2-24-132680/18 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

2-24-132680

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Kristiina Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.09.2025. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-132680

Tsiviilasi

Bondora AS-i hagi D.H Paabu vastu laenulepingust

tuleneva võlgnevuse, viivise ja sissenõudmiskulude

nõudes

Hagihind

5812,56 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Bondora AS (registrikood 11483929),

lepinguline esindaja: vandeadvokaat Keijo Lindeberg;

Kostja: D.H (isikukood XXX; e-post: XXX)

Menetluse liik

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Mõista D.H Paabult Bondora AS-i kasuks välja 5601,76 eurot, sh 3844,55 eurot

tagastamata laenu põhiosa, 139,90 eurot lisateenuste võlgnevus, 389,22 eurot intressi

võlgnevus, 58,58 eurot lepingu haldustasu võlgnevus, 15 eurot sissenõudmiskulud ja

1154,51 eurot 19.09.2025. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis.

3. Mõista D.H Paabult Bondora AS-i kasuks välja alates 20.09.2025. a viivis 3844,55

euro suuruselt põhivõlalt 29,39 % aastas kuni põhivõla nõude täitmiseni.

4. Jätta menetluskulud D.H Paabu kanda.

5. Mõista D.H Paabult Bondora AS-i kasuks välja menetluskulud summas 857,50

eurot.

6. D.H Paabul tuleb temalt Bondora AS-i kasuks välja mõistetud menetluskuludelt

tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses

ettenähtud määras.

7. Toimetada kohtuotsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

1 (8)

Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Bondora AS esitas 11.09.2024. a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

D.H Paabult 4447,25 euro ja lisanduva viivise saamiseks. Kohus tegi 13.09.2024. a

võlgnikule makseettepaneku, mille peale viimane esitas vastuväite. Seoses võlgniku

vastuväitega otsustas Pärnu Maakohus 04.11.2024. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse

lõpetada ja anda asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. 26.11.2024. a esitas Bondora AS (hageja) Tartu Maakohtule oma nõude D.H Paabu

(kostja) vastu hagiavalduse vormis. Hageja taotleb hagiavalduses, et kohus mõistaks

kostjalt hageja kasuks välja 4682,65 eurot, millest 3844,55 eurot on tagastamata laenu

põhiosa, 389,22 eurot intress, 58,58 eurot lepingu haldustasu, 139,9 eurot lisateenuste

eest, 15 eurot sissenõudmiskulud ja 235,40 eurot 26.11.2024. a seisuga sissenõutavaks

muutunud viivis tagastamata laenu põhiosalt. Lisaks taotleb hageja, et kohus mõistaks

kostjalt hageja kasuks välja alates 27.11.2024. a viivise tagastamata laenu põhiosalt

29,39% aastas kuni nõude täitmiseni.

Hagi asjaolude kohaselt sõlmisid pooled 16.05.2023. a laenulepingu nr BL3736005, mille

kohaselt kohustus hageja andma kostjale laenu 4253 eurot. Intressimääraks lepiti kokku

29,39% aastas tagastamata krediidisummalt. Kostja kohustus tasuma lepingu haldustasu

4% laenusummalt aastas ja lepingu sõlmimisel lepingutasu 253 eurot, mis tuli

tasaarvestada kostjale väljamakstava laenusummaga. Lepingu krediidi kulukuse määr on

45,49% aastas. Pärast lepingu allkirjastamist 16.05.2023. a kandis hageja kostja kontole

laenusumma 4000 eurot. Kostja kohustus tagastama laenusumma ja tasuma intressi

igakuiste osamaksetena, alates 08.06.2023. a, hiljemalt iga kuu 8. kuupäeval, 60 kuu

jooksul, s.o lõpptähtajaga 08.05.2028. a. Laenulepingut sõlmides avaldas kostja soovi

kasutada hageja poolt pakutavaid lisateenuseid: B on Track, B Secure, B Secure+, mis

annavad mõningaid eeliseid kliendile, nt laenu tagasimaksete kohta SMS-i ja e-kirja teel

teadete saatmine, põhiosa maksete maksepuhkuse võtmine, laenu tagasimaksegraafiku

muutmine, laenu ennetähtaegne tagasimaksmine lisatasuta jne. Kostja kohustus nende

lisateenuste eest tasuma hagejale 27,98 eurot kuus.

