2-24-118915/23 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Maris Juha

Määruse tegemise aeg ja koht

04.09.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-118915

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi A. B. vastu võla

nõudes

Tsiviilasja hind

6516,42 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema, Ahto

Järvela

Kostja: A. B. (isikukood XXX)

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 27.08.2025

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista kostjalt hageja kasuks välja välja I AS ja kostja vahel 08.05.2023 sõlmitud

laenulepingust nr XXX tulenev põhivõlg 2711,13 eurot, intressid 207,31 eurot, viivis

perioodi 21.01.2024-04.09.2025 eest 234,31 eurot.

3. Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlalt (2711,13 eurolt) alates 5.09.2025

kuni põhivõla täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

4. Mõista kostjalt hageja kasuks välja I AS ja kostja vahel 08.05.2023 sõlmitud

laenulepingust nr XXX tulenevad tulevikus sissenõutavaks muutuvad uuesti määratud

osamaksed järgmiselt:

20.09.2025 põhiosa 165,22 eurot intress 2,88 eurot osamakse kokku 168,10 eurot

20.10.2025 põhiosa 169,03 eurot intress 2,58 eurot osamakse kokku 171,61 eurot

20.11.2025 põhiosa 171,23 eurot intress 2,28 eurot osamakse kokku 173,51 eurot

20.12.2025 põhiosa 174,95 eurot intress 1,97 eurot osamakse kokku 176,92 eurot

20.01.2026 põhiosa 177,46 eurot

20.02.2026 põhiosa 180,66 eurot

20.03.2026 põhiosa 184,89 eurot

20.04.2026 põhiosa 187,24 eurot

20.05.2026 põhiosa 190,22 eurot

5. Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis laenulepingust nr XXX tulenevatelt

tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa osamaksetelt alates maksetähtpäevale

järgnevast päevast kuni põhiosa osamakse tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

6. Jätta rahuldamata põhivõla nõue 399,09 euro ulatuses, sissenõudmiskulude hüvitamise

nõue 50 eurot, haldustasunõue 11,60 eurot, intressinõue 116,99 euro ulatuses ja

01.07.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõue 407,05 eurot.

7. Mõista kostjalt hageja kasuks välja 595 eurot hageja poolt tasutud riigilõivu katteks.

Ülejäänud osas jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

8. Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude summa

tasumiseni.

9. Toimetada kohtuotsus kostjale kätte teadaande avaldamisega Ametlikes Teadaannetes.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, elektronpostiaadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus

menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel

võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI NÕUE JA ASJAOLUD

1. Hageja esitas Harju Maakohtule 01.07.2024 hagi, 11.12.2024 esimese alternatiivse nõude ja

19.08.2025 teise alternatiivse nõude kostja vastu. Harju Maakohtu menetluses on järgmised

nõuded kostja vastu:

1.1. mõista kostjalt hageja kasuks välja I AS ja kostja vahel 08.05.2023 sõlmitud

laenulepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus 4711,12 eurot, intress 334,02 eurot,

haldustasu 11,60 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja 01.07.2024 seisuga sissenõutavaks

muutunud viivis 425,06 eurot;

1.2 mõista kostjalt hageja kasuks viivised alates 02.07.2024 kuni põhinõude (4711,12 eurot)

täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 20,9% aastas.

Alternatiivselt

1.3. mõista kostjalt hageja kasuks välja I AS ja kostja vahel 08.05.2023 sõlmitud

laenulepingust nr XXX tulenevad tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed vastavalt

11.12.2024 esitatud uuesti määratud tagasimaksete maksegraafikule.

