2-24-132985/9 · Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Siiri Malmberg

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

22. juuli 2025, Rapla

Tsiviilasja number

2-24-132985

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Placet Group OÜ hagi XX-i vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

3 941,38 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Menetluse vorm

Hageja Placet Group OÜ (registrikood 11198910)

Hageja lepinguline esindaja Darina Koivunen

Kostja XX (isikukood XXX)

kirjalikus menetluses

RESOLTUSIOON

1. Rahuldada Placet Group OÜ hagi XX-i vastu osaliselt.

2. Mõista XX-ilt (isikukood XXX ) Placet Group OÜ (registrikood 11198910) kasuks välja

põhivõlg summas 1962,42 eurot.

3. Jätta Placet Group OÜ hagi XX-i vastu kohtuotsuse resolutsiooni p-s 2 nimetamata osas

rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud 49,79% ulatuses XX-i kanda ja 50,21% ulatuses Placet Group OÜ

kanda. TsMS § 174 lg 4 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

5. Toimetada kohtuotsus pooltele kätte. Vajadusel toimetada kostjale tagaseljaotsus kätte

avalikult, otsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

KIRJELDAV OSA

Hagiavalduse asjaolud ja hageja seisukohad

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 28.02.2023 veebi teel laenulepingu nr REF3911918

Monefit Estonia OÜ laenu refinantseerimiseks. Laenulepingu REF3911918 järgseks

laenusummaks oli 3 308,04 eurot (ülekantud summaks oli 3142,64 eurot, kuna laenulepingu

järgsest summast arvestati maha lepingutasu 165,40 eurot), mille kostja kohustus tagastama

lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel 60 kuu jooksul. Intressimäär oli 24,9% aastas,

krediidi kulukuse määr oli 31,65%. Krediidi kogukulu oli 6 066,25 eurot.

2. Hageja kontrollis kostjal maksehäirete puudumist ja tema majanduslikku võimekust erinevatest

andmebaasidest. Kostja kontoväljavõtte põhjal tuvastas hageja, et kostja pangakontole laekus

sissetulek keskmiselt 1137,45 eurot kuus. Pangakonto väljavõttest nähtuvalt ei olnud kostjal

finantskohustusi. Hageja jõudis järeldusele, et kostja on krediidivõimeline.

3. Kostja jättis lepingust tulenevad maksed tasumata alates aprillist 2024. Hageja ütles kostjaga

sõlmitud lepingu üles alates 13.09.2024, andes kostjale 08.08.2024 täiendava tähtaja oma

kohustuste täitmiseks kuni 22.08.2024. Kostja ei täitnud oma kohustusi ka talle selleks antud

täiendava tähtaja jooksul. Kuna kostja oma kohustusi ei täitnud talle antud täiendava tähtaja

jooksul, siis ütles hageja lepingu üles 13.09.2024.

4. Hageja laenulepingust tuleneva põhinõude suurus on 2 951,83 eurot, intressinõude suurus on

367,67 eurot. Hageja viivisnõue on 272,75 eurot. Võla sissenõudmiskulude nõude suurus on 20

eurot. Hageja on saatnud kostjale lepingu kehtivuse ajal e-posti aadressile meeldetuletuskirjad

19.04.2024 (5 eurot), 21.05.2024 (5 eurot), 18.06.2024 (5 eurot) ja 18.07.2024 (5 eurot).

5. Kohus võttis hagi menetlusse 11.02.2025 ja määras kostjale tähtaja hagile vastamiseks 14 päeva

kohtumääruse ja hagimaterjalide kättesaamisest. Kohus toimetas hagimaterjalid ja hagi menetlusse

võtmise määruse kostjale isiklikult kätte 10.03.2025. Hagile vastamise tähtaeg saabus seega

24.03.2025. Kostja ei esitanud hagivastust.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

6. Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnates kõiki tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi on

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1

kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool

ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka

poole muudest avaldustest. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja

kogutud tõenditele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on

tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.

7. TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus

on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte

2 (6)

välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited

kostja poolt omaksvõetuks. Seega on tegemist kohtu õiguse, mitte kohustusega teha tagaseljaotsus.

