale oli Eestis väljastatud Eesti Vabariigi

tähtajaline elamisluba alates 1995. aastast ja elamisloa kehtivusaega on korduvalt

pikendatud. Viimati väljastas Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) kaebajale 12.

veebruaril 2018 esmase tähtajalise elamisloa uuel alusel (välismaalaste seaduse (VMS)

§ 118 p 9 – püsivalt Eestisse elamiseks viieks aastaks, kehtivusega kuni 12.

veebruarini 2023.

2. PPA tunnistas 3. novembri 2022. a otsusega nr 15.3-3.4/247-5 VMS § 135 lg 2

p 3 alusel kaebaja tähtajalise elamisloa alates 3. novembrist 2022 kehtetuks ja tegi

kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4 alusel

koheselt sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni ning

kohaldas talle VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu 5 aastaks alates

lahkumiskohustuse täitmisest. PPA põhjendas otsust järgmiselt.

2.1. PPA on kaebaja elamislubade menetluste käigus korduvalt juhtinud tema tähelepanu

õiguskuuleka käitumise vajadusele ja hoiatanud, et kui ta paneb toime uue süüteo, siis on

PPA-l õigus algatada tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlus, keelduda

elamisloa pikendamisest või keelduda uue elamisloa andmisest.

2.2. VMS § 135 lg 2 p 3 kohaselt tunnistatakse tähtajaline elamisluba kehtetuks, kui

välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Kaebaja kujutab

endast ohtu avalikule korrale, sest teda on korduvalt karistatud nii kriminaalkorras (kokku 6

korda, neist 2 karistust kehtivad) kui ka väärteokorras (kokku 20 korda, neist 5 karistust

kehtivad). Esimese kuriteo pani isik toime 2007. aastal, olles 16-aastane. Kaebaja on pannud

toime vara- ja isikuvastaseid ning liiklusalaseid kuritegusid, samuti rikkunud korduvalt

avalikku korda. Viimati karistati teda Viru Maakohtu 11. veebruari 2019. a otsusega joobes

juhtimise eest tingimisi vangistusega 7 kuud (katseajaga 5 aastat). Kaebaja puhul ei ole alust

uskuda, et ta ei pane enam toime uusi süütegusid, sest alates 2019. a-st on teda 12 korral

toimetatud kainenema.

2.3. Kaebaja kujutab endast ohtu ka riigi julgeolekule, sest pärast Venemaa kallaletungi

Ukrainale väitis ta 28. veebruaril 2022 kella 2.00 paiku Narva Haigla ooteruumis viibides, et

sõjategevus võib jõuda ka Eestisse ning sel juhul on ta kindlasti Venemaa poolel ja Eesti riigi

vastu. Lisaks väitis kaebaja, et tal on selleks võimalus hankida relvi. Kaebaja käitus ka 9.

märtsil 2022 Jõhvi bussijaamas agressiivselt ning halvustas ukrainlasi.

2.4. Perekonnaelu riivet ei esine, sest kaebaja on vallaline, tal ei ole lapsi, tema ema on surnud

ja isa kohta andmed puuduvad. Kaebaja on Eestis sündinud ja elanud siin terve oma elu, kuid

ei ole teinud erilisi püüdlusi Eesti ühiskonda lõimuda, sh ei ole soovinud taotleda Eesti

kodakondsust, vaid võttis 2021. a-l hoopis Venemaa kodakondsuse. Vene keel on kaebaja

emakeel.

2.5. VSS § 72 lg 2 p 4 kohaselt lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja võib jätta

määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule

korrale või riigi julgeolekule. Kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule,

mistõttu tuleb teha koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus, et vältida edasiste süütegude

toimepanemist. PPA-le ei ole teada ja ka kaebaja ei ole toonud esile põhjuseid, mis tingiksid

sissesõidukeelu kohaldamise VSS § 74 lg-s 2 märgitud 5 aastast lühemaks ajaks.

3. PPA jättis 5. detsembri 2022. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/159 kaebaja vaide

rahuldamata.

4. X.X. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA otsuse ja vaideotsuse

tühistamiseks.

5. Tallinna Halduskohus andis määrusega kaebuse vastavalt kohtualluvusele üle

Tartu Halduskohtule ning jättis rahuldamata kaebuses esitatud esialgse õiguskaitse

taotluse.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 23. veebruari 2023. a määrusega osaliselt

kaebaja määruskaebuse ning peatas PPA 3. novembri 2022. a otsuses sisalduva

lahkumisettekirjutuse sundtäitmise ja keelas kaebaja Eestist väljasaatmise kuni

haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Ringkonnakohus leidis, et

kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Kaebajast avalikule korrale lähtuvat

ohtu ei saa pidada sedavõrd akuutseks, et kaebaja tuleks Eestist viivitamata välja saata.

