3-22-1491/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. september 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1491

Haldusasi

Gazettoor OÜ, Coinplanet OÜ, Gazetteer OÜ, Brightcoin

OÜ, Gazettaar OÜ ja First Quantum OÜ kaebus Rahapesu

Andmebüroo (RAB) 13.06.2022 otsuste nr 6-1/111-1,

6-3/352-2 ja 6-3/352-3 ning 10.06.2022 e-kirjas toodud

otsuste tühistamiseks ning Rahapesu Andmebüroo

kohustamiseks riigilõivude tagastamiseks või alternatiivselt

riigilõivude tagastamise taotluste uueks läbivaatamiseks.

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja I – Gazettoor OÜ

Kaebaja II – Coinplanet OÜ

Kaebaja III – Gazetteer OÜ

Kaebaja IV – Brightcoin OÜ

Kaebaja V – Gazettaar OÜ

Kaebaja VI – First Quantum OÜ

Kaebajate esindaja v.adv Tõnis Loorits

Vastustaja – Rahapesu Andmebüroo

Vastustaja esindaja Karin Kook

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 06.10.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Gazettoor OÜ, Coinplanet OÜ, Gazetteer OÜ, Brightcoin

OÜ, Gazettaar OÜ ja First Quantum OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Gazettoor OÜ, Coinplanet OÜ, Gazetteer OÜ, Brightcoin OÜ, Gazettaar OÜ ja

First Quantum OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-22-1491

tehtud Tallinna Halduskohtu 06.10.2023 kohtuotsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3-22-1491

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

06.10.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kaebajad esitasid 30.04.2021 Rahapesu Andmebüroole (RAB) taotlused virtuaalvääringu

teenuse pakkuja tegevusloa saamiseks. Iga kaebaja tasus taotluse esitamisel 3 300 euro suuruse

riigilõivu. RAB asus taotlusi läbi vaatama ning teatas kaebajatele sama aasta septembris

kavatsusest keelduda tegevusloa väljastamisest seoses asjaoluga, et ühel kõigi kaebajatega seotud

isikul puudub korrektne ärialane maine. Seepeale võtsid kaebajad vastavalt 10.09.2021 või

17.09.2021 oma tegevusloa taotlused tagasi.

2. Kaebajad I, II, III ja IV esitasid RAB-ile 25.03.2022 taotlused eespool punktis 1 nimetatud

taotluste esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks.

3. RAB tegi 18.04.2022 otsused nr 6-3/246-2, 6-3/244-2 ja 6-3/247-2 ning 25.04.2022 otsuse nr

6-3/242-2, millega jättis need riigilõivu tagastamise taotlused rahuldamata, tuginedes

riigilõivuseaduse (RLS) § 15 lõikele 4 ja asjaolule, et tegevusloa taotluste tagasivõtmise ajaks oli

RAB alustanud taotluste sisulise menetlemise ja asjaolude kontrollimisega ning jõudnud ka

otsuseni, millest oli teavitanud ka taotlejaid.

4. Kaebajad I, II, III ja IV esitasid 18.05.2022 RAB-ile vaided eespool punktis 3 nimetatud

otsuste peale.

5. Kaebajad V ja VI esitasid 18.05.2022 RAB-ile taotlused eespool punktis 1 nimetatud

taotluste esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks.

6. RAB saatis kaebajate esindajale 10.06.2022 e-kirja, milles selgitas, et RAB-i haldusaktide

peale ei saa esitada vaiet, ent RAB vaatas riigilõivu tagastamise taotlused uuesti läbi ning leidis,

et kaebajatele II, III ja IV riigilõivu tagastamata jätmine oli õiguspärane, ent kaebajale I tuleb

riigilõiv 75% ulatuses tagastada, mille kohta edastatakse eraldi otsus.

7. RAB tegi 13.06.2022 otsused nr 6-1/111-1, 6-3/352-3 ja 6-3/352-2 (edaspidi koos „RAB-i

13.06.2022 otsused“), millega otsustas tagastada 75% eespool punktis 1 osutatud riigilõivust

vastavalt kaebajatele I, V ja VI.

8. Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes RAB-i 13.06.2022 otsuste

ning RAB-i 10.06.2022 e-kirjas sisalduvate otsuste tühistamist ning RAB-i kohustamist kõigile

kaebajatele eespool punktis 1 osutatud riigilõivude tagastamiseks täies ulatuses või alternatiivselt

2(8)

3-22-1491

RAB-i kohustamist riigilõivu tagastamise taotluste kohta uute otsuste tegemiseks. Kaebajate

põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.

8.1.

RABi halduskoormus kaebajate taotluse läbi vaatamisel oli tavapärasest palju väiksem,

võttes arvesse, et kõigi kaebajate juhatuse liige, osanik ja tegelik kasusaaja oli sama isik. Väär

on väita, et RAB oli jõudnud lõpliku otsuseni, sest kui see nii olnuks, oleks RAB vormistanud

tegevusloa andmisest keeldumise otsused.

8.2.

Riigilõivu tagastamata jätmine on ebaõiglane olukorras, kus RAB suunas kaebajaid oma

taotlusi tagasi võtma, teades et uue taotluse esitamise korral peavad kaebajad vastavalt

15.02.2022 jõustunud seadusemuudatustele tasuma ligi kolm korda suurema riigilõivu ja

vastama varasemast oluliselt rangematele nõuetele.

8.3.

Kaebajate II, III ja IV tegevuslubade menetlused olid sarnased ja kattusid suuresti

menetlusega, mida käsitleti haldusasjas nr 3-22-222 tehtud kohtuotsuses, kus halduskohus

selgitas, et RLS § 15 lg 2 kohaldamiseks peab haldusmenetlus olema jõudnud lõpufaasi ning

riigilõivu osaliseks tagastamata jätmiseks tuleb haldusorganil põhistada ja tõendada teostatud

toimingutega kaasnenud suuri kulutusi. Siinsel juhul ei olnud haldusmenetlused jõudnud

lõpufaasi, RAB oli teostanud vaid üksikuid toiminguid, millega ei saanud kaasneda suuri

kulusid.

8.4.

RAB-i otsused on puudulikult põhjendatud, ebaproportsionaalsed ja vastuolus võrdse

kohtlemise põhimõttega. Jääb arusaamatuks, miks otsustati kolme taotleja riigilõiv osaliselt

tagastada, ülejäänud kolmele aga mitte, kuigi kõigi menetluste asjaolud olid sarnased.

Kaebajatele riigilõivu osalise või täieliku tagastamata jätmisega on RAB kõrvale kaldunud oma

senisest halduspraktikast, ilma et ta oleks seda millegagi põhjendanud.

8.5.

Kaebajate I, V ja VI puhul lahendas RAB riigilõivu tagastamise taotlused põhjendamatult

RLS § 15 lg 1 p 4 alusel, kuigi kaebajad taotlesid riigilõivu tagastamist RLS § 15 lg 1 p 1 alusel.

9. RAB esitas seisukoha, milles vaidles kaebusele vastu ja esitas kokkuvõttes järgmised

põhjendused.

9.1.

RAB-i 10.06.2022 e-kiri ei ole haldusakt ega vaideotsus, mistõttu on selle tühistamise

nõue lubamatu. Sisuliselt soovivad kaebajad seda e-kirja vaidlustades vaidlustada RAB-i

18.04.2022 otsuseid, ent nende otsuste tühistamise nõude esitamise tähtaeg oli käesoleva

kaebuse esitamise ajaks möödunud.

9.2.

Kaebajatele I, V ja VI riigilõivu tagastamine 75% ulatuses oli põhjendatud. Väär on

kaebajate seisukoht, et menetlused olid erinevad üksnes formaalselt. Iga kaebaja taotlust tuli

käsitleda eraldi, olgugi et tegelikuks kasusaajaks oli sama isik. See, et RAB viib erinevate

taotluste esitajatega seotud füüsilise isikuga läbi ühe vestluse, ei tähenda, et tegemist oleks ühe

menetlusega.

9.3.

