2-23-16258/45 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Kaija Piirmets

Otsuse kuupäev

19.09.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-16258

Tsiviilasi

Elektriauto Kaksi OÜ ja Elektriauto Rent Aktsiaseltsi

hagid KiirAutoLaen.EE OÜ vastu omandiõiguse tunnus-

tamise, valduse üleandmise, kahju hüvitamise ja lepingute

tühisuse tuvastamise nõuetes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 22.11.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Elektriauto Kaksi OÜ ja Elektriauto Rent Aktsiaseltsi

apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

Elektriauto Kaksi OÜ kaebuselt 41 907,13 €, Elektriauto

Rent Aktsiaseltsi kaebuselt 11 800 € ja mõlema hageja ühiselt

nõudelt 10 500 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad (apellandid) Elektriauto Kaksi OÜ (registrikood

16186225) ja Elektriauto Rent Aktsiaselts (registrikood

14829587), ühine seaduslik esindaja juhatuse liige L.E

Kostja (vastustaja) KiirAutoLaen.EE OÜ (registrikood

10232728), lepinguline esindaja Aivira Kollamaa

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1.

Harju Maakohtu 22.11.2024 otsus tühistada käenduslepinguid puudutavas

osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

I.1.1 jätta nõuded käenduslepingute nr FI26052023-4, FI26052023-5 ja

FI26052023-6 tühisuse tuvastamiseks läbi vaatamata;

I.1.2 jätta nõue käenduslepingu nr FI26052023-3 tühisuse tuvastamiseks

rahuldamata;

I.1.3 mitte teha otsust käenduslepingute nr FI26052023-1 ja FI26052023-2

kohta.

I.2.

Täpsustada p-s I.1 viidatud otsuse resolutsiooni p 3 sõnastust, tühistades seal

viidatud hagi tagamise abinõu, mitte aga hagi tagamise määrust.

I.3.

Muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust hagejate vahel ja jätta

kostja kulud kummagi hageja kanda võrdsetes osades, aga kummagi hageja

kulud tema enda kanda.

I.4.

Muuta maakohtu määratud tsiviilasja hinda ja mõista välja täiendav riigilõiv

vastavalt kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.

I.5.

Ülejäänud osas jätta p-s I.1 viidatud otsuse resolutsioon muutmata,

arvestades lisaks käesoleva otsuse põhjendustega.

I.6.

Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

I.7.

Menetluskulud ringkonnakohtus jätta solidaarselt hagejate kanda.

I.8.

Määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus vastavalt kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Jätta läbi vaatamata käenduslepingute nr FI26052023-4, FI26052023-5 ja

FI26052023-6 tühisuse tuvastamise nõuded.

II.2. Jätta hagi rahuldamata.

II.3. Tühistada Harju maakohtu 22.11.2023 hagi tagamise määrusega rakendatud

hagi tagamise abinõu, millega keelati KiirAutoLaen.ee OÜ-l sõiduki Škoda

Enyaq 60, VIN: TMBJB7NY9MF025066, registreerimismärgiga 208XMV

võõrandamine ning seati Transpordiameti liiklusregistrisse käsutamise

keelumärge Elektriauto Kaksi OÜ ja Elektriauto Rent Aktsiaseltsi kasuks

tsiviilasjas nr 2-23-16258 hagetava nõude tagamiseks.

II.4. Määrata tsiviilasja hind hageja Elektriauto Kaksi OÜ nõuetelt 41 907,13 €,

Elektriauto Rent Aktsiaseltsi nõuetelt 11 800 € ja ühistelt nõuetelt 10 500 €.

II.5. Kostja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta võrdsetes osades

hagejate kanda, aga kummagi hageja kulud tema enda kanda.

II.6. Määrata kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks maa-

kohtus 1135 € ja apellatsioonimenetluses 500 €. Mõista hagejatelt Elektriauto

Kaksi OÜ-lt ja Elektriauto Rent Aktsiaseltsilt kummaltki kostja

KiirAutoLaen.EE OÜ kasuks välja 817,50 €. Hagejatel tuleb väljamõistetud

menetluskulu summalt tasuda kostjale alates otsuse jõustumisest kuni kulude

hüvitamiseni viivist VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras.

II.7. Mõista hagejalt Elektriauto Kaksi OÜ-lt riigituludesse Eesti Vabariigi kasuks

välja tasumata riigilõiv 1225 €. Välja mõistetud riigilõiv tuleb tasuda 15

päeva jooksul otsuse jõustumisest ja selle tasumisega viivitamise korral tuleb

tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 ls 2

määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv

sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

2 (12)

menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Elektriauto Kaksi OÜ (hageja I) ja Elektriauto Rent Aktsiaselts (hageja II) esitasid

16.11.2023 Harju Maakohtule hagi KiirAutoLaen.EE OÜ (kostja) vastu. Hagejad täpsustasid

ja täiendasi oma nõudeid 22.04.2024 avalduses, mille kohaselt palusid järgmist:

(a) tuvastada laenulepingu nr FI22062023-1 (laenuleping) tühisus;

(b) tuvastada sõiduki Škoda Enyaq 60 (VIN: TMBJB7NY9MF025066,

registreerimismärk 208XMV, edaspidi: sõiduk) müügilepingu nr FI22062023-1

(müügileping) tühisus;

(c) tuvastada sõiduki järelmaksuga müügilepingu nr FI22062023-1 (järelmaksuga

müügileping) tühisus;

(d) tuvastada käenduslepingute nr FI26052023-3, FI26052023-4, FI26052023-5 ja

FI26052023-6 tühisus;

(e) tunnustada hageja I omandiõigust sõidukile ja kohustada kostjat andma talle üle

sõiduki valdus;

(f) mõista kostjalt hageja I kasuks välja sissenõutavaks muutunud kahjuhüvitis 2607,13 €

seoses sõiduki omavolilise äravõtmisega.

1.1.