Isegi kui välismaalasest lähtuv oht avalikule korrale on piisav elamisloa kehtetuks

tunnistamiseks, ei pruugi see olla piisavalt tõsine isiku väljasaatmiseks. PPA otsusest

ei nähtu samuti asjaolusid, millest saaks järeldada, et kaebaja kujutab endast sedavõrd

tõsist ohtu riigi julgeolekule, et ta tuleb Eestist viivitamata välja saata. PPA ei ole

viidanud ühelegi asjaolule või sündmusele, mille alusel saaks pidada tõenäoliseks või

usutavaks, et kaebaja oma teadmiste, oskuste, isiksuseomaduste vm poolest võiks

selliseid eskaleerivaid tegevusi planeerida või ellu viia. Kokkuvõtlikult ei ilmne

vaidlustatud otsusest ja vaideotsusest sedavõrd akuutset ja tõsist ohtu avalikule korrale

või riigi julgeolekule, et kaebaja väljasaatmise kohtumenetluse ajaks (s.o ajutiselt)

keelamine oleks avalikes huvides välistatud.

7. PPA esitas 21. mail 2025 halduskohtule taotluse asjas kohaldatud esialgse

õiguskaitse tühistamiseks. PPA põhjendas, et kaebaja rikub järjepidevalt Eestis

avalikku korda. On lubamatu, et esialgse õiguskaitse rakendamise tulemusel viibib

Eestis isik, kes muudkui viibib alkoholijoobes avalikus kohas, varastab ja kakleb.

Kaebajaga seonduva viimase 15. mai 2025. a juhtumi salvestisest ja ettekandest

nähtub selgelt kaebaja meelestatus Eesti Vabariigi ja eestlaste suhtes üldiselt.

Tegemist ei ole ka esimese korraga, kui kaebaja on Eesti Vabariigi ja eestlaste suhtes

vaenulik. Lisaks erinevatele juhtumitele on kaebaja pannud toime mitmeid süütegusid,

mis kinnitavad temast lähtuvat jätkuvat ohtu. Samuti on prokuratuuris pooleli

menetlused kahes karistusseadustiku § 121 lg 1 kvalifikatsiooni alusel olevas asjas.

8. Tartu Halduskohus jättis 20. juuni 2025. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Halduskohus märkis otsuse põhjendustes, et lahendab PPA taotluse ja küsimuse asjas

jätkuva esialgse õiguskaitse kohaldamise otsusest eraldiseisva määrusega.

9. Tartu Halduskohus rahuldas 20. juuni 2025. a määrusega PPA taotluse

kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamiseks ja tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 23.

veebruari 2023. a määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse järgmistel põhjendustel.

9.1. Kaebajal esineb esialgse õiguskaitse vajadus, kuivõrd Venemaale väljasaatmise näol

oleks tegemist olulise elumuutusega, millega kaasneksid kaebajale vähemalt alguses

märkimisväärsed raskused igapäevasel toimetulekul. Kohtule ei ole teada, et kaebajal oleks

Venemaal lähedasi, kes saaksid teda seal aidata.

9.2. Vastukaaluks kaebajal esinevale esialgse õiguskaitse vajadusele on PPA 21. mai 2025. a

taotluses viidanud paljudele kaebajaga seotud juhtumitele, kus kaebaja on jätkanud avalikku

korda ohustavat käitumist. Näiteks on vastustaja esitanud kohtule väljavõtte politsei

andmebaasist (dtl 167–173), millest nähtuvad ajavahemikul 9. mai 2023 kuni 15. mai 2025

aset leidnud kaebajaga seotud juhtumid. Nende hulgas on mitmeid avaliku korra rikkumisi,

pisivarguseid, konflikti ja omavoli olukordi, varguseid, üks kehaline väärkohtlemine, üks

looma väärkohtlemise juhtum, üks võimuesindaja solvamise juhtum ning üks elamus rahu

rikkumise juhtum. Kaebajale on tehtud vähemalt üks kiirmenetluse otsus karistusseadustiku

(KarS) § 199 lg 1 ja § 218 lg 1 alusel (dtl 174–176) ning Harju Maakohtu 29. oktoobri 2024. a

otsusega on kaebajale määratud kokkuleppemenetluses tingimisi vangistus KarS § 199 lg 2 p

9 ja § 25 lg 2 alusel (dtl 178–182).

