2-22-19112/37 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Reena Lember

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.09.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-19112

Tsiviilasi

M V hagi P K vastu mittevaralise kahju hüvitise 20 000

euro nõudes või alternatiivselt mittevaralise kahju hüvitise

nõudes kohtu õiglasel äranägemisel

Tsiviilasja hind

20 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: M V (isikukood xxx), elukoht xxx

Hageja lepinguline esindaja: A S; Companion Õigusbüroo

OÜ; e-post: xxx

Kostja: P K (isikukood xxx), elukoht xxx

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Jana

Reitsakas, Advokaadibüroo REMO’s; e-post: xxx

Viimase kohtuistungi aeg

24.01.2024

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista kostjalt P Klt hageja M V kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 300 eurot.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda ja rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest (05.09.2025). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUE

1. Harju Maakohtu menetluses on M V hagi P K vastu mittevaralise kahju hüvitise 20 000 euro

nõudes ja alternatiivselt mittevaralise kahju hüvitise nõudes kohtu õiglasel äranägemisel (dtl 1-

12, 51-63).

2. Hagiavalduse kohaselt juhtis kostja P K 15.09.2021 kell 12.19 mootorsõidukit xxx

registrinumbriga xxx Tallinnas, xxx pst 9 juures ning sooritas manöövrit keerates paremal

liikunud liinibussile ette, mis tegi kokkupõrke vältimiseks äkkpidurduse. Pidurduse tagajärjel

liinibussis olnud M V kukkus (dtl 1-12). Nimetatud sündmusega seoses on Politsei - ja

Piirivalveamet (PPA) algatanud väärteomenetluse väärteoasjas nr 2302,21,012890, mille

menetlus käigus tuvastati, et P K pani toime liiklusseaduse (LS) § 223 lg 1 kirjeldatud väärteo

ehk tekitas mootorsõiduki juhina hagejale tervisekahjustused (dtl 7). Tervisekahjustused on

fikseeritud Ida-Tallinna Keskhaigla teatises (dtl 8-9).

3. Hagiavalduse kohaselt sai hageja kostja tegevuse tõttu ehk ülalpool kirjeldatud kukkumise

tagajärjel järgmised tervisekahjustused (dtl 8-9): a) lahtise peahaava, sh. kõrva lahtise haava; b)

hammaste kaotamise; c) vaimse tervise kahjustused, sh. depressioon, psühhosomaatilised

sümptomid, paanika hood, pearinglus, iiveldus, ohu tunde jms. Saadud tervisekahjustuse

tagajärjel tunneb hageja siiamaani olulisi ebamugavusi oma olme elus sh: sügav depressioon,

psühhosomaatilised sümptomid, iiveldus, pearinglus, südame rütmihäired, paanikahood; bussiga

sõitmise hirm; ohu tunne, unehäired. Eelnimetatud tervisekahjustuste tõttu oli hageja tööandja

sunnitud lõppetama töösuhted hagejaga, kuna viimane ei tulnud enam tööülesannetega toime.

Seega töö kaotus oli ka otseses seoses kahjujuhtumiga.

4. Hageja esitas kohtule 06.04.2023 alternatiivse nõudena mittevaralise kahju hüvitise nõude

kohtu õiglasel äranägemisel (dtl 51-63).

KOSTJA SEISUKOHT

5. Kostja palub jätta hagi rahuldamata, kuna hagi on täielikult tõendamata (dtl 17-28, 46-47, 78-

90). Hageja on oma tervisekahjustuse tõendamiseks esitanud liiklusõnnetuse päeval, s.o

15.09.2021 koostatud kiirabikaardi ning Ida-Tallinna Keskhaigla ambulatoorse epikriisi, kust

nähtub mõlemast ühetaoliselt, et ainus tervisekahjustus, mis hagejale tekkis, on kukkumise

tagajärjel saadud vasakule kõrvale haav, mis vajas õmblemist. Tähele tuleb panna ka

kiirabikaardis anamneesi ja kaebuste all kirjutatut, mille kohaselt hageja ei soovinud isegi

valuvaigistit. Seega hageja valu ei tundunud.

