2-15-292/122 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Anneli Alekand

Määruse tegemise aeg ja koht

5. september 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-292

Tsiviilasi

Jelena Jegorova kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 16. septembri 2024 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jelena Jegorova määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Võlgnik: Jelena Jegorova (ik XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isikud (võlausaldajad):

-

AS SEB Pank (rg-kood 10004252), lepinguline

esindaja: Kaidi Hinno

-

Swedbank Liising Aktsiaselts

(rg-kood

10434248), lepinguline esindaja: Maria Kraav

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 16. septembri 2024 määrus osas, milles maakohus jättis

Jelena Jegorova pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest vabastamata, ning

täiendada määruse resolutsiooni usaldusisiku vabastamist puudutava osaga.

2. Teha tühistatud osas uus määrus, millega vabastada Jelena Jegorova

pankrotimenetluses täitmata jäänud kõikidest kohustustest, mis on tekkinud enne tema

pankroti väljakuulutamist 3. märtsil 2015.

3. Rahuldada Jelena Jegorova määruskaebus.

4. Avaldada teade Jelena Jegorova pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.

5. Jätta määruskaebusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Teistele

menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

6. Määruse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

6.1. Vabastada Jelena Jegorova pankrotimenetluses täitmata jäänud kõikidest

kohustustest, mis on tekkinud enne tema pankroti väljakuulutamist 3. märtsil

2015.

6.2. Lõpetada Jelena Jegorova kohustustest vabastamise menetlus.

6.3. Vabastada Jelena Jegorova usaldusisiku kohustustest.

6.4. Avaldada teade Jelena Jegorova pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.

6.5. Jätta menetluskulud maakohtus Jelena Jegorova kanda ning määruskaebusega

seonduvad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

6.6. Menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada Riigikohtule määruskaebus 15 päeva jooksul alates

käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Viru Maakohus kuulutas 3. märtsi 2015 määrusega välja Jelena Jegorova (võlgnik)

pankroti. Tartu Ringkonnakohus muutis 16. septembri 2015 määrusega maakohtu määrust

osaliselt ning määras, et ajutise halduri Martin Krupi tasu 720 eurot ja kulutused 55,99 eurot

tuleb mõista välja võlgniku pankrotivarast.

2. Maakohus lõpetas 19. juuni 2017 määrusega võlgniku pankrotimenetluse pärast pankroti

väljakuulutamist raugemise tõttu ning märkis, et tunnustatud nõuete osa, mille ulatuses ei ole

võlausaldajad raha saanud, on AS-il SEB Pank (SEB Pank) 32 953,59 eurot (II järk) ja

Swedbank Liising Aktsiaseltsil (Swedbank Liising) 880,67 eurot (II järk). Maakohus määras,

et pankrotihaldur Martin Krupi tasust tuleb 1035,60 eurot jätta võlgniku pankrotivara kanda.

Maakohus algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, jättis usaldusisiku

määramata ning kohustas võlgnikku täitma usaldusisiku kohustusi.

3. Võlgnik esitas 5. septembril 2017, 3. oktoobril 2017, 5. märtsil 2018, 1. märtsil 2019, 30.

jaanuaril, 6., 9. ja 28. aprillil 2020, 3. märtsil 2021 ja 11. aprillil 2022 aruanded ning 14.

veebruaril 2024 lõpparuande koos taotlusega enda kohustustest vabastamiseks.

Lõpparuande kohaselt töötas võlgnik pidevalt ning sai töötasu, mis kulus arvete, toidu ja

muude eluks vajalike kulude tasumisele. Säästud, vallas- ja kinnisvara puuduvad. Võlgnik on

menetluse jooksul maksnud SEB Pangale 540 eurot, Swedbank Liisingule 250 eurot ning

pankrotihaldurile 1550 eurot.

4. SEB Pank palus lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja jätta võlgniku

kohustustest vabastamata. Võlgnik tasus 17. juunist 2019 kuni 14. juunini 2021 kokku 540

eurot. Võlgniku teenitav tulu peaks tagama, et võlausaldajate nõuded saavad menetluse kestel

arvestatavas ulatuses rahuldatud, ent SEB Panga nõudest rahuldati vaid 1,6%. Võlgniku

käitumine tasuvama töö otsimata jätmisel oli süüline, vähemalt raskelt hooletu. Võlgniku

käitumine kahjustas võlausaldajate huve.