Kuigi kostja ei ole käesoleval juhul hagile vastanud, on kohtu hinnangul vajalik teha asjas sisuline

otsus, kuivõrd kohus peab omal algatusel kontrollima lepingu kehtivust ex officio, mh

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (Riigikohtu 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098, p

13).

8. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS

§ 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei

seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja

sõlmisid 28.02.2023 laenulepingu nr REF3911918 (dtl 42-45), mille kohaselt sai kostja hagejalt

laenu 3308,04 eurot. Hageja on 26.06.2025 menetlusdokumendis märkinud, et laenu

väljamaksmisel peeti laenusummast kinni lepingutasu summas 165,40 eurot. Hagiavalduse

kohaselt sõlmisid pooled tarbijakrediidilepingu. Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaksid aluse

lepingu teistsuguseks kvalifitseerimiseks. Laenulepingu kohaselt refinantseerib hageja Monefit

Estonia OÜ laenu summas 3142,64 eurot ning laenusumma kantakse üle Monefit Estonia OÜ

arveldusarvele nr EE357700771001126092 (dtl 44). Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid

laenusumma Monefit Estonia OÜ-le refinantseeritava kohustuse täitmisena ülekandmise kohta.

Kuna hageja on 26.06.2025 menetlusdokumendis selgitanud, et kostja on teinud laenulepingu nr

REF3911918 alusel tagasimakseid summas 1180,22 euro ulatuses ning kostja ei ole kohtule

esitanud vastuväiteid selle kohta, et hageja on laenusumma Monefit Estonia OÜ-le üle kandnud,

siis loeb kohus tõendatuks, et kostja on laenu saanud.

9. Tallinna Ringkonnakohus on 04.08.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-19126 p-s 16 selgitanud, et

tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus lubatud

arvestada viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Hageja ülesanne on selgitada

oma nõude arvestust ja koosseisu ning tõendada, et ta ei ole nõudnud viivist hilisema laenulepingu

järgses põhivõlas sisalduvalt refinantseeritud laenulepingu järgselt intressilt ega viiviselt. Kui ta

seda ei tee, ei ole alust viivist välja mõista. Juhul, kui poolte uus kokkulepe võlasuhte muutmiseks,

mille tulemusena lepitakse mh kokku viivise arvestamises sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt,

on käsitatav VÕS § 578 lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguna, võib VÕS § 113 lg 6

kohaldamine olla ka välistatud. Kuna lepingust nähtuvalt oli laenulepingu nr REF3911918 näol

tegemist refinantseerimislepinguga, siis palus kohus hagejal 27.06.2025 kirjaga välja tuua

laenulepinguga refinantseeritud nõuete koosseisu. Hageja on 11.07.2025 menetlusdokumendis

asunud seisukohale, et refinantseerimislepingut tuleks käsitleda kompromisslepinguna, sest hageja

pakkumine oli suunatud Monefit Estonia OÜ finantskohustuse lahendamiseks ning sisaldas

soodsamaid tingimusi võrreldes varasemate laenutingimustega. Kostjal oli võimalus neid tingimusi

kaaluda, võrrelda ning teha iseseisev otsus, kas hageja pakkumine talle sobib ning kas ta soovib

refinantseerimislepingu (kompromissilepingu) REF3911918 sõlmida.

VÕS § 578 lg 1 kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge

õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks

loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Sama paragrahvi teise lõike

kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning

omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14

tehtud kohtulahendi p-s 17 selgitanud, et kompromissi oluliseks tunnuseks on VÕS § 578 lg 1

esimese lause järgi õiguslik vaieldavus või ebaselgus õigussuhte kohta ja selle muutmine

vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Samuti on selle oluliseks tunnuseks poolte

vastastikused järeleandmised. Kompromissilepingu sõlmimisel võidakse teha vastastikuseid

järeleandmisi ka mittevaieldavates, kuid kompromissilepinguga hõlmatud õigussuhetes,

saavutamaks selgus (kokkulepe) vaieldavas õigussuhtes. Ebaselgus võib puudutada muu hulgas

sissenõutavusega seotud asjaolusid, näiteks ebakindlust selles, kas võlgnik suudab võetud

kohustusi täita. Seega on võlausaldajal (laenuandjal) võimalik tõendada, et pooled on sõlminud just