Laenu andmisel järgis hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja deklareeris

laenutaotluses oma sissetulekuks 600 eurot ja kohustusteks 0 eurot. Samuti esitati

hagejale kostja pangakonto väljavõte, mille analüüsi tulemusel selgus, et kostja igakuiseks

sissetulekuks on 827,09 eurot ja igakuisteks kohustusteks on 241,72 eurot. Hageja

arvestas kostja elamiskuludeks 250 eurot. Samuti nähtus pangakonto väljavõttelt kostjal

kulutus hasartmängudele igakuiselt 0,4% sissetulekust. Laenutaotluse esitamise ajal

kostjal maksehäired puudusid. Igakuiselt jäi kostjale vaba raha muude kulutuste tarbeks

185,18 eurot. Hageja hindas kostja maksevõimeliseks.

Kostja rikkus laenulepingust tulenevat maksekohustust ja jäi viivitusse kolme järjestikuse

osamakse tasumisega (2024. aasta juuni, juuli ja augusti osamaksed). Hageja andis

09.08.2024.a saadetud teatisega kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks 30

päeva jooksul ja hoiatas, et kui kostja võlgnevust antud tähtajaks ei tasu, siis ütleb hageja

lepingu üles. Samuti pakkus hageja kostjale võimalust alustada läbirääkimisi võimalike

kokkulepete sõlmimiseks. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles hageja

10.09.2024.a kostjale saadetud ülesütlemiseavaldusega laenulepingu üles ja nõudis

2 (8)

kostjalt 4559,52 euro tasumist, mis hõlmas tagastamata laenusummat, intressi ja muid

kulusid. Kostja kohustust ei täitnud.

Hageja nõuab hagis kostjalt lepingu ülesütlemise seisuga tagastamata laenu põhiosa,

tasumata intressi, lepingu haldustasu ja lisakulusid ning viivist laenu põhiosalt lepingus

kokkulepitud intressimääras (29,39% võlgnetavalt summalt aastas) alates 11.09.2024. a

kuni nõude täitmiseni. Hageja on arvestanud hagiavalduse esitamise seisuga, s.o

26.11.2024. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 235,40 eurot.

Edasiulatuvalt nõuab hageja viivist protsendina põhinõudelt kuni nõude täitmiseni. Lisaks

nõuab hageja kostjalt sissenõudmiskulusid lepingu kehtivuse ajal saadetud kolme

meeldetuletuskirja eest kokku summas 15 eurot.

3. Kohus võttis hagi 29.11.2024. a määrusega menetlusse ja kohustas kostjat hagile

kirjalikult vastama.

4. Kostja, D.H, esitas 19.12.2024. a kohtule kirjaliku vastuse, milles teatas: „ Ei ole nõudega

nõus, palun peatada viivised ja muud kõrvalkulud. Ja ei ole arvesse võetud, et olen

maksnud 1 aasta Bandora AS-ile kuu sisulise makse seda pole maha arvatud.“

5. Hageja esitas 22.01.2025. a kohtule kirjaliku arvamuse, milles teatab, et ei nõustu kostja

tõendamata vastuväidetega tasumise kohta. Hageja märgib, et on esitanud hagi lisana

nõude arvestuse, millelt on selgelt näha, et perioodil 08.06.2023. a kuni 09.09.2024. a on

kostja tasunud kokku 1627,97 eurot, millest 408,45 arvestatud põhiosa katteks, 1067,32

eurot arvestatud intressi katteks ja 152,2 eurot arvestatud lepingu haldustasu katteks.

