3-21-2168/51 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. september 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2168

Haldusasi

T.T , J.Y , Q.C , A.O , H.E, M.X, M.X, X.I , E.B, T.A,

I.Z-i , R. N, Z.V, N.L-i, U.T , Q.G, P.U ja M.B kaebused

Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusele nr 305

„COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud

meetmed ja piirangud.“

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebajad – T.T , J.Y , Q.C, A.O , H.E, M.X, M.X, X.I,

E.B, T.A , I.Z , R. N, Z.V, N.L, U.T, Q.G, P.U ja M.B,

esindaja v.adv Heldur Otti

Vastustaja – Vabariigi Valitsus,

esindajad v.adv Ants Nõmper ja v.adv Kairi Kilgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15.03.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Vabariigi Valitsusele apellatsioonkaebuse lisad 1 ja 2.

2. Rahuldada Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus. Tühistada haldusasjas nr

3-21-2168 tehtud Tallinna Halduskohtu 15.03.2023 otsus. Teha uus otsus, millega

jätta T.T , J.Y , Q.C , A.O , H.E, M.X, M.X, X.I , E.B, T.A, I.Z-i , R. N, Z.V , N.L-

i , U.T, Q.G , P.U ja M.B kaebused rahuldamata.

3. Jätta halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

SELGITUSED

3-21-2168

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

06.10.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Vabariigi Valitsus (VV) andis 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku

tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (vaidlustatud korraldus), mida järgnevate VV

korraldustega korduvalt muudeti. Vaidlustatud korraldusega kehtestati mitmesuguseid

piiranguid, millest siinse vaidluse seisukohast on olulised järgmised. Esiteks võis

täiskasvanud inimene vaidlustatud korralduse punktis 10 loetletud tegevustest (nt huviharidus,

treeningud, spordivõistlused, teatrietendused, samuti toitlustusasutuste külastamine jpm) osa

võtta tingimusel, et ta on COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga

võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi

(koroonatõend). Seejuures kuni 25.10.2021 võis täiskasvanud inimene neis tegevustes osaleda

ka siis, kui esitas negatiivse tulemusega tõendi SARS-CoV-2 testi tegemise kohta. Teiseks

pidi täiskasvanud inimene avalikes siseruumides viibimisel kandma kaitsemaski. Kuni

25.10.2021 oli kaitsemaski kandmise lubatud alternatiiviks suu ja nina katmine muul viisil.

2. Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada

vaidlustatud korralduse osas, milles nähti eelviidatud tegevustes osalemise eeldusena ette

koroonatõendi esitamise kohustus ning milles kohustati kandma avalikes siseruumides

kaitsemaski. Alternatiivselt taotlesid kaebajad vastavas osas vaidlustatud korralduse

õigusvastasuse tuvastamist. Samuti taotlesid kaebajad, et kohus keelaks VV-l edaspidi

COVID-19 haiguse tõkestamiseks kaitsemaski kandmise või koroonatõendi esitamise

kohustuse kehtestamise ilma, et riigis oleks välja kuulutatud eriolukord. Kaebajate

põhiargumendid olid kokkuvõttes järgmised.

2.1.

Koroonatõendi esitamise kohustus rikub nende õigust eraelu puutumatusele, kuna

sellega kaasneb nende terviseandmete lubamatu töötlemine, samuti nende isikusamasuse

lubamatu tuvastamine vaidlustatud korralduse punktis 10 nimetatud tegevusi läbi viivate

eraõiguslike isikute poolt. Andmekaitsega seotud küsimusi ei ole vaidlustatud korralduse

põhjendustes üldse käsitletud. Ei nähtu, mismoodi on tagatud, et kaebajate terviseandmed ei

saa teatavaks isikutele, kellel pole õigust ega vajadust neid andmeid saada.

2.2.

Vaidlustatud piirangud rikuvad kaebajate õigust võrdsele kohtlemisele, kuna

vaidlustatud korraldus jagab isikud kahte rühma – ühed, kes peavad avalikele üritustele jms

sissepääsuks tõendama enda nakkusohutust ja teised, kes peavad tõendama enda

2(15)

3-21-2168

vaktsineeritust, kusjuures vaktsiinid on riigi poolt tasuta, kuid testid tasulised. Niisugune

piirang põhjustab lubamatu vaktsineerimissunni.

2.3.

Vaidlustatud korralduse andmisele eelnevalt oli olemasolevate teadusandmete põhjal

üldteada, et vaktsineeritud inimesed võivad uuesti nakatuda ja nakkushaigust levitada,

mistõttu ei saanud immuniseerimistõend kinnitada isiku nakkusohutust.

2.4.

Kaitsemaski kandmise kohustuse kehtestamist ei ole nõuetekohaselt põhjendatud, muu

hulgas ei selgu, miks eirati teadusnõukoja soovitust maski kandmise kohustust mitte ette

näha. Tervetele isikutele kehtestatud maskide kandmise või nina ja suu katmise nõue on

ebamõistlikult koormav võrreldes sellest nõudest saadava kasuga nakkuse leviku

tõkestamiseks. Põhjendamatult on eiratud nii Eesti kui teiste riikide kogemust, mille

kohaselt kaitsemaskide kandmine või nina ja suu katmine ei peata SARS-CoV-2 viiruse

levikut.

3. Vastustaja vaidles kaebusele vastu, tuginedes kokkuvõttes järgmistele argumentidele.

3.1.

Vaidlustatud meetmed ja piirangud olid epidemioloogilist olukorda arvestades

COVID-19 leviku tõkestamiseks avaliku huvi kaitseks vajalikud, sobivad ning

proportsionaalsed. Vaidlustatud korralduse punktiga 17 oli tagatud isikuandmete ja eraelu

võimalikult ulatuslik kaitse. Ürituste korraldajale vaidlustatud korralduse punktiga 16

pandud tõendite kontrollimise kohustuse õiguslikuks aluseks on isikuandmete kaitse

üldmääruse (IKÜM) art 6 punkti 1 alapunkt c. Tegevuses osalemiseks toimus koroonatõendi

ja selle esitaja nime kontrollimine vaid mõne sekundi jooksul, seega toimus võimalikult

väheste andmete kogumine, mis oli kooskõlas IKÜM art 5 punkti 1 alapunktiga c.

3.2.

COVID-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkusena. Riigil

lasus kohustus viia nakkusoht miinimumini, piirates sobival viisil isikute kokkupuutumise

võimalusi.

3.3.

Mõistagi ei saanud ainuüksi maskikandmise kohustus viiruse levikut peatada, ent see

ei tähenda, et meede oleks sobimatu ja ebavajalik. Igasugune kaitsemask takistab näo

katsumist ja aitab seeläbi vältida kätelt viiruste kandmist limaskestadele ning vastupidi –

inimene ei katsu oma viirusega saastunud limaskesti ja ei kanna viirust kätega edasi

ukselinkidele, poeriiulis olevatele kaupadele jne. Kaitsemaski kui füüsilise barjääri näo ees

kandmine vähendab võimalust, et läheduses köhivalt inimeselt jõuab viirus pritsmetega terve

inimeseni koguses, mis põhjustab nakatumise. Maskikandmise kohustus kehtestati tol hetkel

teadaolevatele rahvusvaheliste pädevate organisatsioonide juhistele (WHO ja ECDC)

tuginevalt, mis omakorda põhinesid olemasolevate teaduspõhiste uuringute tulemustel.

3.4.

Vaktsineerimist sai pidada tõhusaks meetmeks nakkushaiguse leviku tõkestamisel.

Olemasolevatest teadusandmetest nähtus, et võrreldes haiguse läbipõdenud vaktsineerimata

isikutega on vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem tõenäosus COVID-19 viirusesse

nakatuda ja viirust edasi levitada. Professor Krista Fischer avaldas 23.08.2021 Eesti juuli- ja

augustikuu andmete põhjal koostatud diagrammi, millest nähtus, et täielikult vaktsineeritud

inimestel on 4 korda väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega

haigust läbi põdenud. Lisaks on tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda vaktsineeritul

üle 8 korra väiksem kui inimesel, kes ei ole vaktsineeritud. Ka Tartu Ülikooli juhitava

seireuuringu tulemustest nähtus, et vaktsineeritute nakatumistõenäosus on kolm korda

väiksem kui neil, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud.

