2-22-110903/89 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Liis Arrak, Peeter Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.09.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-110903

Kohtuasi

L.A hagi O.R vastu võla ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.02.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

O.R apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

6688,42 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja L.A (isikukood XXX) lepinguline esindaja Erki

Casar

Kostja O.R (isikukood XXX) lepinguline esindaja

vandeadvokaat Teele Viilup

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 02.09.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 07.02.2025 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta O.R kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-22-110903

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. L.A (hageja) esitas 30.03.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse O.Rlt

(kostja) 5000 euro saamiseks. Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja

anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas

21.03.2022 maakohtule hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 5000

eurot, viivise 1239,45 eurot 18.04.2019–23.05.2022 eest ja alates 24.05.2022 viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 5000 eurot

kuni põhinõude täieliku täitmiseni.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja suulise kokkuleppe, mille alusel kandis

hageja 03.04.2019 enda arveldusarvelt kostja arveldusarvele 5000 eurot. Kostja selgituste

kohaselt puudus tal vajalik kogus raha, mida paigutada ühte tulusasse äriprojekti. Kostja lubas

raha tagastada kahe nädala jooksul, s.o hiljemalt 17.04.2019. Kostja ei ole raha tagastanud

ning ignoreerib jätkuvalt hageja sellekohaseid palveid. Kostja rikkus raha tagastamise

kohustust ning nõue muutus sissenõutavaks alates 18.04.2019. Hageja nõuab VÕS § 101 lg 1

p 1 alusel ka viivist.

1.2. Hageja täiendas 06.04.2024 menetlusdokumendis hagiavaldust kahe alternatiivse

nõudega.

1.2.1. Juhul, kui kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud laenuleping ei ole tähtajaline, siis on see

muutunud sissenõutavaks kahe kuu möödudes hagimaterjalide kättesaamisest (VÕS § 398 lg

1). E-toimiku kohaselt sai kostja hagiavalduse kätte 12.11.2022, seega kohustus kostja

hagejale laenu tagastama hiljemalt 23.01.2023, mistõttu on kostja kohustatud

tasuma viivist alates 24.01.2023.

1.2.2. Juhul, kui kohus leiab, et tegemist ei ole tähtajalise ega ka tähtajatu laenulepinguga,

palus hageja rahuldada nõue alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028 lg 1 ja § 1035 lg

3), kuna hagejal puudus 03.04.2019 kohustus kanda kostjale 5000 eurot. Kostja väide, et

hageja kantud summa on kostja osutatud teenuse eest, on vale ja tõendamata. Kostja pidi

alates hagi kättesaamisest (12.11.2022) teadma, et on alusetult saanud

5000 eurot, mistõttu on kostja kohustatud tasuma viivist alates 13.11.2022.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

2.1. Ebaõige ja tõendamata on hageja väide, et tema põhinõue tuleneb suulisest

laenulepingust. Pooled ei ole laenulepingut sõlminud. Üksnes maksekorralduse alusel, millele

hageja on ühepoolselt märkinud selgitusi, ei ole võimalik lugeda laenulepingut sõlmituks.

Hageja on küll tõendanud raha ülekandmise kostjale, kuid kostja selgitab, et

maksekorralduselt nähtuva summa tasus hageja kostja esitatud arve nr 0204-19 tasumiseks.

Kostja vahendas hagejale teenust seoses bitcoine sisaldavale krüptorahakotile (wallet)

ligipääsu võimaldava algoritmi väljatöötamisega ning ülekanne 5000 eurot oli tehtud vastava

teenuse eest esitatud arve katteks. Kostjale ei olnud hagimaterjalidega tutvumiseni teada,

millise selgituse oli hageja maksekorraldusele märkinud ning üksnes maksekorralduselt

nähtuv selgitus ei saa määratleda pooltevaheliste kokkulepete sisu olukorras, kus kostja ei saa

mõjutada seda, mida hageja selgitusse kirjutab.

