3-25-791/6 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

18.09.2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-791

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses jalutuskäikude, pesemise, e-

toimiku dokumentidega tutvumise ja sotsiaaltöötajale

helistamise mittevõimaldamisega, õhtusöögi, joogivee

ja meditsiiniabi andmata jätmisega, dokumentide

printimata jätmisega ning solvamisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 17.09.2025. a määruse resolutsiooni

p-d 1 ja 2

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X.

RESOLUTSIOON

1.Tagastada X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 17.09.2025. a määruse

resolutsiooni p 1 peale HKMS § 207 lg 2 alusel.

2.Tagastada X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 17.09.2025. a määruse

resolutsiooni p 2 peale HKMS § 207 lg 2 ja lg 3 p 1 alusel

3.Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja, vanglateenistujate ja

sotsiaaltöötaja nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasikaevatav

(HKMS § 119 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 27.03.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse ja hilisemad täiendused Tartu Vangla

vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebaja nõuab kaebuses Tartu Vanglalt talle

mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitist kümnel erineval alusel: 1) vangla ei võimaldanud

talle 20. jaanuaril 2025, 23. jaanuaril 2025, 25. jaanuaril 2025 ja 8. veebruaril 2025

jalutuskäike värskes õhus; 2) valvur ei andnud talle 26. jaanuaril 2025 õhtusööki; 3)

vanglaametnikud on võtnud 2024. a märtsis ja 17. detsembril 2024 e-toimikus kaebaja

dokumente vastu; 4) vangla ei printinud kaebajale 17. detsembril 2024 dokumente välja; 5)

vangla ei võimaldanud kaebajal alates 2024. a oktoobrist ja 17. detsembril 2024 talle sobival

ajal tahvelarvutit kasutada; 6) vangla ei võimaldanud 25. jaanuaril 2025 kaebajal end pesta; 7)

vangla ei andnud kaebajale 25. jaanuaril 2025 ja 26. jaanuaril 2025 joogivett; 8) vangla jättis

kaebaja meditsiinilise abita, kui ta oli 25. jaanuaril 2025 ja 26. jaanuaril 2025 joogivee ja

toiduta; 9) ametnikud suhtlesid 25. jaanuaril 2025 kaebajaga alandavalt; 10) vangla ei

võimaldanud kaebajal 25. jaanuaril 2025 ja 26. jaanuaril 2025 sotsiaaltöötajale helistada.

2. Vastuseks kohtunõudele edastas Tartu Vangla 11. aprillil 2025 kohtule kaebuses viidatud

kohtueelse menetluse materjalid, s.o kaebaja 20. jaanuari 2025. a kahjunõude nr 2-25/2-2/901,

23. jaanuari 2025. a kahjunõude nr 2-25/2-2/1024, 26. jaanuari 2025. a kahjunõude nr

2-25/2-2/1100 ja 26. jaanuari 2025. a kahjunõude nr 2-25/2-2/1116 ning Tartu Vangla 21.

märtsi 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/82-3, 21. märtsi 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/74-2, 25. märtsi

2025. a otsuse nr 1-9/2-25/49-2 ja 1. aprilli 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/47-2.

3. Tartu Halduskohus tagastas esitatud kaebuse 17.09.2025. a määrusega (resolutsiooni p 1)

ja jättis menetlusabi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata

(resolutsiooni p 2).

Halduskohus märkis vaidlusaluses määruses kokkuvõtvalt järgmist.

Kohus leiab, et kaebus tuleb tervikuna tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, sest kaebusega

kaitstavate õiguste riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline.

3.1. Tartu Vangla 21. märtsi 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/74-2 (dtl 25–29) kohaselt pakuti

kaebajale 20. jaanuaril 2025 kella 14.55 paiku võimalust minna õue jalutama, kuid kaebaja

soovis saada jalutama minekuks uusi ühekordseid riideid, sest vanad olid katkised. Kaebaja

keeldus enne uute ühekordsete riiete väljastamist jalutama minemast. Kaebajale selgitati, et tal

pole enam isiklike asjade keeldu ning tal on isiklikud riided kambris olemas. Samuti selgitati

kaebajale, et kui ta ei lähe jalutama, siis samal päeval talle rohkem jalutuskäiku ei võimaldata.

