2-22-19469/38 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Kaija Piirmets ja Moonika Tähtväli

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. september 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-19469

Kohtuasi

AR Technic OÜ hagi RD Resolve OÜ ja X.M vastu

solidaarselt 1 272 064,75 euro ning Solartex SIA ja

X.M vastu solidaarselt 1 765 843,25 euro

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10. detsembri 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AR Technic OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3 037 908 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: AR Technic OÜ (registrikood 12585201),

lepinguline esindaja Indrek Põder

Kostja III: X.M (isikukood XXX), lepinguline esindaja

Andres Õige

Istungi toimumise aeg

3. september 2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 10. detsembri 2024. a otsus muutmata.

2. Jätta AR Technic OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud AR Technic OÜ kanda.

4. Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-22-19469

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AR Technic OÜ (hageja) esitas 30.12.2022 Harju Maakohtule hagi RD Resolve OÜ (kostja

I) ja X.M (kostja III) vastu solidaarselt 1 272 064,75 euro väljamõistmiseks ning Solartex

SIA (kostja II) ja kostja III vastu solidaarselt 1 765 843,25 euro väljamõistmiseks.

Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ning kostjad I ja III 07.11.2022 lepingu nimega

„Kinnitus ja kokkulepe“ (edaspidi võlatunnistus 1). Võlatunnistuse 1 kohaselt tunnistasid

kostjad I ja III, et neil on hageja ees võlg 1 272 064,75 eurot. Võlg on tasumata.

1.2. Hageja ning kostjad II ja III sõlmisid 07.11.2022 lepingu nimega „Kinnitus ja kokkulepe“

(edaspidi võlatunnistus 2). Võlatunnistuse 2 kohaselt tunnistasid kostjad II ja III, et neil on

hageja ees võlg 1 765 843,25 eurot. Võlg on tasumata.

1.3. Võlatunnistused on käsitatavad võlatunnistusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 30

tähenduses. Võlatunnistused sõlmiti kakskeelsena (eesti ja vene keeles), mistõttu pidid kostjad

võlatunnistuste sisust aru saama. Võlatunnistused ei ole sõlmitud tüüptingimustel.

1.4. Hageja ei ole nõude esitamisel tuginenud käenduslepingule, mistõttu on kostjate viited

teistele lepingutele asjassepuutumatud. Kostja III on kostja I ainus juhatuse liige ja

ainuosanik, mistõttu ei ole kostja III viide VÕS § 143 lg-le 2 asjakohane.

1.5. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine. Kostjad ei ole

tõendanud, et neil ei ole võlatunnistustega tunnistatud võlga. Tegemist ei ole tingimuslike

nõuetega ning nõuded on muutunud sissenõutavaks. Ka ei ole nõuded aegunud.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Võlatunnistustes toodud kohustuste täitmiseks puudub õiguslik alus. Võlatunnistuste

aluseks olevates kaubandus- ja partnerluslepingutes sätestatud kohustuste täitmise eeldused ei

ole täidetud, mistõttu puudub hagejal õigus nõuda kostjatelt raha tasumist.

2.2. Võlatunnistuste aluseks olevad käenduslepingud ei kehti, kuna tegemist on

tarbijakäendusega VÕS § 143 tähenduses. Käenduslepingud ei sisalda käendaja vastutuse

rahalist maksimumsummat. Kostja III ei ole kostjate I ja II ainuosanik ega ka ainus juhatuse

liige. Hageja soovis käendajaks just kostjat III kui füüsilist isikut, mitte juhatuse liiget.

2-22-19469

2.3. Kostjad tunnistasid võlga ekslikult, sest kohustust ei olnud võlatunnistuse allkirjastamise

hetkel olemas. Hageja teab seda, kuid nõuab siiski kohustuste täitmist. Hageja käitumine ei

ole kooskõlas hea usu põhimõttega.

