1-24-1553/73 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-24-1553

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. september 2025, suuline menetlus

Kriminaalasja number

1-24-1553

Kohtukoosseis

Andres Parmas, Markus Kärner ja Sten Lind

Ringkonnakohtu istung

21. august 2025

Kohtuistungi sekretär

Elina Huobolainen

Kriminaalasi

Kriminaalasi Robert Sarapiku süüdistuses KarS § 1573 lg

1, KarS § 199 lg 1, KarS § 136 lg 1, KarS § 120 lg 1,

KarS § 3312 järgi, üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 14. mai 2025. a otsus, üldmenetlus

Apellandid

süüdistatava Robert Sarapiku ja tema kaitsja apellatsioonid

Prokurör

Lääne Ringonnaprokurör Triin Tumala

Süüdistatav,

kelle

osas

maakohtu otsus vaidlustati

Robert Sarapik (ik: 36106304217); elukoht XXX; üks

varasem kehtiv kriminaalkaristus; kahtlustatavana kinni

peetud 10. novembril 2022, vahistatud 11. novembrist

2022–10. märtsini 2023; varasem ära kandmata karistus

pööratud täitmisele 10. novembrist 2022; alates 7.

novembrist 2022 kohaldatud kriminaalmenetluse tagamise

vahendina ajutist lähenemiskeeldu

Kaitsja

Vandeadvokaat Sven Sillar

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 14. mai 2025. a kohtuotsus osaliselt, s.o osas, millega

maakohus mõistis Robert Sarapiku süüdi ja karistas teda KarS § 3312 järgi, samuti talle

KarS § 64 lg 1 ning § 74 lg 6 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuste mõistmises ning Robert

Sarapiku kaitsjale makstud tasu tema enda kanda jätmises osas, mis puudutab

õigeksmõistmisega päädinud süüdistust.

2. Mõista Robert Sarapik süüdistuses KarS § 3312 järgi õigeks.

3. Mõista Robert Sarapikule KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks kuritegude kogumi

eest kolm aastat üheksa kuud vangistust.

4. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 10.

novembrist 2022 kuni 22. jaanuarini 2023, s.o kaks kuud kaksteist päeva vangistust.

Seeläbi on kandmisele kuuluva vangistuse suuruseks kolm aastat kuus kuud

kaheksateist päeva vangistust.

5. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 10.

detsembri 2019. a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-19-5662 mõistetud ja ärakandmata

karistuse, s.o ühe aasta kümne kuu kahekümne ühe päeva vangistuse võrra, mõistes

seeläbi liitkaristuseks viis aastat viis kuud üheksa päeva vangistust.

6. KrMS § 181 lg 1, 185 lg 1 alusel mõista Eesti Vabariigilt Robert Sarapiku kasuks

välja 2 490 eurot (kaks tuhat nelisada üheksakümmend eurot) õigusabi osutamise eest

kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks, seejuures 990 eurot varasemas menetluses

makstud kaitsjatasu katteks ja 1 500 eurot apellatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu

katteks. Ülejäänud enne apellatsioonimenetlust makstud kaitsjatasu jääb Robert

Sarapiku enda kanda.

7. Jätta muus osas Pärnu Maakohtu otsus muutmata.

8. Rahuldada kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid osaliselt.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Robert Sarapikule on esitatud süüdistus KarS § 136 lg 1 järgi selles, et ta võttis F.Mlt

ilma seadusliku aluseta liikumisvabaduse, viies F.M tema tahte vastaselt enda sõiduautosse ja

hoides teda seal üle tunni aja kinni. R. Sarapikule esitati süüdistus ka ähvardamises KarS §

120 lg 1 järgi, mis seisnes selles, et pärast F.Mlt vabaduse võtmist sõidutas ta F.M mh

pimedasse tundmatusse metsa, kus ähvardas kannatanu tappa, tekitades kannatanus hirmu ja

ohutunnet. Veel on R. Sarapikule süüdistus esitatud lähenemiskeelu teadlikus ja korduvas

rikkumises KarS § 3312 järgi, mis seisnes selles, et R. Sarapik on korduvalt ja teadlikult

rikkunud talle maakohtu määrusega kohaldatud lähenemiskeeldu oma endisele elukaaslasele

F.Mle. Samuti on R. Sarapikule süüdistus esitatud ahistavas jälitamises KarS § 1573 lg 1 järgi,

mis seisnes selles, et R. Sarapik ajavahemikul 28. juunist kuni 10. novembrini 2022 pärast

ühise kooselu lõppemist korduvalt ja järjepidevalt otsis kontakti, jälgis ja muul viisil sekkus

enda endise elukaaslase F.M tahte vastaselt tema eraellu. Oma teadliku ja tahtliku tegevusega

R. Sarapik alandas ja häiris oluliselt F.M-i, samuti tekitas kannatanut hirmutades talle

emotsionaalseid kannatusi ning oma tegevusega rikkus ja häiris oluliselt F.M tavapärast

elukorraldust. Lisaks on R. Sarapikule süüdistus esitatud KarS § 199 lg 1 järgi selles, et ta

võttis 25. septembril 2022 F.M elukohast võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise

eesmärgil võtmenagist ära alaealisele I.C-le kuuluva sõiduauto puldiga süütevõtme.

2. Pärnu Maakohtu 14. mai 2025. a üldmenetluses tehtud otsusega tunnistati R. Sarapik

süüdi KarS § 1573 lg 1 järgi ning teda karistati kümne kuu vangistusega; KarS § 199 lg 1 järgi

ning teda karistati kaheksa kuu vangistusega; KarS § 136 lg 1 ja KarS § 120 lg 1 järgi ning

teda karistati KarS § 63 lg-t 1 kohaldades kahe aasta kuue kuu vangistusega; KarS § 3312 järgi

ning teda karistati kuue kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti R. Sarapikule

liitkaristuseks neli aastat vangistust. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg kaks

kuud kaksteist päeva. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust varasema karistuse

ära kandmata osa ühe aasta, kümne kuu kahekümne ühe päeva vangistuse võrra, mõistes R.

Sarapikule lõplikuks karistuseks viis aastat kaheksa kuud kaheksateist päeva vangistust.

Maakohus mõistis R. Sarapikult menetluskuluna välja sundraha 1329 eurot. Samuti rahuldas

maakohus alaealise kannatanu I.C tsiviilhagi ja mõistis R. Sarapikult tema kasuks välja 958,1

eurot. Prokuröri taotluse kohaldada R. Sarapikule kohtuotsuse jõustumise järgselt

lähenemiskeeldu kannatanu F.M suhtes jättis maakohus läbi vaatamata. Ajutise

lähenemiskeelu kuni kohtuotsuse jõustumiseni jättis maakohus aga kehtima.

3. Maakohus leidis, et R. Sarapikule KarS § 1573 lg 1 järgi etteheidetav kuritegu seisnes

erinevates tegudes, mille saab jagada viide kategooriasse: 1) F.M häirimine tema töökohas; 2)

F.M häirimine tema kodus; 3) 24.09.2022 fotosessiooni episood Pärnu rannas; 4) F.M eraelu

kohta info pärimine Clt; 5) F.M-i alandavate sõnumite ja fotode saatmine kolmandatele

isikutele.

3.1.1. R. Sarapiku oluline sekkumine F.M eraellu tema töö juures on tõendatud nii kannatanu

ja tunnistaja U ütluste; Häirekeskusse tehtud kõnede vaatluse kui ka R. Sarapiku enda esitatud

videomaterjaliga. F.M eraellu sekkumiste intensiivsus ja kontekst viitab sellele, et

süüdistatavaga ühiste lastega seotud küsimused on R. Sarapikule üksnes kõrvalised ja

ettekäändeks F.M eraellu sekkumiseks, tema oluliseks häirimiseks, provotseerimiseks ja

alandamiseks. R. Sarapik püüab kannatanut töökohal igati diskrediteerida, s.t pannes oma

käitumisega kannatanu närve proovile tema töökohas, kus kannatanu peaks saama keskenduda

tööle.

3.1.2. See, et R. Sarapik häiris ja hirmutas kannatanut tema kodus, on tõendamist leidnud

kannatanu ütluste, tema käsikirjalise avaldusega kriminaalhooldusosakonnale, häirekeskuse

kõnede vaatlusprotokolli ning politsei juhtumikirjelduse väljatrükiga. Seejuures osutas

maakohus, et R. Sarapikul oli varasema kohtumääruse kohaselt keelatud kannatanu elukoha

juures viibida ning seda põhjusel, et seal elamise ajal toimus mitu perevägivalla kahtlusega

juhtumit tema osalusel.