Vangla selgitas kahjunõude lahendamise käigus välja, et vangla haldusteenistuse spetsialist

väljastas kaebajale 20. jaanuaril 2025 kella 12 paiku kambrisse riided, mis olid talle pakiga

saadetud (sh erinevad dressipüksid, t-särgid ja dressipluus). Kinni peetavate isikute registrist

vahistatule kambrisse lubatud isiklike asjade nimekirjast nähtub, et 20. jaanuaril 2025

väljastati kaebajale kambrisse kaks t-särki, kaks paari dressipükse ja üks dressipluus. Isiklike

asjade nimekirjast nähtuvalt oli kaebajal alates 14. novembrist 2024 kambris tema isiklike

asjade hulgas ka jope. Kuna kaebajal olid 20. jaanuaril 2025 isiklikud ja puhtad riideesemed

kambris olemas, ei väljastatud kaebajale jalutama minekuks uusi ühekordseid riideid.

Tartu Vangla 21. märtsi 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/74-2 (dtl 25–29) kohaselt pakuti kaebajale

23. jaanuaril 2025 kella 13.25 paiku võimalust minna õue jalutama. Kaebajale ei sobinud see

kellaaeg ning ta soovis minna jalutama õhtul, sest tal oli vaja õues juttu rääkida. Kaebajale

selgitati, et samal päeval talle muid jalutama minemise võimalusi ei pakuta. Kuna kaebaja

keeldus jalutuskäigule minemast, jäi tal 23. jaanuaril 2025 jalutuskäigul käimata.

Tartu Vangla 1. aprilli 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/47-2 (dtl 14–21) kohaselt pakkus valvur 25.

jaanuaril 2025 kella 10.20 paiku kaebajale võimalust jalutuskäigule minna. Kaebaja vastas

ebaviisakaid väljendeid kasutades, et ta läheb õhtul. Valvur selgitas, et õhtul ei saa

jalutuskäigule minna, millele kaebaja vastas taas ebaviisakustega. Sellest järeldas ametnik, et

kaebaja ei soovi jalutuskäigule minna.

Tartu Vangla kontrollis kaebaja 9. veebruaril 2025 esitatud kahjunõude menetlemise raames

muu hulgas ametnike rinnakaamerate salvestisi ja küsis täiendavaid selgitusi vanemvalvur S.

J., kes pakkus kaebajale 8. veebruaril 2025 kella 13.59 paiku jalutuskäiku. Kaebaja vastas

valvurile, et läheb jalutama hiljem. Kaebajale selgitati selle peale, et kui ta jalutama minna ei

soovi, siis viiakse ta vahistatu arvutiruumi. Kaebaja oli sellega nõus. Vanemvalvur ütles

kaebajale, et arvutiruumi saab ta minna kohe ainult siis, kui ta ei soovi jalutama minna. Selle

peale vastas kaebaja, et ta ei lähe jalutama. Kaebaja küsis mõne hetke pärast üle, kas ta õhtul

ei saa õue ning vanemvalvur vastas, et õhtul teda enam jalutama ei viida.

Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt paiknes kaebaja vaidlusalustel kuupäevadel Tartu

Vanglas vahistatuna. VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt

üks tund päevas viibida vabas õhus. Tartu Vangla kodukorra punkti 4.10 kohaselt on

jalutuskäigule värske õhu kätte lubatud minna ainult hooajale vastavas riietuses.

Kohtu hinnangul ei osuta olemasolev teave vangla tegevuse õigusvastasusele. Kuigi vahistatul

on VangS § 93 lg-st 5 tulenev õigus värskes õhus viibimisele, ei tulene nimetatud sättest

vahistatule õigust nõuda jalutuskäike endale sobival ajal. 23. jaanuaril 2025, 25. jaanuaril

2025 ja 8. veebruaril 2025, mil kaebaja teatas vastuseks jalutuskäigu pakkumisele, et ta ei

soovi jalutama minna, loobus ta VangS § 93 lg-ga 5 tagatud õiguse teostamise võimalusest.