2-22-110903

2.2. Kahepoolset kokkulepet laenu tagastamise tähtaja kohta ei ole võimalik tuvastada üksnes

maksekorralduse alusel. Isegi juhul, kui poolte vahel oleks sõlmitud suuline laenuleping, ei

saa tuvastada, et laenu tagastamise tähtaeg oli 14 päeva alates laenu väljastamisest.

Laenuleping tuleb lugeda tähtajatuks. Seega väidetava laenu tagastamise nõue ei ole

muutunud sissenõutavaks ja hagejal nõue puudub, kuna VÕS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu

tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast

laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles

öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud.

2.3. Olukorras, kus hagejal puudub põhinõue, on välistatud hageja viivisenõude rahuldamine.

2.4. Hageja alternatiivsed nõuded ei saa kaasa tuua hagi rahuldamist. Hageja väited on

üksteist välistavad. Hageja esitab valeväiteid, et õigustada alusetu nõude esitamist. Suulist

laenulepingut ei saa üles öelda kaudse tahteavaldusega. Isegi, kui pooled oleksid sõlminud

suulise laenulepingu, ei oleks hagejal vastavast lepingust tulenev väidetav nõue muutunud

sissenõutavaks. Hageja alusetust rikastumisest tulenev võimalik nõue oleks aegunud

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1). Hageja väitel oli ta 17.04.2019 seisuga

arusaamal, et tal on nõue kostja vastu. Seega oleks hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue

aegunud 17.04.2022.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas 07.02.2025 otsusega hagi, mõistes välja põhivõla 5000 eurot, viivise

1239,45 eurot 18.04.2019–23.05.2022 eest ja viivise alates 24.05.2022 VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras põhinõudelt 5000 eurot kuni põhinõude täieliku täitmiseni.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

kostja kanda.

3.1. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude laenulepingust tuleneva nõudena (VÕS § 396 lg 1).

TsÜS § 77 lg-st 1 ja VÕS § 11 lg-st 1 tulenevalt ei ole laenulepingule seadusega kehtestatud

vorminõuet, mistõttu võib selle sõlmida ka suuliselt.

3.2. Hageja vande all antud ütlustest nähtuvalt sõlmisid pooled suulise laenulepingu

02.04.2019 kella 9–10 ajal õhtul, mil kostja sõitis tema juurde koju Trummi tänaval ja rääkis,

et tal on kiiresti vaja 5000 eurot. Hageja ütluste kohaselt sai ta aru, et kostjal on mingi hea

kinnisvaraprojekt ja kui see korda läheb, siis saavad nad kasumit jagada. Hageja ei tahtnud

kostjale laenu sularahas maksta ja tegi talle järgmisel päeval ülekande, mille selgitusse

märkis, et laen vastavalt kokkuleppele ja tagasimakse 14 päeva jooksul. Hageja ütluste

kohaselt lepiti kokku, et kostja maksab laenu kahe nädala jooksul tagasi, mis sai ka selgitusse

pandud, viivitusintressist juttu ei olnud. Hageja selgitas, et ei hakanud kohe laenu tagasi

nõudma, kuna ootas kinnisvaratehingutest tulenevat vahendustasu, kuid tehingud ei

realiseerunud ja kostja lubas talle korduvalt, et tehingud tulevad. Kokkulepet, et 14-päevast

laenu tähtaega pikendatakse, ei olnud. Hageja ütlustest nähtuvalt küsis ta kostjalt telefoni teel

ja näost-näkku korduvalt laenu tagasi, kuid kostja vastas, et tal ei ole raha, näidates hagejale

oma rahakotti, kus olid sendid sees. Hagejale, kuuldes kostja partneri käest, et kinnisvara

tehingutega midagi ei toimu, jäi mulje, et kostja tahab kolm aastat täis venitada.