6. Alternatiivselt palub kostja kohtul vähendada hageja nõuet 100 euroni või vähendada nõuet

kohtu õiglasel äranägemisel aga mitte rohkem kui 500 eurot. Kuna hageja ei ole ühelgi moel

tõendanud talle tekitatud tervisekahjustuste olemasolu, siis ei ole tegemist kahju õigusvastase

tekitamisega VÕS § 1045 lg 1 p 2 tähenduses, mistõttu langeb õigusvastane kahju tekitamine kui

deliktiõiguslik nõude eeldus ära. Tõendatud pole ka kostja tegevuse ja hageja õigushüve

kahjustamise vahel põhjuslik seos. Ainuüksi paljasõnaliste lausete ja väidete põhjal nõude

olemasolu jaatada ei saa. Järelikult puudub hagejal alus kostjalt kahju hüvitamist nõuda, kuivõrd

VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 nende koosmõjus õigusvastaselt kahju hüvitamise nõude eeldused

pole täidetud.

7. Ainuke tervisekahjustus, mis on leidnud tõendamist, on hageja kõrva lahtine haav. Tegemist ei

ole raske tervisekahjustusega, mis eeldaks mingit kahju hüvitamist. Hageja pole tõendanud

ülejäänud tervise kahjustusi ja nende põhjuslikku seost kostja tegevusega. Kahjustused

„hammaste kaotamine“ ja „vaimse tervise kahjustus“ on täielikult tõendamata. Samuti on

arusaamatu hageja töösute lõppemise seotus kostjaga. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude

eeldused ei ole täidetud. Hageja ei ole tõendanud talle tekitatud tervisekahjustuste tekkimise

põhjuslikku seost VÕS § 127 lg 4 kohaselt. Seega puudub hagejal alus nõuda kostjalt kahju

hüvitamist VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 kohaselt (dtl 78-90).

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus, hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja kuulanud ära pooled, leiab, et hagi tuleb

rahuldada osaliselt ning menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kohus põhistab oma

seisukohta järgnevalt.

9. Kohus on tuvastanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 ning § 231 lg-te 2 ja

4 alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud:



15.09.2021 kell 12.19 juhtis kostja P K mootorsõidukit xxx registrinumbriga xxx

Tallinnas, xxx pst 9 juures, sooritas manöövrit ja keeras paremal liikunud liinibussile ette.

Buss tegi kokkupõrke vältimiseks äkkpidurduse, mistõttu bussis viibinud hageja M V

kukkus (dtl 1-12).



Kiirabikaardi kohaselt toimus 15.09.2021 xxx pst 9 juures liiklusõnnetus, mil kokkupõrke

tagajärjel bussis olnud patsient kukkus peaga vastu teravat äärt ning tal tekkis vasaku

kõrva vigastus, mis vajas õmblemist. Kuulmine häiritud ei ole; teadvusekaotust ei

esinenud; patsient valuvaigistit ei soovinud. Vigastuse piirkond ja iseloom: vasaku kõrva

haav, verejooks, turse (dtl 8).



AS Ida-Tallinna Keskhaigla ambulatoorse epikriisi nr xxx kohaselt saabus M V kiirabiga

Tallinnas, Ravi tn 18 asuvasse haiglasse 15.09.2021 kell 12.59. Anamnees: osales

liiklusavariis, kokkupõrke tagajärjel patsient kukkus, lõi pea vasaku poole ära vastu äärt.

Teadvusekadu ei ole esinenud; ei iivelda; tasakaalu- ja nägemishäireid ei ole; vasaku

kõrva haav; imelik tunne vasakus näe pooles (dtl 9).



Nimetatud sündmusega seoses algatati Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) poolt väärteoasi

nr 2302,21,012890, mille menetlus käigus tuvastati, et kostja P K pani toime

liiklusseaduse (LS) § 223 lg 1 kirjeldatud väärteo, so mootorsõidukijuhi poolt

liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või

ettevaatamatusest tervisekahjustus (dtl 7). Kostja tunnistas kiirmenetluses ennast

liiklusnõuete rikkumises süüdi ning kahetses tegu (dtl 18-19).

