1-25-446/49 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuulutamise aeg

10.09.2025

Kohtuasja number

1-25-446

Kohtukoosseis

Ingrid Kullerkann, Tiit Lõhmus, Mario Truu

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Jüri Aia süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2

ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 23.04.2025. a otsus

Süüdistatav

Jüri Aia, isikukood: 38807176517; elukoht: XXX; Eesti

Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; keskharidus;

töökoht: Pleki-Jüri OÜ; hetkel viibib vahistatuna Tartu

vanglas;

2 kehtivat kriminaalkaristust. Kahtlustatavana kinni

peetud 03.–04.10.2024. Uuesti kahtlustatavana kinni

peetud 12.11.2024. Tõkend – vahistamine.

Apellandid

süüdistatav Jüri Aia, isikukood: 38807176517;

süüdistatava riigi õigusabi korras määratud kaitsja

vandeadvokaat Marko Paabumets, apellatsioon

Teised apellatsioonimenetluse

pooled

prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Maarja-Liisa Kõiv;

kannatanu K.A.

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 23.04.2025. a otsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata.

2. Jätta K.G.A. taotlus süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks läbi

vaatamata.

3. Rahuldada Jüri Aia taotlus süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks

osaliselt. Mõista Eesti Vabariigilt Jüri Aia kasuks välja süüteomenetluses

tekitatud mittevaralise kahju hüvitis 500 eurot.

4. Mõista Eesti Vabariigilt R.A. kasuks välja süüteomenetluses tekitatud

mittevaralise kahju hüvitis 500 eurot. Kahjuhüvitis kanda R.A. arvelduskontole

nr EE372200221092479185.

5. Mõista Eesti Vabariigilt A.A. kasuks välja süüteomenetluses tekitatud

mittevaralise kahju hüvitis 500 eurot. Kahjuhüvitis kanda A.A. arvelduskontole

nr EE442200221092479253.

6. Määrata Advokaadibüroo In Jure OÜ-le vandeadvokaadi Marko Paabumetsa

poolt apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu

suuruseks 219,60 eurot (sh käibemaks 39,60 eurot).

7. KrMS § 185 lg 2 alusel mõista menetluskulude katteks Jüri Aialt Eesti Vabariigi

kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud summas 219,60 eurot (sh käibemaks).

Menetluskulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud

arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus

jääb tähtajaks täitmata, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile

täitemenetluse läbiviimiseks.

Edasikaebekord

Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest

kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise

õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Jüri Aiat süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi korduvalt

teise inimese tervise kahjustamises ja valu tekitavas väärkohtlemises lähisuhtes. Talle

heidetakse ette, et 02.10.2024 kella 23.05 paiku Põlva vallas XXX külas XXX talu köögis

haaras ta oma abikaasal K.A. l korduvalt kõrist ning kägistas nii, et kannatanu ei saanud

hingata. Lisaks tõukas J. Aia tugitoolis istuva kannatanu koos tugitooliga pikali ning lohistas

teda jalast kinni hoides välisukse juurde. Sellega tekitas ta K.A. le füüsilist valu,

hingamisraskuse, punetuse kaela piirkonda ning valulikkuse vasaku puusa piirkonda.

05.11.2024 kella 23.30 paiku haaras J. Aia XXX talu teise korruse magamistoas ja alumisel

korrusel alaealise lapse juuresolekul korduvalt kätega K.A. kõrist ja pigistas tugevalt. Sellega

tekitas ta kannatanule füüsilist valu, hingamisraskuse ja punetuse kaela piirkonda. J. Aiat on

Tartu Maakohtu 16.07.2020. a otsusega nr 1-20-4187 karistatud KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2

p 2 järgi ja Tartu Maakohtu 05.04.2023. a otsusega nr 1-23-1975 samuti KarS § 120 lg 1 ja

KarS § 121 lg 2 p 2 järgi.

Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohtu 23.04.2025. a otsusega tunnistati J. Aia KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3

järgi süüdi ning teda karistati 2 aasta ja 2 kuu pikkuse vangistusega. Pärast eelvangistuses

viibitud aja karistusaja hulka arvamist loeti kandmata karistuseks 2 aastat 1 kuu ja 28 päeva

vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust Tartu Maakohtu 05.04.2023. a

otsusega mõistetud kandmata karistuse võrra ning J. Aiale mõisteti liitkaristuseks 3 aastat 8

kuud ja 26 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 12.11.2024. Süüdistatavalt

mõisteti välja sundraha ja kaitsjatasu kokku summas 3105,32 eurot.

3. Kuigi J. Aia on eitanud kannatanu K.A. kehalist väärkohtlemist 02.10.2024, on

süüdistatava selline positsioon maakohtu hinnangul teiste tõenditega ümber lükatud. Nii on

kannatanu kirjeldanud, kuidas 02.10.2024 õhtul kella 23.30 paiku lükkas J. Aia kannatanu

tugitooli ja kägistas teda. Vahepeal läks J. Aia nutva lapse juurde, kuid tuli tagasi ja lükkas

siis tugitooli koos kannatanuga pikali. Seejärel lohistas süüdistatav kannatanu jalgupidi

ukseni. Kui J. Aia ta lahti lasi, jooksis K.A. minema ja sõitis Põlvasse. Ta läks Vabriku

tänaval olnud politseipatrulli juurde ning peale seda koos politseiga koju. J. Aia tegevusest oli

tal kaela piirkond valus, punetav, nädal aega oli raske neelatada. Kannatanu ütlustega on

kooskõlas tunnistajana üle kuulatud patrullpolitseiniku A.A. i ütlused ning ka 31.10.2024. a

teabesalvestise vaatlusprotokollist ja selle aluseks olevatelt vormikaamera P25177

salvestistelt nähtuv. Tunnistaja nägi K.A. kaela piirkonnas ka vigastusi, s.o punaseid jälgi.

Videofaililt P25177 on näha kannatanut K.A. t selgitamas, kuidas J. Aia teda kägistas ning et

kannatanul on rääkides raske neelata. Kannatanu poolt endast sündmuse järgselt tehtud

fotodelt on selgelt näha tema kaela piirkonnas punakate laikude olemasolu. Lisaks on perearst

A. Mõtsar sedastanud 03.10.2024 K.A. l valu vasakus puusas ning valu tõttu kaela liikuvuse

piiratuse.

