2-17-19303/148 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets (eesistuja), Iris Kangur-Gontšarov, Vallo

Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.08.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-19303

Kohtuasi

X hagi Y vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 28.08.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X 21.09.2024 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

X apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Raul Ainla

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Allan Viirma

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Täiendada Pärnu Maakohtu 28.08.2024 otsust otsuse täitmise korraga vastavalt

tervikresolutsioonis märgitule ning muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

2.1. Rahuldada X hagi Y vastu ühisvara jagamiseks.

2.2. Jagada X ja Y ühisvaraks olev kinnistu, milleks on Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna kinnistusregistrisse registriosa numbri HHHHHHH all

kantud kinnistu asukohaga HHH.

2.3. Jätta Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistrisse registriosa

numbri HHHHHHH all kantud kinnistu asukohaga HHH X ainuomandisse.

2.4. Välja mõista hagejalt kostja kasuks osa hüvitis ühisvarast, s.o on 44 070 eurot.

2.5. Määrata hageja poolt kostjale resolutsiooni p-s 2.4 nimetatud hüvitise

maksmiseks tähtaeg 4 kuud tsiviilasjas nr 2-17-19303 tehtava kohtuotsuse

jõustumisest.

2.6. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

2.7. Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.

2-17-19303

3. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda ning hüvitatavate

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 28.12.2017 Pärnu Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles palus

tunnustada kinnistut asukohaga MMM lahusvarana. 11.04.2018 esitas kostja vastuhagi, milles

palus tuvastada hageja kohustuse anda nõusolek kinnistu asukohaga HHH/MMM (registriosa

nr HHHHHHH) suhtes kinnistusraamatusse hageja kohta tehtud omanikukande kustutamiseks

ja paranduskande tegemiseks, millega kantakse kinnistu ühisomanikena kinnistusraamatusse

hageja ja kostja ning asendada hageja tahteavaldus kohtuotsusega. 28.06.2019 kohtuotsusega

rahuldas Pärnu Maakohus hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et kinnistu

aadressiga MMM (registriosa nr HHHHHHH) on tervikuna hageja lahusvara ja kuulub tema

ainuomandisse. Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2020 otsusega tühistati Pärnu Maakohtu otsus

ja saadeti tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

2. 22.01.2024 esitas hageja hagiavalduse tervikteksti, milles palus jagada poolte ühisvaraks

oleva kinnistu (registriosa nr HHHHHHH, asukohaga XXX) ja jätta see hageja

ainuomandisse. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 10.07.1992 ning lahutati 12.08.2015. Enne

abiellumist kingiti hagejale vallasasjaks olev korter Tallinnas, VVV. Korter kuulus hageja

vanematele. Korter kingiti vanemate poolt hagejale tingimusel, et korter jääb abiellumisel

hageja lahusvaraks, vastutasuta. Kostja kolis koos hagejaga nimetatud korterisse elama.

Abielu kestel kinkis W korteri erastamiseks hagejale oma EVP-d summas 13 200 krooni ning

koos hageja enda EVP-dega summas 6000 krooni oli hagejal kokku EVP-sid summas 19 200

krooni. Hageja erastas korteri 17 520 krooni eest EVP-des ning sõlmis ostu-müügilepingu

Lasnamäe Linnaosa valitsusega 26.04.1996 ja halduslepingu Priisle Kinnisvarahalduse

Munitsipaalettevõttega. Hageja soovis korteri müüa, et osta elamu Tallinnast väljas. Hageja

kooskõlastas soovi korteri kinkijatega, kelle tingimus oli, et ostetav eluruum jääb endiselt

hageja lahusvara hulka ning nende nõusolekul valiti välja sobiv eluruum Muugal, MMM.

Hageja müüs korteri 14.08.1996 müügihinnaga 160 000 krooni ning ostis elamu Muugal,

MMM, 02.10.1996 ostuhinnaga 130 000 krooni. Korteri müügist saadud raha laekus hageja

arvele ning suvila ostu eest tasuti hageja arvelt. Suvila ostmiseks kasutati ainult korteri

2-17-19303

müügist saadud raha. Suvila osteti vallasasjana ning hageja erastas elamumaa. Korteri

erastamisest oli hagejale jäänud 1680 krooni EVP-des ning koos korteri müügist ülejäänud

rahaga maksis hageja erastamistehingu eest kokku 19 150 krooni ning sõlmis ostu-

müügilepingu Maardu Linnavalitsusega 11.01.2005. Kostja elas aadressil MMM, Muuga kuni

2013. a, mil kostja elamust välja kolis. Kinnistu on omandatud ainult hageja lahusvara arvel

ning hagejal ja poolte ühistel lastel on tähelepanuvääriv huvi oma elukoha vastu. Praegusel

juhul pole võimalik ühisvaras ega kostja poolt lahusvaras panustatut arvestada, sest seda pole

kostja poolt tehtud. Seetõttu tuleb täielikult lahusvara arvelt seadusemuudatuse tõttu ühisvara

hulka sattunud vara jätta poolele, kes oma lahusvara arvelt selle vara omandas ning seejuures

ei pea saama pool, kes midagi ei panustanud ka hüvitist.

Kostja vastuväited

4. Kostja oli seisukohal, et vaidlusalune kinnistu ei ole soetatud hageja lahusvara arvelt,

mistõttu puudub põhjus ühisvara jagamisel poolte võrdsuse printsiibist kõrvale kaldumiseks.

Tõendamata on asjaolu, et W ja F omandis oli VVV, Tallinn asuv korter, mida hagejale

kinkida. Tõendamata on ka korteri hagejale kinkimine, mistõttu ei saanud korterist

moodustuda hageja lahusvara. Hageja sai võimaluse erastada korter, mis oli antud tema isale

koos perekonnaliikmetega kasutamiseks ning hageja seda võimalust 26.04.1996 sõlmitud

lepinguga ka kasutas. Hageja esitatud tõendist nähtuvalt omandas hageja korteri Lasnamäe

Linnaosa valitsuselt, mitte oma emalt ega isalt kinke teel. Korteri ostmisel hageja poolt

ostuhinna tasumiseks kasutatud EVP-de päritolu ei ole praegusel juhul oluline. EVP-d olid

vabas käibes, neid võis omandada ükskõik kellelt. Wlt omandas hageja 13 200 krooni

väärtuses EVP-sid ja korteri eest tasus hageja Lasnamäe Linnaosa valitsusele 17 520 krooni

erastamise väärtpaberite arvelt. Hageja isalt Wlt saadud EVP-d ei moodustanud rohkem kui

75% korteri ostuhinnast. Vaidlust ei saa olla selles, et Tallinnas, VVV korter omandati hageja

ja kostja abielu ajal, s.o 26.04.1996. Enne korteri erastamist ei olnud see korter ei hageja ega

tema vanemate omandis ning kellelgi neist ei olnud võimalik korteriomandit kinkida ega muul

viisil käsutada. Korteri võõrandamine, võimalik kinnistamine vmt varasuhet ei muutnud.