Hagejad tõid esile, et kostja ja hageja II, mida esindas ES (edaspidi: hagejate juhataja),

sõlmisid 22.06.2023 laenulepingu. Lepingu järgi laenas hageja II kostjalt 10 000 €

intressimääraga 42% aastas. Laenu tagastamise tähtaeg oli 21.06.2024 ja selle pidi tagastama

kaheteistkümne osamaksega maksegraafiku alusel, esimese osamakse tagastamise tähtaeg oli

21.07.2023. Laenusumma kanti lepingu järgi hagejate juhataja pangakontole.

1.2.

Laenulepingu osaks on sõiduki müügileping ja selle lisaks on sõiduki üleandmis-

vastuvõtu akt. Sõiduki müügilepingut laenulepingu dokumentide hulgas ei ole. Akti kohaselt

on ülevõtjaks kostja ja üleandjaks Elektriauto Kaksi AS. Lepingu tekst on vigane. Hageja I on

osaühing ja hageja II tütarettevõte. Sõiduki hinnaks on määratud 10 000 €, kuigi tegelikkuses

on sõiduki turuhind 27 500 €.

1.3.

Hageja II nõukogu ei olnud teadlik, et hagejate juhataja lepingud sõlmis, ega ole

tehinguid hiljem heaks kiitnud. Seetõttu on kõnealused lepingud kehtetud.

1.4.

Hagejad esitasid 25.10.2023 kostjale lepingute tühistamise avalduse ja taotlesid sõiduki

omanikuvahetuse algatamist.

1.5.

Kostja võttis 12.11.2023 omavoliliselt sõiduki Elektritakso OÜ (hageja I rentnik)

parklast Tartust. Samal päeval saatis kostja hagejale I sõiduki järelmaksuga müügilepingu

ülesütlemise avalduse. Kostja väitel sõiduki järelmaksu müügileping sõlmiti 22.06.2023.

1.6.

Hageja II ja hageja I rentniku vahel on sõlmitud koostööleping, mille lisana vormistatud

üleandmise-vastuvõtmise aktis on märgitud rentniku igakuised rendimaksed. Hagejate

sisemise korralduse kohaselt oli sõiduk hageja I omandis ning tema sai ka sõiduki

väljarentimise eest tasu 17,40 € päevas. Kostja poolt sõiduki valduse omavolilise hõivamise

tõttu jäi hagejal I saamata tulu, sest rentnik ei saanud sõidukit kasutada ega maksnud renti.

1.7.

Lisaks lepingu tühisuse tunnustele on laenulepinguga tekitatud õiguslikul suhtel ka

näiliku tehingu tunnused:

-

lepingusse ei ole märgitud hageja II pangakonto numbrit, millele laen üle kantakse,

vaid p-s 3.8 on hagejate juhataja pangakonto number;

-

lepingu tüüptingimused viitavad lepingu sõlmimisele füüsilise isikuga;

-

laenusumma on üle kantud füüsilisele isikule;

3 (12)

-

hagejate juhataja sõlmis enda nimel laenulepingu tagamiseks käenduslepingu.

Seega sõlmiti laenuleping kostja ja hagejate juhataja vahel, kes asus ka laenu tagastama.

1.8.

Alternatiivselt on lepingud tühisused vastuolude tõttu heade kommete ja avaliku

korraga. Lepingud sõlmiti hagejatele äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja vastastikuste

kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Laenusumma on 10 000 €,

kuid tagatisena omandas kostja sõiduki turuväärtusega vähemalt 27 500 €, lisaks sõlmiti

käenduslepingud maksimaalse vastutussummaga 15 000 €.

2. Hagejate taotlusel tagas maakohus hagi 22.11.2023 määrusega, millega keelati kostjal

sõiduki võõrandamine ja seati liiklusregistrisse käsutamise keelumärge hagejate kasuks.

3. Kostja vaidles hagile vastu.

3.1.

Hagejad on omavahel seotud ettevõtted, mistõttu leppisidki kostja ja hageja II kokku, et

hageja II kohustusi tagab hagejale I kuuluv sõiduk.

3.2.

Laenuleping on kehtiv, sest äriregistrist ei nähtu hageja II juhatuse liikme esindusõiguse

piirang.

3.3.

Laenusumma ülekandmine teise isiku pangakontole, kui laenusaajal on selleks soov ja

nõusolek, on seadusega kooskõlas. Laenulepingu lisas on sõiduki üleandmise-vastuvõtmise

aktid, müügileping ise aga oli sõlmitud transpordiameti e-teeninduse süsteemis, mis on igati

kooskõlas kehtivate nõuetega. Pole oluline, et üleandmise-vastuvõtu aktis üleandja nimes

kasutati „OÜ“ asemel lühendit „AS“, sest registrikood on õige.

3.4.

Tavapäraselt on laenuandja kohustus tagatise hindamisel veenduda, et selle väärtus ei

jää alla väljastatava laenu. Laenuandja ei pea määrama täpset turuhinda, vaid pigem

kindlustama, et tagatisvara väärtus on piisav ja katab laenusaaja võla. Sõiduki hindamisel

lähtus kostja sellest, et sõiduki minimaalne väärtus oleks piisav laenukohustuste tagamiseks.

Hind ei mõjuta laenulepingu kehtivust ega selle täitmist. Laenuleping oli kehtiv kuni kostja

ülesütlemiseni.

3.5.

Hageja II ei täitnud laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi. Kostja käitus vastavalt

lepingu p-le 13.15, saates 05.10.2023 hagejate aadressile sõiduki tagastamise nõude. Hageja II

ei täitnud nõuet tagatiseks oleva sõiduki valduse tagastamiseks. Laenulepingu p 13.17

kohaselt pöördus kostja vastava teenuse osutaja poole palvega tuua kostjale tagatiseks oleva

sõiduk.

3.6.