3 (6)

kompromissilepingu, st pidanud läbirääkimisi, mille tulemusel pooled lõpetasid varasemad

võlasuhted, on teinud vastastikuseid järeleandmisi või muutnud ebaselge võlasuhte vaieldamatuks

(nt olukorras, kus kasvava võlakoormuse või mitmete võlasuhete tingimustes ei ole enam

kummalgi poolel võlgnevuse koosseisust täpset ülevaadet). Kolleegium rõhutab, et

kompromissilepingu sõlmimise eelduste täidetust peab tõendama pool, kes tugineb

kompromissilepingule ja seega väitele, et VÕS § 113 lg 6 ei kohaldu. Tehingut tuleb analüüsida

selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes. Kohtu hinnangul ei ole hageja oma 11.07.2025

menetlusdokumendis välja toonud ega tõendanud kompromisslepingu sõlmimise eelduste täitmist.

Hageja on esitanud üksnes üldsõnalise väite, et tema pakutud lepingutingimused olid soodsamad

kui varasemad Monefit Estonia OÜ lepingutingimused ja kostjal oli võimalik ise otsustada, kas ta

soovib hagejaga lepingut sõlmida või mitte. Hageja ei ole vaevunud kohtule selgitama ega

põhjendama, milles need väidetavalt soodsamad lepingutingimused seisnesid, samuti pole kohtule

esitatud andmeid kostja ja Monefit Estonia OÜ vahel sõlmitud lepingu tingimuste kohta, mida

laenulepinguga nr REF3911918 refinantseeriti. Seega ei ole kohtul võimalik poolte vahel sõlmitud

lepingu tegelikku majanduslikku sisu analüüsida ning kohus asub esitatud andmete põhjal

seisukohale, et laenulepingu nr REF3911918 näol ei olnud tegemist kompromissiga, vaid uue

eraldiseisva laenulepinguga, mille puhul kohaldub VÕS § 113 lg 6.

VÕS § 113 lg 6 kohaselt viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha

kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe

on tühine. Kuna hageja ei ole kohtule esitanud andmeid refinantseeritud kohustuste koosseisu

kohta ning kohtule ei ole teada, kas refinantseeritud kohustus sisaldas endas lisaks põhivõlale ka

intresse ja viiviseid ning kui sisaldas, siis millises ulatuses, siis asub kohus seisukohale, et

laenuleping nr REF3911918 on intressi- ja viivisekokkulepete osas tühine. Vastavalt TsÜS § 84 lg

1 tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. TsÜS § 85 kohaselt tehingu ühe osa

tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing

oleks tehtud ka tühise osata. Hageja on 26.06.2025 menetlusdokumendis märkinud, et kokku on

kostja teinud laenulepingu nr REF3911918 alusel tagasimakseid summas 1180,22 eurot. Kohus

leiab, et kuna pooltevaheline leping on intressi- ja viivisekokkulepete osas tühine, siis tuleb kõik

maksed lugeda tasutuks põhivõla katteks.

10. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg - d 2–4 näevad

ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades

andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on

krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma

VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. Eeltoodud

sätted kehtisid ka kostjaga sõlmitud krediidilepingu sõlmimise ajal samas sõnastuses.

11. Riigikohtu 24.11.2023 määruse nr 2-21-13098 p-i 18 kohaselt peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta.

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste näitajate kohta:

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised

kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade

ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud

kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija

varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto

väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See

4 (6)

tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et

tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hagiavaldusest

nähtub, et kostja märkis laenutaotluses oma igakuise sissetuleku suuruseks 1200 eurot ning

igakuiste majapidamiskulude suuruseks 250 eurot. Hageja kontrollis kostjal maksehäirete

puudumist ja tema majanduslikku võimekust erinevatest andmebaasidest, samuti kostja

kontoväljavõtte alusel. Kontoväljavõtte põhjal tuvastas hageja, et kostja igakuiseks sissetulekuks

on 1137,45 eurot, igakuiste majapidamiskuludena arvestati 300 eurot ja muid finantskohustusi ei