3.5.

Negatiivne test ei kaitse nakatumise ega raske haigestumise eest ega ole efektiivne

nakkuse leviku takistamisel. Negatiivse testi andnud inimene ei pruugi olla nakkusohutu.

3(15)

3-21-2168

3.6.

Põhiõiguste riivet õigustab ülekaalukas avalik huvi. Haiglates oli katkestatud

plaaniline statsionaarne ravitöö, et katta COVID-19 haiglaravi vajadust ning tõsta

ravivõimekust. Kõrget riskitaset arvestades tuli otsuste tegemisel lähtuda

ettevaatuspõhimõttest, millest tulenevalt ei saanud anda laiemaid vabadusi isikutele, kellel

teaduspõhistele andmetele tuginedes puudus kaitse COVID-19 vastu. Igaühel oli võimalus

end tasuta vaktsineerida ja seeläbi võimalus piirangute kohaldamisalast väljuda. Kui

kaebajad end vaktsineerida ei soovinud, pidid nad leppima avalikes huvides kehtestatud

piirangutega.

4. Tallinna Halduskohus tegi 15.03.2023 otsuse, millega rahuldas kaebajate kaebuse

osaliselt ning tuvastas kaebajate suhtes vaidlustatud korralduse õigusvastasuse esiteks osas,

milles see nõudis punktis 10 nimetatud tegevustes osalemise eeldusena COVID-19 haiguse

vastast vaktsineerimist ning kohustas esitama tõendi enda vaktsineerituse või haiguse

läbipõdemise tõendamiseks ning teiseks osas, milles see kohustas kandma avalikes

siseruumides viibimisel kaitsemaski või katma nina ja suu. Muus osas jättis halduskohus

kaebuse rahuldamata, jättes menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Halduskohtu

põhjendused on kokkuvõttes järgmised:

4.1.

Tegevustes osalemise eeldusena koroonatõendi esitamise kohustuse eesmärk (eelkõige

pärast 25.10.2021, mil tegevustes osaleda ei saanud enam negatiivse testitulemuse alusel)

oli survestada inimesi end vaktsineerima. Kuivõrd n-ö läbipõdemistõendi kehtivusaeg oli

lühike, sunniti ka haiguse läbi põdenud isikud end vaktsineerima. Vaktsineerimine ning

vaktsineerimata isikute tegevustes osalemise piiramine ei saa olla põhiõiguste riivamise

legitiimne eesmärk.

4.2.

Vastustaja viidatud teadusallikad viitasid vaktsiinide teatavale tõhususele, ent

vastustaja ei oleks tohtinud eirata seda, et kõik need seisukohad ja järeldused lähtuvad siiski

samal ajal tõsiasjast, et ka vaktsineeritud isikud haigestuvad, levitavad haigust edasi ning ka

vaktsineeritud isikud satuvad haiglasse, sh ka ajal, mil vaktsineerimise tõend kehtib, samuti

tõsiasjast, et vaktsiinide tõhusus ajas langeb. Kuna uuringud kinnitasid, et ka vaktsineeritud

võivad haigestuda ja viirust potentsiaalselt edasi kanda, siis nakkushaigete isikute

tuvastamise ega ka haiguse leviku ärahoidmise eesmärkidel ei olnud vaktsineerimise nõuded

sobivad. Kuna tõendatult puudus vajalik kaitse ka vaktsineeritud isikutel, polnud

vaktsineerimiseks survestamine ja laiemate vabaduste võimaldamine vaktsineeritud isikutele

millegagi põhjendatud. Vastustaja on vaktsineerimisnõude sobivusele hinnangu andnud vaid

valitud järeldustele tuginedes, samas kui mistahes kriitilised ja meetme sobivuse kahtlusele

viitavad andmed on jäetud täielikult arvestamata. Seejuures ei ole vastustaja arvestanud

vaktsiinide tõhususe osas teiste riikide praktikat. Vastustaja on täielikult ignoreerinud

mitmeid mahukaid teadusuuringuid, mis ometi olid vaidlustatud korralduse andmise ajaks

avaldatud.

4.3.

Vastustaja ei ole nõuetekohaselt põhjendanud, miks kaotati täiskasvanutele võimalus

osaleda tegevustes testitulemuse alusel, samas kui alaealistele jäi see võimalus alles.

4.4.

Vaktsineerimisnõude kehtestamisel ei ole arvestatud riskidega, eelkõige sellega, et

vaktsiinide pikaajalise mõju kohta inimeste tervisele ei olnud piisavat teavet. Üksikisiku

poolt terviseriski sunduslik võtmine ei saa olla põhjendatud üldise huviga. Vastustaja ei

arvestanud ka meetmetega kaasnevaid sotsiaalseid probleeme ja tagajärgi ühiskonnast

tõrjutud isikutele.

4.5.

Mis puudutab kuni 25.10.2021 kehtinud võimalust osaleda tegevustes negatiivse

testitulemuse alusel, siis ei saanud eesmärgipärane ega proportsionaalne olla valikuline ja

üksnes vaktsineerimata isikutele suunatud testimine, kuna ka vaktsineeritud isikud

haigestusid ja levitasid haigust nagu vaktsineerimata isikudki. Kui testimise nõue oleks

4(15)

3-21-2168

kehtinud kõigile isikutele sõltumata vaktsineerimise staatusest, olnuks see eesmärgipärane ja

sobiv meede nii nakkushaigete tuvastamiseks kui nakkushaiguse leviku ärahoidmiseks.

Lisaks pidi VV testi tulemust nõudes ette nägema ka testi tegemise kulude katmise riigi

vahenditest. Olukorras, kus vaktsineerimise kulude katmine oli riigi poolt tagatud, on

arusaamatu, et testimise (mis ainsana kõigist meetmetest aitab ka tegelikult tuvastada

nakkushaige isiku) kulu tuli isikul endal kanda.

4.6.

Vaidlustatud korralduse andmise ajal oli teada, et maskide kandmine põhjustas pideva

nahakontaktis olemise tõttu terviseprobleemidest minimaalselt nahaärritust ja muid

nahaprobleeme, aga ka silmaprobleeme ja võis põhjustada muid terviseprobleeme, näiteks

teatavate uuringute kohaselt peavalusid. Maski kandmise kohustuse eesmärki – takistada

nakkushaiguse levikut – tuleb pidada legitiimseks, kuid niivõrd üldine ja laiaulatuslik näo

katmise kohustus saab olla põhjendatud ja sobiv üksnes juhul, kui selle tõhusust ja sobivust

nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kinnitavad piisavalt veenvalt teaduspõhised andmed.

Vaidlustatud korralduse seletuskirjas esile toodud ja vastustaja poolt kohtumenetluses

esitatud põhjendused ei veena, et maskikandmise kohustus on viiruse leviku tõkestamiseks

sobiv.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Vabariigi Valitsus esitas apellatsioonkaebuse, paludes tühistada halduskohtu ostus ja

teha uus otsus, millega jätta kaebused rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kesksed väited on

järgmised.

5.1.

Halduskohus tuvastas vääralt kaebajate kaebeõiguse. Osad kaebajatest olid

vaktsineeritud ning neil oli koroonatõend, millega nad said tegevustes osaleda.

Koroonatõendita kaebajatel puudus korralduse nr 305 tuvastamisnõude esitamiseks

kaebeõigus tulenevalt asjaolust, et korraldus nr 305 tunnistati alates 15.04.2022 kehtetuks.

Preventiivset huvi kaebajatel tuvastuskaebuse esitamiseks olla ei saanud. Halduskohus ei

selgitanud välja, milles seisnes kaebajate subjektiivsete õiguste riive.

5.2.

