2-25-10476/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Liis Arrak, Peeter Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht

19.09.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-10476

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatria-

kliiniku

taotlus

M.Z

psühhiaatriahaiglasse

paigutamiseks ja tahtest olenematu ravi kohaldamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02.07.2025

esialgse õiguskaitse

kohaldamise määrus

Harju Maakohtu 04.07.2025

esialgse õiguskaitse

pikendamise määrus

Kaebuse esitaja ja liik

M.Z määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus

Põhja-Eesti Regionaalhaigla

psühhiaatriakliinik

Puudutatud isik M.Z (isikukood XXX), riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 02.07.2025 ja 04.07.2025 määrused muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

2-25-10476

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja, psühhiaatriakliinik)

valvearst esitas 02.07.2025 Harju Maakohtule taotluse M.Z (puudutatud isik, patsient)

psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ja tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks loa saamiseks.

2. Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus alates 01.07.2025 kell 13.56 puudutatud

isiku suhtes lähtudes patsiendi ebaadekvaatsest ja ettearvamatust käitumisest tahtest olenematut

ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.

2.1. Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arstide arvamusest nähtuvalt viibis puudutatud isik

esmakordselt statsionaarsel ravil Ahtme Haiglas 31.03.2022–04.04.2022. Psüühilised häired

tekkisid tal mõni nädal enne hospitaliseerimist, ta muutus abikaasa suhtes paranoiliseks,

süüdistades, et mees ei armasta teda, oli pinges ja käitus aeg-ajalt ebaadekvaatselt. Puudutatud

isik nimetas mehega kõneldes end teise nimega, ja ütles, et andmed selle kohta, et ta on teine

inimene, on karbis, mida näitas ka mehele, kuid karp oli tühi. Puudutatud isikul tekkis unetus.

Hospitaliseerimise eelsel päeval sõitis puudutatud isik mehe ja tütrega vanemate juurde Narva.

Öösel puudutatud isik ei maganud ja avaldas mõtteid, et mees tahab teda ja tütart tappa ning ta

hospitaliseeriti psühhiaatriahaiglasse. Raviarstile avaldas ta, et mees tahab teda ja last tappa

seetõttu, et ta murdis truudust ja laps sündis suhtest armukesega, kellega ta kohtus 12 aastat

tagasi. Laps sündis 2021. Osakonnas oli puudutatud isik esialgu agressiivne, tõukas personali ja

patsiente, haaras nende käest asju. Vormistati tahtest olenematu ravi 4 päevaks, mille vältel

patsient rahunes ja luulumõtted mehe suhtes taandusid. Kuna kaalukaid põhjuseid tahtest

olenematu ravi jätkamiseks ei olnud, siis lubati puudutatud isik enda soovil ambulatoorsele

ravile.

2.2. Teistkordselt viibis puudutatud isik statsionaarsel ravil psühhiaatriakliinikus 13.05.2022–

18.05.2022. Peale eelmist hospitaliseerimist oli tema seisund vaatamata ravile ebastabiilne, ta oli

mehe suhtes jätkuvalt paranoiline, verbaalselt agressiivne ning süüdistav ka ema suhtes. Esialgu

patsient nõustus haiglaraviga, kuid mõne päeva pärast nõudis taas koju. Kuivõrd tahtest

olenematu ravi kriteeriumid ei olnud täidetud, siis ta kirjutati haiglast välja. Puudutatud isik käis

paaril korral ambulatoorsel vastuvõtul, kuid seejärel katkestas ravi.

2.3. Seekordselt, s.o 01.07.2025 hospitaliseeriti puudutatud isik kiirabi ja politsei poolt

käeraudades. Puudutatud isikule oli eelmise päeva jooksul tehtud korduvaid kiirabi väljakutseid,

kuid patsient oli suutnud end n-ö "kokku võtta" ja rahulikult käituda, mistõttu hospitaliseerimist

ei peetud vajalikuks. Kolmandal korral kutsus abikaasa kiirabi, kuna puudutatud isik oli rahutu ja

ründas teda. Kiirabi ja politsei saabudes rääkis patsient segast juttu, oli paranoiline ja kahtlustas,

et tegemist on libapolitseinikega, kes tahavad teda vägistada. Puudutatud isik lamas liikumatult

murul käed ja jalad laiali ning seejärel hakkas valjuhäälselt laulma. Patsient üritas nii politsei kui

kiirabi töötajaid jalaga lüüa. Tema jutt oli pidev ja kiire ning teemad vaheldusid pidevalt.