4. Ka 05.11.2024. a episoodi puhul asus kohus seisukohale, et hoolimata J. Aia eitavatest

ütlustest, kinnitavad kohtu käsutuses olevad tõendid kogumis, et J. Aia rakendas nimetatud

kuupäeval K.A. suhtes süüdistuses kirjeldatud vägivalda. 05.11.2024 kägistas J. Aia

kannatanut nende lapse juuresolekul esialgu XXX talu ülemise korruse magamistoas ning

seejärel, pärast kannatanu liikumist koos lapsega alumisele korrusele, kägistas ta tugitoolis

istuvat K.A. t uuesti. Pärast seda sündmust oli kannatanul kael valus seal oli punetus. Ta tegi

endast samal õhtul pildid. K.A. ei kutsunud politseid, sest J. Aia läks minema. Seejuures

kinnitavad kannatanu vigastuste olemasolu kohtu käsutuses olevad fotod – kannatanu tehtud

fotodelt on näha punakad jäljed tema kaelal.

5. Kannatanu selgitas kohtuistungil ütlusi andes, et ta on teinud iga kord lindistusi, kui J.

Aia on olnud agressiivne – ta tunneb J. Aia agressiooni ära. Ta on salvestanud kellaga, kuna J.

Aia kontrollib telefoni puhul salvestamist. Sellised salvestised on maakohtu käsutuses ka

02.10.2024 ja 05.11.2024. a sündmuste kohta. 02.10.2024. a sündmuse helisalvestiselt on

kuulda mehe ja naise hääli ning kuidas nende suhtluse käigus palub naishääl korduvalt endale

mitte haiget teha. On kuulda rüselemist ja naishääle palumist lõpetada, talle mitte haiget teha

ja teda mitte kägistada. Seejärel on kuulda taaskord rüselemist ja naise palumist, et mees ei

teeks. Edasi on kuulda mehe karjumist ja käsku istuda tooli tagasi. Seejärel on kuulda

korisevat häält ja meesterahvast ütlemas, et naine istuks ja keeldu toolilt tõusta ning lapse

ütlust, et emme kukkus. 05.11.2024. a sündmuse salvestiselt on kuulda rüselemist ja naist

ütlemas, et teda ei kägistataks. Mees eitab seda ja naine palub tal lahkuda. Mees palub

avaldust mitte teha ning naine palub end lahti lasta. Siis on kuulda lapse nutmist. On kuulda

korinat ning naise palumist, et mees teda ei kägistaks ning nii ei teeks. Naine hakkab nutma ja

paluma, et mees teda ei puutuks.

6. Maakohus leidis, et kummaltki helisalvestiselt kuuldu ei võimalda asuda seisukohale,

et sellele oleks salvestatud kannatanupoolne n-ö näitemäng. Kohtu hinnangul on helisalvestisi

kuulates selge, et nendele on salvestatud J. Aia poolne kannatanu K.A. kehaline

väärkohtlemine. Salvestised kinnitavad seega kannatanu ütluste usaldusväärsust.

7. Arvestades nii 02.10. kui ka 05.11.2024 episoodis käsitletud tõendeid, leidis

maakohus, et J. Aia ja kaitsja väidetel kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta ei ole alust.

Usaldusväärsuse kontrolliks K.A. varasemate ütluste avaldamist kohtulikul uurimisel

vajalikuks ei peetud. Seega tuleb asuda seisukohale, et kannatanu on 02.10. ja 05.11.2024

toimunut kirjeldanud kohtueelses menetluses samamoodi, nagu kohtulikul uurimisel.

8. Eelnevalt käsitletud tõendite kogumile tuginedes luges kohus tõendatuks, et J. Aia

väärkohtles XXX talus 02.10.2024 ja 05.11.2024 süüdistuses toodud kellaajal ja viisil oma

abikaasat K.A. t. Oma tegevusega põhjustas ta mõlemas episoodis K.A. le valu kõrval

hingamisraskuse ja punetuse kaela piirkonnas ning 02.10.2024 episoodis ka vasaku puusa

piirkonna valulikkuse. Viimased kaks on hinnatavad tervisekahjustustena. Kohus tuvastas, et

kannatanu ja süüdistatav olid teo toimepanemise ajal lähisuhtes ning süüdistataval oli sellel

ajal ka kehtiv karistus lähedase isiku kehalise väärkohtlemise eest. Seega realiseeris J. Aia

oma tegevusega KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 objektiivse koosseisu. Kohtu hinnangul pani J.

Aia süüteod toime vähemalt otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. J. Aia pidi saama aru

enda toonase abikaasa K.A. korduvalt kägistamisel ning ka jalast vedamisel, et ta tekitab

kannatanule nii valu kui ka tervisekahjustusi. Seda enam, et selliste järelmite saabumine on

arusaadav ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega

süüd välistavaid asjaolusid.

9. Karistuse mõistmisel lähtus kohus karisusseadustiku sanktsiooni keskmisest määrast.

Maakohus ei tuvastanud asjas karistust kergendavaid asjaolusid, kuid tuvastas karistust

raskendava asjaolu KarS § 58 p 13 mõttes, sest vägivalla tarvitamise juures viibis J. ja K.A.

alaealine laps. J. Aia süü oli keskmine. Tal on kehtiv karistus kehalise väärkohtlemise (KarS §

121 lg 2 p-d 2 ja 3) ja ähvardamise (KarS § 120 lg 1) eest. Kohus võttis arvesse sedagi, et J.

Aia rikkus tegude toimepanemisega teistkordselt katseaja tingimusi ning tegi seda, sarnaselt

eelmise korraga, selliselt, et kasutas vägivalda enda abikaasa suhtes. Seega ei ole J. Aia

lühiajaline vangistus ega kriminaalhooldusel olemine teda enda käitumist muutma pannud,

mistõttu tuleb teda karistada reaalse vangistusega. Kohtu hinnangul ei oleks sobiv karistuse

kandmine kasvõi osaliselt tingimisi vangistusena.

