3-24-2018/123-24-2018/12 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 17.09.2025, Tartu Haldusasja number 3-24-2018 Haldusasi Põllumaahalduse OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 23.05.2024. a otsuse nr 8-8/013384-1 tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 20.09.2024. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Põllumaahalduse OÜ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja/apellant – Põllumaahalduse OÜ, volitatud esindaja T.U. Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu 20.09.2024. a otsus muutmata. 2. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 17.09.2025 arvates (HKMS § 212 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Põllumaahalduse OÜ tekkis AS PÕLLUVARA jagunemisel eraldumise teel ja registreeriti äriregistris 21.03.2024. AS-le PÕLLUVARA oli MTA 04.01.2024 väljastanud tõendi selle kohta, et AS PÕLLUVARA on aastatel 2021–2023 tegelenud põllumajandustoodete tootmisega ja metsa majandamisega metsaseaduse tähenduses. Jagunemiskava kohaselt andis AS PÕLLUVARA osaühingule üle muu hulgas soodustused ja õigused, mis tulenevad asjaolust, et AS PÕLLUVARA on kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse nõuete kohaselt tegelenud jagunemiskavas nimetatud kinnistutel rohkem kui kolm aastat söödakultuuride, heintaimede ja üheaastaste põllukultuuride kasvatamisega. 2. Põllumaahalduse OÜ esitas 17.05.2024 taotluse, milles palus Maksu- ja Tolliametilt (MTA) tõendit põllumajandustoodete tootmisega tegelemise kohta.

äriühing jaguneva ühingu (eri)õigusjärglane TsÜS § 6 lg 1 tähenduses. TsÜS § 6 lg 1 kohaselt võivad tsiviilõigused ja -kohustused üle minna ühelt isikult teisele, kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. KAOKS ei sisalda sõnaselget formuleeringut õiguste ja kohustuste lahutamatu seose kohta isikuga. Seega tuleb niisuguse lahutamatu seose tuvastamiseks lähtuda selle seaduse mõttest ning KAOKS § 4 lg-s 3 sätestatu olemusest. 6.2. Põllumajandusmaa omandamisele avalikust huvist tulenevalt seatud kitsenduste eesmärk on edendada kinnisasjade sihtotstarbelist ja jätkusuutlikku majandamist, vältida kinnisasjade sattumist isikute kätte, kes ei oska või ei soovi kinnisasja sihtotstarbeliselt majandada, ning vältida maa sihtotstarbe muutmist. Kitsendused aitavad kaasa elujõulise põllumajandusega tegelevate ettevõtjate ringi loomisele maapiirkonnas, selle säilitamisele ja tugevdamisele (kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse eelnõu 108 SE seletuskiri, lk 4). Seega on maa omandamisel KAOKS eesmärk täidetud tingimusel, et maad hakatakse jätkusuutlikult ja oskuslikult kasutama. Sellise garantii annab eeskätt põllumajandustoodete tootmise kogemus. Tallinna Ringkonnakohus on 31.01.2024. a otsuses asjas nr 3-23-902 leidnud, et eelnevast tulevalt saab teha järelduse, et põllumajandustoodete tootmine eeldab teatavat mastaapi, järjepidevust, oskusi ja vahendeid, et oleks võimalik veenduda, et maad kasutatakse jätkusuutlikult (viidatud otsuse p 13). 6.3. KAOKS § 4 lg-s 3 nimetatud kogemus on konkreetse isiku individuaalne kogemus, mis ei saa üle minna õigusjärgluse korras. Olukorras, kus kaebajale anti eraldumise teel üle üksnes väike osa õiguseelneja varast, ei saa kaebaja tugineda kogu õiguseelneja kogemusele ega majandustegevusele. Et jagunemiskava kohaselt omas AS PÕLLUVARA 700 kinnistut, millest ainult kolm anti üle kaebajale, on kinnistute mahtu arvestades ebaõige väita, et nende üleandmisega saab kaebaja tugineda AS PÕLLUVARA kogemusele. Jagunemiskavast ei ilmne, et kaebajale oleks üle läinud töötajad, tehnika või muud vahendeid, ning mis kinnitaks, et maad kasutatakse sama jätkusuutlikult. 