2.4. Võlatunnistuste ja käenduslepingu koostamisel on kasutatud tüüptingimusi. Hageja

nõuded on aegunud ja kostjal III on õigus keelduda nende täitmisest. Võlatunnistused on

näilikud tehingud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 tähenduses.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Maakohus rahuldas kostjate I ja II vastu esitatud hagi ning jättis kostja III vastu esitatud

hagi rahuldamata. Hageja menetluskulud jäid 41,9% ulatuses kostja I kanda ja 58,1% ulatuses

kostja II kanda, v.a riigilõiv, mille kohus jättis vastavalt kummagi vastu esitatud nõudele

kostjate I ja II kanda. Kostja III menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Kohus määras

menetluskulud rahaliselt kindlaks.

3.1. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

-

hageja ning kostjad I ja III allkirjastasid 07.11.2022 dokumendi nimetusega „Kinnitus ja

kokkulepe“, mida pooled käsitavad võlatunnistusena;

-

hageja ning kostjad II ja III allkirjastasid 07.11.2022 dokumendi nimetusega „Kinnitus ja

kokkulepe“, mida pooled käsitavad võlatunnistusena;

-

kostja III on ja oli nimetatud tehingute sõlmimisel kostjate I ja II juhatuse liige.

3.2. Kohus tuvastas, et võlatunnistuses 1 nimetatud kohustuste liitmisel tuleb nõude summaks

1 272 064,75 eurot ja võlatunnistuses 2 nimetatud kohustuste liitmisel 1 765 843,25 eurot.

Kostjad I ja III ei ole väitnud, et nad oleksid võlatunnistuste või nendes viidatud dokumentide

alusel hagejale midagi tasunud. Kuna kostjad I ja II tunnistasid kehtivate deklaratiivsete

võlatunnistustega oma võlga hageja ees ega ole toonud esile ega tõendanud võla puudumist,

tuleb hageja nõue kostjate I ja II vastu rahuldada.

3.3. Hageja nõue kostja III vastu ei ole põhjendatud. Käenduslepingud ARRD1–ARRD5 olid

tühised, sest nendes ei olnud sätestatud käenduse maksimummäära. Tühisust ei välista

asjaolu, et kostja III oli kostjate I ja II juhatuse liige ning osanik. Samuti ei välista lepingute

tühisust iga lepingu preambulis kirja pandud deklaratsioon selle kohta, et tegemist ei ole

tarbijakäenduslepinguga. Käenduslepingutele kohaldub eesti õigus (p 5.4) ning VÕS § 143

lg-st 2 ei saa pooled kokkuleppel kõrvale kalduda.

3.4. Kostja III ei ole deklaratiivsete võlatunnistustega loobunud käenduslepingute osas

tühisuse vastuväite esitamisest. Võlatunnistustest ei nähtu, et kostja III oleks

võlatunnistustega võtnud endale uue, käenduslepingutest sõltumatu kohustuse või oleks

ühinenud kostjate I ja II võlatunnistustes nimetatud kohustustega (VÕS § 178 lg 1 mõttes).

Kostja III kinnitas võlatunnistustes võla olemasolu ja suurust, kuid võlatunnistustes ei ole

märgitud, et kostja III kohustuse aluseks oleksid võlatunnistused. Võlatunnistusega ei

kõrvaldatud tühiste käenduslepingute puudust ning võlatunnistusega ei muutunud

käenduslepingud kehtivaks.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kostja III vastu esitatud hagi jäeti

rahuldamata ja teha uue otsuse, millega hagi ka selles osas rahuldada. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja III kanda.

2-22-19469

4.1. Kaebuse kohaselt tunnistasid kostjad, sh kostja III 07.11.2022 võlatunnistusega oma

võlga hageja ees.

4.2. Käenduslepingud ei ole tühised. Igas käenduslepingus on eraldi välja toodud

põhivõlgniku võla suurus. Kuna kostja III oli põhivõlgniku juhatuse liige ja osanik, oli kostja

III huvitatud põhivõlgniku majandustegevusest. Seega sõlmis ta käenduslepingud ajendatuna

huvist põhivõlgnike majandustegevuste vastu. Kostja III ei sõlminud käenduslepinguid

tarbijana (VÕS § 1 lg 5) ja talle ei laiene tarbijakäenduslepingu sätted.