10. Kohus mõistis J. Aiale KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi karistuseks 2 aastat ja 2 kuud

vangistust, millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha tema kahtlustatavana kinnipidamise aeg

3.–4.10.2024. Kandmisele kuuluvaks karistuseks jääb 2 aastat 1 kuu ja 28 päeva vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati Tartu Maakohtu 05.04.2023. a otsusega nr 1-23-1975

mõistetud karistuse kandmata osa, s.o 1 aasta 6 kuu ja 28 päeva vangistuse võrra, mõistes J.

Aiale liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 3 aastat 8 kuud ja 26 päeva vangistust. Karistuse

kandmise algust tuleb arvata J. Aia kinnipidamisest 12.11.2024. Tõkend vahistamine määrati

tühistamisele kohtuotsuse jõustumisel.

Apellatsioonid

11. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid nii süüdistatav J. Aia kui ka kaitsja

vandeadvokaat Marko Paabumets. Mõlemad paluvad maakohtu otsuse tühistada ning mõista

J. Aia KarS §121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeks.

12. J. Aia apellatsioonis esitatud argumendid on lühidalt järgnevad.

12.1.

Süüdistatav on seisukohal, et täidetud ei ole KarS § 121 objektiivne koosseis, sest

koosseisupäraseid tagajärgi ei saabunud. Kannatanu enda sõnul tundis ta üksnes hirmu, mitte

aga valu. Kannatanu ütlused vigastuste ja valu osas ei ole tõesed ja eluliselt usutavad.

Kannatanu kirjeldatud tegude tagajärjel oleks talle pidanud jääma väliselt vaadeldavad

vigastused, aga neid ei tekkinud. 02.10.2024. a sündmuse kohta esitatud politseisalvestiselt

P25177 nähtub, et kannatanu ei ole kindel, kas talle vigastused tekkisid, kuni politseinik

esitab valu kohta suunava küsimuse. Seega ei kaasnenud süüdistuses etteheidetud teoga valu

ega kehavigastusi. Üksnes ebamugavustunnet ja negatiivseid emotsioone tekitavate tegude

eest ei saa KarS § 121 järgi karistada.

12.2.

Kohus on põhjuseta jätnud käsitlemata süüdistatava ja kannatanu rahalised suhted,

kuid need ongi selle kriminaalmenetluste ajendiks. Näiteks on põhjuseta algatatud mitmeid

kriminaalasju, kus K.A. on olnud kannatanu ja J. Aia kahtlustatav, kuid need menetlused on

lõpetatud ilma J. Aia karistamiseta. Kannatanu on praeguses asjas ise helisalvestiga tõendeid

loonud ehk tegemist on nii-öelda näitemänguga.

12.3.

Kohtuotsuse p-des 10 ja 11 toodud järeldused on vastuolus kohtulikul uurimisel

esitatud tõenditega, sest kannatanu, tunnistaja A.A. i ütlused ja videofail P25177 ei ühti.

Kannatanu ja tunnistaja A.A. väidete kohaselt vehkis süüdistatav jalgade ja kätega, kuid

videosalvestiselt nähtub, et sellist käitumist ei ole olnud. Tunnistaja A.A. i ütlused on

ebausaldusväärsed ka seoses lähisuhte infolehel manatuga.

12.4.

Kohtuotsuse p-s 12 tugines kohus fotodele, mida kohtulikul uurimisel ei uuritud.

Kohus on leidnud sündmuse juurde tõendid, mida veel kohtulikul uurimisel esitada polnud.

13. Kaitsja Marko Paabumets palub maakohtu otsuse tühistada ning mõista J. Aia KarS §

121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeks.

13.1.

Kokkuvõtvalt olid 02.10.2024. a episoodi kohta kaitsja argumendid järgmised.

Tõendatud ei ole J. Aia poolt kannatanu kehaline väärkohtlemine, sest kannatanu ütluste

kohaselt tekitas väidetav kägistamine talle surmahirmu, mitte valu. Kannatanu väiteid ei

kinnita ka ükski teine tõend. Perearsti poolt kaelal tuvastatud lihaspinge ja valu võib tekkida

ka igapäevaelust. Kehavigastuse puudumist tõendab ka PPA 03.10.2024. a lähisuhtevägivalla

infoleht. Vigastusi ei nähtu politsei videosalvestiselt ega 03.10.2024 tehtud arsti läbivaatuselt.

Kohtuotsusest jääb ebaselgeks, millistele fotodele kohus otsuses tugineb. Kui kohus tugineb

K.A. poolt politseile 12.11.2024 saadetud fotodele, siis tuleb neid tõendeid pidada

asjakohatuks ning lubamatuks, sest arst ei tuvastanud K.A. suhtes 03.10.2024 teostatud

läbivaatusel kehavigastusi. Samal põhjusel ei tõenda ka K.A. nutikella salvestus kehalist

väärkohtlemist. Nutikellast pärit salvestus oli ettekavatsetud näitemäng, et J. Aiat süüdi

lavastada.

13.2.

05.11.2024. a episoodi kohta märkis kaitsja, et helisalvestis oli n-ö näitemäng ning see

ei tõenda kehalist väärkohtlemist. K.A. ei ole väidetava teo tagajärjel tekkinud kehavigastusi

meditsiiniasutuses fikseerinud. Politseile 12.11.2024 saadetud fotod ei tõenda kehavigastuste

tekitamist J. Aia poolt. Piltidel nähtav punetus võis olla tekitatud pärast 05.11.2024 sündmust,

mitte J. Aia tegude tagajärjena. Selline kõrvaldamata kahtlus tulnuks tõlgendada süüdistatava

kasuks.

Menetlus ringkonnakohtus

14.

30.05.2025. a määrusega võttis ringkonnakohus apellatsioonid menetlusse ning määras

asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Kohus andis pooltele võimaluse esitada taotlusi,

taandusi ja seisukohti kuni 20.06.2025.

15. J. Aia esitas 16.06.2025 ringkonnakohtule avalduse, nõudmaks prokuratuurilt ja

uurimisasutuselt välja 12.11.2024 politsei andmebaasi väljavõtte õiendi kl 16.48 toimunud J.