3.1.3. 24. septembril 2022 Pärnu rannas toimunud kannatanu häirimist tõendavad nii

kannatanu ja tunnistaja I.C ütlused, aga samuti häirekeskusse tehtud kõne vaatlusprotokoll ja

R. Sarapiku esitatud videosalvestus.

3.1.4. Kannatanu F.M sõnade kohaselt näitas tema sõbranna C talle aastaid tagasi sõnumeid,

mismoodi R. Sarapik uurib F.M kohta (22. jaanuari 2025. a maakohtu istungi protokoll, lk

15–16). Kohtule on tõendina esitatud ka 12. jaanuari 2023. a asitõendi vaatlusprotokoll, milles

on vaadeldud F.M uurijale saadetud e-kirja koos viie fotofailiga, millest nähtub, et kontakt

nimega Robert töö on olnud suhtluses K nimelise isikuga, uurides F.M kohta, tehes

omapoolseid järeldusi ja paludes sellest F.Mle mitte rääkida. Eeltoodut on kohtuistungil antud

ütlustes kinnitanud ka tunnistaja C.

3.1.5. R. Sarapik realiseeris ahistava jälitamise süütekoosseisu ka sellega, et saatis

kolmandatele isikutele tema kohta solvavaid ja häirivaid sõnumeid, teda alandavaid fotosid ja

keelitades neid F.Mga mitte suhtlema. Need teod luges maakohus tõendatuks tunnistajate ja

kannatanu ütlustega, samuti asitõendi vaatlusprotokollides vaadeldud fotodega. R. Sarapik on

oma ütlustes kinnitanud eeltoodud suhtlust ja selgitanud, et tegi seda soovist inimesi F.M eest

hoiatada.

3.1.6. Maakohus leidis, et hinnates R. Sarapiku eelkirjeldatud tegevusi kogumis, saab asuda

seisukohale, et tema läbiv eesmärk on olnud F.M-i häirida ning alandada. Sellise eesmärgi ta

ka saavutas. Süüdistatava tegevuse tulemusel on F.M vajanud psühholoogilist nõustamist ning

on vaimselt „omadega täiesti läbi“. R. Sarapik sekkus järjepidevalt ligi poole aasta jooksul

F.M ellu viisil, mis ei ole aktsepteeritav mis tahes olukorras, sh kui taustal käib tsiviilvaidlus

laste hooldusõiguse üle. Selline sekkumine kannatanu eraellu on selge märk kestvast

leppimatusest, et kanntanu ei saaks edaspidi ilma süüdistatavata hakkama, takistades selleks

igakülgselt nii kannatanu vaimset heaolu, töösuhteid ja muid eraelulisi suhteid oma kohatu

sekkumisega. Täiendavalt kumab kohtu hinnangul tuvastamist leidnud asjaolude pinnalt läbi

R. Sarapiku kibestumine, võimetus leppida suhte purunemisega ja soov selle eest kätte

maksta, mitte niivõrd soov lastele lahkumineku tõttu parimat vanemlikku hoolt jätkuvalt

tagada, s.t. et vanemlik vaimne õhkkond lastele oleks võimalikult normaalne.

3.2.1. R. Sarapikule KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistus I.C-le kuuluva auto võtme

varastamises on tõendamist leidnud asitõendi vaatlusprotokollis vaadeldud videosalvestusega

ja protokolli lisaks olevalt DVD-plaadilt kohtu uuritud videofailidega, millelt nähtub R.

Sarapiku tegevus sündmuskohal. Videosalvestuselt nähtuvat aitavat mõtestada ka kannatanu

I.C ja selles episoodis tunnistajana üle kuulatud F.M ütlused.

3.2.2. Eeltoodud tõenditest nähtub maakohtu hinnangul, et R. Sarapik võtab ära F.M tütrele

I.C-le kuuluva, s.o võõra vallasasja selle omastamise eesmärgil. Asjaolu, et ilmselt

omastamise eesmärgi kõrval oli eesmärk ka taas kannatanu F.M leibkonnale selle läbi

sekeldusi tekitada, haakub seejuures süüdistustes R. Sarapiku käitumismustriga kogumis.

3.3.1. F.Mlt seadusliku aluseta vabaduse võtmise luges maakohus tõendatuks nii kannatanu

ütluste, asitõendina vaadeldud turvakaamera salvestuse vaatlusprotokolli ja selle lisaks oleva

salvestuse kui ka süüdistatava ütluste alusel. Salvestusest on näha, kuidas F.M tõukab

süüdistatavat eemale, kuid süüdistatav võtab ta sülle, viib oma auto kõrvalistuja ukse juurde ja

asetab ta autosse kõrvalistuja kohale. Kannatanu on selgitanud, et ei osanud süüdistatava

tegevust oodata, sest ta nägi esmakordselt süüdistatavat just selle sõidukiga. Ta ei soovinud

süüdistatava autosse istuda, kuid süüdistatav tõstis ta sinna. Ta oli toimunust šokis. Sõidu ajal

avaldas ta süüdistatavale korduvalt, et soovib sõidukist lahkuda ning püüdis seda punase

fooritule ees peatunud sõidukist ka teha, kuid süüdistatav kiirendas ootamatult ja kannatanu ei

saanud sõidukist välja. Maakohus ei pidanud süüdistatava ning kannatanu süüdistuse

kirjeldatud ajal vahel valitsenud suhete kontekstis usutavaks süüdistatava ütlusi selle kohta, et

kannatanu süles autosse tõstmine ei olnud tema tahte vastane, vaid selles väljendus lihtsalt

süüdistatava džentelmenlikkus. Samuti pidas kohus oluliseks vahetult F.M vabaduse võtmise

järgselt tema olukorda tajunud ja seda kohtule kirjeldanud tunnistaja I.C ütlusi, millest

nähtuvalt kannatanu nuttis ja kirjeldas vabaduse võtmise üksikasju. Eelnevaga langevad

kokku ka häirekeskusele tehtud kõne vaatlusprotokollist ja lähisuhtevägivalla infolehelt

nähtuv.

3.3.2. F.M seisund vahetult sündmuse järgselt ei toeta kaitsja poole versiooni sellest, justkui

oli F.M enda sõidukisse viimisega nõus ning midagi tahtevastast sel hetkel ei olnud. F.M

reaktsioon alates hetkest, mil R. Sarapik tema juurde astub, viitab sellele, et F.M soovis R.

Sarapikku endast eemale saada. Samuti nähtub videolt, et F.M osutab vastupanu R. Sarapiku

poolt tema sülle võtmisele, sest R. Sarapikul võtab see tegevus üksjagu aega ja pingutust,

samuti viitab vastupanu osutamisele F.M kehahoiak ajal, mil R. Sarapik tema sülle saamisega

tegeleb.

3.3.3. Maakohus märkis, et R. Sarapikul puudus igasugune seaduslik alus F.M

liikumisvabadust piirata. Mh ei saanud seda õigustada vajadus suhelda nende ühist last

puudutava arenguvestluse teemal.

3.4.

Kannatanu ütlustega on tõendatud seegi, et ajal, mil tema vabadus oli võetud, sõidutas

R. Sarapik ta pimedasse tundmatusse metsa ning ähvardas teda selle käigus tapmisega. Sellise

ähvarduse täideviimist oli F.Ml alust ka arvata, kuivõrd R. Sarapik oli eelnevalt võtnud F.Mlt

vabaduse ning R. Sarapik on ka varem F.M suhtes korduvalt vägivallakuritegusid toime

pannud, teda tapmisega ähvardanud ning kannatanu suhtes toime pandud kuritegude eest ka

kohtulikult karistatud. Samuti on selle kohta kohtus ütlusi andnud I.C, kes rääkis emalt

vahetult kuuldu kohta. Veel osutas maakohus, et modus operandi viitab, et süüdistataval R.

Sarapikul on kaua kestnud ja ülemäärane viha kannatanu F.M suhtes, mis kaudselt kinnitab

kannatanu ütluste tõepärasust.

3.5.1. Selle, et R. Sarapik rikkus 10. novembril 2022. a korduvalt talle kehtestatud

lähenemiskeeldu F.Mle, luges maakohus tõendatuks kannatanu ütluste, tunnistaja U ütluste,

turvakaamerate salvestuste ja neist tehtud kuvatõmmistega, aga samuti süüdistatava enda

ütlustega ning süüdistatava filmitud videoga.

3.5.2. Maakohus asus seisukohale, et R. Sarapikule ette heidetud kannatanu töökoha

külastamisi 10. novembril 2022. a tuleb käsitada korduvate tegudena, mis puudutab kl 9 ja kl

10 paiku kahel erineval korral kannatanu töökohaks oleva hamburgerirestorani külastamist.

Need kaks külastust leidsid aset ajaliselt lahutatuna, samuti oli süüdistatav vahepeal

vahetanud riided ja kaasa haaranud lähenemiskeelu aluseks oleva kohtumääruse koopia. Neil

asjaoludel ei saanud maakohtu arvates rääkida ühest jätkuvast käitumisest. Küll aga

moodustas ühe käitumisakti see, et R. Sarapik sisenes mõnikümmend sekundit pärast enda

teist külastust uuesti kannatanu töökohta – selleks et sealt läbi jalutada.