Vastupidiselt halduskohtu seisukohale aitas vaktsineerimine vähendada haigusesse

nakatumise, sümptomaatilise haigestumise, raskete haigusvormide, hospitaliseerimise ning

surmade ohtu. Halduskohtu otsuses viidatud üksikuuringud ja paari spetsialisti seisukohad

viitavad mh vaktsineeritute nakatumise võimalusele, kuid ei lükka ümber eelnevaid üldisi

pikemaajalisi järeldusi vaktsineerimisest saadava kasu ja efektiivsuse osas. Pealegi ei takista

teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani poolt see, et

osa teadlasi oli korralduse kehtestamise ajal teistsugusel seisukohal. Tõsiseltvõetavaid

andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt

kättesaadavate ravimite kohta ei olnud.

5.3.

Koroonatõendi esitamise nõue oli korralduse kehtestamise ajal olemasolevate

teadmiste alusel sobiv meede, tagamaks piisava kindlusega, et kontrollitud tegevustes ja

üritustel ei saaks osaleda piisava immuunsuskaitseta isikud ehk vaktsineerimata inimesed,

COVID-19 läbipõdemata inimesed ega inimesed, kellel oli läbipõdemisest möödas üle 180

päeva. Nendel inimgruppidel oli teadusteadmise kohaselt suurem oht nakatuda, nakkust

edasi kanda, haigestuda raskelt ja vajada haiglaravi ning koroonatõendi nõue aitas

vähendada selliste inimeste kontakte ja nakkushaiguse levikut. Kooskõlas teiste

piirangutega, sh maskikandmise kohustusega aitas põhiõiguste riive kaasa korralduse

legitiimsete eesmärkide saavutamisele. Koroonatõendi nõudele ei esinenud alternatiive, mis

oleksid põhiõigusi vähem riivavad, kuid vähemalt sama efektiivsed. Inimkontaktide

keelamine ja vaktsineerimistõendi nõue oli ainus piisavalt efektiivne vahend tagamaks, et

5(15)

3-21-2168

lähikontaktsed, kes on suurema tõenäosusega ka ise nakkuse kandjad, ei levitaks viirust

edasi. Muud ettevaatusabinõud, nagu maskid, distantsi hoidmine ja hügieeninõuded üksinda

ei saanud olla sellises olukorras piisavalt efektiivsed.

5.4.

Testimine ei taganud piisavalt, et omavahel puutuvad kokku ainult terved, viirust mitte

kandvad inimesed ning negatiivne test ei oleks kaitsnud isikut nakatumise ega nakatumise

korral raske haigestumise eest.

5.5.

Liikumisvabaduse, vaba eneseteostuse ja võrdsuspõhiõiguse riive oli mõõdukas,

arvestades kaitstavate õigushüvede olulisust. Sotsiaalsetes tegevustes osaleda soovivate

isikute erinevaks kohtlemiseks oli põhjendatud alus ehk eesmärk vähendada haiguse

edasikandumist. Samas liikumispiirang ei takistanud kellelgi oma esmavajaduste

rahuldamist ega elutähtsate kaupade ja teenuste hankimist, sotsiaalsetes tegevustes

osalemisele seatud liikumispiirang töötamist, arstiabi saamist, toidupoodide ja apteekide

külastamist, vaid eelkõige hobi- ja meelelahutustegevustega tegelemist.

Vaktsineerimistõendita isikud ei olnud ühestki eluvaldkonnast täielikult ära lõigatud, vaid

piirangute alla jäävatele tegevustele oli võimalik leida alternatiive, näiteks teha sporti vabas

õhus, tellida restoranitoitu koju või vaadata kultuurisündmusi televiisori või Interneti

vahendusel.

5.6.

Halduskohus ei ole arvesse võtnud, et vaktsiinidega kaasnev oht elule ja tervisele oli

minimaalne ning minimaalsetest riskidest hoolimata kaitsesid piirangud kõikide inimeste,

sealhulgas kaebajate elu ja tervist. Vaktsiinide kasutamisest saadav kasu ehk päästetud elud,

kergemini kulgevad haigusjuhtumid ja vähenenud nakatumine kaaluvad üles

vaktsineerimisega kaasnevad riskid. Kõik koroonatõendi esitamise nõude ajal kasutuses

olnud vaktsiinid olid efektiivsed, kvaliteetsed ja ohutud, need olid saanud müügiloa. Ei ole

põhjust uskuda, et pandeemia ajal kiirendatud müügiloa taotlemisel oleks vaktsiinide puhul

efektiivsuse ja ohutuse osas järeleandmisi tehtud.

5.7.

Halduskohus ei ole oma seisukoha kujundamisel arvesse võtnud laiemat

teadusteadmist, mis kinnitas, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem

tõenäosus nakatuda, nakatudes haigust raskelt põdeda ja haiglasse sattuda, kui isikutel, kes

pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud. Seega on väär halduskohtu järeldus, et

vaktsineerimisele suunatud meetmed ei olnud sobivad seetõttu, et vaktsineerimine ei

välistanud täielikult haiguse levikut ega haigestumist.

5.8.

Halduskohus leidis vääralt, et vaktsineerimine muudeti sisuliselt vältimatuks. Igaühel

oli võimalik valida kahe variandi vahel – kas end vaktsineerida, saada koroonatõend ja

seeläbi piirangute kohaldamisalast väljuda või vaktsineerimise vältimiseks teha oma

elukorralduses muudatused ning korraldada oma tegevus ümber selliselt, et tõendatud

immuunsuskaitse puudumine seda tegevust vähem takistab.

5.9.

Halduskohus on kaitsemaskide kandmise vähese tõhususe osas tuginenud sobimatutele

ja vähese usaldusväärsusega allikatele. Samuti on halduskohtu poolt ebaõige asuda hindama,

millised teadusandmed on teistest „õigemad“ ning millised andmed pidi vastustaja

kohustuse kehtestamisel aluseks võtma. Vastustaja võis korralduste andmisel lähtuda

Teadusnõukoja ning rahvusvaheliste pandeemia ohjamisega tegelevate keskuste (ECDC,

CDC, WHO) teabest. Väär on halduskohtu jäik seisukoht, et maskikandmine põhjustab

terviseprobleeme. Lisaks oli vaidlustatud korralduses ette nähtud, et kaitsemaski kandmise

kohustus ei laiene isikule, kellel kaitsemaski kandmine ei ole tervislikel põhjustel võimalik.

5.10. Ka Teadusnõukoja liikmete vahel ei olnud alati üksmeelt kaitsemaskide kandmise

osas, ent vaidlusaluse korralduse andmisel ja muutmisel lähtuti põhimõttest, et nakkuse

6(15)

3-21-2168

levikut kõrge haigestumise ja hospitaliseerimise olukorras aitab ohjata kõigi meetmete

üheaegne kogumis rakendamine.

6. Kaebajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta see rahuldamata,

leides, et halduskohtu otsus on õige ja nõuetekohaselt põhjendatud. Kaebajate põhiseisukohad

on järgmised.

6.1.

Vaidlustatud korralduse andmise ajaks oli üldteada, et ükski koroonatõend ei hoia ära

ega peata viiruse levikut ja vaktsineerimine ei hoia ära koroonaviirusesse (uuesti)

nakatumist. Seetõttu ei saanud koroonatõendi nõue olla õiguspärane. Vaidlustatud korraldust

andes lõi VV avalikkusele väära ettekujutuse koroonatõendist kui koroonaviiruse leviku

tõkestamiseks tõhusast meetmest, mis andis põhjendamatu eelise koroonatõendi omajatele

tegevustes osalemiseks ilma, et keegi oleks kontrollinud nende nakkusohutust. Seevastu ei

täitnud vastustaja tal põhiseaduse §-ist 28 tulenevat kohustust kaitsta terveid inimesi

nakkusohtlike eest, kuna koroonatõend võimaldas tegelikkuses ühes ruumis viibida

nakkusohtlikel ja nakkusohututel inimestel. Seetõttu ohustasid koroonatõenditega

nakkusohtlikud inimesed pidevalt kaebajate tervist.

6.2.

Erinevalt vastustaja seisukohast ei olnud vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste

eristamiseks mitte mingisugust teadusandmetel tuginevat adekvaatset põhjust. Vastustajale

pidi olema teada, et vaktsineerimine ei tõkesta koroonaviiruse levikut, sest ka vaktsineeritud

isikud nakatusid massiliselt uuesti koroonaviirusesse. Paremal juhul aitasid tingimusliku

ravimiloa saanud koroonavaktsiinid nõrga või puuduliku immuunsusega inimestel raskelt

haigestumist vältida.

