2-24-137903/11 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Susann Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 29. august 2025

Tsiviilasja nr

2-24-137903

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi A.U vastu 4999 euro 45 sendi

suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks

Hagi hind

7104 eurot 25 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046,

asukoht Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn), lepinguline

esindaja Pille Martin (e-post XXX)

Kostja A.U

(isikukood XXX, elukoht

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

xxxxx, e-post XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ 27.12.2024 hagi A.U vastu 4999 euro 45 sendi

suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks, mis põhinevad A.U ja Multitude

Bank p.l.c-ga 20.02.2018 sõlmitud tarbijakrediidilepingul.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

3. Toimetada kohtuotsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada

kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on

TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud

ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb

esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi

taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 22.10.2024 maksekäsu kiirmenetluse avalduse A.U (kostja)

vastu 6278 euro 16 sendi saamiseks. Pärnu Maakohus tegi kostjale 23.10.2024 määrusega

makseettepaneku, mis toimetati kostjale e-toimiku menetlemise infosüsteemi kaudu kätte

09.11.2024. Pärnu Maakohus lõpetas 26.11.2024 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning

andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses, sest kostja oli

esitanud nõudele vastuväite. Kostja selgitas vastuväites, et ta ei ole saanud hagejalt vastust

palvele esitada kogu nõude sisu ja alus, arvutuskäigud ning nõude summaarne hulk. Hageja

on esitanud kostjale nõudeid erinevate summade kohta, mistõttu on kostjal tekkinud kahtlus,

et temaga suhtleb robot. Tartu Maakohus jättis 02.12.2024 määrusega hagiavalduse käiguta ja

andis hagejale tähtaja nõuetekohase hagiavalduse esitamiseks.

2. Hageja esitas 27.12.2024 hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg

4999 eurot 45 senti, intress 509 eurot 34 senti, sissenõudmiskulud 35 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivis 947 eurot 47 senti 08.07.2024–27.12.2024 eest ning seadusjärgne edasiulatuv

viivis põhivõlalt alates 28.12.2024 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus jätta

menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kuludena riigilõiv 630

eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis sellelt.

Hagiavalduse ja selle 13.01.2025 täienduste kohaselt sõlmisid kostja ja Multitude Bank p.l.c-

(krediidiandja) 20.02.2018 tähtajatu krediidilepingu (2018. aasta leping), millega anti kostjale

krediiti kuni 2000 eurot. Leping sõlmiti panga iseteeninduskeskkonnas, kus kostja avaldas

taotluse esitamisega soovi avada konto. Kostjale edastati lepingu sõlmimise päeval

iseteeninduskeskkonna kaudu e-posti aadressile tervituskiri, lepingu üldtingimused ja Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabeleht. Kostja pidi lepingu sõlmimise kinnitamiseks logima

oma isikukoodi ja PIN-koodiga krediidiandja iseteeninduskeskkonda ning sisestama limiidi

kinnitamise lehel saadetud kinnituskoodi. Sellega loeti poolte vahel leping sõlmituks. Intress

oli 45,22% aastas ja krediidikulukuse määr 55,01%.

Kostja ja krediidiandja muutsid 2018. aasta lepingut kahel korral 22.01.2020 ja 05.04.2021.

Krediidiandja suurendas 22.01.2020 krediidilimiiti 5000 euroni. Intress oli 49,09% aastas ja

krediidikulukuse määr 61,79% (dtl 101–102). Leping ei ole tühine VÕS § 4062 lg 1 kohaselt,

mis sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutav krediidi kulukuse määr

aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm

korda. Kuivõrd leping sõlmiti 22.01.2020, tuleb arvesse võtta kolmekordset krediidikulukuse

määra 30.11.2019 seisuga, mis oli 20,61% (20,61% × 3 = 61,83%). Kostja ja krediidiandja

leppisid 05.04.2021 kohtuasja materjalidest nähtuvalt veelkord kokku, et suurendatud

krediidilimiit on 5000 eurot (dtl 108). Intress oli 49,09% aastas ja krediidikulukuse määr

61,79%.

