1-25-1181/15 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

9.septembril 2025 Jõhvis

Kriminaalasja number

1-25-1181 (24244051542)

Kohtunik

Inna Kirsipuu

Kohtuistungi sekretär

Merike Erisalu

Tõlk

Riina Palmi

Kriminaalasi

Süüdistatav

A. M. süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi, üldmenetluses

A. M., isikukood XXX, elukoht XXX, kodakondsus

XXX, XXX, kriminaalkorras karistamata

Prokurör

Kaitsja

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Paul

Pikma

Vandeadvokaat Alla Valk kokkuleppel

Kohtuistungi toimumise aeg

10.06 ja 22.07.2025, avalikul kohtuistungil

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §§ 306, 309 lg 2, 311, 312, 314, 315

ja 318 kohus

O T S U S T A S:

A. M. esitatud süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi õigeks mõista kuriteo puudumise tõttu.

KrMS § 175 lg 1 p 1, § 181, § 189 alusel hüvitada süüdistatav A. M. tema valitud kaitsjale

makstud mõistliku suurusega tasu summas 2745 ( kaks tuhat seitsesada nelikümmend viis)

eurot Eesti Vabariigi eelarvest T. Š. arvelduskontole EEXXX.

Jõustunud kohtuotsus edastada Rahandusministeeriumile menetluskulu hüvitamise

täitmiseks.

Asitõendid:

tulirelv Clock-19 nr ATS225, salv ja 13 padrunit kal 9x19 mm, mis on hoiul Ida prefektuuris,

tagastada A. M.le kohtuotsuse jõustumisel.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates

päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav.

Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 16.09.2025.

Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 09.09.2025.

Kohtuotsus jõustub 30-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti

kättesaadavusest ehk 10.10.2025, seda juhul, kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni

kohtuotsuse peale.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

A. M.le on süüdistus esitatud kokkuvõtlikult selles, et 22.12.2024 kella 16:20 paiku Ida-

Virumaal Kohtla-Järve linna Ahtme linnaosas xxx maja juures ähvardas tema A. P.it, öeldes

kannatanule : „Kas sulle on vaja auku teha?“ ning samal ajal hakkas võtma vöö vahelt

kabuurist tulirelva - püstolit Glock 19, mille tõttu kannatanu A.P. tundis hirmu oma elu ja

tervise pärast.

Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav ennast süüdi ei tunnistanud ja selgitas, et tema arvates

ei ole ta kuritegu toime pannud.

Sisuliselt selgitas süüdistatav ütlustes järgmist.

Ta sõitis 22.12.2024 koju sõiduautoga, ta pidi tegema parempööret peateelt kõrvalisele teele.

See kõrvaline tee on tõesti tavalisest veidi kitsam ja öisel ajal pargitakse kinni, ümber on

elumajad. Samas kaks autod mahuvad kõrvalisele teele küll. Kannatanu sõiduauto liikus

kõrvaliselt teelt peateele. Kannatanu sõiduauto sõitis tema auto suunas ette ja jäi seisma.

Kannatanu lasi akna alla ja vehkis kätega. Süüdistatav ootas, et kannatanu sõiduauto annab

tema sõiduautole teed nagu peab olema. Kannatanu vehkis kätega edasi ( süüdistatav

demonstreeris kohtuistungil, kuidas kannatanu vehkis – nagu näitas kätega ennast eemale,

süüdistatava arvamusel nägi välja, et süüdistatav vabastagu kannatanu autole teed).

Süüdistatav väljus autost suundus kannatanu juurde ja küsis, et kas kannatanu ei tunne liiklust

ja seadusi, et ei vabasta süüdistatavale teed. Süüdistatav ütles veel kannatanule, et kas tuleb

auk teha, et kannatanut korrale natukene kutsuda. Kannatanu läks närvi ja süüdistatav ütles

lisaks, et töötab politseis, tegelikult kunagi tõesti töötas. Kannatanu hakkas sõimama,

süüdistatav läks oma autosse tagasi. Ta helistas ka häirekeskusesse ja teatas, et üks sõiduauto

blokeeris talle sõitmist ja juht on agressiivne. Hiljem saabus kohale politsei.

Süüdistatav teadis kannatanut, mitte isiklikult, vaid seetõttu, et kannatanu sõidab ja rikub

liiklusreegleid pidevalt. Süüdistataval on seaduslik relv, püstol. Ta kannab seda kaasas. Ka

22.12.2024 oli tal relv kaasas, keha ja pükste vöö vahel nööril, puusa piirkonnas. Seljas oli

veel pusa ja jope, nii et relv oli riiete all. Ta ei ähvardanud sellega kannatanut ega teinud

mingeid ähvardavaid liigutusi. Tal raske on selgitada, kust siis kannatanu teadis, et tal kaasas

on relv, võib olla, riiete all olevat relva oli visuaalselt võimalik ära tunda. Süüdistatav selgitas,

et augu tegemise all pidas ta silmas juhiloa augustamist nagu kunagi vene ajal tehti.

Kohtuistungil oli uuritud audiosalvestis, kriminaalasja materjalid ümbrik lk 22, süüdistatava

kõne häirekeskusesse, kõne pikkus 3 minutit, kõne algul 15.25. Kõne sisu kinnitab

süüdistatava ütlusi. Tõepoolest kõnes teatab süüdistatav, et teine sõiduauto on talle teed

blokeerinud, süüdistatav selgitab, et tegemist on isikuga, kes on ka varasemalt liiklusreegleid

rikkunud.

