2-24-117613/44 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Üllar Roostoja, Margit Jäätma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 29. august 2025

Tsiviilasja number

2-24-117613

Tsiviilasi

Bigbank AS-i hagi Ruslan Karini vastu võla

nõudes

Tsiviilasja

hind

apellatsioonikohtus

5553 eurot 8 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 7. jaanauri 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ruslan Karini apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja) Ruslan Karin (isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras

vandeadvokaat Andrei Matvejev

Vastustaja (hageja) Bigbank AS (registrikood

10183757), lepinguline esindaja Leana Land

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Ruslan Karini apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Viru Maakohtu 7. jaanuari 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-24-117613,

millega rahuldati Bigbank AS-i hagi Ruslan Karini vastu.

3. Teha asjas uus otsus, millega jätta Bigbank AS-i hagi Ruslan Karini vastu võla

väljamõistmiseks rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Bigbank AS-i kanda.

5. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast lõpplahendi

jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Bigbank AS (hageja) esitas 9. mail 2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Ruslan Karini (kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Seoses kostja vastuväite

esitamisega makseettepanekule andis Pärnu Maakohus hageja nõude kostja vastu üle Viru

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas Viru Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 4577 eurot 95 senti, intressi 198 eurot 75 senti, 20. juuni 2024 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 186 eurot 57 senti, lepingu haldustasu 6 eurot ja

sissenõudekulu 10 eurot, kokku 4979 eurot 27 senti, ning viivise 12,50% aastas tagastamata

põhivõlalt alates 21. juunist 2024 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 8. märtsil 2023 tarbijakrediidilepingu nr

XXXXXXXXXXXXXXX, mille kohaselt sai kostja hagejalt laenu 5000 eurot. Lepingu

põhitingimuste kohaselt oli krediidi kulukuse määr 14,84% aasta kohta, intress 12,50% aastas,

lepingu sõlmimise tasu 75 eurot ja igakuine lepinguhaldustasu 1,50 eurot kuus. Kostja ei

täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ega tasunud võlgnevust hageja antud

täiendava tähtaja jooksul. Hageja luges lepingu 22. veebruaril 2024 ülesöelduks.

Alates lepingu sõlmimisest kuni lepingu ülesütlemiseni 22. veebruaril 2024 tegi kostja

lepingust tulenevate kohustuste katteks hagejale ülekandeid 805 eurot 42 senti, millest 372

eurot 61 senti oli arvestatud intressi, 422 eurot 5 senti krediidisumma, 10 eurot 50 senti

lepingu haldustasu ja 26 senti viivise katteks. Vastavalt lepingu põhitingimustele tasaarvestas

hageja üleantavast krediidisummast lepingu sõlmimise tasu 75 eurot. Hageja ütles 22.

veebruari 2024. a ülesütlemisavaldusega lepingu üles ning nõudis kostjalt 4799 euro 15 sendi

tasumist, millest 4577 eurot 95 senti moodustas tagastamata krediidisumma, 198 eurot 75

senti sissenõutavaks muutunud intress, 6 eurot 45 senti sissenõutavaks muutunud viivis, 10

eurot võla sissenõudmisega seotud kulu, 6 eurot sissenõutavaks muutunud lepingu haldustasu.

Kostja Smart-ID vahend ja PIN-koodid ei väljunud kostja valdusest tema tahte vastaselt.

Puudub vaidlus, et kolmandatele isikutele oli antud ligipääs kostja enda poolt vähemalt kostja

ID-kaardi andmetele, mis võimaldas neil kostja nimel laenutaotlusi teha. Kui tõesti

kolmandad isikud allkirjastasid tarbijakrediidilepingu kostja digitaalset Smart-ID vahendit ja

PIN-koodi kasutades, siis see sai võimalikuks üksnes tänu kostja enda tegevusele, kuivõrd ta

andis oma isiklikud vahendid kolmandatele isikutele kasutamiseks.

Kostja isikusamasuses veenduti 8. märtsil 2024 videotuvastuse vahendusel. Lepingu sõlmis

kostja. Kostja kinnitas, et tegi taotluse ise. Kriminaalmenetluses antud ütlused on üksnes

kostja väited selle kohta, mis väidetavalt toimus. Kriminaalmenetlus on lõpetatud, sest

väidetava kuriteo toimepanijaid ei ole tuvastatud. Seega ei ole käesoleval juhul veenvalt

tõendatud asjaolud pettuse toimumise kohta.