3.5.3. Maakohtu hinnangul oli R. Sarapik 10. novembri 2022. a hommikul kell 9

Hesburgerisse kohvi jooma minnes juba ajutise lähenemiskeelu määrusest teadlik, mida ta

avaldas ka koheselt kannatanule. R. Sarapiku sellise lähenemiskeelu rikkumise tõttu tegi U

politseile väljakutse. Pärast vaidlust määruse jõustumise teemal F.Mga asub R. Sarapik

rääkima juba hoopis laste teemal, tellib oma kohvi, solvab F.M-i ning siis lahkub. Sellega

ongi ajutise lähenemiskeelu teadlik rikkumine aset leidnud, sellega lõppes ka tema tahtlus sel

hetkel F.Mle teadlikult läheneda, rikkudes ajutist lähenemiskeeldu.

3.5.4. Tund aega hiljem teises riietuses Hesburgerisse sisenedes on muutunud R. Sarapiku

liikumise eesmärk. Kui kell 9 oli ta riietatud pigem pidulikult, siis kella 10 ajal kandis ta

igapäevasid riideid. Õiguslikult teoühtsus eelneva kannatanu töökoha külastamisega puudub

ja on vahepeal katkenud ka ajaline ja ruumiline lähedus ning seos. Naasmisel on süüdistataval

kaasas ajutise lähenemiskeelu määrus, mis näitab tema tahtlust sel korral juba koos määrusega

demonstreerida enda ükskõiksust seatud ajutisse lähenemiskeeldu ning tema üleolekut F.M

osas üldiselt.

3.5.5. Maakohtu hinnangul on ainetu R. Sarapiku väide, nagu ei saanud ta aru, et

lähenemiskeeld jõustus koheselt, hoolimata edasikaebamise võimalusest. Nimelt on see

asjaolu määruses piisava selgusega kirjas. Samuti oli R. Sarapikul olemas kaitsja, kes saanuks

talle määruse tingimusi selgitada, juhul, kui midagi talle siiski arusaamatuks jäi. Küll aga ei

pidanud maakohus võimalikuks mõista R. Sarapikku süüdi lähenemiskeelu rikkumises ka 9.

novembril 2022, kuivõrd kohtu hinnangul ei ole kahtlusteta selge, kas süüdistatav teadis

selleks ajaks lähenemiskeelu kehtestavast kohtumäärusest.

3.6.

Maakohtu hinnangul pani süüdistatav kõik talle etteheidetavad teod toime tahtlikult,

kavatsetusega. Kogu tema tegevus oli kantud kibestumusest F.Mga suhte purunemisest ja

pimedast vihast tema vastu.

4. R. Sarapiku tegude õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei

tuvastanud.

5. R. Sarapikule karistust mõistes märkis maakohus, et arvestades tema eesmärki läbivalt

F.Mle ebamugavust valmistada, teda alandada ja hirmutada, tuleb R. Sarapiku süü lugeda

keskmisest suuremaks. Kuna R. Sarapik pani kõik kuriteod toime katseajal, ei pidanud

maakohus võimalikuks karistada R. Sarapikku ühegi kuriteo eest rahalise karistusega. Kohus

ei tuvastanud ühtki süüd kergendavat asjaolu, kuid raskendava asjaoluna võttis arvesse

madalat motiivi (armukadedus) ning süüteo toimepanemist oma endise pereliikme vastu. Neil

kaalutlustel mõistis maakohus R. Sarapikule karistused alljärgnevalt: KarS § 1573 lg 1 järgi 10

kuud vangistust; KarS § 199 lg 1 järgi 8 kuud vangistust; KarS § 136 lg 1 ja KarS § 120 lg 1

järgi KarS § 63 lg-t 1 kohaldades 2 aastat ja 6 kuud vangistust; KarS § 3312 järgi 6 kuud

vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristust mõistes pidas maakohus põhjendatuks

üksikkaristustest raskeimat suurendada ja mõista liitkaristuseks R. Sarapikule 4 aastat

vangistust. Karistusaja hulka luges maakohus eelvangistuses viibitud aja. Kohus moodustas R.

Sarapikule liitkaristuse KarS § 65 lg 2 alusel, suurendades mõistetud karistust varasema

karistuse ärakandmata osa võrra.

6. Seoses prokuröri taotlusega kehtestada R. Sarapikule kolmeks aastaks lähenemiskeeld

F.Mle märkis maakohus, et lähenemiskeelu kehtestamise eeltingimuseks on kannatanu

taotlus, mida arutataval juhul kohtule esitatud ei ole, hoolimata sellest, et kohus selgitas

kannatanule nimetatud asjaolu. Seetõttu jättis kohus prokuröri taotluse lähenemiskeelu

kohaldamiseks läbi vaatamata. Küll aga jättis maakohus muutmata ajutise lähenemiskeelu

kuni arutatavas kriminaalasjas lõpplahendi jõustumiseni.

7. Kohus rahuldas I.C tsiviilhagi seoses autovõtmete vargusega tekitatud kahjuga. Kahju

koosnes uue süütevõtme ja puldi tellimise ning nende kodeerimise kulust 297,61 eurot;

mootorsõiduk treileriga töökotta toimetamise kulust 110 eurot; sõidukilt alarmi eemaldamise

kulust 120 eurot ning alarmi taastamistöödest 430,49 euro eest – kokku 958,1 eurot.

Maakohtu hinnangul on kahju tekkimine ja selle suurus tõendatud. Kahju tekkis R. Sarapiku

õigusvastasest tegevusest, on tema õigusvastase tegevusega põhjuslikus seoses ning R.

Sarapik on kahju tekitamises süüdi. Seetõttu tuli kannatanu nõue rahuldada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Tallinna Ringkonnakohtule süüdistatav

ja tema kaitsja.

8.1.

R. Sarapik taotleb maakohtu otsuse tühistamist tema süüditunnistamises. Enda

hinnangul ei ole ta midagi ebaseaduslikku teinud. R. Sarapik märgib, et suhtles F.Mga, kuna

neil on ühised lapsed. Tal ei ole olnud suhtlemisel eesmärki F.M-i hirmutada, alandada või

muul viisil häirida. Tegelikult hoopis F.M kiusas teda, takistades tal lastega suhtlemist ja

lubades ta vangi panna. R. Sarapik ei ole enda väitel autovõtmeid võtnud ning see süüdistus

on tõendamata. Autovõtmete väärtus oli alla 200 euro, mistõttu ei ole KarS § 199 koosseis

täidetud. Ühtlasi ei ole võtmete kadumisega tekitatud kannatanu märgitud kahju. Süüdistatava

hinnangul ei ole õige käsitada tema käitumist F.Mlt vabaduse võtmise ega tema

ähvardamisena. Ta ei ole kannatanut autosse asetanud, vaid kannatanu tuli autosse ise.

Lähenemiskeelu puhul ei saanud süüdistatav aru, et lähenemiskeelu otsustus oli jõustunud ja

olemas on video, kus ta enda sellist arusaama kannatanule ka selgitab. Süüdistatav märgib, et

on enda katseaja tingimusi täitnud nõuetekohaselt. Samuti on tema arvates kriminaalasja

menetletud ebamõistlikult pikalt, kuid maakohus ei ole seda kuidagi arvesse võtnud. Veel

märgib R. Sarapik, et ta on oma 91-aastase haige ema ainus hooldaja, mida kohus ei ole

samuti arvesse võtnud.

8.2.

R. Sarapiku kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega

R. Sarapiku õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb ta R. Sarapikule mõistetud karistuse

tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Samuti taotleb kaitsja R. Sarapiku

apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude riigi kanda jätmist ja seda, et kriminaalasja

arutataks avalikul kohtuistungil.

8.2.1. Kaitsja märgib, et maakohus on mõistnud R. Sarapikule KarS § 65 lg 2 järgi

ebaseadusliku liitkaristuse. Nimelt on R. Sarapikule etteheidetud kuriteod kõik teise astme

kuriteod, mis tähendab seda, et lõppkaristus ei saa ületada viit aastat. Maakohus ei võinud

suurendada karistust tingimisi mõistetud karistuse võrra, sest see karistus oli juba varasemalt

täies ulatuses täitmisele pööratud. Ühte ja sama karistust ei tohi korduvalt täitmisele pöörata,

see oleks ne bis in idem põhimõtte ilmne rikkumine. R. Sarapik kandis juba talle mõistetud ja

reaalselt täitmisele pööratud vangistust Tallinna Vanglas. Ta vabastati täitmisele pööratud

karistuse reaalsest kandmisest tingimuslikult, ja ka praegu kannab R. Sarapik karistust, millest

ta tingimuslikult vabastati.

8.2.2. Apellandi arvates on maakohus süüdistuses KarS § 3312 järgi ebaõigesti käsitanud R.

Sarapiku 10. novembri 2022. a käitumist eraldi tegudena, mitte ühe jätkuva käitumisaktina. R.

