2-24-139420/22 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Merili Ratasepp

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. september 2025, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr

2-24-139420

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi B.N-i vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

983 eurot 61 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja B.N (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista B.N-ilt Aktiva Finance Group OÜ välja 303 eurot 78 senti (põhivõlg 268 eurot

49 senti, intressid 4 eurot 24 senti ja kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivis 31 eurot 5 senti).

3. Mõista B.N-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis tasumata põhivõlalt

(268 eurot 49 senti) VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates

13. septembrist 2025 kuni põhinõude tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 268

eurot 49 senti.

4. Jätta menetluskulud 33% ulatuses B.N-i kanda ja 67% ulatuses

Aktiva Finance Group OÜ kanda.

5. Mõista B.N-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 252 eurot 45

senti.

6. Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb B.N-il tasuda Aktiva Finance Group OÜ-le

menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

7. Toimetada otsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Menetluskulude kindlaksmääramine ei ole vaidlustatav.

Kohus ei anna luba lihtmenetlusotsuse edasikaebamiseks. See ei välista samas

edasikaebeõiguse kasutamist (TsMS § 632 lg 1). Kohus selgitab aga, et lihtmenetluse asjas

esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui

maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on

selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse

normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit

(TsMS § 637 lg 21).

Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist

istungil.

Kohus selgitab, et TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See

ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 8. jaanuaril 2025 Tartu Maakohtule hagi B.N-

i(kostja) vastu, milles palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 698 eurot

19 senti, intressid 44 eurot 97 senti, võla sissenõudmiskulud 40 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivised 61 eurot 51 senti ja viivise põhivõlalt alates 9. jaanuarist 2025

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg s teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.

Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Coop Finants AS (võlausaldaja) ja kostja 12. detsembril

2021 Säästukaart Pluss lepingu nr CNT00000127678, millega Coop Finants AS võimaldas

kostjale väljastatud Säästukaart Pluss krediitkaardiga kasutada lepingus sätestatud

krediidilimiidi ulatuses rahalisi vahendeid. Kostja kasutas krediiti kokku summas 1076 eurot

49 senti ja tegi tagasimakseid summas 378 eurot 30 senti. Kostja kohustus lepingust

tulenevad kohustused täitma vastavalt lepingus kokku lepitule. Kostja tegi viimase

tagasimakse 14. aprillil 2024 märtsikuu osamakse katteks. Kuivõrd kostja ei täitnud lepingust

tulenevaid kohustusi tähtaegselt, saatis esialgne võlausaldaja 28. juunil 2024 kostjale lepingu

ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võla tasumiseks VÕS § 416 lg 1

alusel. Võlausaldaja saatis 30.juulil 2024 kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna

kostja ei tasunud enda võlga ka täiendava tähtaja jooksul (tasumata on 2024. a aprilli, mai,

juuni ja juuli osamaksed)). Lepingu lõppemisega muutus sissenõutavaks kogu võla jääk (s.o

698 eurot 19 senti). Võlausaldaja loovutas 31. juulil 2024 oma nõude hagejale.

Hageja hinnangul on laenu andmisel järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Krediiditaotluse esitamise ajal ei olnud kostjal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid.

Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga

kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja

puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga,

kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. 700 eurose krediidilimiidi

puhul oli tagasimakse suurus 28 eurot kuus, mis on igati jõukohane tasumiseks.

2. Kostja palub hagi jätta rahuldamata. Kostja hinnangul ei ole hageja järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenu andmisel ei küsitud kostja pangakonto

väljavõtet. Hageja tugines üksnes maksehäirete registri kontrollile. Kostja oli lepingu

sõlmimisel ajal koormatud teiste kohustustega, mida laenuandja oleks pidanud tuvastama.

Kostja väitel on ta tasunud tagasi 808 eurot. Kostja ei kasutanud krediiti summas 1076 eurot

49 senti, sest lepingus oli krediidilimiidiks 700 eurot. Kostja on võla tasunud. Hageja andmed

on ebaõiged.

3. Hageja esitas 29. mail 2025 seisukoha, mille kohaselt on kostja kasutanud krediiti kokku

summas 1076 eurot 49 senti ja teinud tagasimakseid summas 808 eurot. Juhul, kui kohus

leiab, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis palub

hageja kostjalt välja mõista põhinõude 268 eurot 49 senti (1076,49-808), intressid summas 4

eurot

24 senti, sissenõutavaks muutunud viivised 20 eurot 3 senti ja viivised alates 25. aprillist

2025 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

4. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

5. Vaidlust ei ole selles, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust VÕS § 402 lg 1

mõttes, millega krediidiandja (Coop Finants AS), kes tegutseb oma majandus- ja

kutsetegevuses, andis kostjale Säästukaart Pluss krediitkaardi, millega kostja sai kasutada

krediiti kuni 700 eurot kuus. Kostja on füüsiline isik, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema

majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5).