Kostja tuvastas ennast laenutaotluse tegemisel. Kostja kinnitas, et tema ise tegi laenutaotluse.

Kostja allkirjastas lepingud isiklikult oma Smart-ID vahendit ja ID-koodi kasutades.

Krediidisumma 4925 eurot kanti kostja isiklikule kontole 8. märtsil 2023.

Hageja ei ole rikkunud lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmiseks kontrolliti kostja arvelduskonto väljavõtet.

Hageja nõue ümberarvestuse kohaselt on 4194 eurot 58 senti (väljastatud krediit 5000 eurot,

millest on maha arvestatud 805 eurot 42 senti ehk kõik tagasimaksed krediidisumma katteks).

Hageja märkis, et juhul kui kohus leiab, et krediidileping on tühine pettuse tõttu, siis soovib

hageja nõude rahuldamist alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja rikastus hageja arvel.

Krediidisumma 5000 eurot, millest tasaarvestati lepingu sõlmimise tasu 75 eurot, st 4925

eurot, maksti välja kostja isiklikule Swedbank AS-i pangakontole. Kostja võttis kontolt ise

raha välja ja kasutas kontot oma igapäevaste kulutuste jaoks pikema perioodi jooksul. Seega

ei ole usutav, et kostja kontot käsutada ei saanud. Käesoleval juhul on hageja kandnud kostja

arveldusarvele raha krediidilepingu täitmiseks. Hageja arvas ja uskus, et ta täidab kostjaga

sõlmitud kehtivat krediidilepingut. Järelikult tehti sooritus kostjale. Kui krediidileping on

tühine, ei ole kohustust olemas. Samuti ei esine asjas võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lõikes 2

sätestatud tagasinõudmist välistavaid aluseid. Eeltoodust tulenevalt nõuab hageja kostjalt

alternatiivselt tühise lepingu alusel saadud 4925 euro tagastamist.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Laenuleping vormistati kostja nimel ja laenu sai kolmas isik

kelmuse teel. Kostja ei ole andnud sisulist tahteavaldust laenu taotlemiseks. Laenu võtmine

toimus nn „telefonipettuse“ teel, st laen võeti kostja identiteeti kuritegelikult ära kasutades

pettuse teel. Laekunud raha ei ole kostja saanud endale kasutamiseks, vaid see on läinud edasi

kurjategija(te)le.

Kriminaaltoimiku materjalid näitavad selgelt, millised asjaolud olid tegelikult kostja

laenutaotluse taga. Kostja kinnitas laenu taotlemist veendumuses, et ta osaleb

politseioperatsioonis ning tal ei olnud kavatsust kasutada saadud laenu enda eesmärkide

saavutamiseks ega isiklikuks kasuks. Viru Ringkonnaprokuratuur lõpetas 26. juuni 2023

määrusega kriminaalmenetluse, kuna võimatu oli tuvastada kuriteo toimepanija isikut.

On üldteada, et nn „telefonikelmuste“ puhul kasutatakse ohvri mõjutamiseks keerukaid

psühholoogilisi meetodeid, mille eesmärk on saavutada ohvri tahtevastane tegevus. Kostja

tegutses kurjategijate otsese surve ja pettuse mõju all. Seega ei olnud PIN-koodide edastamine

vabatahtlik ega tingitud kostja hooletusest, vaid selgelt tema tahte vastane. Kostja oli kogu

laenu vormistamise ning sellest saadud raha ülekandmise vältel petturite mõju all.

Kostja hinnangul on leping tühine ja kostjal ei teki kohustust tagastada laenusummat ka

alusetu rikastumise sätete alusel, kuna laenu tegelik saaja on kolmas isik. Saadud laen ei

jäänud kostjale, selle võttis ära kolmas isik (kurjategija) kelmuse teel. Seega ei ole kostja

saanud kasu, mis on üks alusetu rikastumise nõude eeltingimusi.

Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on piirdunud minimaalse

teabe kogumisega. Hageja tegi kostja tausta uurimiseks päringud Maksu- ja Tolliametile ning

maksehäireregistrile. Hageja esitatud tõenditest tulenevalt oli kostja sissetulek ilmselgelt

ebapiisav laenu tasumiseks (praktiliselt miinimummääras). Hoolsa laenuandja puhul ei oleks

laenuandja tohtinud väljastatud summas laenu anda. See asjaolu oleks pidanud olema laenu

andmata jätmise põhjuseks.