Hageja leidis, et krediidiandja järgis tarbijakrediidilepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja sõnul kogus krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks teavet kliendi kohta, täpsemalt kontrollis tema isikusamasust rahvastikuregistrist.

Kostja pidi taotluses kinnitama, et tal ei ole maksehäireid ühegi isiku ees. Krediidiandja

kontrollis teabe õigsust, kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. Kostja esitas 20.02.2018 taotluse

krediidilimiidi 350 eurot saamiseks. Taotluse andmetel oli kostja sissetulek 600 eurot,

igakuised kulutused 200 eurot, ülalpeetavaid ei olnud. Lepingu p 3.4.12. kohaselt kinnitas

kostja, et ta on teadlik laenu võtmisega seotud kohustustest, millel võib olla negatiivne mõju

tema rahalisele olukorrale ja ta on selles osas vajaduse korral konsulteerinud

finantsnõustajatega.

Hageja leiab, et kostja rikkus lepingut, kui ta jättis perioodil 10.03.2024–10.06.2024 enam kui

kolm järjestikkust tagasimakset tasumata (maksetähtajad 10.03.2024, 10.04.2024, 10.05.2024,

10.06.2024). Krediidiandja saatis 24.06.2024 kostjale meeldetuletuse koos hoiatusega, et

juhul kui võlgnevust ei tasuta 14 päeva jooksul, öeldakse leping üles ning kogu võlgnevus

(5738 eurot 4 senti) muutub sissenõutavaks. Krediidiandja ütles lepingu VÕS § 416 lg 1

kohaselt üles, sest kostja oli osamaksete tasumisega viivituses. Krediidiandja loovutas enda

nõuded kostja vastu hagejale. Hageja esitas kostjale 02.08.2024 teatise selle kohta, et nõue on

talle loovutatud.

Kostja on saanud kokku krediiti 7830 eurot. Kostja on kuni 06.04.2024 kokku teinud

tagasimakseid 14 129 eurot 88 senti, millest 2830 eurot 55 senti on arvestatud põhiosa

katteks, 210 eurot 40 senti viiviste jaoks ja 11 088 eurot 93 senti intressi katteks.

Hageja palub kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulud 35 eurot VÕS § 1132 lg 2 kohaselt.

Hageja on esitanud kostjale pärast lepingu ülesütlemist nii e-posti kui ka posti teel järgnevad

tasulised nõudekirjad: 02.08.2024 (5 eurot), 29.08.2024 (25 eurot), 24.09.2024, 02.10.2024 (5

eurot) ja 10.10.2024 kiri.

4. Tartu Maakohus andis hagejale 10.01.2025 tähtaja, et hagi täpsustada. Kohus märkis, et

hagiavaldusele ei olnud lisatud lisa 4e, millest pidi nähtuma lepingu ülesütlemine ja selle

kohta kostjale teate edastamine, kohus palus ühtlasi täpsustada väidet, et 2018. aasta leping

öeldi üles 02.08.2024 ning tõi välja, et hageja esitatud tõenditest ei nähtu, et krediidiandja

oleks nõude talle loovutanud, esitatud on vaid teatis.

Hageja esitas kohtule 13.01.2025 vastuseks hagiavalduse algsel kujul, kus erinevus algsest

hagist oli see, et pealkiri oli täiendatud hagi ning lisade loetelus oli lause lisa 4e märgistatud

paksus kirjas. Ühtegi lisa ega täpsustust hageja kohtule ei esitanud.

5. Tartu Maakohus võttis hagi 23.01.2025 määrusega menetlusse ning andis kostjale tähtaja

21 päeva, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohtute infosüsteemi andmetel sai kostja

menetlusse võtmise määruse ja hagimaterjalid kätte 24.01.2025 avaliku e-toimiku kaudu.

