3-23-1484/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Tanel Saar, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. september 2025, Tartu

Haldusasja number

3-23-1484

Haldusasi

J.T. kaebus Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks

määrata talle üksi elava pensionäri toetus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 14. mai 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

J.T. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – J.T.

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 14. mai 2024. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega

rahuldada kaebus osaliselt ja kohustada Sotsiaalkindlustusametit uuesti lahendama J.T.-

le 2021. a eest üksi elava pensionäri toetuse saamise küsimus mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse jõustumisest. Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.

3. Määrata vandeadvokaat Andrei Matvejevi poolt J.T.-le osutatud riigi õigusabi tasu

suuruseks 333,06 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 20.

oktoober 2025).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.T. esitas Sotsiaalkindlustusametile avalduse üksi elava pensionäri toetuse

saamiseks 2021.-2022. aastate eest.

Sotsiaalkindlustusameti 19. mai 2023. a kirjaga teatati talle, et talle ei määratud toetust

põhjusel, et tema elukoha aadress oli ajavahemikul 13. aprill 2021 – 31. märts 2023

rahvastikuregistrisse kantud üksnes kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega (XXX). Üksi

elava pensionäri toetuse saamise üheks tingimuseks on, et isik peab olema rahvastikuregistri

andmetel elanud kogu perioodi üksi oma kodusel aadressil.

2. J.T. esitas pärast edutut vaidemenetlust kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi

Sotsiaalkindlustusameti kohustamine määrata talle üksi elava pensionäri toetus aastate 2021 –

2022 eest. Kaebuse kohaselt ei näe seadus ette, et üksi elava pensionäri toetuse saamiseks

peab toetuse saaja elukoht olema registreeritud eluruumi täpsusega.

3. Tartu Halduskohtu 14. mai 2024. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 1393 lg 2 kohaselt määratakse pensionäritoetus

Sotsiaalkindlustusameti toiminguga. Sotsiaalkindlustusameti 19. mai 2023. a kiri, milles

selgitati, miks kaebajale 2021. ja 2022. a eest toetust ei määratud, on käsitatav seega toimingu

sooritamise taotluse rahuldamata jätmise otsusena.

3.2. SHS § 1391 lg 2 järgi on üksi elava pensionäri toetusele õigus Eestis elaval isikul, kes

jooksval kalendriaastal alates 1. aprillist kuni 30. septembrini vastab järgmistele tingimustele:

1) ta elab rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete kohaselt üksi; 2) ta on riikliku

pensionikindlustuse seaduse §-s 7 sätestatud vanaduspensionieas; 3) talle on määratud riiklik

pension või pension välislepingu alusel, mille igakuine netosumma on alla pensionäritoetuse

maksmise määra.

3.3. Kohus nõustus Sotsiaalkindlustusametiga, et üksi elava pensionäri toetuse määramiseks

on nõutav, et isiku elukoha aadress oleks kantud rahvastikuregistrisse isiku elukohaks oleva

ruumi täpsusega. Üksi elava pensionäri toetus on mõeldud üksi elavale

vanaduspensioniealisele isikule tema majandusliku iseseisvuse parandamiseks ja vaesuse

vähendamiseks (SHS § 1391 lg 1). Asjaolu, et isik elab üksi, on selle toetuse sihtotstarbest

nähtuvalt keskse tähtsusega. Samas on seaduses selgelt sätestatud, et üksi elava pensionäri

toetus määratakse riigi infosüsteemide ja nende hulka kuuluvate andmebaaside alusel.

Muuhulgas näeb SHS § 1392 lg 1 ette, et SKA kontrollib isiku vastavust pensionäritoetuse

saamise tingimustele rahvastikuregistri andmete alusel.