10. Hageja esitas kostja vastu kahju hüvitamise nõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045

lg 1 p 2 alusel.

11. Deliktiõiguse üldregulatsioon ehk deliktilise üldvastutuse sätted näevad ette kahju tekitaja

õigusvastase ja süülise teo tagajärjel kannatanule tekitatud kahju hüvitamise kohustuse. VÕS §

1043 kohaselt teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja)

peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest

vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige

siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega.

1. Süül põhineva deliktilise vastutuse ehk deliktilise üldvastutuse eeldused VÕS § 1043 kohaselt

on kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elemendid on: a) objektiivne teokosseis – tegu,

kahju ja teo ning kahju vaheline põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); b) õigusvastasus; 3) süü.

Delikti üldkoosseisu elementide tuvastamine toimub etapiviisiliselt. Seega, kui näiteks puudub

objektiivne toekoosseis, siis ei anta enam hinnangut õigusvastuse ja süü kohta (vt nt Riigikohtu

otsus asjas nr 3-1-1-103-08, p 15). Objektiivsel teokoosseisul on kolm elementi, mida peab

tõendama hageja: 1) tegu; 2) kahju; 3) teo ja kahju vaheline põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Õigusvastasuse eelduste kindlakstegemine VÕS § 1045 lg 1 p 1 kuni 8 alusel ja nende eelduste

tõendamiskoormis on samuti hagejal. Kohus kontrollib ka õigusvastasust välistavate asjaolude

esinemist; õigusvastasust välistavate asjaolude tõendamise koormis on kostjal. Kostja võib

vastutusest vabanemiseks tugineda süü puudumisele, sel juhul peab kostja seda tõendama.

Samuti tuleb hinnata deliktivõimet ehk subjektiivset süüvõimelisust VÕS § 1050 lg 1, lg 2

kohaselt. Seega võib kahju tekitaja (kostja) vastutusest vabanemiseks tõendada õigusvastasust

välistava asjaolu esinemist (VÕS § 1045 lg 2) või süü puudumist (vt nt Riigikohtu otsused

asjades nr 3-2-1-53-06, p 12; 3-2-1-54-07, p-d 12 ja 14; 3-2-1-127-08, p 15). Kohus on

nimetatud asjaolusid pooltele selgitanud 25.09.2023 (dtl 113-123) ja 24.01.2024 (dtl 142-148)

kohtuistungitel.

2. Puudub vaidlus selles, et 15.09.2021 kell 12.19 juhtis kostja mootorsõidukit xxx

registrinumbriga xxx Tallinnas, xxx pst 9 juures, keeras paremal liikunud liinibussile ette, mis

tegi kokkupõrke vältimiseks äkkpidurduse, mistõttu bussis viibinud hageja kukkus (dtl 1-12).

Hagejal tekkis kukkumise tõttu vasaku kõrva vigastus, mida õmmeldi samal päeval haiglas,

misjärel läks hageja koju (dtl 8, 9).

3. Pooled vaidlevad selle üle, kas 15.09.2021 liiklusõnnetuse tõttu tekkisid hagejal veel

tervisekahjustusi, so hammaste kaotamist ja vaimse tervise kahjustusi, sh. depressioon,

psühhosomaatilised sümptomid, paanikahood, pearinglus, iiveldus, ohu tunne jms.

4. Hageja on esitanud mittevaralise kahju nõude summas 20 000 eurot või alternatiivselt kohtu

õiglasel äranägemisel. Kuna mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta, määrab kohus

hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6, VÕS § 134 lg-te 2, 5 ja 6 ning TsMS § 233 lg 1 alusel

diskretsiooniotsusega asjaolude alusel, arvestades mh rikkumise intensiivsust, kestust jms

asjaolusid. Hageja on muu hulgas alternatiivselt taotlenud TsMS § 366 järgi õiglast rahalist

hüvitist kohtu äranägemisel.