6.4. Kaebaja on ette heitnud ka seda, et MTA on varasemas praktikas äriühingu jagunemisel moodustatud äriühingule vastava tõendi väljastanud. Kohus leiab, et usalduse kaitsele tuginedes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist. Sellega ei ole rikutud ka võrdse kohtlemise põhimõtet. Riigikohus on leidnud, et võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (vt 27.11.2006. a otsus asjas nr 3- 3-1-59-06, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika). 6.5. Kaebaja etteheited, et MTA eksis kaalutlusõiguse teostamisel, ei ole asjakohased. Praegusel juhul ei olnud MTA-l kaalutlusõigust, vaid tegemist oli MTA hindamisotsusega, st hinnangu andmisega sellele, kas õigusnormi kohaldamise eeldused on täidetud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja hinnangul kohaldas halduskohus ebaõigesti materiaalõigust, rikkus oluliselt menetlusnorme ja hindas ebaõigesti tõendeid ning see tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise. 7.1. Kuna kaebaja tekkis AS PÕLLUVARA jagunemise teel, siis on oluline asjaolu, et AS PÕLLUVARA tegeles ja tegeleb ka praegu põllumajandustoodete tootmisega. Kaebajale anti üle maatulundusmaa kinnisasjad ning kaebaja jätkab nende harimist samasuguste põllumajanduslike meetoditega, mida on kasutanud seni AS PÕLLUVARA, andes põllumaad talupidajatele ja põllumajandusettevõtetele rendile. Seega ei ole õige, et kinnistute üleminekust ei piisa kogemuse üleminekuks ja et ei ole üle antud muid vajalikke ressursse (nt töötajad, tehnika). MTA ja halduskohus ei ole näidanud, millised AS PÕLLUVARA töötajad oleksid pidanud jagunemisel kaebajale üle minema, et säiliks põllumajanduslik kogemus. 3

ise valida, millised tõendid on piisavad tõendi väljastamiseks. MTA jättis kaebaja taotluse lahendamisel AS PÕLLUVARA majandusaasta aruanded käsitlemata. 8. Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 8.1. Tõlgendus, mille järgi oleks äsja loodud ettevõttel automaatselt olemas põllumajanduslik kogemus, kui ta on ettevõtte jagunemisel omandanud põllumajandusliku kinnisasja, on meelevaldne ja KAOKS § 4 lg 3 mõttega vastuolus. Kogemus saab tekkida ajaga, mitte mingi asja omandamisega. Kuivõrd kaebaja on uus äriühing, ei ole teada, kuidas ta neid maatükke majandab, ning seda saabki näidata vaid aeg. Seetõttu ongi seaduses ette nähtud kolmeaastase kogemuse nõue. 8.2. Seaduses ongi ette nähtud erand – KAOKS § 2 lg 1 p 7 kohaselt ei kohaldata seadust kinnisasja omandamise korral, kui kinnisasi omandatakse juriidiliste isikute ühinemise või jagunemise teel. Selliselt sai ka kaebaja endale äriühingu jagunemisel mõned kinnisasjad. Seadusandja on näinud ette erandi vaid eelkirjeldatud olukorraks ning olukorras, kus ettevõtte jagunemisel loodud äriühing soovib omandada põllumajandus- või metsamaad juurde, tuleb lähtuda KAOKS § 4 lg-st 3. Võttes arvesse nii sätete sõnastust kui ka KAOKS seletuskirja, on selge, et iga juriidiline isik, kes soovib omandada põllumajandus- või metsamaad, peab KAOKS § 4 lg 3 toodud eeldustele vastama. 8.3. Vastustaja jääb endiselt seisukohale, et praeguses asjas Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-45-12 seisukohad ei kohaldu. Isegi kui asuda seisukohale, et KAOKS kohaldamisel on kogemuse üleminek võimalik ning tuleks tuvastada, kas majandusüksuse identiteet läks üle, ei ole kaebaja selliseid asjaolusid välja toonud. AS-le Põlluvara kuulus 700 kinnisasja, millest jagunemiskava p 6.1. järgi vaid neli anti üle kaebajale. Ei nähtu, et kaebajale oleks üle läinud töötajad, tehnika või muu taoline. Kaebaja väide maatulundusmaa harimise jätkamise kohta samasuguste meetoditega nagu AS Põlluvara varasemalt kasutas, on paljasõnaline. 