3-25-791/5 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUM Ä ÄR US

Kohtuasja number

3-25-791

Määruse kuupäev

17. september 2025

Kohtunik

Ene Andresen

Kohtuasi

X-i kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes seoses jalutuskäikude, pesemise, e-toimiku dokumentidega

tutvumise ja sotsiaaltöötajale helistamise mittevõimaldamisega,

õhtusöögi, joogivee ja meditsiiniabi andmata jätmisega,

dokumentide printimata jätmisega ning solvamisega

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X-i kaebus.

2. Jätta X-i menetlusabi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi

vaatamata.

3. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja, vanglateenistujate ja sotsiaaltöötaja

nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4 ja § 204 lg 1). Määrus toimetatakse kaebajale kätte.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas kinni peetav X esitas 27. märtsil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse ja

kaebuse täienduse, milles taotleb Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.

Esialgses kaebuses taotleb kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist seoses vangla järgmiste

tegevustega: 1) vangla ei võimaldanud kaebajale ajavahemikus 1. jaanuar 2025 kuni 3.

veebruar 2025 kõikidel päevadel jalutuskäike värskes õhus (nõutav hüvitis 1800 eurot, s.o

3x600 eurot); 2) valvur ei andnud kaebajale 26. jaanuaril 2025 õhtusööki (nõutav hüvitis 1500

eurot); 3) vangla on korduvalt, sh 17. detsembril 2024, võtnud e-toimikus vastu dokumente

kaebaja teadmata, vangla keeldub kaebajale välja printimast kohtudokumente ning ei anna talle

vajalikul ajal tahvelarvutit (nõutav hüvitis 1500 eurot).

3-25-791

Kaebuse täienduses taotleb kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist seoses vangla järgmiste

tegevustega: 1) vangla ei võimaldanud kaebajale 20. jaanuaril 2025, 23. jaanuaril 2025, 25.

jaanuaril 2025 ja 26. jaanuaril 2025 jalutuskäike (nõutav hüvitis 1600 eurot, s.o 4x400 eurot);

2) vangla ei võimaldanud 25. jaanuaril 2025 kaebajal end pesta (nõutav hüvitis 600 eurot); 3)

kaebaja ei saanud 25. jaanuaril 2025 ja 26. jaanuaril 2025 joogivett, mille tõttu tekkis tal nõrkus

ja väsimus (nõutav hüvitis 1500 eurot); 4) kaebaja jäeti ajal, mil ta oli joogivee ja toiduta,

meditsiinilise abita (nõutav hüvitis 1600 eurot); 5) ametnikud suhtlesid kaebajaga alandavalt,

öeldes, et joogu ta põrandalt vett, kuid veekraani lahti ei tehta (nõutav hüvitis 1000 eurot); 6)

kaebajal ei võimaldatud helistada sotsiaaltöötajale (nõutav hüvitis 1000 eurot).

Kaebaja märkis kaebuses, et ta esitas Tartu Vanglale mitu kahju hüvitamise taotlust, kuid

vangla ei ole kõiki tema taotlusi tähtaegselt lahendanud. Kaebuses on märgitud kohtueelsete

menetluste registreerimisnumbrid.

Kaebaja palub anda talle menetlusabi.

2. Vastuseks kohtunõudele edastas Tartu Vangla 11. aprillil 2025 kohtule kaebuses viidatud

kohtueelse menetluse materjalid, s.o kaebaja 20. jaanuari 2025. a kahjunõude nr 2-25/2-2/901,

23. jaanuari 2025. a kahjunõude nr 2-25/2-2/1024, 26. jaanuari 2025. a kahjunõude nr

2-25/2-2/1100 ja 26. jaanuari 2025. a kahjunõude nr 2-25/2-2/1116 ning Tartu Vangla 21.

märtsi 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/82-3, 21. märtsi 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/74-2, 25. märtsi

2025. a otsuse nr 1-9/2-25/49-2 ja 1. aprilli 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/47-2.

KOHTU SEISUKOHT

3. X on esitanud hüvitamiskaebuse (HKMS § 37 lg 2 p 4).

Kaebaja on kaebuses ja kaebuse täienduses osutanud seoses jalutuskäikude

mittevõimaldamisega erinevatele ajavahemikele. Kaebuses osutas kaebaja ajavahemikule 1.

jaanuar 2025 kuni 3. veebruar 2025 ning kaebuse täienduses 20. jaanuarile 2025, 23. jaanuarile

2025, 25. jaanuarile 2025 ja 26. jaanuarile 2025. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlustes

väitis kaebaja, et talle ei võimaldatud jalutuskäike 20. jaanuaril 2025, 23. jaanuaril 2025, 25.

jaanuaril 2025 ja 8. veebruaril 2025. Kaebuses viidatud kohtueelse menetluse materjalidest ei

nähtu, et kaebaja oleks taotlenud vanglalt kahjuhüvitise väljamõistmist selle eest, et talle ei

võimaldatud jalutuskäiku 26. jaanuaril 2025. Kuna kaebaja on 8. veebruari 2025. a osas

kohtueelse menetluse läbinud, mõistab kohus, et kaebaja pidas 26. jaanuari 2025 asemel silmas

8. veebruari 2025. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks jätta kaebust eeltoodud asjaolude

täpsustamiseks käiguta.