3.4. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 68 ja § 5 järgi peavad Eestis püsivalt elavad inimesed

tagama rahvastikuregistris oma elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse. Selleks tuleb esitada

elukoha aadressi järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele elukohateade, kus on märgitud

elukoha aadress, mis kajastab ruumi andmeid, mida inimene oma elukohana kasutab (RRS §

74 lg 1, § 75 lg 2 p 1 ja 77). Kohus ei näinud põhjust, miks peaks SHS § 139 1 lg 2 p-s 1

kasutatud mõistet „elukoha andmed“ sisustama teistmoodi, kui seda on tehtud

rahvastikuregistri seaduses. Kuna üksi elava pensionäri toetust makstakse üksnes isikutele,

kes elavad üksi, on selle toetuse määramiseks vaja teada, kas isiku elukoha aadressil elab ka

teisi isikuid. Seega ei piisa toetusõiguslikkuse kindlaksmääramisest üksnes teabest, millise

kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil isik elab.

3.5. Kaebaja kohta oli 13. aprillist 2021 kuni 31. märtsini 2023 kantud rahvastikuregistrisse

lisa-aadressina küll ka konkreetne kinnistuna määratletud aadress Tartu vallas xxx külas, kuid

lisa-aadress ei kuulu RRS § 21 lg 1 p 6 ja 7 järgi elukoha andmete hulka. Õiguslik tähendus

on RRS § 65 lg 2 järgi vaid ühel aadressil ning ülejäänud elukohad kantakse

rahvastikuregistrisse lisa-aadressidena. Seepärast ei saanud Sotsiaalkindlustusamet võtta üksi

elava pensionäri toetuse määramisel aluseks rahvastikuregistri kannet kaebaja lisa-aadressi

kohta.

3.6. Seega kuna kaebaja elukoha aadress oli alates 13. aprillist 2021 kuni 31. märtsini 2023

rahvastikuregistrisse kantud kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega, ei vastanud kaebaja

2021. ja 2022. aastal üksi elava pensionäri toetuse saamise tingimustele ning

Sotsiaalkindlustusametil puudus neil aastatel kaebajale üksi elava pensionäri toetuse

määramiseks õiguslik alus.

3.7. Sotsiaalkindlustusamet selgitas kaebajale 9. märtsi 2022. a kirjas nii õigusnormide sisu

kui ka vajadust korrastada rahvastikuregistri andmed enne 1. aprilli 2022, et saada üksi elava

pensionäri toetust 2022. aastal. Sotsiaalkindlustusamet on kaebajale andud selgitusi ka hiljem.

Seega on Sotsiaalkindlustusamet selgitamiskohustust korrektselt täitnud ning ei ole kaebajat

oma õiguste toestamisel eksitanud. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on ka Tartu

Vallavalitsus kaebajale korduvalt selgitanud, et tal on vaja kanda rahvastikuregistrisse oma

elukohana konkreetne ruum Tartu vallas, kuid kaebaja keeldus elukohateadet täitmast ja

allkirjastamast.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. J.T. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14, mis kehtestab elukoha mõiste, ei nõua, et

elukohaks peab olema eluruum või eramu. SHS § 1391 lg 2 p 1 ei täpsusta elukoha mõistet,

mistõttu tuleb lähtuda TsÜS-i mõistet.

4.2. Kaebaja seletas kohtumenetluses, et pärast seda, kui tema kasutuses olev eluruum

Kallaste linnas maha põles, tühistas Peipsiääre vald tema registreeringu Kallaste linnas ja vald

esitas palve Tartu vallale registreerida kaebaja XXXa, kuna kaebaja omandis on kinnistu

Tartu vallas. Kaebaja seletas, et ta tegi pingutusi vormistada registreering tema omandis oleva

kinnistu järgi, kuid XXX ei registreerinud teda, viidates sellele, et kinnistul puuduvad

elamiseks sobivad ehitised.

4.3. Kohtu tõlgendus, et toetuse saamiseks tuleb elukoht määratleda eluruumi täpsusega, et

saaks kindlaks teha, kas ta elab seal üksi, tõlgendab SHS § 1391 lg 2 p-i 1 kitsendavalt ja

kaebaja õigusi põhjendamatult piiravalt.