Kannatanu andis kohtuistungil ütlusi, et tõepoolest, 22.12.2024 ristmikul tekkis tema ja

süüdistatava autoga liiklusolukord. Kannatanu tahtis sõita kõrvalteelt peateele vasakule, kuna

aga teed on autosid täis pargitud, siis süüdistatava auto tegelikult takistas teda väljasõitmast

kõrvalteelt peateele. Kannatanu auto on BMW X5 ehk väike auto see ei ole, pöörderaadius on

väike. Süüdistatav oleks pidanud varasemalt suunatuld näitama. Kannatanu selgitas, et ta

arvas, et süüdistatav teeb nalja, kannatanu arvates kehtib liikluses printsiip „ nagu liftis, et

lase enne välja ja siis saad sisse sõita“, süüdistatava aga näitas paremat suunatuld ja jäi

seisma, nagu kannatanu peaks talle teed andma. Kannatanu tunnistab, et sõitiski ristmikul

vasakule süüdistatavale ette ja jäigi seisma. Süüdistatav tuli autost välja lõpuks ja suundus

kannatanu juurde. Kannatanu tegi akna lahti. Tekkis sõnavahetus, süüdistatav ütles, et

kannatanu ei tunne reegleid, kannatanu ütles, et süüdistatav oleks pidanud varasemalt

suunatuld näitama. Süüdistav lõpetas vestluse ja suundus oma autosse. Kannatanu hõikas,

et tule tagasi. Süüdistatav tuli tagasi. Siis oli kannatanule kuulda, et „kas teha auk sulle“ ja

nagu võtaks püstoli välja, rääkides ja tehes selle liigutuse. Kannatanu nägi seda, püstol oli

kinnitatud nööriga. Süüdistatav hoidis püstoli käepidemest kinni ja tõmbas selle välja mõne

cm. Kannatanu tundis tardumust ja hetkelist šokki. Kui süüdistatav ütles, et on

politseitöötaja, siis see ajas kannatanu vihale. Kannatanu helistas politseisse. Politsei saabus

kohale.

Kohtuistungil on uuritud 03.02.2025 koostatud salvestise kui asitõendi vaatlusprotokoll,

kriminaalasja materjalid lk 1-5, kui ka kannatanu sõiduauto pardakaamera salvestis ise ( CD

-plaadil).

Salvestis on vastavuses nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlustega, sündmuse faktide

järjestiku osas. Salvestisest nähtub, kuidas ristmikule läheneb süüdistatava sõiduauto, näidates

suunatuld paremale, süüdistatav ei anna kannatanu sõiduautole teed, vaid sõidab veelgi

süüdistatava sõiduauto võimalikule liikumistrajektoorile ja jääb süüdistatava auto ette

seisma. Süüdistatav väljub autost ja suundub kannatanu auto poole. Kohtule visuaalselt ei ole

nähtav, et isiku riiete all oleks nähtav mingi kasvõi relvataoline ese, samas süüdistatava

parem käsi on parema puusa kohal, nagu ta hoiaks midagi. Igal juhul süüdistatava vöökoht

on kaetud riietusega – särk, lisaks pusa. Protokollis on märgitud, et kl 15.19.01 toimus

kannatanu ja süüdistatava vahel vestlus liiklusolukorra ümber. Süüdistatav vestleb rahulikul

ja viisakal toonil, kannatanu vestleb üleolevalt, minnes üle agressiivsele toonile, kasutab

korduvalt ebatsensuurseid sõnu. Selle peale süüdistatav katkestab vestlust ja suundub oma

sõiduautosse. Kannatanu kasutades verbaalselt ebaviisakaid sõnu ( kõlab venekeelselt

„kuda tak borzo pošel“), kutsub süüdistatava tagasi. Edasi kasutab kannatanu korduvalt

ebatsensuurseid sõnu ja väljendab rahulolematust olukorraga.

Kohtule on kuulda, et süüdistatav ütleb aktsendiga vene keeles rahulikul toonil „dõrku nado

delat tebje, ja rabotaju politsii, tõ zakonõ znaješ“, kl 15:19:16. Kannatanu väljendab ennast

valjusti ja nördimusega ebatsensuurselt ja 20 sek möödumisel, kl 15:19:37, süüdistatav

suundub tagasi oma sõiduauto juurde ja istub autosse. Kogu suhtlemine võtab aega kokku 36

sekundit.

Mõlemad autod jäävadki seisma kohale.

Kohtuistungil on uuritud 03.02.2025 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll, kriminaalasja

materjalid lk 6-12, ja vastav salvestis, kannatanu kõne häirekeskusesse, kõne algus kl

15:23:32 ehk 4 minutit hiljem pärast seda, kui lõppes kannatanu ja süüdistatava suhtlemine.

Kannatanu teatab, et tuli juurde meesterahvas, kes ähvardas kannatanut püstoliga ja ütles, et

kas reegleid ei tunne, kas tuleb sulle auk teha ja võtab välja ja näitab püstoli, ja veel ütleb, et

ta töötab politseis. Kannatanu kordab süüdistatava väljendit: „ ja v tebje dõrku sdelaju“.

Kannatanu kinnitas, et ta ei anna süüdistatava autole teed, et süüdistatav sõitis kiiresti

ristmikule ja arvas, et talle peab teed andma. Kannatanu kordab, et jah, süüdistatav võttis

püstoli välja ja näitas seda. Kannatanu väljendab oma suhtumist olukorrale korduvalt, et

mitte keegi ei pea nii käituma.

Kohtuistungil on uuritud politseinik D. K. rinnakaamera videosalvestis, ümbrikus

kriminaalasja materjalid lk 23, sellest nähtub, et politsei saabub sündmuskohale ja alustab

juhtumi lahendamist. Juhtum oli isik ähvardab relvaga. Süüdistatavalt võetakse ära ja

kontrollitakse tema relv. Püstol on isikul paremalt poolt puusa piirkonnas. Süüdistatav annab

selgitusi, mis ühtivad süüdistatava ütlustega kohtuistungil. Kannatanu annab selgitusi, mis

ühtivad kannatanu ütlustega kohtuistungil. Kannatanu esitab politseinikule registraatori

kaamera salvestise. Politseinik ja kannatanu koos vaatavad salvestise üle kannatanu telefonis.

Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja politseinik D. K. selgitas, et patrull oli kutsutud

juhtumile, mille sisu oli - isik ähvardab relvaga. Saabudes kohale oli süüdistatav rahulik ja

selgitas asjaolusid, et teine isik ei andnud talle teed, et tekkis konfliktne liiklusolukord.

Kannatanu oma poolt selgitas asjaolusid, et süüdistatav ähvardas tulirelvaga ja kannatanu

sõnul tundis ta ohtu endale.

Antud kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et süüdistatava omandis on seaduslik tulirelv

Clock-19, asitõendi vaatlusprotokoll, kriminaalasja materjalid lk 13-17, mis oli temalt

22.12.2024 ära võetud ja politseiasutusse hoiule antud.

Vaidlust ei ole, et 22.12.2024 kandis süüdistatav tulirelva, mis oli tal kinnitatud nööri peal,

paremal pool pusa piirkonnas, relv ise oli vöökohal.

Vaidlust ei ole, et 22.12.2024 tekkis kannatanu ja süüdistatava vahel konfliktne

liiklusolukord. Kohus leiab, et ei ole vaidlust ka selles osas, et kannatanu käitus

liiklusolukorras selliselt, et ei andnud teed peateelt kõrvalteele suunduvale süüdistatava

sõiduautole, samuti jätkates liiklusalase konfliktiga, sõitis ta tee vasakule poolele,

takistades süüdistatava sõiduautoga parempöörde sooritamist. Kohus märgib, et tekkinud

liiklusolukorrale kohus ei anna õiguslikku hinnangut, vaid konstateerib kriminaalasja

esemeks olevale juhtumile eelnenud faktilisi asjaolusid.

Kohus leiab, et ei ole vaidlust selles, et kannatanuga suhtlemisel väljendas süüdistatav

vähemalt nii vene keeles „nado tebje dõrku delat“ – vaja sulle auku teha. Selline väljend on

kuulda registraatori kaamerasalvestise pealt ja seda kinnitab süüdistatav ise. Kohus märgib

siinjuures, et süüdistatava selgitus, et ta pidas silmas augu tegemist juhiloale, nagu see oli

kunagi sügaval nõukaajal rikkumiste korral, ei ole kohtule veenev. Süüdistatavale oleks

juba kohapeal selge, et kannatanu on noor inimene ja talle nõukaaja tavasid meelde tuletada

on mõttetu, nooremad inimesed ei teagi, mis on nõukaaja juhiloa vahelehe augustamine.

Igal juhul, selline väljend olid vestluses kasutatud ja süüdistatavale oli selge, et kannatanule

on väljend kuulda.

Nüüd tulirelvaga ähvardamise faktilised asjaolud. Faktilises mõttes on see sisuliselt ainuke

fakti vaidluskoht. Süüdistatav eitab fakti, kannatanu väidab, et süüdistatav ähvardas teda

relvaga, võttis püstoli veidi välja nagu näidates. Tegemist on sõuna-sõna vastu olukorraga.

Salvestised ei näita relvaga tegemisi, tunnistaja K.i ütlused relvaga ähvardamise kohta

kordavad kannatanu öeldut. Relvaga ähvardamise kohta on kohtul üks otsene isikuline tõend

- kannatanu ütlused.

Kohus tuletab meelde, et esiteks võib kuriteo toimepanemine olla tõendatav ainult ühe otsese

tõendiga, milleks võivad olla kannatanu ütlused, nn „sõna-sõna-vastu-olukord“, Riigikohtu

lahend 1-16-9964/36, oluline, et kõik tõusetunud kahtlused oleksid kohtuotsuse tegemisel

veenvalt ümber lükatud.

„6. Kassaator leiab, et koosseisupärase teo toimepanemine on loetud tõendatuks sõna-sõna-

vastu-olukorras, tuginedes vaid kannatanu ütlustele. Kolleegium kaitsja etteheitega ei nõustu

ja selgitab, et välistatud ei ole isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes,

milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri

2017. a otsus nr 1-15-10967/38, p 6, 21. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-104-16, p 10

koos edasiste viidetega).“

Teiseks, ei peagi teo toimepanemine tõendatud tõsikindlalt. Piisab, kui suure tõenäosusega

väljaspool mõistlikku kahtlust on süüdistatav talle etteheidetud teo toime pannud, Riigikohtu

lahend 1-19-705/1769:

„191. Kohtupraktika kohaselt ei tohi kohtuotsus tugineda oletustele ning see peab olema

kooskõlas üldiste loogikareeglite ja üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Otsuse

langetamise aluseks saab aga olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, mille järgi lubavad

olemasolevad tõendid väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure

tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult

uuritud tõendist või tõendikogumist. (Vt nt RKKK 12.02.2021, 1-20-1301/35, p 12.) „

Kohus märgib, et ei ole kahtlust, et 22.12.2024 süüdistatava ja kannatanu vahel tekkinud

konflikti käigus nägi kannatanu süüdistataval olevat relva, sest häirekeskusesse kõnes avaldas

ta kohe, et ähvardajal on püstol ja isik võttis selle välja ja näitas. Kohtuistungil selgitas

kannatanu, et süüdistatav võttis käega püstoli käepidemest ja võttis selle veidi välja nii, et ta

nägi relvast osa, kannatanu püüdis selgitada protsentide kaudu, et süüdistatav võttis tema

hinnangul välja 70% relvast. Kannatanu jäi kindlalt sellele, et süüdistatav näitas talle relva.

Kohtul ei ole kahtlust selles osas, et süüdistatav tegi parema käega mingi liigutuse kas

relvaga või seoses relvaga. Kannatanu hindaski sellist liigutust kui relva välja võtmist ja

näitamist.