Aia kinnipidamise osas. Dokument tõendab kannatanu pahatahtlikkust ja valeväidete esitamist

politseile.

16.

12.08.2025 esitas J. Aia ringkonnakohtule avalduse toimikusse täienduste lisamiseks.

17. Prokuratuur esitas apellatsioonivastuse 20.06.2025, milles nõustub täielikult maakohtu

otsuses tooduga. Otsus on põhjalik ning selles toodud seisukohad KarS § 121 lg 1 koosseisu,

nii objektiivse kui subjektiivse, täidetuse hindamisel on selged, asjakohased ning

nõustumisväärsed. Vaidlustatud otsusest nähtub veenvalt, millistele konkreetsetele tõenditele

tuginedes kohus vastava järelduseni jõudis.

18.

28.07.2025 registreeriti ringkonnakohtus J. Aia taotlus süüteomenetlusega tekitatud

kahju hüvitamiseks. Taotluse kohaselt tekitati J. Aia suhtes kriminaalmenetluses

õigusvastaselt kohaldatud lisapiirangutega talle ja tema kolmele lapsele kahju, mille suuruseks

hindab ta kokku 80 000 eurot (s.o igaühele 20 000 eurot). Riigikohus leidis 19.05.2025. a

lahendis nr 1-25-446/39, et süüdistatavale lisapiirangute kohaldamise aluseks olevate

kohtumääruste põhjendused ei vasta KrMS § 1431 lg-te 1 ja 2 ning § 145 lg 1 p 1 nõuetele

ning lisapiirangud olid seega õigusvastased.

19. Ringkonnakohus uuendas 13.08.2025 kohtuliku arutamise J. Aia esitatud

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluses puuduste kõrvaldamiseks. Kohus küsis

ka prokuratuuri seisukohta J. Aia taotlusele, kuid prokuratuur määratud tähtajaks oma

seisukohta ei esitanud.

20.

20.08.2025 saabus ringkonnakohtusse K.K. a avaldus. K.K. märgib, et nõustub J. Aia

poolt 28.07.2025 Tartu Ringkonnakohtule esitatud nõudega nende ühistele lastele, R.A. le

ning A.A. le kriminaalmenetlusega nr 1-25-446 tekitatud kahjude hüvitamise osas. See

tähendab, et J. Aia vahistamisel õigusvastaselt kohaldatud suhtluspiirangutega riivati väga

oluliselt nende ühiste laste põhi- ja inimõigusi 139 päeval. Lastel puudus igasugune

suhtluskontakt oma isaga nendel päevadel ning suhtluspiirangute tõttu ei saanud J. Aia täita

ka ülalpidamiskohustust oma laste suhtes. Sellest tulenevalt nõustub K.K. J. Aia poolt

esitatud kahjunõude suurusega, milleks on 20 000 eurot kummalegi lapsele. Avalduses on

märgitud ka R.A. ja A.A. arveldusarvete numbrid.

21.

26.08.2025 registreeriti ringkonnakohtus J. Aia avaldus kohtu poolt osutatud puuduste

kõrvaldamiseks. Esmalt märgib J. Aia, et nõustub K.K. a poolt esitatuga. J. Aia sõnul puudub

aga info, kas K.A. ühineb kahjunõudega K.G.A. osas. Veel selgitab J. Aia, et oli selleks

hetkeks juba apellatsiooni ringkonnakohtule esitanud, kui Riigikohus tegi 19.05.2025

määruse, milles tunnistas J. Aia suhtes kohaldatud lisapiirangute õigusvastasust. Alles siis sai

J. Aia teada, et tal tekkis õigus nõuda kahju hüvitamist. J. Aia palub ringkonnakohtul hinnata

prokuröride tegevust seoses käesoleva kriminaalasjaga ning seda, kas nende poolt toime

pandud rikkumiste osas tuleks alustada kriminaalmenetlust.

22. Kannatanu K.A. esitas 26.08.2025 kohtule selgituse, mille kohaselt ta ei nõustu

kriminaalmenetlusega tekitatud kahjude hüvitamisega. Kannatanu on seisukohal, et J. Aiale

suhtluspiiranguid seades ei tegutsetud õigusvastaselt. J. Aia on olnud vaimselt ja füüsiliselt

vägivaldne nii oma laste, laste emade kui oma perekonna vastu. Nende ühine laps K.G.A.

kardab siiani, kuidas J. Aia tuleb koju, hakkab karjuma ja laamendama.

Ringkonnakohtu seisukohad

23. Kolleegium leiab, et maakohus lahendas kriminaalasja õigesti ning apellatsiooni väited

kohtuotsuse muutmist või tühistamist ei tingi. Kuna maakohus on näidanud, milliste tõendite

alusel ta mõlema episoodi sündmustiku kindlaks tegi, ei asu ringkonnakohus kõiki neid

põhistusi kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 342 lg 3 p-st 1 juhindudes üle kordama.

Kolleegium keskendub seega vaid apellatsiooniväidetele vastamisele.

24. Ringkonnakohus vastab esmalt apellatsioonide väidetele (I) ning lahendab seejärel

süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlused (II). Viimasena võetakse kokku

apellatsioonimenetluse tulem ja lahendatakse menetluskuludega seonduvad küsimused (III).

(I)

25. Nii süüdistatav kui ka kaitsja on seisukohal, et süüdistuses etteheidetud teod ei ole

tõendamist leidnud. Apellandid märgivad, et kannatanul tekkis küll hirm, kuid valu tundmist

ta ei kirjeldanud. Lisaks ei ole tuvastatav kannatanul kehavigastuste tekkimine J. Aia tegudest

tulenevalt.

26. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtule ei ole tõendite hindamisel midagi ette

heita. J. Aia poolt K.A. füüsilist väärkohtlemist ja kehavigastuste tekitamist kinnitavad

kannatanu ütlused (maakohtu otsuse p 10), patrullpolitseinikust tunnistaja A.A. i ütlused (p

11), vormikaamera salvestis (p 11), perearsti tõend ning K.A. poolt tehtud fotod (p 12) ja

helisalvestis koos 31.10.2024. a teabesalvestise vaatlusprotokoll (p 14). Kannatanu ütlused on

eluliselt usutavad ning riimuvad teiste tõenditega. Kokkuvõtvalt on kolleegium sarnaselt

maakohtuga seisukohal, et eelviidatud tõendid kinnitavad üheselt seda, et J. Aia kägistas

02.10.2024 K.A. t, kellel olid sellest nähtavad vigastused kaelal. Lisaks tuvastas perearst

järgmisel päeval, et kannatanu kaela liikuvus oli valu ja lihaspinge tõttu piiratud. Väited

kannatanupoolse teesklemise või näitemängu kohta on alusetud. Kannatanu ütlustega on

vastuolus vaid süüdistatava ütlused. Nagu maakohus märkis, on süüdistatava ütlused ümber

lükatud ülejäänud tõendikogumiga (p 9).

27. Kaitsja on märkinud, et otsusest jääb arusaamatuks, millistele fotodele otsuses on

tuginetud ning kui tegu on K.A. poolt 12.11.2024 politseile saadetud fotodega, siis on kohus

tuginenud lubamatule tõendile. Kaitsja hinnangul on fotod tehtud ilmselgelt pärast 03.10.2024

perearsti vastuvõtul käimist, sest perearst vigastusi kaelal ei tuvastanud. J. Aia leiab, et kohus

on tuginenud fotodele, mida kohtulikul uurimisel ei uuritud.

28. Ringkonnakohus saab vastupidiselt kaitsjale maakohtu otsusest selgelt aru, et kohus on

tuginenud K.A. poolt uurijale 12.11.2024. a saadetud fotodele (tl 25–31). Maakohus võttis

K.A. poolt uurijale saadetud e-kirjad koos fotodega tõendina vastu ning need jäeti poolte

kokkuleppel avaldamata (tl 121). Erinevalt kaitsjast leiab kolleegium, et puudub alus kahelda

kannatanus, kelle sõnul said edastatud fotod tehtud vahetult pärast väärkohtlemise intsidente.

Asjaolu, et fotod on uurijale edastatud alles 12.11.2024 ei tähenda veel, et fotod ei võiks olla

tehtud vahetult pärast 02.10.2024. a ja 05.11.2024. a sündmusi. E-kirjas, millega kannatanu

esimesed fotod saatis, on ta kirjutanud. Pildid kui tulin ülevalt korruselt alla. Peale esimest

juhtumit (tl 25-27). Teises e-kirjas saadetud fotode juurde märgib kannatanu: Pildid peale

teist juhtumit (tl 28). Kannatanu sõnul tegi ta teise episoodiga seonduvad pildid 05.11.2024

kella 23.30 kuni 06.11.2024 kella 01.00 paiku (tl 110). Mõlema sündmusega seotud fotodelt

on näha kannatanu punetavat kaela. Kuna tegu on vaid kerge punetusega (ei ole marrastus,

hematoom vms), siis on ka loogiline, et järgmisel päeval (pärast esimest kuriteosündmust)

arsti külastades kael enam ei punetanud ning seetõttu arst ka kaelal nähtavaid vigastusi ei

fikseerinud.

29. Kaitsja seisukoht, et pildid punetavast kaelast peavad olema tehtud pärast arstil käiku

on ümber lükatav tunnistaja A.A. i ütlustega, kes nägi sündmusele reageerides kannatanu

kaelal punaseid jälgi (tl 117 p). 03.10.2024. a lähisuhtevägivalla protokollis on samuti

kajastatud, et K.A. kaelal olid punased jutid, mis võivad olla tingitud kägistamisest (tl 43).

30. J. Aia leiab, et tunnistaja A.A. i ütlused on ebausaldusväärsed, kuna vormikaamera

salvestis kinnitab, et süüdistatav ei vehi käte ja jalgadega, nagu väidab tunnistaja (tl 117 p).

Kolleegium, olles tutvunud kõnesoleva vormikaamera salvestisega, ei näe alust tunnistaja

ütlustes kahelda. Videopildis on näha agressiivselt meelestatud ning politseinikele vastu

hakkav J. Aia. Süüdistatav ei taha politseinikega kaasa minna ega autosse istuda ning tema

suhtes tuleb kasutada jõudu. Juba autosse paigutatuna hakkab ta seal sees laamendama,

kuulda on tagumist. Samuti kasutab J. Aia politseinike suunal ebatsensuurseid väljendeid ning

ähvardab neid tapmisega. Lisaks kirjeldas tunnistaja, et J. Aia lõi ka terve tee Võrru jalaga

patrullsõidukit ja tõmbas sõiduki sisemise polstri lahti. Kuna sündmus leidis aset südaöö

paiku, on väljas pime ja seetõttu ka videopilt üsna tume. Ka ei ole kaamera alati suunatud otse

süüdistatava peale. Seetõttu ei ole konkreetne käte ja jalgadega vehkimine kõige paremini

tuvastatav. Sellest hoolimata ei ole ringkonnakohtul kahtlust, et J. Aia just selliselt, nagu

tunnistaja kirjeldas, käitus.

31. Seda, et kannatanu tundis süüdistatava tegevusest tingituna valu, kinnitavad

02.10.2024 episoodi osas kannatanu ütlused (maakohtu otsuse p 10), vormikaamera salvestis

(p 11), perearsti tõend ning K.A. poolt tehtud helisalvestis koos 31.10.2024. a teabesalvestise

vaatlusprotokolliga (p 14). Kohtus selgitas kannatanu tõesti seda, et tundis surmahirmu, kuid

samuti on ta rääkinud, et süüdistatava kägistamise tõttu oli tal kaelapiirkond valus, tal oli ca

nädal aega raske neelatada. Samuti käis ta perearstil, kelle kurtis, et tal on mõlemalt poolt

valus (tl 108 p). Valu tundmine on ära märgitud ka mõlema sündmuse kohta koostatud

lähisuhtevägivalla protokollides. Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et arvestades

helisalvestilt kuuldut ning K.A. l nähtuvaid vigastusi, on valu tundmine ka keskmise mõisliku

kõrvalseisja seisukohalt oodatav tagajärg J. Aia tegevusele.