Kaebajate I, V ja VI tegevusloa taotlused oli RAB menetlusse võtnud ning viinud läbi

kontrollieseme asjaolude hindamise vastavalt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

seaduse (RahaPTS) §-le 72, sh edastanud juhatuse liikmele korrektse ärialase maine

küsimustikud ja saanud neile vastused. Ei ole oluline, et asjaomaseks juhatuse liikmeks oli sama

isik, sest RAB pidi ikka kõik küsimustikud sisuliselt läbi vaatama ja esitatud vastuseid võrdlema

ega saanud lähtuda eeldusest, et kui isik/isikud on samad, siis on tal ka samad vastused. Ajaks,

mil kaebajad taotlused tagasi võtsid, oli RAB läbi viinud ka vestlused kaebajate juhatuse

liikmete ja kontaktisikutega ning menetlusega peaaegu lõpule jõudnud.

9.4.

RLS § 269 näeb ette riigilõivu tasumise menetluse läbiviimise, mitte üksnes positiivse või

negatiivse otsuse tegemise eest. Riigilõivu tagastamise otsustamisel hindab RAB, kui kaugele

konkreetse taotluse menetluse läbiviimisega jõuti – kui sisuliselt oli menetlus jõudnud lõpuni,

3(8)

3-22-1491

kõik seaduses sätestatud kontrollieseme asjaolud ja esitatud dokumendid ning andmed olid

kontrollitud ja koostamisel oli ka keelduv haldusakt, siis on riigilõivustatud toimingud tehtud.

9.5.

RLS § 15 lg 2 teine lause lubab maha arvestada menetluskulust 25%, millest RAB lähtus,

kuna keerukas oli välja tuua, mitu tundi millisele toimingule kulus ning samuti ei ole

riigiasutusel välja kujunenud keskmist tunnihinda.

10. Tallinna Halduskohus tegi 06.10.2023 otsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt ning

tühistas RAB-i 10.06.2022 e-kirjas toodud otsused, millega RAB jättis muutmata oma 18.04.2022

otsused nr 6-3/244-2, 6-3/246-2 ja 6-3/247-2 ja kohustas RABi uuesti läbi vaatamata kaebajate II,

III ja IV taotlusi. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Halduskohus mõistis

vastustajalt kaebajate kasuks välja menetluskulu 516,50 eurot, jättes muus osas menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

10.1. RAB käsitles kaebajate I, II, III ja IV 18.05.2022 taotlusi menetluse uuendamise

taotlusena haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 tähenduses. Sisuliselt otsustas RAB nende

kaebajate taotluse menetlused uuendada ning jättis 10.06.2022 e-kirjaga kaebajate II, III ja IV

osas oma varasema otsuse muutmata, ent tegi kaebaja I osas 13.06.2022 uue otsuse, millega

tagastas sellele kaebajale 75% riigilõivust. Seega tuleb RAB-i 10.06.2022 e-kirja pidada

haldusaktiks osas, milles RAB leidis, et on õiguspäraselt jätnud riigilõivu tagastamata

kaebajatele II, III ja IV.

10.2. Vastustaja lähtus kaebajate taotluste lahendamisel iseenesest õigesti RLS § 15 lg 1

punktist 4, seevastu RLS § 15 lg 1 p 1 ei kuulu kohaldamisele, sest kaebajad ei tasunud RAB-ile

tegevusloa taotluse esitamisel enam kui RLS ette nägi.

10.3. Menetlustoimingute läbiviimist haldusmenetluse käigus ei saa võrdsustada taotluse

sisulise läbivaatamisega. Väär on vastustaja seisukoht, et riigilõivu ei saa tagastada, kuna

vastustaja oli juba alustanud taotluste menetlemisega. Vältimaks haldussüsteemi ülekoormamist

läbimõtlematult esitatud taotlustega, võimaldab RLS § 15 lg 2 aga tagastatavast summast maha

arvata taotluse läbivaatamisega kaasnenud menetluskulu ning kui selle täpset suurust ei ole

võimalik kindlaks teha, siis 25% toimingu eest ette nähtud riigilõivust. Sellist võimalust

tagastamisele kuuluvat riigilõivu vähendada ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Siinsel juhul

ei nähtu siiski, et vastustaja oleks käsitlenud kaebajate II, III ja IV taotluste läbivaatamisega

kaasnenud kulude suurust või kaalunud neile kaebajatele riigilõivu osalist tagastamist RLS § 15

lg 2 alusel. See on oluline viga, mis võis mõjutada asja otsustamist ja seetõttu tuleb tühistada

RAB-i 10.06.2022 e-kirjas sisalduvad otsused jätta 18.04.2021 tehtud otsused muutmata ning

kohustada RAB-i kaebajate II, III ja IV taotluste uueks läbivaatamiseks.