Kahju suurus, sh tulevikus tekkiva kahju suurus ja põhjuslik seos on tõendamata. Juhul,

kui kohus tuvastab laenulepingu tühisuse, tuleb seada hageja I sõiduki omandi taastamine

sõltuvusse laenusumma tagastamisega kostjale.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus jättis hagi 22.11.2024 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata (resolutsiooni

p 1). Lisaks märkis kohus, et jätab läbi vaatamata nõuded kostja ja hagejate juhataja vahel

sõlmitud käenduslepingu nr FI22062023-1-4 ning kostja ja Matuselahendus OÜ vahel

sõlmitud käenduslepingu nr FI26052023-2-5 tühisuse tuvastamiseks (p 2). Ühtlasi tühistas

maakohus 22.11.2023 hagi tagamise määruse. Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel

solidaarselt hagejate kanda ja maakohus määras kindlaks kostjale hüvitatava menetluskulu

summa 1135 €, millelt kohustas hagejaid tasuma viivist.

4.1.

Maakohus märkis, et pooled ei vaidle iseenesest lepingute sõlmimise faktiliste asjaolude

üle v.a järelmaksuga müügileping. Laenulepinguid ja müügilepinguid tuleb VÕS § 29 lg 4

järgi tõlgendada ja käsitleda kogumis, sest need on omavahel seotud tehingud.

4 (12)

4.2.

Laenuleping, käenduslepingud ja müügilepingud on ÄS § 317 lg-te 1 ja 4 mõttes

kehtivad lepingud. Näilikkuse hindamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest. Kohtule ei

esitatud tõendeid, mis annaks alust arvata, et pooled ei soovinud sõlmida laenulepingut.

Laenulepingu sõlmimise eesmärki toetab ka asjaolu, et lepingu tagamiseks sõlmiti

käenduslepingud. Tehing ei muutu näiliseks üksnes seetõttu, et tehingus kokku lepitud

laenusumma on kantud üle juriidilise isiku juhatuse liikmele. Maakohtu hinnangul on

laenuleping kehtiv.

4.3.

Laenuleping ei muutu tühiseks seetõttu, et raha on üle kantud kolmandale isikule. VÕS

§ 76 lg 3 mõttes võib lepingust tulenevaid kohustusi täita ka poolte nõusolekul kolmandale

isikule, käesoleval juhul makstes raha hagejate juhataja kontole.

4.4.

Hageja I ja kostja vahel sõlmitud käendusleping nr FI26052023-3 on kehtiv ÄS § 317

lg-te 1 ja 4 tähenduses. Samas on lepingust ebaselge, millist kohustust käenduslepinguga

tagatakse. Käenduslepingu ebaselgus ei muuda seda siiski tühiseks, vaid need on asjaolud,

mida saab välja tuua käenduskohustuste täitmisel. Lisaks ei saa hagejad vaidlustada käendus-

lepingute tühisust, kui nad ei ole lepingu pooleks.

4.5.

Müügilepingu alusel kanti müügisumma hagejate juhataja kontole. Kuna sõiduki

valduse andis hagejate juhataja kostjale, siis tuleb lepingut tõlgendada nii, et müügilepingu

sõlmisid hageja I ja kostja. Üleandmisakti tuleb pidada omandiõiguse käsutamiseks AÕS § 92

lg 1 mõttes. Järelikult läks sõiduki omandiõigus kostjale.

4.6.

Järelmaksuga müügilepingut kohtule ei esitatud, kuid kostja selgitus, et tehing sooritati

Transpordiameti e-teeninduses, on eluliselt usutav. Tõendatud on sõiduki kui vallasasja

valduse üleminek üleandmisaktiga ja selle alusel saab järeldada, et järelmaksuga müügileping

ka sõlmiti.

4.7.

Tõendatud on, et ülesütlemisteade on hagejale saadetud. Juhatuse liige vastab

13.11.2023 e-kirjas kostjale, et lepingud on tühised. Kuna hagejate 13.11.2024 e-kiri oli

vastus kostja 12.11.2023 järelmaksuga müügilepingu ülesütlemise teatele, on hagejad

ülesütlemisavalduse hiljemalt 13.11.2023 kätte saanud.

4.8.

Kuigi pangakonto väljavõttest nähtub, et hagejate juhataja on laenust tagasi maksnud

1000 €, ei tõenda see, et leping oli sõlmitud temaga.

4.9.

Maakohus ei võtnud menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt seisukohta sõiduki

omandiõiguse tagastamise ja kahju nõude osas. Kuna müügileping on kehtiv, siis puudub alus

analüüsida omandiõiguse tunnustamise küsimust. Sõiduki omandiõiguse ja valduse üleminek

kostjale oli õiguspärane, järelikult ei saa tekkida kahju.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-d

1 ja 3 tühistada ning hagi rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad panna kostja kanda.

5.1.

Esiteks

ei andnud maakohus hinnangut, kas vaidlusalused lepingud on kooskõlas heade

kommetega (TsÜS § 86).

5.2.

Teiseks

jättis kohus tähelepanuta laenulepingu ning sellega seotud lepingute sõlmimise

täpsemad asjaolud, hinnates neid pealiskaudselt ja tuginedes vaid kostja argumentidele.

Maakohus jõudis valele järeldusele, et esmalt müüs hageja I sõiduki kostjale, seejärel võttis

kostjalt laenu ja ostis sama sõiduki antud laenu eest tagasi, andes sõiduki tagatiseks.

Tegelikud asjaolud olid järgmised: hagejate juhataja sõlmis hageja II nimel kostjaga

laenulepingu. Kuna hagejal II ei ole sõidukeid, siis nö panditi hageja I sõiduk kostja kasuks,

vormistades müügilepinguga sõiduki registris kostja nimele. Seejärel pidid kostja ja hageja II

sõlmima sõiduki järelmaksuga müügilepingu, millega sõiduk müüdi hagejale II. Samas ei ole

asjas esitatud sõiduki müügilepingut ega sõiduki järelmaksuga müügilepingut. Seejärel

5 (12)

sõlmiti lisaks käenduslepingud, mille kohta on ka maakohus möönnud, et nende lepingute sisu

on arusaamatu.