4.4. Sotsiaalkindlustusameti otsus jätta toetus määramata võiks olla õige juhul, kui Tartu

vallas elaksid isikud, kes kuuluksid tema leibkonda. Kui rahvastikuregistri andmetest selgub,

et Tartu vallas puuduvad kaebaja sugulased, siis on võimalik järeldada, et seal puuduvad

isikud, kes kuuluksid tema leibkonda.

5. Sotsiaalkindlustusameti vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata varasemas

kohtumenetluses juba esitatud põhjendustel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega

rahuldab kaebuse osaliselt, 2021. aasta toetusega seoses.

7. SHS § 1391 järgi on üksi elava pensionäri toetuse saamise õiguse üheks tingimuseks lisaks

makstava pensioni suurusele on see, et isik elaks jooksval kalendriaastal alates 1. aprillist kuni

30. septembrini rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete kohaselt üksi (SHS § 1391 lg 2 p

1). Pensionäritoetust makstakse üks kord aastas oktoobrikuus jooksva kalendriaasta eest

Sotsiaalkindlustusameti toiminguga ning selle suuruse kehtestab Riigikogu (SHS § 1391 lg 1,

SHS § 1393 lg-d 1, 2 ja 4).

SHS-st nähtuvalt ei pea isik esitama üksi elava pensionäri toetuse saamiseks eraldi taotlust.

SHS § 1392 lg-d 1 ja 2 sätestavad järgmist.

„(1) Sotsiaalkindlustusamet kontrollib sotsiaalkaitse infosüsteemi, rahvastikuregistri,

sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri ja vajaduse korral Eesti hariduse infosüsteemi

andmete alusel isiku vastavust pensionäritoetuse saamise tingimustele ning teavitab isikut

toetuse saamise õiguse tekkimisest. Sotsiaalkindlustusamet edastab toetuse saamise õiguse

tekkimise kohta teate isiku e-posti aadressil või sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 27 lõike 1

punktis 2 või 3 nimetatud viisil.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku vastavust toetuse saamise tingimustele

kontrollitakse järgmiste andmete alusel:

1) isiku üldandmed: isikukood, ees- ja perekonnanimi, elu- ja viibimiskoha andmed ning

kontaktandmed, andmed isiku surma, surnuks tunnistamise, teadmata kadumise või

tagaotsimise, eestkoste määramise, vanema hooldusõiguse ning elamisloa või -õiguse kohta;

2) andmed riikliku pensioni määramise ja selle netosuuruse kohta, sealhulgas

Sotsiaalkindlustusametil olemasolevad andmed välisriigist saadava pensioni netosuuruse

kohta;

3) andmed käesoleva seaduse § 140 alusel makstava sotsiaaltoetuse määramise kohta;

4) andmed väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse, ööpäevaringse erihooldusteenuse

ja kogukonnas elamise teenuse kohta;

5) andmed käesoleva seaduse § 1391 lõike 4 punktis 4 nimetatud isiku haridustaseme

kohta.“

Seega on iseenesest õige see, et Sotsiaalkindlustusamet peab lähtuma toetuse määramisel

muuhulgas rahvastikuregistri andmetest (SHS § 1391 lg 2 p 1 ja § 1392 lg 1). Samas näeb RRS

ette, et isiku aadress võidakse kanda rahvastikuregistrisse ka vaid valla täpsusega. RRS § 87

lg 1 sätestab, et kui isiku elukoht on teada, küsib kohalik omavalitsus isikult nõusolekut

aadressi kandmiseks tema elukohana rahvastikuregistrisse. Kui isik oma nõusolekust ei teata,

kantakse isiku elukoha aadress rahvastikuregistrisse linna ja linnaosa või valla täpsusega ning

lisa-aadressiks märgitakse isiku teadaolev aadress (RRS § 87 lg 2).