32. Kolleegium on seisukohal, et tõendamist on leidnud ka teine, s.o 05.11.2024. a toime

pandud kuritegu. Seda kinnitavad kannatanu ütlused, vigastusest tehtud fotod ning kannatanu

tehtud helisalvestis. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega nii helisalvestiselt kuuldu

(otsuse p-d 19–20) kui ka kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta. Helisalvestiselt ei ole

kuulda midagi, mis isegi kaudselt viitaks kannatanu pahatahtlikkusele või näitemängule. Küll

aga on ringkonnakohtu hinnangul kuulda kannatanu siirast hirmu, meeleheidet, karjumist,

palumist süüdistataval oma tegevus/kägistamine lõpetada ning kannatanu ja lapse nutmist.

Ringkonnakohtu hinnangul on salvestiselt kuuldav reaalne koduseinte vahel aset leidev

füüsiline vägivald, mitte kannatanupoolne teesklemine ja J. Aia süüdilavastamine. Nagu

maakohus märkis, ei ole salvestiselt tuvastatav kannatanu provotseeriv käitumine J. Aia

suhtes, mis võiks süüdistatava füüsilise reageeringu esile kutsuda.

33. Kolleegium täheldab sedagi, et tegu ei ole esimeste J. Aiale etteheidetavate kehalise

väärkohtlemise episoodidega. Kriminaalasja toimikus on 2 varasemat Tartu Maakohtu otsust

kokkuleppemenetlustes, s.o 05.04.2023. a otsus, millega J. Aia tunnistati süüdi KarS § 121 lg

2 p-de 2 ja 3 ning § 120 lg 1 järgi ja 16.07.2020. a otsus, millega J. Aia tunnistati süüdi KarS

§ 121 lg 2 p 2 ja § 120 lg 1 järgi. Lisaks sellele, et varasemad karistused annavad juriidilise

korduvuse praeguses asjas, nähtub viidatud otsustest teokirjeldusest J. Aia modus operandi.

Mõlemas varasemas kohtuasjas seisnes J. Aia tegu mh selles, et ta kasutas füüsilist vägivalda

oma elukaaslase (viimati K.A. , enne seda K.K. ) suhtes, mis seisnes nii kannatanu pikali

tõukamises, kõrist haaramises kui kägistamises. Selliseid tegusid heidetakse J. Aiale ette

praegugi. Modus operandi ehk sarnane tegutsemisviis tõendab maksvusele pääsenud

kohtupraktika kohaselt samuti teo toimepanemist. J. Aia varasemad kriminaalkaristuste

teokirjeldused koosmõjus teiste kogutud tõenditega annavad kogumis kindla aluse asuda

maakohtuga sarnaselt seisukohale, et J. Aia on toime pannud temale etteheidetavad kuriteod.

34. Vaidlus puudub selles, et J. Aia ja K.A. olid kuriteosündmuste toimumise ajal

lähisuhtes. Samuti selles, et J. Aia on kehalise väärkohtlemise toime pannud korduvalt.

Eeltoodust tulenevalt on J. Aia täitnud KarS § 121 lõigetes 2 ja 3 sätestatud kuriteokoosseisu.

35. Karistuse liiki, määra ja individualiseerimist apellatsioonides vaidlustatud ei ole,

mistõttu märgib ringkonnakohus vaid lühidalt, et karistuseks mõistetud 2 aastat ja 2 kuud

vangistust vastab J. Aia süüle.

(II)

36. Küll aga on J. Aia 28.07.2025 esitanud taotluse temale ja tema kolmele lapsele (R.A. ,

A.A, ja K.G.A. ) süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks kokku summas 80 000

eurot, s.o 20 000 eurot igaühele. Taotluse kohaselt on kahju tekitatud J. Aia suhtes

õigusvastaselt kohaldatud lisapiirangutega.

37. Tartu Maakohtu 14.11.2024. a määrusega J. Aia vahistati ning prokuratuuri

15.11.2024. a määrusega kohaldati tema suhtes vahistamise tähtaja lõpuni lisapiiranguid,

keelates tal lühi- ja pikaajalised kokkusaamised ning kirjavahetuse ja telefoni kasutamise.

10.02.2025. a määrusega anti J. Aia kohtu alla ning tõkend ja lisapiirangud jäeti muutmata. J.

Aia vaidlustas maakohtu määruse, taotledes selle tühistamist vahistamise ja lisapiirangute

muutmata jätmise osas. Tartu Ringkonnakohtu 12.03.2025. a määrusega jäeti maakohtu

määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu määruse vaidlustas J. Aia

kaitsja.

38. Maakohus tegi käesolevas asjas kohtuotsuse 23.04.2025. Riigikohtu määrus

lisapiirangute õigusvastaseks tunnistamises tehti hiljem, s.o 19.05.2025. Kokkuvõtvalt leidis

Riigikohus, et süüdistatavale lisapiirangute kohaldamise aluseks olevate kohtumääruste

põhjendused ei vasta KrMS § 1431 lg-te 1 ja 2 ning § 145 lg 1 p 1 nõuetele. Riigikohus

märkis, et [e]elistungil viitas prokurör sellele, et J. Aia üritas lisapiirangute kehtivuse ajal

kannatanuga suhelda. Prokuratuurini jõudnud teabest järeldati, et tekkinud on kannatanu

ütlustega manipuleerimise oht. Prokuröri vastustest maakohtule jäi aga selgusetuks,

missugune tõendusteave seda väidet kajastab, millal ja kuidas see saadi, kunas ning kuidas

süüdistatav kannatanuga kontakti otsis ja millisel eesmärgil ta seda tegi. Prokuröri väidete

üldsõnalisuse tõttu võib need lugeda sisuliselt kuulujutuks. Sedavõrd ebamäärasele teabele

süüdistatava õiguste piiramisel toetuda ei saa. /…/ Sootuks arusaamatud on prokuratuuri

põhjendused küsimuses, miks on tarvis kohaldada täielikku kokkusaamis- ja

suhtlemispiirangut. Kriminaalmenetluse kahjustamist põhjendatakse kannatanu ütluste

manipuleerimise ohuga. Viidatud pole sellele, et süüdistatav võiks püüda kannatanut

mõjutada teiste inimeste kaudu või kahjustada kriminaalmenetlust muul moel. Kuna

süüdistatavale kohaldatud lisapiirangud tühistati prokuratuuri taotlusel Tartu Maakohtu

02.04.2025. a määrusega, sai Riigikohus vaid sedastada, et lisapiiranguid kohaldati

õigusvastaselt.