Kohus märgib, et süüdistatava ütlus, et ta ei näidanud relva, ei ähvardanud sellega, ei teinud

midagi üldse relvaga, ei vasta tegelikkusele. Süüdistatav ei suutnud kohtule mõistlikult

selgitada - kui ta ei ole midagi relvaga teinud, siis kust saaks kannatanu teada saada, et

süüdistataval on riiete all paremal pool püstol nööri peal. Kohus järeldab, et kannatanu nägi

relva reaalselt ja süüdistatav tegi vähemalt näitamisele sarnase liigutuse, kasvõi tõstes riideid

üles ja puudutades relva käega. Sisuliselt seda selgitaski kannatanu kohtuistungil – et

süüdistatav võttis käega relva veidi välja. Samuti ei ole veenvad süüdistatava selgitused, et

kannatanu võis relvast teada saada varasemast ajast või riided olid üleval käte tõstmisel.

Isiklikke kontakte või ühiseid muid kokkupuuteid kannatanu ja süüdistatava vahel ei olnud,

ükski menetlusosaline ei ole sellele osutanud. Süüdistatava ja kannatanu ristküsitlustel ei ole

tuvastatud, et sündmuse käigus oleks süüdistatav pidanud tõstma riided ülesse või tegema

selliseid aktiivseid liigutusi, et relv oleks kogemata riiete alt nähtavaks tehtud. Kannatanu

sõiduauto registraatori kaamera salvestisel on nähtav, et süüdistatava riided, jope ja pusa, on

piisavalt pikad, et relv vöökohal oleks kantav avalikus kohas varjatult ( nagu näebki ette

relvaseadus § 50 lg 2). Ei ole kohtule veenev kaitsja kohtuvaidlustes pakutud argument, et

politseiniku rinnakaamera salvestisel on näha, kuidas kannatanu ja politseinik vaatavad

registraatori salvestist koos ja kannatanu kommenteerib seda, just siis kaitsja arvates see

kannatanu väljamõeldis relvaga ähvardamisest tekkiski. Kohus tuletab meelde, et relva

väljavõtmisest ja selle näitamisest andis kannatanu teada häirekeskusele enne politsei

saabumist kohale, kui kannatanu hakkas vaatama koos politseinikuga registraatori salvestist.

Nii et kannatanu väide relva väljavõtmisest ja näitamisest ei tekkinud hiljem, nagu püüab seda

esitleda kaitsja.

Kohus jälgis kannatanu ülekuulamisel kohtus tema käitumist ristküsitluse käigus, kehakeelt,

žeste, hääletooni, miimikat. Kohus märgib, et ütluste andmisel püüdis kannatanu luua enda

kohta paremat muljet, andes ütlusi, et „ ütlesin, kas teed nälja… juhtisin tähelepanu et pidi

varem sisse lülitama vähemalt 3 sek enne nagu liikluskirjades… hõikasin, et tuleks tagasi“.

Tegelikult registraatori kaamera salvestise pealt on kuulda, kuidas kannatanu ennast peab,

tema „vestlus“ koosneb väljakutsuvatest väljenditest, kõnepruuk on agressiivne, ta ei anna

süüdistatavale sisuliselt midagi öelda vaid väljendab ennast korduval vene keeles

ebatsensuurselt, et salvestise pealt seda kuulata pehmelt öeldes ebameeldiv. Ka

häirekeskusesse kõnes väljendab isik ennast, et ta „s-b sellele“, kus süüdistatav töötab.

Vaatamata sellele, ei ole kohtul alust arvata, et kannatanu annaks valeütlusi süüdistatava teo

kohta, mis puudutab relva väljavõtmist ja näitamist. Kannatanu ütlusi hinnates ei näe kohus,

et tegu oleks ütlustega kuidagi võimendatud – näiteks kannatanu ei ütle, et süüdistatav

võttis relva välja, hakkas sellega vehkima ja näitas, kuidas ta teeb auku vms. Registraatori

salvestisel on näha, kuidas süüdistatav läheneb kannatanu auto juurde ja algul on näha, et

tema käsi on tõesti paremal pusal, nagu ta oleks midagi kinni hoidnud pusa piirkonnas.

Eluliselt on täiesti teostatav ja võimalik, et sõnavahetuse kestel ütles süüdistatav kas sulle

auk tuleb teha ja tegi liigutusi relva asukohas selliselt, et relv sai nähtavaks, ja osaliselt

võttiski relva välja vöökoha vahelt. Suur tõenäosus, et tegu oligi toime pandud selliselt,

kuidas see tuleneb kannatanu ütlustest.

Kannatanu ütlused relva kohta ei ole millegagi ümber lükatud ja pidada neid ütlusi

väljamõeldiseks ei ole ühtki kaalukat alust.

Kannatanu ütlustega, samuti sõiduauto registraatori salvestise, häirekeskuse kõne

salvestisega, samuti osaliselt süüdistatava ütlustega on kinnitust leidnud järgmine tegu, et

22.12.2024 kella 15:20 paiku Ida-Virumaal Kohtla-Järve linna Ahtme linnaosas XXX maja

juures ütles süüdistatav A. M. kannatanu A. P.ile : „Kas sulle on vaja auku teha“ ja võttis

osalisel välja riiete all vöökohal oleva püstoli, tehes sellega kannatanule relva nähtavaks

ehk näitas seda kannatanule.

Nüüd kohus kontrollib, kas kohtuliku arutamise tulemina tuvastatud teos on KarS § 120 lg 1

järgi ettenähtud koosseis ehk annab teole õigusliku hinnangu.

KarS § 120 lg 1 näeb ette vastutuse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises

ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta

ähvarduse täideviimist.

Seega käesoleva juhtumis peab olema tuvastatud, et isik ähvardab vähemalt

tervisekahjustusega, ja on olnud alust karta ähvarduse täideviimist.

Nagu on tuvastatud, A. M. tegu seisnes selles, et ta ütles kannatanule kas sulle vaja auku

teha ja võttis vöökohalt osaliselt välja püstoli ja tegi selle kannatanule nähtavaks ehk näitas

püstoli kannatanule. Kas see on ähvardus tervisekahjustusega KarS § 120 lg 1 koosseisu

mõttes?

Ähvardamise kohtupraktika on välja kujunenud.