6. Kohus otsustas 09.05.2025. a määrusega lahendada asja kirjalikus menetluses. Kohus

võttis lühidalt kokku poolte esitatu, arutas pooltega hageja nõuetele õigusliku hinnangu

andmist ning andis pooltele tähtaja täiendavate avalduste ja dokumentide esitamiseks.

Pooled määratud tähtaja jooksul midagi uut kohtule ei esitanud.

7. Kohus määras 04.08.2025. a kirjaga pooltele tähtaja lõplike seisukohtade ja

menetluskulude nimekirja esitamiseks 21 päeva jooksul alates kirja kättetoimetamisest.

Pooltele määratud tähtaeg saabus 01.09.2025. a.

8. Kostja esitas 11.08.2025. a kohtule e-kirja, milles palub võtta arvesse tema poolt makstud

osa ja peatada viivis ja muud kulud.

9. Hageja esitas 27.08.2025. a kohtule oma menetluskulude nimekirja.

KOHTU SEISUKOHT

10. Kohus leiab, et hagi aluseks olevad asjaolud on piisavalt välja selgitatud ja asi on võimalik

lahendada sisuliselt kohtuotsusega.

Kohus leiab, et hagi on asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja on võimalik rahuldada.

10.1. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et 16.05.2023. a sõlmisid nad laenulepingu nr

BL3736005, mille alusel hageja andis kostjale laenu summas 4253 eurot. Laenulepingu (dtl

31-40) kohaselt kohustus kostja tasuma laenult intressi 29,39 % aastas, lisaks haldustasu 4%

laenusummast aastas ja ühekordse lepingutasu summas 253 eurot, mis arvestati kostjale

väljamakstavast laenusummast maha. Kostja kohustus laenu tagastama igakuiste

osamaksetena 60 kuu jooksul lõpptähtajaga 08.05.2028. a. Vastavalt laenulepingu lisaks

olevale maksegraafikule (dtl 52-54) pidi kostja tasuma esimese osamakse (tagastatav laenu

põhiosa + intress) 08.06.2023. a summas 118,63 eurot ja edasiulatuvalt igakuiselt 150,19

eurot. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selle üle, et koos laenulepinguga sõlmisid nad

3 (8)

lisateenuste kokkuleppe (B Secure), mis pidid andma kostjale eeliseid, sh nt laenu

tagasimaksete kohta teadete saatmine, põhiosa maksete maksepuhkuse võtmine, lisatasuta

laenu tagasimaksegraafiku muutmine, mille eest kostja kohustus hagejale tasuma 27,98 eurot

kuus.

Kostja ei ole vaidlustanud hageja väiteid selle kohta, et ta jäi osaliselt/täielikult viivitusse

2024. aasta juuni, juuli ja augusti osamaksete tasumisega, samuti seda, et hageja andis

09.08.2024.a teatisega temale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks 30 päeva jooksul ja

hoiatas, et kui kostja võlgnevust antud tähtajaks ei tasu, siis ütleb hageja lepingu üles. Kostja

ei ole ka vaidlustanud seda, et ta määratud tähtaja jooksul kohustust ei täitnud ja hageja ütles

10.09.2024. a laenulepingu ennetähtaegselt üles.

Hageja nõuab hagis kostjalt tagastamata laenu põhiosa, tasumata intressi, lepingu haldustasu

ja tasu lisateenuste eest, lisaks tagastamata laenu põhiosalt viivist ja võla

sissenõudmiskulusid.

Kostja on vastuseks hagile teatanud üldsõnaliselt järgmist:„ Ei ole nõudega nõus, palun

peatada viivised ja muud kõrvalkulud. Ja ei ole arvesse võetud, et olen maksnud 1 aasta

Bandoras AS-le kuu sisulise makse seda pole maha arvatud.“

10.2. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb laenult maksta ka intressi, kui see on

kokku lepitud. VÕS § 402 lg 1 näeb ette, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu.

VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p-

de 3 ja 4 kohaselt on võlausaldajal võlgniku poolse rikkumise korral õigus muu hulgas nõuda

kahju hüvitamist ja leping üles öelda. VÕS § 108 lg 1 kohaselt on võlausaldajal

võlgnikupoolse raha maksmise kohustuse rikkumise korral õigus nõuda selle täitmist. VÕS §

113 lg 1 järgi on võlausaldajal õigus rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda

võlgnikult ka viivitusintressi (viivist) alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest.

Eelnimetatud sätteid arvestades on hageja nõuete üldiseks eelduseks kostja poolt lepingust

tuleneva raha maksmise kohustuse rikkumine ja kohustuse sissenõutavaks muutumine.

Kohus leiab, et poolte vahel 16.05.2023. a sõlmitud laenulepingu puhul on tegemist

tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 mõttes.

Tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele

lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid, millest

kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna või osaliselt tühiseks. Nii sätestab näiteks

VÕS § 4062 lg 1 tarbijakrediidilepingu puhul krediidi kulukuse määra ülempiir ja kui

krediidi kulukuse määra on kõrgem, siis on tarbijakrediidileping tühine. VÕS § 42 lg 1 ja lg 3

kohaselt on ka tühised tarbijaga sõlmitud lepingu tüüptingimused, mis tarbijat ebamõistlikult

kahjustavad. VÕS § 4034

näeb tarbijakrediidilepingu puhul krediidiandjale ette

vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimise kohustuse. Kui krediidiandja on neid

kohustusi rikkunud, siis VÕS § 4034

lg 7 kohaselt loetakse tarbijakrediidilepingu

intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Nimetatud sätte

järgi peab hageja tõendama hagi aluseks olevaid asjaolusid. Kostja peab oma vastuväiteid

tõendama.

4 (8)

TsMS § 438 lg 1 kohaselt kohaldab õigust kohus ja sellest tulenevalt peab kohus kontrollima

tehingu kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Sealhulgas peab kohus

olenemata sellest, kas pool on sellele tuginenud, kontrollima, kas lepingu sõlmimisel järgiti

seaduses tarbijakrediidilepingute puhuks kehtestatud imperatiivseid erireegleid ja tehingu

tühisuse aluseid.

10.3. Arvestades hagi asjaolusid ja hageja esitatud tõendeid, hindab kohus, et tehingu

tühisuse aluseid ei esine. Muu hulgas ei ületa laenulepingu krediidi kulukuse määr VÕS §

4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri ning kohtu hinnangul on hageja põhistanud, et kostjaga

lepingu sõlmimisel järgiti VÕS §-st 4034 tulenevat vastutustundliku laenamise põhimõtet ning

lepingu ülesütlemisel järgiti VÕS § 416 lg-st tulenevaid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise

reegleid.

Vaidlust ei ole selle üle, et kostja rikkus lepingust tulenevat maksekohustust.

Hageja väitel on kostjal tagastamata laenu põhiosa 3844,55 eurot ja lisateenuste eest 139,90

eurot ning lepingu ülesütlemise seisuga, s.o 10.09.2024. a seisuga tasumata intress 389,22

eurot ja haldustasu 58,58 eurot.

Hageja väitel tasus kostja perioodil 08.06.2023. a kuni 09.09.2024. a hagejale kokku 1627,97

eurot, millest 408,45 on arvestatud laenu põhiosa katteks, 1067,32 eurot intressi katteks ja

152,2 eurot lepingu haldustasu katteks. Hageja on esitanud summade tasumise arvestuse (dtl

67-69).

VÕS § 88 lg 8 näeb ette, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi

ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks

muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. VÕS § 415 lg 2 sätestab erisusena, et

kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks

muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla

sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks;

3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks.