39. Ringkonnakohus uuendas 13.08.2025 kohtuliku arutamise J. Aia poolt esitatud

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluses puuduste kõrvaldamiseks. Nimelt

esitas J. Aia kui laste isa taotluse süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks üksinda.

Tulenevalt perekonnaseaduse (PKS) § 120 lg-st 1 on vanematel laste suhtes ühine

esindusõigus, mistõttu on üksnes J. Aia esitatud taotlus esitatud esindusõiguseta. Lisaks

soovis kolleegium täiendavat selgitust, miks taotleb J. Aia kõigi kahjuhüvitiste kandmist

Rahandusministeeriumi arveldusarvele. Ringkonnakohus selgitas J. Aiale, et tulenevalt PKS §

186 lg-st 1 tuleb igale lapsele avada eraldi arveldusarve mõnes Eesti krediidiasutuses, kuhu on

võimalik lapsele potentsiaalselt väljamõistetav hüvitis kanda.

40.

20.08.2025 saabus ringkonnakohtusse K.K. a avaldus, kes nõustub J. Aia esitatud

nõudega nende ühistele lastele, R.A. ja A.A. le kriminaalmenetlusega nr 1-25-446 tekitatud

kahjude hüvitamise osas. Avalduses on märgitud ka R.A. ja A.A. arveldusarvete numbrid. K.

G. A ema K.A. esitas samuti kohtule avalduse, milles märgib, et tema kahjunõudega ei

nõustu.

41. Kuna J. Aia on esitanud kahjunõude enda ja veel kolme isiku nimel, lahendab

kolleegium esmalt küsimuse, kellel on käsilolevas asjas üldse süüteomenetlusega tekitatud

kahju hüvitamise nõude esitamise õigus ning kas ja millises osas kuulub J. Aia taotlus pärast

puuduste kõrvaldamist läbivaatamisele.

42. J. Aia kokkupuude kriminaalasjaga on selge. Tema alaealised lapsed aga

menetlusosalisteks ei ole. Kohtupraktikas on menetlusosaliseks mitteoleva isiku kahju

hüvitamise nõude esitamise õigust siiski jaatatud. Riigikohus on asunud seisukohale, et

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) §-de 4 ning 7 sõnastusest

lähtuvalt on nõudeõigus ka menetlusvälisel isikul (RKHK 3-16-2024/30 p 13).

43. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et J. Aia, A.A. ja R.A. osas kuulub

taotlus läbivaatamisele. K. G. A väidetavalt tekitatud kahju osas jääb taotlus PKS § 120 lg-st

1 tulenevalt läbi vaatamata. Seda põhjusel, et alaealise K. G. A ema K.A. ei nõustunud

kahjuhüvitise taotlusega. Seega on taotlus K. G. A osas esitatud seaduse silmis

esindusõiguseta ning tuleb jätta läbi vaatamata.

44. Järgmiseks lahendab ringkonnakohus küsimuse, kas J. Aia esitatud taotlus on

tähtaegne. SKHS § 18 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtumenetluse kestel esitab isik taotluse

kahju hüvitamiseks kohtule. Taotlus esitatakse maakohtu menetluses enne kohtuliku uurimise

lõpetamist. J. Aia esitas nimetatud taotluse alles apellatsioonimenetluses. Samas sätestab

SKHS § 21 lg 1, et kui isik jättis kriminaalmenetluses maakohtule kahju hüvitamise taotluse

esitamata mõjuval põhjusel, võib ta selle pärast maakohtu lahendi kuulutamist esitada

kriminaalmenetluse seadustiku 11. või 15. peatüki kohaselt ringkonnakohtule. Seega on kahju

hüvitamise taotluse lahendamine seatud sõltuvusse sellest, kas kahjuhüvitist taotletakse õigel

ajal.

45. Ringkonnakohus palus J. Aial selgitada, miks ei esitanud taotlust juba maakohtus. J.

Aia sõnul sai ta õigusest nõuda kahju hüvitamist teada alles siis, kui Riigikohus oma

19.05.2025. a määruses kinnitas lisapiirangute õigusvastasust.

46. Kolleegium on seisukohal, et esitatud taotlus kuulub läbivaatamisele. Tartu Maakohtu

10. veebruari 2025. a määrusega anti J. Aia süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi

kohtu alla. Tõkendina kohaldatud vahistamine ja lisapiirangud jäeti muutmata. Selle määruse

vaidlustas J. Aia muu hulgas lisapiirangute muutmata jätmise osas. Tartu Ringkonnakohtu

12.03.2025. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata. Seega oli kohtuliku uurimise

lõpetamise ajaks 07.04.2025 teada see, et süüasja menetluse tulemusest mittesõltuva

kahjunõude alust eitab nii asja lahendav maakohtu koosseis kui ka ringkonnakohus. Nendel

asjaoludel ei ole kohane eeldada kahjunõude esitamist maakohtus.

47. Riigikohtu 19.05.2025. a määrusega tunnistati Tartu Ringkonnakohtu 12. märtsi 2025.

a ja Tartu Maakohtu 10. veebruari 2025. a määrus õigusvastaseks osas, millega jäeti

muutmata J. Aia suhtes kohaldatud lisapiirangud. J. Aia esitas kahju hüvitamise taotluse

28.07.2025, s.o SKHS § 21 lg-s 3 nimetatud 6 kuu pikkuse tähtaja jooksul.

48. SKHS § 7 lg 1 sätestab, et kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab

seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda sellise kahju hüvitamist sõltumata sellest, milline

on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. SKHS § 11 lg 2 sätestab, et

SKHS § 7 alusel hüvitatakse füüsilisele isikule mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on

süüteomenetluses võetud vabadus; teda on piinatud või ebainimlikult või alandavalt koheldud;

kahjustatud tema tervist, kodu või eraelu puutumatust; rikutud tema sõnumi saladust või

teotatud tema au või head nime.