20. jaanuaril 2025, mil kaebaja keeldus jalutuskäigule minemast väidetavalt sobiva riietuse

puudumise tõttu, oli vanglaametnike tegevus kooskõlas Tartu Vangla kodukorra punktiga

4.10. Vangla kogutud tõenditest nähtuvalt olid kaebajal 20. jaanuaril 2025 jalutama minekuks

vajaminevad isiklikud riideesemed kambris olemas. Arvestades asjaolu, et kaebajale oli samal

päeval saadetud pakiga riideid, ei pea kohus usutavaks kaebaja väidet, et tema isiklikud

riideesemed olid jalutama minekuks liiga määrdunud.

Samuti ei pea kohus kaebaja üldsõnaliste väidete põhjal usutavaks, et tal tekkis neljal päeval

jalutuskäigu mittevõimaldamise tõttu mittevaraline kahju. Isegi kui jaatada kahju tekkimist,

oli kaebajal võimalik kahju tekkimist oma tegevusega ära hoida – talle ei tehtud jalutama

minekuks takistusi ning tal olid jalutama minekuks sobilikud riided olemas. Seega saab

pidada tõenäoliseks, et vangla tegevuse ja väidetava kahju tekkimise vahel puudub ka

põhjuslik seos.

Kohus ei pea praeguse juhtumi asjaoludel kaebaja õiguste riivet intensiivseks. Asjaolu, et

kaebajale eelistas kolmel päeval jalutuskäigule minemise asemel muid tegevusi, osutab, et ta

ei pidanud jalutama minekut enda jaoks oluliseks. Kaebaja ei ole kahju hüvitamise taotluses

ega kaebuses osutanud asjaoludele, mis viitaksid mõne tema põhiõiguse intensiivsele riivele.

Puuduvad andmed, et vangla oleks vaidlusaluse tegevusega kahjustanud kaebaja tervist.

Kuivõrd kaebaja loobus ise jalutama minemast, ei saa kaebaja vaba eneseteostuse õiguse

riivet omistada vanglale.

3.2. Asjas pole vaidlust selle üle, et kaebajale jäeti vanglas 26. jaanuaril 2025 õhtusöök

andmata. Tartu Vangla selgitas 25. märtsi 2025. a otsuses nr 1-9/2-25/49-2 (dtl 22–24), et

õhtusöögi väljastamata jätmise tingis kaebaja enda käitumine. Nimelt ei täitnud kaebaja 26.

jaanuaril 2025 õhtuse toidujagamise ajal kambris nr 102 viibides valvur L.P. korraldust

liikuda akna juurde, et kaebajale saaks toidu ohutult kambrisse anda. Valvur andis kaebajale

sellise korralduse põhjusel, et kaebaja oli mõned tunnid varem kasutanud sama valvuri suhtes

ebatsensuurseid ja solvavaid väljendeid ning ähvardanud teda õhtul supiga näkku visata.

Korralduse andmisega soovis valvur vältida ohtu, et kaebaja viib ähvardatu ellu ja viskab teda

toidu jagamise ajal kuuma supiga. Kuna kaebaja ametniku korraldustele ei allunud ning

paiknes kambris asukohas, mis tegi ründe ametniku suhtes kergesti teostatavaks, ei

väljastanud valvur kaebajale ohutuse kaalutlustel suppi ning sulges kambri ukse.

VangS § 47 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna

üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet; kinnipeetava

toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. VangS § 67 p 1

kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglas julgeoleku tagamiseks alluma vanglateenistuse

ametnike seaduslikele korraldustele. Nimetatud sätted kohalduvad ka vahistatule (VangS § 90

lg 1).