6. Kostja leidis 14.02.2025 kohtule esitatud vastuses, et vaidlust ei ole selles, et ta on saanud

krediidiandjalt ajavahemikul 20.02.2018–06.04.2024 krediiti kokku 7830 eurot ning teinud

tagasimakseid kokku 14 129 eurot 88 senti. Kostja selgitas, et ta sõlmis krediidiandjaga

esialgu lepingu 350 euro saamiseks, hiljem suurendati limiiti 5000 euroni.

Kostja hinnangul on ta tagastanud kõik põhiosa tagasimaksed ning olenevalt intressi suurusest

on ta tagasi maksnud oluliselt rohkem kui oli võetud krediit. Kostja mõistab täna, et ei saanud

ega saa aru võetud kohustuste sisust, intressi suurusest. Samuti ei kontrollinud ta, kuidas

arvutatakse tema tagasimakseid. Lepingu sõlmimine oli tehtud lihtsaks, intressi suurust ei

olnud eraldi välja toodud ning tagasimaksmise tähtaega ei olnud märgitud, mis tekitas näilise

võimaluse ise valida maksetempot. Kostja leiab, et krediidiandja rikkus vastutustundliku

laenamise põhimõtet, sest ei küsinud temalt pangakonto väljavõtet. Kostja esitas järgmise

sisuga kompromissiettepaneku: hageja loobub oma nõudest kostja vastu, kostja loobub oma

arvestuslikust nõudest ega esita omapoolset vastunõuet ning poolte menetluskulud jäävad

nende endi kanda.

7. Tartu Maakohus andis 18.02.2025 hagejale tähtaja kostjaga kompromissiläbirääkimiste

pidamiseks ja kokkuleppe saavutamisel kompromissi kohtule esitamiseks. Pooled ei esitanud

kohtule kinnitamiseks kompromissi.

8. Tartu Maakohus andis pooltele 14.08.2025 määrusega teada, et asi lahendatakse kirjalikus

menetluses ning andis pooltele tähtaja kuni 25.08.2025 (k.a), et esitada kohtule soovi korral

viimased seisukohad, tõendid ja menetluskulude nimekirjad.

Kostja selgitas kohtule 25.08.2025 saadetud vastuses, et kostja ei saa aru miks hageja jättis

vastamata kostja vastusele ega kasutanud võimalust, et vaielda vastu niivõrd põhimõttelistele

hagivastuses toodud hagi küüniliste vigade ja valelikele käsitlustele. Kostja teab, et tal

puuduvad pädevad juriidilised nõustajad ning võibolla ongi hageja jaoks normaalne ärimudel,

kus igasuguse vastutustundlike laenamise põhimõtete vastaselt võib lõpmatuseni

laenuvõtjatelt, kel puudub igasugune, ka algeline finantsharidus, küsida igakuiselt summasid,

ilma, et peaks muretsema laenusumma vähenemise üle ja seetõttu ka oma rahavoo lõppemise

üle. Antud kaasuses jõudis Kostja ligi kahekordselt tagasi maksta saadud laenu ning endiselt

jäi ta Hageja hinnangul võlgu sama summa, mille oli saanud. Ainsaks kohuseks on sellistel

laenuandjatel jälgida piirangut, kus kogu nõude suurus, kõigi lisanduvate kuludega, ei ületaks

8000 eurot ehk kui laenuvõtjaga leping üles öeldakse, saaks maksekäsu kiirmenetluse kaudu

kiirelt laenuvõtja varadele ligipääsu. Samuti jättis hageja hagi vastusele vastamata jätmisega

võimaluse ümber lükata hagi vastuses toodud arvutusi või vähemalt põhjendada oma nõude

aluseks olevate summade arvutuskäike. Pigem saab kostja kinnitust, et hageja nõustub

vaikimisi ning tal puuduvad argumendid oma nõude põhjendamiseks.

Vastutustundliku laenamise põhimõttest käesoleval juhul ei ole põhjust rääkida. Hageja väited

on paljasõnalised. Ei saa rahuldada nõuet, mis ei ole selge. Tallinna Ringkonnakohus on

selgitanud, et kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole

toonud esile, et krediidiandja oleks VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed

ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud

asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada (vt TlnRng 12.07.2023 nr 2-22-147995).

Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi

osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude

aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud

sissenõutavaks. Samuti on Tartu Ringkonnakohus hiljuti Riigikohtu lahendile viidates

osundanud, et krediidiandja peab ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku

arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud.

KOHTU SEISUKOHT

9. Kohus, olles tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda, sest kostja on krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumist arvestades VÕS § 4034 lg 7 mõttes nõude juba täielikult täitnud.

10. Kohus märgib alustuseks, et hageja esitatud hagi aluseks olevad asjaolud on esitatud

ebaülevaatlikult. Kohus on andnud hagejale tähtaja hagi täpsustamiseks ning andnud selgitusi

kirjalikult ja telefonitsi, kuid hagi aluseks olevad asjaolud on endiselt ebaselged.

10.1. Kohus andis hagejale 10.01.2025 tähtaja hagi täpsustamiseks. Hageja esitas

hagiavalduse teksti lihtsalt uuesti, lisades pealkirja sõna „täiendatud“ ja märkides

puuduolevad lisad paksus kirjas. Kostja on kostja vastuses avaldanud kahtlust, et temaga on

suhelnud robot. Kohtule on esitatud 52 faili, mis kannavad pealkirja lisa 1 ja milles sisalduvad

koodiread (dtl 39–74), samuti arusaamatud numbrijadad (dtl 202–213).

10.2. Kohus lisab, et enne hagimenetlust maksekäsu kiirmenetluse avalduses esitatud andmete

järgi, oli hagi aluseks 2018. aasta lepingu asemel hoopis lepingu 2023. aastast ja 2024. aastast

(tarbijakrediit CLS-EE-10168, 08.07.2023, krediidi kulukuse määr 49,870%, leping CLS-EE-

10168, 08.07.2023-09.07.2024). Hagiavalduse kohaselt põhineb nõue aga hoopis 2018. aasta

lepingul.

10.3. Kohus märgib, et vaatamata hagile, täiendusele ja lisadele kokku 241 leheküljel, ei ole

hageja 15 lehekülje pikkuse hagi ega sama pika hagi täiendusega esitanud tõendeid selle

kohta, et krediidiandja oli üleüldse kostjaga sõlminud 2018. aasta lepingu ja seda muutnud

ning sellest tulenevad nõuded hagejale loovutanud. Isegi vaatamata sellele, et hagi, selle

täiendus ja lisad on esitatud 241 leheküljel.

Hageja on esitanud kaks eksemplari „Ferratum Bank laenulimiidi üldtingimused“ (dtl 77–86,

91–100), „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe“ maksimaalse krediidilimiidi 2000

euro kohta (dtl 87–90), kaks eksemplari maksimaalse krediidilimiidi 5000 euro kohta (dtl

101–103, 104–107) ning 05.04.2021 sõlmitud „Lisa laenulimiidi laenulepingule kliendile

kehtiva laenulimiidi suurendamiseks“ (dtl 108), mille kohaselt krediidiandja ja kostja on

kokku leppinud muuta poolte vahel 22.01.2020 sõlmitud „laenulimiidi laenulepingut“ ning

kehtestada kostjale kehtiva krediidi ülempiiriks 5000 eurot.

Kohtule ei ole esitatud faili, mille pealkiri pidi olema lisa 2a, mis peaks hageja väitel

tõendama, et krediidiandja kostjaga 2018. aasta lepingu sõlmis. Kohtule ei ole ka pärast

meeldetuletusi samuti esitatud faili nimega lisa 4e, mis pidi tõendama, et krediidiandja on

hagejale üleüldse loovutanud enda nõuded kostja vastu. Võimalik, et tehisaru või muude

tehniliste abivahendite abil koostatud hagiavalduse tekst on ebaülevaatlik, lisade loetelu ei ole

kooskõlas hagiavalduse tekstiga, lisade numbrid on ekslikud, osad lisad on puudu.