Kohus mõistab, et kaebaja nõuab kaebuses Tartu Vanglalt talle mittevaralise kahju tekitamise

eest hüvitist kümnel erineval alusel: 1) vangla ei võimaldanud talle 20. jaanuaril 2025, 23.

jaanuaril 2025, 25. jaanuaril 2025 ja 8. veebruaril 2025 jalutuskäike värskes õhus; 2) valvur ei

andnud talle 26. jaanuaril 2025 õhtusööki; 3) vanglaametnikud on võtnud 2024. a märtsis ja 17.

detsembril 2024 e-toimikus kaebaja dokumente vastu; 4) vangla ei printinud kaebajale 17.

detsembril 2024 dokumente välja; 5) vangla ei võimaldanud kaebajal alates 2024. a oktoobrist

ja 17. detsembril 2024 talle sobival ajal tahvelarvutit kasutada; 6) vangla ei võimaldanud 25.

jaanuaril 2025 kaebajal end pesta; 7) vangla ei andnud kaebajale 25. jaanuaril 2025 ja 26.

jaanuaril 2025 joogivett; 8) vangla jättis kaebaja meditsiinilise abita, kui ta oli 25. jaanuaril

2025 ja 26. jaanuaril 2025 joogivee ja toiduta; 9) ametnikud suhtlesid 25. jaanuaril 2025

kaebajaga alandavalt; 10) vangla ei võimaldanud kaebajal 25. jaanuaril 2025 ja 26. jaanuaril

2025 sotsiaaltöötajale helistada.

3-25-791

4. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, kas esineb

alus kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

5. Kohus leiab, et kaebus tuleb tervikuna tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, sest

kaebusega kaitstavate õiguste riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline.

5.1. Jalutuskäikude mittevõimaldamine

5.1.1. Kaebaja väitis vanglale 20. jaanuaril 2025 esitatud kahju hüvitamise taotluses (dtl 13), et

talle ei võimaldatud samal kuupäeval ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus, kuna kaebaja küsis

valvurilt õue minekuks terveid riideid, kuid tal kästi selga panna mustad ja haisvad riided, mida

vangla keeldub pesemast.

Tartu Vangla 21. märtsi 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/74-2 (dtl 25–29) kohaselt pakuti kaebajale

20. jaanuaril 2025 kella 14.55 paiku võimalust minna õue jalutama, kuid kaebaja soovis saada

jalutama minekuks uusi ühekordseid riideid, sest vanad olid katkised. Kaebaja keeldus enne

uute ühekordsete riiete väljastamist jalutama minemast. Kaebajale selgitati, et tal pole enam

isiklike asjade keeldu ning tal on isiklikud riided kambris olemas. Samuti selgitati kaebajale, et

kui ta ei lähe jalutama, siis samal päeval talle rohkem jalutuskäiku ei võimaldata. Vangla

selgitas kahjunõude lahendamise käigus välja, et vangla haldusteenistuse spetsialist väljastas

kaebajale 20. jaanuaril 2025 kella 12 paiku kambrisse riided, mis olid talle pakiga saadetud (sh

erinevad dressipüksid, t-särgid ja dressipluus). Kinni peetavate isikute registrist vahistatule

kambrisse lubatud isiklike asjade nimekirjast nähtub, et 20. jaanuaril 2025 väljastati kaebajale

kambrisse kaks t-särki, kaks paari dressipükse ja üks dressipluus. Isiklike asjade nimekirjast

nähtuvalt oli kaebajal alates 14. novembrist 2024 kambris tema isiklike asjade hulgas ka jope.

Kuna kaebajal olid 20. jaanuaril 2025 isiklikud ja puhtad riideesemed kambris olemas, ei

väljastatud kaebajale jalutama minekuks uusi ühekordseid riideid.

5.1.2. Kaebaja väitis 23. jaanuaril 2025 vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses (dtl 9), et

valvur keeldus teda samal päeval välja jalutuskäigule lubamast. Kaebaja ei olnud nõus minema

siis, kui talle seda võimalust pakuti, vaid soovis minna õhtul jalutama.

Tartu Vangla 21. märtsi 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/74-2 (dtl 25–29) kohaselt pakuti kaebajale

23. jaanuaril 2025 kella 13.25 paiku võimalust minna õue jalutama. Kaebajale ei sobinud see

kellaaeg ning ta soovis minna jalutama õhtul, sest tal oli vaja õues juttu rääkida. Kaebajale

selgitati, et samal päeval talle muid jalutama minemise võimalusi ei pakuta. Kuna kaebaja

keeldus jalutuskäigule minemast, jäi tal 23. jaanuaril 2025 jalutuskäigul käimata.