Kokkuvõtlikult. Tegu on ähvardus KarS § 120 mõttes, kui selle teoga soovitakse tekitada

kannatanus hirmutunnet, kusjuures hirmu ei peagi tekkima ( tegemist on teo- mitte

tagajärjedeliktiga). Teo mõju seisneb selles, et tegu paneb kannatanu muretsema oma

terviseseisundi pärast. Üldjuhul tekitaks tegu hirmu ka kõrvaltvaatajas.

1-23-1176/70:

„10. KarS § 120 lg 1 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses

vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav, kui on olnud alust karta ähvarduse

täideviimist. Selle kuriteokoosseisuga kaitstakse kannatanu vaimset tervist - ähvardamine on

karistatav põhjusel, et sellega soovitakse tekitada kannatanus hirmutunnet (nt RKKK

30.12.2022, 1-21-3514/40, p 15). Süüdlane saab täita kõnealuse koosseisu objektiivsed

tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast

muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka

objektiivses kõrvalseisjas (nt RKKK 06.02.2020, 1-19-1849/43, p-d 23 ja 24; 21.10.2011, 3-

1-1-59-11, p-d 9.1 ja 9.2). Ähvardaja poolt öeldut või tehtut ei saa alati siiski vaadata

lahutatult kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast

ülejäänud kontekstist. Mõnel juhul peab ähvarduse sisuks olevat tegevust hindama ka

koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. (Viidatud 1-19-1849/43, p 24;

RKKK 21.10.2022, 1-21-3307/43, p 19)“…

16. Ülaltoodust nähtub, et ringkonnakohus pani kuriteo objektiivsete tunnuste täidetuse

sõltuma sellest, kas mõistliku kõrvaltvaataja hinnangul võidi panna toime KarS § 120 lg 1

koosseisupärane tegu ehk tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine.

Kolleegium selgitab, et objektiivse kõrvalseisja kriteerium ei tähenda, et kohus saaks

delegeerida kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamise tervikuna n-ö kõrvalseisjale. Sellise

õigusliku otsustuse saab teha vaid kohus. Kujuteldavalt objektiivselt kõrvalseisjalt saaks

oodata vaid arvamust selle kohta, kuidas ta tajuks konkreetset faktilist asjaolu, mitte aga

õiguslikku hinnangut tervele olukorrale. Seega oleks ringkonnakohus pidanud piirduma

kõnealuse kriteeriumi juures üksnes selle tuvastamisega, kas praegustel asjaoludel võis

ähvardus tekitada hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas (viidatud 1-19-1849/43, p 24). „

Riigikohtu

lahendis

1-19-1849/43

väljendatud

seisukohad:

KarS § 120 dispositsioonis kirjeldatud süüteoga rünnatakse teise inimese vaimset tervist,

kasutades selleks psüühilist vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega

kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Oluline on tähele

panna, et KarS § 120 tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib

tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes

võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine)

tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul

konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel. Toimepanija peab looma kahjuliku tagajärje

saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse,

et ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku (nt realiseerib ähvarduse omakäeliselt või

mõjutab teist isikut kannatanule kahju tekitama). Arvestades, et KarS § 120 on formaalne

teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema

mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Vastupidine

arusaam tähendaks, et ähvardamine oleks sisuliselt mõne isiku- või varavastase süüteo (nt

KarS §-d 113, 203 vmt) ettevalmistav staadium. Ähvarduse veenvuse hindamisel pole seega

ka tähtis, kas süüdlasel oli tegelikult täideviimise kavatsus ja võimalus (nt ründevahendi

olemasolu ja selle kõlblikkus kahju tekitamiseks) (vrd RKKKo nr 3-1-1-7-07, p 13 ja nr 3-1-

1-11-00); ähvardaja peab looma pelgalt mulje tema tahtest sõltuva ja KarS § 120 lg-s 1

nimetatud kahjuliku tagajärje saabumise kohta. Karistatavast teost KarS § 120 mõttes on

seega võimalik kõneleda juba ning ka ainult olukorras, kus koosseisus nimetatud kahju

tekitamist väljendatakse viisil, mis on ähvarduse adressaadi silmis veenev. (Vt RKKKo nr 3-

1-1-59-11, p 9.1.) (p 23)

Asjaolud, millel ähvardatu kartus saab põhineda, tuleb eraldi tuvastada. Kuna ähvardus peab

olema tõsiselt võetav, ei saa seetõttu kannatanu hirmutunne üldjuhul tuleneda vaid tema

isikulisest eripärast. Vastasel juhul sõltuks KarS §-s 120 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste

realiseerimine üksnes kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist. Järelikult tuleb ähvarduse

tõsiselt võetavust tavajuhtumil hinnata täiendavalt ka muu kriteeriumi abil. Riigikohus ongi

öelduga haakuvalt selgitanud, et kuivõrd aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma

välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused, peab ähvardus tunduma enamasti reaalne

ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega saab süüdlane täita KarS § 120 objektiivsed

tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast

muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka

objektiivses kõrvalseisjas. (Vt RKKKo nr 3-1-1-59-11, p-d 9.1. ja 9.2.) Kirjeldatud moel saab

vaadeldava süüteokoosseisu toimealast kõrvaldada nt praalivad väljaütlemised, mida

üldarusaadavalt ei öelda tegeliku ähvardamise eesmärgil, aga ka ütluste adressaadi võimalikud

ebaadekvaatsed reaktsioonid jmt. (p 24)

Kuigi esitatud ähvardusest peavad tulema arusaadavad viited KarS §-s 120 loetletud

tunnustele, ei saa ähvardaja poolt öeldut või tehtut alati vaadata vaid rangelt iseseisvalt, s.o

lahutatult kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast

ülejäänud kontekstist. Mõnel juhul peab ähvarduse sisuks olevat tegevust hindama ka

koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. Nii on võimalik, et sõnaliselt

väljendatud ähvardus ei pea olema tingimata väljendatud räiges või ülbes vormis, vaid võib

seisneda ka viisakas nentimises või mõista andmises (vt nt RKKKo nr 3-1-1-65-06, p 20).