Järelikult oli Tallinnas, VVV asuv korter hageja ja kostja ühisvara.

4.1. Tallinnas, VVV asuv korter müüdi 14.08.1996 ning korteri müügist saadud raha eest

osteti 02.10.1996 sõlmitud ostu-müügi lepingu alusel Maardu, MMM asuvad hooned.

Kaheksa ja pool aastat pärast hoonete omandamist sõlmiti maa ostueesõigusega erastamise

korras ostu-müügileping, millega kehtinud seaduse kohaselt omandasid pooled ühisomandisse

maaüksuse, asukohaga Harjumaa, Maardu linn, MMM/HHH koos selle oluliste osadega.

Hoonete alune maa kinnistati abikaasade ühisvarasse kuuluvaks kinnistuks. Mitte ühtegi alust,

mis annaks väita, et MMM kinnistu on omandatud kasvõi osaliselt hageja lahusvara arvelt, ei

esine. Hageja ei ole tõendanud, et ca 8,5 a pärast hoone ostmist toimunud maa erastamisel

tasus hageja maa eest enda väidetava lahusvara arvelt (dtl 13).

4.2. Kostja oli nõus kinnistu jätmisega hageja ainuomandisse, kui hageja maksab kostjale

poole kinnisasja turuhinnast. Hageja esitas hindamisakti, mille kohaselt 2019. a on kinnistu

väärtuseks hinnatud 113 000 eurot. Seega tuli MMM kinnistu hageja ainuomandisse jätmisel

tasuda hagejal kostjale tema omandiosa eest rahalist hüvitist 56 500 eurot. Tegemist on 4

aastat vana hindamisaktiga ning seega nõustub kostja ühisvara jagamisega hagejale väga

soodsatel tingimustel.

4.3. Kostja märkis, et kuna MMM kinnistu oli algusest peale abikaasade ühisvara, siis kõik

tegevused ja toimingud, mis ühisvaraga tehti, olid tehtud ühiselt. Ühiselt ehitati väikesest

suvel kasutatavast suvilast (39,4 m2) aastaringselt kasutatav elumaja (84,9 m2). Selleks võeti

2-17-19303

ühiselt ümberehituseks laenu ja renoveeriti kinnistul paiknevat. Ühiselt tehtud investeeringute

arvelt ühisvara (kinnisasja) väärtus suurenes ja ühisvara väärtus suurenes ka ajas lähtuvalt

üldisest hinnatõusust. Isegi juhul, kui kohus peaks leidma, et MMM kinnistu on osaliselt

omandatud hageja lahusvara arvelt, ei saa hageja hagi rahuldada selliselt, et kostjale

ühisvarast midagi ei jaotata. Kui kohus leiab, et vaidlusaluse kinnisasja omandamisel on

kasutatud hageja lahusvara, mis annab aluse vara jagamisel poolte võrdsusest kõrvale

kalduda, on hageja poolt panustatud lahusvara väärtus maksimaalselt 13 200 krooni (843

eurot), s.o W hagejale üle kantud EVP kroonide summa. Seda siiski üksnes juhul, kui

tegemist oli kingitusega hagejale, mis on käesolevas menetluses tõendamata. Kostja palus

arvestada võimalikul poolte võrdsusest kõrvale kaldumisel ka sellega, et kostja ei ole

ühisvaraks olevat kinnisasja kasutanud rohkem kui 9 aasta vältel ja kogu kasu ühisvarast sellel

perioodil on saanud hageja. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada ka sellega, et kostja on

panustanud ühisvarasse veel pärast abielu lahutamist, tasudes enda arvelt hagejale MMM

kinnistu parendamiseks võetud laenumakseid.

Menetluse käik maakohtus

5. Pärnu Maakohus kohustas pooli 31.03.2020 kohtunõudega kohtule teatama, millise nõude

lahendamist nad kohtult taotlevad ja vastavalt täiendada nõude aluseks olevaid asjaolusid.

Hageja esitas 20.04.2020 maakohtule täpsustatud nõude. Maakohus jättis hageja hagiavalduse

23.04.2020, 28.05.2020 ja 11.06.2020 määrustega käiguta ja määras hagejale hagiavalduses

sisalduvate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Hageja esitas täiendavad menetlusdokumendid

11.05.2020, 08.06.2020 ja 29.06.2020. Maakohus võttis 02.07.2020 määrusega hageja

hagiavalduse menetlusse.

6. Hageja loobus 07.06.2021 kostja vastu esitatud enamsaadud ühisvara arvelt hüvitise

väljamõistmise nõudest, mille maakohus võttis 23.11.2021 määrusega vastu ning lõpetas

selles osas tsiviilasja menetluse. Maakohus jätkas menetlust hageja järgnevate nõuete osas:

jagada poolte ühisvara; jätta kinnistu aadressil MMM hageja ainuomandisse; tuvastada kostja

kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks selliselt, et senine

omanikukanne kinnistusregistrist nr HHHHHHH kustutatakse ja sisse kantakse omanikuna

hageja; asendada kostja tahteavaldus kohtulahendiga; jätta kostja poolt ühisvara hulgast ära

viidud esemed kostja ainuomandisse; jätta kohtukulud kostja kanda. Pärnu Maakohtu

23.11.2021 määrus tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 16.06.2022 määrusega ning tsiviilasi

saadeti menetluse jätkamiseks samale maakohtule.

7. Hageja avaldas 03.07.2023, et soovib loobuda kinnistusraamatu kande parandamisega

seotud nõuetest (nõuded 3 ja 4) ja vallasvaraga seotud nõudest (nõue nr 5).