3.3. Maakohus tuvastas, et maksekorraldusest nr 2902 nähtuvalt kandis hageja 03.04.2019

kostja pangakontole 5000 eurot selgitusega „Laen vastavalt kokkuleppele. Tagasimakse 14

päeva jooksul.“

2-22-110903

3.4. Suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ja seega peab laenusaaja

sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu

tagastamise tähtaeg (RKTKo 17.05.2017, 3-2-1-45-17, p 12). Maakohus asus seisukohale, et

hageja on enda vande all antud ütluste ja maksekorraldusega kogumis tõendanud

hagiavalduses toodud asjaolu, et pooled sõlmisid tähtajalise laenulepingu 14 päevaks. Sellega

oli ümber lükatud eelpool viidatud Riigikohtu lahendis toodud eeldus ja kostja vastuväide, et

poolte vahel sõlmitud suuline laenuleping oli tähtajatu.

3.5. Kuivõrd pooled sõlmisid tähtajalise laenulepingu ja laen tuli tagasi maksta 14 päeva

jooksul, oli laenu tagasimakse tähtpäev 17.04.2019 ja laen muutus sissenõutavaks alates

18.04.2019 (VÕS § 8 lg 2, § 76 lg-d 1 ja 3, § 82 lg-d 1 ja 7). Maakohus rahuldas hageja

viivisenõude VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel ja arvestas viivist alates

18.04.2019.

3.6. Maakohus ei pidanud põhjendatuteks ega tõendatuteks kostja vastuväiteid, mille kohaselt

ta vahendas hagejale teenust seoses bitcoine sisaldavale krüptorahakotile (wallet) ligipääsu

võimaldava algoritmi väljatöötamisega ning et hageja ülekanne 5000 eurot oli tehtud vastava

teenuse eest esitatud arve katteks. Hageja väitel ei ole tal kostja osundatud teenust vaja olnud

ning ta ei ole kunagi sõlminud kostjaga kokkulepet, mille kohaselt kostja osutab hagejale

krüptoga seotud programmeerimis- ja toeteenust. Ka ei olnud hageja saanud kätte kostja

esitatud 02.04.2019 arvet nr 0204-19, mida ta nägi esmakordselt kohtule esitatud kaja lisana.

Kostja ei tõendanud maakohtu selgitustest hoolimata, et pooled sõlmisid kostja väidetud

kokkuleppe, mille alusel võis kostja hagejale arve nr 0204-19 esitada. Kostja ei toonud

vastuses esile, mil viisil ta hagejale arve tasumiseks esitas või kätte toimetas hiljemalt

03.04.2019, s.o enne kui hageja tegi tema kontole 5000 euro suuruse ülekande. Eluliselt ei ole

usutav, et kostja ettevõtjana ei pannud tähele ega reageerinud hageja maksekorralduse

ebaõigele selgitusele, millest nähtuvalt ei tasunud hageja kostja esitatud arvet, vaid andis talle

14 päevaks laenu.

3.7. Tulenevalt TsMS § 370 lg-st 2 ja TsMS § 442 lg 8 viimasest lausest jättis maakohus

hageja teiste alternatiivnõuete osas otsuse põhjendamata ja kohtuotsuse resolutsioonis

seisukoha võtmata, kuna avaldusest nähtuvalt esitati need täiendavalt esmasele nõudele ja

selleks juhuks, kui kohus jätab esmase nõude rahuldamata.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.1. Maakohus tuvastas ebaõigesti faktilised asjaolud ning rikkus oluliselt tõendite objektiivse

ja igakülgse hindamise kohustust, kui luges hageja väited põhjendamatult kaalukamateks

kostja väidetest ning tegi tõenditel mittepõhinevaid järeldusi.

4.2. Kostja kordab maakohtus esitatud seisukohti, sh et laenulepingu sõlmimise tuvastamiseks

vajalikud pakkumus ja nõustumus ei ole tõendatud. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga,

justkui peaks äriühing kontrollima kõikide ülekannete selgitusi – praktikas kontrollib ühing

laekumisi reskontro alusel, millest nähtuvad summad, kuid mitte ülekannete selgitused.