1.4. mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis laenulepingust nr XXX tulenevatelt tulevikus

sissenõutavaks muutuvatelt osamaksetelt alates maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni

põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Alternatiivselt

1.5. mõista kostjalt hageja kasuks välja I AS ja kostja vahel 08.05.2023 sõlmitud

laenulepingust nr XXX tulenevad tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed vastavalt

19.08.2025 esitatud uuesti määratud tagasimaksete maksegraafikule järgmiselt:

20.08.2025 põhiosa 162,30 eurot intress 3,17 eurot osamakse kokku 165,47 eurot

20.09.2025 põhiosa 165,22 eurot intress 2,88 eurot osamakse kokku 168,10 eurot

20.10.2025 põhiosa 169,03 eurot intress 2,58 eurot osamakse kokku 171,61 eurot

20.11.2025 põhiosa 171,23 eurot intress 2,28 eurot osamakse kokku 173,51 eurot

20.12.2025 põhiosa 174,95 eurot intress 1,97 eurot osamakse kokku 176,92 eurot

20.01.2026 põhiosa 177,46 eurot

20.02.2026 põhiosa 180,66 eurot

20.03.2026 põhiosa 184,89 eurot

20.04.2026 põhiosa 187,24 eurot

20.05.2026 põhiosa 190,22 eurot

1.6 mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis laenulepingust nr XXX tulenevatelt tulevikus

sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa osamaksetelt alates maksetähtpäevale järgnevast päevast

kuni põhiosa osamakse tasumiseni määras 20,90% aastas.

2. Hageja on nõude aluseks olevate asjaolude kohta esitanud järgmised väited.

2.1. I AS (krediidiandja) ja kostja sõlmisid 8.05.2023 tarbijakrediidilepingu nr. XXX, mille

alusel sai kostja laenu 5000 eurot. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 26,38% aastas

ja intressimäär 20,9% aastas. Kostja kohustus tagastama laenu lepingus kokku lepitud

maksegraafiku alusel perioodil 20.06.2023-20.05.2026.

Kostja on digiallkirjastanud lepingu internetipangas ja leping on kostjale pangas oli algusest

peale kättesaadav.

2.2. Vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta selgitab hageja, et

Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse.

Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Esialgne

võlausaldaja on kostja sissetulekuid kontrollinud Maksu- ja Tolliametilt: verified_monthly

income 877,23, verified_income_periods 6. Kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja

teiste varaliste kohustuste kohta omandas krediidiandja teabe muuhulgas taotluses: igakuised

sissetulekud 1200 eurot, igakuised kohustused 0 eurot. Hageja leiab, et on seega tõendanud, et

on kogutud ja kontrollitud (sh analüüsinud teavet enne krediidilepingu sõlmimist,) kostja

majandusliku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta. Arvestades hagi aluseks oleva

laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna,

oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava

sissetulekuga inimesega ehk usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi

kohustusi raskuseteta täitma.

2.3. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis krediidiandja

4.01.2024 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg

võlgnevuse tasumiseks (Lisa 3). 25.01.2024 saatis esialgne krediidiandja teatise lepingu

lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul (Lisa

4). Lepingu ülesütlemise hoiatus ja teatis on saadetud lihtkirjana kostja poolt lepingusse

märgitud aadressile.

2.4. I AS loovutas 30.01.2024 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda

kõrvalnõudeid. Kostjale saadeti kostja poolt lepingu sõlmimisel antud aadressile teatis nõude

loovutamisest.

2.5. Kostjalt on toimunud laekumisi esialgsele võlausaldajale perioodil 15.06.2023 kuni

3.10.2023 kokku 793,36 eurot. Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale põhiosa katteks

summas 288,88 eurot, seega on tasumata põhiosa summas 4711,12 eurot.

Kostjal on intressivõlgnevus alates 5. osamaksest, s.o 20.10.2023 kuni ülesütlemiseni

eelnenud 8. osamakseni s.o 20.01.2024 summas 334,02 eurot.

Vastavalt 8.05.2023 sõlmitud laenulepingule (Lisa 1, p 4.1.) ja maksegraafikule (Lisa 1, lk 4)

on laenusaaja kohustatud tasuma lepingu haldamisetasu, mis on laenuandmete kohaselt 2,90

eurot kuus. 25.01.2024.a. laenulepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata 20.10.2023-

20.01.2024 osamaksete laenuhaldustasud, s.o. 11,60 eurot.

Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõlalt lepingu ülesütlemise päevale järgnevast

päevast alates s.o 26.01.2024 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses

määras s.o 20,9% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 6.1.