8. Kostja esitas 05.09.2023 avalduse vastuhagi tagasivõtmiseks.

9. Pärnu Maakohus võttis 09.01.2024 määrusega vastu hageja loobumise hagist kostja vastu

kinnistusraamatu kande parandamisega seotud nõuete (nõuded 3 ja 4) ja vallasvaraga seotud

nõude (nõue nr 5) osas ning lõpetas selles osas tsiviilasjas menetluse. Maakohus võttis vastu

ja rahuldas ka kostja avalduse vastuhagi tagasivõtmiseks ning jättis vastuhagiavalduse läbi

vaatamata.

Maakohtu otsus ja põhjendused

10. Pärnu Maakohus rahuldas 28.08.2024 otsusega hagi ühisvara jagamiseks ning jagas poolte

ühisvaraks oleva kinnistu, milleks on Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistrisse

2-17-19303

registriossa nr HHHHHHH kantud kinnistu asukohaga HHH selliselt, et see jääb hageja

ainuomandisse. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja osa hüvitise ühisvarast, s.o 44

070 eurot. Maakohus jättis kostja taotluse kohtuotsuse täitmise tähtaja kindlaksmääramiseks

rahuldamata. Poolte menetluskulud jäeti poolte endi kanda ning menetluskulude rahaline

suurus kindlaks määramata.

11. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus 28.06.2019 otsuses esitatud

tõendite ja poolte väidete alusel, millele teine pool vastuväiteid ei esitanud käesolevas

tsiviilasjas järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud:



hageja ja kostja abielu sõlmiti 10.07.1992 ning lahutati 12.08.2015 (I kd, lk 12);



hageja omandis oli vallasasjana korter asukohaga Tallinn, VVV;



poolte abielu kestel loovutas hageja isa hagejale kinkena korteri erastamiseks talle

kuulunud EVP-d summas 13 200 krooni (I kd, lk 13–14);



korteri erastamiseks kasutas hageja lisaks ka tema enda EVP-sid summas 6000 krooni,

kokku oli hagejal EVP-sid summas 19 200 krooni (I kd, lk 10–11);



hageja erastas korteri EVP-des 17 520 krooni eest 26.04.1996, s.o abielu ajal (I kd, lk

6–7);



hageja müüs korteri 14.08.1996 müügihinnaga 160 000 krooni (I kd, lk 15–16);



hageja ostis 02.10.1996 Muugal aadressil MMM asuvad ehitised vallasasjana

ostuhinnaga 130 000 krooni (8308,51 eurot), milleks kasutas ainult korteri müügist

saadud raha (I kd, lk 8–9);



hageja erastas ehitise juurde elamumaa 24.03.2005 hinnaga 19 150 krooni (1223,91

eurot), kasutades selleks korteri erastamisest jäänud hagejale kuulunud 1680 krooni

EVP-des ning korteri müügist ülejäänud raha;



kinnistu ainuomanikuna kanti hageja kinnistusraamatusse 26.05.2005 (I kd, lk 29–30).

Maakohus märkis, et Tallinna Ringkonnakohus ei ole eelpool nimetatud asjaolude ebaõiget

tuvastamist maakohtule 14.02.2020 kohtuotsuses ette heitnud.

Täiendavalt tuvastas maakohus esitatud tõendite ja poolte väidete alusel, millele teine pool

vastuväiteid ei esitanud, et kostja võttis sihtotstarbeliselt MMM asuvate ehitiste

renoveerimiseks laenu 20.01.1998 100 000 krooni, 07.08.2000 täiendavalt 20 000 krooni,

03.10.2001 suurendati laenusumma 144 500 kroonini ning 22.11.2004 fikseeriti laenusumma

eurodes 9 235,24 eurot (I kd, lk 54–57). Hageja ja kostja võtsid 09.05.2005 kaastaotlejatena

ehitise täiendava renoveerimise tarbeks laenu 23 600 eurot.

12. Maakohus märkis esmalt vastuseks kostja seisukohale sellest, et Tallinnas, VVV asunud

korter oli hageja ja kostja ühisvara, järgmist. Maakohus tuvastas 07.06.2019 kohtuotsuses

menetluses esitatud tõendite alusel, et hageja vallasomandis olnud Tallinna VVV korter

erastati hageja omandisse tervikuna hageja lahusvara arvelt (I kd, lk 214–217). Maakohus on

28.06.2019 otsuses tuvastanud sedagi, et vaidlusalune kinnistu omandati tervikuna hageja

lahusvara arvelt. Tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu otsusest nõustus kõrgema astme kohus

maakohtu tuvastatuga selles, et vaidlusalune kinnistu, mille jagamist hageja soovib, omandati

hageja lahusvara arvelt (II kd, lk 37–39). Seetõttu on põhjendamatud kostja väited sellest, et

korteriomand oli poolte ühisvaraks.

2-17-19303

13. Maakohus otsustas lähtuvalt ringkonnakohtu juhistest varaeseme kuuluvuse ühis- või

lahusvarasse PKS1995 sätete järgi. Vaidlus puudus selles, et kinnistu soetati abielu kestel

02.10.1996, mil omandati kinnistul asuvad hooned ning elamumaa erastati ehitiste juurde

24.03.2005. Riigikohus on asunud korduvalt seisukohale, et abielusuhte ajal maa

ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale PKS1995 § 14 lg 1 alusel abikaasade

ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale

lahusvarana (RKTKo 03.10.2007, 3-2-1-77-07; RKTKo 11.04.2005, 3-2-1-164-05 ja RKTKo

17.02.2004, 3-2-1-14-04). Kuna maa on soetatud poolte abielu ajal, sai maakohus lugeda

tõendatuks, et tulenevalt PKS1995 § 14 lg 1 kuulub kinnistu ühisvara koosseisu.

14. Vaidlus poolte vahel ühisvara jagamise viisi osas samuti puudub, mõlemad endised

abikaasad on nõustunud, et ühisvarasse kuuluv kinnistu jääb hageja ainuomandisse. Samas on

kostja 25.02.2025 esitatud vastuse terviktekstis märkinud, et kinnistu tuleks müüa ja saadud

raha jagada. Maakohus jättis eeltoodud kostja märkuse tähelepanuta ja nõustus hagejaga

selles, et kostja esitatud viisil ühisvara jagada ei saa, sest sellist nõuet ei ole kostja kohtule

esitanud. Kohus saab lähtuda üksnes hagis või vastuhagis nõutud jagamise viisidest ning

üksnes juhul, kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele

sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne

selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele (RKTKo 26.04.2017, 3-2-

1-14-17, p 21).