9.3. Olukorras, kus kaebus ei ole põhjendatud, tuleb asuda vastustaja viidatud kaebajaga

seotud juhtumite pinnalt seisukohale, et avalik huvi vältida kaebaja poolt õigusrikkumiste

toimepanemist ja avaliku korra rikkumist kaalub üles kaebaja huvi vältida kohtumenetluse

ajal väljasaatmist Venemaale.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub

halduskohtu 20. juuni 2025. a määrus tühistada.

10.1. Halduskohus ei ole individuaalselt hinnanud, millal konkreetsed rikkumised toimusid,

kui tõsised need rikkumised olid, kas rikkumised on endiselt aktuaalsed, kas kaebaja kujutab

tegelikult reaalset ja vahetut ohtu avalikule korrale.

10.2. Kaebaja on suurema osa oma elust elanud Eestis ja tal puuduvad sidemed Venemaaga.

Kohus ei ole analüüsinud, kas oleks võimalik kasutada vähem piiravaid meetmeid.

10.3. Haldusasi on kestnud juba üle kolme aasta. Selle aja jooksul on kaebaja olnud ilma

kehtiva elamisloata, tööõiguseta ja sissetulekuta. Samal ajal ei saanud ta Eestist lahkuda, kuna

kartis Venemaale naasmise tagajärgi. See olukord on tekitanud talle äärmiselt raske

majandusliku ja sotsiaalse seisu. Riik peab arvestama, kas olukorra on põhjustanud isik ise või

riigi tegevusetus. Ebaõiglane on nüüd kasutada seda olukorda põhjendusena väljasaatmiseks.

10.4. PPA on korduvalt rõhutanud, et kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik. Samas ei

rakendata riik samaväärseid meetmeid Eesti kodanike või teiste riikide kodanike suhtes, kellel

võivad olla samasugused rikkumised. Sellist praktikat ei saa pidada õiguspäraseks ega võrdse

kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

12. Tartu Halduskohus jättis 20. juuni 2025. a otsusega kaebuse PPA 3. novembri

2022. a otsuse ja 5. detsembri 2022. a vaideotsuse peale rahuldamata. Seejärel tühistas

halduskohus 20. juuni 2025. a määrusega Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari

2023. a määrusega määratud esialgse õiguskaitse, mille kohaselt oli peatatud PPA 3.

novembri 2022. a otsuses sisalduva lahkumisettekirjutuse sundtäitmine ja keelatud

kaebaja Eestist väljasaatmise kuni haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi

jõustumiseni. Määruskaebuse esitaja vaidlustab käesolevaga halduskohtu määrust,

millega tühistati tema suhtles kohaldatud esialgne õiguskaitse.

13. PPA 3. novembri 2022. a otsusega tunnistati kaebajale väljastatud tähtajaline

elamisluba kehtetuks VMS § 135 lg 2 p 3 alusel (välismaalase tegevus kujutab ohtu

avalikule korrale või riigi julgeolekule) ning tehti kaebajale VSS § 72 lg 2 p 4 alusel

(välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule) sundtäidetav

ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni ning kohaldati talle

sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

14. Ringkonnakohus peab esmalt vajalikuks selgitada, et kuna haldusasjas

vaidlustatud PPA otsusest nähtuvalt omas kaebaja tähtajalist elamisluba, ei saa ta

tugineda pikaajalise elanikuna Eestis elamisest tulenevale tugevdatud kaitsele riigist

väljasaatmise vastu ehk kaebajale ei laiene direktiivi 2003/109/EÜ art-st 12 tulenevad

pikaajalise elaniku tagatised. Kohtupraktikas on leitud, et olukorras, kus PPA

hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik

ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Kui isik saab tähtajalise

elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse

väljasaatmise vastu (RKHKo 3-17-1545/81, p-d 20 ja 36). Üksnes pikaajalise elaniku

elamisluba annab välismaalasele direktiivi 2003/109/EÜ III peatükis sätestatud

õigused (VMS § 231).

15. Kaebaja soov elada Eestis võib olla mõistetav ja kaebajal esineb esialgse

õiguskaitse vajadus, kuid kaebaja ei kinnita seda enda käitumisega. PPA on esitanud

halduskohtule ajavahemikul 9. maist 2023 kuni 15. maini 2025 aset leidnud kaebajaga

seotud juhtumid. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õiguspäraselt võtnud

määruse tegemisel arvesse neid kaebajaga seotud asjaolusid, mis ilmnesid pärast

vaidlustatud sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni

otsuse tegemist.