Ka käesoleval juhul oli XXX kandnud rahvastikuregistrisse kaebaja aadressiks tema elukoha

valla täpsusega (XXX) ning lisa-aadressiks oli märgitud tema konkreetne aadress.

Ringkonnakohus leiab, et sellises olukorras ei saa Sotsiaalkindlustusamet automaatselt isikule

toetust määramata jätta, kui muud toetuse saamise tingimused on täidetud. Eelnevalt viidatud

SHS § 1391 lg 2 p 1 järgi on pensionäritoetuse saamise eelduseks see, et isik elaks

rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete kohaselt üksi, mitte see, et tema aadress

rahvastikuregistris oleks eluruumi või kinnistu täpsusega. Vastavalt ei saa asjaolu, et isiku

aadress on kantud rahvastikuregistrisse valla täpsusega, olla automaatseks toetuse määramata

jätmise aluseks.

8. Sellises olukorras nõuab pensionäritoetuse määramine kui haldusmenetlus

uurimispõhimõtte kohaldamist. Uurimispõhimõte on haldusmenetluses üldtunnustatud

põhimõtteks ning täpsustatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6. Selle sätte kohaselt on

haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja

vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. See regulatsioon kuulub

kohaldamisele ka üksi elava pensionäri toetuse määramisel (SHS § 2 ning sotsiaalseadustiku

üldosa seaduse § 3 lg 6).

Uurimispõhimõtte kohaldamise nõuet ei väära asjaolu, et SHS § 1392 nimetab konkreetsed

allikad, sh rahvastikuregistri, mida Sotsiaalkindlustusamet pensionäritoetuse määramisel

kasutab. See üksikasjalik loetelu ei välista täiendavate allikate kasutamist, kui olemasolevad

allikad on otsuse langetamiseks ebapiisavad.

Seega kui kaebaja puhul tuvastas Sotsiaalkindlustusamet, et tema aadress rahvastikuregistris

oli vaid valla täpsusega, pidi haldusorgani jaoks olema selge, et andmed pensionäritoetuse

maksmiseks on ebapiisavad ja pidanuks HMS §-st 6 juhindudes hankima ise täiendavaid

tõendeid selle kohta, kas kaebaja elab üksi või mitte. Arvestades asjaolu, et kaebaja lisa-

aadressina oli rahvastikuregistrisse kantud tema tegelik aadress kinnistu täpsusega, ei saa

pidada seda ülesannet haldusorgani jaoks liiga keeruliseks. See, et lisa-aadressil ei ole

õiguslikku tähendust, ei oma uurimiskohustuse täitmisel tähtsust.

9. Seega oli kaebajale 2021. aastal üksi elava pensionäritoetuse määramata jätmine

uurimiskohustuse täitmata jätmise tõttu õigusvastane. Selles osas tuleb kaebus rahuldada ja

kohustada Sotsiaalkindlustusametit kaebajale 2021. a eest üksi elava pensionäri toetuse

määramise küsimust uuesti lahendama.

10. Seevastu 2022. aastal oli Sotsiaalkindlustusamet enne toetuse määramise tähtaja

saabumist ning ka enne üksi elamise osas kontrollitava ajaperioodi algust 9. märtsi 2022. a

kirjaga kaebajale selgitanud, et kui kaebaja elab üksi, siis soovitatakse tal enne 1. aprilli 2022

korrastada rahvastikuregistris olevad andmed. Kirjast on piisavalt selgesti arusaadav, et 2022.

a eest pensionäritoetuse saamise tingimuseks on see, et kaebaja rahvastikuregistri aadress

oleks piisavalt täpne, st kajastaks tema tegelikku elukohta. Kaebaja oma aadressiandmeid

rahvastikuregistris ei täpsustanud.