Valvetoas oli patsient räsitud välimusega, juuksed sassis, kätel värsked hematoomid. Patsient oli

püsimatu, halva kontaktiga, katkendliku ja raskesti jälgitava mõttekäiguga, küsimustele

sisukohaseid vastuseid ei andnud ning oli paranoiline ümbritsevate suhtes. Osakonnas oli

patsient püsimatu, protesteeris ravi vastu ja ei allunud sisekorra reeglitele.

2-25-10476

2.4. Avalduse esitamise seisuga ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Puudutatud isik on

jätkuvalt vaenulik ja süüdistav abikaasa suhtes, väites, et mees karjub põhjuseta tema peale,

solvab ning sõimab rumalaks ja laisaks. Puudutatud isik on veendunud, et mees tahab last temalt

ära võtta, on lapse hüpnotiseerinud, kuna laps käitub kummaliselt. Puudutatud isik väidab, et on

märganud, et laps limpsib pidevalt huuli ja vaatab ühte punkti. Mehe eesmärk olevat näidata, et

ema mõjub lapsele halvasti. Patsient üritab oma eelmisel päeval murul lebamist igati

normaliseerida, süüdistab politseid ja kiirabi imelikus käitumises ning enda põhjusetus

vahtimises. Patsiendi mõttekäik on kiirenenud, ta kõneleb monoloogina, jättes küsimustele

sisukohaselt vastamata. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – polümorfne

psühhootiline häire F23.0, puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib

ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui

ümbritsevatele. Patsiendi seisundist ja eelnevast ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust

prognoosida seisundi paranemist 4 ööpäeva vältel.

3. Psühhiaater KT jäi 02.07.2025 ärakuulamisel esitatud arvamuse juurde, leides, et patsiendi

seisund ei ole muutunud võrreldes arsti arvamuse andmise ajaga ning ta kordas psühhiaatri

02.07.2025 arvamuses toodud põhjendusi.

4. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 02.07.2025 SA PERH Psühhiaatriahaiglas tema

esindaja vandeadvokaadi Annemarie Kunila ja tõlgi juuresolekul. Puudutatud isik rääkis

ärakuulamisel, et ta töötab Advokaadibüroos Laus ja Partnerid juristina. Puudutatud isik selgitas

et tal on kodus mehega probleemid, neil on 4,5-aastane laps. Puudutatud isik ütles, et ta ei taha

olla haiglas, ta on terve, sööb ja magab, tal ei ole ravimeid vaja. Puudutatud isik väitis, et tema

mees on agressiivne. Puudutatud isik kutsus mehele politsei, kes tõi hoopis teda haiglasse. Kui

puudutatud isik kodus hommikuti ärkab, siis ta näeb, et sageli on jalgadel sinikad (puudutatud

isik näitab enda jalgu, millel on mõningad hematoomid), tema mees tekitab need talle ilmselt

öösel, tema mees on lapse ära hüpnotiseerinud.

5. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamist.

Maakohtu 02.07.2025 määrus

6. Maakohus rahuldas 02.07.2025 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 01.07.2025 kell 13.56. Kohus andis loa isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud

viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

6.1. Maakohus asus esialgse õiguskaitse kohaldamisel asja materjalide põhjal seisukohale, et

täidetud olid kõik psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldused.

Puudutatud isikul on raske psüühikahäire (polümorfne psühhootiline häire F23.0), mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab

puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii isikut ennast kui teda ümbritsevaid isikuid. Kohtule jäi

ärakuulamisel mulje, et puudutatud isik ei mõelnud sel hetkel selgelt ja võis haiguse ajel

ebaadekvaatselt käitudes seada ohtu nii iseennast, kuid ka teisi isikuid (nt enda meest). Enne

tahtevastase ravi alustamist oli puudutatud isik käitunud ebaadekvaatselt ja agressiivselt

politseinike, kiirabitöötajate ja elukaaslase suhtes. Ärakuulamisel oli isiku kõne paljusõnaline ja

kiire. Puudutatud isik oli situatsioonis desorienteeritud ja käitus ettearvamatult ning võis panna

iseend ohtlikesse olukordadesse. Samuti võis ta oma haigusest tingitud seisundi tõttu olla ohtlik

ka teistele isikutele (nt enda elukaaslasele). Isiku arusaam ümbritsevast oli tegelikkusest oluliselt

moonutatud, mistõttu ei reageeri ta tekkivatele olukordadele adekvaatselt. Ravita jäädes on

2-25-10476

tõenäoline haigusest tingitud ohtliku käitumise süvenemine, kuna vaimse häire tõttu käitub isik

ebaadekvaatselt ja agressiivselt. Maakohtu hinnangul oli isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem

kindel kui tõenäoline.