5.1.3. Kaebaja väitis 26. jaanuaril 2025 vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses (dtl 10–

11), et talle ei võimaldatud 25. jaanuaril 2025 jalutuskäiku värskes õhus, kuna valvuril ei olnud

selleks aega.

Tartu Vangla 1. aprilli 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/47-2 (dtl 14–21) kohaselt pakkus valvur 25.

jaanuaril 2025 kella 10.20 paiku kaebajale võimalust jalutuskäigule minna. Kaebaja vastas

ebaviisakaid väljendeid kasutades, et ta läheb õhtul. Valvur selgitas, et õhtul ei saa

jalutuskäigule minna, millele kaebaja vastas taas ebaviisakustega. Sellest järeldas ametnik, et

kaebaja ei soovi jalutuskäigule minna.

5.1.4. Tartu Vangla 21. märtsi 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/74-2 (dtl nr 25–29) kohaselt väitis

kaebaja 9. veebruaril 2025 vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses, et talle ei võimaldatud

3-25-791

8. veebruaril 2025 ühetunnist jalutuskäiku, sest teda ei viidud sellel päeval jalutama selleks

ettenähtud ajal, mil teistes osakondades paiknevad vahistatud käivad jalutamas.

Tartu Vangla kontrollis kaebaja 9. veebruaril 2025 esitatud kahjunõude menetlemise raames

muu hulgas ametnike rinnakaamerate salvestisi ja küsis täiendavaid selgitusi vanemvalvur Yilt,

kes pakkus kaebajale 8. veebruaril 2025 kella 13.59 paiku jalutuskäiku. Kaebaja vastas

valvurile, et läheb jalutama hiljem. Kaebajale selgitati selle peale, et kui ta jalutama minna ei

soovi, siis viiakse ta vahistatu arvutiruumi. Kaebaja oli sellega nõus. Vanemvalvur ütles

kaebajale, et arvutiruumi saab ta minna kohe ainult siis, kui ta ei soovi jalutama minna. Selle

peale vastas kaebaja, et ta ei lähe jalutama. Kaebaja küsis mõne hetke pärast üle, kas ta õhtul ei

saa õue ning vanemvalvur vastas, et õhtul teda enam jalutama ei viida.

5.1.5. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt paiknes kaebaja vaidlusalustel kuupäevadel

Tartu Vanglas vahistatuna. VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal

vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Tartu Vangla kodukorra punkti 4.10 kohaselt on

jalutuskäigule värske õhu kätte lubatud minna ainult hooajale vastavas riietuses.

Kohtu hinnangul ei osuta olemasolev teave vangla tegevuse õigusvastasusele. Kuigi vahistatul

on VangS § 93 lg-st 5 tulenev õigus värskes õhus viibimisele, ei tulene nimetatud sättest

vahistatule õigust nõuda jalutuskäike endale sobival ajal. 23. jaanuaril 2025, 25. jaanuaril 2025

ja 8. veebruaril 2025, mil kaebaja teatas vastuseks jalutuskäigu pakkumisele, et ta ei soovi

jalutama minna, loobus ta VangS § 93 lg-ga 5 tagatud õiguse teostamise võimalusest. 20.

jaanuaril 2025, mil kaebaja keeldus jalutuskäigule minemast väidetavalt sobiva riietuse

puudumise tõttu, oli vanglaametnike tegevus kooskõlas Tartu Vangla kodukorra punktiga 4.10.

Vangla kogutud tõenditest nähtuvalt olid kaebajal 20. jaanuaril 2025 jalutama minekuks

vajaminevad isiklikud riideesemed kambris olemas. Arvestades asjaolu, et kaebajale oli samal

päeval saadetud pakiga riideid, ei pea kohus usutavaks kaebaja väidet, et tema isiklikud

riideesemed olid jalutama minekuks liiga määrdunud.

Samuti ei pea kohus kaebaja üldsõnaliste väidete põhjal usutavaks, et tal tekkis neljal päeval

jalutuskäigu mittevõimaldamise tõttu mittevaraline kahju. Isegi kui jaatada kahju tekkimist, oli

kaebajal võimalik kahju tekkimist oma tegevusega ära hoida – talle ei tehtud jalutama

minekuks takistusi ning tal olid jalutama minekuks sobilikud riided olemas. Seega saab pidada

tõenäoliseks, et vangla tegevuse ja väidetava kahju tekkimise vahel puudub ka põhjuslik seos.