15. Peamine vaidlus seisneb selles, kas ühisvara jagamisel tuleks kalduda kõrvale abikaasade

osade võrdsuse põhimõttest või mitte. Tallinna Ringkonnakohus on 14.02.2020 otsuses

märkinud, et maakohtu põhjendused on loogilised ja jälgitavad osas, milles kontrolliti kinnistu

omandamist hageja lahusvara arvel. Seetõttu on võimalik, et poolte ühisvara jagamisel tuleb

kohaldada PKS1995 § 19 lg 2 p 3 ja kinnistu võibki jääda tervikuna kuuluma hagejale.

Riigikohus on leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka PKS-i järgi jagades arvestada

PKS1995-s sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati

ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.2010 (RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828, p 28.1

esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Ringkonnakohus on 14.02.2024 otsuses

märkinud, et maakohtu tuvastatud asjaoludel on see ajaline tingimus käesoleval juhul

täidetud. Seetõttu kontrollis maakohus järgnevalt, kas esinevad alused ühisvara jagamisel

abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks.

15.1. Maakohus selgitas 17.11.2022 määruses pooltele, et kohtu ette toodud asjaoludel kostja

ei vaielnud varasemas menetluses vastu sellele, et algne investeering ühisvara tekkimiseks

(hoone ost 8308,51 eurot ja kinnistu erastamine 1223,91 eurot, kokku 9532,42 eurot) on

tehtud hageja lahusvara arvelt. Kostja on 15.02.1018 vastuses hagile märkinud ja esitanud ka

tõendid sellest, et abielu ajal võeti hoone renoveerimiseks laenu 20.01.1998 100 000 krooni,

07.08.2000 täiendavalt 20 000 krooni, 03.10.2001 suurendati laenusumma 144 500 kroonini

ning 22.11.2004 fikseeriti laenusumma eurodes 9235,42 eurot. Kostja on menetluses väitnud

sedagi, et hageja ja kostja võtsid 09.05.2005 kaastaotlejatena ehitise täiendava renoveerimise

tarbeks laenu 23 600 eurot. Hageja ei ole kostja vastavale väitele vastu vaielnud. Eeltoodust

järeldas maakohus, et elamu renoveerimiseks võtsid abikaasad vahetult peale hoonete

omandamist ja enne kinnistusraamatu kande tegemist laenu kokku 32 835,24 eurot. Kokku

kulus kinnistu soetamiseks ja hoone renoveerimiseks hageja lahusvara 9532,42 eurot ja poolte

ühisvara 32 835,24 eurot. Nii hageja kui ka kostja on nõustunud, et kokku kulus kinnisasja

soetamiseks ja renoveerimiseks hageja lahusvara 9532,42 eurot ja poolte ühisvara 32 835,24

eurot (hageja 02.12.2022 menetlusdokument ja kostja 07.12.2022 menetlusdokumendid).

Kuigi hageja on varasemalt esitanud väite sellest, et lisaks panustas hageja hoone

renoveerimisse ka enda järele jäänud lahusvara, siis kuivõrd kostja on sellele väitele vastu

2-17-19303

vaielnud ja kohtule ei ole hageja väite tõendamiseks ühtegi tõendit esitanud, jättis maakohus

hageja vastavad väited tähelepanuta.

15.2. Kostja esitas kohtule fotod tõendamaks, et esialgselt soetati ühisvarana aiamaja

suurusega 39,4 m2 (I kd, lk 51–52). Poolte ühise renoveerimise tulemusena on aiamajast

saanud 84,9 m2 kasuliku pinnaga aastaringselt kasutatav eluhoone (I kd, lk 53). Asjaolu, et

pooled panustasid ühisvarasse rahalisi vahendeid ning seda ühiselt renoveerisid tõendab ka

hageja enda poolt esitatud Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ 19.10.2017 koostatud

eksperthinnang (II kd, lk 59–72). Sellest tõendist nähtub, et peale ehitise juurde maa

erastamist on 14.11.2008 väljastatud projekteerimistingimused nr 456 üksikelamule ning

hoone suletud netopind on ekspertiisi tegemise ajal 86,23 m2. Samuti nähtus

eksperthinnangust, et ehitisregistri andmed ei vasta tegelikkusele, kuna ehitisregistris on

hoone 1-korruseline, tegelikkuses 2-korruseline, hoone tüübiks aiamaja, tegelikkuses

üksikelamu ning ehitisregistris on hoone netopind 39,4 m2, hoone mõõdisjoonistel aga 86,23

m2. See haakub kostja väidetega sellest, et laenu võeti abielu ajal hoonete renoveerimiseks,

kuivõrd hoonete omandamisel ja hoonete aluse maa erastamisel on elamu pinda suurendatud

45% võrra. Sama nähtus 29.07.2019 OÜ Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ koostatud

eksperthinnangust (II kd, lk 74–84). Seega oli põhjendamatu ja vastuolus esitatud tõenditega

hageja seisukoht sellest, et praegusel juhul polegi võimalik ühisvaras ega kostja poolt

lahusvaras panustatut arvestada, sest seda pole kostja poolt tehtud. Tuvastatud asjaoludel

sõlmiti kõik laenulepingud, mida kasutati renoveerimisel poolte abielu ajal enne 01.07.2010.

Sellest tulenevalt leidis maakohus, et põhjendatud ei ole abikaasade võrdsusest kõrvale

kaldumine ühisvara osas selliselt, et hagejale peaks jääma kinnistust 100%, ilma kostjale

hüvitist maksmata.

16. Maakohus leidis, et käesolevas asjas tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada

proportsiooni selleks, et välja selgitada, kui suures osas hageja panustas ühisvara soetamisse

ja parendamisse enda lahusvara (lähtuvalt RKTKo 14.05.2014, 3-2-1-31-14, p 23). Maakohus

arvestas sedagi, et hageja kanti kinnistusraamatusse ja viimane laen hoone renoveerimiseks

võeti 2005. a abielu ajal ehk hoonete aluse maa erastamine ja renoveerimiseks laenu võtmine

toimusid sisuliselt üheaegselt. Abikaasade osade määramiseks tuli kohtu hinnangul lahutada

kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte võrdsusest kõrvalekaldumine põhjendatud,

ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb

seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita. Selliselt arvutatud osadest tuleb vastavalt

lähtuda ka ühe või teise abikaasa kasuks hüvitise väljamõistmisel (RKTKo 27.03.2017, 3-2-1-

108-16, p 31).