6.2. Maakohtu hinnangul ei olnud muu psühhiaatriline abi küllaldane. Kohtule esitatud arstide

arvamuses on välja toodud ja kohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isik ei pea ravi

vajalikuks, tal puudub haiguskriitika. Oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline oma raviks

teadvat nõusolekut andma. Isik pole oma vaimse häire tõttu võimeline tegema adekvaatset otsust

enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvalt informeeritud nõusolekut. Seega

pole ta võimeline oma ravivajaduse üle otsustama. Tahtest olenemata saab ravida üksnes haiglas.

6.3. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil

võimalik, oli maakohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel.

Maakohtu 04.07.2025 määrus

7. Maakohus pikendas 04.07.2025 määrusega esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest

olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates puudutatud isiku 01.07.2025 kell 13.56

psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa puudutatud isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud

viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Ühtlasi

määras kohus, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi

tuleb lugeda lõpetatuks 10.08.2025 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse

tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.

Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

Arvestades esitatud tõendeid ja uut arsti 04.07.2025 arvamust, leidis maakohus, et esinesid

asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamise

pikendamiseks. Muus osas kordas kohus 02.07.2025 määruses esitatud seisukohti.

Määruskaebus

8. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrused tühistada ja lõpetada

tema suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamine. Alternatiivselt taotleb

puudutatud isik kohtuekspertiisi tegemist tema vaimse tervise seisundi kontrollimiseks.

Puudutatud isik kirjeldab määruskaebuses perekondlikke suhteid ja sündmusi, mis eelnesid tema

hospitaliseerimisele. Puudutatud isik märgib, et tal ei ole vaimse tervisega probleeme ja ta on

veendunud, et kinnisesse asutusse paigutamine on abikaasa korraldatud.

Menetluse edasine käik

9. Avaldaja palus jätta määruskaebuse mõlema vaidlustatud määruse osas rahuldamata, sest

täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

11. Avaldaja teatas 01.08.2025, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega on

tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus lõpetatud 01.08.2025.

2-25-10476

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebuse väited ei

anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu

määrused muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).

13. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik praeguseks raskest psüühikahäirest piisavalt

paranenud ja ta kirjutati 01.08.2025 haiglast välja. Seega on tahtevastane ravi määruskaebuse

lahendamise ajaks lõppenud. Vaatamata eeltoodule annab ringkonnakohus hinnangu puudutatud

isiku poolt vaidlustatud maakohtu määruste seaduslikkusele.

14. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus TsMS § 534 lg 1 ja PsAS § 11 lg 1

kohaldamisel, kui rakendas esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikule tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku esmalt kuni neljaks päevaks

psühhiaatriakliinikusse ja pikendas seejärel tähtaega kuni 40 päevani. Samuti olid isiku

tervislikku seisundit kinnitavad psühhiaatrite arvamused küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2

tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja seda pikendada. Kolleegium

nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega

korda neid. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

15. Puudutatud isiku väited, et ta ei vaja ravi ning tema haiglasse paigutamine on abikaasa poolt

provotseeritud ja korraldatud, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile

ega saa olla määrav PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Puudutatud isiku hinnang

oma tervislikule seisundile ei ole kooskõlas teiste asjas esitatud dokumentide ja tõenditega.

Maakohus leidis õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused

tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse

psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus.

Avaldaja 02.07.2025 arvamusest nähtub, et puudutatud isiku käitumine oli tema

hospitaliseerimise ajal mõjutatud psüühikahäire ägenemisest ning seetõttu ettearvamatu ja

ebaadekvaatne. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja ta ei mõistnud ravivajadust ega

suutnud oma käitumist kontrollida. Puudutatud isiku tervislik seisund ei paranenud esimeste

päevade jooksul, mida kinnitab 04.07.2025 arsti arvamus. Puudutatud isik ei olnud oma vaimse

häire tõttu võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks

haiglaraviks teadvalt informeeritud nõusolekut.

16. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire (polümorfne psühhootiline

häire F23.0), mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p

1 tähenduses. Haigusest tingituna olid puudutatud isikul paranoilised luulud abikaasa ja lapse

suhtes ning ta käitus agressiivselt nii abikaasa kui politsei- ja kiirabitöötajate suhtes. Puudutatud

isik oli situatsioonis desorienteeritud ja arusaam ümbritsevast moonutatud, mistõttu ei

reageerinud olukordadele adekvaatselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega

puudutatud isikul psüühikahäire olemasolu ja ravivajaduse kohta.