Kohus ei pea praeguse juhtumi asjaoludel kaebaja õiguste riivet intensiivseks. Asjaolu, et

kaebajale eelistas kolmel päeval jalutuskäigule minemise asemel muid tegevusi, osutab, et ta ei

pidanud jalutama minekut enda jaoks oluliseks. Kaebaja ei ole kahju hüvitamise taotluses ega

kaebuses osutanud asjaoludele, mis viitaksid mõne tema põhiõiguse intensiivsele riivele.

Puuduvad andmed, et vangla oleks vaidlusaluse tegevusega kahjustanud kaebaja tervist.

Kuivõrd kaebaja loobus ise jalutama minemast, ei saa kaebaja vaba eneseteostuse õiguse riivet

omistada vanglale.

5.2. Õhtusöögist ilmajätmine

5.2.1. Kaebaja väidab, et Tartu Vangla valvur W ei andnud talle 26. jaanuaril 2025 õhtusööki,

kuna kartis, et kaebaja võib teda toiduga visata. Kaebaja arvates oleks saanud talle toidu

väljastada ka õhtuse loenduse ajal, kui talle käerauad peale pandi. Toidust ilmajätmine alandab

kaebaja hinnangul tema väärikust ning mõjub karistusena.

3-25-791

Asjas pole vaidlust selle üle, et kaebajale jäeti vanglas 26. jaanuaril 2025 õhtusöök andmata.

Tartu Vangla selgitas 25. märtsi 2025. a otsuses nr 1-9/2-25/49-2 (dtl 22–24), et õhtusöögi

väljastamata jätmise tingis kaebaja enda käitumine. Nimelt ei täitnud kaebaja 26. jaanuaril 2025

õhtuse toidujagamise ajal kambris nr 102 viibides valvur W korraldust liikuda akna juurde, et

kaebajale saaks toidu ohutult kambrisse anda. Valvur andis kaebajale sellise korralduse

põhjusel, et kaebaja oli mõned tunnid varem kasutanud sama valvuri suhtes ebatsensuurseid ja

solvavaid väljendeid ning ähvardanud teda õhtul supiga näkku visata. Korralduse andmisega

soovis valvur vältida ohtu, et kaebaja viib ähvardatu ellu ja viskab teda toidu jagamise ajal

kuuma supiga. Kuna kaebaja ametniku korraldustele ei allunud ning paiknes kambris asukohas,

mis tegi ründe ametniku suhtes kergesti teostatavaks, ei väljastanud valvur kaebajale ohutuse

kaalutlustel suppi ning sulges kambri ukse.

5.2.2. VangS § 47 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses

elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet;

kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. VangS §

67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglas julgeoleku tagamiseks alluma

vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Nimetatud sätted kohalduvad ka

vahistatule (VangS § 90 lg 1).

Kohtule teadaolevalt tagas vangla 26. jaanuaril 2025 kaebajale võimaluse õhtusöögi saamiseks,

kuid kaebaja ei täitnud talle vanglaametniku poolt julgeoleku tagamiseks antud korraldust.

Vangla ei pidanud kaebajale toitu väljastama kaebaja seatud tingimustel, mis oleksid

vanglaametnikku ohustanud, ega päevakavavälisel ajal. Seepärast ei ole alust hinnanguks, et

vangla jättis kaebajale õhtusöögi õigusvastaselt andmata. Seepärast pole hüvitamiskaebusel

seoses ühe õhtusöögi andmata jätmisega eduväljavaateid.

5.2.3. Kohus ei pea kaebaja õiguste riivet praeguse juhtumi asjaoludel intensiivseks. Miski ei

osuta kaebaja alandavale kohtlemisele. Kohtule teadaolevalt sõltus toidu väljastamine üksnes

kaebaja enda käitumisest ning tal ei olnud takistusi valvuri korralduse täitmiseks. Kuigi kaebaja

pidi tõenäoliselt taluma kõhutühjust, oli selle olukorra muutmine tema kontrolli all. Seepärast ei

saa kaebaja õiguste riivega põhjustatud tagajärgi omistada üksnes vanglale.

5.3. E-toimikus dokumentide vastuvõtmine, kohtudokumentide printimata jätmine ja

tahvelarvuti kasutamise võimaluse piiramine

5.3.1. Tartu Vangla 21. märtsi 2025. a otsusest nr 1-9/2-25/82-3 (dtl 30–32) nähtuvalt väitis

kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ja selle täienduses, et ametnikud on 2024.

a märtsis ja 17. detsembril 2024 e-toimikus tema dokumente tema teadmata vastu võtnud.

Inspektor-kontaktisik C keeldus talle 17. detsembril 2024 kahe kohtuasja dokumente

printimast. Lisaks keeldus valvur Q talle alates 2024. a oktoobrist ja 17. detsembril 2024

tahvelarvutit andmast ning lasi tal 17. detsembril 2024 tahvelarvutit kasutada üksnes 10

minutit.