49. J. Aia sõnul seisneb temale ja tema lastele tekitatud kahju eelkõige selles, et

lisapiirangute tõttu ei olnud tal võimalik oma lastega pikka aega suhelda. Lisapiirangud

põhjustasid nende perele hingelisi kannatusi, hüljatuse ja alanduse tunnet ning rikkusid

inimväärikust ja nende õigust perekonnaelule.

50. Üldreeglina on kahju hüvitamise eelduseks menetleja süüline tegevus. Süü puudumise

tõendamise kohustus lasub SKHS § 7 lg 2 kohaselt menetlejal. Riigikohus on lisapiirangute

küsimust vaagides märkinud, et J. Aiale kohaldati lisapiiranguid prokuratuuri 15. novembri

2024. a määrusega. Kriminaalasja materjalist ei nähtu, et see määrus oleks esitatud

tutvumiseks ka kohtule. Seega ei olnud maakohtul võimalik vahetult kontrollida, kas

lisapiirangute kohaldamise aluseks olev määrus vastab KrMS § 1431 ja § 145 lg 1 p 1

nõuetele, s.t missuguste asjaolude ja tõendite põhjal lisapiiranguid rakendati. Maakohus

toetus lisapiiranguid muutmata jättes pelgalt prokuröri selgitustele. Need ei võimalda aga

järeldada, et lisapiirangute kohaldamise eeldused olid täidetud (RKKKm 1-25-446/39 p 11).

Ringkonnakohus küsis 13.08.2025. a menetluse uuendamise määruses prokuratuuri kirjalikku

seisukohta, kuid prokuratuur vastamist vajalikuks ei pidanud. Arvestades Riigikohtu määruses

märgitut ning prokuratuuri loobumist süü puudumise tõendamise võimalusest, loeb

ringkonnakohus J. Aiale lastega suhtlemise osas lisapiirangute kohaldamise menetleja

süüliseks rikkumiseks.

51. Riigikohus märkis, et KrMS § 1431 lg 1 alusel rakendatavad kriminaalmenetluse

tagamise meetmed riivavad eeskätt vahistatu põhiseaduse (PS) §-s 26 sätestatud perekonna- ja

eraelu puutumatust. Kuigi neid põhiõigusi riivatakse ulatuslikult juba kahtlustatava või

süüdistatava vahistamisega, loob see säte aluse täiendavaks riiveks. Perekonna- ja eraelu

puutumatus on olulised põhiõigused, mille suhtes tuleb rakendada võimalikult vähe piiranguid

vaatamata sellele, et vahistatu võis toime panna kuriteo (RKKKm 1-25-446/39 p 10 koos

edasiste viidetega). Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus lisapiirangute

kohaldamiseks puudub alus, on igasuguse suhtlemisvõimaluse puudumine nii isale kui ka

väikestele lastele emotsionaalselt keeruline, J. Aia kirjeldatud hüljatuse tunnet põhjustav. Eriti

juhul, kui lisapiiranguid kohaldatakse pikka aega – antud juhul 15.11.2024 kuni 02.04.2025

ehk ca 4,5 kuud. J. Aia lapsed on 5-aastased ning on selge, et niivõrd noores eas on pikemaks

ajaks isaga katkenud igasugune suhtlus laste jaoks raske ja ilmselt ka mõistetamatu.

52. Eeltoodust hoolimata ei saa põhjendatuks pidada kahju hüvitamist nõutud summas,

s.o 20 000 euro ulatuses igale taotlejale.

53. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb SKHS § 1 lg 2 ja § 11 lg 2 koostoimes

lähtuda eraõiguse kahju hüvitamise sätetest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 kohaselt

hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning

kannatusi. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse

tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au

teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule

mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma.

54. J. Aia ega ka laste ema K.K. ei ole ringkonnakohtu ette toonud asjaolusid, millest

võiks järeldada, et J. Aia ja tema laste hingeline valu ja kannatused oleksid olnud

märkimisväärsed. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et rikkumise raskuse ja ulatuse osas

on taotlejatel tekkinud mittevaraline kahju skaalal väike – keskmine – suur – väga suur pigem

väike. Ka mittevaralise kahju hüvitis peaks seetõttu olema pigem väike.

55. Mittevaralise kahju nõuete puhul võimaldab nõude esitanud isiku enda panust

arvestada VÕS § 134 lg 5. Isa ja laste vaheline tavapärane suhtlus katkes valdavas osas

seetõttu, et J. Aia asetas oma käitumisega end ise olukorda, kus temalt tuli võtta vabadus.

Vangla tingimustes on pereliikmetega suhtlemine tavapärasega võrreldes vältimatult piiratum.

56. Eelnevat silmas pidades loeb kolleegium lisapiirangute õigusvastase kohaldamisega

tekitatud kahju õiglaseks hüvitiseks 500 eurot taotleja kohta.

(III)

57. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu

Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 23.04.2025. a otsuse muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata. Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus jääb K.G.A. nimel

esitatud nõude osas läbi vaatamata. SKHS § 11 lg 2 alusel rahuldatakse J. Aia, R.A. ja A.A.

osas süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus osaliselt, mõistes Eesti Vabariigilt

Jüri Aia kasuks välja 500 eurot, R.A. kasuks 500 eurot ja A.A. kasuks 500 eurot.

58. Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonimenetluses tekkinud

menetluskulude osas. Apellatsioonimenetluses on J. Aia kaitsja Marko Paabumets 14.05.2025

esitanud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluse 219,60 euro (sh käibemaks

39,60 eurot) hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus maakohtu otsusega tutvumisele 60 minutit

ning apellatsiooni koostamisele 90 minutit. Tartu Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja

tasutaotlus põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

59. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsiooni rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon

on esitatud. Seega jääb apellatsioonimenetluse kulu 219,60 eurot, sh käibemaks 39,60 eurot

KrMS § 185 lg 2 alusel J. Aia kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)