2-22-17812/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets (eesistuja), Iris Kangur-Gontšarov, Vallo

Kariler

Määruse tegemise aeg ja koht

19.09.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-17812

Kohtuasi

Stars En Prix Osaühingu ja Osaühingu

UniversalExports hagi Eternity assets OÜ, Flim

Services OÜ ja Osaühingu DSVH vastu tehingu

tühisuse tuvastamiseks ja tagasitäitmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.12.2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu UniversalExports ja Stars En Prix Osaühingu

17.01.2023 määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I Stars En Prix Osaühing (registrikood 11082585)

Hageja II Osaühing UniversalExports (registrikood

10991799)

Hagejate lepingulised esindajad vandeadvokaat Paul

Künnap ja advokaat Marcus Niin

Kostja I Eternity assets OÜ (registrikood 14705968),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts

Kostja II Flim Services OÜ (registrikood 11607231),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus

Kostja III Osaühing DSVH (registrikood 10669359),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Mitte menetleda Stars En Prix Osaühingu ja Osaühingu UniversalExports

17.01.2023 määruskaebusele lisatud tõendeid (lisad 1–9) ja nende tõendite

30.01.2023 esitatud tõlkeid (lisad 1.1–9.1). Tagastada eelnimetatud tõendid Stars

En Prix Osaühingule ja Osaühingule UniversalExports elektrooniliselt.

2. Jätta Harju Maakohtu 28.12.2022 määrus muutmata.

2-22-17812

3. Jätta Osaühing UniversalExports ja Stars En Prix Osaühingu määruskaebus

rahuldamata.

4. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud võrdsetes osades

Osaühing UniversalExports ja Stars En Prix Osaühingu kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Stars En Prix Osaühing (edaspidi SEP, hageja I) ja Osaühing UniversalExports (edaspidi

UE, hageja II) esitasid 25.11.2022 Harju Maakohtule Eternity assets OÜ (edaspidi EA, kostja

I), Flim Services OÜ (edaspidi FS, kostja II) ja Osaühing DSVH (edaspidi DSVH, kostja III)

vastu hagi, milles palusid tuvastada FS ja DSVH vahelise 23.08.2021 müügilepingu tühisuse

ja EA osa tagastamist FS-ile. Tagasitäitmise osas esitasid hagejad kaks alternatiivi, esimene

käsitles osanike nimekirja muutmiseks vajalike tahteavalduste asendamist, teine täiendavalt

osa üleandmiseks vajalike tahteavalduste asendamist. Seega nõuavad hagejad, et kostja III

(DSVH) annaks kostjale II (FS) üle kostja I (EA) osa.

2. SEP ja DSVH on Aktsiaseltsi MarkIT Holding (edaspidi MarkIT) suuraktsionärid. SEP-il

on 24 osanikku, sh UE ja EA. EA-le kuulub 0,98% SEP-i osadest ja UE-le 1,63%. EA sai

SEP-i osa mitterahalise sissemaksena FS-ilt 2019. a. FS võõrandas 23.08.2021 EA osa

DSVH-le (MarkIT-i suuraktsionärile).

3. SEP-i põhikirja p 6.2 kehtestab osa võõrandamispiirangu. Osa või selle osa võib

kolmandale isikule üle anda üksnes juhul, kui SEP on loobunud tagasiostust ning 2/3 SEP-i

osanikest on andnud nõusoleku osa üleandmisele. SEP ei ole loobunud tagasiostust ning SEP-

i osanikud ei ole 23.08.2021 tehingu tegemiseks nõusolekut andnud. Hagejad olid seisukohal,

et kuigi võõrandati SEP-i osaniku osa, tuleb sellele tehingule laiendada SEP-i osade

võõrandamisele kehtinud piiranguid. EA ainus oluline vara on SEP-i osa ning kogu

majandustegevus piirdub hagejate väitel SEP-i osa hoidmisega. Sel põhjusel olid hagejad

seisukohal, et sisuliselt võõrandati SEP-i osalus ning võõrandamispiirangust on kunstlikult

mööda mindud juriidilise isiku (valdusettevõtte) asutamisega. SEP-i põhikirjas sisalduva

võõrandamispiirangu eesmärk oli ära hoida muudatusi ka SEP-i kaudsete osanike (osanike

osanike) ringis. Võõrandamispiirangut tuleb laiendada kaudse osaluse (osaniku osa)

võõrandamisele.

4. FS oli seisukohal, et hagi tuleks jätta menetlusse võtmata. Hagejad ei ole pöördunud

kohtusse enda seadusega kaitstud huvi kaitseks, nõue on õiguslikult perspektiivitu. SEP-i

põhikiri, millega kehtestati osanikele võõrandamispiirang, jõustus 23.04.2020. Enne seda

võõrandamispiirangut ei olnud. FS ega DSVH ei olnud 23.04.2020 (kui kehtestati

2-22-17812

võõrandamispiiranguga põhikiri) ega 23.08.2021 (kui EA osa võõrandati) SEP-i osanikud

ning neile ei saa SEP-i põhikirjast kohustusi tuleneda. Põhikiri on osanikevaheline leping ning

FS ei ole SEP-i osanik. SEP teatas 07.01.2021, et tagasiostuprogrammi ei finantseerita, seega

ei ole võõrandamispiirangut rikutud isegi siis, kui see peaks laienema kaudse osaluse

võõrandamisele.

5. EA ja DSVH vaidlesid samuti hagi menetlusse võtmisele vastu. Hagejate sooritusnõuded

on õiguslikult perspektiivitud, tuvastusnõude esitamiseks puudub õigustatud huvi. SEP-i

põhikiri saab tähendust omada vaid SEP-i osanikele, mitte osanike osanikele. DSVH ei ole

nendega seotud, sest ta pole SEP-i osanik. EA hääletas osanike koosolekul

võõrandamispiirangute kehtestamise ja osanike lepingu kinnitamisele vastu, seega ei ole ka

EA-le nendest dokumentidest tulenevad kohustused siduvad.

MAAKOHTU MÄÄRUS

6. Harju Maakohus keeldus 28.12.2022 määrusega hagi menetlusse võtmast ning jättis

menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.

7. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt jättis kohus hagiavalduse menetlusse võtmata

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 1 alusel materiaalõigusliku nõudealuse

puudumise tõttu. Lisaks puudub hagejatel TsMS § 368 järgne tuvastushuvi, mistõttu on

täidetud ka TsMS § 372 lg 2 p 2 kohaldamise eeldused. Hagejate poolt esile toodud faktilised

asjaolud olid iseenesest selged ja kohtule arusaadavad. Peamised erimeelsused seisnesid

õiguslikes küsimustes. Sel põhjusel pidas maakohus võimalikuks kasutada hagi menetlusse

võtmata jätmise õigust. Menetlusse võtmisest keeldumine aitab tagada efektiivset

tsiviilkohtumenetlust ning vältida pooltele asjatuid kulutusi. Vaidluse keskne küsimus oli, kas

ja mis tingimustel saavad Eesti õiguskorras laieneda osaühingu põhikirjas sisalduvad

võõrandamispiirangud kaudse osaluse (osaühingu osaniku osa) võõrandamisele. Kui

võõrandamispiirang saab laieneda kaudse osaluse võõrandamisele, siis kes ja missuguseid

nõudeid on õigustatud esitama. Nendele küsimustele saab kohus anda materiaalõigusliku

vastuse tõendeid hindamata. Kui võõrandamispiirangud kaudse osaluse võõrandamisele ei

laiene, ei ole esitatud nõudeid võimalik rahuldada. Kui ühingul või teisel osanikul kaudse

osaluse võõrandamispiirangu rikkumise tagajärjel osa tagastamise nõuet tekkida ei saa, ei ole

ka sisulise hagimenetluse läbiviimine kuidagi põhjendatud. Maakohus lähtus määruse

tegemisel eeldusest, et hagis esitatud faktilised asjaolud on tõendatud.