Kostja leiab, et hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitanud

kostjale kahju kogu hageja nõude ulatuses. Kostja tasaarvestab oma kahjunõude hageja

nõudega.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus tegi 7. jaanuaril 2025 otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 4979 eurot 27 senti (millest 4577 eurot 95 senti on tagastamata

krediidisumma, 198 eurot 75 senti intress, 186 eurot 57 senti sissenõutavaks muutunud viivis,

10 eurot sissenõudekulu, 6 eurot lepingu haldustasu). Maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja viivise tagastamata krediidisummalt (4577 eurot 95 senti) aastas alates 21.

juunist 2024 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja menetluskulude katteks välja 695 eurot.

Maakohus leidis, et tarbijakrediidilepingu saab lugeda sõlmituks hageja ja kostja vahel,

kuivõrd autentimine toimus kostja isikut tõendavat dokumenti, selle PIN-koodi ning Smart-ID

koode kasutades. Maakohus ei välista, et lepingu võis kostja nimel sõlmida keegi kolmas isik,

kuid tegi seda kostja isikut tõendavat dokumenti ja selle PIN-koodi kasutades. Kostja ei ole

kohtule veenvalt tõendanud, et tema arvutivõrgu abil autoriseerimist võimaldavad

dokumendid (ID-kaart, Smart-ID, Mobiil-ID) ja nende PIN-koodid läksid kostja valdusest

välja tema tahte vastaselt. Vastupidi, kostja enda ütlustest tuleneb, et ta laadis ise

vabatahtlikult alla kaughaldusprogrammi AnyDesk, millega andis kontrolli oma telefoni üle

kolmandatele isikutele, seejuures suhtles telefoni teel tundmatute kolmandate isikutega ning

kinnitas Smart-ID kontrollkoode ja seda korduvalt.

Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja

PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-

koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades

tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada,

et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte

vastaselt (vt RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 22). ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on

võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel

allkirjal. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus. Andes

vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab

isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase

asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda

selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Juhul, kui isik peaks andma enda ID-kaardi ja

PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi

kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et

isik, kellele ID-kaart üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks

allkirjastamise vahendid üle anti. Esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia

alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna

esinedes ja tema identiteeti kasutades (vt RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 23). Isik, kes

annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, peab möönma, et vahendite

saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega

digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle

nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud (vt RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 24).

Seega ei saa maakohtu hinnangul kuidagi nõustuda kostja väitega, et tema PIN-koodid läksid

tema valdusest välja tema süüta ja tema tahte vastaselt ning et kostja tegi kõik endast oleneva

selleks, et tema PIN-koodid ei oleks sattunud kolmandate isikute käsutusse.

Kostja esitas taotluse hagejalt laenu saamiseks 6. märtsil 2023 kell 15.29. Kostja

isikusamasuses veenduti 8. märtsil 2023 videotuvastuse vahendusel kell 16.16 (dtl 248) ja

pakkumus tehti 8. märtsil 2023 kell 16.36 (dtl 55). Kostja allkirjastas laenulepingu digitaalselt

8. märtsil 2023 kell 16.42. Kostja ei vaidle selle üle, et krediidiandjalt laekus raha tema

kontole ja samalt kontolt on kostja teinud tagasimakseid (dtl 132–133). Kostja esitatud

tõendid (kriminaalasja materjalid) ei veena tõsikindlalt selles, et kostja raha oma kasutusse ei

saanud, vaid see läks kohe „petturitele“. Maakohtu hinnangul ei kinnita kostja kontolt

nähtuvad ülekanded, sularaha sisse- ja väljamaksed kostja väiteid, et laenuraha (sh käesolevas

tsiviilasjas hageja nõude aluseks oleva laenulepingu XXXXXXXXXXXXXXX alusel

laekunud raha) ta enda kasutusse ei saanud, vaid see kanti kohe edasi kolmandatele isikutele.

Leping ei ole krediidikulukuse määra suuruse tõttu tühine.