Kohus leiab, et hageja on kostja poolt tasutud maksete arvel kohustuste täitmise arvestamisel

järginud VÕS § 415 lg 2 reegleid. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks tasunud

hagejale rohkem. Hiljemalt lepingu ülesütlemisest muutusid kohustused sissenõutavaks ja

hagejal on õigus kohustuste täitmist nõuda. Seega on põhjendatud hageja nõue kostja vastu

tagastamata laenu põhiosa summas 3844,55 eurot, lisateenuste võlgnevuse summas 139,90

eurot, intressi võla summas 389,22 eurot ja haldustasu summas 58,58 eurot nõudes.

10.4. Kohus leiab, et põhjendatud on ka hageja sissenõudmiskulude nõue.

VÕS § 1132 lg 1 näeb ette, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud

kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas

lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale

enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

Hageja nõuab kostjalt lepingu kehtivuse ajal saadetud kolme meeldetuletuskirja eest

(14.05.2024. a, 16.06.2024. a ja 11.07.2024. a) sissenõudmiskulusid kokku summas 15 eurot.

Vaidlust ei ole hageja poolt nende meeldetuletuskirjade saatmise üle ja selle üle, et eelnevalt

oli hageja saatnud ka tasuta meeldetuletuse. Seega on hageja sissenõudmiskulude nõue

summas 15 eurot põhjendatud.

10.5. Kohus leiab, et samuti on põhjendatud hageja viivise nõue.

VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

5 (8)

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel

nõuda sama seaduse § 113 lg-s 1sätestatud määrast kõrgemat viivist.

Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja nõuab kostjalt viivist tagastamata laenu põhiosalt, 3844,55 eurolt alates lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 11.09.2024. a kuni nõude täitmiseni lepingus

kokkulepitud intressimääras, s.o 29,39% aastas.

Hageja nõuab viivist VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses lubatud määras. Hageja nõutav viivise

määr ületab küll sama sätte teises lauses ettenähtud viivist (seadusjärgne viivis), kuid kohus

leiab, et sellises määras viivist ei saa lugeda ebamõistlikult suureks. Riigikohus on avaldanud

seisukohta (vt nt RKTKo 16.11.2016. a nr 3-2-1-118-16, p 17), et eelduslikult tuleks hinnata

tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär

ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Antud juhul jääb hageja nõutav viivisemäär

kolmekordse seadusjärgse viivisemäära piiresse.

VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist

vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 näeb ette, et kui tasumisele kuuluv

leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud

lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse

täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku

seisundit. Riigikohus on oma praktikas selgitanud (vt nt RKTKo 12.12.2012. a nr 3-2-1-162-

12), et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja

võlausaldaja huve kaaludes. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on

sellel, kes taotleb viivise vähendamist. VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid

„ebamõistlikult suur" ja „mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad

faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada

tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega

seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja

muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse

viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta.

Kostja on vastuseks hagile teatanud, et ta hageja nõuetega ei nõustu ja palub peatada viivised.

Kohus selgitas kostjale kirjaliku menetluse määruses, et kui ta soovib viivise vähendamist,

siis tuleb tal põhjendada viivise ebamõistlikkust. Vaatamata kohtu selgitustele kostja selget

taotlust viiviste vähendamiseks ei esitanud ega esitanud asjaolusid, mille põhjal saaks hinnata,

et hageja nõutav viivis oleks ebamõistlik. Seega ei ole alust viivise vähendamiseks ja hageja

viivise nõue on põhjendatud.

Hageja on arvestanud hagiavalduse esitamise, s.o 26.11.2024. a seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise suuruseks 235,40 eurot. Edasiulatuvalt nõuab hageja viivist protsendina

põhinõudelt, s.o 29,39% aastas.

Tulenevalt TsMS §-st 367 mõistab kohus kostjalt välja viivise kohtuotsuse tegemise aja

seisuga ja edasi protsendina põhinõudelt.

