2-24-123607/14 · Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja

22. september 2025

Tsiviilasi

(number ja menetluse ese)

2-24-123607

Ärilaen24 OÜ hagi A.T. vastu 12.05.2023 käenduslepingust

nr 10052023-1 tuleneva põhivõlgnevuse 4226,39 euro,

intressi 334,30 euro, sissenõutavaks muutunud viivise

2270,83 euro ja alates 13.09.2024 viivise 0,5% päevas

tasumata põhisummast (kuid maksimaalselt 1955,56 euro)

väljamõistmiseks

kirjalik hagimenetlus

Hagihind

8787,08 eurot

Kohtunik

Kadi Karting

Hageja

Ärilaen 24 OÜ (registrikood: 16094256)

Hageja lepinguline esindaja

Tiia Raudmägi

Kostja

A.T. (isikukood: XXX)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Mõista A.T.-lt Ärilaen24 OÜ kasuks välja põhivõlg 4226,39 eurot, intress 334,30 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivis 4226,39 eurot.

3. Jätta menetluskulud A.T. kanda.

4. Rahuldada menetluskulude kindlaksmääramise taotlus osaliselt ja mõista A.T.-lt

Ärilaen24 OÜ kasuks välja hageja menetluskulu 1551,14 eurot ning viivis tasumata

menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

5. Tagastada Ärilaen24 OÜ-le enamtasutud riigilõiv 240 eurot (pankakonto nr

EE737700771005511360, selgitus „riigilõivu osaline tagastus tsiviilasjas nr 2-24-123607“).

6. Toimetada kohtuotsus kätte hageja lepingulisele esindajale ja kostjale.

Edasikaebekord

Kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse esitamisega. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva, alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633).

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS §

178 lg 1).

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD

Hagiavaldus ja hageja seisukohad ning tõendid

1. Tartu Maakohtule on 12.09.2024 esitatud hagiavaldus (dtl 31-36), milles hageja palub kohtul

mõista kostjalt A.T.-lt välja põhinõue 4226,39 eurot, intress 334,30 eurot, viivis 2270,83 eurot ning

jooksev viivis alates 13.09.2024 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui

1955,56 eurot, samuti jätta hageja menetluskulud kostja kanda.

2. Hagi kohaselt sõlmisid Ärilaen 24 OÜ ja MT Wood OÜ (laenusaaja) 12.05.2023 laenulepingu

nr 12052023, millega hageja andis laenusaajale 5000 eurot laenu (dtl 44-51, laenuleping; dtl 52,

maksekorraldus). Laenulepingu täitmise tagamiseks sõlmis kostja hagejaga samal päeval

käenduslepingu nr 10052023-1, millega kohustus vastutama laenusaaja kohustuste eest kuni 10 000

euro ulatuses (dtl 54-57, käendusleping). Laenulepingus nähti ette igakuine makse 264,43 eurot iga

kuu 12. kuupäeval vastavalt maksegraafikule. Käenduslepingu järgi oli kostja kohustatud tasuma

võlgnevuse 5 pangapäeva jooksul pärast nõude esitamist.

3. Aprillist 2024 jättis laenusaaja maksed tasumata ja tekkis võlgnevus. Hageja esindaja saatis

24.05.2024 laenusaajale ja kostjale teate võlgnevuse kohta ning andis tähtaja selle tasumiseks kuni

29.05.2024 (dtl 58-61, võlgnevuse teade). Kuna makseid ei laekunud, ütles hageja 30.05.2024

laenulepingu üles, mille tagajärjel muutus sissenõutavaks kogu tagastamata laenusumma 4226,39

eurot koos kõrvalnõuetega. Laenulepingus oli ette nähtud intressimäär 4% kuus, mille järgi on

intressi kogunenud 334,30 eurot ja viivis 0,5% päevas, mida arvestusperioodil 30.05.2024-

12.09.2024 on kujunenud summas 2270,83 eurot. Seega on kostja käenduslepingu alusel vastutav

hageja ees kokku 6831,52 euro ulatuses. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja jooksva viivise

0,5% päevas põhivõlgnevuselt 4226,39 eurot alates 13.09.2024 kuni põhivõla täieliku tasumiseni,

kuid mitte rohkem kui 1955,56 eurot.