6.3.

Vastustajale pidi olema teada, et inimeste tegelik suutlikkus kaitsemaske õigesti kanda

on madal, mistõttu pidi olema ka mõistlikult ettenähtav, et kaitsemaskide kandmiseks

kohustamine ei pidurda koroonaviiruse levikut. Seejuures ei olnud nõutavatele

kaitsemaskidele kehtestatud mingit ühtset standardit, millest oleks saanud eelduslikult loota

kasvõi minimaalset teaduslikult põhjendatud kaitset. Halduskohus leidis õigesti, et maskide

valesti kandmine suurendas nakkusohu tõenäosust ehk töötas piirangu eesmärgile vastu.

Maskikohustuse kehtestamine ainuüksi ülaltoodud asjaolude tõttu ei olnud piirangu

eesmärki arvestades proportsionaalne.

6.4.

Vabariigi Valitsus ei arvestanud pikaajaliste koroonapiirangute mõjuga kaebajate

vaimsele tervisele, vaid on korralduse nr 305 kehtestamisel tuginenud üksnes füüsilise

rahvatervise kaitsmise vajadusele. Arvestades seda, et koroonapiirangud kestsid pikka aega

juba enne korralduse nr 305 kehtestamist, tuleb pidada korraldusega nr 305 kehtestatud

koroonapiirangute mõju kaalumata jätmist kaebajate vaimsele tervisele oluliseks

kaalutlusveaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Vastustaja lisas apellatsioonkaebusele kaks tõendit – Ravimiameti andmed COVID-19

vaktsiinide annustamise ja kõrvaltoimete kohta (dtl 1287 jj) ning prof. T. Maimetsa

slaidiesitlus 04.04.2023 seminaril. Need tõendid ei ole vaidlustatud korralduse õiguspärasuse

hindamisel asjakohased ja tuleb jätta toimikusse võtmata (HKMS § 62 lg 2 ja § 193 lg 3).

Vaidlusaluse korralduse õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga. Vastustaja pidi

ohtude prognoosimisel ja nende tõrjumisel, sh kaalutlusõiguse teostamisel arvestama nende

asjaoludega, mis olid talle otsuse tegemise hetkel teada või pidid teada olema (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 28. septembri 2023. a otsus asjas nr 3-21-979/44, p 37; 13. novembri 2009.

a otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p-d 13 ja 16). Ei nähtu, et eelviidatud dokumentides kajastatud

teavet oleks vastustaja vaidlustatud korralduste andmisel arvesse võtnud või saanud arvesse

7(15)

3-21-2168

võtta. Seda tõdemust ei väära ka see, et osaliselt kajastavad need dokumendid statistilisi või

teadusandmeid, mis pärinevad vaidlustatud korralduse andmisele eelnenud ajast.

8. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning

teeb uue otsuse, millega jätab kaebajate kaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt olid vaidlustatud korraldusega kehtestatud

piirangud ja meetmed COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud, sobivad ja

mõõdukad ning Vabariigi Valitsus võttis nende meetmete kehtestamisel nõuetekohaselt

arvesse olemasolevaid teadusteadmisi ega teinud ilmseid vigu meetmete tõhususe ega nende

meetmete võtmata jätmisega kaasnevate võimalike tagajärgede prognoosimisel.

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna siinses asjas esitatud kaebajate argumendid alust asuda

varasemas kohtupraktikas võetust erinevale seisukohale. Seetõttu juhindub kohus

seisukohtadest ja põhjendustest, mis kajastuvad eelkõige haldusasjas nr 3-21-2163 tehtud

Tallinna Ringkonnakohtu 08.02.2024 kohtuotsuses ja seal viidatud kohtupraktikas ning

haldusasjas nr 3-21-2091 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2024 kohtuotsuses ja seal

viidatud kohtupraktikas. Eelviidatud kohtupraktikas väljakujunenud seisukohad on

kokkuvõttes järgmised.

8.1.

Haldusasjas nr 3-21-2241 tehtud 25.11.2021 määruses leidis Riigikohus, et

vaktsineerimisnõude eesmärk on koroonapandeemia tingimustes üldiselt inimeste elude ja

tervise kaitse ning riigi tuumikfunktsioonide lakkamatu tagamine. Kaitsesüstimine ei välista

inimese poolt koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist. On näiteid

vaktsineeritute rasketest haigusjuhtudest, samuti väheneb vaktsiini toime aja möödudes.

Meetme sobivuse test aga ei nõuagi meetme 100% efektiivsust. Praegune teadmine viitab

piisavalt vaktsiinide efektiivsusele: koroona vastu vaktsineeritud haigestuvad elanikkonnas

üldiselt harvemini ja kergemalt kui immuunsuseta inimesed. Teadusandmete põhjal

metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel

seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal tuleb pidevalt juurde. Täiendavad

andmed ei muuda aga prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks. Samas

määruses tõdes Riigikohus, et vaktsineerimisnõue on suure tõenäosusega vajalik, sest pole

näha tõhusaid leebemaid meetmeid. Ulatuslike karantiinide, liikumispiirangute,

viibimiskeeldude jne taastamine ei tule leebema meetmena kõne alla. Leebema meetmena ei

ole samaväärne massiline testimine. Riigikohus tõdes, et vaktsineerimisnõude eesmärgid on

äärmiselt kaalukad, selleks on tungiv sotsiaalne vajadus. Kaitsesüsti nõudega kaasnev riive

on mõõdukas. Vaktsineerimise kõrvaltoimed võivad harvadel juhtudel olla tõsised või

ülitõsised. Vaktsineerimisnõude intensiivsust vähendab täiendavalt tõsiasi, et just enda

vaktsineerimata jätmine ohustab inimese elu ja tervist ning mitte väiksemal, vaid suuremal

määral tulenevalt suuremast ülekandumise tõenäosusest.

8.2.

Haldusasjas nr 3-21-884 tehtud 12.09.2023 kohtuotsuses rõhutas Riigikohus, et

koroonahaigus oli uuelaadne, mistõttu oli tõsikindlate järelduste tegemine selle ohtlikkuse,

levikuviiside, nakkavuse, peiteaja, kulu, efektiivse ravi jne kohta võimalik ainult

aeganõudvate teaduslike uuringute tulemusena. Selliseid haigusi iseloomustab raskesti

ettenähtavate või ettenägematute tagajärgede oht. Ennetava abinõu kohaldamisel tuleb

lähtuda kohaldamise otsustamise aja seisuga teadaolevatest asjaoludest.

8.3.

Haldusasjas nr 3-21-2432 tehtud 02.12.2021 määruses võrdles Tallinna

Ringkonnakohus karantiinikohustuse kontekstis isikuid, kes olid COVID-19 haiguse läbi

põdenud, ent ei olnud vaktsineeritud, ning isikud, kes olid vaktsineeritud. Selles määruses

sedastas kohus, et hoiduda tuleb üksikute uuringute ja teadusartiklite põhjal väga

kaugeleulatuvate järelduste tegemisest, sest avaldatud uurimistöödes tehtud järelduste üle

kontrollimine ja konstruktiivne kriitika on osa tavapärasest teaduslikust diskussioonist,

milles kohus ei ole üldjuhul kompetentne osalema. Kohtu roll on hinnata, kas vastustaja on

8(15)