5.3.2. Kohtu hinnangul on Tartu Vangla 21. märtsi 2025. a otsuses nr 1-9/2-25/82-3 veenvalt

põhjendanud, miks ei ole kaebaja kahju hüvitamise nõudel nimetatud etteheidete osas

eduväljavaateid. Vangla selgituste kohaselt tuleb isikul tahvelarvutis e-toimikusse sisenemiseks

kontole sisse logida. Seda arvesse võttes on ebatõenäoline, et vanglaametnikel oli võimalik

e-toimikus kaebaja dokumente vastu võtta. Kaebaja üldsõnaline etteheide ei mõju usutavalt.

Kohtule ei nähtu ka, et vangla tegevus oleks õigusvastane seoses sellega, et vangla ei printinud

kaebajale e-toimikust kahe kohtuasja dokumente ega võimaldanud tal soovitud ajal

tahvelarvutit kasutada. Õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust printida e-toimikust tasuta

3-25-791

kohtudokumente. Kaebajal oli võimalik esitada väljatrüki taotlus kohtuasju menetlevale

kohtule. Samuti oli kaebajal võimalik taotleda vanglalt tasu eest koopiate tegemist vastavalt

Tartu Vangla kodukorra p-le 1.14. Vanglas kinni peetavatel isikutel ei ole õigust kasutada

tahvelarvuteid piiramatult. Kuna tegemist on piiratud ressursiga, tuleb vanglal tagada arvuti

kasutamise võimalus mõistlikus ulatuses (VangS § 311 lg 1). Kaebaja ei ole esile toonud

asjaolusid, mis osutaksid, et tal ei olnud võimalik oma õiguste kaitseks piisaval määral

tahvelarvutit kasutada. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu kohtule, et vangla tegevus oleks

nimetatud etteheidete osas õigusvastane. Seepärast ei pea kohus hüvitamiskaebuse rahuldamist

vastavas osas tõenäoliseks.

5.3.3. Kohus ei pea kaebaja õiguste riivet teadaolevate asjaolude põhjal intensiivseks. Kaebaja

etteheited on jäänud üldsõnaliseks ning neist ei nähtu, et kaebajale oleks kaasnenud kahjulikke

tagajärgi. Nii näiteks ei ole kaebaja viidanud ühelegi konkreetsele kohtuasjale, kus ta poleks

saanud seoses arvuti kasutamise ajapiiranguga pöördumisi esitada või toimiku materjalidega

tutvuda. Samuti ei võimalda kaebaja üldsõnaline väide e-toimiku lubamatu kasutamise kohta

pidada tõenäoliseks, et keegi oleks tutvunud kaebaja eriliigiliste isikuandmetega või

kahjustanud tema eraelu puutumatust. Samuti pole kaebaja esile toonud, et kohtudokumentide

printimata jätmine oleks takistanud tal kohtuasjades oma õigusi teostada.

5.4. Pesemise mittevõimaldamine

5.4.1. Kaebaja väitis kaebuses ja 26. jaanuaril 2025 vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses

(dtl 10–11), et ta ei saanud end 25. jaanuaril 2025 pesta.

Tartu Vangla 1. aprilli 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/47-2 (dtl 14–21) kohaselt ei võimaldanud

vangla kaebajal 25. jaanuaril 2025 pesema minna julgeoleku kaalutlustel, sest kaebaja oli sel

päeval valvurite suhtes negatiivselt meelestatud, ähvardas neid vägivallaga, kasutas

ebaviisakaid ja solvavaid väljendeid, oli agressiivne, lõhkus oma kambrit ja kahjustas talle

väljastatud toidunõusid. Nende intsidentide kohta koostati samal päeval seitse ettekannet.

5.4.2. VangS § 50 lg 2 kohaselt peab vangla võimaldama kaebajale sauna, vanni või dušši

vähemalt üks kord nädalas. Vangla tuvastas kohtueelses menetluses, et kaebaja sai pesemas

käia 22. jaanuaril 2025 ja 29. jaanuaril 2025. Seega oli kaebajale tagatud VangS § 50 lg-s 2

sätestatud minimaalne pesemisvõimalus. Seepärast ei ole alust asuda seisukohale, et vangla

tegevus oleks olnud õigusvastane. Kuna 25. jaanuaril 2025 pesemise võimaldamata jätmine oli

tingitud kaebaja enda ilmselgelt õigusvastasest käitumisest, põhjustas ta vanglale etteheidetava

kahjuliku tagajärje endale ise.

5.4.3. Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mille alusel saaks pidada tõenäoliseks, et vangla

alandas tema väärikust, kahjustas tema tervist või põhjustas talle muul moel ülemääraseid

kannatusi. Võttes arvesse, et kaebaja sai end ühel korral nädala jooksul duši all pesta, ei

riivanud vangla tema õigusi intensiivselt.