4. Hageja hinnangul ei ole kostja vastuväited põhjendatud ja hagi A.T. vastu kuulub täies ulatuses

rahuldamisele (dtl 83-86). Esiteks rõhutab hageja, et käendaja vastutab solidaarselt koos

põhivõlgnikuga. Käenduslepingus ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui

võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seetõttu on hagejal õigus pöörduda otse

käendaja vastu. Teiseks juhib hageja tähelepanu, et kostja tegutses MT Wood OÜ juhatuse liikme ja

osanikuna, st majandus- ja kutsetegevuses, olles teadlik laenulepingu ja käenduslepingu sisust ning

tagajärgedest. Käendust ei saa lugeda tarbijakäenduseks ning kostjale ei laiene tarbijakäendusega

seotud kaitsenormid. Käenduslepingu sõlmimise hetkel ei olnud ei äriühingul ega käendajal

maksehäireid. MT Wood OÜ maksuvõlg tekkis alles augustis 2023, pärast laenulepingu sõlmimist.

Kolmandaks on põhjendamata kostja väited käenduslepingu tühisuse kohta. Kostja ei ole esile

toonud ühtegi konkreetset tingimust, mis võiks olla VÕS § 42 lg 3 järgi ebamõistlikult kahjustav. Ka

väide, et krediidisumma oli 5000 eurot, kuid käenduse maksimumsummaks määrati 10 000 eurot, ei

muuda lepingut tühiseks, sest käendaja vastutab lisaks põhinõudele ka kõrvalnõuete eest (intressid,

viivised, võimalikud kulud). Kostja oli vastutuse summaga teadlikult nõus ega palunud seda muuta.

Neljandaks ei saa pidada põhjendatuks kostja väidet, et laen võeti sundolukorras või et kostja oli

kogenematu. Tegemist on äriühingu majandusliku otsusega ning pankrotiavalduse esitamine olnuks

alternatiiviks. Kostja vanus ja elukogemus (54 aastat) välistavad väited noorusest või

kogenematusest. Viiendaks kinnitab hageja, et viivisemäär 0,5% päevas on kooskõlas

kohtupraktikaga ega ole heade kommetega vastuolus. Riigikohus on varasemalt leidnud, et isegi

oluliselt kõrgem viivisemäär ei ole automaatselt tühine ning viivis võibki olla sanktsioonilise

iseloomuga. Viivisekokkulepe ei kahjusta kohustust täitvat võlgnikku, sest selle rakendumine sõltub

täielikult võlgniku enda käitumisest. Kuuendaks on hageja kompromissi korras pakkunud viiviste ja

õigusabikulude vähendamist 50% ulatuses, kuid kostja ei ole sellele reageerinud. See näitab hageja

hinnangul, et kostja vastuväited on esitatud üksnes kohtumenetluse venitamiseks. Seega leiab hageja,

et kostja vastuväited ei muuda käenduslepingut kehtetuks ega piira tema vastutust. Käendusleping on

kehtiv, kostja vastutab solidaarselt põhivõlgnikuga ning hageja nõue kostja vastu tuleb rahuldada.

5. Hageja esitas 28.08.2025 lõplikud seisukohad ja menetluskulude nimekirja (dtl 123-127). Hageja

jääb oma varasemalt esitatud hagiavalduse ja seisukohtade juurde ning palub hagi rahuldada täies

ulatuses, mõistes kostjalt välja menetluskulud summas 1851,44 eurot. Lisaks taotleb hageja, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb välja mõista viivis alates menetluskulude suurust

kindlakstegava lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

Kostja vastus ja seisukohad

6. Kostja 08.10.2024 vastuses ei tunnista ta hagi sellisel kujul ega ulatuses ning palub selle jätta

rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda (dtl 75-79). Esiteks märgib kostja, et laenusaajaks oli

MT Wood OÜ ning nõue tuleks esmalt suunata põhivõlgniku vastu. Kostja leiab, et hageja on asunud

sisuliselt käendust realiseerima ilma, et oleks nõuet piisavalt põhivõlgniku vastu maksma pannud.

Käendaja võib VÕS § 149 alusel esitada kõik vastuväited, mida saaks esitada ka põhivõlgnik, sh

tugineda käenduslepingu tühisusele eksimuse, pettuse või heade kommete vastasuse tõttu.