Hagejal nõuab peale lepingu ülesütlemist tehtud võla sissenõudmiskulude hüvitamist lepingu

alusel lähtudes lepingu üldtingimuste punktist 4.6. Hageja selgitab sissenõudekulude 50 eurot

kujunemist: 12.03.2024 esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot, 19.03.2024 teise tasulise

kirja saatmine 5 eurot, 17.04.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud

makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud,

kontaktandmete otsingu ja päringu kulud, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete

selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel, võlgnikule tehtavate kõnede

kulud, võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

2.6. Kohtu ettepanekul esitas hageja ka VÕS § 4034 lg 7 kohase nõude ümberarvestuse.

Hageja märgib, et kostja sai laenu 5000 eurot ning on kokku tagasimakseid teinud 793,36

eurot. Kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis

tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 4206,64 eurot (5000-793,36).

Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut

25.01.2024 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega võlas.

Hageja määras tagasimaksed uuesti ning esitas tulevikus sissenõutavaks muutuvate

tagasimaksete välja mõistmise nõude. Hageja märgib, et 20.12.2024 seisuga muutus

sissenõutavaks põhiosa summas 2021,61 eurot, kostja on tasunud põhiosa katteks 793,36

eurot seega võlgnevuses on 1228,25 eurot. Kostja on seega tagasimaksetega viivituses alates

10. osamaksest 20.03.2024.

2.7. 19.08.2025 esitatud menetlusdokumendis märgib hageja, et tuginedes ümberarvestusele

(vt Lisa) ei ole leping kehtivalt üles öeldud 25.01.2024; viimasest tulenevalt palub hageja

kostjalt välja mõista lepingu alusel põhiosa 4312,03 eurot ning intressid summas 217,03

eurot. Samas palub hageja mõista kostjalt välja 19.08.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud

põhinõue summas 2548,83 eurot, intress summas 204,14 eurot ning viivis summas 400,58

eurot; viivised alates 20.08.2025 kuni põhinõude summas 2548,83 euro täitmiseni lepingus

kokku lepitud viivise määras 20,90% aastas.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Otsuse tegemise eeldused

Kostjale on hagiavaldus ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud 23.09.2024 ning

alternatiivse nõude menetlusse võtmise määrus 01.04.2025. Kostja kummalegi vastanud ei

ole. Teise alternatiivse nõude võttis kohus menetlusse 25.08 ning vaatas selle läbi

kohtuistungil. Kohtuistungist 27.08.2025 võttis osa hageja, kostja ei ilmunud ega teatanud

ilmumata jätmisest. Hageja taotlusel vaatas kohus asja kohtuistungil sisuliselt läbi kostja

osavõtuta.

Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv

krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning

kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS §

4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud

ületada maksimaalset lubatud määra.

4. Kas laenuleping on sõlmitud ja laen tarbija kasutusse antud

4.1. VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub

andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub

krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata

anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab

olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on

jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

4.2. Hageja on kohtule esitanud nõude aluseks oleva laenulepingu (dtl 37), mille kostja on

digiallkirjastanud 08.05.2023. Digiallkirja konteineris on leping, maksegraafik, laenulepingu

tingimused, Euroopa Tarbijakrediidi teabeleht. Hageja väitel on lepingudokumendid kostjale

tehtud kättesaadavaks internetipangas.

Hageja on esile toonud, et laen summas 5000 eurot on kostjale välja makstud ning esitanud

selle kohta ka tõendi (dtl 43).

Kohus kontrollis lepingus toodud tagasimaksete alusel, et lepingus toodud krediidi kulukuse

määr ei ületanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalset määra (mis oli 45,93%).

Seega saab lugeda nõude aluseks oleva lepingu sõlmituks ja kehtivaks.

5. Vastutustundliku laenamise kohustus

5.1. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi

teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta.

Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed:

a) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

b) tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4). Euroopa

Pangandusjärelevalve (EBA) juhendi „Suunised laenude väljastamise ja jälgimise

kohta“ (mille kohaldamise on Finantsinspektsioon otsustanud 22.03.2021.a otsusega)

punkti 85 f järgi tuleb arvestada tarbija regulaarsete kuludega, st mitte nt ainult

eluasemekuludega;

c) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

d) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5);

e) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste

nõuetekohast täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muudetõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister,

pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest

kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab

krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte,

pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms).

Riigikohus on 24.11.2023 lahendis märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4

järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud

juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui

krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta

kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

5.2. Hageja esitas vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta kohtuotsuse punktis

2.2. toodud väited. Tõenditena on hageja esitanud laenutaotluse (dtl 54), mille on täitmata

laenu eesmärk, ülalpeetavate arv, tööandja. Krediidiandja võimaldas seega tarbijal jätta

vajalikud andmed esitamata. Laenutaotluse selliselt esitamise võimaldamine oli krediidiandja

enda kontrolli all olev asjaolu.

Hageja on esitanud ka maksehäireregistri päringu vastuse, ent see on tehtud 01.07.2024, seega

enne hagi esitamist, mitte enne laenu andmist. See tõend ei tõenda, et enne laenu andmist

niisugune päring tehti ega seda, mis vastus saadi. Maksu- ja Tolliameti väidetava päringu

kohta hageja ühtegi tõendit esitanud ei ole. KAVS § 48 tuleneb, et laenuotsuse tegemise

aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja säilitada (krediiditoimik). Seega tuleb

krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi mõelda, kuidas andmeid koguda ja

salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad tõendina, st omaksid tõendi kvaliteeti

(st tõendist nähtub, mis ajal ja kelle kohta tehtud toimingut see tõendab ning mis oli toimingu

tulemus), sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki vajalikke andmeid. Kui krediidiandja seda ei

tee, võtab krediidiandja ise endale riski, et tema nõude õiguslik alus jääb tõendamata ning

nõue rahuldamata.

Hageja ei ole esile toonud, et kostja sissetuleku, majandamiskulude ja finantskohustuste

kontrollimiseks oleks kogutud kostja konto väljavõte.

Eestis ei ole võimalik kontrollida ühestki registrist tarbija laenukohustusi. Konto väljavõte on

hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste kohta.

Riigikohus on 2023.a novembris tehtud lahendis (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098) märkinud,

et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Seega sisuliselt andis krediidiandja kostjale laenu sissetuleku numbri põhjal, jättes

kontrollimata kõik muud asjaolud. Ilmselgelt ei olnud krediidiandja kogutud teave piisav, mis

õigustanuks konto väljavõtte küsimata jätmist. Kohus on seisukohal, et krediidiandja rikkus

vastutustundliku laenamise kohustust.

Kohtuistungil hageja vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta midagi täiendavalt

selgitada ei soovinud.

6. Hageja nõuded

6.1. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral järgnevad VÕS § 4034 lg 7

sätestatud tagajärjed.

Kuivõrd kohus asus seisukohale, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise kohustust,

jääb lepingus olnud intressimäära (20,9% aastas) järgne hageja nõue rahuldamata.

Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei võlgne tarbija krediidiandjale muid

tasusid (VÕS § 4034 lg 7). Seetõttu jääb laenuhaldustasu nõue rahuldamata.

Kuivõrd leping ei ole korraliselt lõppenud (viimane tagasimakse peaks maksegraafiku

kohaselt olema 20.05.2026), on hageja teinud nõude ümberarvestuse ja määranud

tagasimaksed uuesti, seda kahel korral (dtl 87 ja 129). Kohtuistungil avaldas hageja, et jääb

teise alternatiivne nõue ja teisena esitatud ümberarvestuse juurde, st et esitas selle varem

esitatu asemel.

6.2. 19.08.2025 on hageja tagasimaksed uuesti määranud välja makstud laenusummale (5000

eurole), 36 maksena 20.06.2023-20.05.2026 (nagu oli ka lepingus). Hageja on tagasimaksete

uuesti määramisel põhiosamaksed määranud vastavalt lepingu maksegraafiku (dtl 38)

põhiosamakse tulbale ning arvestanud intressi seadusjärgses määras. Hageja on intressi

arvestanud kuni 20.12.2025, sest alates 01.01.2026 ei ole seadusjärgse intressi määr teada.