10.4. 13.06.2022 otsustes on RAB nõuetekohaselt põhjendanud, miks tuleb kaebajatele I, V ja

VI tagastamisele kuuluvat riigilõivu RLS § 15 lg 2 alusel 25% võrra vähendada. Poolte vahel ei

ole vaidlust, et kaebajate I, V ja VI taotluste menetluse käigus tegi RAB 13.06.2022 otsustes

nimetatud menetlustoimingud. Neid toiminguid arvesse võttes ei ole kulude tekkimises kahtlust.

Seetõttu ei ole RAB-i 1.06.2022 otsuste tühistamise nõue põhjendatud.

10.5. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele ei viita see, et RAB on teatavatele teistele

isikutele 08.02.2023 otsusega nr 6-3/36-3, 09.01.2023 otsusega nr 6-3/705-2 ja 03.03.2023

otsusega nr 6-1/105-2 sarnaste taotluste esitamisel tasutud riigilõivu täies ulatuses tagastanud,

kuna eelviidatud otsuses osutatud menetlused piirdusid vaid puuduste kõrvaldamise teadete

esitamisega, ent RAB ei jõudnud neis menetlustes dokumentide sisulise analüüsini või

tegevusloa andmise osas seisukoha kujundamiseni.

10.6. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele pooles ulatuses, tuleb vastustaja kanda jätta 50%

kaebajate menetluskuludest. Kaebajate õigusabikulu suurus on iseenesest põhjendatud, ent pole

alust mõista seda vastustajalt välja koos käibemaksuga, kuna kaebajad ei ole kinnitanud, et nad

4(8)

3-22-1491

ei ole käibemaksukohustuslased või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi

arvestada. Ühtlasi on õigusabikulude arved esitatud Complium OÜ-le, kes on

käibemaksukohustuslane. Seega tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista pool tasutud

riigilõivust ja õigusabikulust ilma käibemaksuta ehk (120+913):2= 516,50 eurot ning muus

osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

11. Kaebajad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad esiteks tühistada halduskohtu otsus

osas, millega jäeti kaebajate I, V ja VI kaebus rahuldamata ning teha uus otsus, millega

tühistatakse RAB-i 13.06.2022 otsused ja kohustatakse RAB-i kaebajate I, V ja VI taotluste

rahuldamiseks täies ulatuses ning teiseks tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti osa

kaebajate menetluskuludest nende enda kanda ja teha selles osas uus otsus, millega mõistetakse

vastustajalt kaebajate kasuks välja kõik menetluskulud koos käibemaksuga. Apellatsioonkaebuse

põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

11.1. Halduskohus leidis vääralt, et RAB ei rikkunud 13.06.2022 otsuseid tehes võrdse

kohtlemise põhimõtet. Kaebajate 01.09.2023 menetlusdokumendile lisatud RAB-i otsustes nr

6-3/36-3, 6-3/705-2 ja 6-1/105-2 käsitletud olukorrad ei erinenud oluliselt kaebajate I, V ja VI

omast. Halduskohus on ebavõrdse kohtlemise käsitlemisel põhjendamatult tähelepanuta jätnud

selle, et 15.03.2022 jõustunud seadusemuudatustega muudeti virtuaalvääringu teenuse pakkujate

tegevuslubade kontrolliesemetega seonduvaid nõudeid täielikult ning tegevusluba omavatel

ettevõtjatel tuli viia ennast muudetud nõuetega kooskõlla ja esitada vastavad dokumendid ehk

tegevusloa muutmise taotlus RAB-ile kolme kuu jooksul. Need tegevusloa muutmise taotlused

– millega seoses tehti ka kaebaja 01.09.2023 menetlusdokumendile lisatud otsused – olid

sisuliselt samaväärsed tegevuslubade esmataotlustega.