16. Kaebaja väide, et kohtuasi on kestnud üle kolme aasta ja see on põhjustanud

kaebajale raske ja keerulise majandusliku olukorra, ei anna alust asuda halduskohtust

teistsugusele seisukohale. Samuti ei muuda määruskaebuse lahendamisel

ringkonnakohtu seisukohta see, et kaebaja on esitatud pärast määruskaebuse esitamist

apellatsioonkaebuse halduskohtu 20. juuni 2025. a otsuse peale. On mõistetav, et

kaebaja on keerulises olukorras, kuid see ei saa olla õigustuseks seaduste eiramisele.

Kaebaja käitub jätkuvalt avalikku korda ohustavalt. PPA esitatud väljavõtte kohaselt

soosib kaebaja tegude toimepanemist alkoholi jätkuv tarbimine. Politseiandmebaasi

väljavõttest (dtl 167-173) nähtuvalt on kaebaja ajavahemikul 9. maist 2023 kuni 15.

maini 2025 avalikku korda rikkunud ja kainenema toimetatud 9. mail 2023

(joobeseisundi tõttu käitus agressiivselt teiste isikute suhtes), 24. juunil 2023 (jõi

seltskonnas alkoholi ja tülitas möödujaid), 23. septembril 2023 (oli joobes ja

agressiivne), 28. detsember 2023 (oli väga joobes ja agressiivne mees ning häiris

tööd), 15. mail 2025 (karjus ja märatses joobes oleku ajal). Kaebaja toimetati

kainenema ka 6. märtsil 2024, 11. septembril 2024, 15. jaanuaril 2025. Vaidlust ei ole

selles, et kaebajale on tehtud vähemalt üks kiirmenetluse otsus KarS § 199 lg 1 ja §

218 lg 1 alusel (dtl 174–176) ning Harju Maakohtu 29. oktoobri 2024. a otsusega asjas

nr 1-24-4959 on kaebajale määratud kokkuleppemenetluses tingimisi vangistus KarS §

199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 alusel (dtl 178–182) s.o võõra vallasasja äravõtmise katse

selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud süstemaatiliselt.

Maakohus määras kaebaja käitumiskontrolli ajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla

ja kohustas kaebajat käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi. PPA esitatud

politsei andmebaasi väljavõttest nähtuvalt on kaebaja jätkanud alkoholi tarbimist (15.

jaanuar 2025 ja 15. mai 2025). Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on Harju Maakohus

31. märtsil 2025 asjas nr 1-24-4959 rahuldanud kriminaalhooldusametniku taotluse ja

pikendanud kaebajale varem määratut katseaega kolme kuu võrra s.o kuni 29.

jaanuarini 2026, kuna kaebaja rikkus alkoholi tarvitamise kohustust 15. jaanuaril 2025.

Seega ei ole kaebaja pidanud oluliseks järgida ka kokkuleppemenetluses määratud kohustust

mitte tarbida alkoholi. Korduv vargus ja avalik joomine ja teisi häiriv käitumine võivad

esialgu tunduda ebaolulised, kuid kuna see on kujunenud juba mustriks, on tegemist avaliku

korra ohustamisena. Kaebaja käitumine näitab selgelt, et ta ei soovi või ei suuda järgida

seadusandlust ja kujutab ohtu avalikule korrale. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

põhjendatud on lugeda kaalukamaks avalikku huvi selle vastu, et Eestis ei viibiks välisriigi

kodanikke, kellest lähtub oht avalikule korrale.

17. Kaebaja väide, et samasuguseid meetmeid ei rakendata teiste riikide, sh Eesti,

kodanike sarnaste rikkumiste suhtes, ei ole asjakohane ega tõendatud.

Esiteks ei ole Eesti kodanikud ja välisriikide kodanikud selles küsimuses võrreldavas

olukorras, sest Eesti Vabariigi kodanikud ei ole Eestis välismaalased. Neid ei ole võimalik

nende tegevusega seoses välisriikidesse saata ning nende õiguslik alus Eestis viibimisest

tuleneb nende kodakondsusest.

Väide, et teiste välisriikide kodanike suhtes sarnase käitumise korral sarnaseid tagajärgi ei

kohaldata, jääb paljasõnaliseks. Kaebaja ei ole selle väite tõendamiseks esitanud ühtegi

tõendit.

18. Eelnevat arvestades jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.

juuni 2025. a määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)