3-21-2168

tähtsust omavates meditsiiniteaduslikes küsimustes lähtunud üldiselt tunnustatud teadmistest

ning on jäänud selle teabe alusel Eestis meetmeid rakendades oma kaalutlusõiguse

piiridesse. Kuna tegemist on globaalse pandeemiaga ja COVID-19 haigusega seotud

teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis on kohane arvestada eriti

maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste

seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO). Ringkonnakohus leidis, et pidevalt täienevad, kuid

siiski jätkuvalt lünklikud ja ebakindlad teadusandmed ei võimalda üldistavalt väita, et

vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus oleks vähemalt

ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse isegi tõhusam ning seetõttu oleks meelevaldne

kohelda neid isikute gruppe erinevalt. Tuleb arvestada, et erinevalt haiguse läbipõdemisest

on vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine selgemalt mõõdetav, sest

sellekohaseid uuringuid saab teha oluliselt paremini kontrollitud tingimustes (nt on teada

manustatava vaktsiini kogus, uuringusse saab hõlmata eri vanusega inimesi). Seevastu

läbipõdemise puhul on tuvastatav küll nakatumise aeg, kuid märksa keerulisem on tuvastada

seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse inimene haiguse läbipõdemise järel

omandas. Ebaselge on, kas ühe viirusetüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud

immuunsus kaitseb ka teiste viirusetüvede põhjustatud haiguse eest. CDC 29.10.2021

uuendatud teadusliku ülevaate kohaselt näitasid olemasolevad uuringud, et läbipõdenute ja

täielikult vaktsineeritute nakatumisrisk on vähemasti 6 kuu jooksul madal. Sama järeldati ka

ECDC 24.11.2021 riskihinnangus, milles rõhutati siiski, et ehkki praktikas on läbipõdenute

uuesti nakatumise tõenäosus vähemasti lühiajaliselt madal, varieerub nn loomulik

immuunsus suurel määral ja seetõttu soovitatakse riikidel vaktsineerida ka COVID-19

haigusest tervenenud inimesi. CDC 29.10.2021 ülevaates märgiti veel, et tõendid

läbipõdenute immuunsuse kohta on piiratumad kui vaktsineeritute puhul osas, mis puudutab

tõendite kvaliteeti ja uuringute liike; samuti ei ole piisavalt alust laiendada läbipõdenute

immuunsuse kohta tehtud uuringute tulemusi asümptomaatilistele või väga kergelt

läbipõdenutele ja lastele. CDC on jäänud oma seisukoha juurde, et läbipõdemisega

saavutatud immuunsus pole piisavalt tõendatud, et võrdsustada seda vaktsineerimisel

saaduga. Ringkonnakohus tõdes eelviidatud määruses, et kuigi vaktsineerimata läbipõdenute

nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla ka pärast 180 päeva möödumist suurem kui

täielikult vaktsineeritutel, takistab nende isikute gruppide võrdsustamist eelkõige asjaolu, et

vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult

vaktsineeritute puhul ning samas puuduvad seni usaldusväärsed mõõdikud, mis

võimaldaksid prognoosida immuunsuse kestust. Korduvnakatumise tõttu haiglaravi vajanud

inimeste arv, kes on haiguse varem läbi põdenud, oli Eestis väga väike (2021. a oktoobris ei

olnud ühelgi päeval haiglaravil rohkem kui 7 inimest), kuid nendest andmetest ei ole

võimalik teha mingeid järeldusi selle kohta, kui pikka aega võiks omandatud nn loomulik

immuunsus kesta. Muu hulgas ei olnud teada, millal haiglasse sattunud inimesed haiguse

varem läbi põdesid ja millise raskusastmega. Lisaks tõdes ringkonnakohus, et kuivõrd

uuemad teadusandmed viitavad sellele, et vaktsineerimiskuuri läbimise järel saavutatud

immuunsus kestab esialgu prognoositust lühemat aega, hakatigi võimaldama nn

tõhustusdoosi pärast vaktsineerimisest kuue kuu möödumist. Samas jäi ringkonnakohus

seisukohale, et kuivõrd puudub teaduslik alus hinnata vaktsineerimata läbipõdenutel

tekkinud nn loomuliku immuunsuse kestust vaktsineerimisega omandatust oluliselt

pikaajalisemaks, siis ei saa läbipõdenutel ka olla alust nõuda nende suhtes kehtestatud

karantiinivabastuse tähtaja pikendamist. Ringkonnakohus märkis, et võrdse kohtlemise

argumendiga ei saa kaebaja nõuda sisuliselt enda nakkusohutuks tunnistamist, vaid sellise

hinnangu aluseks peaksid olema veenvad teaduslikud andmed, mis kinnitavad, et läbipõdenu

immuunsus kestab üldjuhul kauem kui 180 päeva.

9(15)

3-21-2168

8.4.

Haldusasjas nr 3-21-2473 tehtud 02.12.2021 määruses käsitles Tallinna

Ringkonnakohus konkreetselt vaidlusaluse korraldusega kehtestatud piiranguid.

Ringkonnakohus leidis, et isikute puhul, kelle haigestumine on SARS-CoV-2 RTPCR

testiga tuvastamata, ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada haigestumise aega. Senini puudub

üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et

hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk

veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus

COVID-19 haiguse vastu. Ringkonnakohus leidis, et massiline läbipõdemine on

rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna sellega

kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule ning

arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus. Neil kaalutlustel

näib ratsionaalne Eesti riigi tervishoiupoliitiline seisukoht, et eelistada tuleb inimeste

vaktsineerimist, mitte õhutada nn loomulikule immuunsusele lootma jäämist.

Ringkonnakohus sedastas, et haigestumise järel tekkinud antikehade kontsentratsiooni

põhjal ei ole seniste teadusandmete alusel võimalik piisava kindlusega sedastada, et isik ei

ole nakkusohtlik. Esineb kaalukas avalik huvi sellisele inimesele piirangu kehtestamiseks,

sest antikehade kontsentratsiooni põhjal ei ole võimalik teha järeldust, kui pikka aega on

tema puhul vähetõenäoline raske haigestumine COVID-19 haigusesse. Isiku enda raskelt

haigestumise ohust ehk olulisemgi on vajadus arvesse võtta ja tõrjuda temast võimaliku

taashaigestumise järgselt lähtuvat ohtu nakatada teisi inimesi.

8.5.

Haldusasjas nr 3-21-1079 tehtud 06.05.2022 otsuses selgitas ringkonnakohus,

millistele tingimustele peavad vastama teadusandmed, et nendele saaks tugineda

haldusorgan tervisekriisi ajal nakkuse leviku tõkestamise meetmete tarvitusele võtmisel ja

halduskohus nende prognoosotsuste kontrollimisel. Eeskätt on nendeks süsteemselt kogutud,

analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportid ning riigiülesed uuringud, nt ECDC

raportid. Ringkonnakohus tõdes selles kohtuotsuses, et Vabariigi Valitsus kogunes kogu

koroonaviiruse leviku II laine perioodil vähemalt kaks korda nädalas ning hindas piirangute

ja meetmete proportsionaalsust, arvestades mh Terviseameti epidemioloogilist hinnangut

ning teadusnõukoja soovitusi.

Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirangud olid

proportsionaalsed. Olukorras, kus ühiskonnas levib kiiresti ja ulatuslikult suure

nakatuvusega haigus, mille kulg võib olla raske või eluohtlik ning millel puudub või ei ole

kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust, ei saanud

vastustaja jääda ära ootama äärmiselt kaalukate avalike huvide rasket kahjustamist, vaid tal

tuli tegutseda proaktiivselt ja rakendada ennetavaid meetmeid.

8.6.

Haldusasjas nr 3-21-2210 tehtud 29.11.2022 otsuses leidis Tallinna Ringkonnakohus,

et usaldusväärsed teadusandmed näitavad, et põhjendatud on vaktsineeritute ja

vaktsineerimata isikute suhtes erinevate meetmete ja piirangute kehtestamine, kuna

vaktsineeritud isikutel on väiksem tõenäosus nakatuda ja ka viirust edasi levitada. Ühtlasi on

nakatumise korral vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem risk haigestuda raskelt ning

vajada haiglaravi. Seega tõi vaktsineeritute nakatumine kaasa väiksema koormuse

tervishoiusüsteemile. Neid järeldusi toetavad süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud

teadusandmete tervikraportid ning riigiülesed vaktsineerimise efektiivsusuuringud, nt ECDC

raportid. Üksikuuringud ja ühe riigiametniku seisukohad viitavad vaktsineeritute nakatumise

võimalusele, kuid ei lükka ümber eelnevaid üldisi järeldusi. Teadusandmete põhjal

metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et

osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Tõsiseltvõetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes

vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta ei olnud.