5.3.

Kolmandaks

hindas maakohus pealiskaudselt laenulepingu näilisust. Lepingu sõlmimise

eesmärk oli hagejate juhataja ja kostja laenusuhe. Seda tõendavad laenusumma ülekandmine

juhatajale, laenulepingu tüüptingimused, mis viitavad füüsilisele isikule, käendusleping nr

FI26052023-2, millega juhatajaga seotud ettevõte käendab talle antud laenu ja laenu

tagastamisele asumine juhataja poolt. Lisaks nähtub hagejate pangakontode väljavõtetest, et

juhataja ei kandnud laenatud raha edasi hagejate kontole.

5.4.

Neljandaks

ajas maakohus käenduslepingud omavahel segamini ning leidis, et hagi on

esitatud käenduslepingute nr FI22062023-1 (sõlmitud kostja ja hagejate juhataja vahel) ning

FI26052023-2 (sõlmitud kostja ja Matuselahendused OÜ vahel) tühisuse tuvastamiseks kuigi

hagejad seda ei taotlenud.

5.5.

Viiendaks

kohaldas maakohus valesti ÄS § 317 lg-d 1 ja 4, sest hageja I on osaühing,

millel puudub nõukogu.

5.6.

Kuuendaks

hindas maakohus tõendeid vääralt, mille tõttu jõudis nii müügilepingu kui

ka järelmaksuga müügilepingu osas ekslikule järeldusele.

5.6.1.

Puuduvad tõendid, millest nähtuks, et sõiduki müügilepingu sõlmimise järel

Transpordiameti sõidukite registris oleks sõiduki eest reaalselt makstud müügisumma

hagejate juhataja kontole. Samuti puuduvad tõendid, et sõiduki valdus anti kostjale üle. Kostja

ei ole menetluses kordagi kinnitanud müügisumma maksmist hagejate juhatajale. Tema

kontole kanti laenusumma, mitte sõiduki müügisumma.

5.6.2.

Kostja ei väida, et järelmaksuga müügileping, millega väidetavalt kostja müüs sõiduki

hagejale II, on sõlmitud Transpordiameti e-teeninduses või suuliselt. Kostja pole

järelmaksuga müügilepingut tõendina ka esitanud. Seega saab väita, et sellist lepingut ei ole

sõlmitud.

5.6.3.

Menetluses ei ole esitatud järelmaksuga müügilepingu ülesütlemise teate kohta

postikviitungit. Ainus postikviitung kajasta võlgnevuse kohta teate edastamist 05.10.2023.

Tõendamata on maakohtu järeldus, et järelmaksuga müügilepingu ülesütlemise teade sisaldus

kostja 05.10.2023 tähitud kirjas.

5.6.4.

Maakohus tegi poolte 12. ja 13.11.2023 e-kirjavahetusest vale järelduse nagu oleks

kostja üles öelnud ka laenulepingu. Peale kostjalt 12.11.2023 järelmaksuga müügilepingu

ülesütlemise teate saamist palusid hagejad oma 13.11.2023 e-kirjas selgitust, kuna jäi

arusaamatuks, mis lepingu kostja üles ütles. Kostja sellele ei vastanud.

5.7.

Seitsmendaks

jättis maakohus hindamata hagejate kahjunõude. Kohus ei põhjendanud,

milline sündmus konkreetselt andis kostjale õiguse võtta sõiduki valdus. Maakohus järeldas,

et laenuleping on kehtiv. Seetõttu ei ole kostjal õigust kasutada tagatist laenulepingust

tulenevate nõuete rahuldamiseks ja sõiduki omavoliline hõivamine on seadusega vastuolus.

Kostja ütles üles vaid järelmaksuga müügilepingu, laenulepingu ülesütlemise kohta tõendid

puuduvad.

6. Kostja vaidles kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse valdavas osas muutmata ja apellatsioonkaebuse

rahuldamata, aga täiendab maakohtu põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Siiski tuleb teha

maakohtu lahendist täpsem otsustus käenduslepingute osas, jättes hagejate nõuded läbi

vaatamata muus osas, kui seda tegi maakohus (TsMS § 657 lg 1 p 4). Hagejad kannavad

menetluskulud ringkonnakohtus.

6 (12)

8. Esmalt on otstarbekas eristada hagejate nõuded:

-

hageja I nõuab tema ja kostja vahelise müügilepingu tühisuse tuvastamist (nõue (b)),

sõiduki omandiõiguse tunnustamist ja valdust (nõue (e)), kahju hüvitamist (nõue (f))

ning tema ja kostja vahelise käenduslepingu tühisuse tuvastamist (osa nõudest (d));

-

hageja II nõuab tema ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu ning kostja avaldustest

nähtuva järelmaksuga müügilepingu tühisuse tuvastamist (nõuded (a) ja (c));

-

lisaks nõudsid hagejad veel kolme äriühinguga sõlmitud käenduslepingute tühisuse

tuvastamist (ülejäänud osa nõudest (d)).

9. Hagiavalduse lisana nr 1 esitatud 22.06.2023 allkirjadega lepingudokumentide kogumist

nähtuvad asjaolud, mille üle pooled olulisel määral ei vaidle:

-

kostja laenuandjana ja hageja II laenusaajana vormistasid laenulepingu (dtl 22–30),

mille kohaselt laenusaaja sai laenuandjalt laenuks 10 000 € ja pidi tagastama koos

intressiga kokku 14 200 € ühe aasta jooksul;

-

kostja ülevõtjana ja hageja I üleandjana vormistasid üleandmis-vastuvõtu akti (dtl 31,

ebatäpsuse kohta hageja I nimes vt järgnevas p 10.2), milles esiteks sisaldub hageja I

nõustumus sellega, et laenulepingu järgne laen kantakse üle hagejate juhataja kontole;

teiseks kokkulepe sõiduki valduse üleandmise kohta ning kolmandaks ka sõiduki

omandiõiguse üleandmise kokkulepe;

-

hageja II ülevõtjana ja kostja üleandjana vormistasid üleandmis-vastuvõtu akti (dtl

32) sõiduki valduse üleandmise kohta;

-

sõiduki hindamisakti (dtl 33) järgi oli selle turuhind 10 000 €, millega hagejate

juhataja nõustus ja kinnitas ühtlasi, et ta sai sõiduki oma kasutusse;

-

käenduslepingutes (dtl 34–39) viidati kostja ja hageja II vahelisele müügilepingule

ning käendajad (hageja I, hagejate juhataja ja veel neli tema juhitavat ühingut) lubasid

vastutada sellest lepingut tulenevate hageja II rahaliste kohustuste täitmise eest.