7. Kostja möönab, et on allkirjastanud 12.05.2023 käenduslepingu, kuid leiab, et see on õiguslikult

tagajärjetu. Tegemist on tarbijakäendusega, kus käendaja vastutuse maksimumsumma (10 000 eurot)

on ebaproportsionaalne laenusummaga (5000 eurot) ja kostja tegelike sissetulekutega. Kostjal ei

olnud võimalust lepingutingimusi läbi rääkida, mistõttu on tegemist tüüptingimustega lepinguga.

Hageja ei hinnanud lepingu sõlmimisel ei põhivõlgniku ega käendaja krediidivõimet, rikkudes

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning käitus pahauskselt. Käendajale ei selgitatud piisavalt

riske ning tema finantsseisundist tulenevalt oli ette näha, et käendusriisiko realiseerumisel ei ole ta

võimeline kohustust kandma. Seetõttu on käendusleping heade kommete vastaselt sõlmitud ja tühine.

Lisaks leiab kostja, et hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna õigust käenduse

realiseerimiseks on kasutatud viisil, mis seab käendaja ebaproportsionaalselt raskesse olukorda.

Käenduskohustuse tegelik sisu on olnud näilik ja hageja on oma õigusi kuritarvitanud.

8. Kostja toob välja, et viivise määr 0,5% päevas on ebamõistlikult suur, kahjustav ja tuleb lugeda

tühiseks, kuivõrd see on ebaproportsionaalne ning ületab mõistlikkuse piiri. Kokkuvõttes on kostja

seisukohal, et 12.05.2023 sõlmitud käendusleping on tühine ning seetõttu puudub hagejal õiguslik

alus tema vastu nõude esitamiseks. Kui kohus siiski leiab, et nõue on põhjendatud, palub kostja

vähendada viivise ulatust. Kostja soovis esialgu asja arutamist kohtuistungil ning ei välistanud

kompromissi sõlmimist, kui kohus selgitab, kas ja millises ulatuses tal üldse on kohustus hagejale

maksta. Kostja on 20.06.2025 märkinud, et on nõus ka kirjaliku menetlusega (dtl 114).

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus on järgnevatel põhjendustel seisukohal, et hagi tuleb rahuldada.

10. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda

isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse

rikkumisest tulenevate tagajärgede eest vastutab käendaja solidaarselt põhivõlgnikuga VÕS § 145 lg

1-2 alusel kokkulepitud piirsumma ulatuses. Käendajal tekib iseseisev täitmiskohustus ning

võlausaldajal iseseisev nõue käendaja vastu. Seega on käendaja vastu suunatud nõude rahuldamisel

kolm eeldust: 1) kehtiva käenduslepingu olemasolu; 2) käendusega tagatud võlausaldaja nõude

olemasolu; 3) eelduste täidetus, mille korral on käendaja kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma.

11. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene

teisiti. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud käendusleping, vaidlus

puudutab üksnes lepingu kehtivust ja kostja vastutuse ulatust. Kohus leiab, et hageja 12.05.2023

sõlmitud käendusleping nr 12052023-1 (dtl 54-57) vastab käenduslepingu tunnustele ka VÕS § 142

tähenduses. Kostja võttis selle lepinguga endale kohustuse vastutada solidaarselt põhivõlgniku MT

Wood OÜ kohustuste, mis tulenevad samal kuupäeval Ärilaen24 OÜ-ga sõlmitud laenulepingust nr

12052023 (dtl 44-51), täitmise eest. Käendaja allkiri lepingul kinnitab tema vastavat tahet, mille

tulemusena tekib võlausaldajal lisaks põhivõlgniku vastu suunatud nõudele iseseisev nõudeõigus

käendaja vastu. Käendatav kohustus on kohtu hinnangul piisavalt määratletud nii võlausaldaja,

põhivõlgniku kui ka laenulepingu alusel tekkinud rahalise kohustuse osas, mistõttu on täidetud VÕS

§ 142 lg 2 eeldus.

12. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, milles käendajaks on füüsiline

isik ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt on selline leping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja

vastutuse rahalises maksimumsummas. Riigikohtu praktika kohaselt (RKTKo nr 2-16-8219, p 14.1)

loetakse tarbijakäenduslepinguks igasugune käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik,

sõltumata sellest, kas lepingu sõlmimine on seotud tema majandus- või kutsetegevusega. Käesolevas

asjas on käendajaks füüsilisest isikust kostja, mistõttu on tegemist siiski tarbijakäenduslepinguga. On

tuvastatav, et poolte vahel on kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas ja

täidetud on kirjaliku vormi nõue (VÕS § 144 lg 2) ning käendaja tahe vastutada põhivõlgniku

kohustuste täitmise eest on lepingus selgelt väljendatud (TsÜS § 68 lg 2). Seega saab kokkuvõtlikult

tuvastada, et 12.05.2023 sõlmitud leping nr 12052023-1 on kehtiv tarbijakäendusleping VÕS § 143

lg 1 ja 2 tähenduses.

13. Kohus analüüsib järgnevalt kostja vastuväidet, mille kohaselt on käendusleping heade

kommetega vastuolus ning seetõttu tühine ja sisaldab ebamõistlikult kahjustavaid tüüptingimusi.

Lisaks hindab kostja väidet, et hageja käitumine on olnud vastuolus hea usu põhimõttega ning et

käendusleping on näilik ja seetõttu tühine.

14. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või

peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest

vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud

teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste

kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Tüüptingimuste võimalikku

ebamõistlikkust hinnatakse VÕS § 42 alusel. TsÜS § 138 lg-te 1-2 kohaselt tuleb õiguste teostamisel

ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil,

samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg-te 1-

2 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.

Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest

lähtuvalt vastuvõtmatu. TsÜS § 89 lõigete 1-2 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku

leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke

tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad

tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on tühine.

15. Kohus leiab, et kostja väited enda sundolukorrale ja kogenematusele ei ole veenvad ega

tõendatud. Arvestades kostja vanust ning tema positsiooni MT Wood OÜ osaniku ja juhatuse

liikmena, tuleb kostjat siiski pidada majandus- ja kutsetegevuses tegutsevaks isikuks, kellelt tuleb

eeldada läbimõeldud, vastutustundlikku ja teadlikku tegutsemist. Seetõttu ei saa kostjat käsitada

isikuna, kes ei mõistnud võetud käenduskohustuse ulatust ja iseloomu ega pidada usutavaks, et ta

tegutses lepingut sõlmides teadmatusest või asjaolusid adekvaatselt hindamata.

16. Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et käendusleping sõlmiti sundolukorras või et

hageja pidi eeldama, et vastutuse maksimumsumma käendaja sissetulekute suhtes on

ebaproportsionaalne ning käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust

täita. Käenduslepingu p-s 4.14 on kostja oma allkirjaga kinnitanud, et ta on lepinguga tutvunud,

sellest aru saanud ning et lepingu sõlmimine vastab tema tahtele. Kohus leiab, et kokku lepitud

käendaja vastutuse maksimumsumma 10 000 eurot, mis hõlmab lisaks põhinõudele 5000 eurole ka

kõrvalkohustusi, ei ole heade kommete vastane. Esitatud tõenditest ei nähtu, et käendaja vastutus

oleks olnud tema sissetulekutega äärmiselt ebaproportsionaalne, et kostja ja hageja vahel oleks

esinenud sõltuvussuhe või et kostja oleks olnud maksevõimetu. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit,

millest nähtuks, et tema sissetulekud olid lepingu sõlmimise ajal niivõrd madalad, et ta ei oleks

võimeline kohustust täitma, ega ka seda, et hageja teadis või pidi teadma kostja maksevõimetusest.

Seetõttu ei ole käesolevas asjas tuvastatud asjaolude kogumit, mis annaks aluse lugeda

käendusleping heade kommetega vastuolus olevaks.

17. Kuigi antud juhul on tegemist tarbijakäenduslepinguga, siis kohtule esitatud asjaoludest

nähtuvalt on kostja andnud käenduse ettevõtlustegevuses ega ole käenduslepingut sõlminud isiklike

või eluliste vajaduste rahuldamiseks. Ettevõtluses antud käenduste maksimumsummad võivad olla

oluliselt kõrgemad kui tarbijakäenduste puhul, mistõttu ei saa ka üksnes vastutuse suurust pidada

heade kommetega vastuolus olevaks (vt TlnRngKo 21.10.2022 nr 2-21-11466, p 34). Kohus leiab, et

ainuüksi kostja varaline seis lepingu sõlmimise ajal ei too kaasa käenduslepingu tühisust, sest ka

Riigikohus on selgelt leidnud, et käendusleping ei muutu tühiseks pelgalt seetõttu, et käendajal oli

lepingu sõlmimise hetkel vara vähem kui käenduskohustuse piirsumma ette nägi (RKTKo nr 3-2-1-

157-14, p 11). Samuti ei saa käenduskohustuse võtmisel avaldatud kostjat puudutava teabe põhjal

äratuntavalt järeldada, et kostja oleks isik, kes ei ole võimeline sissetulekut teenima või võetud

kohustusi täitma.