5.5. Joogivee andmata jätmine

5.5.1. Kaebuse kohaselt ei saanud kaebaja 25. jaanuaril 2025 ja 26. jaanuaril 2025 joogivett,

mille tõttu tekkis tal nõrkus ja väsimus. Kaebaja väitis 26. jaanuaril 2025 vanglale esitatud

kahju hüvitamise taotlustes (dtl 10–12), et valvur Q keeras tema joogivee kraani kinni ning

valvur W keeldus talle joogivett andmast ning seetõttu oli ta umbes 24 tundi ilma joogiveeta.

Selle tulemusel oli kaebajal väga halb olla, tal oli nõrkus ja tugev peavalu. Viimati sai kaebaja

3-25-791

joogivett 25. jaanuari 2025. a õhtul valvur Õ käest 0,7 liitrit ja seda on 36 tunni kohta väga

vähe. Kaebaja peab joogiveeta olemist väärikust alandavaks kohtlemiseks.

Tartu Vangla 1. aprilli 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/47-2 (dtl 14–21) kohaselt keerati 25. jaanuari

2025 hommikul kella 9 paiku kaebaja kambris vesi kinni. Kraani sulgemine oli tingitud sellest,

et kaebaja oli tekitanud kambris sedavõrd suure uputuse, et vesi valgus osakonna koridori.

Vangla tuvastas, et 25. jaanuaril 2025 kella 12.07 paiku sai kaebaja koos lõunasöögiga juua.

Samuti võimaldati tal kell 20.42–20.45 kambris joogiks vett võtta. Kaebaja sai 26. jaanuaril

2025 kella 6.07 ja 12.08 ajal toidu kõrvale juua ning talle tagati ligipääs joogiveele kell 14.50–

14.52, 18.20 ja 20.26–20.28, et kambris olevad jooginõud veega täita.

Tartu Vangla märkis 1. aprilli 2025. a otsuses, et kuigi vee kinnikeeramist kambris ei saa

õigusvastaseks pidada, ilmnes menetluse käigus, et kaebajal ei olnud terve päeva vältel

võimalik saada piisaval määral joogivett. Kuna sellist olukorda ei saa pidada õiguspäraseks,

vabandas vangla samas otsuses kaebaja ees piisaval määral joogivee puudumisest tingitud

ebameeldivuste pärast.

5.5.2. Kohtu hinnangul hõlmab vanglas kinni peetava isiku õigus toitlustamisele ka õiguse

puhtale joogiveele (VangS § 47 lg 1 ja § 90 lg 1).

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kambris suleti 25. jaanuari 2025 hommikul kella 9 paiku vesi.

Kaebaja esitas sellega seoses vanglale kaks kahju hüvitamise taotlust juba järgmisel päeval, s.o

26. jaanuaril 2025 kell 9.18 ja kell 15.18. Vangla on kohtueelses menetluses tuvastanud, et

kaebaja viited joogiveeta olemisele üle 24 tunni ei vasta tõele. Kuigi kaebajal ei olnud kambris

olles vaba juurdepääsu veele, võimaldas vangla tal 25. jaanuari 2025 lõuna ajal ja õhtul (kokku

kahel korral) ning 26. jaanuaril 2025 varahommikul, lõuna ajal, pärastlõunal ja õhtul (kokku

viiel korral) kas toidu kõrvale jooki või eraldi joogivett saada. Seega ei pidanud kaebaja üle 12

tunni joomata olema. Võttes arvesse, et kaebaja põhjustas ise olukorra, mille tõttu tekkis

vajadus kambris veekraan kinni keerata, ning Tartu Vangla vabandas kaebaja ees piisavalt

määral joogivee tagamata jätmise pärast, ei pea kohus kaebajale rahalise hüvitise

väljamõistmist tõenäoliseks. Ainuüksi vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise korral

rahuldaks kohus hüvitamiskaebuse küll osaliselt, kuid õigusvastasuse tuvastamine ei vasta

kaebuse eesmärgile.

5.5.3. Kaebaja tõi esile, et ta oli joogivee puudumise tõttu väga halb olla, tal oli nõrkus ja tugev

peavalu. Kohus möönab, et joogiveele vaba juurdepääsu puudumine võib põhjustada

ebameeldivustunnet ja negatiivseid emotsioone. Võttes arvesse, et kaebajale oli vaidlusalusel

kahel päeval tagatud võimalus kolmel korral toidu kõrvale vedelikku tarbida ja lisaks neljal

korral joogivett varuda, ei saa siiski pidada tõenäoliseks, et kaebajal tekkis vedelikupuudus, mis

oleks mõjutanud tema tervislikku seisundit. Kuna kaebaja käitus 25. jaanuaril 2025

agressiivselt (vt käesoleva määruse p 5.4.1), on pigem ebausutav, et kaebaja kehv enesetunne

on seostatav peaasjalikult joogivee puudumisega. Juhtumi asjaolude põhjal puudub alus

hinnanguks, et vanglateenistujad soovisid kaebajale kannatusi põhjustada või tema väärikust

alandada. Kambris keerati kraan kinni kaebaja korrarikkumise tõttu ning hiljem varustati

kaebajat joogiveega. Seepärast ei pea kohus kaebaja õiguste riivet juhtumi asjaoludest

tulenevalt intensiivseks.