Sarapik kohtus tõepoolest 10. novembril 2022 kell 9.13 F.Mga Hesburgeri söögikohas, kus

neil tekkis erimeelsus, kas kohtulahendiga kehtestatud suhtlemiskeeld on jõustunud või mitte.

R. Sarapik selgitas F.Mle, et tal on õigus seda lahendit vaidlustada ringkonnakohtus, mistõttu

lähenemiskeeld juriidiliselt ei kehti. Ühe tunni pärast tuleb R. Sarapik tagasi F.M juurde

Hesburgeri söögikohta, tal on käes kohtumäärus, millega ta tõendab edasikaebamise

võimaluse esinemist. Seega on ühe tunnise vahega toimunud kokkupuuted süüdistatava ja

kannatanu vahel tingitud sellest, et R. Sarapik soovis välja selgitada, kas lähenemiskeeld juba

kehtib või mitte, kas on võimalik kaebust esitada või mitte. Need kaks kohtumist on omavahel

nii ajaliselt, kui ka sisuliselt seotud. Õiguslikus mõttes oli tegemist jätkuva teoga.

8.2.3. Puutuvalt süüdistusse KarS § 1573 järgi märgib apellant, et F.M eraelu kohta info

pärimine Clt ning F.M-i alandavate sõnumite ja fotode saatmine kolmandatele isikutele ei

moodusta selle kuriteokoosseisu mõttes koosseisupärast tegu. Neid tegevusi ei ole võimalik

käsitleda teise isikuga korduva või järjepideva kontakti otsimisena, tema jälgimisena või muul

viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumisena. Tegemist on süüdistatava ja

kolmandate isikute vahelise suhtlemisega, mitte kannatanu ahistava jälitamisega. F.M

häirimine tema töökohas ja kodus ning 24. septembri 2022. a fotosessiooni episood Pärnu

rannas aga ei olnud selle kuriteokoosseisu mõttes hirmutavad ega alandavad isegi siis, kui

kannatanu võis end R. Sarapiku käitumisest häirituna tunda. Karistatavaks teoks on üksnes

kannatanu oluline häirimine, kuid maakohus ei selgita, milles seisnes häiringu olulisus.

Kannatanu ja süüdistatava omavahelised kokkupuuted olid vajalikud, kuna nad tegelesid

ühiste laste kasvatamisega. Need kokkupuuted võisid tõesti häirida nii kannatanut kui ka

süüdistatavat, kuid seda ei saa käsitleda eraelu olulise häirimisena.

8.2.4. R. Sarapikule ette heidetud sõiduki võtme vargus on tõendamata. Kohtus uuritud

videosalvestiselt nähtuv ei vasta tegelikkusele. Videosalvestis on ebausaldusväärne, sest

telefoni, millest see pärineb, ei ole uuritud ega tuvastatud, kas telefoni üldse asub nimetatud

videosalvestus. Salvestuse saatis uurijale e-kirjaga F.M, kuid salvestusel ei ole kuupäeva ega

kellaaega, mistõttu see ei ole kontrollitav. Samuti ei saa välistada, et salvestus on

manipuleeritud. Neil põhjustel tuleb salvestus tõendite hulgast välja jätta. F.M ja I.C ütlused

ei ole R. Sarapiku süü tuvastamiseks piisavad, sest kumbki nendest ei näinud, et R. Sarapik

võttis sõiduki võtmed endale.

8.2.5. Tsiviilhagi on täies ulatuses põhjendamata. Keegi pole kohtule esitatud kulude

kalkulatsiooni eest kunagi tasunud, mis veelkord kinnitab, et vargust ei toimunud.

8.2.6. Kaitsja hinnangul, kui ringkonnakohus leiab, et R. Sarapikku tuleb ikkagi karistada

vangistusega, siis tulenevalt tegudest möödunud ca kolmest aastast on põhjust kohaldada

KrMS §-s 2742 sätestatut, e vabastada R. Sarapik vangistuse reaalsest täitmisest.

8.2.7. F.Mlt vabaduse võtmise ja tema ähvardamise süüdistuse kohta märgib apellant, et R.

Sarapikul ja F.Ml on erinev nägemus, mis toimus 5. oktoobril 2022. Maakohus on

süüdimõistva otsuse rajanud valdavas ulatuses kannatanu ütlustele. See ei ole õiguslikult

keelatud, kuid seab tõendi usaldusväärsusele rangemad nõudmised, eeldades kõigi tõendi

hindamisel tekkivate kahtluste veenvat kummutamist. Arvestades süüdistatava ja kannatanu

suhte ebastabiilsust on eluliselt usutav, et F.M meeleolu võis muutuda ning seda silmas

pidades tulnukski kohtul kannatanu ja ka süüdistatava ütlusi hinnata. F.M jutt temalt vabaduse

võtmisest ja tapmisega ähvardamisest jääb paljasõnaliseks. R. Sarapiku väitel selliseid asju ei

ole kunagi olnud. Tema ei ole kohustatud oma süütust tõendama. R. Sarapiku versiooni

kohaselt oli suhtlemine F.Mga sõbralik, mida tegelikult kinnitab ka videosalvestis, millest

nähtub, kuidas F.M autosse istub, ta ei rabele ega avalda vastumeelsust. Tegemist on selle

episoodi ainsa objektiivse tõendiga. Kuivõrd kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada

süüdistatava kasuks, tuleb R. Sarapik vabaduse võtmises ja ähvardamises õigeks mõista.

RINGKONNAKOHTU ISTUNG

9. Ringkonnakohtu istungil 21. augustil 2025 jäid apellandid oma apellatsioonide juurde,

paludes need rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ja taotles nende rahuldamata

jätmist.

10. Kohtuliku uurimise raames esitas kaitsja taotluse avaldada maakohtu istungite

protokollid. Prokurör ega süüdistatav sellele taotlusele vastu ei vaielnud. Kolleegium rahuldas

taotluse ja luges maakohtu istungite protokollid avaldatuks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Kriminaalkolleegium, olles tutvunud maakohtu vaidlustatud otsuse, apellatsioonide ja

prokuröri seisukohaga, asub seisukohale, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada

osaliselt – R. Sarapiku süüditunnistamises ja karistamises KarS § 3312 järgi. Selles osas tuleb

R. Sarapik õigeks mõista ning sel põhjusel tuleb kergendada ka talle KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg

2 alusel mõistetud liitkaristusi. Muus osas jääb maakohtu otsus aga muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata. Oma seisukohti põhjendab kolleegium alljärgnevalt.

12. Esmalt käsitleb kolleegium kannatanu (ning autvõtme varguse episoodis tunnistaja)

F.M ütluste usaldusväärsuse küsimust. Nimelt on kaitsja avaldanud seisukohta, et F.M ja R.

Sarapiku suhted olid väga ebastabiilsed, mistõttu võis F.M meeleolu olla muutlik. Ei saa

eitada, et R. Sarapiku ja F.M omavaheline lähedane suhe on kestnud ka pärast seda, kui R.

Sarapik on F.M suhtes toime pannud vägivallategusid ja nende eest ka karistust kandnud.

Samas on arutatava kriminaalasja aineseks olevate sündmuste ajaks olnud selge, et R.

Sarapiku ja F.M lähedased suhted on lõppenud ning F.M on otsinud võimalust saavutada R.

Sarapikule lähenemiskeeld. F.M on mitme kuu vältel olnud pidevalt hädas R. Sarapikuga, kes

on käinud teda häirimas töö juures, samuti tema kodus ning jälginud ka tema tegevust vabal

ajal. Sellises kontekstis ei ole mingit alust väidetel, mille kohaselt on F.M meeleolu muutlik

ning ta kord soosib ja siis tõrjub enda endist partnerit. Vastupidi, maakohus on vaidlustatud

otsuses tõendeid analüüsides veenvalt sellise võimaluse kummutanud, osutades, et F.M on

enda ütlustes olnud järjepidev ja need on kinnitust leidnud ka teiste tõenditega (vt MKO lk 11,

lk 17). Maakohus on samuti osutanud, et viidetega R. Sarapiku ja F.M vahelisele varasemale

heale suhtlusele on püütud kontekste kunstlikult ära segada (vt MKO lk 16). Kolleegium

märgib, et kaitsetaktika, mille raames püütakse luua kannatanust mulje kui ebastabiilsest ja

kättemaksuhimulisest inimesest, on arutatava kriminaalasja raames alusetu. Pole mingeid

tõsiselt võetavaid viiteid sellele, nagu püüdleks F.M kuidagi R. Sarapikule kahju tegemisele.

Vastupidiselt sellele osutavad aga R. Sarapiku enda esitatud videosalvestused suhtlusest

F.Mga, samuti maakohtus uuritud suhtlus R. Sarapiku ja kolmandate isikute vahel tema väga

lugupidamatule ja jämedale suhtumisele F.M-i. Seegi on asjaolu, mis kaudselt kinnitab F.M

kohtus antud ütluste usaldusväärsust.