8. Maakohus oli seisukohal, et esitatud nõude rahuldamiseks puudub õiguslik alus, kuna

osaühingu põhikirjas kehtestatud osa võõrandamise piirangud ei laiene ega saa laieneda

osaniku osanikule. Põhikiri on osanike vaheline leping, sellega reguleeritakse eelkõige ühingu

sisesuhteid ning määratakse kindlaks ühingu tegutsemise alused ja juhtimisstruktuur. Ühe

osaühingu põhikirjas ei saa siduvalt reguleerida teise ühingu osade võõrandamise tingimusi.

Isegi, kui piiranguid selliselt laiendada, ei saaks äriühing (SEP) ise ega teine osanik (UE)

tugineda põhikirja rikkuva tehingu tühisusele, kuna kummagi hageja asjaõiguslikku

positsiooni tehing ei mõjutanud. Kaudse osaluse võõrandamispiirangu rikkumise tagajärg

saaks olla vaid võlaõiguslik (kahju hüvitamise nõude tekkimine), mitte asjaõiguslik

(võõrandatud osaluse tagastamise nõude tekkimine).

9. Maakohus nõustus kostjatega selles, et SEP-i põhikiri reguleerib üksnes SEP-i osa

võõrandamise tingimusi. Hagejate kinnitusel SEP-i osa ei võõrandatud. Seega ei ole nõude

rahuldamiseks alust. Maakohus ei nõustunud hagejatega, et tõlgendamise teel on võimalik

põhikirja p-le 6.2 omistada sisu, mida sel grammatiliselt sõnaselgelt ei ole. Isegi, kui EA-l ei

2-22-17812

olnud muud majandustegevust peale SEP-i osa hoidmise (valdusettevõttena tegutsemine), ei

muuda see EA osanikku SEP-i osanikuks. EA osanikul (FS-il) oli õigus osa võõrandada

vastavalt enda äranägemisele. Lepinguvabaduse ja privaatautonoomia põhimõttest tulenevalt

on EA osa käsutamise õigus üksnes EA osanikel, s.o varasemalt FS-il ning pärast osa

võõrandamist DSVH-l. Hagejatel ei ole õigust kehtestada EA osa võõrandamise tingimusi.

Seadusest, SEP-i põhikirjast ega EA põhikirjast ei tulene piiranguid EA osa käsutamise

tingimuste ega eelduste osas.

10. UE on põhjendanud hagiavalduse esitamist sellega, et rikutud on tema õigust ja huvi

otsustada, millised kolmandad isikud kuuluvad SEP-i osanike ringi (hagiavalduse p 73).

Vastuseks sellele märkis maakohus, et SEP-i osanikud ei vahetunud 23.08.2021 tehingu

tagajärjel (EA oli osanik enne tehingut ja jäi selleks pärast tehingu lõpuleviimist). Liiati on

hagejate enda väitel SEP-i osa võõrandamiseks vaja 2/3 osanike nõusolekut (66,67% häältest).

UE kui 1,63% suuruse osa omaniku häälest ei oleks nõusoleku andmine või mitteandmine

sõltunud.

11. Maakohus leidis, et hagejad on vaidlustanud tehingu, mille pooleks nad ise ei ole.

Kohtupraktikas juurdunud põhimõtte kohaselt saab isik esitada käsutustehingu tühisuse

tuvastamise hagi vaid juhul, kui tehing mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd

asjaõigust, üldjuhul omandiõigust, või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest

(RKTKo 16.06.2021, 2-17-9822, p 14, RKTKo 13.02.2008, 3-2-1-140-07, p 14). Hagejad ei

ole väitnud, et 23.08.2021 (käsutus)tehingu tühisusele tuginemise õigus tuleneks praegusel

juhul otse seadusest. Ka kohtu arvates sellist õigusnormi ei ole. Seega saaksid hagejad

tugineda EA osa võõrandamise tehingu tühisusele, kui see mõjutaks mõnd nende asjaõigust.

Maakohus oli seisukohal, et EA osa võõrandamine ei mõjuta ega saa mõjutada SEP-i ega UE

asjaõiguslikku positsiooni. Kumbki hageja ei nõua osa üleandmist endale (ei pretendeeri EA

omanikuks). Tehing ei mõjuta ka kummagi hageja ühinguõiguslikku positsiooni. UE (kui

SEP-i osaniku) häälte osakaal on endine ka pärast seda kui EA osanik vahetus. Sõltumata

sellest, kes on EA osanik, peavad UE-le olema tagatud kõik seadusest ja põhikirjast tulenevad

SEP-i osanikuõigused. Seega ei mõjuta UE osanikuõigusi ühelgi viisil asjaolu, kes on EA

(SEP-i väikeosaniku) osanik.

12. Kuna vaidlustatud tehing ei mõjutanud SEP-i ega UE asjaõiguslikku positsiooni, ei saa

hagejad tehingu tühisusele tugineda. Samal põhjusel ei ole hagejatel õigust vaidlustada

23.08.2021 tehingut vastuolu tõttu hea usu põhimõttega ega heade kommetega.

Asjaõigusleping kui õiguslikult neutraalne leping ei saa üldjuhul olla heade kommete vastane

ja seetõttu tühine. See on võimalik erandlikel juhtudel, kui asja käsutamise eesmärk on teise

isiku kahjustamine. Hagejad on p-s 48 väitnud, et EA osa võõrandamise eesmärk oli SEP-ile

kahju tekitamine. Ka sellele väitele tuginemine eeldab, et tehing mõjutas kuidagi hagejate

asjaõiguslikku positsiooni. Kohus sellega ülalmärgitud põhjendustel ei nõustunud. Võimalik

hea usu põhimõtte rikkumine ei saa muuta vaidlusalust tehingut tühiseks ega viia

tagasitäitmiseni. Hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta lepingu kehtivust (RKTKo

13.02.2008, 3-2-1-140-07, p 29, RKTKo 29.03.2004, 3-2-1-41-04, p 24). Seega ei olnud alust

menetleda hagejate nõudeid ka osas, milles nad tuginevad hea usu põhimõtte rikkumisele.