Ringkonnakohus leidis selles kohtuotsuses, et vaidlustatud korralduse punktis 10 nimetatud

tegevustele kehtestatud piirangud olid iseenesest mõistlikud ning vajalikud COVID-19

10(15)

3-21-2168

haiguse leviku piiramiseks. Lahendus, kus piiranguid ei kohaldata olemasolevate

teadusandmete põhjal usutavasti immuunsuskaitset omavate isikute suhtes (st vaktsineeritud,

vaktsineeritutega võrdsustatud ja tõendatult haiguse läbi põdenud isikud), on mõistlik ja

loogiline tasakaalupunkt, mis võimaldas ühelt poolt majandus- ja sotsiaalsete suhete jätkuvat

toimimist, toetades samas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamist elanikkonnas

ning seeläbi haiguse leviku piiramist ja eelkõige avalike teenuste ja sealhulgas

meditsiiniteenuste toimepidevuse tagamist.

8.7.

Haldusasjas 3-21-2458 tehtud 05.12.2022 otsuses käsitles Tallinna Ringkonnakohus

küsimust, kas õiguspärane oli vaidlustatud korralduse muutmine VV 21.10.2021

korraldusega nr 362 selliselt, et kaotati ära võimalus esitada erinevates tegevustes

osalemiseks negatiivne koroonaviiruse testitulemus. Selles otsuses leidis ringkonnakohus

oma varasemale praktikale viidates, et testimine ei oleks saanud viirusohu tõrjel asendada

vaktsineerimist. Avalikes huvides on võimalikult suure hulga inimeste vaktsineerimine.

Ringkonnakohus selgitas, et korralduse nr 362 seletuskirjast nähtuvalt lähtuti korralduses

ettenähtud muudatuste tegemisel hüppelisest nakkuse levikust ning suurest haiglaravi

vajajate arvust – 2021. a 41. nädala (11.–17. oktoober) jooksul lisandus 7999 haigusjuhtu;

sama aasta 18. oktoobri seisuga oli viimase 14 päeva haigestumus 100 000 elaniku kohta

1087,2. Terviseamet ennustas järgnevatel nädalatel kasvu jätkumist. Võrreldes 41. nädalaga

suurenes uute juhtude arv 23,9% võrra. Alates septembrist 2021. a kasutusel olnud

riskimaatriksi järgi, mis arvestab hospitaliseerimist, oli koroonaviiruse leviku riskitase

kõrge. Võrreldes teiste Euroopa riikidega, oli Eesti epidemioloogiline olukord üks halvimaid

ja elanike vaktsineerimisega hõlmatus üks Euroopa madalamaid. Haigestunute kasvu foonil

kasvas haiglaravi vajavate inimeste arv ning hospitaliseeritutest 72% olid vaktsineerimata

isikud. Surve tõttu haiglatele anti neile 19.10.2021 seisuga suunis piirata plaanilist ravi ja

rakendada vähendatud koosseisuga kiirabibrigaade. Vastustaja püüdis COVID-19 haiguse

levikut vähendada peamiselt kahel moel: inimestevaheliste kontaktide minimeerimise kaudu

ja elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamise kaudu ning seda nii

haiglates kui haiglaväliselt. Ka pärast testimisvõimaluse kaotamist oli ECDC 24.11.2021

avaldatud dokumendi kohaselt Eesti jätkuvalt riik, kus epidemioloogiline olukord oli kõige

murettekitavam ning teadusandmed, mis puudutasid vaktsineerimata ja täielikult

vaktsineeritute immuunsuskaitse tõhustust, olid ka siis lünklikud ja ebakindlad. Niisiis ei saa

asuda seisukohale, et valitsuse korraldus oleks testimisvõimaluse kaotamise küsimuses

olnud meelevaldne. Ringkonnakohus tõdes samas, et ulatuslike piirangute kehtestamine,

näiteks kõigi vaidlustatud korralduse punktis 10 nimetatud tegevuste täielik keelamine (ja

vaktsineeritud inimestele erandi tegemisest loobumine) või ühiskonna täielik sulgemine

oleks kaasa toonud hukatuslikud majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed, kuna nende

tegevustega oli töiselt hõlmatud väga suur hulk inimesi.

8.8.

Haldusasjas nr 3-21-2723 tehtud 31.01.2023 otsuses tõdes Tallinna Ringkonnakohus,

et tegevustes osalemiseks negatiivse testitulemuse kasutamise lõpetamise mõtteks ei olnud

varjatult sundida inimesi vaktsineerima. Vaidlusalune meede võis küll praktikas omada

positiivset mõju vaktsineerimisele, kuna täielikult vaktsineeritud inimene sai osaleda

korralduse tegevustes ja see võis motiveerida inimesi ennast vaktsineerima, ent tegelikuks

eesmärgiks oli hoida meditsiinisüsteem sellel ajahetkel toimimas. Samuti leidis

ringkonnakohus selles kohtuotsuses, et VV piiras vaktsineerimata inimeste ligipääsu eeskätt

sellistele tegevustele, mis ei olnud inimese õiguste realiseerimise seisukohalt esmatähtsad,

kuid kus inimesed võisid kergesti haigusega nakatuda ja seeläbi mõjutada

meditsiinisüsteemi jätkusuutlikku toimimist ja selle teenuse kättesaadavust. Riive

intensiivsust vähendas ka asjaolu, et vaidlusalused piirangud ei kehtinud liiga kaua.

Seejuures oli kaebajatel võimalik teha valik vaktsineerimise kasuks, kaaludes seejuures ühelt

11(15)

3-21-2168

poolt võimalikke riske ja teiselt poolt saadavat kasu, ning seeläbi mõjutada korraldusest nr

305 tulenevaid piiranguid.

8.9.

Haldusasjas nr 3-21-2471 tehtud 17.02.2023 otsuses leidis Tallinna Ringkonnakohus,

et 2021. a sügisel näitasid usaldusväärsed teadusandmed, et vaktsineeritud isikutel on

väiksem tõenäosus nakatuda ja ka viirust edasi levitada ning ühtlasi on nakatumise korral

vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem risk haigestuda raskelt ning vajada haiglaravi.

Samas tõdes ringkonnakohus, et vaktsineerimistõend teenis ka ühiskonnas vaktsineeritud

inimeste osakaalu suurenemise eesmärki, ent sellist eesmärki saab pidada lubatavaks.

Ringkonnakohus leidis, et tegevustes osalemiseks koroonatõendi esitamise nõude eesmärk

oli vähendada ühiskonnas nakatumist üleüldse, sest võis eeldada, et selle kaudu väheneb ka

haiglaravi vajavate haigestunute osakaal ja haiglate koormus. Kuivõrd tollaste teadmiste

kohaselt võis eeldada vaktsineerimata inimeste suuremat nakkusohtlikkust, ei saa kasutatud

meedet pidada ilmselgelt põhjendamatuks. Ringkonnakohus osutas, et teadusnõukoda leidis

30.11.2021 seisuga, et COVID-19-sse nakatumine on Eestis endiselt kõrge, kuid on

langustrendis; teadusnõukoja hinnangul olid kõik kehtivad meetmed endiselt asjakohased ja

vajalikud. Kuna COVID-19 puudutas kiire leviku ja uuelaadsuse tõttu lühikese aja jooksul

sisuliselt kõiki Eestis viibivaid inimesi, ei olnud piirangute kehtestamisel võimalik võtta

arvesse iga üksiku inimese või eluvaldkonna eripärasid. Füüsiliste isikute puhul kaalus

kohaldatud meetme eesmärk – tagada nakkuse leviku ja haigestumise vähendamise kaudu

meditsiinisüsteemi toimimine ning selle kaudu elu ja tervise kaitse – nende õigustele

kaasneva riive üles.