5. Kannatanul ehk hagejal on kohustus muu hulgas tõendada, et kõik hagiavalduses nimetatud

haiguste ja tervislike kaebuste (nt stress, depressioon vms) põhjuseks on just 15.09.2021

toimunud liiklusõnnetus.

6. Hageja on 24.01.2024 istungil andnud vande all ütlusi (dtl 149-153) selle kohta, et ta oli

liiklusõnnetuse järgselt haiglas kokku 3-4 tundi, tal õmmeldi kõrva haava. Kas kolmandal või

neljandal päeval peale õnnetust kukkus tal protees suust välja. Tal oli õnnetuse ajal suus kaks

proteesi üleval, üks vasakul ja teine paremal. Suust kukkus välja vasakpoolne ülemine protees.

Tal ei ole mingit kahtlust selles, et proteesi vigastus on seotud 15.09.2021 bussis toimunud

löögiga. Ta läks hambaarsti juurde 2022 veebruaris. 5 kuud oli ta ilma ülemise vasaku proteesita.

Tal oli depressiivne seisund. Ta viibis umbes 6 kuud töövõimetuslehel alates 09.09.2021,

põhjuseks oli vasakpoolse õlaliigese valu. Haigusleht pandi kinni 08.02.2022. Tal oli füüsiliselt

väga raske olla ja tervisliku seisundi tõttu pidi ta töölt lahkuma 20.02.2022. Tal oli krooniline

depressioon. Aastal 2000 oli tema elus tõsine episood, mis kestis pikka aega. Ravi kestis umbes

4 aastat. Tema arst oli sellel perioodil xxx. Samuti käis ta dr xxx juures perioodil 2004 kuni

15.09.2021, sest tal oli krooniline depressioon. Kui teda viidi 15.09.2021 kiirabiga haiglasse, siis

ta ei soovinud valuvaigistit, sest ägedat füüsilist valu tal ei olnud. Tema abikaasa haigestus

umbes aastal 2019 onkoloogiahaigusesse. Abikaasa suri xxx. Abikaasa elas kodus ja tema põetas

abikaasat tema surmani.

7. Hambaarsti 09.02.2022 ja 03.10.2022 (dtl 62) ravikaartidega on tõendatud, et hageja käis

2022. aastal hambaarsti juures. Ravikaartidelt nähtuvad märkused on ilmselt kirja pandud hageja

sõnul, sest ravikaartidelt ei nähtu, kas ja milliseid uuringuid oleks hambaarst teinud selleks, et

tuvastada hammastega seotud probleemide seotus 15.09.2021 liiklusõnnetusega. Teistsugused

järeldused oleksid kohtu arvates meelevaldsed ja tõendamata. 04.02.2022 psühhiaatri xxx

haigusloo väljavõttest nähtub, et hagejal on mõõdukas depressioon somaatiliste sümptomitega;

haigus on kroonilise kuluga (dtl 61). Hageja 2022 jaanuari haigusloo epikriisist nähtub, et

hageja on teinud vaid kaugvastuvõtte (dtl 59). Hageja on esitanud koos 06.04.2023

menetlusdokumendiga lisa 4 (dtl 60) – väljavõtte haigusloost, millest nähtub, et 08.11.2021

seisuga põeb hageja kroonilist xxx. Töötamise registri väljavõtte kohaselt lõpetati hagejaga

töösuhe 20.02.2022 TLS § 88 lg 1 p 1 alusel terviseseisundi tõttu (dtl 58).

8. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et just

15.09.2021 liiklusõnnetuse tõttu kaotas hageja enda hambad või et tal tekkisid seetõttu

hammastega seotud tervislikud probleemid ning et tal tekkisid vaimse tervise kahjustused, sh.

depressioon, psühhosomaatilised sümptomid, paanikahood, pearinglus, iiveldus, ohu tunne jms.