13. Maakohus leidis, et osanike nimekirjal ei ole sellist õiguslikku tähendust, mis annaks

õiguse nõuda ühingu juhatuselt nimekirja muutmist või parandamist. Juhatuse peetav osanike

nimekiri on informatiivse, mitte konstitutiivse tähendusega. Liiati ei ole selle nimekirja

informatiivne toime absoluutne (ÄS § 172 lg 1 ls 3). Osanike nimekirja kanne ei ole osa

ülemineku suhtes määrav. Osa üleminek nii pooltevahelises suhtes kui ka poolte

võlausaldajate suhtes toimub vastavalt käsutuslepingule. Hagiavalduse p-s 12 on märgitud, et

2-22-17812

tegemist on õiguslikku tähendust omava nimekirjaga, kuid seda väidet ei ole lähemalt avatud.

Seadus ei seo isegi osa üleminekut osaühingu suhtes nimekirjamuudatusega, vaid piisab

võõrandamisest teatamisest ja ülemineku tõendamisest (ÄS § 150 lg 1). Erinev on aktsia

ülemineku regulatsioon aktsiaseltsi suhtes ÄS § 229 lg 4 alusel.

14. Maakohus märkis, et kuna kohus jätab hagi menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 1 p 1

alusel ning põhjusel, et hagejatel ei saa ainuüksi materiaalõiguse järgi olla hagi esemena

märgitud nõudeõigust, ei oma õiguslikult määravat tähtsust, kas hagejal on tuvastushagi

esitamiseks õiguslik huvi. Küll aga oli maakohus seisukohal, et hagejatel TsMS § 368 lg 1

järgset tuvastushuvi ei ole. Ülaltoodud põhjendustel ei mõjutanud tehing hagejate ühingu- ega

asjaõiguslikku positsiooni. TsMS § 3 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja, kui isik

pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või

huvi kaitseks. Praegu sellise olukorraga tegemist ei ole. Riigikohtu praktika kohaselt on

tuvastushuvi puudumine TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamise alus (RKTKm, 27.11.2019, 2-17-

18531, p 19; RKTKo 03.05.2016, 3-2-1-20-16, p 24). Tuvastushuvi puudumise tõttu olid

maakohtu hinnangul täidetud ka TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamise eeldused.

15. Vastusena poolte viidetele Saksa õigusteooriale ja kohtupraktikale märkis maakohus, et

iseenesest on võrdlevõiguslik meetod ja sellekohased argumendid asjakohased ning

kohtupraktikas aktsepteeritud. Seda esmajoones olukorras, kus Eestis sätte rakenduspraktika

puudub, kuid mujal on see sarnase sätte puhul välja kujunenud. Küll aga mõistis maakohus

GmbHG § 15 lg 5 kommentaare sarnaselt kostjatega I ja III. Hagejate viidatud kommentaarid

(J. Weller, M-P. Weller. Münchener Kommentar, C. H. Beck, 2022. GmbHG/§ 15, rn 373–

375) käsitlevad osa võõrandamispiirangu võimalikku ulatust erinevate juhtumigruppide

puhul. Kostjad I ja III on põhjendatult viidanud sama kommentaari äärenumbrile 379, kus

käsitletakse võõrandamispiirangu rikkumise tagajärgi. Tagajärg on üldjuhul võlaõiguslik ning

pärast tehingu toimumist saab õiguskaitsevahendina kõne alla tulla kahju hüvitamise nõude

esitamine. Kaudse osaluse tagastamise või tagasivõõrandamise nõuet ühingul ega teistel

osanikel oma kohustusi rikkunud osaniku osaniku suhtes ei teki.

16. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 168 lg 1 ja § 146 lg 2 alusel solidaarselt hagejate

kanda.

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

17. Hagejad esitasid määruskaebuse, milles paluvad vaidlustatud määruse tühistada ning teha

uue määruse, millega saata asi tagasi samale maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

17.1. Määruskaebuse kohaselt erinevalt Saksa õiguskorrast kehtib Eestis võõrandamispiirangu

tagajärgede kohta erinorm, mille kohaselt on vastavat piirangut rikkuvad tehingud tühised

(ÄS § 149 lg 3 ls 4). Arvestades, et GmbHS § 15 reguleerib otsesõnu üksnes küsimust

põhikirjas sätestatud piirangute ulatuse, mitte tagajärgede kohta, ei ole maakohtu järeldused

Saksa õigusteooria kohta selles küsimuses asjakohased. Pealegi on Saksa kohtupraktikas

loetud GmbHS § 15 lg-t 1 rikkuvad tehingud tühiseks vaatamata selgesõnalise erinormi

puudumisele. Maakohus seda asjaolu ei arvestanud, sest ei andnud hagejatele võimalust

kostjate seisukohtadele enne hagi menetlusse võtmata jätmist vastata.

17.2. Ebaõige on maakohtu seisukoht, nagu saaks tahteavalduse asendamise nõue tugineda

üksnes seaduses otsesõnu sätestatud alusele. Hagejate nõuded tuginevad eelkõige ÄS § 149

lg-le 3, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-dele 32, 138 ning SEP-i põhikirja p-le 6.2.

2-22-17812

Kui kohus tuvastab, et vaidlusalune tehing on tühine, siis on hagejatel tulenevalt Riigikohtu

praktikast õigus nõuda vastavate tahteavalduste tegemist mh tulenevalt hea usu põhimõttest

ning seda sõltumata nt sellest, kas osanike nimekirjal on konstitutiivne või informatiivne

tähendus.

17.3. Vaidlusalune tehing mõjutab hagejate asjaõiguslikku positsiooni, kuna sisuliselt

võõrandatakse kinnise osaühingu osa kolmandale osapoolele ilma, et eelnevalt pakutaks osa

omandamist vastavalt põhikirjale SEP-ile ja teistele SEP-i osanikele (sh UE-le). Kui EA

võõrandaks talle kuuluva SEP-i osa kooskõlas põhikirjaga, oleks hagejatel võimalik oma

osalust SEP-is suurendada. Samuti mõjutab vaidlusalune tehing hagejate ühinguõiguslikku

positsiooni, kuna tehingu tulemusena saab asuda EA asemel sisuliselt osanikuõigusi teostama

osaühinguväline isik DSVH, saades selliselt ligipääsu nii SEP-i sisemistele aruteludele kui ka

dokumentidele. Põhikirja p 6.2 eesmärk oli sellist olukorda vältida.

17.4. Saksa õiguses ollakse seisukohal, et taolise valdusettevõtja osa müük on võrdne selle

tütarettevõtja osa müügiga, mille suhtes kehtivad põhikirjast sõnaselgelt tulenevad

võõrandamispiirangud. Võõrandamispiirangute rikkumisega on ilmselgelt tegu siis, kui

tehingu esemeks on osalus valdusettevõtjas, mille eesmärk on üksnes osaluse hoidmine

tütarettevõtjas. Nõnda hoitakse valdusettevõtja osa võõrandamisega kunstlikult kõrvale

tütarettevõtja põhikirjas kehtestatud võõrandamispiirangutest, mistõttu on ka kaudne osanik

kohustatud hoiduma valdusettevõtja osa võõrandamisest ilma vastavate nõusolekuteta.