Kohtule teadaolevalt tagas vangla 26. jaanuaril 2025 kaebajale võimaluse õhtusöögi

saamiseks, kuid kaebaja ei täitnud talle vanglaametniku poolt julgeoleku tagamiseks antud

korraldust. Vangla ei pidanud kaebajale toitu väljastama kaebaja seatud tingimustel, mis

oleksid vanglaametnikku ohustanud, ega päevakavavälisel ajal. Seepärast ei ole alust

hinnanguks, et vangla jättis kaebajale õhtusöögi õigusvastaselt andmata. Seepärast pole

hüvitamiskaebusel seoses ühe õhtusöögi andmata jätmisega eduväljavaateid. Kohus ei pea

kaebaja õiguste riivet praeguse juhtumi asjaoludel intensiivseks. Miski ei osuta kaebaja

alandavale kohtlemisele. Kohtule teadaolevalt sõltus toidu väljastamine üksnes kaebaja enda

käitumisest ning tal ei olnud takistusi valvuri korralduse täitmiseks. Kuigi kaebaja pidi

tõenäoliselt taluma kõhutühjust, oli selle olukorra muutmine tema kontrolli all. Seepärast ei

saa kaebaja õiguste riivega põhjustatud tagajärgi omistada üksnes vanglale.

3.3. Tartu Vangla 21. märtsi 2025. a otsusest nr 1-9/2-25/82-3 (dtl 30–32) nähtuvalt väitis

kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ja selle täienduses, et ametnikud on

2024. a märtsis ja 17. detsembril 2024 e-toimikus tema dokumente tema teadmata vastu

võtnud. Inspektor-kontaktisik V. T. keeldus talle 17. detsembril 2024 kahe kohtuasja

dokumente printimast. Lisaks keeldus valvur E. T. talle alates 2024. a oktoobrist ja 17.

detsembril 2024 tahvelarvutit andmast ning lasi tal 17. detsembril 2024 tahvelarvutit kasutada

üksnes 10 minutit.

Kohtu hinnangul on Tartu Vangla 21. märtsi 2025. a otsuses nr 1-9/2-25/82-3 veenvalt

põhjendanud, miks ei ole kaebaja kahju hüvitamise nõudel nimetatud etteheidete osas

eduväljavaateid. Vangla selgituste kohaselt tuleb isikul tahvelarvutis e-toimikusse

sisenemiseks kontole sisse logida. Seda arvesse võttes on ebatõenäoline, et vanglaametnikel

oli võimalik e-toimikus kaebaja dokumente vastu võtta. Kaebaja üldsõnaline etteheide ei mõju

usutavalt. Kohtule ei nähtu ka, et vangla tegevus oleks õigusvastane seoses sellega, et vangla

ei printinud kaebajale e-toimikust kahe kohtuasja dokumente ega võimaldanud tal soovitud

ajal tahvelarvutit kasutada. Õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust printida e-toimikust

tasuta kohtudokumente. Kaebajal oli võimalik esitada väljatrüki taotlus kohtuasju menetlevale

kohtule. Samuti oli kaebajal võimalik taotleda vanglalt tasu eest koopiate tegemist vastavalt

Tartu Vangla kodukorra p-le 1.14. Vanglas kinni peetavatel isikutel ei ole õigust kasutada

tahvelarvuteid piiramatult. Kuna tegemist on piiratud ressursiga, tuleb vanglal tagada arvuti

kasutamise võimalus mõistlikus ulatuses (VangS § 311 lg 1). Kaebaja ei ole esile toonud

asjaolusid, mis osutaksid, et tal ei olnud võimalik oma õiguste kaitseks piisaval määral

tahvelarvutit kasutada. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu kohtule, et vangla tegevus oleks

nimetatud etteheidete osas õigusvastane. Seepärast ei pea kohus hüvitamiskaebuse

rahuldamist vastavas osas tõenäoliseks.

Kohus ei pea kaebaja õiguste riivet teadaolevate asjaolude põhjal intensiivseks. Kaebaja

etteheited on jäänud üldsõnaliseks ning neist ei nähtu, et kaebajale oleks kaasnenud

kahjulikke tagajärgi. Nii näiteks ei ole kaebaja viidanud ühelegi konkreetsele kohtuasjale, kus

ta poleks saanud seoses arvuti kasutamise ajapiiranguga pöördumisi esitada või toimiku

materjalidega tutvuda. Samuti ei võimalda kaebaja üldsõnaline väide e-toimiku lubamatu

kasutamise kohta pidada tõenäoliseks, et keegi oleks tutvunud kaebaja eriliigiliste

isikuandmetega või kahjustanud tema eraelu puutumatust. Samuti pole kaebaja esile toonud,

et kohtudokumentide printimata jätmine oleks takistanud tal kohtuasjades oma õigusi

teostada.