Hageja on arvestanud kostja poolt tasutud 793,36 eurot uuesti määratud põhiosa- ja

intressimaksete katteks. Selles tulenevalt on kostjal täielikult tasutud uuesti määratud

tagasimaksed kuni 20.12.2023 ning osaliselt, 59,98 euro ulatuses ka 20.01.2024 tagasimakse.

Kohtuotsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud uuesti määratud tagasimaksed

alates 20.01.2024 kuni 20.08.2025. Tasumata põhiosamakseid on kokku sissenõutavaks

muutunud 2711,13 eurot ja intresse 207,31 eurot. Kohus nõustub, et hagejal on põhjust arvata,

et kostja ei tasu uuesti määratud tagasimakseid vabatahtlikult ka edaspidi.

Kohus mõistab VÕS § 4034 lg 7, § 396 lg 1, § 101 lg 1 punkti 1 ja § 108 lg 1 alusel välja

kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud tagasimaksed ning TsMS § 369

kohaselt edasiulatuvalt peale kohtuotsuse tegemist sissenõutavaks muutuvad tagasimaksed

20.09.2025-20.05.2026.

6.3. Viivist nõuab hageja nii algses nõudes kui ka alternatiivses nõudes intressimääraga

võrdses määras 20,9% aastas.

Ümberarvestuse juures on ka hageja ise välja toonud, et lepingut ei saa ümberarvestuse korral

kehtivalt üles öelduks lugeda. Seega ei saa viivist välja mõista kogu põhivõlalt alates lepingu

üles ütlemisele järgnevast päevast, nagu oli hageja algne nõue.

19.08.2025 ümberarvestuses on hageja viivist arvestanud alates 20.01.2024 uuesti määratud,

tasumata, tagasimaksete põhiosamaksetelt. Hageja on esitanud viivisearvestuse 19.08.2025

seisuga (dtl 129).

Viivist ei saa kohtu hinnangul käsitleda VÕS § 4034 lg 7 mõttes muu tasuna, mistõttu hagejal

säilib õigus nõuda viivist. Kohus nõustub, et lepinguga saab kokku leppida intressimääraga

võrdse viivisemäära. Kuid kohus ei nõustu hagejaga selles, et ka vastutustundliku laenamise

kohustuse rikkumise korral säilib õigus nõuda viivist lepingujärgse intressiga võrdses määras.

Selline tõlgendus ei ole kooskõlas regulatsiooni mõttega. Regulatsiooni mõte on olnud

vähendada krediidiandja krediidi tulusust ja võlgniku koormust olukorras, kus krediidiandja ei

ole laenanud vastutustundlikult. Kui vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral

säiliks õigus nõuda ja kohustus tasuda lepingujärgset (kõrget) viivisemäära, oleks seaduse

nõudeid rikkuv laenamine krediidiandjale jätkuvalt sama tulus (intressi asemel teeniks

krediidiandja intressimääraga võrdset viivist). Regulatsiooniga on asendatud lepingujärgne

intress seadusjärgse intressiga. Sellest tulenevalt võiks ka öelda, et kui lepingus oli kokku

lepitud, et viivisemäär on võrdne intressimääraga, peaks ka lepingus kokku lepitud

viivisemäär muutuma vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgseks

intressimääraks. See aga tähendaks, et vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral

sõltuks viivisemäär lepingu sõnastusest. Praktikas on aga lepingute sõnastused viivisemäära

osas erinevad ka siis, kui mõte on olnud kokku leppida sama tulemus, intressimääraga võrdne

viivisemäär. Näiteks osadel juhtudel on lepingus kirjas, et viivisemäär on võrdne

intressimääraga, teistel juhtudel on mõlemad välja toodud identsete numbritena. Kohtu

hinnangul viiks sõnastusest lähtumine tulemuseni, kus mõnel juhul tuleks välja mõista viivis

seadusjärgses intressimääras, mõnel juhul seadusjärgses viivisemääras (nt kui lepingus oli