Vaidlusalused pole ka asjaolud, et enne 22.06.2023 kuulus sõiduk hagejale I, hagejate juhataja

oli eelnevas refereeritud lepingute sõlmimise ajal hagejate ainus juhatuse liige, tehinguid ei

olnud heaks kiitnud hageja II nõukogu ja hagejal I puudus nõukogu.

10. Tuvastatud asjaolude põhjal kvalifitseerib ringkonnakohus poolte õigussuhted järgmiselt.

10.1. Kostja ja hageja II vahel on laenulepinguline suhe (VÕS § 396). Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et seda õigussuhet ega selle kehtivust ja tagajärgi ei mõjuta lepingu p

3.8 järgne kokkulepe, et laenusumma kantakse hagejate juhataja pangakontole. Hageja II

laenusaajana oli vaba otsustama, kuhu ja kuidas ta soovib laenatud raha maksmist.

10.2. Hageja I ja kostja sõlmisid kokkuleppe selle kohta, et sõiduki omand läheb üle kostjale.

Siinjuures pole oluline, et hageja I nimi on aktis märgitud vigaselt, sest registrikood on õige ja

vaidlustamata asjaoludel kuulus sõiduk varem hagejale I, mitte aga mõnele muule isikule

(VÕS § 29 lg 2). Ühtlasi andis hageja I kostjale üle sõiduki valduse. Sõiduk on vallasasi

(TsÜS § 50 lg 2), st selle omand läks AÕS § 92 lg 1 järgi 22.06.2023 üle kostjale. Asjas ei ole

esile toodud ega tõendatud, et kostja oleks sel viisil tekkinud omandiõiguse uuesti kaotanud,

eelkõige, et sõiduki omanikuks oleks uuesti saanud hageja I.

10.3. Koostoimes vastavad kaks eelkirjeldatud õigussuhet sõiduki osas tagatisomandamise

(tagatisüleandmise) tunnustele. Eseme üleandmine võlausaldajale nõude täitmise tagamise

eesmärgil on võlaõiguslik tagatis – tagatisüleandmine. Võlaõigusliku tagatisomandamise

korral antakse tagatise ese üle tagatise saajale ja üldjuhul nähakse tagatiskokkuleppega ette

eseme omandi tagasikandmise tingimused (RKTKo 12.05.2014, 3-2-1-19-14, p 16). Siiski ei

ole omandi tagasikandmise tingimuste kokkuleppimine tagatisomandamise kohustuslik eeldus

(nii ka nt Toommägi, K. Vallasasjade tagatisomandamine – selle olemus ja realiseerimine.

7 (12)

Magistritöö. Tallinn 2014, lk 10). Tagatisomandamise õiguslik alus on AÕS § 94, mille

kohaselt võivad võõrandaja ja omandaja kokku leppida, et omandaja saab asjale kaudse

valduse. Põhimõtteliselt nii ka toimiti, st kostja sai kokkuvõttes sõidukile kaudse valduse,

andes selle hageja II otsesse valdusesse. Seega omandas kostja sõiduki ja selle kaudse valduse

eesmärgiga, tagada hagejaga II sõlmitud laenulepingust tulenevate hageja II rahaliste

kohustuste (laenu ja intressi osamaksete tasumine kokku summas 14 200 €) täitmist.

10.4. Eelmises punktis refereeritud lepingudokumentidest ega muudest tõenditest ei nähtu

otseselt, milline oli kostja ja hageja II vaheline õigussuhe seoses sõidukiga. Vaidlustamata

asjaoludel sai hageja II (hagejate juhataja isikus) kostjalt 22.06.2023 sõiduki valduse (dtl 32,

33). See on kooskõlas eelmises p-s 10.3 kirjeldatud tagatisomandamise õigussuhtega, sest

kostja majanduslik huvi oli saada laenulepingust tulenevate hageja II rahaliste kohustuste

katteks tagatis (sõiduki omand), aga tal ei olnud huvi säilitada hagejalt I saadud sõiduki

valdus. Niisugune laenuandja käitumine on tavapärane ja mõistetav. Hagejad on omavahel

seotud ühingud, keda juhtis sama füüsiline isik (hagejate juhataja). Tervikuna on poolte

käitumisest, aga ka üleandmis-vastuvõtmis aktide pealkirjadest ja käenduslepingute p 1

sõnastusest aru saada, et nii kostja kui ka hagejate juhataja arusaama järgi pidi sõiduki pärast

laenu tagastamist omandama hageja II. Hagejate juhataja teadmine on omistatav hagejatele

(TsÜS § 123 lg 1). Neil kaalutlustel tuleb kostja ja hageja II vaheline õigussuhe sõiduki osas

kvalifitseerida omandi tagasikandmise tingimuste kokkuleppeks, mille järgi saaks hageja II

nõuda kostjalt sõiduki omandi üleandmist, kui ta on täitnud laenulepingust tulenevad

rahalised kohustused.

10.5. Hageja I ja kostja vahel on lisaks käenduslepingust tulenev õigussuhe (VÕS § 142 lg 1).

Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et käenduslepingu nr FI26052023-3 (dtl 36) p-de

1–4 järgi on selge käenduskohustuse sisu: hageja I käendajana vastutas hageja II kui ostja ja

kostja kui müüja vahel sõlmitud (järelmaksuga) müügilepingust nr FI22062023-1 tulenevate

hageja II rahaliste kohustuste täitmise eest. Asjas ei ole esile toodud, et kostja oleks nõudnud

hagejalt I käenduskohustuse täitmist.