3.4. Tartu Vangla 1. aprilli 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/47-2 (dtl 14–21) kohaselt ei

võimaldanud vangla kaebajal 25. jaanuaril 2025 pesema minna julgeoleku kaalutlustel, sest

kaebaja oli sel päeval valvurite suhtes negatiivselt meelestatud, ähvardas neid vägivallaga,

kasutas ebaviisakaid ja solvavaid väljendeid, oli agressiivne, lõhkus oma kambrit ja kahjustas

talle väljastatud toidunõusid. Nende intsidentide kohta koostati samal päeval seitse ettekannet.

VangS § 50 lg 2 kohaselt peab vangla võimaldama kaebajale sauna, vanni või dušši vähemalt

üks kord nädalas. Vangla tuvastas kohtueelses menetluses, et kaebaja sai pesemas käia 22.

jaanuaril 2025 ja 29. jaanuaril 2025. Seega oli kaebajale tagatud VangS § 50 lg-s 2 sätestatud

minimaalne pesemisvõimalus. Seepärast ei ole alust asuda seisukohale, et vangla tegevus

oleks olnud õigusvastane. Kuna 25. jaanuaril 2025 pesemise võimaldamata jätmine oli

tingitud kaebaja enda ilmselgelt õigusvastasest käitumisest, põhjustas ta vanglale

etteheidetava kahjuliku tagajärje endale ise.

Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mille alusel saaks pidada tõenäoliseks, et vangla

alandas tema väärikust, kahjustas tema tervist või põhjustas talle muul moel ülemääraseid

kannatusi. Võttes arvesse, et kaebaja sai end ühel korral nädala jooksul duši all pesta, ei

riivanud vangla tema õigusi intensiivselt.

3.5. Tartu Vangla 1. aprilli 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/47-2 (dtl 14–21) kohaselt keerati 25.

jaanuari 2025 hommikul kella 9 paiku kaebaja kambris vesi kinni. Kraani sulgemine oli

tingitud sellest, et kaebaja oli tekitanud kambris sedavõrd suure uputuse, et vesi valgus

osakonna koridori. Vangla tuvastas, et 25. jaanuaril 2025 kella 12.07 paiku sai kaebaja koos

lõunasöögiga juua. Samuti võimaldati tal kell 20.42–20.45 kambris joogiks vett võtta.

Kaebaja sai 26. jaanuaril 2025 kella 6.07 ja 12.08 ajal toidu kõrvale juua ning talle tagati

ligipääs joogiveele kell 14.50–14.52, 18.20 ja 20.26–20.28, et kambris olevad jooginõud

veega täita.

Tartu Vangla märkis 1. aprilli 2025. a otsuses, et kuigi vee kinnikeeramist kambris ei saa

õigusvastaseks pidada, ilmnes menetluse käigus, et kaebajal ei olnud terve päeva vältel

võimalik saada piisaval määral joogivett. Kuna sellist olukorda ei saa pidada õiguspäraseks,

vabandas vangla samas otsuses kaebaja ees piisaval määral joogivee puudumisest tingitud

ebameeldivuste pärast.

Kohtu hinnangul hõlmab vanglas kinni peetava isiku õigus toitlustamisele ka õiguse puhtale

joogiveele (VangS § 47 lg 1 ja § 90 lg 1). Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kambris suleti 25.

jaanuari 2025 hommikul kella 9 paiku vesi. Kaebaja esitas sellega seoses vanglale kaks kahju

hüvitamise taotlust juba järgmisel päeval, s.o 26. jaanuaril 2025 kell 9.18 ja kell 15.18.