Maakohtu hinnangul on hageja piisava põhjalikkusega pangakonto väljavõtte ja muude

kogutud andmete põhjal analüüsinud kostja majanduslikku seisundit tervikuna. Seega on

hageja laenulepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kuivõrd kostja ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud, jättes maksegraafikujärgsed

maksed tegemata, on tegemist kohustuse rikkumisega VÕS § 100 mõttes, mis annab

võlausaldajale õiguse VÕS § 101 sätestatud õiguskaitsevahendite kasutamiseks (sh nõuda

kohustuse täitmist, nõuda viivist, VÕS § 101 lg 1 p 1, 6).

Maakohus leidis, et hageja esitatud kõik nõuded on põhjendatud, ja rahuldas hagi täies

ulatuses.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse täies ulatuses ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Maakohus on hinnanud valesti tõendeid ja eksinud õiguse kohaldamisel, analüüsides lepingu

kehtivust ning selle sõlmimise asjaolusid. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahendi nr 2-16-

124450 p-d 22–23 ei ole käesolevas asjas kohaldatavad. Selles lahendis käsitleti teistsugust

olukorda, st isik usaldas oma PIN-koodid vabatahtlikult teisele isikule, kuid vaidlustas hiljem

nende PIN-koodidega tehtud tehingu, väites, et PIN-koodide saaja kasutas neid tema tahte

vastaselt. Praegu on kõige olulisem tuvastada, kas laenu võtmine oli kostja teadlik

tahteavaldus ning kas ta tegutses laenu võtmisel, arvestades selle tagajärgi, teadlikult, st kas

tema käitumine oli süüline või süütu. Maakohus oleks pidanud hindama, kas kostja tegevus

oli kostja enda tahte väljendus või oli see tingitud kuritegelikust survest. Tuleb hinnata, kas

kostja tegevus laenu vormistamisel ja rahade ülekandmisel oli süüline käitumine või langes ta

hoopis kuritegeliku manipulatsiooni ohvriks.

Maakohus keskendus asjaolule, et pärast laenu laekumist kostja kontole tegi ta täiendavaid

samme saadud laenu petturitele edastamiseks, sealhulgas konverteeris raha krüptorahasse ning

sooritas krüptoraha edastamiseks vajalikud toimingud. Kriminaaltoimik tervikuna viitab

sellele, et kostjat ja tema abikaasat mõjutasid petturid intensiivselt kogu protsessi vältel –

neile helistati pidevalt, anti juhiseid ning paluti sooritada erinevaid toiminguid. Laenu võtmist

ei saa pidada kostja teadlikuks tahteavalduseks.

Kostja tegevust PIN-koodide kasutamisel ei saa käsitleda süülisena. Kostja käitumist ei saa

pidada etteheidetavaks käibekohustuse rikkumiseks.

Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on tunnustatud seisukohta, et teatud juhtudel võib isiku

vastutust vähendada või välistada, kui tema käitumine on tingitud pettuse või ähvarduse mõjul

tehtud otsustest. Oluline on eristada olukordi, kus isik tegutses teadlikult hooletult, ja neid,

kus tema tahtlus või otsustusvabadus oli oluliselt mõjutatud kolmanda isiku pettusest.

Kostjale ei saa ette heita, et ta allus juhistele, mis pärinesid isikutelt, keda ta pidas

õiguspärasteks riigivõimu esindajateks. Pettuse edukus ei olnud tingitud kostja hooletusest,

vaid oskuslikust psühholoogilisest manipuleerimisest, mis vähendas tema võimalust

ratsionaalseks analüüsiks ja alternatiivsete tegutsemisviiside kaalumiseks. Sellest tulenevalt ei

saa käsitleda tema käitumist käibekohustuse rikkumisena ega omistada sellele õigusvastasust.

Kostja ei tegutsenud teadlikult hoolimatult ega kergemeelselt, vaid langes kuritegeliku

manipulatsiooni ohvriks.

Kostjal puudus tegelik tahe laenulepingu sõlmimiseks raha saamise eesmärgil. Kostja tegutses

eeldusel, et ta osaleb politseioperatsioonis, mis ilmselgelt ei vastanud tegelikkusele.

Kostja esitas tehingu tühistamise avalduse kohtukõne kirjalikes seisukohtades, kuid kohus ei

andnud sellele avaldusele hinnangut. Tegemist on tühise volituse alusel tehtud tehinguga või

alternatiivselt tühise põhi(laenu)tehinguga.

Hageja ei esitanud nõuet laenusumma tagastamise kohta alusetu rikastumise sätete alusel.