17.5. Täidetud on kõik Saksa teoorias ja praktikas kehtestatud eeldused osa võõrandamise

piirangu kohaldamiseks. EA omas tehingu tegemisel osalust SEP-is, kuna EA-le kuulus ja

kuulub siiani SEP-is ligikaudu 0,98% osalus. EA ainus oluline vara oli SEP-i osa. EA

registreeriti 16.04.2019 osakapitaliga 2500 eurot. EA asutaja oli FS. EA ainus vara peale 32

euro sularaha oli ligikaudu 0,98% osalus SEP-is, mille väärtuseks on 80 000 eurot. See sama

80 000 eurot on kajastatud EA majandusaasta aruannetes finantsinvesteeringuna. Kuna EA ei

osalenud 2020. a majandusaasta aruande kohaselt 2019.–2020. a majandustegevuses, siis on

EA eksisteerimise ainus põhjus osaluse omamine SEP-is. EA-l oli ainuosanik, kes võõrandas

osaluse kolmandale isikule. EA ainuosanik oli enne 23.08.2021 tehtud tehingut FS.

23.08.2021 tehingu tulemusel võõrandas FS oma osaluse EA-s täielikult DSVH-le. Järelikult

on kõik Saksa õiguskirjanduses nimetatud eeldused täidetud. Seetõttu oli võõrandamistehing

hõlmatud SEP-i põhikirjas sisalduva osade müügiprogrammiga.

17.6. Võõrandamistehing on vastuolus SEP-i põhikirja ja eesmärgiga. SEP-i põhikirja 6. ja 7.

peatüki eesmärgiks on tagada osanike kinnine ring ja välistada kolmandatel isikutel ühingus

tegutsemine ning ühingu üle kontrolli omamine. Põhikirja osa võõrandamise piirangud on

suunatud just sellele, et hoida ühingut kontrollivate isikute ringi kinnisena, esmajoones tagada

selle kontrollimine MarkIT-i praeguste ja endiste töötajate poolt. SEP-i põhikirja eesmärgiga

ei ole kooskõlas olukord, kus osa võõrandamise piirangust minnakse kunstlikult mööda

täiendava juriidilise keha loomisega, nagu on seda EA osa võõrandamise puhul tehtud.

Seetõttu oli võõrandamistehing vastuolus SEP-i põhikirja eesmärgi ja mõttega. Maakohus

jättis 28.12.2022 määruses ÄS § 149 lg 3 ja põhikirja p-i 6.2 eesmärgi ekslikult välja

selgitamata ning piirdus grammatilise tõlgendusega.

17.7. Maakohus jättis tähelepanuta, et ÄS § 149 lg 3 ls 4 näeb põhikirjaga vastuolus oleva

tehingu puhul sõnaselgelt ette tehingu (sh võlaõigusliku ja käsutustehingu) tühisuse. Sätte

tagajärjena nii kohustus- kui ka käsutustehingu tühisust kinnitab seejuures seadusandja tahe

ning kohtupraktika (hagiavalduse p 54). Kuna võõrandamispiirangu tagajärjed sätestab

sõnaselgelt Eesti õigus, siis ei ole põhjendatud pöörduda selles küsimuses Saksa õiguse

2-22-17812

juurde, seda eriti olukorras, kus Saksa õiguses vastav säte puudub. Maakohus jättis

tähelepanuta, et Saksa kohtud on sõltumata ÄS § 149 lg 3 ls 4 võrdväärse sätte puudumisest

leidnud, et kaudse osaluse võõrandamise piirangu tagajärjeks on käsutustehingu tühisus.

Tehingu tühisus on sellises olukorras tuvastatud GmbHG § 15 lg 5 ja BGB § 134 (võrdväärne

TsÜS §-ga 87) alusel. Seega on Saksa kohtud tuvastanud kaudse osaluse võõrandamise

käsutustehingu tühisuse isegi siis, kui Saksa õiguskord vastavat tagajärge sõnaselgelt ette ei

näe. Eesti õiguses on aga (käsutus)tehingu tühisus tagajärjena expressis verbis kehtestatud,

mistõttu on ainuvõimalik järeldus, et võõrandamispiirangu rikkumise tagajärjeks on kogu

tehingu tühisus, sh nii võlaõigusliku tehingu kui ka käsutustehingu tühisus. Kostjate ja

maakohtu viited antud küsimuses Saksa õiguskirjandusele on põhjendamatud (kostjate I ja III

vastuse p 63, määruse p 23).

17.8. Maakohus leidis vääralt, et kostjatele ei tulene õiguskorrast kohustust anda tahteavaldust

osa tagastamiseks ega osanike nimekirja muutmiseks. Seejuures juhindus maakohus ekslikult

eeldusest, nagu peaks vastav kohustus tulenema otsesõnu seadusest. Hagis esitatud nõuded on

perspektiivikad. Hagejatel on kostja vastu hagis nimetatud nõuded tahteavalduse andmise

kohustamiseks mh TsÜS § 68 lg 5 alusel. Hagejate nõuete materiaalõiguslik alus tuleneb

eelkõige TsÜS § 68 lg-st 5, ÄS § 149 lg 3 ls-st 4, VÕS §-st 6, TsÜS §-dest 32 ja 138 ning

SEP-i põhikirja p-st 6.2. Seega on olemas materiaalõiguslik alus, mille järgi hagejate nõudeid

lahendada. Asjaolu, et seadusest ei tulene selgesõnalist kohustust, vaid see tuleneb erinevate

sätete koosmõjust ning hea usu põhimõttest ei tähenda, nagu ei eksisteeriks nõude

rahuldamiseks õiguslikku alust. TsÜS § 138 rakendamise eelduseks ei ole seadusest otsesõnu

tuleneva kohustuse olemasolu. Selle sätte eesmärk ongi täiendada kohustuste sisu ning täita

lünkasid olukorras, kus isikud kuritarvitavad oma võimalusi. Riigikohus on korduvalt

märkinud, et tahteavalduse andmise kohustus võib tuleneda ka üksnes hea usu põhimõttest.

Seega on kohustust anda teatud sisuga tahteavaldus varemgi tuletatud üldistest

õiguspõhimõtetest ning erinevate sätete koosmõjust, isegi kui vastavat nõudeõigust seaduses

otsesõnu sätestatud ei ole.

17.9. Hagejatel on õiguslik huvi tehingu tühisuse tuvastamiseks ja tahteavalduste andmiseks

kohustamiseks. Hagi lõppeesmärk on võimaldada hoida ühingut kontrollivate isikute ring

kinnisena, takistada pahatahtlikke ja SEP-i põhikirjaga vastuolus olevaid tehinguid ning

takistada osa võõrandamise piirangust kunstlikku kõrvalehiilimist majandustegevuseta

juriidilise keha loomisega. Maakohtu hinnangul on lepinguvabaduse ja privaatautonoomia

põhimõttest tulenevalt EA osa käsutamise õigus üksnes EA osanikel. Samas ei otsinud kohus

erinevate põhiõiguste tasakaalu, vaid eelistas põhjendamatult kostjate huve hagejate õiguste

üle, et SEP-i osanike ring hoitaks kinnisena ning tehinguid tehtaks kooskõlas SEP-i

põhikirjaga. Hagi rahuldamise tagajärjel oleks mõlemal hagejal võimalus omandada EA-le

kuuluv SEP-i osa, kui EA peaks seda soovima võõrandada ning suurendada seeläbi enda

osalust. SEP-i osanike ringi mittekuuluv isik saab asuda tehingu tulemusel teostama SEP-i

osanikuõigusi, mille välistamiseks olidki SEP-i põhikirjas sisalduvad piirangud mõeldud.