8.4. KAOKS ei piira kuidagi kaebaja õigust tegeleda põllumajandusega ega metsa majandamisega. KAOKS piirab vaid kaebaja õigust omandada juurde üle kümne hektari suuruseid maatükke. Ka olukorras, kus MTA ei väljasta kaebajale soovitud tõendit, on kaebajal siiski võimalus põllumaa soetamiseks. Selleks tuleb taotleda luba omandatava kinnisasja asukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse volikogult vastavalt KAOKS § 4 lg-le 6 ja § 6 lg-tele 1 ja 3-6. 8.5. Maksuhaldur on viinud oma praktika kooskõlla seaduse mõtte ja eesmärkidega. MTA hindab, kas tõendi andmiseks seatud eeldused on täidetud. Praegusel juhul oli tõendi väljastamisest keeldumise põhjuseks see, et kaebajal puudub nõutav kolmeaastane kogemus. Kolmeaastase kogemuse nõue tuleneb seadusest ja kui see ei ole täidetud, ei ole põhjust ka täiendavate tõendite nõudmiseks või uurimiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 10. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus ei eksinud vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ja tõendite hindamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 11. KAOKS § 4 lg 3 järgi on lepinguriigi (s.o Eesti või teise Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi või Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriigi) juriidilisel isikul õigus omandada põllumajandusmaad kümme hektarit või rohkem sisaldav kinnisasi, kui 5

ta on kinnisasja omandamise tehingu tegemise aastale vahetult eelnenud kolm aastat tegelenud Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisas loetletud põllumajandustoodete, välja arvatud kalatoodete ja puuvilla tootmisega. KAOKS § 9 lg 3 sätestab, et isik, kes on KAOKS § 4 lg-tes 3–5 või § 5 lg-s 1 või lg-tes 3–5 sätestatud nõuete kohaselt tegelenud Eestis põllumajandustoodete tootmisega või metsa majandamisega, esitab notarile, kohtutäiturile, pankrotihaldurile või kinnisasja asukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksusele selle kohta Maksu- ja Tolliameti tõendi. 12. KAOKS § 1 lg 1 järgi sätestab see seadus avalikust huvist tulenevad maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja ning riigi julgeoleku kaalutlustest lähtuvad kinnisasja omandamise kitsendused. Avalik huvi selle seaduse tähenduses on eelkõige põllumajandus- ja metsamaad sisaldava maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja sihtotstarbelise ja jätkusuutliku majandamise edendamine. TsÜS § 3 järgi tõlgendatakse seaduse sätet koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. TsÜS §-s 3 sätestatud tõlgendamise põhimõte on kohaldatav ka väljaspool eraõigust (Riigikohtu 18.03.2019. a otsus asjas nr 3-14-52793, p 21). Ringkonnakohtu hinnangul selgitas halduskohus õigesti välja asjakohased õigusnormid ja järgis TsÜS §-s 3 sätestatud põhimõtet, arvestades asjakohaseid norme nende koosmõjus ja lähtudes seaduse eesmärgist. 13. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa praeguses asjas olla vaidlust selles, et asjakohase põllumajandusmaa omandamise piirangu näol on tegemist avalik-õigusliku kitsendusega, mis on sätestatud seaduses (KAOKS § 4 lg 3), ning et see norm kehtib ka kaebaja suhtes. 14. Praeguses asjas on vaidlus selle üle, kas AS PÕLLUVARA eraldumisel sai kaebajale üle minna KAOKS § 4 lg-s 3 sätestatud kolmeaastane põllumajandustoodete tootmisega tegelemise kogemus. Halduskohus nõustus vastustaja seisukohaga, et KAOKS § 4 lg-s 3 nimetatud kogemus on konkreetse isiku individuaalne kogemus, mis ei saa üle minna õigusjärgluse korras. Kaebaja leiab, et halduskohus hindas ebaõigesti KAOKS § 4 lg-s 3 nõutud kogemuse isikuga lahutamatult seotud õiguseks, mis ei saa juriidilise isiku jagunemisel tekkivale äriühingule üle minna. 