Perioodi eest 27.11.2024. a kuni 19.09.2025. a (k.a) kujuneb 3844,55 euro suuruselt

põhivõlalt määras 29,39% aastas viivise suuruseks 919,11 eurot. Seega kohtuotsuse tegemise,

s.o 19.09.2025. a seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis kokku 1154,51 eurot (235,40 +

6 (8)

919,11).

10.6. Kõike eeltoodut arvestades rahuldab kohus hagi. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks

välja 5601,76 eurot, sh 3844,55 eurot tagastamata laenu põhiosa, 139,90 eurot lisateenuste

võlgnevus, 389,22 eurot intressi võlgnevus, 58,58 eurot lepingu haldustasu võlgnevus, 15

eurot sissenõudmiskulud ja 1154,51 eurot kohtuotsuse tegemise aja, s.o 19.09.2025. a seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise

3844,55 euro suuruselt põhivõlalt edasiulatuvalt alates 20.09.2025. a 29,39% aastas kuni

põhivõla nõude täitmiseni.

Menetluskulude jaotus

11. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus rahuldab hagi täielikult. Seega tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kõik menetluskulud

kostja kanda.

12. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus otsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude

suuruse.

Hageja menetluskulude nimekirja (dtl 120-122) kohaselt on tema menetluskulud kokku

summas 857,50 eurot, sh hagilt tasutud riigilõiv summas 595 eurot ja lepinguliste esindajate

tasu summas 262,50 eurot.

Kostja hageja menetluskulude suuruse kohta oma seisukohta ega vastuväiteid ei esitanud.

Kohus leiab, et hageja menetluskulud taotletud ulatuses saab lugeda põhjendatuks.

Kohus tegi kindlaks, et hageja on tasunud hagilt riigilõivu kokku summas 595 eurot.

Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast. Seega saab lugeda

riigilõivu summas 595 eurot hageja põhjendatud menetluskuluks.

Kohus leiab, et põhjendatud ja vastaspoole hüvitatavaks menetluskuluks saab lugeda ka

hageja lepinguliste esindajate tasu summas 262,50 eurot.

TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline

esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku §-

s 218 sätestatu kohaselt.

Hagejat esindas menetluses lepingulise esindajana alguses jurist Elari Arjakas ja hiljem

vandeadvokaat Keijo Lindeberg. Hagiavalduse kohaselt (dtl 29) kulus jurist Elari Arjakal

hagiavalduse koostamisele ja sellega seotud dokumentide komplekteerimisele 1,5 tundi, mille

eest taotletakse tasu summas 180 eurot, s.o arvestusega 120 eurot tund. Menetluskulude

nimekirja kohaselt kulus advokaat Keijo Lindebergil materjalidega tutvumisele 26 minutit ja

14.08.2025 . a vastuse koostamisele 29 minutit. Tehtud toimingute eest taotletakse tasu

kokku82,50 eurot, arvestusega 90 eurot tund.

Kohus leiab, et arvestades asjaolusid, sh asja keerukust ja mahtu, saab lugeda hageja

esindajate tehtud toiminud ja toimingute ajakulu vajalikuks ja põhjendatuks ning samuti saab

lugeda põhjendatuks taotletava tasumäära nende toimingute eest arvestusega 90 kuni 120

eurot töötunni eest.

7 (8)

Eeltoodut arvestades loeb kohus põhjendatuks hageja menetluskulud kokku summas 857,50

eurot, sh 595 eurot hagilt tasutud riigilõiv ja 262,50 eurot lepinguliste esindajate tasu.

Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus menetluskulud summas 857,50 eurot

kostjalt hageja kasuks välja.

Hageja taotlusel ning TsMS § 177 lg 2 alusel märgib kohus otsuses, et kostjal tuleb temalt

hageja kasuks välja mõistetud menetluskuludelt tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kristiina Kask

Kohtunik

8 (8)