18. Kohus rõhutab, viitega kõrgeima kohtu seisukohale, et käendusele kui tagamistehingule on

olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kohaldu vastutustundliku

laenamise põhimõte, mis kehtib üksnes põhivõlgniku ja võlausaldaja vahelises suhtes. Käendaja ei

ole laenusaaja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (RKTKo nr 2-14-21710, p 48). Lepingu

kohaselt moodustasid tagasimaksed ligikaudu 264,43 eurot kuus ning lepingu tähtaeg oli 36 kuud,

mistõttu ei saa pidada lepingust tulenevaid kohustusi ka füüsilise isiku jaoks ebamõistlikult

koormavaks. Riigikohus on selgitanud, et käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine

käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid

õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja

vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule (RKTKo nr 3-2-1-157-14, p 11). Kostja on väitnud,

et hageja pidi teadma tema maksevõimetusest ja põhivõlgniku majanduslikest raskustest, kuid kostja

ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et need asjaolud olid hagejale lepingu sõlmimisel

äratuntavad. Seega ei saa kostja väide, et hageja andis laenu „puhtalt omal vastutusel“, olla aluseks

käenduslepingu tühisuse tuvastamisele. Pigem pidanuks kostja käenduslepingut sõlmides aduma, et

võtab käendajana vabatahtlikult enda kanda põhivõlgniku kohustuse täitmise riski ning peab

arvestama ka võimalusega, et võlausaldaja ei suuda põhivõlgnikust äriühingu maksevõimet

eksimatult prognoosida. Kui käendaja on samaaegselt äriühingu ainuosanik ja juhatuse liige, lasub tal

ka sisuline kontroll äriühingu tehingute, varaliste otsustuste, juhtimise ja majandustegevuse

korraldamise üle, mis otseselt mõjutab põhivõlgniku maksevõimet. Sellises rollis ei ole juhatuse

liikmest ja ainuosanikust käendaja võrreldav nn ühinguvälise kolmanda isikuga, kellel puuduks teave

või võimalus mõjutada põhivõlgniku majanduslikku olukorda, vaid kostja on isik, kes oma otsuste ja

juhtimispraktikaga ise kujundab ja mõjutab talle kuuluva äriühingu maksevõimet. Seetõttu võttis

kostja käenduslepingut sõlmides teadlikult enda kanda nii põhivõlgniku majandusriski kui ka sellega

kaasnevad võimalikud tagajärjed. Kohtu hinnangul ei ole vaidlusalune käendusleping heade

kommete vastane, näilik ega sõlmitud hea usu põhimõtteid rikkudes.

19. Lisaks nähtub käenduslepingu p-st 4.12, et kostja on kinnitanud, et ta on piisava põhjalikkusega

tutvunud käenduslepingu tingimustega ning mõistab võetud kohustuste olemust. Samuti on samast

punktist selgelt välja toodud, et pooltel oli võimalik lepingutingimusi eraldi läbi rääkida. Seetõttu ei

saa käesoleval juhul neid tingimusi käsitada ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimustena.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et menetlusosaline, kes tugineb tüüptingimuse tühisusele, peab

esitama ja tõendama asjaolud, mille alusel saab lepingu tingimuse kvalifitseerida tüüptingimusena (vt

RKTKo nr 2-16-13477, p 13). Käesolevas asjas ei ole kostja aga esitanud tõendeid oma väite

kinnituseks, et hageja ei rääkinud temaga läbi käenduse maksimumsummat. Seega on kostja vastav

väide tõendamata.