5. Swedbank Liising jättis võlgniku kohustustest vabastamise kohtu otsustada ega soovinud

enda ärakuulamist. Võlgnik maksis 250 eurot, nõude jääk on 630,67 eurot.

6. Maakohus kuulas võlgniku ära 20. mail 2019 ja 13. märtsil 2024 ning võttis viimasel

ärakuulamisel ka vande. Võlgnik selgitas, et maksis esimesed kolm aastat SEB Pangale ja

Swedbank Liisingule. Seejärel nõudis pankrotihaldur 1800 euro tasumist, võlgnik maksis talle

1300–1500 eurot.

MAAKOHTU MÄÄRUS

7. Maakohus jättis 16. septembri 2024 määrusega võlgniku pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest vabastamata, lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, jättis

menetluskulud võlgniku kanda ning märkis, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 68 lg 2 kohaselt tuleb kohaldada

pankrotiseaduse (PankrS) redaktsiooni, mis kehtis 30. juunini 2022. Kohustustest vabastamise

menetluse algatamisest on möödunud üle viie aasta, mistõttu tuleb otsustada võlgniku

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine PankrS § 175 kohaselt. Kohus

keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos

või kui võlgnik on rikkunud süüliselt kohustustest vabastamise menetluse kestel oma

kohustusi, mis tulenevad PankrS §-st 173, ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (PankrS

§ 175 lg 2).

Võlgnikku ei ole süüdi tunnistatud pankrotikuriteos, seega puudub PankrS § 175 lg 2 p-s 1

nimetatud alus kohustustest vabastamisest keeldumiseks.

Kohustustest vabastamise menetlus põhineb eeldusel, et võlgnik teeb kõik endast mõistlikult

oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures

ulatuses.

Võlgnik töötas 1. veebruarist 2016 kuni 29. novembrini 2017 XXXX OÜ-s, 29. novembrist

2017 kuni 30. novembrini 2018 aktsiaseltsis XXXX, 3. detsembrist 2018 kuni 31. detsembrini

2021 aktsiaseltsis XXXX ja 24. jaanuarist 2022 kuni 20. jaanuarini 2023 XXXX OÜ-s ning

töötab alates 23. jaanuarist 2023 XXXX OÜ-s. Võlgnik tegeles tasuvama töö otsimisega. Ta

vahetas töökohti ja sai stabiilset töötasu. Kohus ei tuvastanud, et võlgnik oleks varjanud või

vähendanud oma sissetulekuid. Võlgnikule ei ole etteheidetav suurema sissetuleku puudumine

ning ta ei rikkunud töötamise või töö otsimise kohustust (PankrS § 173 lg 1).

Võlgnikule ei saa ette heita, et ta oleks varjanud oma vara või ei oleks andnud kohtu nõudel

teavet (PankrS § 173 lg 2). Võlgnik oli kohtule kättesaadav ja osales ärakuulamisel, samuti

esitas aruandeid, kuigi osaliselt alles kohtu nõudmisel.

Võlgnik rikkus PankrS § 173 lg-tes 3–5 ettenähtud loovutuskohustust ja kahjustas sellega

võlausaldajate huve. Võlgniku aruannetest ja pangakonto väljavõtetest nähtuvalt oli tema

keskmine kuusissetulek 2017. a 408,50 eurot, 2018. a 467,76 eurot, 2019. a 565,09 eurot,

2020. a 751,50 eurot, 2021. a 760 eurot, 2022. a 959,36 eurot ja 2023. a 1122,22 eurot. Seega

olid võlgniku sissetulekud 2020.–2023. a suuremad kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud

töötasu alammäär, mis tähendab, et 75% sissetulekust tulnuks eraldada usaldusisikule, v.a

tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Võlgniku tuluks oli töötasu, mida

ei arestita palga alammäära ulatuses (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 1). Võlgnik

tasus võlausaldajatele kokku 790 eurot (SEB Pangale 540 eurot ja Swedbank Liisingule 250

eurot), mis moodustab 33 824,26 euro suurusest kohustusest vaid 2,3%. Võlgnik tasus

menetluse kestel võlausaldajate nõuete katteks kokku 2,6% kohustustest, kuid sai tulu, mille

arvelt oleks pidanud tasuma ca 30% rohkem. Võlgnik käitus vähemalt raskelt hooletult ja

jättis käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata. Võlgnikule selgitati menetluse kestel

kohustust tasuda võlga vastavalt jaotistele üks kord aastas. Võlgnik ei ole põhjendanud, miks

tal ei olnud võimalik võlausaldajate nõudeid suuremas ulatuses täita. Võlgnik ei andnud

endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning jättis süüliselt oma kohustused

täitmata. Võlgniku käitumine oli suunatud võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