17.10. Maakohus eksis hagi menetlusse võtmisest keeldumisel. Vaidlus puudutab keerulist

ning Eestis pretsedenditut õiguslikku probleemi. Sellises olukorras tuleb hagi menetlusse

võtmisest keeldumisele eelistada menetluse läbiviimist, et kohus saaks vaidlusalustest

küsimustest täieliku ülevaate ning väldiks õiguse ekslikku kohaldamist. Maakohus ei küsinud

enne hagi menetlusse võtmata jätmise määruse koostamist hagejatelt seisukohta kostjate

menetlusdokumentidele. Selle tulemusena tugines maakohus kostjate ühepoolsele versioonile

Saksa õiguspraktika kohta, mis osutus ekslikuks. Välisriigi õiguse sisu väljaselgitamine

hõlmab tõendite kogumist ja hindamist, mis hagi menetlusse võtmise staadiumis ei ole lubatav

(TsMS § 234). Samuti rikkus maakohus menetlusõigusnorme sellega, kui piirdus ÄS § 149 lg

2-22-17812

3 ning SEP-i põhikirja analüüsimisel üksnes sätete grammatilise tõlgendusega. Sätete

eesmärgipärane tõlgendamine toetab ühemõtteliselt järeldust, mille kohaselt on vaidlusalune

tehing tühine. Kui maakohus oleks võimaldanud hagejatel enne hagi menetlusse võtmisest

keeldumist neid asjaolusid kohtule selgitada, siis oleks maakohus jõudnud teistsugusele

lõppjäreldusele.

18. EA ja DSVH paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata ning menetluskulud hagejate

kanda.

18.1. Hagejad on asunud vaidlustama tehingut, mille pooleks nad ei ole ning mille osas neil

puudub õiguslik puutumus. Hagejate poolt vaidlustatud FS ja DSVH vaheline tehing ei

mõjuta hagejate asjaõiguslikku ega ühinguõiguslikku positsiooni. SEP-i osanikuks on endiselt

EA, kellele laienevad kõik seadusest tulenevad osaniku õigused ning keda SEP-il tuleb

kohelda täisväärtusliku osanikuna. FS ja DSVH vaheline EA osa võõrandamine ei riku ühelgi

viisil SEP-i subjektiivseid õigusi. Sõltumata sellest, kes on EA osanik, tuleb SEP-il täita EA

suhtes kõiki seadusest ja põhikirjast tulenevaid kohustusi. Seega ei oma hageja asjaõigusliku

ega ühinguõigusliku positsiooni vaatest mingit õiguslikku tähendust, kes on EA osanikuks.

SEP-i ning EA vahelistes suhetes on pooltel samad õigused ja kohustused sõltumata sellest,

kes on EA osanik. UE positsioon hagi esitamisel jääb arusaamatuks. UE näol on tegemist

SEP-i osanikuga, kellele kuulub 1,63% suurune osalus SEP-is (osa nimiväärtusega 120 eurot).

UE-d ei puuduta ühelgi viisil asjaolu, kes on EA osanikuks. Hagejad ei ole hagis ühelgi viisil

näidanud, kuidas FS-i ja DSVH vaheline EA osaluse võõrandamine rikub nende õigusi.

18.2. Hagejate sooritusnõuded on õiguslikult perspektiivitud. Hagejad ei ole hagiavalduses

ega määruskaebuses esitanud ühtegi seaduse sätet, millest tulenevalt saaksid hagejad asuda

esitama FS ja DSVH nimel sooritusnõudeid. Samuti ei nähtu hagiavaldusest nõudenormi,

mille alusel saaksid hagejad nõuda kostjatelt hagi esemeks olevaid sooritusi, s.o nõuda hagis

nõutud tahteavalduste tegemist. Ainsad hagejate esitatud nõudenormid nähtuvad hagiavalduse

p-st 59, kus hagejad on viidanud võlaõigusseaduse (VÕS) §-dele 1028 ja 1032. Puudub

kahtlus, et hagejad ei saa ühelgi hagi aluseks oleval asjaolul olla alusetu rikastumise võlasuhte

pooleks. Hagejad ei ole teinud kostjatele mis tahes (alusetuid) sooritusi, mida nad saaksid

kostjatelt tagasi nõuda VÕS § 1028 jj alusel. Ka hagejad ise ei ole hagi alusena väitnud, et nad

on teinud kostjatele sooritusi, mille tagastamist nad võiksid kostjatelt nõuda.

18.3. Hea usu põhimõttest ei saa tuleneda sooritusnõudeid (RKTKo 29.10.2014, 3-2-1-89-14,

p 22). Hagejad on viidanud erinevatele Riigikohtu lahenditele, mis käsitlevad ühingu osaniku

või aktsionäri kohustust hääletada osanike või aktsionäride otsuse poolt (nt RKTKo 3-2-1-97-

11). Sellised väited on asjakohatud, kuna need puudutavad ühingu otsuse tegemist ning

õigussuhet, mille pooleks osanik või aktsionär on. Käesoleval juhul on hagejad esitanud aga

sooritusnõuded sellise õigussuhte kohta, mille pooleks nad ei ole ning mis nende õigusi ei

puuduta. Sellised olukorrad ei ole faktiliselt ega õiguslikult võrreldavad. Kolmandate isikute

eest sooritusnõuete esitamine ja nende kohustamine sooritusnõuete täitmiseks tahteavalduste

andmiseks ei ole võimalik. Lisaks TsÜS § 68 lg 5, ÄS § 149 lg 3 ja TsÜS § 32 ei ole

nõudenormid. Ka SEP-i põhikirja p 6.2 ei ole nõudenorm.

18.4. Hagejatel puudub õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks. Hagejad ei ole hagiavalduses

ega määruskaebuses põhistanud ega tõendanud, milline on hagejate õiguslik huvi hagi

resolutsiooni p-s 1 nimetatud tuvastusnõude esitamiseks. Olukorras, kus hagejad ei ole

tuvastushagi esitamiseks õigusliku huvi olemasolu põhistanud, ei saa kohus asuda hagi alust

ise täiendama ega õiguslikku huvi nn juurde tõlgendama. Kostjad juhivad tähelepanu, et

olukorras, kus hageja on esitanud sooritusnõude ehk kohustamisnõude, puudub tuvastusnõude

2-22-17812

eraldiseisvaks menetlemiseks üldse õigustatud huvi. Hagejate tuvastusnõue on õiguslikult

lubamatu ning tuleb jätta menetlusse võtmata (RKTKo 2-17-13391, p 23; 3-2-1-157-12, p 14;

3-2-1-71-16, p 12). Hagejate esitatud hagis on tuvastusnõuet käsitletud kui hagis esitatud

kohustamisnõude ehk sooritusnõude maksmapaneku ühte eeldust. Sooritusnõude

eeldusküsimuste osas ei saa aga tuvastusnõuet esitada, kuna sellised eeldusküsimused

lahendatakse sooritusnõude lahendamise käigus (RKTKo 3-2-1-71-16, 3-2-1-122-08, 3-2-1-

20-16, 3-2-1-157-12).

