3-25-2530/12 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUM Ä ÄR US

Kohtuasja number

3-25-2530

Määruse kuupäev

29. august 2025

Kohtunik

Ene Andresen

Kohtuasi

X-i

kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu

distsiplinaarkaristuse määramise keelamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X , esindaja vandeadvokaat Heiki Kolk

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Irina Punko

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti 15. augusti 2025. a taotlus. Tühistada Tallinna

Halduskohtu 31. juuli 2025. a määruse resolutsiooni punktiga 2 kohaldatud esialgne

õiguskaitse.

2. Määrata, et käesoleva määruse resolutsiooni punkt 1 jõustub halduskohtumenetluse

seadustiku § 179 lg 3 esimeses lauses sätestatud korras, s.o siis, kui määruse

resolutsiooni punkti 1 ei saa tähtaega ennistamata enam vaidlustada muul viisil kui

teistmismenetluses või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata

või läbi vaatamata.

3. Tagastada X-i kaebus.

4. Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED

Määruse resolutsiooni punktide 1–3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule

15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 121 lg 4, § 252 lg 7 ja § 204 lg 1). Määrus toimetatakse kätte kaebaja ning Politsei-

ja Piirivalveameti esindajale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektor algatas 10. juuni 2025. a käskkirja nr 1.3-

3/52d p-ga 1 distsiplinaarmenetluse seoses 22. märtsil 2025 aset leidnud intsidentidega ning

nimetas käskkirja p-ga 2 distsiplinaarasjas kahtlustatavaks politseiametnik X-i .

3-25-2530

2. PPA saatis 11. juulil 2025 X-ile tutvumiseks distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte. Menetleja

tegi ettepaneku karistada X-i noomitusega.

3. X esitas 31. juulil 2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub keelata PPA-l anda

haldusakti, millega teda karistatakse distsiplinaarkorras noomitusega.

Kaebaja esitas koos kaebusega esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub keelata PPA-l kuni

kohtulahendi jõustumiseni anda haldusakti tema karistamise kohta.

X-i kaebus registreeriti Tallinna Halduskohtus haldusasjana nr 3-25-2530.

4. Tallinna Halduskohus andis 31. juuli 2025. a määrusega X-i kaebuse kohtualluvuse järgi

üle Tartu Halduskohtule. Sama määrusega rahuldas Tallinna Halduskohus kaebaja esialgse

õiguskaitse taotluse ning keelas PPA-l määrata 10. juuni 2025. a käskkirjaga nr 1.3-3/52d

algatatud distsiplinaarmenetluse raames kaebajale distsiplinaarkaristust kuni 21. augustini

2025. Kohus määras, et PPA-l on võimalik esitada seisukoht esialgse õiguskaitse taotlusele 15

päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates; kui vastustaja ei vaidle esialgse õiguskaitse

taotlusele vastu, ei ole vaja seisukohta esitada ning esialgne õiguskaitse rakendub kuni

menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.

5. PPA esitas 15. augustil 2025 Tallinna Halduskohtule vastuväited, milles palub mitte

pikendada esialgset õiguskaitset ning kaebuse tagastada.

6. Tallinna Halduskohus edastas 21. augustil 2025 haldusasja nr 3-25-2530 Tartu

Halduskohtule.

7. Tartu Halduskohus selgitas 21. augusti 2025. a määruses, et PPA 15. augusti 2025. a

avaldus on käsitatav esialgse õiguskaitse tühistamise taotlusena. Kohus andis sama määrusega

kaebajale võimaluse esitada esialgse õiguskaitse tühistamise taotluse kohta seisukoht hiljemalt

26. augustil 2025.

8. Kaebaja esitas 23. augustil 2025 seisukoha, milles leiab, et esialgse õiguskaitse kohaldamine

on jätkuvalt vajalik. Samuti täpsustas kaebaja kaebuses esitatud nõude ulatust.

KOHTU SEISUKOHT

9. Kohus lahendab esmalt PPA esitatud esialgse õiguskaitse tühistamise taotluse (I) ning

seejärel otsustab, kas kaebuse saab menetlusse võtta (II).

I

10. Tallinna Halduskohus rahuldas 31. juuli 2025. a määruse resolutsiooni p-ga 2 kaebaja

esialgse õiguskaitse taotluse ajutiselt ning keelas PPA-l määrata 10. juuni 2025. a käskkirjaga

nr 1.3-3/52d algatatud distsiplinaarmenetluse raames kaebajale distsiplinaarkaristust kuni 21.

augustini 2025. Nagu Tartu Halduskohus 21. augusti 2025. a määruses selgitas, jäi Tallinna

Halduskohtu 31. juuli 2025. a määrusega kohaldatud õiguskaitse HKMS § 252 lg 4 alusel

kehtima ka pärast 21. augustit 2025.