8.10. Haldusasjas nr 3-21-2091 tehtud 31.01.2024 otsuses jäi ringkonnakohus oma

varasema praktika juurde. Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud korralduse õiguspärasust

tuleb hinnata nende andmise aja seisuga ning vastustajal tuli ohtude prognoosimisel ja nende

tõrjumisel, sh kaalutlusõiguse teostamisel arvestada nende asjaoludega, mis olid talle otsuse

tegemise hetkel teada või pidid teada olema. Ringkonnakohus märkis eelviidatud otsuses, et

teadusnõukoda pakkus Vabariigi Valitsusele kaalumiseks erinevaid abinõusid, vähendamaks

COVID-19 haigusesse nakatumise tõenäosust. Millised meetmed tuli kohustuslikena

kehtestada, seda otsustaski Vabariigi Valitsus, arvestades lisaks meditsiinilistele

kaalutlustele ka muid olulisi kaalutlusi. Ka üksikute teadlaste teistsugustele arvamustele ei

saa omistada märkimisväärset tähendust, kuna tegemist oli prognoosotsusega ning COVID-

19 haigust puudutavates olulistes küsimustes polnud ühest aktsepteeritavat teaduslikku

konsensust välja kujunenud. Sellel ajal oli tegemist uudse ohtliku nakkushaigusega. Arvesse

tuligi võtta toonast parimat teadmist.

8.11. Seoses kaitsemaski kandmise kohustusega leidis Tallinna Ringkonnakohus 23.10.2024

haldusasjas nr 3-21-2162 tehtud kohtuotsuses varasemale kohtupraktikale viidates, et

koroonapiiranguid käsitlevate korralduste põhjendamiskohustuse ulatuse puhul tuleb silmas

pidada üldkorralduste iseloomu. Valitsusel oli vaidlustatud korralduste andmisel pidev

ajasurve kaalukate eesmärkide saavutamiseks (inimeste elu ja tervise kaitsmiseks ning

ühiskonna kui terviku toimimise tagamiseks). Epidemioloogilist olukorda oli keeruline

prognoosida ja see muutus pidevalt. Korralduste kohaldamisala hõlmas sisuliselt kõiki Eestis

viibivaid isikuid ja mõne erandiga kogu Eesti territooriumi. Korraga ja tihedalt seostatult tuli

reguleerida äärmiselt suurt hulka õigussuhteid ja mitmekesiseid olukordi. Seda arvestades ei

olnud realistlik ega õiguslikult vajalik korralduste kõigi nüansside kohene, üksikasjalik ja

ammendav põhjendamine, sh proportsionaalsuse testi kõigi astmete läbikirjutamine kõigi

korraldustes kehtestatud piirangute kohta. Sedalaadi üldkorralduste puhul ei saa

haldusorganilt eeldada haldusakti põhjendustes kõigi teoreetiliselt mõeldavate vastuväidete

kummutamist, mistõttu on paratamatu, et võimalikus järgnevas kohtumenetluses tuleb

mõningaid aspekte hiljem täpsustada. Vabariigi Valitsuse korralduste ja nende seletuskirjade

12(15)

3-21-2168

põhjendustest ning muudest asjakohastest materjalidest pidid eelkõige nähtuma piirangute

kehtestamise eesmärgid ning üldised selgitused selle kohta, miks olid piirangud asjaomastes

ühiskonnaelu valdkondades möödapääsmatud. Lisaks pidi korraldustest olema aru saada, et

valitsus on piirangute kehtestamisel erinevaid huve ja hüvesid üldiselt kaalunud. Valitsusel

polnud võimalik mõõta mõjusid täpselt ja individualiseeritult. Ringkonnakohus leidis

eelviidatud kohtuotsuses, et vaidlustatud korralduse punktis 8 sätestatud kohustus kanda

kaitsemaski või katta nina ja suu oli õiguspärane ja proportsionaalne. Selle meetme

legitiimne eesmärk oli tõkestada koroonaviiruse levikut, et kaitsta seeläbi inimeste elu ja

tervist ning ühiskonna kui terviku toimimist, sh vältida haiglavõrgu ülekoormamist.

Maskikandmise kohustus oli sobiv meede viiruse leviku tõkestamiseks. Seletuskirjadest

nähtuvalt lähtus vastustaja COVID-19 nakatumist puudutavast teabest, Maailma

Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) andmetest ning ECDC hinnangutest. Tegemist on

autoriteetsete rahvusvaheliste organisatsioonidega, kelle antud hinnangutest sai põhjendatult

lähtuda. Maski kandmise kohustuse kehtestamisel on tuginetud ka teadusnõukoja ja

Terviseameti soovitustele. Arvestades maski võimet filtreerida sissehingatavat ja

väljahingatavat õhku, ei saa maski kandmist pidada kuidagi ebasobivaks meetmeks

koosmõjus teiste asjakohaste meetmetega. Esitatud tõenditest ei nähtu üheselt, et

maskikohustus oleks eesmärgipäratu või inimeste tervisele ohtlik. Vastustaja on õigesti

märkinud, et kõikide COVID-19 pandeemia lahendamise abinõude osas ei ole olemas

sajaprotsendilist teaduslikku üksmeelt ja aja jooksul võidakse varasemaid arusaamu ümber

lükata. Uudse koroonaviiruse teaduslik uurimine on kestev ja dünaamiline protsess. Seetõttu

sõltub empiiriliselt kogutud teadmiste hulk väga palju konkreetsest ajahetkest. Pelgalt see, et

kaebaja väiteid tõendavad (või võivad tõendada) ka mõned teadusuuringud, ei võimalda teha

lõplikke järeldusi. Maskikandmise kohustuse kehtestamine oli vajalik meede. Arvestades

piirangu olemust, ei olnud piirangu eesmärki võimalik saavutada sama tõhusalt mõne teise,

ent isikut vähem koormava meetmega. Maskikandmisega võrreldes ei olnud olukordades,

kus piisava vahemaa hoidmine polnud võimalik ja kus piisav õhuvahetus võis olla takistatud

(s.o mitmed siseruumid, sh ühistransport), teisi vähemalt sama tõhusaid, kuid põhiõigusi

vähemriivavaid meetmeid. Ringkonnakohus möönis küll, et ka maski korrektse kandmisega

ei ole võimalik nakatumist täielikult ära hoida, kuid see ei anna alust pidada seda

mittevajalikuks. Tegemist ongi vaid ühe viiruse levikut takistava meetmega, mis toimib

koosmõjus teistega. Samuti leidis ringkonnakohus, et vastustaja kaalus maskikohustuse

kehtestamisel nii sellega kaasnevaid piiranguid kui ka võimalikku hüve, mida selle

rakendamine kaasa võib tuua. Vastustaja kaalutlused maskikohustuse kehtestamisel ei ole

olnud ilmselgelt meelevaldsed. Piirangute kehtestamist ei muuda ebaproportsionaalseks ka

see, kui mõned (hilisemad) teadusandmed jõuavad/peaksid jõudma teistsugusele järeldusele.

Maskikandmine aitas vähemalt osaliselt nakkusi ära hoida ning sel viisil takistada viiruse

levikut ja inimeste haigestumist. Ühtlasi aitas see kaasa nii meditsiinisüsteemi

toimepidevusele kui ka ühiskonna kui terviku toimimisele. Kaebaja väited maskide

ohtlikkuse kohta ei ole piisavalt põhistatud, kui maske nõuetekohaselt kanda. Kehtestatud

piirangud ei kohusta isikuid pikka aega (sama) maski kandma. Pikaajalisel kandmisel

väidetavalt paljunevate mikroobide tekitatud terviseriski vältimiseks on piisav maskide

korrapärane vahetamine.

8.12.

Haldusasjas nr 3-21-2091 tehtud 31.01.2023 otsuses märkis Tallinna Ringkonnakohus,

et põhjendamatult suurt tähelepanu ei tule omistada sellele, et Teadusnõukoda on oma

ettepaneku maski kandmise osas esitanud soovitusena. Teadusnõukoda pakkus Vabariigi

Valitsusele kaalumiseks erinevaid abinõusid, vähendamaks COVID-19 haigusesse nakatumise

tõenäosust. Millised meetmed tuli kohustuslikena kehtestada, seda otsustaski Vabariigi

Valitsus, arvestades lisaks meditsiinilistele kaalutlustele ka muid olulisi kaalutlusi. Ka

üksikute teadlaste teistsugustele arvamustele ei saa omistada märkimisväärset tähendust, kuna

13(15)

3-21-2168

tegemist oli prognoosotsusega ning COVID-19 haigust puudutavates olulistes küsimustes

polnud ühest aktsepteeritavat teaduslikku konsensust välja kujunenud. Samuti märkis

ringkonnakohus viidatud kohtuotsuses, et vaidlustatud korralduse seletuskirjas toodud

andmed ja nende alusel tehtud analüüs ei luba järeldada seda, et isikukaitsevahend üldse ei

aidanud vähendada nakatumise tõenäosust ega kaitsta meditsiinisüsteemi toimimist ja selle

kaudu isikute elu ja tervist. Vaidlusalune meede vähendas tõenäosust puutuda viirusega kokku

ning seeläbi suurenes tõenäosus vältida haigestumist või põdeda haigust raskelt. Vaidlusalune

meede oli sobiv taotletud eesmärgi saavutamiseks. Kinnitust pole leidnud asjaolu, et

kaitsemask üldse ei aidanud vähendada COVID-19 haigusesse nakatumise tõenäosust (vt

Riigikohtu üldkogu 12. juuli 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-6-12, p 180).