16.1. Maakohus märkis, et kogu ühisvara väärtus oli 2005. a seisuga 42 367,66 eurot

(9532,42+32 835,24). Poolte võrdsusest kõrvalekaldumine oli põhjendatud hageja poolt

hoonete ja maa soetamise osas summas 9532,42 eurot ning renoveerimiseks kulutatud 32

835,24 eurost moodustab ühisvarast hageja osa 16 417,62 eurot ehk kokku on hageja osa

suuruseks ühisvaras 25 950,04 eurot ning kostja osa 16 417,62 eurot. Hageja osa ühisvara

väärtusest on 61% ja kostja osa 39%. Just sellise proportsiooniga oli maakohtu hinnangul

võimalik arvestada vara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumisel.

16.2. Maakohus selgitas 17.12.2022 määruses pooltele, et kohtule on hageja poolt esitatud

kinnisasja eksperthinnangud aastatest 2017 ja 2019 (II kd, lk 59–72 ja II kd, lk 74–84).

Hageja hinnangul tuli lähtuda 2017. a hindamisaktist. Kostja hinnangul aga 2019. a

hindamisaktist. Vaatamata kohtu ettepanekule muid tõendeid ühisvara väärtuse

kindlakstegemiseks pooled kohtule ei esitanud. Eeltoodu tõttu sai maakohus väärtuse

kindlakstegemisel lähtuda üksnes hageja esitatud eksperthinnangutest. Kuivõrd vara jagamisel

2-17-19303

tuleb lähtuda võimalikult jagamise aja lähedasest turuväärtusest, siis võttis maakohus hüvitise

arvestamisel aluseks hageja hilisemalt esitatud eksperthinnangu, mille kohaselt kinnistu

turuväärtus oli 2019. a 113 000 eurot (II kd, lk 74–84). Kostja osa on sellest 44 070 eurot

(39%), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Maakohus arvestas hüvitise suuruse

määramisel ka asjaoluga, et hageja on kompromissi korras nõustunud kostjale hüvitist tasuma

30% ja kostja on pakkunud kompromissina hüvitise suuruseks esmalt 1/3 kinnistu

turuväärtusest, mitte 50% nagu kostja hilisema menetluse käigus hagejale ettepanekuid on

teinud (I kd, lk 151, II kd, lk 52–54, II kd, lk 152–156). Kostja palus hüvitise mõistmisel

arvestada ka asjaoluga, et ta ei ole 9 aasta jooksul ühisvara kasutada saanud ja tasunud

laenumakseid. Siinkohal märkis maakohus, et kohtu ette toodud asjaoludel lahkus kostja ise

2013. a perekonna ühiselt eluasemelt ega ole kordagi avaldanud soovi ühisvaraks olevat

kinnistut kasutada. Asjaolu, et kostja tasus koos hagejaga ühisvaral lasuvat kohustust on

poolte seadusest tulenev kohustus, mistõttu kohus hüvitise suuruse määramisel nende

asjaoludega arvestada ei saa.

17. Maakohus leidis, et kostja taotlus määrata hagejale maksekohustuse täitmiseks tähtaeg 3

kuud alates kohtuotsuse jõustumisest, tuli jätta rahuldamata. Taotlus ei ole põhjendatud.

Riigikohus on leidnud, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 eesmärk on

võimaldada pooltel enne otsuse tegemist taotleda kohtult mõnda konkreetset otsuse täitmise

viisi (RKTKo 30.09.2010, 3-2-1-72-10, p 17). Kostja ei ole põhistanud hagejale tähtaja

määramist hüvitise tasumisel.

18. Maakohus jättis menetluskulud mõlema poole enda kanda (TsMS § 164 lg 3 ja § 162 lg

4).

Apellatsioonkaebus

19. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud maakohtu otsuse

osaliselt, s.o osas, milles mõisteti hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 44 070 eurot.

Alternatiivselt juhuks, kui ringkonnakohus leiab, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista

hüvitis, palub hageja määrata kindlaks kohtuotsuse vabatahtliku täitmise korra ning määrata

hagejale hüvitise maksmise tähtajaks asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisest 6 kuud. Kõik

menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

20. Hageja leiab, et praegusel juhul on tõendatud, et hageja panus kinnistu omandamisel oma

lahusvara arvelt oli 100%. Kostja pole omapoolset nõuet ühisvara jagamiseks esitanud ega

tõendanud ka, et on panustanud käesolevas asjas ühisvarana käsitatava vara omandamisel või

selle parendamisel. Kui rääkida poolte panustest, mis annavad tulenevalt PKS1995 § 19 lg 2 p 3

aluse kõrvale kalduda läbi maa erastamise 2005. a poolte ühisvaraks muutunud kinnistu

jagamisel, tuleneb asjas kogutud tõenditest, et kostja ei saanud vallasvarana omandamisel ja

hoonete juurde maa erastamisel midagi. Kostja ei panustanud oma lahusvara ega pooled oma

ühisvara arvelt, vaid hoonete ostmisel ja maa erastamisel panustas hageja üksi oma lahusvara

arvelt. Selle asjaolu on maakohus otsust tehes arvestamata jätnud kuigi asjas kogutud

tõenditest ja ka otsuse põhjendustest (otsuse p 10) tulenevalt on see asjaolu tuvastatud.

21. Hageja on esitanud nõude jagada ühisvaraks olev kinnistu selliselt, et see jääks tema

ainuomandisse. Hageja ei ole palunud kohtul ühisvaraks oleva kinnistu jagamist selliselt, et

talle jääks kinnistu omand ja ta peaks maksma kostjale omandi kaotuse eest

kompensatsiooniks mingi konkreetse summa või et kohus määraks hüvitise summa ise.

Hageja ühisvara jagamise nõue on ainuke menetluses olev ühisvara jagamise nõue. Ka hageja

põhjendused on sellised, et kuna kostja pole kinnistu omandamisel midagi panustanud, siis

2-17-19303

pole kostjal alust hüvitist saada. Maakohus leidis 11.08.2023 määruses, et kostja olevat

repliigi korras vastuhagi alternatiivse nõudega täiendanud ning andis kostjale tähtaja

vastuhagi täienduse tervikteksti esitamiseks. Kostja ei esitanud alternatiivset nõuet, vaid võttis

05.09.2023 avaldusega vastuhagi tagasi. Kostjale anti täiendav võimalus asjakohase nõude

esitamiseks, kuid kostja seda võimalust ei kasutanud. Seega ei ole hüvitise väljamõistmiseks

alust.