Viis kuud peale liiklusõnnetust tehtud hambaarsti seisukoht, et hammastel on trauma, ei tõenda

kostja poolt 15.09.2021 toime pandud teo ja hagejal 2022. veebruaris olevate hammaste seisundi

vahelist seost. Samamoodi pole tõendatud, et 15.09.2021 liiklusõnnetus põhjustas hagejale

vaimse tervise kahjustusi. Hageja enda vande all antud ütlustega (stl 149-153) ja haiguslugudega

(dtl 59-61) on seevastu hoopis leidnud tõendamist, et hageja põdes kroonilist depressiooni juba

pikalt enne 15.09.2021 liiklusõnnetust.

9. Hageja töösuhte lõppemine 20.02.2022 ei ole seotud kostja poolt 15.09.2021 põhjustatud

liiklusõnnetusega. Hageja on andnud vande all ütlusi selle kohta, et ta viibis umbes 6 kuud

töövõimetuslehel alates 09.09.2021, põhjuseks oli vasakpoolse õlaliigese valu. Haigusleht pandi

kinni 08.02.2022. Tal oli füüsiliselt väga raske olla ja tervisliku seisundi tõttu pidi ta töölt

lahkuma 20.02.2022 (dtl 149-153). Seega viibis hageja töövõimetuslehel juba enne

liiklusõnnetust, so enne 15.09.2021.

10. Seega on esitatud tõenditega kogumis leidnud tõendamist, et 15.09.2021 liiklusõnnetuse

tagajärjel tekkis hagejal kõrva haav, mida õmmeldi samal päeval haiglas; hageja sai sama päeva

õhtul haiglast koju ning haiglas olles ei vajanud valuvaigistit (dtl 8-9).

11. Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel peab kohus, sõltumata poolte

taotlustest, arvestama rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte

majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata

jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt nt Riigikohtu 26.11.2010 otsus asjas

nr 3-2-1-83-10). Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle

hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitise

suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise

intensiivsust ja kestust (Riigikohtu 21.12.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 25). Kohtute

väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad aga vastama ühiskonna üldise heaolu

tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi

säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu 26.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

18-13, p 26).

12. Hagejal tekkinud kahju ja õnnetusjuhtumi vahel peab esinema põhjuslik seos. VÕS § 127

lg-st 4 tulenevalt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus

põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg

(põhjuslik seos). Kohtupraktikas märgitakse, et põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn

conditio sine qua non põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus

hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust

toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu

mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik

tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (Riigikohtu 08.01.2013

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18; 08.06.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 19).

Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga (Riigikohtu

10.12.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-03, p 27). Hageja kõrva haava ja 15.09.2021 kostja

poolt põhjustatud liiklusõnnetuse vahel on põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 kohaselt.

13. Hageja palub kostjalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 20 000 eurot või hüvitis kohtu

õiglasel äranägemisel (tl 1-12, 51-63). Mittevaralise kahju eest väljamõistetava hüvitise suuruse

otsustab kohus diskretsiooni alusel VÕS § 127 lg 6 esimene lause ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt.

14. VÕS § 128 nimetab hüvitava kahju liigid ning VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele

kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju

hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2

kohaselt tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise

kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu

korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Füüsilise

ega vaimse valu ning kannatuste puhul pole nende mõõtmine objektiivselt võimalik ning

mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada ühegi tõendiga (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-51-

05). Seetõttu lähtub seadus eeldusest, et teatud õigushüvede kahjustamine toob kaasa kannatanul

mittevaralise kahju tekkimise: sellised juhtumid on kirjeldatud VÕS § 134 lg-s 2 ning hõlmavad

kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamis, au teotamist ja isikult vabaduse võtmist ning muid

isikuõiguste rikkumisi. Sellistel juhtudel peab kannatanu tõendama üksnes vastava õigushüve

rikkumist, mitte aga mittevaralise kahju tekkimist. VÕS § 134 lg 5 sätestab, et mittevaralise

kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist

ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.