Vangla on kohtueelses menetluses tuvastanud, et kaebaja viited joogiveeta olemisele üle 24

tunni ei vasta tõele. Kuigi kaebajal ei olnud kambris olles vaba juurdepääsu veele, võimaldas

vangla tal 25. jaanuari 2025 lõuna ajal ja õhtul (kokku kahel korral) ning 26. jaanuaril 2025

varahommikul, lõuna ajal, pärastlõunal ja õhtul (kokku viiel korral) kas toidu kõrvale jooki

või eraldi joogivett saada. Seega ei pidanud kaebaja üle 12 tunni joomata olema. Võttes

arvesse, et kaebaja põhjustas ise olukorra, mille tõttu tekkis vajadus kambris veekraan kinni

keerata, ning Tartu Vangla vabandas kaebaja ees piisavalt määral joogivee tagamata jätmise

pärast, ei pea kohus kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmist tõenäoliseks. Ainuüksi vangla

tegevuse õigusvastasuse tuvastamise korral rahuldaks kohus hüvitamiskaebuse küll osaliselt,

kuid õigusvastasuse tuvastamine ei vasta kaebuse eesmärgile.

Kaebaja tõi esile, et ta oli joogivee puudumise tõttu väga halb olla, tal oli nõrkus ja tugev

peavalu. Kohus möönab, et joogiveele vaba juurdepääsu puudumine võib põhjustada

ebameeldivustunnet ja negatiivseid emotsioone. Võttes arvesse, et kaebajale oli vaidlusalusel

kahel päeval tagatud võimalus kolmel korral toidu kõrvale vedelikku tarbida ja lisaks neljal

korral joogivett varuda, ei saa siiski pidada tõenäoliseks, et kaebajal tekkis vedelikupuudus,

mis oleks mõjutanud tema tervislikku seisundit. Kuna kaebaja käitus 25. jaanuaril 2025

agressiivselt (vt käesoleva määruse p 5.4.1), on pigem ebausutav, et kaebaja kehv enesetunne

on seostatav peaasjalikult joogivee puudumisega. Juhtumi asjaolude põhjal puudub alus

hinnanguks, et vanglateenistujad soovisid kaebajale kannatusi põhjustada või tema väärikust

alandada. Kambris keerati kraan kinni kaebaja korrarikkumise tõttu ning hiljem varustati

kaebajat joogiveega. Seepärast ei pea kohus kaebaja õiguste riivet juhtumi asjaoludest

tulenevalt intensiivseks.

3.6. Tartu Vangla 1. aprilli 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/47-2 (dtl 14–21) kohaselt esitas valvur

L.P. 14. veebruaril 2025 selgituse, et kui kaebaja kurtis esimest korda peavalu ja nõudis

meedikut vererõhku mõõtma, siis esialgu pakkus ta kaebajale valuvaigisteid. Kaebaja sellega

ei nõustunud, vaid nõudis jätkuvalt meedikut. Vormikaamera salvestisest nähtuvalt käis

tervishoiutöötaja kaebajat üle vaatamas 25. jaanuaril 2025 kell 20.34. Kaebaja sai oma

kaebused tervishoiutöötajale edastada ja tervishoiutöötaja mõõtis tema vererõhku.

Tervishoiutöötaja kinnitas kaebajale, et näitajate põhjal on kõik korras ning selgitas talle, et

piisab peavalurohust. Kaebaja mainis ka 26. jaanuaril 2025 valvur L.P.le, et tal pea valutab ja

ta soovib meedikut vererõhku mõõtma. Valvur L. S. selgituste kohaselt käis tervishoiutöötaja

kaebajat 26. jaanuaril 2025 üle vaatamas. Vangla otsusest nähtuvalt selgitas vangla

kohtueelses menetluses välja, et tervishoiutöötaja vaatas kaebaja üle nii 25. jaanuaril 2025 kui

ka 26. jaanuaril 2025. Selle teabe põhjal saab pidada tõenäoliseks, et kaebajale oli nendel

päevadel meditsiiniabi tagatud. Kaebaja pole väitnud, et tal oleks esinenud erakorralist

sekkumist vajav terviseprobleem. Seetõttu ei pea kohus kaebajal mittevaralise kahju tekkimist

tõenäoliseks, millest tulenevalt pole hüvitamiskaebusel vastavas osas eduväljavaateid.