11. HKMS § 253 lg 1 kohaselt võib kohus menetlusosalise taotluse alusel või omal algatusel

esialgse õiguskaitse määruse igas menetlusstaadiumis tühistada või seda muuta.

3-25-2530

Esialgse õiguskaitse tühistamise taotluse lahendamisel tuleb lähtuda samadest kriteeriumidest

nagu esialgse õiguskaitse kohaldamise üle otsustamisel. HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus

teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste

kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse

määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab

kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg

3).

12. Esialgse õiguskaitse kohaldamise esmane eeldus on esialgse õiguskaitse vajadus. Teisisõnu

peab esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ähvardama kaebajat tagajärg, mille kõrvaldamine

põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (vt nt

Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-19-17, p 15).

12.1. PPA on esialgse õiguskaitse tühistamise taotluses märkinud, et kaebuse eduväljavaated on

olematud, sest keelamiskaebus ei ole kohane õiguskaitsevahend. Samuti pole selge, millise

haldusakti või toimingu üle hakkab keelamiskaebuse lahendamisel vaidlus toimuma.

Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes tehtud ettepanek ei ole distsiplinaarkaristuse määrajale

siduv. Kaebaja karjäär, ülendamine või maine ei saa pöördumatut kahju ning

distsiplinaarkaristuse määramine ei riku kaebaja õigusi ka distsiplinaarkaristuse määramise

korral. Noomitus on distsiplinaarkaristusest leebeim. Isegi juhul, kui kaebajat karistatakse, ei

katke tema karjäär PPA-s, vaid teenistus jätkub. Noomituse määramine ei too kaasa teenistusest

vabastamisele sarnaseid tagajärgi. Seetõttu on avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 105 lg-le 1

osutamine asjassepuutumatu. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamise korral

taastatakse endine olukord – kaebajat ei käsitata enam distsiplinaarsüüteo toimepanemises

süüdiolevana ning PPA teeb kaebaja teenistust puudutavatesse andmetesse vastavad kanded.

12.2. Kaebaja on kaebuses ja 23. augusti 2025. a seisukohas märkinud, et PPA võib karistada

teda noomitusega ning see rikuks eeldatavasti tema õigusi. Sellise haldusakti hilisem

vaidlustamine ei oleks tõhus, sest oleks raskesti heastatav. Noomitus mõjutaks kaebaja

karjäärivõimalusi, usaldusväärsust ja edutamist. Kaebaja distsiplinaarrikkumise kohta on varem

PPA siselistis eksitavaid väiteid esitatud ning hiljem on jäetud õige info avaldamata. Kuna

kaebajal on kehtiv noomitus, toob teise noomituse määramine kaasa raskemad tagajärjed,

näiteks teenistusest vabastamise või edutamata jätmise. Seega oleks kaebaja õiguste rikkumine

intensiivsem ja hilisem vaidlustamine ei pruugi olla piisav, sest kahju võib juba tekkida.

Kaebajale põhjustaks olulist ja pöördumatut kahju mistahes karistuse määramine. Teenistusest

vabastamise korral ei oleks kaebajal õigust taotleda enda teenistusse ennistamist ning kahju

oleks pöördumatu. Esialgse õiguskaitse tühistamine ohustaks menetluslikku tasakaalu. PPA

saaks määrata karistuse enne, kui kohus hindab kaebust sisuliselt. See kahjustaks kaebaja õigust

saada sõltumatut ja erapooletut hinnangut enne karistuse määramist. Esialgse õiguskaitse

kohaldamine ei takista PPA-l viia distsiplinaarmenetlust läbi seaduses ettenähtud tähtaja

jooksul, sest kaebajale saab jätta distsiplinaarkaristuse määramata.

13. Kohtu hinnangul puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus.

13.1. Kuna menetleja on teinud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ettepaneku määrata

kaebajale distsiplinaarkaristuseks noomitus, on kaebaja põhjendatult väitnud, et talle võidakse

selline karistus määrata. Kohus ei nõustu aga kaebaja väitega, et teda ohustab noomituse

määramise korral kahjulik tagajärg, mis oleks hiljem raskesti heastatav. Distsiplinaarkaristuse

kehtivuse ajal võib noomitus tõesti kahandada ametniku karjäärivõimalusi ja takistada tema

edutamist. Kaebaja pole siiski esile toonud asjaolusid mõne konkreetse ametikõrgenduse või

3-25-2530

muu ametialase soodustuse saamise võimaluse kohta, mida noomituse määramine võiks

väärata. Kaebajale on tagatud võimalus esitada noomituse määramise käskkirja peale

tühistamiskaebus ning taotleda vajadusel esialgse õiguskaitse korras käskkirja kehtivuse

peatamist. Esialgse õiguskaitse vajadusele ei osuta ka kaebaja väide, et PPA on tema kohta

varem asutuse siselistis eksitavat teavet avaldanud. Sellisel puhul saab nõuda ebaõigete

faktiväidete ümberlükkamist ja õigusvastaste väärtushinnangutega tekitatud kahju hüvitamist.