viivisemäär väljendatud numbrina, mis ei olnud identne intressimääraga, olgu siis kas

intressimäärast kõrgema või madalamana). Kohus on seisukohal, et eeltoodu ei olnud

seadusandja eesmärgiks ning leiab, et vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral

peaks kohalduma ühetaoline tagajärg viivisemäära osas. Seetõttu leiab kohus, et

vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral on võlausaldajal õigus VÕS § 113

lõikest 1 tulenevalt saada seadusjärgset viivist, tingimusel, et see ei ole kõrgem lepingus

kokku lepitud viivisemäärast.

Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt välja viivise seadusjärgses viivise määras

sissenõutavaks muutunud põhiosamaksetelt kohtuotsuse tegemise päeva seisuga järgmiselt:

Viivisearvestuse

alguskuupäev

Tasumata

põhiosamakse

Sissenõutavaks

muutunud viivis

04.09.2025

seisuga

21.01.2024

55,37

10,55 eurot

21.02.2024

117,42

21,13 eurot

21.03.2024

124,34

21,15 eurot

21.04.2024

121,77

19,42 eurot

21.05.2024

126,22

18,84 eurot

21.06.2024

126,24

17,50 eurot

21.07.2024

130,62

16,79 eurot

21.08.2024

130,86

15,46 eurot

21.09.2024

133,21

14,36 eurot

21.10.2024

137,50

13,44 eurot

21.11.2024

138,09

12,06 eurot

21.12.2024

142,30

11,00 eurot

21.01.2025

143,13

9,67 eurot

21.02.2025

145,71

8,46 eurot

21.03.2025

152,75

7,56 eurot

21.04.2025

151,08

6,05 eurot

21.05.2025

155,10

4,79 eurot

21.06.2025

156,59

3,35 eurot

21.07.2025

160,53

2,05 eurot

21.08.2025

162,30

0,68 eurot

Hageja on hagiavalduses arvestanud hagiavalduse esitamise, s.o 01.07.2024 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise summaks 425,06 eurot. 01.07.2024 seisuga on kohus

rahuldanud sissenõutavaks muutunud viivise summas 18,01 eurot. Seega jääb rahuldamata

hagiavalduses 01.07.2025 seisuga sissenõutavaks arvestatud viivis summas 407,06 eurot.

Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras sissenõutavaks muutunud põhivõlalt ja välja mõistetud tulevikus

sissenõutavaks muutuvatelt osamaksetelt nende tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni

tasumiseni.

6.4. Hageja selgitab, et õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist

tuleneb üldtingimuste punktist 4.6. Üldtingimustes sellist punkti ei olegi ning laenulepingu

tingimustes punkt reguleerib ebapiisava makse korral nõuete tasutuks lugemise järjekorda.

Seega ei ole hageja esile toonud, et poolte vahel oleks olnud kokkulepe võla

sissenõudmiskulude hüvitamise määrades kohta.

VÕS § 1132 lõiked 1 ja 2 ei ole seadustatud hinnakirjad, vaid piirmäärad. Säte ei nõua

iseenesest, et meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks oleks eelnev kokkulepe (leppetrahvina).

Kui poolte vahel sellist kokkulepet ei ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud

kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (§-d 115, 127–140) alusel ning peab

kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Kui võlausaldaja nõuab sissenõudmiskulude

hüvitamist kahju hüvitamise sätete alusel, peavad kulud olema reaalselt ka kantud ja

võlausaldaja peab neid ka tõendama.

Kohus jätab sissenõudmiskulude nõude rahuldamata, sest kostjal ei olnud väidetavate kulude

tekkimise ajal ümberarvestuse kohaselt võlga, esile on toomata tasu kokkulepe ning

tõendamata on, et kahju tekkis just sellises ulatuses.

7. Menetluskulud ja kohtuotsuse kättetoimetamine

7.1. Hageja taotleb mõista kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud ja viivise

väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täies

ulatuses hüvitamiseni VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses viivisemääras.