4.3. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et laenuleping oli tähtajaline. Isegi, kui laenulepingu

sõlmimine oleks tõendatud, ei oleks väidetava laenu tagastamise nõue muutunud

2-22-110903

sissenõutavaks. Suulist laenulepingut ei saa lõpetada kaudse tahteavaldusega, mistõttu ei ole

nõue muutunud sissenõutavaks.

4.4. Hageja esitas vastuolulisi väited selle kohta, kas tegemist oli suulise või kirjaliku

laenulepinguga ja millisest ajast tuleb lugeda laenuleping ülesöelduks.

4.5. Maakohus jättis lahendamata kostja vastuväite kohtu tegevusele. Hageja esitas

maakohtule menetluskulude nimekirja hilinenult, mistõttu palus kostja jätta selle tähelepanuta.

Maakohus eiras kostja vastuväidet. Kuigi kohus ei määranud otsuses menetluskulude suurust

kindlaks, oleks kohus pidanud kostja vastuväite lahendama, kuna sellest sõltub, kas hageja

hilinenult esitatud menetluskulude nimekirjaga saab kulude kindlaksmääramisel arvestada või

mitte.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

7. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või

ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist

vajalikuks.

8. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste

asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus vaidluse

lahendamisel kohaldanud õigesti asjakohaseid materiaalõiguse norme. Maakohus on hinnanud

poolte esitatud tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning

lähtunud asjaolude tuvastamisel mh ka elulisest usutavusest. Ringkonnakohtu arvates ei anna

apellatsioonkaebuse väited alust tõendite pinnalt teha maakohtust erinevat järeldust.

Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu ei korda neid

TsMS § 654 lg 6 alusel. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid

ja vastuväiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

8.1. Pooled ei vaidle, et hageja kandis kostja arveldusarvele 5000 eurot ja kostja ei ole seda

summat tagastanud. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid ja tuvastas, et pooled sõlmisid

kooskõlas VÕS § 396 lg-ga 1 suulise laenulepingu, määrates VÕS § 82 lg 1 kohaselt kindlaks

kohustuse täitmise tähtpäeva, milleks oli 14 päeva. Laenulepingu puhul saab lugeda lepingu

VÕS § 396 lg 1 järgi sõlmituks, kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe

selles, et üks pool kohustub andma teisele rahasumma ning teine pool kohustub selle

rahasumma tagasi maksma. Hageja on vande all antud ütlustega tõendanud, et kostja küsis

temalt laenu. See on käsitatav kostja pakkumusena laenulepingu sõlmimiseks. Samuti on

hageja tõendanud, et nõustus kostjale laenu andma (nõustumus). Laenulepingust tuleneva

laenuandja kohustuse täitis hageja, kandes laenu kostja arvelduskontole. Kuna laenulepingule

ei ole sätestatud seaduses kohustuslikku vormi, võivad pooled sõlmida selle VÕS § 11 lg 1

2-22-110903

järgi ka suuliselt. Suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut seni, kuni

pool ei ole tõendanud vastupidist.

8.2. Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheidetega, et maakohus rikkus tõendite hindamise

kohustust ja tuvastas asjaolud ebaõigesti. TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud üldise

tõendamiskoormise kohaselt võib pool kasutada vastaspoole väite tõrjumiseks kaitsena

vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni tõendama kohustatud poolt ei ole oma

väiteid tõendanud. Hageja andis vande all ütlused laenulepingu sõlmimise asjaolude kohta ja

esitas selle kohta ka tema väiteid usutavaks muutva tõendi, s.o 03.04.2019 maksekorraldus

5000 euro ülekandmiseks, millel oli selgitusse märgitud „Laen vastavalt kokkuleppele.