Isegi kui selline nõue oleks esitatud, ei olnud kostja laenu tegelik saaja, mis on ammendavalt

tõendatud kriminaaltoimiku materjalidega. Seetõttu puudub alus hageja nõude rahuldamiseks

ka alusetu rikastumise sätete alusel.

Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja ei täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja

laenuleping on tühine. Vastutustundliku laenamise põhimõte ei piirdu üksnes laenusaaja

majandusliku tausta pinnapealse analüüsiga. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine

tõi kaasa kostja võlgnevuse hageja ees, kusjuures kostja tegelikult raha ei saanud.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte tõlgendamisel tuleb arvestada ka krediidiandjate ja -

vahendajate seaduse (KAVS) §-s 49 lg 1 p-s 6 sätestatut, mis paneb krediidiandjale kohustuse

süvitsi kontrollida laenu saamisega seotud asjaolusid. Kostja võttis koos oma abikaasaga

lühikese ajaperioodi jooksul mitu laenu (see asjaolu tuleneb kriminaaltoimiku materjalidest)

ning laenusummad kanti anonüümsetele isikutele üle krüptorahas. See muster kordus seni,

kuni Swedbank AS-i pangakontori töötaja juhtis kostja tähelepanu sellele, et tegemist ei ole

tüüpilise tehinguga, ning selgitas, et ta võib olla petturite mõju all. Kostja seisukohalt oleks

olnud võimalik sellise olukorra tekkimist vältida, kui laenu taotlemise eesmärgid oleksid

piisavalt selgelt välja selgitatud juba laenu taotlemise staadiumis. Sellest lähtudes on võimalik

heita hagejale ette KAVS § 49 lg 1 p 6 täitmata jätmist.

Ei ole õiglane, kui petturite tegevuse tõttu satub isik võlaorjusesse, kuid krediidiasutused, kes

andsid laenu, saavad oma raha tagasi ja teenivad laenult kasu. Seega ei ole õiglane, kui selliste

laenude puhul lasub vastutus üksnes laenusaajal, samal ajal kui krediidiasutus vabastatakse

igasugusest vastutusest.

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses ei ole toodud esile uusi asjaolusid ega tõendeid, mis õigustaksid

maakohtu otsuse tühistamist. Hageja jääb oma maakohtu menetluses esitatud seisukohtade ja

tõendite juurde. Kostja väide, nagu hageja ei oleks esitanud nõuet laenusumma tagastamiseks

alusetu rikastumise sätete alusel, on ekslik. Hageja on esitanud alternatiivse nõude TsÜS § 84

lg 1 ja VÕS § 1028 alusel summas 4925 eurot, mille maksmine kostja arveldusarvele on

tõendatud ning mis hageja hinnangul kujutab endast soorituskondiktsiooni eelduste täitmist.

Seega on ka alternatiivnõude alused ja eeldused täidetud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätab ringkonnakohus hageja kanda.

8. Hageja esitas kostja vastu raha saamise nõude, tuginedes sellele, et hageja ja kostja vahel

on 8. märtsil 2023 sõlmitud tarbijakrediidileping.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti hageja nõude rahuldanud.

Kostja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et 6. märtsil 2023 on kostja andmeid kasutatud

hagejale krediiditaotluse esitamiseks (dtl 56–58). Taotluses on mh märgitud kostja igakuine

sissetulek ja pangakonto number. Hageja esitatu järgi oli taotlusele lisatud ka kostja

pangakonto väljavõte (dtl 60–85). Kostja isikusamasuses veenduti 8. märtsil 2024

videotuvastuse vahendusel ja kostja kinnitas, et ta tegi laenutaotluse. Hageja tegi päringuid

mh Politsei- ja Piirivalveameti registrisse, Maksu- ja Tolliametile, E-Krediidiinfo

andmebaasi, Ametlike Teadaannete portaali ja rahvastikuregistrisse (dtl 86–91). 8. märtsil

2023 tegi hageja otsuse anda kostjale laenu, kostja allkirjastas lepingu isiklikult oma Smart-

ID vahendit ja ID-koodi kasutades. Raha kanti üle kostja kontole (dtl 43).

Kostja vastuväide hageja nõudele on see, et kostja sõlmis laenulepingu kolmandate isikute

pettuse mõju all, tal puudus tegelik tahe laenulepingu sõlmimiseks ja laenu saamiseks.

Väljastatud laen ei jäänud kostja kasutusse. Kostja kandis selle pettuse mõju all edasi

kolmandatele isikutele.