22. Hageja leiab, et PKS1995 § 19 lg 2 järgi esineb alus kalduda ühisvara hulka kuuluva

kinnistu jagamisel kõrvale abikaasade võrdsuse põhimõttest. Tuvastatud on, et hooned ja

kinnistu on tervikuna omandatud hageja lahusvara arvelt. Kinnistu tuleb jätta hageja

omandisse ilma selle eest kostjale hüvitist maksmata. Kostja väited laenu võtmise ja

renoveerimise kohta ei ole praeguses asjas asjakohased ning ei takista kinnistu jagamisel

abikaasade võrdsusest kõrvale kaldumist. Kohtuotsuse p-s 19 välja toodud laenude arvelt ei

ostetud hooneid ega erastatud nende juurde maad. Seega kostja poolt välja toodud asjaolud ei

puuduta ühisvara omandamist ja tuleb käesoleva asja lahendamisel kõrvale jätta.

Arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht, et hoonete omandamisel ja hoonete aluse maa

erastamisel on elamu pinda suurendatud 45% võrra, nagu hoonete omandamiseks ja maa

erastamiseks tehtud tehingute näol oleks tegemist elamu pinda suurendava ehitustegevusega

ning ühe tehinguga.

23. Hageja ei ole oma nõustumist ühisvara arvelt kuidagi väljendanud ja ei nõustu kohtu

meelevaldse käsitlusega ühisvara panustamisest kinnistu omandamisse. Maakohus väidab, et

hageja olevat justkui kaudselt võtnud õigeks, et kinnistu omandamiseks kasutati ühisvara.

Hageja ega kostja pole ühisvara arvelt kinnistu omandamist kunagi väitnud ega toonud välja

ka sellekohaseid asjaolusid ega põhjendusi. Seda asjaolu pole kohus pooltega arutanud,

mistõttu on üllatuslik kohtu seisukoht ühisvaraga panustamise kohta. Nii maakohus ja

ringkonnakohus asja esimese lahendamisel kui ka maakohus teisel lahendamisel on

tuvastanud (otsuse p 10), et nii hoonete omandamiseks kui ka hoonete juurde maa

erastamiseks kasutati ainult hageja lahusvara. Seega on kohtu poolt otsuses esitatud

põhjendused vastuolulised. Lubatav ei ole läbi poolte väidetava vaikiva omaksvõtu tuvastada

asjaolusid, eriti kui kumbki pool ei ole seda asjaolu kohtu ette toonud. Seega on maakohus

rikkunud TsMS § 4 lg 2, § 5 lg-d 1 ja 2, § 231 lg 2 ja § 436 lg 4 ning asjaolu, et pooled olevat

ühisvaraks oleva kinnistu omandamisse ühisvaraga panustanud, ei ole tõendatud ega

tuvastatav.

24. Maakohtu otsuse p-s 21 on maakohus alusetult ja ka üllatuslikult TsMS § 351 lg 1

rikkudes (menetluses ilma pooltega seda arutamata) leidnud, et ühisvara väärtus oli 2005. a

seisuga 42 367,66 eurot. Hageja leiab, et ühisvaraks oleva kinnistu väärtus 2005. a seisuga on

asjas tõendamata. Maakohus on selle meelevaldselt konstrueerinud ning tuginenud seejuures

veel kohtu enda leitud kostja laenupanuse argumendile kuigi asjas pole tuvastatud, et kostja

oleks vara omandamiseks üldse midagi panustanud. Kostja pole ka ise oma panust vara

omandamisel väitnud ega tõendanud ning selle, et kostja ei ole panustanud, on kõik asja

menetlenud kohtud (sh ringkonnakohus) tuvastanud. Sõltumata eeltoodust märgib hageja, et

õige ei ole lähtuda kinnistu hinna tuvastamisel muust väärtusest kui selle turuväärtus. Muudel

meetoditel leitud väärtuse ei ole kasutatavad. Laenude võtmine ei tähenda ka iseenesest

panustamist renoveerimisse, renoveerimise ulatust ega selle mõju vara väärtuse

suurenemisele. Seega pole ainuüksi poolte poolt laenu võtmise faktiga ühisvara hinna

leidmisel midagi peale hakata. Pealegi määratakse omandi väärtus kindlaks võimalikult

täpselt omandi kaotamise aja seisuga, kuid kohus on püüdnud leida omandi väärtust selle

omandamise ajal.

2-17-19303

25. Hageja on seisukohal, et kostja taotlus rahalise hüvitise maksmisel määrata hagejale

maksekohustuse täitmiseks tähtaeg 3 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest on mõistlik ja

põhjendatud ning igati hageja ja poolte ühiste laste huvides. Kostja taotluse rahuldamata

jätmine ei ole põhjendatud. On ilmselge, et kostja taotlus oli esitatud eesmärgiga säästa poolte

ühiseid lapsi, et mitte seada neid olukorda, kus nad võiksid kaotada kiire sundtäitmise korral

oma kodu.

26. Hageja märgib, et kuivõrd kohus rahuldas hageja nõude ühisvara jagamiseks ning

tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega, on põhjendatud menetluskulude

jätmine kostja kanda. Isegi, kui hageja loobus asjakohatutest nõuetest, tuleb arvestada sellega,

et hagejal ei olnud kuni 2023. a juunini esindajat. Hageja ei ole vandeadvokaat, kes peab

kohtumenetlust tundma ja kõikvõimalikke menetluslike tagajärgi ette nägema.

27. Kuna hageja ei saa ette näha, milliseks kujuneb lõplik kohtulahend, siis esitab hageja

taotluse määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et hagejale määratakse kostjale

hüvitise tasumiseks tähtaeg 6 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohene täitemenetlus

võib endaga kaasa tuua hageja ja poolte ühiste laste kodu sundmüüki panemise, mis lisaks

kodu kaotamisele võib endaga kaasa tuua ka olukorra, kus hagejale kuuluv kinnistu müüakse

kiirmüügis alla turuhinna. Selliseid olukordi tuleb praktikas alatasa ette. Hageja eeldab, et

kostja on taotlusega nõus, kuna esitas ise samasisulise taotluse.