20. Kostja on avaldanud, et tulenevalt VÕS § 149 lg 1-st võib käendaja esitada samu vastuväiteid,

mida põhivõlgnik ja leidnud, et hageja pidanuks esmalt esitama nõude põhivõlgniku vastu. Kohus

selgitab, et VÕS § 149 lg 1 alusel saab käendaja esitada vaid selliseid vastuväiteid, mis muudaksid

tagatud nõude näiteks olematuks või seda vähendaksid, kuid käesolevas asjas ei ole kostja selliseid

veenvaid vastuväiteid esitanud. Vastuväite, et hageja pidanuks esmalt esitama nõude põhivõlgniku

vastu kohta märgib kohus, et VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse

rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole kokku lepitud, et käendaja

vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käesolevas asjas

ei ole tuvastatav, et poolte vahelises käenduslepingus oleks ette nähtud selline piirang. Seetõttu võib

hageja võlausaldajana nõuda täitmist oma äranägemisel kas põhivõlgnikult, käendajalt või mõlemalt

ühiselt. Asjas on tuvastatud, et põhivõlgniku suhtes tehti 29.08.2024 maksekäsk (dtl 87-89) ning

käenduslepingu p 1.1 kohaselt vastutab käendaja käendatavate kohustuste täitmise eest solidaarselt

põhivõlgnikuga (dtl 54). Sellest tulenevalt leiab kohus, et hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist

otse käendajalt, ilma et ta peaks esmalt pöörduma põhivõlgniku vastu ning kuna kostja ei ole

esitanud tagatud nõude välistamist võimaldavaid tõendeid, saab tema kui käendaja vastu nõude

maksma panna.

21. On tõendatud, et laenulepingu lisa 1 (dtl 50) kohaselt tuli laenusaajal tasuda igakuine makse

264,43 eurot iga kuu 12. kuupäeval (dtl 49) ning 2024. aasta aprillis ja mais jäi põhivõlgnik vastavate

osamaksete tasumisega viivitusse. Lisaks nähtub, et hageja teatas 24.05.2024 võlgnevusest ja andis

tähtaja selle tasumiseks kuni 29.05.2024, märkides samas, et kohustuse täitmata jätmisel loetakse

leping 30.05.2024 üles öelduks (dtl 59). Kuna makseid ei laekunud, ütles hageja laenulepingu

30.05.2024 kehtivalt üles. Selle tagajärjel muutus sissenõutavaks tagastamata põhiosa summas

4226,39 eurot, samuti tasumata intress ja viivis. Kohus tuvastab, et hageja on laenulepingu

erakorraliselt üles öelnud VÕS § 399 lg 1 p 1 alusel, kuna laenu tagastamine oli kokku lepitud

osamaksetena ning põhivõlgnik oli viivituses kahe järjestikuse osamakse tasumisega.

Käenduslepingu p 2.2 kohaselt tuli hagejal esitada käendajale teade põhivõlgniku kohustuse

mittetäitmise kohta ning käendaja oli kohustatud täitma käendatava kohustuse 5 pangapäeva jooksul

alates teate saamisest (dtl 55). Kostja ei ole neid asjaolusid vaidlustanud ning TsMS § 231 lg 2 ja lg 4

kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kui vastaspool ei ole faktilisi asjaolusid selgesõnaliselt vaidlustanud

ega ole vaidlustamise tahe ilmnenud muudest avaldustest.

22. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu

laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja ja

põhivõlgnik on laenulepingu p-s 1.1.7 kokku leppinud, et laenusaaja maksab laenuandjale laenu

tagastamata osalt intressi 4% kuus. Kostja ei ole esitatud intressiarvutust summas 334,30 eurot

vaidlustanud ega toonud esile, et intress oli tegelikkuses hagejale tasutud. Käenduslepingu p-s 1.1

võttis kostja kohustuse vastutada põhivõlgniku kohustuste täieliku ja kohase täitmise eest.

Käenduslepingu p 1.1.3 järgi vastutab käendaja muu hulgas ka laenulepingust tulenevate

intressikohustuste eest. Seega tuleb ka intress 334,30 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista.

23. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda viivitusintressi arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub 8% aastas, kui leping ei näe ette kõrgemat määra. Lepingujärgne viivis

on kokku arvestatud perioodi 30.05.2024-12.09.2024 eest 2270,83 eurot (0,5% päevas). Kohus ei

nõustu kostja seisukohaga, et kokkulepitud viivisemäär 0,5% on ebamõistlikult suur ja kostjat

kahjustav, mistõttu tuleks viivisekokkulepe lugeda tühiseks. Kohus juhib tähelepanu, et

laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,5% tasumata summalt päevas on krediiditurul ja ka muus

majandustegevuses üldjuhul tavapärane. Tegemist on ka Riigikohtu praktikas korduvalt

aktsepteeritud määraga (vt RKTKo nr 3-2-1-24-11 ja nr 3-2-1-97-07) ja seega ei saa seda lugeda

kostjat ebamõistlikult kahjustavaks. Kostja kui laenusaaja toonane seaduslik esindaja on

allkirjastamisega kinnitanud, et on lepingu tingimustega tutvunud. Seega võttis laenusaaja kui

majandus- ja kutsetegevuses tegutsev ettevõtja endale kohustuse täita lepingut VÕS § 8 lg 1 ja 2 järgi

ning pidi olema teadlik, et lepingu rikkumise korral võib võlausaldaja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6

alusel lepingus kokkulepitud viivist. Rahalise kohustuse rikkumise korral on viivis peamine

õiguskaitsevahend võlausaldajale kohustust rikkunud võlgniku vastu. Lepingu rikkumine on välditav

kohustuse nõuetekohase ja õigeaegse täitmisega ning viivise suurenemist saab võlgnik vältida

kohustuse viivitamata täitmisega. Mõlemad pooled on lepingu sõlminud majandustegevuses ning

tegemist ei ole kokkuleppevabaduse kuritarvitamise ega erakordse tingimusega. Seega ei saa

kõnealust viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühiseks.

24. Kohus võib VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel vähendada ebamõistlikkult suurt viivist. Kohus leiab,

et viivise vähendamiseks käesoleval juhul mõjuvat põhjust ei esine. Hageja on juba jooksvat

viivisenõuet kostja kasuks raaminud, piiritledes selle kuni 1955,56 euroga. Hagi esitamise seisuga oli

sissenõutavaks muutunud viivis 2270,83 eurot. Kohtuotsuse tegemise ajaks oleks viivist

mittepiiritlemisel lisandunud veel 7924,48 eurot. Kohus lähtub aga hageja nõudest ja mõistab kostjalt

hageja kasuks välja viivise kokku 4226,39 eurot (2270,83 + 1955,56).

25. Kokkuvõtlikult mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 4226,39 eurot,

intressi 334,30 eurot ja viivise 4226,39 eurot.

Menetluskulud

26. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuluna riigilõivu 700 eurot ja õigusabikulu 1151,44

eurot (dtl 126-127).

27. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud mõistab kohus välja põhjendatud ja

vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt olid

hageja menetluskulud riigilõiv 700 eurot ja kulutused õigusabile summas 1151,44 eurot. Riigilõivu

tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud

kuluga. Kohtu hinnangul on hageja õigusabikulud põhjendatud osaliselt, summas 851,14 eurot.

Kohus peab ajakulu toimingutele kulunud põhjendatuks. Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2023

määruses nr 2-21-10648 (p 57) ja sama kohtu 19.04.2021 määruses nr 2-19-110078 (p 19) on

märgitud, et mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on 60-100 eurot, millele vajadusel

lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Tunnitasule hinnangu

andmisel tuleb lähtuda vaidluse sisust. Advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et advokaat peab

täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ning alluma kutsealasele järelevalvele,

mida mitteadvokaadist esindajalt ei nõuta. Kohus leiab, tulenevalt eelviidatud kõrgema kohtu

seisukohtadest, et käesolevas asjas on põhjendatud hageja tunnitasu 80 eurot, millele lisandub

käibemaks, kokku 99,20 eurot. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tuleb

väljamõistetud ja tasumata menetluskuludelt kostjal tasuda kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni

hagejale viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

põhjendatud menetluskulud 1551,14 eurot [(700 + (8,58 x 99,20)] ja hageja taotlusel TsMS § 177 lg

4 alusel ka viivis tasumata menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku

tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

28. Hageja esitas 12.09.2024 koos hagiavaldusega taotluse enamtasutud (240 euro) riigilõivu

tagastamiseks. TsMS § 150 lg 1 p-i 1 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse enam tasutud osas, kui

riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Hagis esitatud nõude kohaselt on hagi hinnaks 8787,08

eurot, millelt RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasutakse riigilõivu 700 eurot. Kohtute infosüsteemist

nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu 940 eurot. Hagejale tuleb TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel

tagastada enamtasutud 240 eurot (940-700).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadi Karting

kohtunik