8. Võlgnik esitas 30. septembril 2024 määruskaebuse, milles palub vabastada ennast

täitmata kohustusest ja anda võimaluse alustada uut elu ilma võlgadeta.

Määruskaebuse ja selle täienduse järgi ei kaalunud maakohus asjaolusid, vaid oli

võlausaldajate poolt. Võlgnik esitas pankrotiavalduse, sest ei saanud võlgadega ise hakkama,

ta oli oma endise, vanglasse sattunud elukaaslase laenu käendaja. Sel ajal lõpetas laps kooli ja

elas koos võlgnikuga. Elukohaks olnud korter müüdi, algasid terviseprobleemid, võlgnik käib

ka praegu psühholoogide juures. Võlgnik püüdis kogu menetluse jooksul täita oma kohustusi,

ei rikkunud neid ega seadust, ei varjanud sissetulekuid, töötas ja püüdis tasuda võlgu, esitas

kohtule aruandeid. Kui võlgnik ei täitnud aruandeid ja nõudeid alati õigesti, siis üksnes

teadmatusest.

9. SEB Pank palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Maakohus jõudis asjaolusid ja

tõendeid analüüsides õige lõppjärelduseni, määruskaebuses toodud asjaolud ei anna alust

määrust muuta.

10. Swedbank Liising palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Kui võlgnik tasus menetluse

kestel võlausaldajate nõuete katteks kokku 2,6% kohustustest, kuigi oleks pidanud tasuma ca

30% rohkem, siis rikkus võlgnik PankrS § 173 lg-tes 3–5 sätestatud loovutuskohustust.

Kuivõrd kohus selgitas võlgnikule menetluse jooksul kohustuse sisu, saab kohustuse

rikkumist pidada tahtlikuks ehk süüliseks. Väljamaksete korrektses ulatuses tegemata

jätmisega said võlausaldajate huvid kahjustada ning menetlus ei täitnud oma eesmärki. Seega

on täidetud PankrS § 175 lg 2 p-st 2 tulenevad vabastamisest keeldumise eeldused ning

maakohtu otsus on õiguspärane ja põhjendatud.

11. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning saatis 22.

jaanuaril 2025 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis

võlgniku kohustustest vabastamata, ning tühistatud osas tuleb teha uus määrus, millega

vabastada võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest (tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 667 lg 2 esimene lause). Määruskaebus tuleb rahuldada. Samuti tuleb

määruse resolutsiooni täiendada usaldusisiku vabastamist puudutava osaga. TsMS § 654 lg 22

ja § 659 alusel esitab ringkonnakohus määruse resolutsioonis ka kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

13. Võlgnik esitas kohustustest vabastamise avalduse koos pankrotiavaldusega 9. jaanuaril

2015 (dtl 1–2), seega kohaldas maakohus FIMS § 68 lg 2 alusel õigesti kuni 30. juunini 2022

kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni.

Tulenevalt PankrS § 175 lg-test 1 ja 51 otsustab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest vabastamise reeglina pärast viie, kuid hiljemalt pärast seitsme aasta

möödumist kohustusest vabastamise menetluse algatamisest. Maakohus leidis õigesti, et kuna

19. juunil 2017 menetluse algatamisest on möödunud üle viie aasta, tuleb otsustada võlgniku

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise üle. PankrS § 175 lg 8 sätestab,

et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.

Võlgnik vaidlustab maakohtu määrust osas, milles maakohus jättis ta pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Lähtudes TsMS § 651 lg-st 1 ja §-st 659 kontrollib

ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi

kaevatud.

14. Kohustustest vabastamise menetluse üheks eesmärgiks on võimaldada uus majanduslik

algus eriti raskes majanduslikus seisus võlgnikule, kes annab endast parima võlausaldajate

nõuete rahuldamiseks. Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud

korras ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus. Mh sätestab PankrS § 175 lg 2 absoluutsed

keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt RKTKm 5.

oktoober 2016 nr 3-2-1-90-16, p-d 12, 13).