Isegi kui mingi ütlus või tegu ei pruugi eraldi vaadatuna kujutada endast ähvardust KarS §

120 tähenduses, võib see oma sisu poolest seda siiski olla juhul, kui vastavat ütlust või tegu

hinnatakse sellele eelnenud või sellega (teatud juhtudel ka hiljem) kaasnevate asjaoludega

kogumis (vt TlnRnKo nr 1-07-15425). Mõistetavalt tuleb väliselt neutraalse tähendusega, kuid

spetsiifilises kontekstis ähvardusena hinnatava ütluse või teo sisu avada süüdistuse tekstis

ning tuvastada ka kohtulikul arutamisel. (p 25)

Kuivõrd KarS § 120 objektiivsete tunnuste täitmine eeldab mitte lihtsalt valu, vaid just

tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist, võib piiripealsete situatsioonide hindamisel

osutuda süüdlase karistusõigusliku vastutuse seisukohalt esmatähtsaks see, missuguse

vägivallateoga kannatanut ähvardati, ja kas ähvarduse sisuks oleva teo üks hüpoteetiline

tagajärg saab vähemalt põhimõtteliselt olla tervisekahjustuse tekkimine. (p 27)

Pelgalt valjuhäälse, ärritunud ja solvava kõneviisi põhjal ei saa kõneleda kuriteost, s.o KarS §

120 objektiivsetele tunnustele vastava kvaliteediga käitumisest, mis oleks andnud ähvarduse

adressaadile tõsiselt võetava aluse tunda hirmu enda tervise või elu pärast. (p 30)

Kui võtta kohtupraktika kokku, siis tuleb sedastada, et prokuröril on õigus – KarS § 120

kuriteokoosseise täitmiseks ei peagi kannatanul tekkima hirmutunnet, peamine on et

süüdistataval oleks soovi tekitada oma teoga hirmutunnet, et kannatanu tervist võivad

rünnata ja see on reaalne. Samas toodud kohtupraktika sedastab, et ähvardus peab olema

reaalne faktilises mõttes ka kõrvaltvaataja silmis. Hilisemas näidatud lahendis sedastab siiski

Riigikohus, et päris kõrvaltvaatajale ei anta see küsimus lahendamisele, õiguslikus mõttes

otsustab ikka kohus, kas ähvarduse täideviimine hüpoteetiliselt reaalne ( ähvardava teoga

põhimõtteliselt on tervisekahjustuse tekitamine võimalik).

Kui selles võtmes hinnata süüdistatava väljendi „kas sulle auku tuleb teha“, siis vaidlust ei

olegi, et inimese kehas augu tegemine on igal juhul tervisekahjustus, kuna see rikub inimese

kehalist puutumatust ja tervisklikkust.

Püstolitaolise eseme vöökohalt väljavõtmine ja näitamine, isegi kui see on tehtud nö

rahulikult, üldjuhul vähemalt häirib keskmist inimest, reeglina aga tekitabki hirmu, sest on

üldteada, et relv on ohu allikas. Selles valguses on absoluutselt selge seaduseandja kehtestatud

normi eesmärk, relvaseaduse § 50 lg 2, et relva kantakse avalikus kohas varjatult, - vältida

teiste inimeste häirimist ja relva kaotsiminekut ja relva teiste isikute kätte sattumist. Ja

loomulikult ei ole vaidluski, et hüpoteetiliselt on relvaga tervisekahjustuse tekitamine on

võimalik ja praktikas teostatav. Selles mõttes nii kannatanul kui ka kõrvaltvaatajal on alati

alust karta tervisekahjustuse tekitamist, kui isik võtab relva välja kas osaliselt ja lisab

viisakalt kas sulle auk tuleb teha.

Kohus leiab, et kohtuliku uurimise käigus on tuvastatud, et kannatanule ei olnud tekitatud

hirmutunnet ( sellele osutab kannatanu samasugune agressiivne, väljakutsuv käitumine ka

pärast süüdistatava tegu, samuti nähtub kannatanu kõnest häirekeskusesse, et ta on

nördimuses, et keegi julges talle vastu vaielda ja veel ka ähvardada) ja seda ei olegi vaja

tekitada kuriteokoosseisu täitmiseks. Piisab, kui süüdistataval on soovi seda hirmutunnet

tekitada. Kohus märgib, et kannatanu ütlus, et tal oli tardumus ja hetkeline šokk, ei ole

kohtule veenev. Uurides registraatori salvestist, ei ole kohtu arvates hetkekski tunda, et

kannatanul oleks tardumust või šokki – ta jätkab suhtlemist samal väljakutsuval toonil,

samuti ebatsensuursete sõnade kasutamist. Samas kohus rõhutab, kas kannatanu oli tardunud

ja/või hetkelise šoki saanud, ei oma see asjaolu KarS § 120 lg 1 järgi ettenähtud

kuriteokoosseisu täitmise seisukohalt mingitki tähendust.

Kohus märgib, et subjektiivses mõttes on KarS § 120 lg 1 järgi koosseis on täidetud, sest

piisab, kui isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, Karistusseadustiku kommenteeritud

väljaanne, 2021, lk 483.

KarS § 16 lg 4 sätestab, et isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks

süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.

Süüdistatav pidas võimalikuks, et öeldes sulle auk tuleb teha ja võttes osaliselt välja ja

näidates püstoli kannatanule, ähvardab ta kannatanut tervisekahjustuse tekitamisega ja

mööniski seda. Kaudne tahtlus ei nõua tegelikult, et süüdistataval oleks eraldi soovi

kannatanut ähvardada, tahtluse osas piisab juba möönmist. Süüdistatava tahtlusega peab

olema hõivatud nii ähvardustegu ise kui ka see, et kannatanu jaoks on see üsna reaalne ( on

alust karta täideviimist). Süüdistatavale oli selge tema öeldu sisu „ sulle auk tuleb teha“ ja

sellele kaasnev tegu relvaga – väljavõtmine ja näitamine. Need kaks tegu koostoimes

( sõnaline väljend auk tuleb teha ja tegu – relva väljavõtmine) on ka kõrvaltvaataja

seisukohalt vaadeldav ähvardusena, mille täideviimine hüpoteetiliselt reaalne ( p 27,

Riigikohtu lahend 1-19-1849/43).