Kostja esitas maakohtule Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalasja nr 23233050072 toimiku

(dtl 141–214, tõlge dtl 217–234), mille hulgas on kostja ja tema abikaasa ülekuulamise

protokoll, kostja ja tema abikaasa Swedbank AS-i pangakontode väljavõtted jm ülekandeid

tõendavad dokumendid. Kriminaalasjas lõpetati 26. juunil 2023 menetlus, sest menetluses ei

ole kindlaks tehtud isikut, kes on kuriteo toime pannud, ning ei ole võimalik koguda

lisatõendeid või nende kogumine ei ole otstarbekas (dtl 109).

Kriminaalasja materjalide juures oleva kostja ja kostja abikaasa ütluste kohaselt (dtl 145–146,

182–183, tõlge dtl 217–218, 232–234) võeti kostja ja tema abikaasaga ühendust erineval ajal

ja erinevate isikute poolt erinevatel ettekäänetel, kuid sarnase sisuga. Kostja abikaasale

helistati esimest korda 28. veebruaril 2023, kostjale 6. märtsil 2023. Nii väidetav kostjale

Swedbanki turvateenistusest helistanud isik kui ka kostja abikaasale ennast Google’i töötajana

tutvustanu selgitasid, et nende andmetele või kontole on võõrastel isikutel juurdepääs ning

nad üritavad nende nimel laenu võtta. Helistajad tegid ettepaneku pahatahtlike isikute edasise

tegevuse takistamiseks paigaldada arvutisse ja telefoni AnyDesk programm ning selgitasid, et

petturite tabamiseks on vaja, et nad osaleksid erioperatsioonis. Kostjale selgitati, et talle

hakatakse erinevatest pankadest helistama ja pakkuma laenu ning ta peab laenu võtmisega

nõustuma. Küsimuse peale, miks ta peab laenu võtmisega nõustuma, selgitati kostjale, et

petturid on laenutaotlustes märkinud oma kontonumbrid ja kui kostja ei nõustu laenu

võtmisega, siis selle laenu võtavad ikkagi petturid, kuid raha läheb petturitele. Kostjaga

suhtles väidetavalt nii pangatöötaja kui politseiuurija. Pangatöötaja palus kinnitada Smart-ID

PIN 1 ja 2 koode. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et alates 6. märtsist 2023 on kostja

kontole hakanud laekuma erinevatelt laenuandjatelt raha, mida kostja on võtnud välja

sularahas, ning teinud ülekandeid oma abikaasa kontole petturite nõudmise järgi (dtl 157 jj;

kostja abikaasa WhatsApp rakenduse kuvatõmmis, dtl 202, tõlge 225), välja võetud sularaha

kandis kostja krüptorahasse. Krüptorahasse kandmine oli kostjale antud selgituste järgi vajalik

just selleks, et saaks raha pangale mugavamalt ilma igasuguste protsentideta tagastada.

Ringkonnakohus leiab kostja ja tema abikaasa antud ütlusi ja pangakonto väljavõtteid ning

muid kriminaaltoimiku dokumente kogumis hinnates, et puudub alus kahelda nende

tõepärasuses. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, justkui kuriteo toimepanijate

tuvastamata jätmine tähendaks, et käesoleval juhul ei ole veenvalt tõendatud asjaolud pettuse

toimumise kohta. Kostja ja tema abikaasa ütluseid toetab kostja abikaasa ja tundmatu isiku

vaheline WhatsAppi kirjavahetus (tõlge dtl 191, tõlge dtl 219 jj), milles anti kostja abikaasale

juhised rahaga toimingute tegemiseks ning nimetati korduvalt koostööd uurijaga. Vestluse

sisust nähtub, et samad isikud suhtlesid ka kostjaga. Kõnede väidetav sisu ning WhatsApp-i

vestlused, millesse olid kaasatud erinevaid rolle (politseiuurija, Swedbank AS-i

turvateenistuse juht ja Google’i töötaja) kandvad isikud, olid piisavalt veenvad ja usutavad.