11.2. Halduskohus jättis põhjendamatult arvesse võtmata, et kaebajate I, V ja VI taotluste

menetluses oli ainsaks aasta jooksul läbi viidud sisuliseks toiminguks juhatuse liikme korrektse

ärialase maine kontroll, mis tähendas enne 15.03.2022 kehtinud RahaPTS redaktsiooni § 72 lg 1

p 11 kohaselt sisuliselt karistusregistri andmete kontrollimist või standardsete küsimustike

esitamist. Seevastu menetluses, millega seoses tegi RAB otsuse nr 6-3/36-3, tegi RAB märksa

koormavamaid toiminguid esitatud dokumentide ja taotleja esitatud vastuväidete läbi

töötamisel, ent sellegipoolest tagastati viidatud juhul taotlejale taotluse esitamisel tasutud

riigilõiv täies ulatuses.

11.3. Halduskohus leidis vääralt, et kaebajate osutatud varasemate otsustega nr 6-3/36-3, 6-

3/705-2 ja 6-1/105-2 seotud menetlustes ei võtnud RAB lõplikku seisukohta. Näiteks otsuse 6-

3/36-3 punkti 6 kohaselt edastas RAB selles menetluses taotlejale isegi taotluse läbi vaatamata

jätmise ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse projekti. Halduskohus leidis vääralt, et

otsuse projekti edastamine ei ole käsitatav lõpliku seisukoha võtmisena, ent kaebajate

esindajaga toimunud vestluse lõpus välja öeldu seda on.

11.4. Halduskohus on põhjendamatult mööda vaadanud RAB-i 13.06.2022 otsuste

põhjendamispuudustest. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks pidas ta põhjendatuks kohaldata

erandit vastavalt Riigikohtu otsusele kohtusjas 3-3-1-29-12. Samas eiras halduskohus

haldusasjades 3-22-222 ja 3-18-2263 tehtud Tallinna Halduskohtu otsustes võetud seisukohti.

Haldusorgan ei või kohtumenetluses haldusakti põhjendusi uutega asendada.

11.5. Halduskohus on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, märkides, et

RAB on arusaadavalt teinud taotluste menetlusega seonduvalt toiminguid ja kandnud kulusid,

ent jätnud samas põhjendamata, kuidas mõjutab seda arusaamist asjaolu, et RABi otsustes nr 6-

5(8)

3-22-1491

3/36-3, 6-3/705-2 ja 6-1/105-2 on vastustaja teinud veel rohkem, veel mahukamaid ja veel

kulukamaid toiminguid, ent ikka tagastanud taotlejatele riigilõivu 100% ulatuses.

11.6. Riigilõivu täies mahus tagastamata jätmine on ebaproportsionaalne. Väär on halduskohtu

järeldus, et RAB tegi menetluses kõik vajalikud toimingud. Eelkõige ei koostanud vastustaja

lõpliku otsuse projekti ega edastanud seda taotlejale seisukoha ja vastuväidete esitamiseks

vastavalt HMS §-le 40. Lisaks ei nähtu 13.06.2022 otsusest, et vastustaja oleks üldse

kontrollinud menetluses midagi muud peale juhatuse liikme ärialase maine, ent see kontroll on

standardne toiming. Lisaks toimetas RAB juhatuse liikmega seotud kontrollitoiminguid ühe

korra, mitte iga kaebaja puhul eraldi, kuna kaebajate juhatuse liikmeks oli sama füüsiline isik.

11.7. Halduskohus leidis vääralt, et RLS § 15 lg 2 teise lause kohaldamise eeldused olid

täidetud. Väär on järeldus, et RAB oli jõudnud tegevuslubade menetlustega lõpufaasi, kuna

RAB ei kontrollinud menetluses kaebajate (taotluste) vastavust kõigile RahaPTS-st tulenevatele

nõuetele. Lisaks ei nähtu, et RAB oleks isegi üritanud menetlustoimingutega seotud kulusid

määratleda.