Seega on kaebajal võimalik noomituse määramise korral oma õigusi tõhusalt kaitsta.

13.2. Kaebajal võiks olla esialgse õiguskaitse vajadus juhul, kui oleks alust arvata, et PPA

määrab talle distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise. ATS § 105 võimaldab

õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul nõuda üldjuhul teenistusest vabastamise

haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, kuid mitte selle tühistamist ja enda teenistusse

ennistamist. Ametnikule, keda ähvardab teenistusest vabastamine, ning kellel puuduks õigus

nõuda enda teenistusse ennistamist, tagaks keelamiskaebus koos esialgse õiguskaitse taotlusega

tõhusa õiguskaitse. Kaebaja on väitnud, et ta ei kuulu nende isikute hulka, kellel on ATS § 105

lg 4 alusel õigus nõuda enda teenistusse ennistamist.

Kohus märkis 21. augusti 2025. a määruses, et asjas esitatud materjalid ei anna alust

järelduseks, et kaebajale võidaks määrata distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine.

Menetleja on teinud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ettepaneku määrata kaebajale

distsiplinaarkaristuseks noomitus ning asja materjalidest ei nähtu, et distsiplinaarmenetluse

läbiviija oleks teavitanud kaebajat, et teda võidakse distsiplinaarmenetluse tulemusel

teenistusest vabastada (vt ATS § 73 lg 7). Kohus selgitas kaebajale, et kui PPA on teda

teenistusest vabastamise võimalusest teavitanud, tuleks tal sellest kohut teavitada. Kaebaja ei

esitanud 23. augusti 2025. a vastuses täiendavat teavet.

Kohus ei pea kaebaja teenistusest vabastamist tõenäoliseks ka muudel põhjustel. Kohtule

teadaolevalt pole kaebajat distsiplinaarasja menetluse ajaks teenistusest kõrvaldatud (vt ATS §

78 lg 1). Kaebajal on küll kehtiv distsiplinaarkaristus (noomitus), kuid distsiplinaarmenetluse

kokkuvõttes on asutud seisukohale, et juhtumite asjaolud pole sarnased ja rikkumist ei saa

pidada korduvaks (vt ATS § 75 lg 6 p 2). Samuti pole distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes

väidetud, et kaebaja oleks pannud rikkumise toime tahtlikult (vt ATS § 75 lg 6 p 1). Kohus

tugineb ka PPA 15. augusti 2025. a avalduses esitatud seisukohale, milles PPA on märkinud, et

isegi kui kaebajat karistatakse, ei katke tema karjäär PPA-s, vaid teenistus jätkub. Seega ei

osuta vastustaja senine tegevus, et kaebajat ähvardaks teenistusest vabastamine. Kuigi

distsiplinaarkaristuse määrajal on kaalutlusõigus, tuleb kaalutlusõiguse teostamisel järgida

kaalutlusreegleid ja õiguse üldpõhimõtteid (vt HMS § 4 lg 2). Kohtule pole teada asjaolusid,

mis osutaksid, et PPA määrab kaebajale distsiplinaarkaristuse õigusvastaselt. Seepärast on

kohus jätkuvalt seisukohal, et kaebajat ei ähvarda distsiplinaarmenetluse tulemusel teenistusest

vabastamine.

13.3. Kuna puudub alus hinnanguks, et kaebajat ähvardaks distsiplinaarkaristuse määramisel

kahjulik tagajärg, mida oleks distsiplinaarkaristuse tühistamise korral ebamõistlikult raske

kõrvaldada, puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus.

14. Esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise korral ei kaalu kohus kaebaja õigusi ja avalikku

huvi ega hinda kaebuse perspektiive.

15. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus PPA 15. augusti 2025. a taotluse ning tühistab

Tallinna Halduskohtu 31. juuli 2025. a määruse resolutsiooni p-ga 2 kohaldatud esialgse

õiguskaitse.

3-25-2530

16. HKMS § 252 lg 3 kohaselt jõustub esialgse õiguskaitse tühistamise määrus selle

teatavakstegemisel, kui määruse teinud kohus või määruse peale esitatud määruskaebust

läbivaatav kohus ei otsusta teisiti.