Hageja on menetluskulude nimekirja esitanud hagiavalduses ja täiendavalt 17.12.2024

menetlusdokumendis. Menetluskulude nimekiri on kostjale kätte toimetatud koos

hagiavaldusega. Hageja toob välja, et menetluskuludeks on riigilõiv 630 eurot ja lepingulise

esindaja kulud 780,50 eurot ilma käibemaksuta.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1

kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja

põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud

tekkisid. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

7.2. Kohus palus hagejal selgitada, millest oli tingitud maksekäsu kiirmenetluses esitatud

põhivõla summa erinevus hagiavalduses esitatud põhivõla summa nõudest. Maksekäsu

kiirmenetluse avalduses nõudis hageja põhivõlga 4742,72 eurot, hagis 4711,12 eurot. Lisaks

nõudis hageja ka maksekäsu kiirmenetluses 50 eurot võla sissenõudmiskulusid. Isegi kui

arvestada põhinõude hulka hagis nõutud haldustasu 11,60 eurot, ei saanuks

maksekäsuavalduses põhivõla nõue ületada 4722,72 eurot. Hageja nõudis aga 20 eurot enam.

Hageja vastas, et maksekäsu kiirmenetluse avaldusse on ekslikult märgitud vale põhisumma.

Riigikohus on asjas 3-2-1-108-14 punktis 23 (ja ka tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 24)

märkinud, et hageja võib olla toime pannud kelmuse katse, kui esitas maksekäsu

kiirmenetluses kohtule tahtlikult valeandmeid võla suuruse kohta. Arvestades, et hageja on

maksekäsumenetlustes valeandmeid esitanud paljudel kordadel ning maksekäsuavaldused on

edasi läinud hagimenetlusse, kus hagis on teised andmed, ei saanud hageja ise olla

teadmatuses valeandmete esitamisest. Ka ei saa öelda, et tegemist on juhusliku eksimusega.

Eksimused saavad juhtuda siiski harva, pisteliselt. Kui hageja väitel oleks tegemist

eksimusega, siis järelikult on hageja ise teadlikult pikka aega lasknud eksimustel ka edasi

sündida. Maksekäsuavalduses tuleb seejuures avaldajal igal kord kinnitada, et esitatud

andmed on õiged.

Eeltoodust tulenevalt ning lisaks arvestades, et nõude aluseks olevate laenude andmisel rikuti

vastutustundliku laenamise kohustust ning hagi esitamise ajal 2024. a juulis oli hagejal juba

võimalik ka muutunud kohtupraktikaga arvestada ning esitada nõue ümberarvestatult, jätab

kohus hageja õigusabikulud ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot hageja enda kanda.

Kohus märgib, et ka Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-23-126294 30.09.2024

tehtud otsuses märkinud, et menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada seda, kas rikuti

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuna kohus jätab hageja õigusabikulud hageja enda

kanda, ei hinda kohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust.

Riigilõiv on tulenevalt TsMS § 133 lg 1 ja RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 vajalik menetluskulu.

Kohus rahuldas hageja nõude põhivõla osas summas 4312,03 eurot (2711,13 + 1600,90),

intressinõude 217,02 eurot (207,31 + 9,71), viivisenõude perioodi 21.01.2024-04.09.2025 eest

234,31 eurot ja viivise põhivõlalt (2711,13 eurolt) alates 5.09.2025 kuni põhivõla (2711,13

eurot) täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, mis ühe

aasta eest arvestatuna on 275,18 eurot. Seega kokku rahuldas kohus arvestuslikult hagi

5038,54 euro ulatus, millelt tuleks tasuda riigilõivu 595 eurot.

Tasutud riigilõivust jätab kohus kostja kanda ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 595

eurot, milline summa tulnuks tasuda riigilõivuna sellise nõude korral, mille ulatuses kohus

nõude rahuldas. Ülejäänud osas, s.o summas 35 eurot, jääb riigilõiv hageja kanda.

Kohus jätab kostja menetluskulud kostja kanda. Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja

tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei

ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja.

Kohus märgib hageja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et

hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

7.3. Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS §

317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva

möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maris Juha

kohtunik