11.8. Halduskohus leidis vääralt, et menetluskulud tuleb välja mõista ilma käibemaksuta.

Kaebajate taotlus hüvitada kulud koos käibemaksuga on kaudselt kinnitus sellest, et kaebajad ei

ole käibemaksukohuslased, lisaks oleks saanud kohus selles veenduda käibemaksukohustuslaste

registri kaudu. Isegi, kui kohtumenetlusega seonduvad kulud on kandnud Complium OÜ ja

temal kui käibemaksukohuslasel tekib võimalus käibemaks tagasi arvestada, siis selge on see, et

Complium OÜ-l tekib nõue kaebajate vastu, milleks ta esitab kaebajatele arve koos

käibemaksuga, mille kaebajad peavad tasuma.

12. Vastustaja esitas seisukoha, milles vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning kus esitab

eelkõige järgmised vastuargumendid.

12.1. Halduskohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse põhjendava osa punktis 19 õigesti, et

kaebajate 01.09.2023 menetlusdokumendile lisatud RAB-i otsustega seotud menetluste asjaolud

erinesid kaebajate I, V ja VI taotluste menetluste omadest. Lisaks ei puutu teiste isikute

tegevusloamenetlustega seotud otsused siinsel juhul asjasse. Näiteks RAB-i otsuse nr 6-3/36-3

asjaoludest nähtub, et taotleja oli esitanud kohustuslikud dokumendid võõrkeeles ning

mõistmaks, et dokumendid ei ole eesti keeles kulub üksnes hetk ja sisu ei kontrollita. RAB-i

otsuste nr 6-3/705-2 ja nr 6-1/105-2 puhul esinesid taotluses samuti puudused, mis välistasid

taotluse sisulise läbivaatamise. Viidatud juhtudel ei jõudnud RAB tegevusloa muutmistaotlustes

lõpliku sisulise otsuseni, ega tuvastanud, kas taotlejad vastavad RahaPTS-is sätestatud

sisulistele nõuetele. Seevastu kaebajate tegevusloa menetluses jõudis RAB sisulise menetluseni,

st kontrollis kaebajate vastavust RahaPTS-is sätestatud kohustuslikele kontrollieseme

asjaoludele, sisulise menetluse alustamiseks olid esitatud kõik dokumendid. Juhatuse liikme

RahaPTS-is sätestatud nõuetele vastavuse hindamisel ei piirdu RAB küsimustiku esitamisega,

vaid otsib isiku kohta teavet avalikest allikatest. Ajakulu kaasneb ka vestluse ettevalmistamise

ja läbiviimisega. Siinsel juhul oli RAB menetluse peaaegu lõpule viinud, vormistamata oli

üksnes lõplik keelduv haldusakt.

12.2. Halduskohus leidis õigesti, et põhjendamispuudused ei tingi RAB-i 13.06.2022 otsuste

tühistamist. Halduskohus juhindus õigesti haldusasjas nr 3-3-1-29-12 tehtud Riigikohtu otsuse

punktis 20 võetud seisukohast. RLS § 15 lg 2 lubab tasutud riigilõivust 25% maha arvestada

juhtudel, kui menetlusega on kulud kaasnenud, ent haldusasutusel ei ole võimalik täpset kulu

kindlaks määrata. Täiendav põhjendamiskohustus on haldusasutusel siis, kui ta arvab tasutud

riigilõivust maha enam kui 25%.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6(8)

3-22-1491

13. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all esiteks

küsimus, kas põhjendatud oli RAB-i 13.06.2022 otsustega kaebajatele I, V ja VI tagastatava

riigilõivu vähendamine 25% võrra. Teiseks on vaidluse all küsimus, kas halduskohus võis mõista

kaebajate kasuks õigusabikulud välja ilma käibemaksuta. Halduskohtu otsus on

apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud.

14. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate väitega, et ainuüksi RAB-i 13.06.2022 ostuste

põhjendamispuudused peaksid tingima nende otsuste tühistamise. Ringkonnakohus tõdeb, et

otsuste õiguslik põhjendus on puudulik, kuna otsustes ei ole viidatud RLS § 15 lõikele 2, mis

ometi oli ilmselgelt riigilõivu osalise tagastamata jätmise õiguslikuks aluseks. See on aga

ebaoluline põhjendamispuudus, mis ei too kaasa otsuste tühistamist. Vaidlustatud otsustest on

üheselt mõistetav, et RAB otsustas kaebajatele RLS § 15 lg 1 p 4 alusel tagastamisele kuuluvat

riigilõivu vähendada 25% võrra põhjusel, et taotluste menetlemisel oli juba tehtud rida

toiminguid. Nagu halduskohus sedastas, ei ole poolte vahel vaidlust selles, et 13.06.2022 otsustes

loetletud toimingud RAB neis menetlustes tegi, st eelkõike edastas kaebajate tegelikule

kasusaajale ärialase maine küsimustikud ja viis viimasega läbi vestluse. Sellele eelnevalt pidi

RAB igal juhul kontrollima vähemalt taotluste formaalset nõuetekohasust. On ilmne, et selliste

toimingutega kaasnes menetluskulu RLS § 15 lg 2 tähenduses. Viidatud sättes kasutatud mõistet

„menetluskulu“ tuleb sisustada laialt ehk nii, et see hõlmab põhimõtteliselt igasugust kulu, mille

pädev asutus taotluse läbivaatamiseks teeb. Sinna hulka kuulub muu hulgas taotluse läbi

vaatamisega seotud toimingute tegemisega kaasnevale ajakulule vastav ametnike või töötajate

palgakulu.

15. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb RLS § 15 lõiget 2 mõista selliselt, et enne taotluse

läbivaatamist, st enne taotluse kohta lõpliku otsuse või taotletud toimingu tegemist taotluse

tagasivõtmise korral tagastamisele kuuluvat riigilõivu võib 25% võrra vähendada alati, kui

taotluse menetlemiseks on tehtud mingisuguseidki selle sisuliseks läbivaatamiseks vajalikke

toiminguid, millega olemuslikult pidid kaasnema haldusorganile kulud. Seejuures tagastatava

riigilõivu vähendamiseks 25% võrra ei pea haldusorgan tõendama, kui suured need kulud olid.

RAB leiab õigesti, et kulude tekkimise ja suuruse tõendamise vajadus tekib juhul, kui

haldusorgan soovib tagastamisele kuuluvat riigilõivu vähendada enam kui 25% võrra.

Põhjendamatu on kaebajate etteheide, et RAB isegi ei ole püüdnud kulusid arvestada. RLS § 15

lg 2 teise lause mõte ongi selles, et haldusorgan ei pea taotluse läbivaatamisega kaasnenud

menetluskulusid arvestama, kui ta ei pea seda otstarbekaks. Üldjuhul kaasneks sellise kulude

arvestamisega täiendav halduskoormus ja kulud. Seetõttu piisab tagastamisele kuuluva riigilõivu

vähendamiseks 25% ulatuses sellest, kui haldusorgan näitab ära, et menetluse käigus on tehtud

toiminguid, millega pidi kaasnema kulu, sh ametniku või töötaja palgakulu. Teistsugune

tõlgendus, mille kohaselt peaks haldusorgan ka RLS § 15 lg 2 teise lause kohaldamisel asuma

menetluskulusid põhjendama või arvestama, oleks vastuolus selle sätte eesmärgiga ning muudaks

selle sisutuks. Eeltoodut arvesse võttes ei ole RLS § 15 lg 2 teise lause kohaldamise lubatavuse

hindamisel oluline, kas menetlus on jõudnud lõpufaasi või mitte ega hinnata seda, kuivõrd

koormavad olid haldusorgani jaoks toimingud, mille ta enne taotluse tagasivõtmist juba tegi.