Ringkonnakohus peab sellises olukorras 2022. a eest pensionäritoetuse maksmata jätmist

õiguspäraseks. Kui 2021. aasta puhul ei nähtu asja materjalidest, et kaebajale oleks selgitatud

rahvastikuregistri andmete ja pensionäritoetuse maksmise seost ja sellises olukorras kohaldus

liialt üldise aadressi puhul Sotsiaalkindlustusameti uurimispõhimõte, siis 2022. aastal enam

sellise olukorraga tegemist pole. Kaebajale oli selgitatud vajadust korrastada toetuse

saamiseks enda andmeid rahvastikuregistris. Haldusorgani uurimispõhimõte ei saa viia

olukorrani, kus isik jätab teadlikult vajalikud andmed esitamata ning sunnib haldusorganit

korduvalt välja selgitama andmeid, mille isik saaks ise hõlpsasti esitada (praegusel juhul

rahvastikuregistrisse kanda). See on käsitatav isiku pahauskse käitumisena ning täiendav

andmete väljaselgitamine tooks kaasa haldusorgani jaoks ebamõistliku koormuse – valla

täpsusega antud aadressi puhul peaks Sotsiaalkindlustusamet ju igal aastal üle kontrollima,

ega isik pole sama valla piires uude elukohta elama asunud.

Võrdluseks – HMS § 15 lg-test 2 ja 3 sätestab, et kui isiku poolt haldusorganile esitatud

taotluses on puudusi, annab haldusorgan võimaluse nende kõrvaldamiseks ning kui puudusi ei

kõrvaldata, võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Ehkki see norm ei kohaldu

käesolevale olukorrale otseselt, kuna pensionäritoetuse määramine pole isiku taotlusel

algatatud haldusmenetlus, väljendub selles normis siiski üldine haldusmenetluse põhimõte,

mille kohaselt peab isik ka ise hoolitsema haldusmenetluses selle eest, et tema mõjusfääris

olevad andmed oleksid õiged, vastasel juhul riskib ta haldusmenetluse lõppemisega

negatiivselt. Sellest põhimõttest saab analoogia korras juhinduda ka käesolevas asjas.

11. Seega 2022. a pensionäritoetuse määramiseks kohustamise nõue jääb rahuldamata.

Ringkonnakohus märgib, et käesolevaks ajaks on kaebaja aadressiandmed rahvastikuregistris

muutunud (vt ülal p 2).

12. Seoses kaebaja apellatsioonkaebuse väitega, et ta tegi jõupingutusi enda aadressi

registrisse kandmiseks, kuid vald keeldus sellest, viidates asjaolule, et kinnistul pole elamut,

märgib ringkonnakohus, et asja materjalid seda väidet ei kinnita.

Kaebaja esindaja esitatud selgitusest on väljaloetav, et kaebaja esindaja riigi õigusabi korras

selgitas kaebajale võimalust registreerida enda aadressiks tema tegelik elukoht Tartu vallas

xxx külas, kuid kaebaja keeldus sellest, viidates, et talle „oli meeldiv elada Kallaste linnas“

(dtl 81) ning samuti on kaebuse täienduses selgitatud, et puudus võimalus määrata kaebaja

aadressiks konkreetset kinnistut, kuna kaebaja ei soovinud seda. Seetõttu määras vald oma

algatusel tema elukoha valla täpsusega (dtl 96).

13. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue

otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja kohustab Sotsiaalkindlustusametit kaebajale

2021. a eest üksi elava pensionäri toetuse määramise küsimust uuesti lahendama. Ülejäänud

osas jääb kaebus rahuldamata.

14. Kaebajale on määratud esindaja riigi õigusabi korras. Apellatsioonimenetluses esitas

esindaja taotluse apellatsioonimenetluses kantud riigi õigusabi kulude kindlaksmääramiseks

summas 333,06 eurot. See taotlus kuulub rahuldamisele.

(allkirjastatud digitaalselt)