5.6. Meditsiiniabi andmata jätmine

3-25-791

5.6.1. Kaebaja väitis 26. jaanuaril 2025 vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses (dtl 12), et

ajal, mil ta oli 25. ja 26. jaanuaril 2025 joogiveeta, keeldus valvur talle meedikut kutsumast.

Kaebaja arvates on tegemist tema väärikust alandava kohtlemisega.

Tartu Vangla 1. aprilli 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/47-2 (dtl 14–21) kohaselt esitas valvur W 14.

veebruaril 2025 selgituse, et kui kaebaja kurtis esimest korda peavalu ja nõudis meedikut

vererõhku mõõtma, siis esialgu pakkus ta kaebajale valuvaigisteid. Kaebaja sellega ei

nõustunud, vaid nõudis jätkuvalt meedikut. Vormikaamera salvestisest nähtuvalt käis

tervishoiutöötaja kaebajat üle vaatamas 25. jaanuaril 2025 kell 20.34. Kaebaja sai oma

kaebused tervishoiutöötajale edastada ja tervishoiutöötaja mõõtis tema vererõhku.

Tervishoiutöötaja kinnitas kaebajale, et näitajate põhjal on kõik korras ning selgitas talle, et

piisab peavalurohust. Kaebaja mainis ka 26. jaanuaril 2025 valvur Wle, et tal pea valutab ja ta

soovib meedikut vererõhku mõõtma. Valvur Ä selgituste kohaselt käis tervishoiutöötaja

kaebajat 26. jaanuaril 2025 üle vaatamas.

5.6.2. Vangla otsusest nähtuvalt selgitas vangla kohtueelses menetluses välja, et

tervishoiutöötaja vaatas kaebaja üle nii 25. jaanuaril 2025 kui ka 26. jaanuaril 2025. Selle teabe

põhjal saab pidada tõenäoliseks, et kaebajale oli nendel päevadel meditsiiniabi tagatud. Kaebaja

pole väitnud, et tal oleks esinenud erakorralist sekkumist vajav terviseprobleem. Seetõttu ei pea

kohus kaebajal mittevaralise kahju tekkimist tõenäoliseks, millest tulenevalt pole

hüvitamiskaebusel vastavas osas eduväljavaateid.

5.6.3. Kaebaja ei ole kahju hüvitamise taotluses ega kaebuses kohtule välja toonud asjaolusid,

mille alusel saaks möönda kaebaja õiguste intensiivset riivet. Kaebaja ei ole väitnud ning ka

asja muudest materjalidest ei nähtu, et ta oleks jäänud kiireloomulise abivajaduse olukorras

arstiabist ilma või et vangla oleks tekitatud talle tervisekahju. Samuti ei osuta miski kaebaja

väärikuse alandamisele.

5.7. Ametniku suhtlemisviis

5.7.1. Kaebaja hinnangul põhjustas talle mittevaralise kahju ka vanglaametniku sõnakasutus,

mida kaebaja peab alandavaks. Kaebaja väitel ütlesid ametnikud talle 25. jaanuaril 2025, et

joogu ta põrandalt vett – kraani lahti ei tehta.

Tartu Vangla 1. aprilli 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/47-2 kohaselt selgitas valvur W 11. märtsi

2025. a e-kirjas, et kaebaja väited ametniku öeldu kohta ei vasta tõele. Kaebaja katkestas W

poole lause pealt ja tegi meelevaldseid järeldusi. W üritas kaebajale tema pahameele tõttu

selgitada, miks keerati tema kambris vesi kinni; kui valvur mainis, et kaebajal on seniajani

kambri põrand vett täis, segas kaebaja vahele ja väitis, et valvur olevat käskinud tal põrandalt

juua.

5.7.2. Kohtueelses menetluses ei leidnud kaebaja väide kinnitust. Tegemist on sõna sõna vastu

olukorraga. Võttes arvesse, et intsidendi kontekst osutab pigem kaebaja ärritatusele, mitte

valvuri enesevalitsuse kaotusele, ei pea kohus vaidlusaluse lause ütlemist kuigi tõenäoliseks.

Ka juhul, kui kaebaja väide on õige, ei pea kohus tal mittevaralise kahju tekkimist usutavaks.

Sedalaadi kohatu lause võib küll tekitada nördimust, kuid ei tekita hingelisi üleelamisi, mis

küündiksid mittevaralise kahju tekkimiseni. Juhtumil puuduvad täiendavad asjaolud, mis

osutaksid, et selline lause oleks saanud riivata kaebaja väärikust intensiivselt.