Vastustaja seisukoht

28. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Kostjal ei ole vastuväited selles osas, kui kohus leiab olevat võimaliku ja

vajaliku anda hagejale kuni 4-kuune tähtaeg hüvitise maksmiseks. Sellisel juhul peab kostjale

hageja hinnangul panema ka kohustuse tähtaja ületamisel tasuda kostjale viivist seaduses ette

nähtud määras.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

29. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsust tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt

muuta ning täiendada otsuse täitmise korraga, kui ülejäänud osas jääb vaidlustatud otsuse

resolutsioon muutmata. Lisaks tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles määrati

kindlaks poolte proportsioonid vara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale

kaldumisel. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

30. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Hageja vaidlustab maakohtu

otsust osaliselt, s.o resolutsiooni p 4 osas, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja hüvitis

44 070 eurot ning menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas on maakohtu otsus edasi

kaebamata jõustunud (TsMS § 456 lg 4 ls 2).

31. Maakohus on tuvastanud käesoleva otsuse p-s 6 viidatud asjaolud, mille üle ei vaidle

pooled apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja

lahendamisel.

32. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna maa on soetatud poolte abielu ajal, siis

kuulub kinnisasi tulenevalt PKS1995 § 14 lg-st 1 ühisvara koosseisu ning algne investeering

ühisvara tekkimiseks (hoone ost 8308,51 eurot ja kinnistu erastamine 1223,91 eurot, kokku

9532,42 eurot) on tehtud hageja lahusvara arvelt. Hageja on kaebuses esile toonud, et ei ole

2-17-19303

oma nõustumist ühisvara arvelt kuidagi väljendanud ega nõustu kohtu meelevaldse

käsitlusega ühisvara panustamisest kinnistu omandamisse.

Maakohus on 17.11.2022 määruses pooltele selgitanud, et kohtu ette toodud asjaoludest saab

järeldada, et kokku kulus kinnistu soetamiseks ja hoone renoveerimiseks hageja lahusvara

9532,42 eurot ja poolte ühisvara 32 835,24 eurot. Lisaks on maakohus palunud pooltel, kui

nad kohtu käsitlusega ei nõustu, selgitada neil, millises ulatuses on kinnisasi omandatud ja

renoveeritud hageja lahusvara arvelt ning millises ulatuses ühisvara arvelt (dtl 634–635).

Hageja on kohtu 17.11.2022 määruses toodud käsitlusega nõustunud (dtl 645). Maakohus ei

ole otsuses tuginenud sellele, et hageja oleks võtnud õigeks asjaolu, et kinnistu omandamiseks

kasutati ühisvara, vaid selgitanud, et elamu renoveerimiseks on abikaasad võtnud vahetult

peale hoonete omandamist ja enne kinnistusraamatu kande tegemist laenu kokku 32 835,24

eurot, mistõttu kulus kinnisasja soetamiseks ja renoveerimiseks kokku hageja lahusvara

9532,42 eurot ja poolte ühisvara 32 835,24 eurot. Seega ei ole maakohus eksinud

menetlusõiguse normide vastu ning on järeldanud tulenevalt poolte kohtu ette toodud

asjaoludest õigesti, et algne investeering ühisvara tekkimiseks on tehtud hageja lahusvara

arvelt (9532,42 eurot) ning pooled on elamu renoveerinud poolte ühisvara arvelt (32 835,24

eurot).

33. Maakohus on kolleegiumi hinnangul ka õigesti leidnud, et põhjendatud ei ole abikaasade

võrdsusest kõrvale kaldumine ühisvara osas selliselt, et hagejale peaks jääma kinnistust 100%,

ilma kostjale hüvitist maksmata. Riigikohus on leidnud, et ühisvara jagamisel korteriomandi

jätmine kohtuotsusega ühele abikaasadest riivab intensiivselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32

lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna üks abikaasadest kaotab omandiõiguse

ühisvarasse kuulunud asjale. Seetõttu tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil

tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest (RKTKo 21.03.2007, 3-2-1-13-07, p 13). Kostja

ei ole menetluse kestel ühisvara jagamise nõudele vastu vaielnud, kuid on leidnud, et hageja

on kohustatud sellisel juhul (kinnistu jääb hageja ainuomandisse) tasuma kostjale hüvitist.

Seega on kostja väljendanud kolleegiumi hinnangul soovi, et kinnistu omandi kaotamise eest

tagataks kostjale ka õiglane hüvitis. Arvestades, et laenu võeti abielu ajal hoonete

renoveerimiseks, kuivõrd hoonete omandamisel ja hoonete aluse maa erastamisel on elamu

pinda suurendatud 45% võrra, s.o poolte ühise renoveerimise tulemusena on aiamajast saanud

84,9 m2 kasuliku pinnaga aastaringselt kasutatav eluhoone, siis on ühisvara (kinnisasja)

väärtus suurenenud, mis ei võimalda hageja soovitud järeldust, et kostjal puuduks kinnistu

hageja ainuomandisse jätmisel õigus saada omandi kaotuse eest õiglast hüvitist. Hageja ei ole

sh menetluse kestel tõendanud, et ka kinnistu renoveerimine oleks toimunud 100% ulatuses

hageja lahusvara arvelt.

34. Kolleegiumi hinnangul kohaldub praegusel juhul PKS1995 § 19 lg 2 p 3, mille kohaselt võib

kohus abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda juhul, kui ühisvara on omandatud ühe

abikaasa lahusvara arvel. Maakohus on õigesti tuginenud Riigikohtu lahenduskäigule

(RKTKo 27.03.2017, 3-2-1-108-16, p 31), kuid eksinud poolte osade määramisel, milles on

võrdsusest kõrvale kaldumine põhjendatud. Maakohus on leidnud, et kogu ühisvara väärtus

oli 2005. a seisuga 42 367,66 eurot (9532,42+32 835,24 eurot), liites hageja panustatud raha

lahusvara hoonete ja maa soetamiseks summas 9542,42 eurot ning hiljem poolte ühisvarana

renoveerimiseks võetud laenude kogusumma 32 835,24 eurot. Ringkonnakohus nõustub

hagejaga, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja

seisuga, mistõttu on ebaõige maakohtu käsitlus, mille kohaselt kogu ühisvara väärtuseks (s.o

kinnisasja hinnaks) 2005. a seisuga on poolte panused nii kinnistu soetamiseks kui ka

renoveerimiseks. Praegusel juhul tuleb kolleegiumi hinnangul ühisvaraks oleva kinnisasja

väärtuseks lugeda vastavalt Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ 29.07.2019 eksperthinnangule 113

2-17-19303

000 eurot (dtl 411–432). Pooled ei ole apellatsioonimenetluses esile toonud, milline võiks olla

kinnistu turuväärtus praeguse aja seisuga, mistõttu on omandi väärtuse kindlaks tegemiseks

põhjendatud tugineda kõige hilisemale kohtule esitatud eksperthinnangule.