13. Veel on kaitsja seadnud kahtluse alla F.M saadetud videosalvestuse usaldusväärsuse

tõendina, sest telefoni, millega salvestus on väidetavalt tehtud, ei ole uuritud ega tuvastatud,

kas telefonis üldse asub nimetatud videosalvestus. Salvestuse saatis uurijale e-kirjaga F.M,

kuid salvestusel ei ole kuupäeva ega kellaaega, mistõttu see ei ole kontrollitav. Samuti ei saa

välistada, et salvestus on manipuleeritud. Kolleegium kaitsja kriitikaga ei nõustu.

13.1.

KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks mh film või muu teabetalletus. Filmi ega muu

teabetalletuse tõendina käsitamise eelduseks ei ole vastava tõendi esitamine koos seadmega,

millega film filmiti või muu teabetalletus tehti. Teabetalletusel on tõendi kvaliteet iseseisvalt.

Ei saa välistada, et tõendi usaldusväärsuse hindamiseks või ka konkreetselt teabe

manipulatsiooni välistamiseks võib osutuda vajalikuks ka vastava tõendi loomiseks kasutatud

seadme analüüs, kuid sellisel juhul oleks vajalik osutada asjaoludele, mis tõsikindlalt seaks

kahtluse alla teabetalletuse usaldusväärsuse ja sunniksid usaldusväärsuse hindamiseks

analüüsima mh seadet, millega teabetalletus on tehtud. Tõendi usaldusväärsust on siiski

üldjuhul võimalik hinnata ka tõendi enese põhjal – nt seades kahtluse alla teabetalletuses

sisalduvate faktiliste asjaolude aset leidmise võimalikkuse, osutades (süva)võltsingule,

osutades talletuse fragmentaarsusele vms. Nii ei ole kirjaliku dokumendi puhul tavapäraselt

tarvis lisaks dokumendile uurida printerit, millega dokument on välja trükitud, või nt

häirekeskusele tehtud kõne salvestuse puhul uurida salvestusseadet – mõlemal juhul piisab

üldjuhul sellest, et uuritakse just teabetalletust ennast. Sama kehtib mis iganes seadmega

tehtud videosalvestuse kohta.

13.2.

Arutataval juhul on kaitsja aga üksnes paljasõnaliselt püüdnud tõendi usaldusväärsust

kahtluse alla seada ega ole suutnud osutada ühelegi kriteeriumile, millest nähtuvalt peaks F.M

uurijale saadetud videosalvestust pidama ebausaldusväärseks. Kaitseväited on seejuures

vastukäivad, sest kui ühelt poolt on süüdistatav selgitanud, et ta võttis 25. septembril 2022

XXX korteris käies nagist enda auto võtme, siis teisalt on kaitsja püüdnud kahtluse alla seada,

et videosalvestus on üldse autentne. Ometi ei eita ju kaitsja, et süüdistatav süüdistuses

kirjeldatud ajal ja asjaoludel korterisse sisenes ja seal viibis. Videosalvestuselt aga nähtubki

just see, kuidas R. Sarapik korterisse siseneb, seal paar minutit viibib ja siis korterist lahkub.

Samuti nähtub salvestuselt, et süüdistatav haarab korteri esikunagist midagi ja paneb selle

endale taskusse. Seevastu kogu R. Sarapiku korteris viibimise ajal esikus ja välisukse juures

toimunut talletanud videost ei nähtu, et R. Sarapik oleks eelnevalt midagi nagisse riputanud,

mis kummutab tema enda ütlusi selle kohta, kuidas ta võttis nagist kaasa iseenda auto võtme.

Väide salvestuse manipuleerimise kohta on paljasõnaline, sest seda ei ole kuidagi seotud

salvestuselt nähtuvate asjaoludega – mida täpsemalt on manipuleeritud ja kuidas paigutub see

kaitseväidete üldisesse konteksti? Kolleegium märgib, et üldsõnaliseks jäävat väidet

salvestuse manipuleerimise kohta ei saagi loogiliselt auto võtmete varguse episoodi

puudutavate kaitseväidete konteksti paigutada, sest lastega korterisse sisenemist, magava

lapse voodisse kandmist ja koridori nagist millegi võtmist on süüdistatav ise kinnitanud ning

vastav tegevus salvestuselt ka nähtub. Salvestus kulgeb ühtlaselt ja selles ei esine katkestusi,

mis osutaksid võimalusele, et mingid momendid on sealt n-ö välja või juurde monteeritud.

13.3.

Eeltoodu valguses jääb samuti ainetuks kaitsja osutus sellele, et videosalvestuselt ei

nähtu salvestuse tegemise kuupäeva ega kellaaega. F.M ja I.C ning süüdistatava enda

ütlustega on ju kinnitust leidnud, millal süüdistatav F.M korteris käis, mistõttu ei ole vaidlust

selle üle, millal on video salvestatud.

14. Mõlemad apellandid leiavad, et R. Sarapik ei ole I.C auto võtit varastanud. Seoses

selle väitega tuleb osutada, et apellatsioonides on maakohtu järeldust võtme varastamise kohta

püütud kummutada eeskätt kahtluse alla seades eelpool p-des 13.1.–13.3. käsitletud

videosalvestuse usaldusväärsust tõendina ning väitega, nagu oleks R. Sarapik F.M korteri

esikust võtmenagist võtnud hoopis enda auto võtme. Need kaitseväited on paljasõnalised ega

kummuta maakohtu põhjaliku tõendite analüüsi najal tehtud järeldust, et R. Sarapik võttis

korterist kaasa just I.C auto võtme. Pelgalt asjaolu, et süüdistatavale või kaitsjale maakohtu

üks või teine järeldus ei meeldi, ei kummuta järeldust, kui apellatsioonist ei nähtu, mis

põhjusel tuleb maakohtu järeldust lugeda sisuliselt ebaõigeks või asuda seisukohale, et

maakohus on jõudnud järeldusele kriminaalmenetlusõigust rikkudes. Midagi niisugust

apellatsioonidest ei selgu. I.C tehtud videosalvestus on usaldusväärne tõend, millelt

nähtuvaga haakuvad nii F.M kui I.C ütlused ja suures osas ka süüdistatava R. Sarapiku

ütlused.

15. Nõustuda ei saa R. Sarapiku apellatsioonis sisalduva väitega, nagu ei oleks KarS § 199

koosseis täidetud, sest I.C auto võtme väärtus oli alla 200 euro. Kriminaalasjas on tõendina

uuritud AS Info-Auto Pärnu esinduse 17. novembri 2022. a hinnapakkumist, millest nähtuvalt

on auto uue võtme ja puldi hind koos kodeerimisega 297,61 eurot (tl-d 195-196, kd I), seega

ületab see märkimisväärselt varguse kuriteokoosseisu väärtuselist alampiiri. Nõustuda tuleb

maakohtu seisukohaga, et varastatud esemeks tuleb lugeda just konkreetsele autole kodeeritud

puldist ja võtmest koosnevat komplekti (vt MKO lk 14). Apellatsioonist ei selgu, mispärast

nimetatud tõendile ei tohiks tugineda ning auto võtme väärtus tuleks lugeda väiksemaks.

16. Kaitsja ning süüdistatav on apellatsioonides vastustanud maakohtu järeldusi selle

kohta, et 5. oktoobril 2022. a õhtul pani R. I.C F.M vastu viimase tahtmist enda autosse ega

lasknud tal sealt enam kui tunni jooksul lahkuda, sõidutades ta seejuures pimedasse

metsaserva, kus ähvardas F.M-i tapmisega. Nii kaitsja kui ka süüdistatav leiavad, et

maakohtus tõendina uuritud videosalvestuselt nähtub, nagu oleks F.M istunud süüdistatava

autosse ise. Lisaks keskenduvad kaitsja vastuväited veel sellele, et F.M ütlusi ei saa pidada

usaldusväärseteks, vaid neist jäävad üles kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb tõlgendada R.

Sarapiku kasuks.

16.1.