Kaebaja ei ole kahju hüvitamise taotluses ega kaebuses kohtule välja toonud asjaolusid, mille

alusel saaks möönda kaebaja õiguste intensiivset riivet. Kaebaja ei ole väitnud ning ka asja

muudest materjalidest ei nähtu, et ta oleks jäänud kiireloomulise abivajaduse olukorras

arstiabist ilma või et vangla oleks tekitatud talle tervisekahju. Samuti ei osuta miski kaebaja

väärikuse alandamisele.

3.7. Tartu Vangla 1. aprilli 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/47-2 kohaselt selgitas valvur L.P. 11.

märtsi 2025. a e-kirjas, et kaebaja väited ametniku öeldu kohta ei vasta tõele. Kaebaja

katkestas L.P.d poole lause pealt ja tegi meelevaldseid järeldusi. L.P. üritas kaebajale tema

pahameele tõttu selgitada, miks keerati tema kambris vesi kinni; kui valvur mainis, et kaebajal

on seniajani kambri põrand vett täis, segas kaebaja vahele ja väitis, et valvur olevat käskinud

tal põrandalt juua. Kohtueelses menetluses ei leidnud kaebaja väide kinnitust. Tegemist on

sõna sõna vastu olukorraga. Võttes arvesse, et intsidendi kontekst osutab pigem kaebaja

ärritatusele, mitte valvuri enesevalitsuse kaotusele, ei pea kohus vaidlusaluse lause ütlemist

kuigi tõenäoliseks. Ka juhul, kui kaebaja väide on õige, ei pea kohus tal mittevaralise kahju

tekkimist usutavaks. Sedalaadi kohatu lause võib küll tekitada nördimust, kuid ei tekita

hingelisi üleelamisi, mis küündiksid mittevaralise kahju tekkimiseni. Juhtumil puuduvad

täiendavad asjaolud, mis osutaksid, et selline lause oleks saanud riivata kaebaja väärikust

intensiivselt.

3.8.Tartu Vangla selgitas kohtueelses menetluses välja, et kaebaja oli esitanud 21. jaanuaril

2025 taotluse sotsiaaltöötaja K. R. helistamiseks 25. jaanuaril 2025 või 26. jaanuaril 2025

ning inspektor-kontaktisik andis 22. jaanuaril 2025 helistamiseks loa, kuid kaebaja ei saanud

neil päevadel sotsiaaltöötajale helistada. Valvur E.T. selgitas 31. jaanuari 2025. a e-kirjas, et

ta ütles kaebajale helistamise kohta, et kui avaldus on olemas, siis ikka saab helistada, aga

kamber on vett täis ja siia ei saa ta telefoni tuua. Valvur palus kaebajal kambri puhtamaks

teha. Kui kella 17 paiku helistamise aeg saabus, toimus kahe osakonna vahelisel alal

kinnipeetute omavaheline kaklus, mistõttu oli valvur hõivatud selle sündmuse lahendamisega.

Valvur L.P. selgitas 30. jaanuari 2025. a e-kirjas, et kaebaja tekitas 25. jaanuaril 2025 kambris

uputuse, mis ulatus ka eluosakonda ja teistesse kambritesse, mistõttu leidsid ametnikud, et sel

päeval on telefoni kambrisse andmine riskantne. L.P. selgituste kohaselt ei saanud kaebaja ka

26. jaanuaril 2025 helistada, kuna ta oli äärmiselt negatiivselt meelestatud. Valvur püüdis

kaebajaga kontakti saada, kuid ta sõimas ropult, segas vahele, ei lasknud lausetki lõpetada

ning ähvardas kahjunõudeid kirjutada. Kaebaja mainis õhtuse toidujagamise ajal helistamist,

kuid sõimas jälle valvurit ropult, lubas nuga anda ja ähvardas tema käes olnud tahvelarvuti ära

lõhkuda. Kuna kaebajal on olnud telefoni lõhkumise intsidente, otsustas valvur kaebajale

telefoni andmata jäta. Valvuri hinnangul ei aita kaebaja puhul väike vastutulek pingeid

leevendada.

3.9. Vangistusseaduse (VangS) § 96 lg 1 sätestab, et vahistatul on õigus kirjavahetusele ja

telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused.