Kolleegium leiab, et poolte võrdsusest kõrvale kaldumine on põhjendatud hageja poolt

hoonete ja maa soetamise osas tehtud kulutuste võrra summas 9532,42 eurot. Kuigi üldjuhul

tuleb hüvitada ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt lahusvarast

tehtud kulutused (RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677, p 18.4), siis praegusel juhul on hageja

tõendanud, et kinnistu soetati 100% ulatuses hageja lahusvara arvelt. Sellest tulenevalt peab

kolleegium õiglaseks, et hagejale tuleb hüvitada lahusvarast panustatud rahasumma, mille on

hageja kandnud seoses hoone ostmise ja maa erastamisega (vt nt TrtRnKo 20.07.2022, 2-21-

11134, p 12.2). Seega abikaasade osade määramiseks tuleb lahutada kogu ühisvarast maha

hoonete ja maa soetamise osas tehtud kulutused (113 000 - 9532,42 = 103 467,58 eurot),

ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega (103 467,58/2 = 51 733,79 eurot) ning liita poolte

võrdsusest kõrvalekaldumise osa õigustatud abikaasa osale (s.o hageja osale) juurde (51

733,79 + 9532,42 = 61 266,21 eurot). Seega on hageja osa ühisvara väärtusest 54%, s.o 61

266,21 eurot ja kostja osa 46%, s.o 51 733,79 eurot. Arvestades, et kostja ei ole maakohtu

otsust vaidlustanud ning hageja on seisukohal, et hüvitise suurus peaks olema 0 eurot, siis ei

ole kolleegiumi hinnangul alust praegusel juhul maakohtu otsuse tühistamiseks ja hüvitise

suuruse muutmiseks.

35. Hageja on esitanud alternatiivselt taotluse kohtuotsuse täitmise korra määramiseks, kui

ringkonnakohus leiab, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista hüvitis. Hüvitise tasumise

tähtajaks palub hageja määrata asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisest 6 kuud. Hageja on

põhistanud oma taotlust sellega, et kohene täitemenetlus võib endaga kaasa tuua hageja ja

poolte ühiste laste kodu sundmüüki panemise ning lisaks olukorra, kus hagejale kuuluv

kinnistu müüakse kiirmüügis alla turuhinna. Kostja on leidnud vastuses

apellatsioonkaebusele, et tal puuduvad vastuväited kohtuotsuse täitmise korra määramiseks,

kuid hagejale tuleks anda sellisel juhul tähtaeg hüvitise maksmiseks maksimaalselt 4 kuud.

TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise

viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või

et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Ringkonnakohus leiab, et

praegusel juhul tuleb hageja taotlus rahuldada osaliselt ning määrata hagejale kostjale hüvitise

maksmiseks tähtajaks asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisest 4 kuud. Kolleegiumi hinnangul

on 4 kuud piisav, et vajadusel korraldada laenuvõtmine hüvitise maksmiseks, vältides kohest

täitemenetluse algatamise võimalust, mis võib kaasa tuua hageja ja poolte ühiste laste kodu

kaotamise ning olukorra, kus kinnistu müüakse alla turuhinna.

36. Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse

tühistamiseks osas, milles mõisteti hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 44 070 eurot, kuid

maakohtu otsust tuleb täiendada otsuse täitmise korraga ning määrata hagejale kostjale

hüvitise maksmise tähtaeg 4 kuud käesolevas asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisest.

37. Kolleegium märgib täiendavalt, et asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja maakohtus

avalduse kinnistusraamatu kande parandamisega seotud nõuetest loobumiseks (dtl 712). Pärnu

Maakohus on 09.01.2024 määrusega hageja loobumise kinnistusraamatu kande

parandamisega seotud nõuete osas vastu võtnud ning selles osas menetluse lõpetanud (dtl

767). Pärnu Maakohtu 09.01.2024 määrus on jõustunud 26.01.2024. Seega ei ole hageja nõuet

kinnistusraamatu kande parandamiseks ringkonnakohtu menetluses. Ringkonnakohus selgitab

siiski, et tulenevalt Riigikohtu kujundatud praktikast tuleks arvestada sellega, et ühisvara

jagamise hagi lahendamisega tehtud otsus jätta kinnisasi abikaasa ainuomandisse ei ole

2-17-19303

kujundusliku toimega ning vara jagamine toimub kinnistamisega (asjaõigusseaduse (AÕS) §

641). See tähendab, et hageja puhul tuleks pärast otsuse jõustumist teha uus kanne, milles

tuleks märkida, et ta on ainuomanik, hoolimata sellest, et ta oli varem ainsana

kinnistusraamatusse sisse kantud (RKTKo 20.12.2016, 3-2-1-74-16, p 18.2).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

38. Hageja on leidnud, et praegusel juhul tuleb menetluskulude jaotamisel kohaldada TsMS §

164 lg-t 2, sest kohus rahuldas hageja nõude ühisvara jagamiseks ning tegemist on abielu

varavahekorral põhineva vaidlusega. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. TsMS § 164 lg 1

sätestab üldreegli, mille kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool

oma menetluskulud ise. Sellest üldreeglist erinevaks kulude jaotamiseks, s.o TsMS § 164 lg 2

kohaldamiseks, peab esinema mõistlik põhjus (RKTKo 05.03.2014, 3-2-1-183-13, p 10).

Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja selliseid põhjuseid esile toonud, mis annaksid alust

kulude jagamisel kalduda kõrvale TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud üldreeglist. Selliseid

põhjuseid ei nähtu ka asja materjalidest. Sealhulgas rahuldatakse apellatsioonkaebus

marginaalses osas, s.o kohtuotsuse täitmise korra määramise osas ning ka seda osaliselt.

Seega jäävad menetluskulud ka ringkonnakohtus TsMS § 164 lg 1 alusel menetlusosaliste

endi kanda. Tulenevalt menetluskulude jaotusest ei ole vajalik menetluskulude suurust

rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)