18.5. Kaudse osaluse võõrandamisel ei saa põhikirjaline piirang muuta kaudse osaluse

võõrandamist tühiseks ei Eesti ega Saksa õiguse kohaselt. Ei ole õige, et Eesti õigus ja Saksa

õigus ei ole põhikirjalise piirangu rikkumise tagajärje osas olemuslikult võrreldavad. Saksa

õiguskirjanduse ühene valitsev arvamus on, et kaudse osaluse võõrandamise korral ei ole

põhikirjalise piirangu rikkumise tagajärg sellise tehingu tühisus, st piirangul ei ole kaudse

osaluse võõrandamisel asjaõiguslikku toimet. Teisisõnu, kui selle ühingu, mille põhikirjas on

vastavad võõrandamise piirangud ette nähtud, osalustega tehinguid ei tehta ning tehing

toimub üksnes kaudse osalusega, on selle piirangu rikkumise tulemuseks üksnes võlaõiguslike

nõuete tekkimine. Kaudse osaluse võõrandamisel on põhikirjaliste piirangute asjaõigusliku

mõju puudumise kohta Saksa õiguskirjanduses välja kujunenud põhjalik teoreetiline alus,

mille ühene järeldus on, et selles suhtes asjaõiguslikku mõju ei ole ning seega ei saa

põhikirjaline piirang tuua kaudse osalusega tehingu tegemisel kaasa tehingu tühisust. Lisaks

jõuaksime hagejate esitatud käsitluse kohaselt tulemuseni, kus tehinguliselt (sest põhikiri on

tehing) saaks piirata kolmanda isiku õigust enda vara käsutada. Selline tulemus on

põhimõtteliselt ebaõige. Ka Saksa õiguskirjanduses märgitakse üheselt, et ühingu põhikirjaga

ei saa ette näha piiranguid, mis ületavad vastava ühingu piirid, kuna põhikirjaga saab

kehtestada reegleid üksnes konkreetsele ühingule, mitte aga sellest väljapoole.

Ka TsÜS-i kommentaarides nimetatakse ÄS § 149 lg-t 3 erinormiks TsÜS § 76 suhtes.

Seetõttu kehtivad kaalutlused, milleni on jõutud Saksa õiguses vastavalt BGB § 137 ja

GmbHG § 15 lg 5 omavahelise suhte määratlemisel, ka Eestis TsÜS § 76 ja ÄS § 149 lg 3

suhtes. Teisisõnu, ÄS § 149 lg 3 on erinorm TsÜS § 76 suhtes, kuid see kehtib üksnes tehingu

poolte vahel, ühingu puhul aga üksnes konkreetse ühingu sees.

18.6. Ebaõige on hagejate väide, et kui hagejad ei saa enda nõuet hagis esitatud viisil esitada,

siis ei saa ühing või osanikud ÄS § 149 lg-le 3 tugineda ja see muutub sisutühjaks. Ühing või

osanikud saavad endiselt ÄS § 149 lg-le 3 tugineda, aga üksnes siis, kui tehing tehakse selle

ühingu osalusega, kus on vastav põhikirjaline piirang ette nähtud.

19. FS palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.

19.1. FS-i hinnangul puudub käesoleval juhul mõistlik põhjus ja vajadus ÄS § 149 lg 3

sisuliseks tõlgendamiseks esimeses järjekorras asuda analüüsima Saksa õiguskorras sisalduvat

sarnast regulatsiooninormi. Tehingu tühisuse (sh võõrandamise keeldu puudutavate) seaduses

sätestatud alustega seonduvat kohtupraktikat on meie õiguskorras piisavalt. Ühtlasi on olemas

kehtiv õiguslik regulatsioon ja kohtupraktika ka tehingu tühisuse õiguslike tagajärgede osas.

19.2. Käesoleva vaidluse seisukohalt omavad õiguslikku tähendust esmajoones küsimused

SEP-i põhikirja sätete siduvusest kolmandate isikute suhtes, osade võõrandamistehingu

tühisuse tagajärgedest ning hagejate õigustatud huvist. Kõik vastavad küsimused on võimalik

ja otstarbekas lahendada Eestis kehtiva normatiivõiguse ja kohtupraktika pinnalt, mida Harju

Maakohus on ka teinud. FS jagab maakohtu seisukohta, mille kohaselt on SEP-i põhikirja

2-22-17812

näol tegemist osanike vahelise lepinguga, mis ei saa reguleerida ega mõjutada kolmandate

isikute õigusi ja kohustusi.

19.3. FS juhib tähelepanu sellele, et hagi aluseks oleva ÄS § 149 lg 3 redaktsioon on alates

01.02.2023 muutunud. Uus redaktsioon näeb ette, et osa võõrandamise piiranguid on võimalik

ühingu põhikirjaga ette näha üksnes tingimusel, et sellega nõustuvad kõik ühingu osanikud.

Kuivõrd tegemist on omandiõigust piirava tingimusega, on selline eeldus ka mõistlik. SEP-i

põhikirjas sätestati osa võõrandamise piirang esmakordselt alles 23.04.2020. Vastava

muudatuse poolt ei hääletanud aga kõik ühingu osanikud (k. a EA), vaid põhikirja muudeti

enamusosanike häältega. Vastavaid asjaolusid tuleb FS-i hinnangul vältimatult arvestada

SEP-i kehtiva põhikirja eesmärgi ja mõtte tõlgendamisel. Käesoleval juhul ei ole 23.04.2020

muudatused põhikirja sisse viidud mitte lähtuvalt (kõigi) osanike soovist ja huvist hoida SEP-i

osanike ringi muutumatuna, vaid kontrolliva enamusosaniku pahatahtlikust soovist muuta

vähemusosanikele võimatuks enda osa vaba võõrandamine turutingimustel.

19.4. Kuivõrd seonduvalt ÄS § 149 lg-s 3 sätestatud piiranguga seadus teistsugust

tagasitäitmise korda ette ei näe, saab tühise tehingu raames toimunud käsutustehingu eset

tagasi nõuda üksnes alusetu rikastumise sätete alusel. Vastaval lepinguvälisel õigusel põhinev

nõue saab siiski olla üksnes isikul, kes on tühise tehingu alusel eseme üle andnud. Seadus ei

näe ette võimalust, et tagasitäitmise nõude esitab üleandja eest kolmas isik.