11. Lepingute lõppemise osas märgib ringkonnakohus järgmist.

11.1. Kostja koostas 12.11.2023 tema ja hageja II vahelise (järelmaksuga) müügilepingu

ülesütlemise avalduse. Hageja II möönis hagiavalduses selle avalduse kättesaamist. Kostja

väitel tingis ülesütlemise sõiduki väljaostumaksete osaliselt tasumata jätmine. Hageja II väitel

ei ole ta nimetatud lepingut sõlminud, mis muudab ülesütlemise ainetuks. Käesolevas asjas ei

nõua hageja II müügilepingu ega muul alusel sõiduki valdust, kahju hüvitamist vms. Seetõttu

ei oma kostja ülesütlemisavalduse toime asja lahendamisel tähtsust.

11.2. Kostja tugineb menetluses ka laenulepingu ülesütlemisele, aga sellise sisuga avaldust ei

ole kostja tõendina esitanud. Samas ei nõua kumbki hagejatest laenulepingu lõppemise või

kehtivuse tuvastamist ega ole muul viisil esitanud nõudeid, mis oleneks laenulepingu

võimalikust ülesütlemisest. Seetõttu ei oma ka laenulepingu ülesütlemisega seonduv asja

lahendamisel tähtsust.

12. Laenu- ja müügilepingute tühisuse tuvastamise nõuded (a)–(c) jättis maakohus lõpp-

järelduses õigesti rahuldamata, aga ringkonnakohus täiendab otsuse põhjendusi ja vastab

kaebuse väidetele järgmiselt.

12.1. Laenulepingut ei muuda näilikuks (TsÜS § 89) tüüptingimuste viited laenusaajale kui

füüsilisele isikule, sest lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või

väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu (VÕS § 29 lg 2). Lepingu-

dokumendist tervikuna nähtub, et selle osapooled olid kaks äriühingut, kellest üks soovis

saada ja teine soovis anda laenu summas 10 000 €. Tahtele sõlmida leping tegelikult hagejate

juhatajaga ei viita ka talle laenusumma ülekandmine ega tema poolt tehtud tagasimaksed.

Maakohus märkis asjakohaselt, et VÕS § 76 lg 3 mõtte kohaselt võib soorituse saaja olla

8 (12)

lepinguväline isik. Samuti saab VÕS § 78 lg 1 järgi kohustuse täita lepinguväline isik. Isegi

nende isikute kokkulangemine ei tähenda vähemalt käesoleval juhul laenulepingu poolte tahet

varjata hagejate juhatajale laenu andmist. Koostoimes teiste arvukate käendustega ei saa

käenduslepingust nr FI26052023-2 järeldada tahet käendada hagejate juhataja rahalist

kohustust, mis oleks ka otseses vastuolus tema enda antud käendusega (käendusleping nr

FI26052023-1). Laenulepingu näilikkuse hindamisel pole oluline hagejate ja nende juhataja

sisesuhe, sh küsimus sellest, kas juhataja kandis laenatud raha edasi hagejate kontole. Esile

toodud asjaoludel pole laenuleping vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86), sh pole

vastastikuste kohustuste väärtus oluliselt tasakaalust väljas. Äriühingute laenusuhtes ei ole

42% suurune intress äärmiselt ebamõistlik ja tagatisvara väärtus võibki olla suurem kui

tagatav kohustus. Hageja II kui laenusaaja kohustusi ei mõjuta käenduste arvukus.

12.2. Hageja I ja kostja vahel sõlmitud sõiduki omandi ja valduse üleandmise võlaõiguslik ja

asjaõiguslik kokkulepe pole tühised, mh pole need näilikud, sest laenulepingu p-de 4.1–4.6

kohaselt pidi sõiduk olema laenulepingust tulenevate hageja II rahaliste kohustuste täitmise

põhitagatis. Lepingu üldtingimuste sissejuhatav osa („Mõisted“) nägi samuti ette, et tagatis on

laenulepingust tulenevate laenuandja nõuete tagamiseks laenuandja omandis olev

mootorsõiduk vm riiklikusse registrisse kantud vallasasi. Eespool p-des 10.3 ja 10.4 tagatis-

omandamise kohta märgitud kaalutlustel pole oluline, kas ja kuivõrd sõiduki väärtus ületas

tagatavat kohustust, sest tagatis võib olla tagatavast kohutusest suurem. Tagatisomandamine

ei välista, et sama kohustuse tagamiseks lepitakse kokku veel muid tagatisi (käesoleval juhul

käendused). Nii ei ole kõnealune õigussuhe vastuolus heade kommetega.

12.3. Kostja ja hageja II vaheline (järelmaksuga) müügileping järeldus tagatisomandamise

sisust ja eesmärgist. Praeguse vaidluse asjaoludel ei muutu tagatisomandamine ega sellega

kaasnenud omandi tagasikandmise tingimuste kokkulepe sisutuks, näiliseks ega ka heade

kommetega vastuolus olevaks pelgalt põhjusel, et tagatise andis üks isik ja selle valdus läks

üle teisele isikule. Hagejad ei ole esile toonud muid asjaolusid, millest saaks järeldada

kõnealuse kokkuleppe tühisust.

12.4. Hageja II nõukogu pädevus otsustada laenude ja võlakohustuste võtmine, kui see ületab

majandusaastaks ette nähtud summa (ÄS § 317 lg 1 p 6) ei oma tähendust kolmandate isikute,

sh kostja suhtes (ÄS § 317 lg 4). Maakohus kohaldas neid sätteid põhimõtteliselt õigesti.

Põhjendatud on siiski kaebuse väide, et viidatud normid ei kohaldu hageja I lepingute suhtes.

See ei muuda maakohtu lõppjäreldusi käsitletud lepingute kehtivuse osas ekslikuks.