Seega, süüdistatava tegu vastab formaalselt KarS § 120 lg 1 kuriteokooseisule objektiivsest

ja subjektiivsest küljest.

Õigusevastasus

Kohus soovib juhtida tähelepanu järgmisele.

Juhul, kui lähtuda arusaamast, et relva näitamine mis tahes olustikus a priori tekitab

üldjuhul teises isikus hirmu ja relvaga on igati võimalik tervisekahjustuse tekitamine ( ja kui

öelda lisaks „kas sulle vaja auku teha“), siis mis tahes relva nähtavaks tegemine konfliktses

liiklus- või muus olukorras avalikus kohas oleks automaatselt KarS § 120 järgi

kvalifitseeritav kuritegu. Kas KarS § 120 järgi ähvarduse eest vastutuse kehtestamise

eesmärgiks võib olla kaitsta isikuid olukorras, kui teine isik teeb relva avalikus kohas

nähtavaks, kuna see alati tekitab hirmutunnet või suunatud hirmutunde tekitamisele? Sel

juhul oleks loogiline, kui seaduseandja kehtestaks selge vastutuse avalikus kohas relva

nähtavaks tegemise eest. KarS § 120 on ette nähtud, kohtu arvates, kaitsta kannatanu vaimset

tervist, et hirmutunne ei tekkiks, kuigi süüdistataval on motiivi oma teoga seda tekitada, mitte

aga reguleerida relva käitlemist avalikus kohas.

Kohus tuletab meelde 1-19-1849/43 p 25 Riigikohtu lahendist, mille kohaselt on oluline

hinnata, kas tegu on ähvardus KarS § 120 mõttes, arvestades kaasnevate asjaolude kogumit

( eelnenut või järgnevat sündmustikku).

Kohtupraktika on jõudnud seisukohtadele, et isiku süüditunnistamiseks KarS § 120 lg 1 järgi

ei piisa enam koosseisu formaalset täitmist, sündmust ei saa alati võtta ainult rangelt

teopõhiselt, nö kitsas mõttes.

Kohus leiab, et käesolevas kohtuasjas on tuvastatud just selline asjaolude kogum, mis annab

aluse sedastada, et süüdistatava tegu ei ole KarS § 120 lg 1 järgi ettenähtud õigusevastane

ähvardus. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

Sündmuse algul oli süüdistataval alust arvata, et liiklusolukord lahendatakse mõistlikult,

osalejad suhtuvad üksteisse lugupidavalt ja leiavad koos lahenduse. Nii peab olema, ideaalis.

Autojuhid on võrdsed nö partnerid liiklusolukorra lahendamisel. Reaalsus on see, et liikluses

on endiselt levinud liiklusvägivald, mil üks osaleja seab oma huve ja eesmärke kõrgemale,

võrreldes teise osalejaga, kasutades selleks kas verbaalset ja/või muud vägivalda. Käesoleva

kohtuasja sündmuse puhul on tegemist just sellise klassikalise liiklusvägivalla juhtumiga,

mitte aga kitsalt piiritletud süüdistatava ähvardusteoga. Kohus leiab, et süüdistuse esitamisel

oli süüdistatava tegu sündmuse kontekstist välja rebitud.

Kohtuliku arutamise käigus on kinnitust leidnud järgmine.

Kannatanu auto registraatori salvestisega on tuvastatud, et süüdistatav väljub autost ja

läheneb kannatanu autole alles siis, kui kannatanu ei andnud peateel sõitnud süüdistatavale

teed vaid sõitis süüdistatava auto rajale, tema sõiduki ette ja blokeeris sellega süüdistatava

edasist sõitu. Kannatanu teeb oma auto akna lahti ja suhtleb süüdistatavaga. Kannatanu

kõnepruuk on kohati ebatsensuurne ja agressiivne, kõrgendatud toonil, kannatanupoolne

suhtlemine tervikuna mõjutab seda kuulates emotsionaalses mõttes masendust tekitavalt.

Kohus on arvamusel, et seda kannatanu kõnet kuulates tunneb kõrvaltseisja ennast

ebamugavalt ja piinlikult, sellise kõneviisi kasutamine on teist isikut alandav. Kohus arvab, et

kõrvalseisjas oleks selline kannatanu käitumine kutsunud esile soovi teha kannatanule

efektiivselt selgeks, kuidas ta peaks korrektselt käituma, ja kannatanu verbaalset vägivalda

tõhusalt katkestada. Kui süüdistatav katkestab suhtlemist ja soovib eemalduda, kutsub

kannatanu ta tagasi taas vulgaarsel toonil, suhtlemises on puudu elementaarset sõnalist

korrektsust, jätkub ebatsensuursete sõnade kasutamine.

Selle peale paneb süüdistatav toime teo, mis on kohtulikul arutamisel kinnitust leidnud:

22.12.2024 kella 15:20 paiku Ida-Virumaal Kohtla-Järve linna Ahtme linnaosas XXX maja

juures ütles süüdistatav A. M. kannatanu A. P.ile : „Kas sulle on vaja auku teha“ ja võttis

osalisel välja riiete all vöökohal oleva püstoli, tehes sellega kannatanule relva nähtavaks

ehk näitas seda kannatanule.

Süüdistatav selgitas kohtuistungil, k 2 lk 28 pöördel, et tahtis natukenegi korrale kutsuda,

et saaks aru, kes on süüdi, et kannatanu mõtleks, et peaks teed vabastama. Kannatanu auto

registraatori salvestise pealt on kuulda, et süüdistatava sõnade peale vastab kannatanu taas

rohkelt ebatsensuursete sõnadega. Süüdistatav eemaldub ja suundub oma autosse.