Kohus keeldub PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik

on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega

võlausaldajate huve. Maakohus leidis, et võlgnik rikkus süüliselt, vähemalt raskest

hooletusest, PankrS § 173 lg-tes 3–5 sätestatud loovutuskohustust ning kahjustas sellega

võlausaldajate huve. Seega jättis maakohus võlgniku kohustusest vabastamata PankrS § 175

lg 2 p 2 alusel.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei kaalunud piisavalt asjaolusid ja jõudis ebaõigele

lõppjäreldusele, et võlgnik tuleb jätta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamata.

14.1.

PankrS § 173 lg 3 esimese lause alusel loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või

muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks

usaldusisikule. PankrS § 173 lg 4 kohaselt peab usaldusisik sellest võlgnikule üle andma 25%,

kuid kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra. PankrS 173 lg 5 alusel ei

pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata

sissenõuet. Seega peab võlgnikule jääma 25% tulust ning see sisaldab ka mittearestitavat tulu,

sealjuures ei tohi võlgnikule jääda kätte vähem kui seadusega ettenähtud mittearestitav

summa (vt ka RKTKm 11. jaanuar 2017 nr 3-2-1-124-16, p 13.2; FIMS eelnõu (575 SE)

seletuskiri, lk 50).

Maakohus märkis õigesti, et TMS § 132 lg 1 alusel ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe

kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust.

Maakohus jättis tähelepanuta, et TMS § 132 lg 3 esimese lause kohaselt võib mittearestitavat

summat ületavast sissetuleku osast kuni viiele palga alammäära suurusele summale vastavast

osast arestida kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust kogu sissetuleku, tingimusel, et

arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust.

Toimiku materjalide kohaselt oli võlgniku sissetulekuks töötasu ning tulumaksutagastus (dtl

386). Võlgnik ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatut, et aruannetest ja pangakonto

väljavõtetest nähtuvalt oli tema keskmine kuusissetulek 2017. a 408,50 eurot, 2018. a 467,76

eurot, 2019. a 565,09 eurot, 2020. a 751,50 eurot, 2021. a 760 eurot, 2022. a 959,36 eurot ja

2023. a 1122,22 eurot. Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutasu alammäär oli 2017. a 470

eurot, 2018. a 500 eurot, 2019. a 540 eurot, 2020. ja 2021. a 584 eurot, 2022. a 654 eurot ning

2023. a 725 eurot. Seega tuli võlgnikul eraldada võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks

kokku vähemalt 8567 eurot – 2019. a ca 200 eurot (12 * 16,73 eurot (st 2/3 25,09 eurost;

565,09 eurot - 540 eurot)); 2020. a 1340 eurot (12 * 111,67 eurot (st 2/3 167,50 eurost; 751,50

eurot - 584 eurot)); 2021. a 1408 eurot (12 * 117,33 eurost (st 2/3 176 eurot; 760 eurot - 584

eurot)); 2022. a ca 2442 eurot (12 * 203,57 eurot (st 2/3 305,36 eurost; 959,36 eurot - 654

eurot)); 2022. a ca 3177 eurot (12 * 264,81 eurot (st 2/3 397,22 eurost; 1122,22 eurot - 725

eurot)).

Nii võlgniku enda kui ka võlausaldajate andmetel on võlausaldajatele makstud menetluse

jooksul 790 eurot, mis on kokku 33 834,26 euro (32 953,59 eurot + 880,67 eurot) suurusest

kohustusest 2,3%, mitte maakohtu poolt samuti märgitud 2,6%. Võlgniku sissetulekute

suurust arvestades pidanuks ta eraldama võlausaldajatele väljamakseteks kokku 8567 eurot,

millisel juhul oleks saanud täita kohustusest 25,3%, mitte maakohtu märgitud 30%. Lisaks ei

arvestanud maakohus, et 1550 eurot maksti pankrotihalduri nõudel pankrotihaldurile, keda

võlgnik pidas lõpparuandest nähtuvalt pankrotivõlausaldajaks (dtl 386). Ringkonnakohus ei

pea seda rikkumiseks. Ka maakohus ise viitas võlgnikule 8. ja 17. aprillil 2020 saadetud

kirjades kohustusele tasuda pankrotimenetluse kulud (dtl 278, 286). Sellisel juhul tulnuks

võlgnikul loovutada ülejäänud võlausaldajatele väljamakseteks 7017 eurot ehk kohustusi

saanuks täita 20,7% ulatuses. Eeltoodu ei muuda iseenesest siiski maakohtu järeldust, et

võlgnik rikkus olulisel määral PankrS § 173 lg-test 3–5 tulenevat kohustust.