13. Käenduslepingute osas märgib ringkonnakohus järgmist.

13.1. Maakohus põhjendas vaidlustatud otsuse lk 4 eelviimases lõigus ja lk 5–6 paiknevas

kolmes lõigus, et TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel tuleb jätta läbi vaatamata nõuded nende

käenduslepingute tühisuse tuvastamiseks, mis ei ole sõlmitud hagejatega. Ringkonnakohus

nõustub selle põhjendusega. Nimelt saab võlaõigusliku lepingu tühisuse tuvastamist hageda

üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab (üldjuhul lepingu pool, vt nt RKTKm 07.10.2020, 2-

18-11359/87, p 13). Hagejad ei ole käenduslepingute nr FI26052023-4, FI26052023-5 ja

FI26052023-6 pooleks ning nende õigusi loetletud lepingud ei puuduta. Maakohus eksis aga

resolutsiooni sõnastamisel, kui märkis selle p-s 2 teised lepingud, mille tühisuse tuvastamist

hagejad ei nõudnud.

13.2. Hagejad märkisid, et nad ei vaidlusta maakohtu otsuse resolutsiooni p 2, millega jäid

läbi vaatamata kahe käenduslepingu tühisuse tuvastamise nõuded. Selles osas tühistab

ringkonnakohus maakohtu otsuse vaidlustamata osas TsMS § 656 lg 4 alusel, sest maakohus

märkis selles nõuded, mida pole esitatud. Kohtulahendi resolutsiooniga esitamata nõude läbi

vaatamata jätmine on oluline menetlusnormi (TsMS § 439) rikkumine.

13.3. Nõudega (d) on hõlmatud hageja I ja kostja vaheline käendusleping nr FI26052023-3.

Selles osas jäi nõue maakohtus õigesti rahuldamata, sest lepingu tühisuse aluseid asjas

9 (12)

esitatud asjaolude ja tõendite põhjal ei esine. Täiendada tuleb aga maakohtu põhjendusi.

Hageja I pole tõendanud, et tema ja kostja oleks tahtnud sõlmida mingit muud kokkulepet,

mida käenduslepinguga varjata. Ringkonnakohus sedastas eespool p-s 10.1, et laenuleping

sõlmiti kostja ja hageja II vahel, mitte aga kostja ja hagejate juhataja vahel. Seega ei saanud

käenduslepinguga varjatavaks tehinguks olla ka hagejate juhataja rahaliste kohustuste täitmise

tagamine. Käenduslepingu tingimused pole seda liiki lepingu olemust arvesse võttes hageja I

suhtes ebamõistlikult kahjustavad ja leping ei ole muul alusel vastuolus heade kommetega.

Siinjuures pole oluline, kas kostja ja hageja II sõlmisid järelmaksuga müügilepingu, sest

käendusleping ei muutu tühiseks, kui käendatavat kohustust loov leping jääb sõlmimata.

14. Sõiduki omandiõiguse tunnustamise ja valduse nõude (e) ning kahju hüvitamise nõude (f)

jättis maakohus kokkuvõttes õigesti rahuldamata, aga siingi on kohane muuta põhjendusi.

14.1. Tuvastatud asjaoludel sai kostja sõiduki omanikuks 22.06.2023 ega ole omandiõigust

kaotanud (eespool p 10.2). Hageja I andis sõiduki omandiõiguse kostjale üle ning vastav

võlaõiguslik kokkulepe ega asjaõiguslik käsutus pole tühised (p 12.2). Hagejal II võiks olla

laenulepingu kohase täitmise korral sõiduki tagasiomandamise nõue kostja vastu (p 10.4), aga

sellist nõuet ta ei esitanud, vaid sõiduki valdust ja sellega seotud kahjuhüvitist nõuab hageja I.

14.2. Omandiõiguse tunnustamise ja asja valduse nõue (AÕS § 80 lg 2) on asja omanikul.

Tuvastatud asjaoludel ei ole hageja I sõiduki omanik, st ta ei saa viidatud alusel edukalt

nõudeid esitada. Hageja I ja kostja vahelistest õigussuhetest (st omandi üleandmise kokkulepe

ja käendusleping) ei tulene hagejale I samuti õigust saada sõiduki omandit või valdust.

Järelikult ei saa rahuldada tema nõuet (e) omandiõiguse tunnustamiseks ega valduse

saamiseks.

14.3. Kahju hüvitamise nõude esmane eeldus on kohustuse rikkumine (VÕS § 115 lg 1).

Tuvastatud asjaoludel ei ole kostja rikkunud oma lepingulisi kohustusi hageja I suhtes. Teise

võimalusena saaks kahju nõuda lepinguvälisel alusel (VÕS § 1043), eelkõige omandi või

valduse rikkumise tõttu (VÕS § 1045 lg 1 p 5), aga eelnevas tehtud järelduste põhjal ei saa

hageja I ka seda kostjale ette heita – peamiselt põhjusel, et hageja I ei ole sõiduki omanik ega

õiguspärane valdaja.

15. Hagi rahuldamata jätmise tõttu on õige ka maakohtu otsustus, et hagi tagamine tuleb

tühistada. Siiski jättis maakohus oma otsustuse põhjendamata ja sõnastas resolutsioonis

ekslikult hagi tagamise määruse tühistamisena – sellist õigust kohtul TsMS § 447 lg 1 järgi ei

ole. Küll aga saab kohus hagi rahuldamata jätmise korral hagi tagamise tühistada TsMS § 386

lg 4 alusel, mis ei mõjuta algse hagi tagamise määruse kehtivust, aga lõpetab selle toime.

Sisuliselt tühistab kohus viidatud menetlusõiguslikus olukorras varem rakendatud hagi

tagamise abinõud (vrd nt RKTKm 06.11.2024, 2-15-12148/339, p 10; RKTKm 08.06.2023, 2-

18-9777/116, p 18).