Kohus leiab, et süüdistatava tegevus oli suunatud kannatanu agressiivse käitumise

( ebatsensuursed kõrgendatud toonil väljendid, oma üleoleku demonstreerimine liikluses)

maandamiseks, mahasurumiseks. Süüdistatava tahtlusega oligi hõivatud see, et oma teoga

võib ta tekitada hirmutunnet kannatanule. Kohtu arvates, intensiivsuse poolest ei väljunud

aga süüdistatava tegu piiridest, mille raames süüdistatav püüdis ennast kaitsta kannatanu

verbaalse vägivalla eest. Süüdistatava tegu oli väga lühiajaline, mõned sekundid. Nähes, et

kannatanu ei karda ega muuda oma kõneviisi rääkimata käitumist, lõpetas süüdistatav

suhtlemise ja eemaldus oma autosse.

Kohus leiab, et kuigi süüdistatava tegu vastab formaalselt KarS § 120 lg 1 järgi ettenähtud

süüteokoosseisule, ei ole ta õigusvastane KarS § 28 mõttes. Süüdistatav tõrjus

kannatanupoolset verbaalset vägivalda, mis seisnes agressiivsel toonil ebatsensuursete

sõnede kasutamises süüdistatavaga suhtlemisel liiklusolukorras. Kannatanu agressiivne

suhtlemine ei olnud nö ühe vulgaarse või ebatsensuurse sõna kasutamine, vaid kogu see

suhtlemine oma vulgaarsuse poolest ajab teist tavainimest kõrvad kinni katta. Verbaalse

vägivalla tõrjumisel pani süüdistatav teo, mis oli suunatud kannatanus hirmutunne

tekitamisele, et ta oleks korrale kutsutud ja saaks aru, kel on õigus liiklusolukorras. Selgitada

kannatanule liikluskäitumise reegleid olukorras, mil kannatanul üle sõna on ebatsensuurne

sõna, osutus mõttetuks. Soovides tekitada kannatanule hirmutunnet, kahjustas süüdistatav

küll kannatanu õigushüvesid ( vaimse tervise turvalisus), kui selle juures ei ole süüdistatav

ületanud lubatud piiri. Süüdistatava tegu seisnes sõnaliselt ühest lausest ja ühest lühiajalisest

liigutusest seoses tulirelvaga- ta võttis selle veidi välja vöökohalt, näidates, et tal on relv.

Kuna KarS § 2 lg 2 karistatakse teo eest , mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja

isik on süüdi, kuulub süüdistatav õigeksmõistmisele, sest tema tegu ei ole õigusvastane.

MENETLUSKULUD

Isiku õigeksmõistmisega kaasneb riigil kohustus kanda menetluskulusid KrMS § 181 alusel.

Menetluskulud on antud juhul valitud kaitsjale mõistlik makstud tasu ( KrMS § 175 lg 1 p 1).

Kaitsja vandeadvokaat A.Valk esitas taotluse lk 22, süüdistatav A. M.le menetluskulude

hüvitamiseks summale 2745 eurot, tunnihind on 150 eurot käibemaksuta, töömaht on 15

tundi. Vastav arve on esitatud, lk 23 .

18.10.2023 Riigikohtu lahend 1-22-7663/18 p 15 jääb mõistlikkuse piiridesse õigusteenuse

tunnihind vandeadvokaadi puhul 220 eurot ja vandeadvokaadi abi puhul 180 eurot (sellele

lisandub käibemaks). Mõistlikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta asja maht, selle

keerukust, osutatud õigusabi aega ja kvaliteeti, üldist hinnatõusu, sama lahend p 10.

Lisaks, tuleb arvestada et valitud kaitsjatel võib olla menetluses erinev tunnitasu ja eri

toimingute tegemisel erinev tasu. Iga kaitsja tunnitasu mõistlikkust tuleb hinnata eraldi ja

seejärel ka hinnata, kas kaitsja toimingud olid kaitsealusele vajalikud ja kas ajakulu on

tavapärane, sama lahendi p 11.

Kohus on arvamusel, et kaitsja A. Valk osutatud õigusabi eest taotletud tasu jääb kohtu

arvates mõistliku tunnitasu piiridesse. Kaitsja poolt küsitud tunnitasu on õigusabi turgu

arvestades aktsepteeritav ja, võrreldes lahendis 1-22-7663/18 mainitud vandeadvokaadi

mõistliku tunnitasuga 220 eurot pluss käibemaks (see on seisuga oktoober 2023), tunnitasu

150 eurot pluss käibemaks on vägagi tagasihoidlik.

Osutatud õigusabi maht vastab kriminaalasja mahule - 2 kohtuistungipäeva ( pluss

eelistung). Kokku õigusabi kulu, valitud kaitsjate tasu, on 2745 eurot, mis on 15 tundi, sellest

on 5 tundi põhikohtuistungid, ülejäänud on õigusabi kaitsealuse ülekuulamisel, toimikuga

tutvumine, kaitseakti koostamine ja eelistungil osalemine, konsultatsioonid-ettevalmistamine

ja teeside koostamine. Kulutatud aeg õigusabile on mõistlik. Kohus leiab, et arvestades

istungitele kulunud aega, asja mahtu ja keerukust, on kaitsja taotletud tasu õige ja mõistlik.

KrMS § 175 lg 1 p 1, § 181, § 189 alusel kuulub hüvitamisele süüdistatav A.M. valitud

kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu summas 2745 ( kaks tuhat seitsesada

nelikümmend viis) eurot Eesti Vabariigi eelarvest T. Š. arvelduskontole EEXXX.

ASITÕENDID

Tulirelv Clock-19 nr ATS225, salv ja 13 padrunit kal 9x19 mm, mis on hoiul Ida

prefektuuris, tuleb tagastada A. M.le kohtuotsuse jõustumisel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Inna Kirsipuu

kohtunik