5.8. Helistamise mittevõimaldamine

3-25-791

5.8.1. Tartu Vangla 1. aprilli 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/47-2 kohaselt heitis kaebaja 26.

jaanuari 2025. a kahju hüvitamise taotluses vanglale ette, et talle oli antud 25. jaanuariks 2025

ja alternatiivselt ka 26. jaanuariks 2025 luba helistada sotsiaaltöötajale. Kaebajal ei

võimaldatud kummalgi päeval helistada. Kuna kaebajal piirati õigust suhelda ametiisikuga,

tundis ta end alandatult. Samuti rikuti tema eraelu puutumatust.

Tartu Vangla selgitas kohtueelses menetluses välja, et kaebaja oli esitanud 21. jaanuaril 2025

taotluse sotsiaaltöötaja Ble helistamiseks 25. jaanuaril 2025 või 26. jaanuaril 2025 ning

inspektor-kontaktisik andis 22. jaanuaril 2025 helistamiseks loa, kuid kaebaja ei saanud neil

päevadel sotsiaaltöötajale helistada. Valvur Q selgitas 31. jaanuari 2025. a e-kirjas, et ta ütles

kaebajale helistamise kohta, et kui avaldus on olemas, siis ikka saab helistada, aga kamber on

vett täis ja siia ei saa ta telefoni tuua. Valvur palus kaebajal kambri puhtamaks teha. Kui kella

17 paiku helistamise aeg saabus, toimus kahe osakonna vahelisel alal kinnipeetute omavaheline

kaklus, mistõttu oli valvur hõivatud selle sündmuse lahendamisega. Valvur W selgitas 30.

jaanuari 2025. a e-kirjas, et kaebaja tekitas 25. jaanuaril 2025 kambris uputuse, mis ulatus ka

eluosakonda ja teistesse kambritesse, mistõttu leidsid ametnikud, et sel päeval on telefoni

kambrisse andmine riskantne. W selgituste kohaselt ei saanud kaebaja ka 26. jaanuaril 2025

helistada, kuna ta oli äärmiselt negatiivselt meelestatud. Valvur püüdis kaebajaga kontakti

saada, kuid ta sõimas ropult, segas vahele, ei lasknud lausetki lõpetada ning ähvardas

kahjunõudeid kirjutada. Kaebaja mainis õhtuse toidujagamise ajal helistamist, kuid sõimas jälle

valvurit ropult, lubas nuga anda ja ähvardas tema käes olnud tahvelarvuti ära lõhkuda. Kuna

kaebajal on olnud telefoni lõhkumise intsidente, otsustas valvur kaebajale telefoni andmata jäta.

Valvuri hinnangul ei aita kaebaja puhul väike vastutulek pingeid leevendada.

5.8.2. Vangistusseaduse (VangS) § 96 lg 1 sätestab, et vahistatul on õigus kirjavahetusele ja

telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused.

VangS § 28 lg 3 teine lause koosmõjus VangS § 90 lg-ga 1 keelab piirata telefoni kasutamist

suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga või

advokaadist esindajaga.

Vahistatu õigus suhelda telefoni teel ametiasutuste, kaitsja või esindajaga ei tähenda, et kõnede

tegemist tuleks võimaldada igal ajal ja piiramatus mahus. Küll aga ei tohi helistamisele

kehtestatud kord muuta õiguse teostamist võimatuks. Praeguse juhtumi asjaoludest ei nähtu, et

vangla oleks muutnud kaebajal ametiisikutele helistamise võimatuks. Põhjused, miks kaebaja ei

saanud vaidlusalustel päevadel sotsiaaltöötajale helistada, on tingitud peaasjalikult tema enda

käitumisest. Võttes lisaks arvesse, et 25. jaanuari 2025 õhtul tuli valvuril tegeleda olulisemate

ülesannete täitmisega, ei saa telefonikõne tegemise edasilükkumist vanglale ette heita. Seetõttu

ei näe kohus hüvitamiskaebusel eduväljavaateid.

5.8.3. Kohtule ei nähtu, et helistamise võimaldamata jätmine oleks riivanud kaebaja õigusi

intensiivselt. Kaebaja ei ole vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ega ka kaebuses esile

toonud, et tegemist oleks olnud kiireloomulise või muul põhjusel olulise telefonikõnega või et

talle oleksid kaasnenud kõne mittevõimaldamise tõttu negatiivsed tagajärjed.

5.9. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.

3-25-791

Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust

seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et

kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

6. Kaebaja palub anda talle menetlusabi. Kohus mõistab, et kaebaja soovib saada vabastust

riigilõivu tasumise kohustusest. See taotlus jääb kaebuse tagastamise tõttu läbi vaatamata.

7. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja, vanglateenistujate ja sotsiaaltöötaja

nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Ene Andresen