Tagasimakse 14. päeva jooksul“. Olukorras, kus hageja on tõendanud raha ülekandmise, tuleb

kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (RKTKo 27.03.2008, 3-2-1-11-08,

p 11). Kuna siinsel juhul andis hageja vande all ütlused laenulepingu sõlmimise eelloo kohta

ja esitas ka tema väiteid usutavaks muutava tõendi (maksekorraldus), tekkis kostjal hageja

väidete ja tõendite kahtluse alla seadmiseks kohustus tuua omalt poolt esile faktid raha

ülekande muu aluse kohta ning neid väited omakorda tõendada. Kostja pidi tõendama, et tal

oli alus hagejalt raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma. Kostja on eitanud raha saamist

laenuna, väites, et maksekorralduselt nähtuva summa oli hageja tasunud kostja esitatud arve

nr 0204-19 tasumiseks. Vaatamata maakohtu selgitustele, et arve ei tõenda teenuse osutamist,

ei esitanud kostja täiendavaid tõendeid enda väite kohta, et ta vahendas hagejale teenust

seoses bitcoine sisaldavale krüptorahakotile (wallet) ligipääsu võimaldava algoritmi

väljatöötamisega. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et vaidlust menetletakse poolte esitatud asjaolude ja

tõendite alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja

võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda.

8.3. Kostja leiab apellatsioonkaebuses ekslikult, nagu oleks maakohus leidnud, et äriühing

peab kontrollima kõikide ülekannete selgitusi. Vaidluse poolteks on füüsilised isikud ja

maakohus ei ole otsuses ühelegi äriühingule viidanud. Kostja väide oli, et ta osutas hagejale

teenust, mida soovis tõendada arvega nr 0204-19 ja sellel on arve esitajana märgitud kostja

füüsilise isikuna. Maakohus märkis, et eluliselt ei ole usutav, et kostja ettevõtjana ei pannud

tähele ega reageerinud hageja maksekorralduse ebaõigele selgitusele, millest nähtuvalt ei

tasunud hageja kostja esitatud arvet, vaid andis talle 14 päevaks laenu. Seega leidis maakohus

õigesti, et kostja väidetud olukorras, s.o hagejale teenust pakkudes ja arvet esitades, oleks

olnud usutav, et kostja kontrollib enda esitatud arvete laekumisi, sh maksete selgitusi.

8.4. Seega olukorras, kus kostja ei suutnud tõendada, et hageja kandis talle raha muul

eesmärgil, leidis maakohus põhjendatult hageja esitatud tõendite, s.o vande all antud ütluste ja

nendega kooskõlas oleva maksekorralduse põhjal, et pooled olid saavutanud piisavalt selge

kokkuleppe selle kohta, et hageja laenas kostjale raha ja kostja kohustus selle raha tagasi

maksma 14 päeva jooksul. Eeltoodust tulenevalt tuvastas maakohus õigesti, et laenulepingu

kohaselt kohustus kostja saadud laenu tagastama hiljemalt 17.04.2019 ja maakohus rahuldas

põhjendatult hageja põhinõude 5000 euro ja viivise väljamõistmiseks.

8.5. Seoses kostja vastuväitega hageja hilinenult esitatud menetluskulude nimekirjale selgitab

ringkonnakohus järgmist. Maakohus otsustas vaidlustatud otsusega üksnes menetluskulude

jaotuse. Maakohus ei ole vaidlustatud otsusega menetluskulude suurust kindlaks määranud

ega otsustanud, kas hageja esitas menetluskulude nimekirja tähtaegselt või hilinenult.

Maakohus selgitas, et juhindudes TsMS § 174 lg-st 4 ja § 177 lg-st 2 määrab kohus

menetluskulude suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Seega saab maakohus pärast

kohtuotsuse jõustumist menetluskulude suuruse kindlaksmääramise etapis hinnata, kas hageja

esitatud menetluskulude nimekirja saab arvesse võtta.

2-22-110903

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

8.6. Maakohus on õigesti seoses hagi rahuldamisega jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1

alusel kostja kanda. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi (kostja) kanda.

8.7. Kuna maakohus vaidlustatud otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei

määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulude

rahalise suuruse määrab pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

8.8. Vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)