Kaebajale tõhusa õiguskaitse tagamiseks peab kohus HKMS § 252 lg 3 alusel põhjendatuks

määrata, et esialgse õiguskaitse tühistamise osas jõustub käesolev määrus HKMS § 179 lg 3

esimeses lauses sätestatud korras, s.o siis, kui määrust ei saa esialgset õiguskaitset puudutavas

osas tähtaega ennistamata enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses või kui

määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata.

II

17. HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse

eseme. Kohus tõlgendab menetlusosalise avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja

tegelikust tahtest (HKMS § 2 lg 4).

Kaebaja on esitanud PPA vastu keelamiskaebuse (HKMS § 37 lg 2 p 3). Kaebuses on

sõnastatud nõue keelata PPA-l anda haldusakti, millega kaebajat karistatakse distsiplinaarkorras

noomitusega. Kohus lähtub kaebaja tahte sisustamisel tema 23. augusti 2025. a avalduses

esitatud selgitusest, et kaebuse eesmärk on vältida mis tahes distsiplinaarkaristuse määramist

PPA 10. juuni 2025. a käskkirja alusel algatatud menetluses enne, kui kohus on saanud kaebust

sisuliselt hinnata.

18. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, kas esineb

alus kaebuse tagastamiseks.

Kohus leiab, et kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada. Nimetatud sätte kohaselt

võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt

kaebeõigus. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

18.1. HKMS § 45 lg 1 sätestab, et keelamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui on põhjust

arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi

ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel.

Halduskohtulik kontroll täidesaatva riigivõimu üle on üldjuhul järelkontroll. Keelamisnõue

(RVastS § 5 tähenduses) ja selle kohtulikku realiseerimist võimaldav keelamiskaebus (HKMS

§ 37 lg 2 p 3 tähenduses) on erandlik õiguskaitsevahend, sest üldjuhul ei ole isikul lubatud

asuda oma õigusi kaitsma enne nende tegelikku riivamist. Selline võimalus on isikul üksnes

juhul, kui tal on põhjust arvata, et haldusorgan asub tema õigusi rikkuma ning õiguste tõhus

kaitsmine pärast haldusakti andmist või toimingu sooritamist oleks võimatu või ebamõistlikult

raske (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-17-749/24, p 11). Muudel juhtudel saab

isik oma õigusi kaitsta pärast haldusakti andmist või toimingu sooritamist.

18.2. Kohtule pole teada, et PPA oleks praeguseks ajaks kaebajale PPA 10. juuni 2025. a

käskkirja alusel algatatud menetluses distsiplinaarkaristuse määranud. Samas on asja

materjalide põhjal tõenäoline, et PPA teeb seda pärast esialgse õiguskaitse tühistamise

jõustumist.

18.3. Isikule tõhusa õiguskaitse tagamiseks võib kohus keelamiskaebuse lubatavust kontrollides

anda eeldatava haldustegevuse õiguspärasusele eelhinnangu. Seda tehes tuleb kohtul tulenevalt

3-25-2530

võimude lahususe ja tasakaalu põhimõttest siiski hoiduda haldusorgani asemel

haldusülesannete täitmisega seotud otsuste tegemisest. Muu hulgas ei või kohus teostada

kaalutlusõigust haldusorgani asemel (HKMS § 158 lg 3).

Kohtule teadaolevate andmete põhjal ei ole ilmne, et PPA rikuks kaebajale

distsiplinaarkaristust määrates tema õigusi. Tegemist pole juhtumiga, kus kaebajal puuduks

distsiplinaarsüüteoga igasugune puutumus. Samuti ei ole ilmne, et PPA oleks teinud sedavõrd

tõsiseid menetlusvigu, et õiguspärase haldusakti andmine oleks välistatud, või et seadus ei

võimaldaks distsiplinaarkaristust määrata. Kaebuses esitatud väidet, et distsiplinaarmenetluse

kokkuvõttes kirjeldatud asjaoludest ei nähtu rikkumisi, mille põhjal saaks kaebajat

distsiplinaarkorras karistada, saab kohus kontrollida haldustegevuse järelkontrolli raames –

vastasel juhul lahendaks kohus distsiplinaarasja haldusorgani asemel.

18.4. Nagu kohus eespool juba põhjendas, on kaebajal võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta

pärast keelamiskaebuse esemeks oleva haldusakti andmist (vt käesoleva määruse p-d 13.1 ja

13.2).

19. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et keelamiskaebuse esitamise eeldused ei ole täidetud.

Seepärast tagastab kohus X-i kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge

puudumise tõttu.

Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust

seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et

kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

20. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja

§ 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Ene Andresen