9. Ringkonnakohus leiab, et ka siinses vaidluses ei ole ilmnenud asjaolusid, mis tingiksid

väljakujunenud ja järjepidevast kohtupraktikast kõrvalekaldumise. Ringkonnakohus jääb

seega juba eelviidatud põhjendustele tuginedes seisukohale, et vaidluse all olevad piirangud,

st ühelt poolt kohustus esitada vaidlustatud korralduse punktis 10 nimetatud tegevustes

osalemiseks koroonatõend (ning sellise tõendi väljaandmise tingimused, mis hõlmasid muu

hulgas seda, et sellist tõendit ei saanud isik, kes ei olnud tõendatult COVID-19 haigust läbi

põdenud või vaktsineeritud, samuti seda, et n-ö läbipõdemistõendi kehtivusaeg oli märksa

lühem kui immuniseerimistõendil) ning teiselt poolt kohustus kanda kaitsemaski, olid

õiguspärased. Vabariigi Valitsus tugines nende piirangute kehtestamisel mõistlikult tol ajal

olemas olnud autoriteetsele teabele ning sellise teabe koondamiseks ja analüüsimiseks

moodustatud teadusnõukoja seisukohtadele ja soovitustele. Eelviidatud kohtupraktikas

esitatud seisukohtadest tuleneb üheselt, miks oli lubatav, eesmärgipärane ning

proportsionaalne lõpetada 2021. aasta oktoobris võimalus võtta tegevustest osa n-ö negatiivse

testitulemuse alusel. Samuti ei lükka halduskohtu viidatud allikad ega kaebajate väited ja

tõendid ümber järeldust, et vaidlustatud piirangute kehtestamise ja muutmise ajal võis

Vabariigi Valitsus teadusandmete põhjal mõistlikult järeldada, et võimalikult suure

elanikkonna osa vaktsineerimine on tõhus viis COVID-19 kui ohtliku nakkushaiguse leviku

tõkestamiseks ning avalike teenuste toimepidevuse tagamiseks.

10. Ringkonnakohus nõustub ka Vabariigi Valitsuse seisukohaga, et kuigi tegevustes

osalemiseks koroonatõendi esitamise kohustuse eesmärk oli motiveerida inimesi end

vaktsineerima, ei olnud tegemist sunniga. Vaidlustatud korraldus ei piiranud ka

vaktsineerimata inimestele esmavajalike teenuste kättesaadavust ega lülitanud neid

ühiskonnaelust täielikult välja. Niisiis oli igaühel võimalik valida, kas lasta end vaktsineerida

või korraldada oma elu teataval määral ümber. Kõnealuste ümberkorralduste tegemine oli

asjaomaste inimeste jaoks usutavasti tõsiselt häiriv, ent mitte sel määral, et see seaks kahtluse

alla piirangute mõõdukuse. Selles, et vaktsineeritud isikud haigestusid ning taashaigestusid, ei

ole vaidlust. See aga ei väära vaidlustatud korralduse andmisel aluseks võetud teadusandmeid,

et suhtarvuna on vaktsineeritud inimeste hulgas haigestunuid vähem ning raskelt haigestunuid

ehk potentsiaalselt tervishoiusüsteemile koormaks olevalt haigestunuid oluliselt vähem kui

vaktsineerimata inimeste hulgas. Kehtestatud piirangute puhul pidi Vabariigi Valitsus arvesse

võtma elanikkonda tervikuna. Sellist eelviidatud kohtupraktikas osundatud autoriteetsetest

allikatest pärit teadusteavet, mis oleks COVID-19 leviku tõkestamiseks vaktsineerimise

tõhususe selgelt ümber lükanud, vaidlustatud korralduse andmise ja selle muutmise ajal ei

olnud.

11. Ringkonnakohus ei nõustu ka halduskohtu seisukohaga, et kuivõrd vaktsineerimine oli

inimeste jaoks tasuta, pidanuks seda olema ka testimine. Nagu eespool märgitud, oli

vaktsineerimise soodustamine ja inimeste selleks motiveerimine lubatav eesmärk. Kuivõrd

eelviidatud kohtupraktikas osutatud põhjustel ei saanud testimist pidada samaväärseks

meetmeks ning testitulemuste alusel tegevustes osalemise võimaldamine oleks elanikkonna

14(15)

3-21-2168

võimalikult ulatusliku vaktsineerimise eesmärgile vastu töötanud, ei olnud VV-l vajadust

testimisega seotud kulusid samavõrd hüvitada.

12. Mis puudutab küsimust, kas põhjendatud oli vaidlustatud korralduse muutmine selliselt,

et alates 25.10.2021 ei olnud kaitsemaski kandmise alternatiivina enam lubatud suu ja nina

katmine muul viisil, siis saab ringkonnakohtu hinnangul VV 21.10.2021 korralduse nr 362

põhjendustest järeldada, et kaitsemaski peeti tõhusamaks, kuna see katab nina ja suu täielikult,

takistades muude vahenditega (nt visiiriga) võrreldes paremini viiruseosakeste kandumist

pindadele. Seetõttu näiteks jäi kaitsemaski alternatiiviks respiraator, ent välistati alternatiivina

visiir, mis eelkõige altpoolt on avatud. Ringkonnakohus tõdeb samas, et maski kandmise

kohustuse kõrval väga üldiselt sõnastatud alternatiiv (nina ja suu katmine) oleks võinud

suurendada kaitsemaskidega võrreldes vähem tõhusate näo ja suu katmise meetodite

kasutamist ning pärssida inimeste motivatsiooni kaitsemaske endaga kaasas kanda ja

kasutada.

13. Halduskohtule esitatud kaebuses leidsid kaebajad muu hulgas, et koroonatõendi esitamise

kohustus rikkus nende õigust eraelu puutumatusele seoses terviseandmete töötlemisega.

Sellega seoses nõustub ringkonnakohus vastustaja argumendiga, et koroonatõendi

väljastamisel ja kontrollimisel toimus isikuandmete töötlemine minimaalses mahus ning

seaduse alusel pandud kohustuse täitmiseks. Tegemist ei olnud isikute eraelu puutumatuse

ebaproportsionaalse piiramisega, võttes muu hulgas arvesse, et igaühel oli võimalik otsustada

konkreetsele tegevuse korraldajale enda koroonatõendit mitte esitada ning loobuda enda

andmete varjamise huvides tegevuses osalemisest.

14. Kuna eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada, ei ole vajalik ega

otstarbekas üksikasjalikult käsitleda apellandi väiteid, mis puudutavad kaebajate kaebeõigust,

sh tuvastamisnõude esitamise lubatavust. Ringkonnakohus tõdeb, et kuigi sõltuvalt sellest, kas

konkreetsel kaebajal oli tegevustes osalemist võivaldav koroonatõend või mitte, sh sellest, kas

ta oli vaktsineeritud või mitte, sõltus piirangute intensiivsus, ent kaebeõiguse ilmset

puudumist ei saa ühegi kaebaja puhul jaatada. Kaebajad pöördusid kohtusse vaidlustatud

korralduse kehtivuse ajal eelkõige tühistamisnõudega, mistõttu oli igal juhul alust pärast

korralduse kehtetuks tunnistamist üle minna jätkutuvastusnõudele.

15. Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja kaebused rahuldamata jätta, ent vastustaja

ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad nii halduskohtus kui

ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

15(15)