Eelviidatud sätte kohaldamine oleks välistatud vaid juhul, kui haldusorgan ei ole enne taotluse

tagasivõtmist ühtki sisulist toimingut teinud, nt on piirdunud üksnes taotluse registreerimisega

oma dokumendihaldussüsteemis või pelgalt taotleja teavitamisega taotluse kättesaamisest. Tõsi,

ka selliste toimingutega kaasneb iseenesest menetluskulu, ent sellist kulu saab pidada ilmselgelt

ebaproportsionaalselt väikeseks. Olukorras aga, kus haldusorgan on taotluse juba n-ö avanud ja

asunud selle sisuliselt läbi vaatamiseks toiminguid tegema – sh on jätnud taotluse käiguta,

nõudnud puuduste kõrvaldamist, nõudnud tõendite või täiendava teabe esitamist, kuulanud isiku

või tema esindaja ära vms – tuleb eeldada, et menetlusega on kaasnenud menetluskulud, mille

kompenseerimiseks võib haldusorgan taotluse tagasivõtmise korral tagastamisele kuuluvat lõivu

7(8)

3-22-1491

vähendada 25% võrra ilma, et ta peaks kuidagi täiendavalt sellise vähendamise vajalikkust

põhjendama.

16. RLS § 15 lg 2 teise lause kohaldamise põhjendatuse seisukohast ei ole tähtsust asjaolul, et

siinsel juhul olid kaebajate tegevusloa taotlused sarnased ning kõigi kaebajate tegevust juhtis ja

korraldas sama füüsiline isik, kellega RAB viis läbi ühe vestluse. Olenemata võimalikust

sisulisest sarnasusest oli tegemist erinevate juriidiliste isikute esitatud taotlustega, millest igaüht

tuleb nii riigilõivu tasumist kui tagastamist puudutavas osas vaadelda eraldi. RLS riigilõivu

tasumisel ja tagastamisel kaubandusele omaseid grupi- või hulgisoodustusi ette ei näe.

17. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate väitega, mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte

rikkumist. Asjaolu, et RAB ei ole teistes menetlustes sarnaste taotluste tagasivõtmise korral

tagastamisele kuuluvat riigilõivu vähendanud, ei tekita võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt

kaebajatele subjektiivset õigust nõuda sarnase halduspraktika kohaldamist ka nende suhtes. Siinse

vaidluse lahendamiseks ei ole seetõttu vajalik hinnata, kas või kuivõrd sarnanesid kaebajate

01.09.2023 menetlusdokumendile lisatud RAB-i otsustes käsitletud menetlused, neis tehtud

toimingud ja nendega kaasnevad võimalikud kulud siinses asjas vaidluse all olevates RAB-i

13.06.2022 ostustes käsitletutega. Siinsel juhul pidi halduskohus kontrollima ja kontrolliski seda,

kas konkreetselt kaebajatele riigilõivu osaline tagastamata jätmine oli seaduse kohaselt lubatav.

RLS § 15 lg 2 teise lause kohaldamine on pealegi eelkõige otstarbekuse küsimus. Lisaks sellele ei

ole haldusorganil keelatud oma halduspraktikat muuta.

18. Halduskohus mõistis kaebajate kasuks menetluskulud õigesti välja ilma käibemaksuta.

Haldusasjas nr 3-20-663 tehtud 11.05.2022 kohtuotsuses asus Riigikohus oma varasema

praktikaga võrreldes teistsugusele seisukohale ning selgitas, et juhul kui menetlusosaline, kes

taotleb vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmist, ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi

arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja käibemaksuta. Eelviidatud

kinnitusena saab ringkonnakohtu hinnangul kõne alla tulla sõnaselge avaldus kas kohtule esitatud

menetlusdokumendis või kohtuistungi protokollis. Õige ei ole kaebajate seisukoht, et

menetluskulude väljamõistmise taotluse esitamine selliselt, et seal on näidatud õigusabikulu koos

käibemaksuga, tähendab kaudset kinnitust, et menetlusosalisel ei ole õigust käibemaksu tagasi

arvestada. Kaebajate tõlgendus muudaks Riigikohtu eelviidatud otsuses nimetatud kinnituse

esitamise tarbetuks. Kuna kaebajad ei kinnitanud halduskohtule, et nad ei saa õigusabikuludelt

käibemaksu tagasi arvestada, mõistis halduskohus põhjendatult kaebajate kasuks need kulud välja

ilma käibemaksuta.

19. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks

menetluskulude välja mõistmist, jäävad apellatsioonimenetlusega seotud kulud menetlusosaliste

endi kanda.

(digitaalselt allkirjastatud)

8(8)