14.2.

Toimiku materjalidest ei nähtu, et esines alus suurendada võlgnikule jäävat summat

PankrS § 173 lg 5 ja TMS § 132 lg 2 alusel ülalpeetavate tõttu. TMS § 132 lg 2 näeb ette, et

kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb

mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus,

välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Võlgniku määruskaebusest nähtuvalt

on tal laps, kes käis 2015. a pankrotiavalduse esitamise ajal koolis ja elas koos võlgnikuga (dtl

468). Laps sai täisealiseks 4. märtsil 2015 (dtl 26) ning võlgniku avaldatust ei ilmne, et laps

oleks kohustustest vabastamise menetluse algatamise ajal 2017. a ja edaspidi omandanud

haridust, mistõttu tal oleks olnud perekonnaseaduse § 97 p-st 2 tulenev õigus saada võlgnikult

ülalpidamist. Laps sai 21-aastaseks 4. märtsil 2018, seega puudus võlgnikul alates sellest ajast

igal juhul seadusest tulenev kohustus pidada teda õppimise ajal üleval. Kuna võlgniku

sissetulek ületas töötasu alammäära alles 2019. a, ei mõjutanud ka võimalik varasem

ülalpidamiskohustus loovutatava summa suurust.

14.3.

Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu ja võlausaldajatega, et võlgnik rikkus oma

kohustust vähemalt raskest hooletusest. Võlaõigusseaduse § 104 lg 4 kohaselt on raske

hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Riigikohus on selgitanud, et

PankrS § 175 lg 2 p-s 2 on peetud silmas võlgniku raskelt süülist käitumist; kui võlgniku

käitumises ei ole raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust

võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt RKTKm 4. mai

2016 nr 3-2-1-19-16, p 14).

Kohustustest vabastamise menetluse algatamisel selgitas maakohus 19. juuni 2017 määruses

võlgnikule mh õigusi ja kohustusi seoses tema teenitava tuluga (dtl 137–142). 20. mai 2019

ärakuulamisel (dtl 240–243) selgitas kohus võlgnikule veelkord põhjalikult tema kohustusi,

mh seda, kuhu ja millises proportsioonis makseid teha, samuti maksmata jätmise tagajärgi.

Vaatamata maakohtu eeltoodud selgitustele ning asjaolule, et võlgnik jättis

loovutamiskohustuse olulises ulatuses täitmata, kinnitavad määruskaebuse väited ja toimiku

materjalid, et võlgnik ei olnud siiski sellisel määral hooletu ja pahatahtlik, et ta tuleks jätta

kohustustest vabastamata.

Maakohus määras usaldusisikuks võlgniku enda. Sellisel juhul tuli kohtul PankrS § 172 lg 6

teise lause alusel kontrollida, kas võlgnik täidab oma kohustusi. Võlgnik ei varjanud oma

sissetulekuid. Ta esitas maakohtule usaldusisikuna 5. septembril ja 3. oktoobril 2017, 5.

märtsil 2018, 1. märtsil 2019, 30. jaanuaril ja 6. aprillil 2020 venekeelsed seletused koos oma

pangakonto väljavõtetega (dtl 187, 197, 200, 205, 208–210, 217–221, 252–258, 269–276).