Ringkonnakohus leiab, et teave telefonipettuste võimalikkuse kohta on laialt levinud ning

erinevad ametiasutused teevad aktiivselt selles osas teavitustööd. Sellele vaatamata suudavad

petturid osavalt luua ohvritele väära ettekujutuse tegelikest asjaoludest, kasutades seejuures

ära petturite ohvriks langemise ennetamiseks kasutatavaid võtteid ja ennetusmeetodeid, ning

mõjutada ohvreid tegema endale kahjulikke toiminguid. Kostja ja tema abikaasaga võeti

ühendust väidetavalt just pettuse ennetamise ja neile kahju tekkimise ning petturite tabamise

eesmärgil. Erinevad telefonikõned, millest ühe tegi väidetav politseiuurija, olid kriminaalasjas

antud ütluste kohaselt veenvad. Alles siis, kui kostja läks järjekordse summa sularahas

väljavõtmiseks pangakontorisse, sai kostja pangatöötaja selgitustest aru, et võib olla langenud

pettuse ohvriks. Pärast seda kostja raha enam petturitele edasi ei kandnud ja tagastas laekunud

ning talle allesjäänud summad laenuandjatele. Kostja nimele võeti laene kokku 31 075 eurot

50 senti ja avati kostja nimele arve Coop Pank AS-is.

Ringkonnakohus leiab, et kostja on menetluses veenvalt tõendanud, et temalt on tehingu

tegemiseks vajalikud PIN-koodid saadud pettuse teel ja isikusamasuse tuvastamise ajal oli

kostja pettuse mõju all. Kostja ei esitanud teadlikult laenutaotlust ega allkirjastanud

laenulepingut. Isikusamasuse tuvastamise ajal lähtus kostja väärast ettekujutusest, et ta osaleb

erioperatsioonis, tal ei ole võimalust laenu vormistamist vältida ning laen saab makstud

pangale tagasi petturite esitatud skeemi kaudu. Kostja uskus, et oma tegevusega aitab ta

tuvastada tegelikud petturid, kes soovivad kostja nimel laenu võtta ja raha endale saada.

9. Ringkonnakohtu hinnangul ei tule praegusel juhul laenulepingu sõlmimisele kohaldamisele

ka esindusõiguse sätted.

Ringkonnakohus tuvastas, et kostjalt on tema digitaalallkirja andmise vahendid saadud

pettuse teel ning isikusamasuse tuvastamise ajal oli kostja pettuse mõju all. Seega ei ole

põhjendatud praegusel juhul lugeda laenuleping hageja ja kostja vahel sõlmituks esindaja

vahendusel.

Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui isikult peteti Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist

olukorraga, kus isik oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et

nende abil tehtaks tehingud. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et isikul olnuks tahe koodide

edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (vt RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584, p 11 ja

seal viidatud lahendid).

Eeltoodust tulenevalt on maakohus ekslikult asunud seisukohale, et kostja on hagejaga

sõlminud tarbijakrediidilepingu (8. märtsi 2023. a laenuleping nr XXXXXXXXXXXXXXX).

Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kostja laadis alla kaughaldusprogrammi

AnyDesk ja sisestas PIN-koodid tema suhtes kasutatud pettuse tõttu. Olukorras, kus kostja

tahteavaldused või tegevus (arvutiprogrammi laadimine) on tehtud pettuse tagajärjel, ei ole

põhjendatud digitaalallkirja andmiseks saadud vahendite kasutamisele kohaldada

esindusõiguse sätteid. Kostja ei pidanud arvestama sellega, et tema PIN-koode kasutatakse

muul eesmärgil.

10. Kostja on tõendanud, et tema kontole laekunud raha on ta pettuse toime pannud isikutele

üle kandnud, seega ei ole kostja rikastunud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesoleva asja lahendamisel lähtuda vaid kostja

toimingutest, mis leidsid aset pärast hagejalt raha laekumist kostja kontole – kostja

pangakonto väljavõte kinnitab, et kostja hakkas tagastama tema kätte jäänud laenuandjatelt

saadud rahaliste vahenditega tema nimele vormistatud erinevaid laene (mis ta oli selleks ajaks

jõudnud petturitele edastada). Asjaolu, et kostja ei tagastanud hagejalt saadud laenu hagejale,

vaid tagastas selle arvelt teisi petturite poolt tema nimele vormistatud laene, ei saa kostjale

ette heita.

Hageja ei ole menetluses tuginenud sellele, et tema nõue põhineb kostja deliktilisel käitumisel

hageja suhtes. Sellele ei viita ka ükski menetluses esile toodud asjaolu.

11. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus (vt

RKTKo 10.04.2019, 2-15-1553/166, p 25).

(allkirjastatud digitaalselt)