VangS § 28 lg 3 teine lause koosmõjus VangS § 90 lg-ga 1 keelab piirata telefoni kasutamist

suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga

või advokaadist esindajaga.

Vahistatu õigus suhelda telefoni teel ametiasutuste, kaitsja või esindajaga ei tähenda, et

kõnede tegemist tuleks võimaldada igal ajal ja piiramatus mahus. Küll aga ei tohi

helistamisele kehtestatud kord muuta õiguse teostamist võimatuks. Praeguse juhtumi

asjaoludest ei nähtu, et vangla oleks muutnud kaebajal ametiisikutele helistamise võimatuks.

Põhjused, miks kaebaja ei saanud vaidlusalustel päevadel sotsiaaltöötajale helistada, on

tingitud peaasjalikult tema enda käitumisest. Võttes lisaks arvesse, et 25. jaanuari 2025 õhtul

tuli valvuril tegeleda olulisemate ülesannete täitmisega, ei saa telefonikõne tegemise

edasilükkumist vanglale ette heita. Seetõttu ei näe kohus hüvitamiskaebusel eduväljavaateid.

Kohtule ei nähtu, et helistamise võimaldamata jätmine oleks riivanud kaebaja õigusi

intensiivselt. Kaebaja ei ole vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ega ka kaebuses esile

toonud, et tegemist oleks olnud kiireloomulise või muul põhjusel olulise telefonikõnega või et

talle oleksid kaasnenud kõne mittevõimaldamise tõttu negatiivsed tagajärjed.

3.10. Kaebaja palub anda talle menetlusabi. Kohus mõistab, et kaebaja soovib saada vabastust

riigilõivu tasumise kohustusest. See taotlus jääb kaebuse tagastamise tõttu läbi vaatamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. X.X. esitas 17.09.2025 määruskaebuse Tartu Halduskohtu sama kuupäevaga määruse

peale. Kaebaja märkis selles, et ta soovib määruse tühistamist ja asja halduskohtule uueks

menetlemiseks tagasisaatmist. Kaebaja leiab, et halduskohus leidis alusetult, et tema õiguste

riive on väheoluline. Halduskohus on rikkunud oluliselt ka menetlusnorme, kuna ei kogunud

tõendeid ega selgitanud asjaolusid välja, mis on haldusmenetluses kohustuslik. Tartu

Halduskohus lähtus vangla paljasõnalistest väidetest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i määruskaebus halduskohtu 17.09.2025. a määruse

resolutsiooni p 1 peale kuulub tagastamisele. HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib

ringkonnakohus määruskaebuse tagastada muuhulgas juhul, kui määruskaebuse esitaja

võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselgelt vähene. Tartu Halduskohus tagastas vaidlusaluse

määruse kohaselt esitatud hüvitamiskaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel (kohus võib

tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 17.09.2025. a määruse kõigi põhjendustega kaebuse

tagastamise kohta ja ei korda neid (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Esitatud määruskaebuses

pole välja toodud ühtegi sellist sisulist põhjendust, mis annaks aluse asuda halduskohtu

seisukohaga võrreldes teistsugusele seisukohale.

6. Kuna halduskohus tagastas esitatud hüvitamiskaebuse, siis võis kohus jätta läbi vaatamata

taotluse vabastada kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest.

HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus määruskaebuse lisaks HKMS § 187 lg-s 3

sätestatule määrusega tagastada juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguse

kaitseks on ilmselgelt vähene. Seejuures võib ringkonnakohus HKMS § 207 lg 3 p 1 kohaselt

teha HKMS § 207 lg-s 2 nimetatud määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, märkides ära

määruskaebuse tagastamise õigusliku aluse, kui ringkonnakohtu määruse peale ei saa

Riigikohtule edasi kaevata. HKMS § 119 lg 1 sätestab, et menetlusabi andmise küsimuses

tehtud määruse peale võib menetlusosaline esitada määruskaebuse kõrgemalseisvale kohtule.

Halduskohtu sellesisulise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu

määrus ei ole aga edasi kaevatav.

7. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja, vanglateenistujate ja sotsiaaltöötaja

nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)