Kolleegiumi hinnangul väljendavad kaitsja ja süüdistatav küll oma erinevat arvamust

võrreldes maakohtu tehtud järeldustega, kuid ei kummuta neid järeldusi ega osuta maakohtu

vigadele tõendite hindamisel F.Mlt vabaduse võtmise ja tema ähvardamise kohta. Ebaõige on

apellantide seisukoht, nagu oleks maakohus süüdimõistva otsuse süüdistuses KarS § 136 lg 1

ja § 120 lg 1 järgi rajanud üksnes F.M ütlustele. Vabaduse võtmise süüdistuses on maakohus

lisaks F.M ütlustele toimunu kohta analüüsinud turvakaamera videosalvestust ja selle

vaatlusprotokolli, millest nähtub sündmuste kulg. Seejuures on maakohus videosalvestuselt

nähtuva taustal kõrvutanud F.M ja R. Sarapiku erinevaid versioone selle kohta, kuidas F.M

süüdistatava autosse sattus, ning asjakohaselt osutanud sellele, et video kinnitab F.M ütlusi,

kuid erineb märkimisväärselt R. Sarapiku räägitust (vt MKO lk 16). Maakohus käsitleb muu

hulgas R. Sarapiku kaitseväidet, nagu väljendunuks kannatanu süllehaaramises tema

džentelmenlik käitumine, ja selgitab, miks tuleb niisugust väidet pidada ebausutavaks

(samas). Ka kolleegium nõustub, et süüdistatava jutt kannatanu härrasmehelikust kohtlemisest

on selgelt alusetu, arvestades solvanguid ja räigusi, mida süüdistatav kriminaalasjas uuritud

tõendite kohaselt kannatanu suhtes on paljukordselt väljendanud. Veel on maakohus

käsitlenud kannatanu tütre I.C ütlusi ja tema kõnet häirekeskusse vahetult pärast seda, kui R.

Sarapik oli kannatanul 5. oktoobri 2022. a õhtul viimaks autost lahkuda võimaldanud. Samuti

on maakohus arvestanud toimunule järgnenud päeval koostatud lähisuhtevägivalla infolehel

kajastatuga. Seega erinevalt kaitsja ja süüdistatava väidetust on maakohus tuginenud tõendite

kogumile.

16.2.

Täiendavalt märgib kolleegium, et Pärnu Spordihalli turvakaamera 5. oktoobri 2022

salvestiselt nähtub lisaks maakohtu märgitule veel see, et F.M süüdistatava autosse kandmise

ja tema autosse asetamise ajal ilmub spordihalli nurga tagant välja noormees, kes seejärel

jalutab turvakaamera suunas ja sellest mööda. F.M süllehaaramine ja tema autosse kandmine

on sellise iseloomuga, et need köidavad eemal jalutava möödakäija tähelepanu ja seda

sisuliselt kogu nimetatud sündmuse ajaks. Pole tavapärane, et möödakäija asub ainiti jälgima

teisi liiklejaid, selleks ühtelugu tugevalt pead pöörates. Seegi asjaolu kinnitab kaudselt

kannatanu väiteid selle kohta, et R. Sarapiku tegevus tema autosse kandmisel oli talle

vastumeelne ning ta ka väljendas enda keeldumist.

16.3.

F.M ähvardamise süüdistuse on maakohus tõendatuks lugenud F.M ütluste, samuti I.C

ütluste ja häirekeskusse tehtud kõne salvestuse alusel. Veel on maakohus aga osutanud sellele,

et R. Sarapiku vägivaldne ja ähvardav käitumine F.M suhtes ei ole esmakordne, vaid

sarnaseid tegusid (sh tapmisega ähvardamist) on ta kannatanu suhtes toime pannud ka varem,

nagu nähtub tõendina uuritud varasemast kohtulahendist (vt ühes viitega MKO lk 18).

Maakohtu hinnangul kinnitab seega mh ka nn modus operandi eelviidatud ütlusi R. Sarapiku

ähvarduse ja selle tõsiseltvõetavuse kohta. Seega ei rajane ka süüdimõistev otsus

ähvardamises üksnes F.M ütlustel, vaid neid ütlusi kinnitavad mitmed muud tõendid, mis

koosmõjus kannatanu räägituga kummutavad veenvalt R. Sarapiku ennast õigustavad väited.

17. Puutuvalt süüdistusse ahistavas jälitamises on apellandid asunud seisukohale, et R.

Sarapik ei seadnud eesmärgiks F.M-i hirmutada, alandada ega muul viisil oluliselt häirida

ning see ei olnud ka tema tegevuse tagajärg. R. Sarapiku käitumine ei pruukinud küll F.Mle

meeldida, kuid suhtlus kannatanuga oli vajalik seoses ühiste laste kasvatamisega. Sellises

käsitluses väljendub süüdistatava küünilisus, sest ühiste laste kasvatamise vajadusega ei ole

seletatav kannatanu kohta andmete uurimine ühiselt tuttavalt või kannatanu sotsiaalmeedia

kontaktidele tema kohta alandava sisuga sõnumite saatmine, samuti tema terviseandmete

avaldamine neile. Ka süüdistatava suhtlus vahetult kannatanuga ei viita mitte vajadusele

korraldada ühiste laste kasvatamist, vaid tema pidevale häirimisele, alandamisele ja talle

tööalaste probleemide tekitamise püüdele. Kõiki neid asjaolusid on maakohtu vaidlustatud

otsuses põhjalikult käsitletud nii arutatavas kriminaalasjas tuvastatud kannatanu jälgimise

tüpoloogia raames kui ka kokkuvõtlikult, vaadeldes R. Sarapiku tegevust kogumis. Kaitsja on

apellatsioonis püüdnud eeskätt just R. Sarapiku tegevusest kujunevat tervikpilti eirata ja

juhtida tähelepanu pelgalt ühele või teisele käitumisaktile eraldivõetuna. Sedagi tehes on

kaitsja aga pisendanud ja moonutanud R. Sarapiku käitumisaktide olemust.

17.1.

Nii ei saa kuidagi ühiste laste kasvatamise vajadusega õigustada kannatanu jälgimist

tema töökohas või tema järjepidevat külastamist töökohal, seejuures kannatanut valjuhäälselt

alandades, samuti tööandjale tema kohta laimavaid kirju saates (vt MKO lk-d 8–10). Isegi

kannatanu enda esitatud videod kannatanu tülitamisest tema töökohas räägivad selget keelt

sellest, et laste kasvatamise sooviga ei olnud sellel mingit pistmist (vt tl 20, kd III).

Kolleegium osutab, et arvestades kannatanu tema töökohas tülitamise järjepidevust,

tuvastamist leidnud episoodide rohkust, seal toimunud suhtluse sisu ja iseloomu, samuti selles

taustal toimunud tööandjaga laimava sisuga ning F.Mle probleeme tekitada püüdvat

kirjavahetust, on kahtlemata tegemist ahistava jälitamise süüteokoosseisule vastava

käitumisega.

17.2.

Kuigi R. Sarapikul oli 30. märtsi 2022. a kohtumäärusega keelatud katseajal viibida

kannatanu elukohas, käis ta seal korduvalt ning samuti tülitas kannatanut korteri ukse ja

akende tagant. Neidki juhtumeid on maakohus vaidlustatud kohtuotsuses üksipulgi

analüüsinud, selgitades, milles seisnes niisuguse käitumise kannatanut hirmutav ja oluliselt

häiriv iseloom (vt MKO lk-d 10–11. Kolleegium märgib, et varasemate isikuvastaste

kuritegude tõttu kohtu seatud viibimiskeelust hoolimata järjepidevalt kannatanu elukohas

käimine kujutab endast ulatuslikku eraellu sekkumist ja seega juba iseenesest kannatanu

olulist häirimist, täites sellega ahistava jälitamise süüteokoosseisu.

17.3.

Ka 24. septembril 2022 toimunud fotosessioonil kannatanu ja tema laste tülitamine

paigutub samasse mustrisse, kus süüdistatav kasutab erinevaid võimalusi kannatanut

ruineerida ning talle olemist ebameeldivaks muuta (vt MKO lk 11). Isegi kui selline episood

üksinda ei oleks piisav, et rääkida ahistava jälitamise koosseisu realiseerimisest, siis

koosmõjus teiste süüdistuses kirjeldatud ning maakohtus tõendamist leidnud osategudega

aitab seegi juhtum kujundada tervikpilti R. Sarapiku kannatanu eraellu sekkumisest.

17.4.

Erinevalt kaitsja seisukohast, nagu ei saaks süüdistatava ja kolmandate isikute vaheline

suhtlus juba põhimõtteliselt moodustada ahistava jälitamise koosseisupärast tegu, leiab

kolleegium, et ka kannatanu endaga vahetut kontakti loomata on võimalik tema eraellu

sekkuda ja põhjustada talle olulisi häiringuid, samuti kannatanut hirmutada või alandada. Kui

kolmandate isikutega suhtlemise puhul on taotlus luua kolmandatele isikute kannatanust teda

halvustav kuvand, raskendada tal suhete loomist või nende säilitamist, siis ei ole mingit

mõistelist takistust, miks ei peaks niisuguseid käitumisakte saama käsitada KarS § 1573 järgi

koosseisupäraste tegudena. Sama puudutab kolmandatelt isikutelt kannatanu elukorralduse

kohta andmete pärimist – oma olemuselt ei erine selline info kogumine kuidagi nt kannatanu

kohta andmete kogumisest tema visuaalse jälgimise teel, mis kahtlemata kujutab endast

koosseisupärast tegu par excellence. Arvestada tuleb sedagi, et R. Sarapik kogus infot F.M

kohta eesmärgiga talle probleeme valmistada. F.M meestuttavatega suhtlemisel on aga R.