Maakohus selgitas alles 8. ja 17. aprilli 2020 kirjades (dtl 278, 286), et aruanded ei ole

nõuetekohased ning pangakonto väljavõtete lisamine ei ole piisav. Edaspidi esitas võlgnik 28.

aprillil 2020, 3. märtsil 2021 ja 11. aprillil 2022 eestikeelsed aruanded (dtl 289–291, 292–294,

308–310), tuues nendes välja sissetulekute suuruse ning võlausaldajatele ja pankrotihaldurile

tehtud väljamaksed. 2023. a ei esitanud võlgnik ühtegi aruannet ja maakohus seda eraldi ka ei

nõudnud. Maakohtu nõudmisel esitas võlgnik lõpparuande koos kontoväljavõttega 14.

veebruaril 2024 (dtl 326–327, 345–387). Aruannetest ja kontoväljavõtetest nähtuvalt tegi

võlgnik alates 20. mai 2019 ärakuulamist võlausaldajatele makseid kuni 2021. a juunini (dtl

255–258, 275, 291, 294, 355–362) ning seejärel alates 2021. a juulist kuni 2024. a jaanuarini

vaid Saneerimismenetluse OÜ-le, st ajutise halduri ja pankrotihalduri kulude katteks (dtl 310,

363–382). Maakohus pidi aruannetest ja kontoväljavõtetest nägema nii võlgniku sissetulekute

suurust kui ka kohustuste täitmise ebapiisavat ulatust ning selgitama võlgnikule, kellele ja kui

palju ta peaks raha maksete tegemiseks eraldama.

Võlgnik võis maakohtu 1., 8. ja 17. aprilli 2020 ning 8. aprilli 2022 kirjadest (dtl 265–266,

278, 286, 299) küll järeldada, et tal tuleb oma tulust loovutada osa võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks, kuid maakohus ei toonud selgelt välja, et võlgnik rikub kohustust ja eraldiste

suurused ei vasta seadusele. Maakohus oleks pidanud menetluse jooksul ka sisuliselt

kontrollima seda, kas ja kuidas võlgnik oma kohustusi täidab, ning vajadusel juhtima

tähelepanu konkreetsetele puudujääkidele, mitte piirduma vaid formaalselt aruannete

nõudmisega. Samuti pidanuks maakohtus tekitama küsimusi alates 2020. a aruannetes

märgitu, nagu oleks võlgnikule pankrotimenetluses öeldud, et ta ei ole midagi võlgu. Toimiku

materjalide ja võlgniku avaldatu põhjal on alust arvata, et võlgnik tegi makseid vastavalt oma

arusaamisele. Maakohtu saadetud kirjad olid üldsõnalised ja alles kohustusest vabastamata

jätmise määruses ütles maakohus selgelt välja, et võlgnik rikkus loovutamiskohustust. Samas

ei juhtinud ka võlausaldajad menetluse kestel eraldi tähelepanu sellele, et võlgnik ei täida

kohustust nõuetekohaselt ning peaks oma sissetulekut arvestades loovutama võlausaldajate

jaoks suuremaid summasid.

Ringkonnakohus leiab, et võlgniku käitumist ei ole alust lugeda raskelt süüliseks olukorras,

kus maakohus rikkus PankrS § 172 lg-st 6 tulenevat kontrollikohustust, ei juhtinud aastate

jooksul võlgniku tähelepanu kohustuste ebapiisavas ulatuses täitmisele ja puuduvad viited

võlgniku pahatahtlikkusele.

15. PankrS § 172 lg 4 teise lause kohaselt vabastab kohus menetluse lõpetamisel

usaldusisiku. Maakohus leidis määruse põhjendavas osas, et menetluse lõpetamise tõttu tuleb

võlgnik usaldusisiku kohustustest vabastada, kuid ei märkinud seda määruse resolutsioonis.

Määruse resolutsiooni tuleb vastavalt täiendada.

16. Võlgniku kohustustest vabastamise määruse kohta tuleb avaldada teade Ametlikes

Teadaannetes (PankrS § 175 lg 7).

17. Määruskaebuse rahuldamisele vaatamata peab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 1 alusel

õiglaseks jätta menetluskulude jaotuse maakohtus muutmata, st jätta menetluskulud

maakohtus võlgniku kanda, ning määruskaebusega seotud menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda. Ringkonnakohus arvestab sealjuures asjaolu, et lahend tehakse võlgniku huvides.

Määruskaebemenetluses hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

18. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ega jäta riigilõivu mõne teise

menetlusosalise kanda, on võlgnikul õigus taotleda määruskaebuselt tasutud riigilõivu

tagastamist (TsMS § 150 lg 1 p 5, lg 4). Riigilõivu tagastamise taotluses tuleb mh ära näidata

andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist.

(allkirjastatud digitaalselt)