19.5. FS ei nõustu hagejate etteheidetega menetlusõiguse võimaliku rikkumise osas.

Maakohus on lõppjäreldusi ülimalt süsteemselt põhjendanud, kaaludes seejuures kõiki

vaidlusega seonduvaid aspekte. Kohus on kummutanud hagejate veendumuse selles osas, et

tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, mis tingib omakorda vajaduse anda sellele lõplik

hinnang kohtumenetluses. Nii menetlusosalistele kui ka kohtule koormava menetluse

eesmärgiks ei saa olla õigusteoreetiliste konstruktsioonide analüüsimine, kui need ei saa

puudutada hagejate õigusi. Eestis on olemas kohtupraktika nii tehingu tühisuse, tagasitäitmise

kui ka sellega seonduvate nõudeõiguste küsimuses.

20. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

21. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta määruskaebus

rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse

põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6 ls 2). Vastuseks määruskaebusele

märgib ringkonnakohus järgmist.

22. Ringkonnakohus leiab esmalt, et maakohus ei ole hagi menetlusse võtmisest keeldumisel

eksinud menetlusõiguse normide vastu. Hagejad esitasid oma põhjalikud seisukohad ning

käsitluse Saksa kohtupraktika osas juba hagiavalduses. Maakohus andis kostjatele võimaluse

hagiavalduse menetlusse võtmise osas seisukoha esitamiseks ning mõlemad pooled on saanud

esitada oma käsitluse Saksa kohtupraktika kohta vaidlusaluses küsimuses. Seega ei nähtu

ringkonnakohtule, et maakohus oleks jätnud poolte seisukohad praeguses menetluses välja

selgitamata. Seejuures ei ole maakohus hagi menetlusse võtmisest keeldumisel kogunud ega

hinnanud Saksa õiguse sisu väljaselgitamiseks tõendeid (TsMS § 234). Maakohus on

tuginenud hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisel hagis esitatud faktilistele

asjaoludele, Eesti äriseadustikule ning Riigikohtu kujundatud praktikale. Maakohus on

2-22-17812

käsitlenud poolte viiteid Saksa õigusteooriale ja kohtupraktikale põgusalt üksnes vaidlustatud

määruse p-s 23. Seega ei ole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus Eestis rakenduspraktika

selles küsimuses puudub, mis oleks eeldanud välisriigis kehtiva materiaalõiguse normi sisu

hindamist. Muuhulgas on hagejad ise määruskaebuses selgitanud, et kuna

võõrandamispiirangu tagajärjed sätestab sõnaselgelt Eesti õigus, siis ei ole põhjendatud

pöörduda selles küsimuses Saksa õiguse juurde, seda eriti olukorras, kus Saksa õiguses vastav

säte puudub. Eeltoodust tulenevalt ei käsitle kolleegium poolte väiteid seoses Saksa õiguses ja

kohtupraktikas valitsevate tõlgendustega.

23. Hagejad on leidnud, et maakohtu seisukoht, nagu saaks tahteavalduse asendamise nõue

tugineda üksnes seaduses otsesõnu sätestatud alusele, on ebaõige ning vaidlusalune tehing

mõjutab nii hagejate asjaõiguslikku kui ka ühinguõiguslikku positsiooni. Kolleegium sellega

ei nõustu.

23.1. Maakohus on viidanud õigesti Riigikohtu seisukohale, et isik saab esitada

käsutustehingu tühisuse tuvastamise hagi vaid juhul, kui tehing mõjutab tema asjaõiguslikku

positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust, või kui hagi esitamise õigus tuleneb

otse seadusest (RKTKo 16.06.2021, 2-17-9822, p 14; RKTKo 13.02.2008, 3-2-1-140-07, p

14). Hagejad on toonud määruskaebuses välja, et nende nõuete materiaalõiguslik alus tuleneb

eelkõige TsÜS § 68 lg-st 5, ÄS § 149 lg 3 ls-st 4, VÕS §-st 6, TsÜS §-st 32 ja § 138 ning

SEP-i põhikirja p-st 6.2. Kolleegium märgib, et hagejate välja toodud normid ei ole

nõudenormid, sh ka nende koosmõjus. Ka ühe osaühingu põhikiri ei saa olla praegusel juhul

nõude aluseks, kuivõrd osaühingu põhikirjas kehtestatud osa võõrandamise piirangud ei laiene

ega saa laieneda osaniku osanikule, nagu leidis õigesti ka maakohus. Ka ringkonnakohtule ei

ole teada sellist õigusnormi, millest tuleneks hagejatele õigus tugineda 23.08.2023

(käsutus)tehingu tühisusele.

23.2. Maakohus on õigesti analüüsinud järgmisena, kas EA osa võõrandamise tehing

mõjutaks mõnd hagejate asjaõigust ning leidnud, et EA osa võõrandamine ei mõjuta ega saa

mõjutada SEP-i ega UE asjaõiguslikku positsiooni. Kumbki hageja ei nõua osa üleandmist

endale. Hagejad on kaebuses selgitanud, et mõju väljendub selles, et eelnevalt ei pakutud osa

omandamist vastavalt põhikirjale SEP-ile ja teistele SEP-i osanikele (sh UE-le), mille tõttu

oleks hagejatel olnud võimalik oma osalust SEP-is suurendada. Ringkonnakohtu hinnangul ei

ole selline käsitlus õiguslikult võimalik. Sellega, et FS võõrandas EA osa DSVH-le, ei

muutunud SEP-i osanike ring ega ka osaluste suurus. EA osaniku vahetumine ei muuda SEP-i

ja EA omavahelisi õigusi ega kohustusi ega ka osanike, s.o UE ja EA omavahelisi õigusi ega

kohustusi. Olukord oleks kolleegiumi hinnangul teistsugune, kui EA oleks SEP-i osa

võõrandanud DSVH-le, millisel juhul kohalduksid SEP-i põhikirja p-st 6.2 tulenevad

võõrandamispiirangud. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.

23.3. Maakohus on õigesti analüüsinud ka seda, kas EA osa võõrandamise tehing mõjutaks

kummagi hageja ühinguõiguslikku positsiooni ning leidnud, et UE osanikuõigusi ei mõjuta

ühelgi viisil asjaolu, kes on EA (SEP-i väikeosaniku) osanik. Hagejad on kaebuses selgitanud,

et tehingu tulemusena saab asuda EA asemel sisuliselt osanikuõigusi teostama

osaühinguväline isik DSVH, saades selliselt ligipääsu nii SEP-i sisemistele aruteludele kui ka

dokumentidele, mis on põhikirja p-i 6.2 eesmärgiga vastuolus. Kolleegium jagab siinkohal

maakohtu seisukohta, et lepinguvabaduse ja privaatautonoomia põhimõttest tulenevalt on EA

osa käsutamise õigus üksnes EA osanikel, mille tõttu ei ole hagejatel õigust kehtestada EA

osa võõrandamise tingimusi. SEP-i põhikirjast ei tulene piiranguid EA osa käsutamise

tingimuste ega eelduste osas ning sellele pole ka hagejad tuginenud. Eeltoodust tulenevalt

2-22-17812

leidis maakohus õigesti, et kuivõrd vaidlustatud tehing ei mõjutanud SEP-i ega UE

asjaõiguslikku positsiooni, ei saa hagejad tehingu tühisusele tugineda.