15. Kaebaja viitab apellatsioonkaebuses jätkuvalt Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-45-12, milles Riigikohus leidis, et ettevõtte osa üleminekul on võimalik ka vastava kogemuse üleminek, kui seaduses ei ole vastavasisulist keeldu. Riigikohus viitas Euroopa Kohtu praktikale ning leidis, et ettevõtte ülemineku tõendamise otsustav kriteerium on asjaolu, kas üleantav majandusüksus säilitab oma identiteedi, mis tuleneb eelkõige sellest, et tema tegevus reaalselt jätkub. Majandusüksuse identiteet on seotud ka muude elementidega, nagu selle personal, töö korraldus, tegevusmeetodid või kasutatavad töövahendid (Riigikohtu 28.11.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-45-12, p-d 20–21). Kaebaja leiab, et see põhimõte on kohaldatav ka praegusel juhul. 16. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kohtupraktikat arvestades äriühingu jagunemisel kogemuse üleminekut põhimõtteliselt välistada, kuid lähtuda tuleb siiski konkreetsest olukorrast. Riigikohus selgitas kaebaja viidatud otsuses (p 22) lisaks järgmist: „Kogemuse ülemineku kindlakstegemiseks tuleb tuvastada, kas üle läks majandusüksuse identiteet või mitte. Varasemale kogemusele tuginemine on võimalik eeskätt siis, kui ettevõtte osa üleminekul läks üle ka oluline osa personalist, oskusteabest, tehnikast, et saaks eeldada riigihankemenetluses osaleva ettevõtte võimekust täita hankelepingus sätestatavaid kohustusi. Samuti võib eelnevale kogemusele tuginemisel olla oluline omandaja tegevuse maht. Kogemuse üleminek oleks küsitav näiteks olukorras, kus omandaja jätkab ettevõtte osa omandamise järel tegevust teises valdkonnas või oluliselt väiksemas mahus.“ Praeguses asjas 6

on vaidluse all olukord, kus AS-le PÕLLUVARA kuuluvast 700 kinnisasjast vaid neli anti üle kaebajale. Asjaoludest ei nähtu ja kaebaja ei ole väitnud, et talle oleks üle läinud töötajad ja tehnika. 17. MTA ja halduskohtu põhiseisukoht on, et faktilise tegutsemise kogemus ei lähe äriühingu jagunemisel õigusjärgluse korras üle. Samas leidis MTA vaideotsuses kaebaja esitatud vastuväiteid arvestades ka seda, et kaebaja viidatud Riigikohtu seisukohad haldusasjas nr 3-3- 1-45-12 ei kohaldu praeguses asjas, sest kaebaja soovib tugineda jagunenud äriühingu põllumajandussaaduste tootmise kogemusele ja kolme aasta pikkusele tegutsemisajale olukorras, kus üleantav vara piirdus nelja kinnistuga ja töötamise registris kanded vaide esitaja töötajate kohta puuduvad (vaideotsuse p 12). Vastustaja märkis vastuses apellatsioonkaebusele, et isegi kui asuda seisukohale, et KAOKS kohaldamisel on kogemuse üleminek võimalik ning tuleks tuvastada, kas majandusüksuse identiteet läks üle, ei ole kaebaja selliseid asjaolusid välja toonud. Ka halduskohus märkis oma otsuses, et olukorras, kus õiguseelneja eraldumisel moodustati kaebaja, kusjuures kaebajale anti eraldumise teel üle üksnes väike osa õiguseelneja varast, ei saa kaebaja tugineda kogu õiguseelneja kogemusele ega majandustegevusele (otsuse p 25). 18. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis kinnitaks talle AS PÕLLUVARA jagunemise käigus põllumajandusliku tootmise kogemuse üleminekut sellisel määral, et seda oleks olnud võimalik tema taotluse lahendamisel arvesse võtta. On ilmselge, et kaebaja jätkab jagunenud äriühingu tegevust oluliselt väiksemas mahus. Ringkonnakohtu hinnangul on praeguses asjas nii MTA kui halduskohus kogemuse ülemineku võimaluse osas enda seisukoha kujundanud ja põhjendatult leidnud, et praegusel juhul kaebaja kogemuse üleminekule tugineda ei saa. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust ka kaebaja etteheitel, et MTA jättis kaebaja taotluse lahendamisel AS PÕLLUVARA majandusaasta aruanded käsitlemata. 19. Kaebaja etteheide, et MTA on eksinud kaalutlusõiguse teostamisel, ei ole asjakohane. Kaebaja arusaam, et tegemist on MTA kaalutlusotsusega, sest MTA saab ise valida, millised tõendid on piisavad tõendi väljastamiseks, on ekslik. Halduskohus selgitas õigesti, et praegusel juhul ei ole MTA-l kaalutlusõigust. Tegemist on hindamisotsusega, s.t MTA selgitab välja faktilised asjaolud ja hindab, kas õigusnormi kohaldamise eeldused on täidetud. MTA arvestas tõendi väljastamisest keeldumisel asjakohaseid fakte ja õigusnormi eesmärki ning leidis põhjendatult, et kaebaja puhul ei ole KAOKS § 4 lg-s 3 sätestatud tingimus täidetud. 20. Kaebaja etteheide, et MTA ja halduskohus ei ole näidanud, millised AS PÕLLUVARA töötajad oleksid pidanud jagunemisel kaebajale üle minema, et säiliks põllumajanduslik kogemus, on põhjendamatu. Sellist kohustust vastustajal ja halduskohtul ei olnud. MTA lähtub tõendi väljastamise taotluse lahendamisel tegelikest asjaoludest ja halduskohus kontrollib keeldumise õiguspärasust samuti tegelikke asjaolusid silmas pidades. 21. Kaebaja leiab, et kaevatav MTA otsus riivab tema põhiõigusi. Ringkonnakohus selgitab, et ettevõtlusvabadus (PS § 31) ja omandipõhiõigus (PS § 32) ei ole absoluutsed põhiõigused. Mõlemat põhiõigust võib seaduse alusel piirata, sh võib seada piiranguid avalike huvide kaitseks. Kaebaja viidatud Riigikohtu seisukohad omandiõiguse kaitse olulisuse kohta on kahtlemata õiged, kuid need ei välista avaliku huvi kaitseks seadusega asjakohase piirangu kehtestamist ja vastava normi kohaldamist, mis on vaidluse all praeguses asjas. 22. Kaebaja väidetud põhiõiguste riive puhul tuleb arvestada ka teisi võimalusi soovitud maa omandamiseks. Kui juriidiline isik ei vasta KAOKS § 4 lg-s 3 sätestatud tingimustele, näeb 7

sama seaduse § 4 lg 6 ette isiku võimaluse omandada põllumajandusmaad, metsamaad või põllumajandus- ja metsamaad kokku kümme hektarit või rohkem sisaldava kinnisasja omandatava kinnisasja asukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu loal. Selleks tuleb taotleda luba omandatava kinnisasja asukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse volikogult vastavalt KAOKS § 4 lg-le 6 ja § 6 lg-tele 1 ja 3-6. Kaebaja ei ole väitnud, et tal tõendi väljastamata jätmise tõttu puuduks üldse võimalus põllumajandusmaad omandada. 23. Põhjendamatu on ka kaebaja etteheide, et halduskohus jättis tähelepanuta, et kaebaja moodustab AS-iga PÕLLUVARA ühtse kontserni, mõlema omanik on AS Vestman Energia. Kaebaja arvates ei ole KAOKS § 9 lg 3 eesmärk piirata ühte kontserni kuuluvate ema- ja tütarettevõtjate õigust tegutseda põllumajandustoodete tootmise ja metsa majandamisega metsaseaduse tähenduses. Äriühingu jagunemisel ei ole võimalik ettevõtte osa üleminek n-ö poolikult, et põllumaa kinnistud lähevad üle, aga põllumajanduslik kogemus üle ei lähe. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma kaebaja kontserni kuulumine praeguse asja õige lahendamise seisukohalt tähtsust. Kontserni toimimiseks parimat lahendust oli võimalik kaaluda juba äriühingu jagunemisel, pidades silmas nii KAOKS § 2 lg 1 p-s 7 (kinnisasja omandamine juriidiliste isikute ühinemise või jagunemise teel), § 4 lg-s 3 (vaidluse all olev kitsendus), kui ka § 4 lg-s 6 (kinnisasja omandamine volikogu loal) sätestatut. 24. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. 25. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis on otsus tehtud kaebaja kahjuks ja kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) 8