Ebaülevaatlikkust ei vähenda ka see, et kohtule on esitatud 52 faili, mille pealkiri on lisa 1 ja

64 faili, mille nimi on lisa 4.

10.4. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et krediidiandja ja kostja sõlmisid

lepingu. Kuivõrd kostja kinnitas kostja vastuses, et ta sõlmis 2018. aasta lepingu

krediidiandjaga, kasutas ajavahemikul 20.02.2018–06.04.2024 krediiti kokku 7830 eurot ning

on teinud tagasimakseid kokku 14 129 eurot 88 senti, saab TsMS § 231 lg 2 kaudu lugeda

need kostja asjaolude omaksvõtu kaudu tõendatuks.

11. Maakohus tuvastatud asjaolude kohaselt, mille üle pooled ei vaidle, sõlmisid krediidiandja

ja kostja 2018. aasta lepingu ja muutsid seda hiljem. Kohus leiab, et krediidiandja ja kostja

vahel sõlmitud leping tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes,

sest majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust

kostjale väljaspool kostja majandustegevust.

11.1. Tarbijakrediidilepingute kohta tuleneb Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikast, et kohus

peab omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet

järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud

(Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPR-Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja

46). Riigikohus on leidnud, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034

lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise

kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus)

(RKTKm 24.11.2023 2-21-13098/50, p 17 jj).

11.2. Hageja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust nõuetekohase

hoolsusega. Hageja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki talle

teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi hageja hindama kostja varalist seisundit,

sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist

ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Hageja pidi määrama vajalike

hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest,

tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Hageja pidi

lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3,

lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

11.3. Hageja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse

hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima VÕS § 4033 lg 4 ja

KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on

rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto

väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet

küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

(RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt

sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline.

12. Kohus leiab, et hageja ei ole VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendanud, et krediidiandja oleks

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus leiab, et krediidiandja ei järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet ega kontrollinud nõuetekohaselt kostja

krediidivõimelisust, kui ei küsinud kostja pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui

krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave

oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p

18).

Kohtu hinnangul ei ole hageja eeltoodut tõendanud. Krediidiandja on tuginenud kostja

krediidivõime hindamisel üksnes rahvastikuregistri ja maksehäireregistri andmetele ning

kostja poolt antud kinnitustele. Hagiavaldusest ei nähtu, et krediidiandja oleks kogunud

andmeid kostja maksevõime kohta mujalt, sh küsinud kostjalt pangakontode väljavõtteid.

13. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg on VÕS §

4034 lg-te 6 ja 7 järgi, et hageja saab nõuda kostjalt VÕS § 4034 lg 7 alusel tagasi vaid

põhivõla koos seadusjärgse intressiga ning kostja muid tasusid hagejale ei võlgne. Kuivõrd

seadusjärgne intress oli 20.02.2018, 22.01.2020, 05.04.2021 ja 06.04.2021, mil sõlmiti 2018.

aasta leping ja järgnevad muudatused, 0%, saaks hagejal olla nõue kostja vastu vaid põhivõla

tasumiseks.

Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt, mille üle pooled ei vaidle, on kostja saanud krediiti

7830 eurot ning on praeguseks tagasi maksnud 14 129 eurot 88 senti. Kui lugeda kõik senised

maksed VÕS § 4034 lg 7 järgi tehtuks põhivõla katteks (7830 eurot) ning lisada nõudele VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis, olgu siis hageja enda arvutuste kohaselt (947

eurot 47 senti) või kohtuotsuse tegemise aja seisuga (651 eurot 85 senti), on ilmne, et kostja

on nõude täies ulatuses rahuldanud. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades ei ole hagejal õigust

nõuda kostjalt põhivõlga, intressi, viivist ega sissenõudmiskulusid ning hagi tuleb jätta täies

ulatuses rahuldamata.

14. Kuna hagi jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja

kanda. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud hüvitatavaid

menetluskulusid. Kohus ei määra menetluskulude suurust TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 mõttes

kindlaks, sest hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Susann Liin