16. Samuti on põhimõtteliselt õige maakohtu otsustus TsMS § 162 lg 1 alusel, et kostja peab

kandma menetluse kulud. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel

samuti hagejate kanda Siiski eksis maakohus kulude hagejate vahel jaotamisel. Kostja kulud

tuleb TsMS § 165 lg 1 ls 1 järgi jätta hagejate kanda võrdsetes osades ja TsMS § 165 lg 2

kohaselt kannab kumbki hageja ise oma kulud. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb

need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata kostja kulunimekirja

alusel.

16.1. Kostja taotles 810 € hüvitamist, aga märkis, et see on tasu 8 t 10 min õigusteenuse eest

tasumääraga 100 €/t (käibemaksu hüvitamist kostja ei taotle). Tegelikult vastab taotletud

summale nimetatud tasuga õigusteenus mahus 8 t 6 min, aga kostja võib oma menetluskulude

hüvitise nõude esitada väiksemana esile toodud ajakulust. Hagejad ei esitanud kuludele

vastuväiteid.

10 (12)

16.2. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu

apellatsioonimenetluses 5 t (sh tutvumine kaebusega ja vastuse koostamine 3 t; tutvumine

määruse, kaebuse täiendusega ja seisukoha koostamine 1 t 40 min ning kulunimekirja

koostamine 20 min). Ringkonnakohus võtab arvesse, et vaidluse ulatus

apellatsioonimenetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus ja pooled ei esitanud uusi väiteid

ega tõendeid. Esindaja tunnitasu määr on kohane, sama määra rakendas maakohus ja hagejad

ei esitanud kaebuses eraldi väiteid kulude suuruse kohta.

16.3. Neil kaalutlustel tuleb hagejatel kostjale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 500 €

(= 5 t × 100). Rahuldamata jääb kostja taotlus 310 € (= 810 – 500) hüvitamiseks. Kuivõrd

hagejad vastutavad kostja kulude eest võrdes osas, siis koos maakohtu kuludega (1135 €) saab

kummaltki hagejalt kostja kasuks välja mõista 817,50 € (= (1135 + 500) : 2).

16.4. Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peavad hagejad tasuma viivist.

17. Maakohus märkis otsuses, et tsiviilasja hind on 3500 €. Ringkonnakohus sellega ei nõustu

ja muudab asja hinda (TsMS § 137 lg 1¹). Ühtlasi muudab kohus otsusega varem menetluse

käigus määratud hinda apellatsioonimenetluses (TsMS § 136 lg 4).

17.1. Nõuete kaupa moodustuvad hinnad järgmiselt:

-

nõuetega (a) ja (c) soovib hageja II vabaneda laenulepingu või järelmaksuga

müügilepingu veel täitmata kohustustest, mille suurus on eeldatavasti 11 800 € (dtl

10) ja mis on TsMS § 125 ls 1 järgi neilt nõuetelt ühiselt määratav asja hind;

-

nõuetega (b) ja (e) soovib hageja I saada sõidukit, mille väärtus hagejate väitel on 27

500 € (dtl 17), mis on TsMS § 126 lg 1 järgi nende nõuete hind;

-

nõude (d) hagejat I puudutava osaga soovib ta vabaneda käenduskohustusest, mis

eespool esimeses taandes märgitu kohaselt ei tohiks olla suurem kui 11 800 €;

-

nõude (d) ülejäänud osa ei ole hagejate kaupa eristatav ega hagejate osas varaliselt

hinnatav, mistõttu selle hinnaks saab TsMS § 125 ls 2 ja § 132 lg 1 järgi lugeda 3500

€ iga nimetatud lepingu kohta – kokku 10 500 €;

-

hageja I nõude (f) hind on TsMS § 124 lg 1 kohaselt 2607,13 €.

17.2. Kokku on hageja I nõuetelt hagi hind TsMS § 134 lg-s 1 ette nähtud reegli kohaselt 41

907,13 € (= 27 500 + 11 800 + 2607,13), hageja II nõuetelt 11 800 € ja hagejate vahel

eristamata (ühistelt) nõuetelt 10 500 €. Apellatsioonimenetluses on asja hind TsMS § 137 lg 1

sama.

17.3. Ringkonnakohus jätab läbi vaatamata nõude (d) osas, mille hinnaks kujunes 10 500 €.

Kõnealuses osas oleks hagejatel õigus saada tasutud riigilõiv TsMS § 150 lg 1 p 3 alusel

tagasi. Seetõttu on põhjendatud kontrollida seni tasutud riigilõivu piisavust lähtudes kummagi

hageja nõuetelt arvutatut hagihindadest.

17.4. Riigilõiv on RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi hageja I nõuetelt 1400 € ja hageja II nõuetelt

840 €, samad summad tuli tasuda ka apellatsioonkaebuse esitamisel (RLS § 59 lg 15). Lisaks

esitasid hagejad hagi tagamise taotluse, millelt tasusid lõivu 70 €. Kokku tuli hagejatel seni

tasuda riigilõivuna 4550 € (= 2 × 1400 + 2 × 840 + 70), aga tasutud on vaid 3325 (= 490 +

1050 + 1400 + 385). Kuivõrd hagejaid ei ole riigilõivu nõudmisel ja tasumisel seni eristatud,

siis saab eeldada, et hageja II on tema nõudelt vajaliku lõivu tasunud ja puuduv summa 1225

€ (= 4550 – 3325) tuleb TsMS § 179 lg 1 alusel välja mõista hagejalt I.

17.5. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulu tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates 15

päeva jooksul (TsMS § 179 lg 5) ja tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda otsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras (TsMS § 179 lg 9).

11 (12)

Kohus saadab otsuse ärakirja pärast lahendi jõustumist valdkonna eest vastutava ministri

käskkirjaga määratud asutusele (TsMS § 179 lg 4).

18. Ringkonnakohus koostab kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (TsMS §

654 lg 2²) ja kajastab selles kõigi seniste menetluskulude jaotuse (TsMS § 173 lg 1 ls 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

12 (12)