17. Maakohus asus ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud seisukohale, et ravita jäämisel võis

puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka teistele PsAS § 11 lg 1 p 2

tähenduses. Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute

elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017, 3-2-1-151-16,

p 14). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika,

st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2153662, p 14.1).

Asja materjalidest nähtuvalt kutsus puudutatud isiku abikaasa kiirabi põhjusel, et puudutatud isik

oli muutunud rahutuks ja ründas abikaasat füüsiliselt. Avaldaja kirjeldab 12.09.2024 vastuses

2-25-10476

kohtunõudele veelkord puudutatud isiku hospitaliseerimise põhjuseid ja isiku ohtlikkust. Vastuse

kohaselt käitus puudutatud isik kiirabi ja politsei saabudes ebaadekvaatselt (lebas käed ja jalad

laiali liikumatult murul, laulis valjuhäälselt), avaldas paranoilisi luulumõtteid (politsei on mehe

poolt palgatud libapolitsei, kes tahab teda vägistada; mees tahab last ära võtta, on lapse ära

hüpnotiseerinud ja ässitab teda ema vastu). Puudutatud isik käitus agressiivselt ka politsei- ja

kiirabitöötajate suhtes (üritas neid jalaga lüüa). Haiglasse jõudes oli patsient jätkuvalt kuri,

protesteeriv, avaldas paranoilisi luulumõtteid (mees on politsei kinni maksnud, tahab last ära

võtta) ja keeldus igasugusest ravikoostööst, mistõttu valvepsühhiaater hospitaliseeris puudutatud

isiku temale raske psüühikahäire tõttu vajaliku ravi teostamiseks ja tema enda, abikaasa ning

nende alaealise lapse ohutuse tagamiseks tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

otsusega 01.07.2025 kell 13.56. Osakonnas oli patsient jätkuvalt tõrges ja vaenulik personali

suhtes, keda süüdistas koostöös enda abikaasaga ning oma tervise kahjustamises.

Psühhoosielamustest ajendatuna keeldus ta ravimitest, oli vaenulik ja ründav, püsisid

paranoilised luulumõtted mehe suhtes. Puudutatud isikul puudusid haigustaju ja koostöövalmidus

raviks, tema käitumine oli täiel määral psühhoosielamustest (ümbritseva luululine taju;

paranoidsed luulumõtted) juhitud, millest tulenevalt ta ohustas nii oma abikaasat kui

ümbritsevaid (vaenulikkus, füüsiline ja verbaalne agressiivsus nii mehe, kiirabi- ja

politseitöötajate kui haiglapersonali suhtes). Arvestades, et puudutatud isik oli juba rünnanud oma

abikaasat ning üritas rünnata nii politsei- kui kiirabitöötajaid, on ringkonnakohtu hinnangul

põhjendatud avaldaja puudutatud isiku ohtlikkusele antud hinnang. Seega on puudutatud isik

asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt käitunud agressiivselt teiste isikute suhtes, mida saab

pidada PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse kriteeriumile vastavaks.

18. Ravikoostöö puudumise tõttu oli puudutatud isikule vajaliku ravi teostamine võimalik vaid

tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule oleks

olnud piisav muu psühhiaatriline abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses. Puudutatud isikul ei olnud

psühhiaatrite 02.07.2025 arvamuse järgi haiguskriitikat, ta ei suutnud mõista oma ravivajadust

ning tal ei olnud valmidust ravikoostööks. Puudutatud isiku raviarsti 04.07.2025 arvamusest

esialgse õiguskaitse pikendamise kohta, avaldaja vastusest määruskaebusele ja avaldaja

12.09.2025 vastusest kohtunõudele nähtub, et puudutatud isikul puudus jätkuvalt

koostöövalmidus raviks. Asjaoludest nähtub, et patsient ei nõustunud talle määratud raviga ja

varem on ta korduvalt ravi katkestanud. Määruskaebuses märgib puudutatud isik, et tal puuduvad

vaimsed probleemid. Samas viitavad hospitaliseerimise asjaolud tõsiasjale, et puudutatud isik

vajas ravi ja muu ravi piisav ei olnud piisav. Sellest järeldub, et väljaspool raviasutust ei ole

tagatud ravimite korrektne manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine.

19. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid

praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja ka tähtaja

pikendamiseks.

20. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

21. TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)