Sarapiku tegevuse äratuntav eesmärk rikkuda F.M kuvandit ja nende suhtumist F.M-i.

Iseäranis omandab kolmandate isikutega suhtluse kaudu kannatanu eraellu sekkumine KarS §

1573 koosseisu kontekstis tähtsuse aga just siis, kui see kombineerub ka teiste kannatanut

vahetult puudutavate osategudega. Maakohus on põhjalikult selgitanud, milles seisnes

arutataval juhul R. Sarapiku ja kolmandate isikute vahel toimunud suhtluse F.M eraellu

sekkuv iseloom (vt MKO lk-d 11-13).

17.5.

Maakohus on vaidlustatud otsuses veenvalt selgitanud, miks tuleb R. Sarapiku

eelkäsitletud tegude puhul jaatada tema eesmärki kannatanut alandada ja hirmutada ning muul

viisil oluliselt häirida. Maakohus osutab sellele, et F.M vajab R. Sarapiku tegevuse tõttu

psühholoogilist nõustamist ja on vaimselt omadega läbi (vt MKO lk 13). Samuti on maakohus

analüüsinud R. Sarapiku tegude tähendust ja asjakohaselt tuvastanud, et tema puhul saab näha

soovi kannatanut igati kahjustada ning talle suhte purunemise eest kätte maksta, mis kõike

eelnevat kokku võttes selgelt osutavad süüdistatava eesmärgile kannatanut nii alandada,

hirmutada kui ka muul viisil oluliselt häirida.

18. R. Sarapik mõisteti maakohtus lisaks muule süüdi lähenemiskeelu korduvas

rikkumises KarS § 3312 järgi. Süüdistuse kohaselt seisnes nimetatud kuritegu selles, et ta

rikkus teadlikult ja korduvalt 7. novembri 2022. a kohtumäärusega kohaldatud keeldu

läheneda F.Mle lähemale kui 15 meetrit. Nimelt läks ta 9. novembri hommikul F.M töökohta,

viibides talle lähemal kui 15 meetrit, samuti tegi ta sama kolmel korral 10. novembril 2022:

ajavahemikel kell 09:13–09:15, kell 10:19–10:20:26 ja uuesti kell 10:20:52–10:22.

18.1. Maakohus leidis, et 9. novembri 2022. a puhul ei saa lähenemiskeelu rikkumist R.

Sarapikule ette heita, sest pole tõsikindlalt tuvastamist leidnud, et sel ajal olnuks ta juba

teadlik 7. novembri 2022. a kohtumäärusest, millega lähenemiskeeld talle kehtestati. Samuti

asus maakohus seisukohale, et 10. novembril ajavahemikel 10:19–10:20:26 ja kell 10:20:52–

10:22 kannatanule lähemale kui 15 m lähenemised tuleb lugeda üheks jätkuvaks

käitumisaktiks, mitte aga kaheks eraldiseisvaks korduvaks teoks. Kaitsja hinnangul tuleb aga

ka 10. novembril kl 9 ajal toimunud lähenemiskeelu rikkumist käsitada samal päeval hiljem

toimunud rikkumistega koos ühise jätkuva käitumisena. Kolleegium nõustub kaitsja niisuguse

käsitusega ja selgitab, et kohtupraktikas korduvalt kinnitust leidnud õigusdogmaatilise

käsitluse kohaselt on õiguslikus mõttes ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele

suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse

järgi ühtset käitumist. Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb

tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest

kantud üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud

süütegu. Sarnased on sellised teod, mis ründavad sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja

täidavad sama süüteokoosseisu ning on omavahel reeglina ka ajaliselt ja ruumiliselt

lähedased. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo

lõpuleviimist ka järgmise teo (vt nt 8. mai 2020. a RKKKo asjas nr 1-18-7408/62, p 10).

Eeltoodud kriteeriume rakendades tuleb tõdeda, et loomuliku elukäsitluse kohaselt paistaks R.

Sarapiku käitumine F.Mle 10. novembri 2022. a hommikul lähenedes ühtse käitumisena, mis

oli kantud tema (tõepoolest trotslikust ja kiuslikust) soovist viibida kannatanu läheduses

viimse võimaluseni. 10. novembril kl 9 ajal F.Mle lähenedes tekkis neil sõnelus selle üle, kas

R. Sarapikule kehtestatud lähenemiskeeld on juba jõustunud ja talle täitmiseks kohustuslik või

veel mitte. Kuivõrd R. Sarapik oli kindel, et edasikaebeõigusega määrust ta veel täitma ei pea,

lahkus ta ning tuli peatselt tagasi koos määrusega, et katkenud vestlust jätkata ja enda

seisukohta dokumentaalselt kinnitada. Niisugust katkenud vestlust eraldiseisvateks

käitumisaktideks lugeda on kolleegiumi arvates kunstlik. Pelgalt asjaolu, et süüdistatav oli

lisaks määruse koopia kaasavõtmisele vahetanud ka riideid, ei muuda selles hinnangus

midagi, sest rõivastus ei oma süüdistatava ning kannatanu vahelise määruse täitmise

kohustuslikkust puudutava vaidluse kontekstis mingit tähendust.

18.2.

Eeltoodud põhjusel ei saa R. Sarapiku puhul rääkida lähenemiskeelu korduvast

rikkumisest, vaid üksnes selle ühest jätkuvast rikkumisest. Seetõttu puudub KarS § 3312

kohaldamiseks vajalik eeldus ning R. Sarapik tuleb selles süüdistuses õigeks mõista.

19.1.

Kuna R. Sarapik tuleb süüdistuses KarS § 3312 järgi õigeks mõista ning tühistada talle

selle kuriteo eest mõistetud karistus, tuleb samuti muuta R. Sarapikule KarS § 64 lg 1 alusel

mõistetud liitkaristust. R. Sarapikule mõisteti karistused alljärgnevalt: KarS § 1573 lg 1 järgi

kümme kuud vangistust; KarS § 199 lg 1 järgi kaheksa kuud vangistust; KarS § 136 lg 1 ja

KarS § 120 lg 1 järgi KarS § 63 lg-t 1 kohaldades kaks aastat kuus kuud vangistust; ning KarS

§ 3312 järgi kuus kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 järgi mõisteti talle liitkaristus

üksikkaristustest raskeimat suurendades neli aastat vangistust. Tühistades KarS § 64 lg 1 järgi

mõistetava liitkaristuse osistest ühe – kergeima karistuse –, peab kolleegium süüdistuste

mahtu, süütegude eripalgelisust ning süüdistatava isikut arvestades kohaseks liitkaristuseks

kolm aastat üheksa kuud vangistust.

19.2.

KarS § 68 lg 1 alusel tuleb arvata karistuse hulka ka vahistuses viibitud aeg 10.

novembrist 2022 kuni 22. jaanuarini 2023 (R. Sarapiku ennetähtaegse vabanemise määruse

kohaselt asus ta kriminaalasjas nr 1-19-5662 vangistust kandma 23. jaanuaril 2023, mis

tähendab, et vahistus lõppes 22. jaanuaril 2023 – II kd tl 39-43), s.o kaks kuud kaksteist päeva

vangistust. Seeläbi kandmisele kuuluva vangistuse suuruseks on kolm aastat kuus kuud

kaheksateist päeva vangistust

20. Kaitsja hinnangul on R. Sarapikule KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristust mõistes

kohaldatud materiaalõigust ebaõigesti, mõistes üksnes teise astme kuritegude eest süüdi

tunnistatud isikule liitkaristuse, mis ületab viite aastat vangistust. Samuti ei võinud maakohus

suurendada karistust tingimisi mõistetud karistuse võrra, sest see karistus oli juba varasemalt

täies ulatuses täitmisele pööratud. Ühte ja sama karistust ei tohi korduvalt täitmisele pöörata,

see oleks ne bis in idem põhimõtte ilmne rikkumine. R. Sarapik kandis juba talle mõistetud ja

reaalselt täitmisele pööratud vangistust Tallinna Vanglas. Ta vabastati täitmisele pööratud

karistuse reaalsest kandmisest tingimuslikult. Nende kaitsja seisukohtadega ei saa nõustuda.

20.1.

Esmalt osutab kolleegium, et küsimust liitkaristuse hilisemast mõistmisest on

kohtupraktikas käsitletud kohe pärast karistusseadustiku jõustumist ning arusaam ei ole selles

osas ajas muutunud. Nii on Riigikohus juba 2003. a selgitanud, et KarS § 65 lg 2 sätestatu

kohaselt, kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse

täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust

eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides KarS § 64

lg-tes 2, 4 ja 5 sätestatut. Sellisel juhul ei tohi liitkaristus ületada karistusliigi ülemmäära,

milleks tähtajalise vangistuse korral on KarS § 45 lg 1 kohaselt kakskümmend aastat (30. mai

2003. a RKKKo asjas nr 3-1-1-59-03, p 7.1.). Kolleegium osutab omalt poolt veel sellele, et

pole juhuslik, et KarS § 65 lg-s 2 viidatakse küll KarS § 64 lg-tele 2, 4 ja 5 ent mitte lg-le 3.