6. Pooled vaidlevad selle üle, et mis ulatuses kostja krediiti kasutas. Hageja väitel kasutas

kostja perioodil 17. detsembrist 2021 kuni 23. aprillini 2024 krediiti kokku 1076 eurot 49

senti. Kostja viitab lepingule ja leiab, et ta sai kasutada krediiti üksnes kuni 700 eurot mitte

rohkem.

Kohus on tuvastanud, et kostja kasutas krediiti kokku 1076 eurot 49 senti. Hageja on esitanud

selle tõendamiseks kostja maksete väljavõtte (dtl 108, 149 jj), millest nähtub, et kostja on

perioodil 17. detsembrist 2021 kuni 23. aprillini 2024 teinud krediitkaardiga makseid summas

1076 eurot 49 senti. Kostja väide, et krediidilimiit saab olla kuni 700 eurot kokku, ei ole õige.

Hageja on selgitanud, et 700 euro näol on tegemist igakuise krediidilimiidiga.

Hageja on 29. mai 2025. a seisukohas kinnitanud, et kostja on teinud tagasimakseid summas

808 eurot (dtl 150). Järelikult jääb põhivõla jäägiks 268 eurot 49 senti (1076,49-808).

Kostja jäi makseviivitusse alates 2024. a aprillist jättes tasumata 2024. a aprilli, mai, juuni ja

juuli tagasimakse. Võlausaldaja saatis 28. juunil 2024 (dtl 64) kostjale lepingu ülesütlemise

hoiatuse paludes tasu võla hiljemalt 26. juuliks 2024. Võlausaldaja ütles lepingu üles 30.

juulil 2024 (dtl 65). Võlausaldaja on oma nõude loovutanud hagejale (dtl 80). Seega oli

lepingu ülesütlemise ajaks kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva

tagasimaksega

(VÕS § 416 lg 1). Ülesütlemisavaldus on tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

ning edastati aadressile, mille kostja oli lepingu sõlmimisel oma kontaktaadressina teatanud.

Järelikult on krediidiandja kostjaga sõlmitud laenulepingu kehtivalt üles öelnud. Kostja ei ole

esitanud vastuväiteid lepingu ülesütlemise või nõude loovutamise osas.

7. Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra

(VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2).

7.1. Kohus peab tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks tegema esmalt kindlaks, kas

tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on

seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui

tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

12. detsembril 2021. a sõlmitud lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määr 24,09% (dtl 57),

mis ei ületa lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga poolt avaldatud kuue kuu keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra (16,95%) enam kui kolm korda. Kohus leiab, et sõlmitud

tarbijakrediidileping ei ole tühine krediidi kulukuse määra tõttu.

7.2. Kui tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse määr on kooskõlas seadusega, tuleb kohtul

kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034

lg 1).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette VÕS § 4034 ja selle lg 1 kohaselt peab

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab

hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult

hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada

olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud

tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit,

tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks

eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p-

des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13

kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste

täitmist vaidluse korral krediidiandja.

Finantsinspektsiooni juhendi p 9.10.3 järgi peab krediidiandja koguma teavet mh tarbija

varasema käitumise kohta finantskohustuste ja teiste varaliste kohustuste täitmisel. Juhendi

p 9.11 kohaselt võtab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse

ülalpeetavate arvu ja tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi

majapidamisele

(nt kulutused toidule,

kommunaalkuludele,

sideteenustele,

kindlustusmaksetele jne). Asjakohased vorminõuded ja hindamise metoodika otsustab

krediidiandja või -vahendaja.

Riigikohus on leidnud (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13089, p-d 18 ja 19), et üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Kohtupraktikas on samuti leitud, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis

laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt TlnRngKo

08.11.2021, 2-20-10661, p 55). Piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste

vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet

mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (vt TlnRngKo 12.07.2023,

2-22-147994, p 12.1). Ka siis, kui laenusaaja sissetulek kajastub riiklikes andmekogudes ning

krediidiinfo ja krediidiregistri andmetel maksehäired ei ole, tuleb laenuandjal koguda

laenusaaja pangakonto väljavõte. Muuhulgas võimaldaks pangakonto väljavõte teha kindlaks,

kas laenusaaja esitatud andmed oma kohutuste kohta on usaldusväärsed (vt TlnRngKo

27.10.2023, 2-21-15813, p 11.2).

Hageja on ise menetlusdokumentides märkinud, et krediidiandja ei ole nõudnud kostjalt

pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku jooksul. Krediidiandja ei ole

hinnanud ega välja toonud, mis oli kostja sissetulek lepingu sõlmimise ajal. Kuivõrd

krediidiandja ei ole kostjalt pangakonto väljavõtteid nõudnud või kogunud muid andmeid

kostja sissetulekute ja kohustuste kohta ega hinnanud kostja sissetulekute ja kohustuste

suurust piisavalt pika ajavahemiku jooksul, siis ei ole krediidiandja kohtu hinnangul

vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Krediidiandjal on kohustus teostada

laenuvõtja krediidivõimelisuse kontroll ka siis, kui tegemist on väikese laenusummaga, sh

tasumisele kuuluva osamakse suurus on väike. Kohtu hinnangul ei veendunud krediidiandja

kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.

VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lg-s 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul

ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Hageja on 29. mai 2025. a menetlusdokumendis täpsustanud nõuet juhul, kui kohus leiab, et

võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja palub sellisel juhul

mõista kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 268 eurot 49 senti (1076,49-808),

intressid summas 4 eurot 24 senti, sissenõutavaks muutunud viivised 20 eurot 3 senti ja

viivised alates 25. aprillist 2025 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

8. Hageja on tõendanud, et kostjale anti krediiti summas 1076 eurot 49 senti ja kostja on

teinud tagasimakseid summas 808 eurot. Järelikult jääb põhivõla jäägiks 268 eurot 49 senti

(1076,49-808). VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja põhivõlg

268 eurot 49 senti.

9. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta

intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt saab hageja intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras.

Hageja on 29. mai 2025. a menetlusdokumendis (dtl 153) toonud välja intressi arvestused.

Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja esitatud arvestusest. Seega tuleb kostjalt mõista

hageja kasuks välja intress 4 eurot 24 senti.

10. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada

hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks

muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt

protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et

kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest.

Hageja on esitanud kohtule ka viivise arvestused (dtl 153). Kohus peab põhjendatuks sellest

arvestusest ka lähtuda. Sissenõutavaks muutunud viivised 24. aprilli 2025. a seisuga on 20

eurot 3 senti.

Viivisekalkulaatori järgi on viivis põhivõlalt 268 eurot 49 alates 25. aprillist 2025 kuni

kohtuotsuse tegemise ajani, s.o 12. septembrini 2025 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras 11 eurot 2 senti. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise

aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 31 eurot 5 senti (20 eurot 3 senti + 11 eurot 2

senti). Lisaks tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis põhivõlalt (268 eurot 49 senti)

alates

13. septembrist 2025 VÕS § 113 lg s teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse

täitmiseni, kuid kokku mitte suuremas summas kui põhivõla suurus.

11. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele osaliselt.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

12. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise

korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt

poolte endi kanda.

Hagi esitamise ajal oli hagihinnaks 983 eurot 61 senti. Pärast ümberarvestuse esitamist on

hagihinnaks 322 eurot 70 senti (põhinõue 268,49 + intress 4,24 + sissenõutavaks muutunud

viivis 20,03 + viivis ühe aasta eest 29,94). Seega rahuldab kohus hagihindade võrdluses hagi

kokkuvõttes 33% ulatuses.

Seega tuleb menetluskulud jaotada selliselt, et 33% kuludest jääb kostja kanda ja 67%

kuludest hageja enda kanda.

13. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud kokku 1448 eurot

(riigilõiv 245 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja esindaja kulud 1183 eurot

(7 tundi tunnihinnaga 169 eurot tund käibemaksuta). Kostjal ei ole menetluskulusid tekkinud.

TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Riigilõivu suurus ja maksmise kohustus tuleneb seadusest, seega on tegemist põhjendatud

menetluskuluga (245 eurot).

Hageja lepinguline esindaja taotleb menetluskulu hüvitamist maksekäsu kiirmenetluse eest

summas 20 eurot. Maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral arvatakse asja

maksekäsu kiirmenetluse kulud TsMS § 172 lg 9 kolmanda lause järgi hagimenetluse kulude

hulka. Seadusega on avaldajale maksekäsu kiirmenetluses tekkivate menetluskulude katteks

ette nähtud 20 eurot, mistõttu on ka maksekäsu kiirmenetluse kulu põhjendatud.

Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusabikulude suurus ei ole põhjendatud täies

ulatuses. Arvestades hageja nõude olemust, hagiavalduse tüüpvormi ja asjaolu, et kohus

lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata, peab kohus põhjendatuks ja

vajalikuks ajakuluks õigusabile kokku viis tundi.

Hagejale osutati õigusabi tunnihinnaga 169 eurot (käibemaksuta). Hagejat on menetluses

esindanud mitteadvokaadist esindaja. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks

peetakse kohtupraktikas 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks (Tallinna RK

28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Arvestades, et käesolev asi ei olnud õiguslikult keeruline

ega sisuliselt (asjaolude või tõendite poolest) mahukas ning sarnaste nõuete esitamine on

hageja lepingulise esindaja tavaline tegevus, on kohtu hinnangul põhjendatud tunnitasu

määraks

100 eurot. Seega on hageja lepingulise esindaja tasu 500 eurot (5 x 100 eurot, käibemaksuta).

Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku 765 eurot (245 + 20 + 500, käibemaksuta).

Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks

menetluskulud, milleks on 252 eurot 45 senti (765*33%). Vastavalt hageja taotlusele peab

kostja hagejale hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuma alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

14. TsMS § 178 lg 2 kohaselt ei ole menetluskulude kindlaksmääramine vaidlustatav.

/allkirjastatud digitaalselt/

Merili Ratasepp

kohtunik