23.4. Asjakohased ei ole hagejate viited ka hea usu põhimõttele ning viidatud Riigikohtu

praktikale, mis käsitleb aktsionäri õigust hääletada üldkoosolekul teatud viisil (RKTKm

16.10.2017, 2-16-18531, p 13; RKTKm 27.10.2011, 3-2-1-97-11, p 35) ning seda, et

tahteavalduse andmise kohustus võib tuleneda ka üksnes hea usu põhimõttest (RKTKo

25.05.2016, 3-2-1-35-16, p 27, RKTKo 2-17-4267, p 38). Kolleegiumile sellist seisukohta, et

tahteavalduse andmise kohustus võiks tuleneda ka üksnes hea usu põhimõttest hagejate

viidatud lahenditest ei nähtu. Riigikohtu praktika, mis puudutab aktsionäri õigust hääletada

üldkoosolekul teatud viisil, põhineb põhikirjast tulenevatel kohustustel. Praeguses asjas on

kolleegium leidnud, et EA-le ei ole võimalik laiendada SEP-i põhikirjast tulenevaid kohustusi,

mistõttu pole võimalik ka seeläbi SEP-i põhikirja p-st 6.2 tulenevaid kohustusi rikkuda.

Lisaks ei saa Riigikohtu kujundatud praktika kohaselt üldjuhul üldisest hea usu põhimõttest

tuleneda otseseid kohustamisnõudeid (RKTKo 29.10.2014, 3-2-1-89-14, p 22) ning hea usu

põhimõtte vastane käitumine ei saa olla lepingu tühisuse ega tühistamise alus (RKTKo

13.02.2008, 3-2-1-140-07, p 29; RKTKo 29.03.2004, 3-2-1-41-04, p 24). Kaebusest ei nähtu

mh, milles väljendub kostjate hea usu põhimõtte vastane käitumine. Seega on maakohus

õigesti leidnud, et hagejatel ei ole õigust 23.08.2021 tehingut vaidlustada ka vastuolu tõttu hea

usu põhimõttega ega heade kommetega.

24. Hagejad on leidnud, et neil on õiguslik huvi tehingu tühisuse tuvastamiseks ja

tahteavalduste andmise kohustamiseks. Hagejad on kaebuses välja toonud, et hagi

lõppeesmärk on võimaldada hoida ühingut kontrollivate isikute ring kinnisena, takistada

pahatahtlikke ja SEP-i põhikirjaga vastuolus olevaid tehinguid ning takistada osa

võõrandamise piirangust kunstlikku kõrvalehiilimist majandustegevuseta juriidilise keha

loomisega. Kolleegium märgib, et tuvastushagi subsidiaarsusest tulenevalt puudub üldiselt

õiguslik huvi tuvastusnõude esitamiseks, kui hageja on esitanud menetluses sooritus- või

kujundushagi, mille ese kattub tuvastusnõude esemega. Hagejad on palunud hagiavalduses

tuvastada FS-i ja DSVH vahel tehtud 23.08.2021 võõrandamistehingu kohustus- ja

käsutustehingu tühisuse ning andma tahteavaldused osanike nimekirja muutmiseks.

Alternatiivselt on esitatud eraldiseisev kohustamisnõue, s.o DSVH-l tuleb anda FS-le üle EA

osa. Seega on sooritusnõude eeldusküsimuseks ka 23.08.2021 võõrandamistehingu kehtivus,

mistõttu ei saa selles osas tuvastusnõuet esitada. Veel enam on hagejad palunud tuvastada

kohustustehingu tühisuse, kuid hagejad ei ole tehingu pooleks. Tuvastushuvi kohustustehingu

osas kuulub üksnes tehingu pooltele ning ei saa hagejate õigusi rikkuda (RKTKo 09.04.2014,

3-2-1-18-14, p-d 16–25).

Veel enam ei ole hagejad oma õiguslikku huvi kaebuses põhjendanud. Hagejate ainus

põhjendus on, et DSVH ei kuulunud enne osanike ringi, mistõttu on võimalus DSVH-l SEP-i

kõrval teise MarkIT-i suuraktsionärina mõjutada SEP-i otsuseid ning saada informatsiooni

SEP-i dokumentide ja sisemiste arutelude kohta. Hagejad ei ole toonud välja, kuidas

võõrandamistehingu tõttu on võimalik DSVH-il mõjutada SEP-i otsuseid. EA-le kuulub

0,98% SEP-i osadest, s.o EA on üksnes SEP-i väikeosanik. Kolleegiumile ei nähtu, et

tuvastushagi esitamise ajal ning asja sisulise arutamise lõpuni oleks olemas aktuaalne oht

hagejate õiguslikule positsioonile ja sellest tulenevale vajadusele saavutada õigusselgus.

Seega on maakohus õigesti leidnud, et hagejatel puudub praegusel juhul tuvastushuvi TsMS §

368 lg 1 kohase tuvastushagi esitamiseks.

25. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et isegi, kui pidada võimalikuks osa

võõrandamispiirangu laienemist osaniku osanikele, ei oleks hagejatel õigust 23.08.2021

2-22-17812

tehingu tühisusele tugineda. Tagajärjed saaksid olla võlaõiguslikud (eeskätt kahju hüvitamise

nõue), kuid mitte asjaõiguslikud. Hagejad on asunud vaidlustama tehingut, mille pooleks nad

ise ei ole ning isegi, kui FS ja DSVH vaheline käsutus- ja/või kohustustehing oleks tühine, siis

saaks tagasitäitmise või alusetu rikastumise võlasuhe tekkida üksnes tehingu poolte vahel.

26. Eeltoodust tulenevalt ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määruse tühistamiseks

ning asja tagasi saatmiseks samale maakohtule uueks menetlusse võtmise otsustamiseks.

Maakohus on õigesti keeldunud TsMS § 371 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel hagiavalduse menetlusse

võtmisest. Ringkonnakohus märgib, et kuigi kohus on poolte palvel määruskaebuse

lahendamist kompromissiläbirääkimiste tõttu korduvalt edasi lükanud ja poolte arvates võiks

seda teha veel detsembrini 2025, ei pea kohus seda võimalikuks. Aeg kokku leppimiseks on

olnud enam kui piisav, seda saab teha kohtuväliselt ning hagejatel on endiselt võimalus

vajadusel kohtusse pöörduda.

27. Hagejad esitasid määruskaebuse lisadena täiendavad tõendid (lisad 1–9) ning 30.01.2023

lisade tõlked (lisad 1.1–9.1). TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks

esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Siiski leiab kolleegium, et kuivõrd praegusel juhul ei ole

põhjendatud hinnata välisriigi õigust vaidlusaluses küsimuses (vt määruse p 22), siis ei ole

nimetatud tõendid käesoleva asja lahendamisel asjakohased. Seega ei võta ringkonnakohus

neid asja materjalide juurde ning need tagastatakse määruskaebuse esitajatele.

28. Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, siis kannavad määruskaebuse esitamisest

tingitud menetluskulud hagejad võrdsetes osades TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel.

29. TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus asja lõpetavas määruses menetluskulusid

kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Kaebuse lahendamisel maakohtu asja lõpetava määruse peale, millega maakohus

menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust

kindlaks ei määra. Seega määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus.

(allkirjastatud digitaalselt)