4.3. Kostja III ei olnud põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes. Ta ei sõlminud lepinguid

sõltuvussuhtest või tulenevalt muust isiklikust põhjusest. Kostja III ei toonud esile asjaolusid,

millest saaks järeldada, et tal puudus võimalus keelduda lepingute sõlmimisest. Kostja III sai

vaidlusaluste lepingutega tagatavast kohustusest isiklikku kasu. Kui põhivõlgnikud oleksid

asunud tegutsema majanduslikult edukalt, oleks ta osanikuna teeninud kasumit.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja III vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse

kulud jäävad hageja kanda.

7. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Hageja

vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata kostja III vastu esitatud

nõude. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus rahuldas kostjate I ja II

vastu esitatud hagi ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 1 272 064,75 eurot ning kostjalt II

1 765 843,25 eurot. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 alusel

jõustunud.

8. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas kostja III vastutab solidaarselt

kostjate I ja II kohustuste täitmise eest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis kostja III

vastu esitatud hagi õigesti rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega,

ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib kohus järgmist.

9. Võlatunnistuste 1 ja 2 kohaselt käendas kostja III füüsilise isikuna kostjate I ja II

võlatunnistusega tunnustatud kohustusi käenduslepingutega nr ARRD1–ARRD5 (vt

võlatunnistuse 1 p-d 1.4, 2.2 ja 3.3 (dtl 7–10) ning võlatunnistuse 2 p-d 1.4 ja 2.2, dtl 11–14).

Kõik nimetatud käenduslepingud sõlmiti 29.04.2021 (dtl 81, 86, 91, 96 ja 241 ja 03.09.2025

kohtuistungi protokoll, ajamärge 00:14:39).

10. Alates 05.04.2011 kehtiva VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping selline

käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse

seaduse 743 SE seletuskirja kohaselt oli senises praktikas tekkinud palju piiritlemisprobleeme

nt juriidilise isiku juhatuse liikmete antud käendustega. Sellest tulenevalt oli VÕS § 143 lg 1

muutmise eesmärk parandada kõigi füüsilisest isikust käendajate olukorda, nähes ette, et neid

2-22-19469

kõiki loetakse käenduse mõttes tarbijaks ja käendust tarbijakäenduseks. Seega on

tarbijakäenduslepingu definitsioon alates 05.04.2011 lihtsustunud – tarbijakäenduslepinguks

loetakse igat käenduslepingut, kus käendajaks on füüsiline isik, olenemata sellest, kas tehing

on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega (vt ka RKTKo 10.10.2018, 2-16-8219/39, p

14.1 ja RKTKo 01.02.2012, 3-2-1-148-11, p 14). Tarbijakäenduslepingu mõiste on seega

autonoomne mõiste, mille defineerib VÕS § 143 lg 1 ja hageja viide VÕS § 1 lg-le 5, mis

sätestab tarbija mõiste, ei ole asjakohane.

11. Kuna kostja III on füüsiline isik, on VÕS § 143 lg-s 1 sätestatud kriteerium täidetud ja

tegemist on tarbijakäenduslepingutega. Asja lahendamisel ei oma seega tähtsust poolte

esitatud väited selle kohta, kas kostja III tegutses käenduslepinguid sõlmides ja põhikohustuse

täitmist tagades majandus- või kutsetegevuses või väljaspool seda, kas tal oli isiklik seotus

põhivõlgnikuga ja milline oli tema vahetu majanduslik huvi põhilepingu sõlmimise, selle

täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Samuti ei oma tähtsust see, kas

käendusleping sõlmiti tüüptingimustel või mitte. Need asjaolud ei mõjuta siinse asja lahendust

ja ringkonnakohus neile seetõttu eraldi hinnangut ei anna.