Selles puuduvas viites nähtub seadusandja selge arusaam, et liitkaristuse hilisemal mõistmisel

ei ole kohus seotud liitkaristuse osategude puhul võimaliku raskeima karistuse ülemmääraga.

20.2.

Ebaõige on seegi, nagu keelaks ne bis in idem põhimõte suurendada KarS § 65 lg 2

alusel süüdistatavale mõistetud karistust karistuse võrra, mis on reaalselt täitmisele pööratud

ja mille kandmiselt on süüdistatav tingimisi enne tähtaega vabastatud. KarS § 65 lg 2 mõte on

selles, et varem mõistetud, kuid ära kandmata karistus liidetakse uue süüdimõistmisega

mõistetud karistusele. Ära kandmata on ka karistus, mille kandmiselt on isik enne tähtaega

tingimisi vabastatud. Seega ei eksinud maakohus selleski osas liitkaristuse moodustamise

põhimõtete vastu.

20.3.

Kuivõrd kolleegium moodustas R. Sarapikule KarS § 64 lg 1 alusel uue liitkaristuse,

muutub ka talle KarS §-de 74 lg 6 ja 65 lg 2 alusel moodustatav liitkaristus. Seetõttu tuleb

suurendada R. Sarapikule mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2019. a

kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-19-5662 mõistetud ja ärakandmata karistuse, s.o ühe aasta

kümne kuu kahekümne ühe päeva vangistuse võrra (karistusregister, II kd tl 2), mõistes talle

liitkaristuseks viis aastat, viis kuud üheksa päeva vangistust. Puutavalt R. Sarapiku

apellatsioonis märgitusse, nagu ei oleks maakohus talle karistust mõistes võtnud arvesse, et R.

Sarapik hooldab oma vana ema, märgib kolleegium, et niisugust asjaolu ei saanudki kohus

talle kuriteo eest karistust mõistes arvesse võtta. Küll aga tuleb osutada, et ilmselgelt ei

võtnud R. Sarapik F.M vastu pika aja jooksul rohkeid kuritegusid toime pannes ise arvesse,

milliseid tagajärgi tema teod võivad talle ning kaudselt ka tema lähedastele kaasa tuua.

21. R. Sarapik ja tema kaitsja on apellatsioonides osutanud arutatavas kriminaalasjas

toimunud menetluse pikale kestusele, mida ei ole vaidlustatud otsuses kuidagi arvesse võetud.

Selle etteheite kohta märgib kolleegium järgmist. R. Sarapikule etteheidetavad kuriteod on

toime pandud ajavahemikus septembrist kuni 10. novembrini 2022. Süüdistusakt tema suhtes

on kohtusse saadetud ca üks aasta neli kuud hiljem – 12. märtsil 2024. Selline kohtueelse

menetluse kestus on küll tavapärasest mõnevõrra pikem, kuid ei anna veel iseenesest alust

rääkida menetluse ebamõistlikust kestusest. Kriminaalmenetluse edasine kulg takerdus, sest

R. Sarapik loobus 24. mail 2024 enda lepingulisest kaitsjast, mistõttu pidi maakohus

tühistama 2024. a juunikuuks määratud kohtuistungid. Uue kaitsja leidmiseks andis kohus R.

Sarapikule aega kuni 27. juunini 2024. R. Sarapik selleks kuupäevaks uut kaitsjat ei leidnud,

vaid taotles selleks täiendavat aega. Selle taotluse maakohus oma 2. juuli 2024. a määrusega

ka rahuldas, andes R. Sarapikule aega uue kaitsja leidmiseks kuni 23. augustini 2024.

Kohtuistungid arutatavas kriminaalasjas määrati 6.–22. jaanuarini 2025. Ometi ei saanud

istungid alata ka jaanuari alguses 2025, sest R. Sarapik oli haige. Lõpuks toimusid maakohtu

istungid vahemikus 22. jaanuarist kuni 9. aprillini 2025. Seega põhjustas R. Sarapik ise enam

kui pooleaastase menetluse venimise, mistõttu tema etteheide kriminaalmenetluse

ebamõistlikult pika kestuse kohta on alusetu.

22. Apellandid leiavad, et I.C tsiviilhagi vargusega tekitatud kahju hüvitamiseks on

põhjendamata. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. I.C seadusliku esindajana on F.M

esitanud tsiviilhagi, millest nähtuvalt on vargusega tekitatud kahju suurus kokku 958,1 eurot.

Kahju koosneb varastatud võtmekomplekti ja selle konkreetsele autole seadistamise hinnast,

aga samuti auto uuesti kasutuskõlblikuks seadmisega vahetult kaasnevatest kuludest.

Maakohus on lugenud kahju suuruse tõendatuks Info-Auto AS Pärnu esinduse 17. novembri

2022. a hinnapakkumise ning Lavi Autoteenindus OÜ 12. detsembri 2022. a arvega.

Apellantide rahulolematus kahju suurust kinnitavate dokumentidega on paljasõnaline ning ei

kummuta maakohtu veenvalt põhjendatud järeldusi.

23. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2; § 340 lg 2

p-st 3 ringkonnakohus tühistab Pärnu Maakohtu 14. mai 2025. a otsuse osaliselt, s.o osas,

millega maakohus mõistis R. Sarapiku süüdi ja karistas teda KarS § 3312 järgi, samuti talle

KarS § 64 lg 1 ning § 74 lg 6 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuste mõistmises. Muus osas jääb

maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus rahuldab kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid

osaliselt.

24. Apellatsioonis taotles kaitsja lisaks kaitsealuse õigeksmõistmisele ka süüdistatavale

kriminaalmenetluse kulude hüvitamist. Mõistes R. Sarapiku süüdistuses KarS § 3312 õigeks,

on ringkonnakohus seega KrMS § 181 lg 1 alusel kohustatud hindama kriminaalmenetluse

kulude hüvitamise taotluste põhjendatust kogu ulatuses, sh esimese astme kohtu menetluses

tekkinud kulude osas.

25. Maakohtus on R. Sarapiku kaitsja esitanud taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks

summas 9 900 eurot. Kuna kolleegium teeb KrMs § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, siis

tuleb vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 ja § 175 lg 1 p-le 1 hüvitada süüdistatavale mõistlikus

suuruses kaitsjatele makstud tasu. Kuna R. Sarapik mõistetakse õigeks osaliselt, siis tuleb

hüvitada menetluskulu proportsionaalselt selles osas, mis seondub õigeksmõistmisega. Esmalt

tuleb märkida, et õigusabi ühikuhindasid loeb kolleegium kõikide kohtule esitatud arvete

lõikes mõistlikuks. Maakohtule esitatud arvete ja neist nähtuvate kulude spetsifikatsioonide

alusel peab kolleegium osutatud õigusteenuse sisust ja selleks kulunud ajast

õigeksmõistmiseni viinuga seonduvaks 10%. Selle info põhjal hindab kolleegium R. Sarapiku

õigeksmõistmiseni viinud õigusabiks tehtud kulutustena vajalikuks ja põhjendatuks

kaitsjatasu 990 eurot (sh käibemaks). Nimetatud kulu loeb kolleegium mõistlikuks suuruses

kaitsjatasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes ja määrab selle süüdistatavale hüvitada.

26. Kaitsja esitas ringkonnakohtu istungil taotluse mõista Eesti Vabariigilt

Advokaadibüroo Sven Sillar kasuks välja apellatsioonimenetluses kaitsjale maksmisele

kuuluv mõistlik tasu 1 500 eurot (sh käibemaks). Menetluskulude nimekirja kohaselt osutas

kaitsja R. Sarapikule apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 8 tundi 20 minutit. Kaitsja

tunnitasu (koos käibemaksuga) on olnud 180 eurot. Nimekirja kohaselt koosneb nimetatud

menetluskulu koosnes maakohtu otsuse analüüsist ja konsultatsioonist kliendiga – 1 tund,

apellatsiooni koostamisest – 5 tundi 20 minutit ning kohtuistungiks valmistumisest ja

kohtuistungil osalemisest – 2 tundi. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 kui apellatsioonimenetluses

tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. KarS § 175 lg 1

p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka muu hulgas valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on taotletud tasu mõistliku suurusega. Kaitsja taotletav

tunnitasu määr jääb keskmise turuhinna piiresse. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt

kaitseks kulutatud aeg on iseenesest mõõdukas. Seega rahuldab kolleegium taotluse, lugedes

mõistliku suurusega kaitsjatasuks tasu 8,2 tunni eest, s.o 1 500 eurot (sh käibemaks). Selles

ulatuses tuleb kaitsjatasu Eesti Vabariigilt R. Sarapikule välja mõista.

Allkirjastatud digitaalselt