15. Riigikohus on rõhutanud, et kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekitamise korral eeldatakse

mittevaralise kahju tekkimist, st et kahjustatud isik peab tõendama üksnes kehavigastuse või

tervisekahjustuse tekitamist, mitte aga mittevaralise kahju (hingelise ja füüsilise valu) olemasolu

(vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-73-13, p 13). Ehk siis mittevaralise kahju täpset suurust pole

võimalik tõendada ja piisab kui hageja tõendab mittevaralise kahju väljamõistmise aluseks

olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-18-13, p 22). Kehavigastuse ja

tervisekahjustuse korral tuleb mittevaralise kahju, st füüsilise ja hingelise valu tekkimist eeldada

ning mittevaralise kahju hüvitise saamiseks ei pea kannatanu tõendama midagi muud peale selle,

et kahju tekitaja vastutab talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. Hüvitise

suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Kahjustatud isik võib tõendada

suurema rahalise hüvitise saamiseks ka muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid

kehavigastuse tõttu ning sellisel juhul peab kohus otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad

rahalise hüvitise suurust (vt Riigikohtu otsused asjades nr 3-2-1-54-07, p 13 ja nr 3-2-1-85-08, p

11). Rahalise hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada erineva isikukahju (nt erineva

tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust“ (vt

Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13-14).

16. Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peaksid vastama ühiskonna

üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi

autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt Riigikohtu otsused asjades nr 3-2-1-

19-08, p 13; nr 3-2-1-51-05, p-d 22 ja 24). EIK on rõhutanud, et välja mõistetav kahjuhüvitis

peab olema proportsionaalne ja mõistlikus suhtes kantud kahjuga mainele ning kahjude

väljamõistmisel tuleb kaaluda mõlema poole õigusi ning arvestada rikkumise raskusega (vt EIKo

18139/91 Tolstoy Miloslavsky vs Ühendkuningriik; 13.07.1995; EIKo 28199/15 Independent

Newspaper (Irland) Limited vs Iirimaa, 15.09.2017).

17. Mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata

poole taotlusest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku

olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks

kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-159-14, p 16).

18. Käesoleval juhul tekkis hagejal kõrva haav, mida õmmeldi samal päeval, so 15.09.2021.

Puuduvad igasugused andmed selle kohta, et peale kõrva õmblemist oleks hageja kõrva vigastus

tekitanud täiendavaid kaebusi või see oleks mingil määral seganud hageja tavapärast elu peale

15.09.2021. Seega on hageja tervisekahjustus sellise iseloomuga, mis ei ole püsiv ning mis vajas

haiglaravi vaid ühel päeval, so vahetult peale liiklusõnnetust 15.09.2021. Ambulatoorsest

epikriisist nähtub, et haigusjuhtum algas 15.09.2021 kell 12.59 ja lõppes kell 16.25, seega kestis

4,5 tundi. Lisaks ei vajanud patsient valuvaigistit. Sellest saab järeldada, et tegemist ei olnud

hageja jaoks ülemäära valuliku tervisekahjustusega (dtl 8-9). Samas on siiski mittevaralise kahju

väljamõistmine kohtu õiglasel äranägemisel põhjendatud, sest kostja teo ja hageja kõrva

vigastuse vahel esineb põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 alusel. Hinnates hageja õiguste riivet ja

kesvust on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summa

300 eurot. Kohus ei nõustu hageja mittevaralise kahju hüvitamise suurusega 20 000 eurot, mis on

kohtu arvates liigselt ülepaisutatud ning ei ole proportsioonis hageja õiguste rikkumisega.

Hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda muu hulgas asjaolust, et hagejal esinev

tervisekahjustus ei ole püsiva iseloomuga ning see ei tekitanud talle pikaajalisi kaebusi.

Menetluskulude jaotus

19. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg

4 näeb menetluskulude jaotuses kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

20. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevas asjas jätab kohus

menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel.

21. Kohus jätab hagi osalise rahuldamise tõttu TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste

menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata, kuna pooled kannavad oma menetluskulud ise.

Seetõttu kohus ei hinda menetlusosaliste menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust.

22. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Reena Lember

(endise perekonnanimega Nieländer)

Kohtunik