12. Ekslik on hageja seisukoht, nagu ei tuleks kostjaga III sõlmitud lepingutele

tarbijakäenduse sätteid siiski kohaldada, kuna käenduslepingute preambulate viimases punktis

on pooled kokku leppinud, et käendusleping ei ole tarbijakäendusleping Eesti

võlaõigusseaduse § 143 tähenduses, kuna käendaja sõlmib lepingu ärilistel eesmärkidel.

Maakohus viitas õigesti, et pooled ei saa tarbijakäenduslepingu sätetest kokkuleppega kõrvale

kalduda. VÕS § 142 lg 6 kohaselt on kokkulepe, millega kaldutakse käendaja kahjuks kõrvale

samas peatükis sätestatust, tühine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 143 sätestatu

on seega imperatiivne. Hageja on selle maakohtu selgituse jätnud tähelepanuta.

13. VÕS § 143 lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja

vastutuse rahalises maksimumsummas. Maakohus tuvastas õigesti, et kõnealustes

käenduslepingutes ei ole käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas kokku lepitud.

Kuigi iseenesest on õige hageja viide, et VÕS § 143 lg 2 nõuded võivad olla täidetud, kui

käenduslepingus on fikseeritud konkreetsed arved ja nendest tuleneva põhivõla suurus (vt nt

RKTKo 20.06.2018, 2-17-1601/21, p 23), ei ole see siinsel juhul kohaldatav. Õige on hageja

viide, et kõikide käenduslepingute preambulad fikseerivad põhivõlgniku võla suuruse

käenduslepingu sõlmimise päeva seisuga. Samas näevad käenduslepingute p-d 1.2 ette, et

käendaja peab olema valmis täitma kõik kohustused ja tasuma otse laenuandjale kõik

summad, mis võlgnik võib võlgneda või tal võivad tekkida vastavalt

partnerluslepingule/ärilepingule (sh seoses selle lõpetamisega), sealhulgas trahvid, sunniraha,

intressid ja kahju. Samuti näevad lepingute p-d 2.3 ette, et käendaja maksab laenuandjale

nõudmisel otsekohe ja viivitamata summa, milleks võlgnik võib olla kohustatud vastavalt

partnerluslepingule (sealhulgas seoses selle lõpetamisega), kusjuures käendaja kohustub

tasuma võlausaldajale mis tahes summa, isegi juhul kui võlgnik ei saa pankrotist või

likvideerimisest tulenevaid makseid teha. Seega fikseeriti käenduslepingutes küll

põhivõlgniku kohustuse suurus lepingu sõlmimise päeva seisuga, kuid käendaja vastutus ei

ole sellega piiratud.

14. Käendaja vastutuse piirsummas kokku leppimise nõue suurendab ettenähtavust ja kaitseb

käendajat võla suurenemise eest. Siinsel juhul käenduslepingutest käendaja vastutuse piirmäär

ei selgu. Seega leidis maakohus õigesti, et käenduslepingud on tühised ja hagejal ei saa tühiste

lepingute alusel kostja III vastu nõuet olla. Maakohtu järeldust, et kostja III ei ole

võlatunnistustega loobunud käenduslepingute osas tühisuse vastuväite esitamisest, hageja ei

vaidlusta.

2-22-19469

15. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus kostja III vastu esitatud hagi õigesti rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtule alust jõuda maakohtust erinevale

järeldusele. Apellatsioonkaebus jääb seetõttu rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. Kuna maakohtu otsust ei ole alust muuta, puudub põhjus muuta ka maakohtu määratud

menetluskulude jaotust. Hageja ei ole maakohtu määratud menetluskulude jaotusele ega

rahalisele suurusele sisulisi etteheiteid ka esitanud. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämise

tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

17. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja ei

esitanud ringkonnakohtule määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja. Kulude kandmine

kostja poolt ei nähtu ka tsiviilasja materjalist. Menetluskulude rahaline suurus jääb kulude

puudumise tõttu seega kindlaks määramata.

(allkirjastatud digitaalselt)