nähtunud. 11.07.2025 menetlusdokumendis selgitas hageja, et kostja kontoväljavõttelt nähtuvad

maksed Monefit Estonia OÜ-le olid sama kohustuse katteks, mida kostja soovis refinantseerida

ning seetõttu ei võtnud hageja neid makseid kostja finantskohustusena arvesse. Hageja ei võtnud

kostja finantskohustusena arvesse ka 31.10.2022 makset Julianus Inkasso OÜ-le ja 03.11.2022

makset kohtutäitur Rannar Liitmaale, kuna tegemist oli ühekordsete maksetega. Sellest tulenevalt

jõudis hageja järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. Hageja on kohtu hinnangul kostja

kontoväljavõtte (dtl 61-65) põhjal õigesti tuvastanud kostja sissetuleku, kostja palk oli

ajavahemikus 27.08.2022 – 23.02.2023 keskmiselt 1137,45 eurot kuus. Kohus on esitatud tõendite

ja hageja selgituste põhjal seisukohal, et hageja ei rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust.

12. Pooltevaheline leping oli sõlmitud tähtajaga kuni 10.03.2028 ning kostjal oli kohustus tasuda

igakuiseid osamakseid iga kuu 10. kuupäeval (dtl 52 – 53). Hageja selgituste kohaselt tasus kostja

viimase lepingujärgse osamakse 10.03.2024 ning hilisemaid osamakseid enam ei tasunud.

Laenulepingu ülesütlemise hoiatusest (dtl 83-85) nähtuvalt on hageja 08.08.2024 e-posti teel

saadetud teatisega andnud kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 22.08.2024 ja selgitanud, et

juhul, kui kostja võlgnevust ei tasu, siis on hagejal õigus leping erakorraliselt üles öelda. Kuna

kostja võlgnevust ei tasunud, siis ütles hageja 13.09.2024 laenulepingu üles (lepingu lõpetamise

teade dtl 86-87). Lepingu ülesütlemise hoiatus ja lepingu ülesütlemise teade on kostjale edastatud

e-postiga, millelt kostja on kinnitanud ka käesolevas tsiviilasjas esitatud hagimaterjalide ja

menetlusse võtmise määruse kättesaamist. Kohus leiab, et kuna leping nr REF3911918 on kehtivalt

üles öeldud, siis on kostja õigus raha kasutamiseks lõppenud.

13. Lepingust nähtuvalt oli väljamakstud laenusummaks 3142,64 eurot. Hageja selgituste kohaselt

on kostja lepingu kehtivuse ajal teinud tagasimakseid 1180,22 euro ulatuses. Kohus on eelnevalt

selgitanud, et kõik tehtud maksed tuleb lugeda tasutuks põhivõla katteks. Seega kuulub kostjalt

hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlg 1962,42 euro ulatuses (3142,64 – 1180,22).

14. Hageja on palunud kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulud 20 eurot. 26.06.2025

menetlusdokumendis on hageja selgitanud, et lepingus kokkulepet meeldetuletuskirjade saatmise

tasu kohta ei olnud ning hageja kujundas vastavad nõuded juhindudes VÕS (võlaõigusseadus) §

1132 alusel. Hageja selgituste kohaselt on ta saatnud kostjale meeldetuletuskirju ning hageja

kujundas vastava nõude juhindudes VÕS (võlaõigusseadus) § 1132 järgmise arvestuse alusel:



19.04.2024 tasulise kirja saatmine 5 eurot;



21.05.2024 tasulise kirja saatmine 5 eurot;



18.06.2024 tasulise kirja saatmine 5 eurot;



18.07.2024 tasulise kirja saatmine 5 eurot.

.

Kohus leiab, et VÕS § 1132 piirab sissenõudmiskulu hüvitamise nõude ulatust tarbijast võlgnikult,

tegemist ei ole iseseisva nõude alusega (nö seadusest tuleneva hinnakirjaga kirjade saatmise eest).

Olukorras, kus lepingus kokkulepe sissenõudmiskulu hüvitamise kohta puudub, saab

sissenõudmiskulu hüvitamist nõuda üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel, mis eeldab, et

hageja toob kohtu ette asjaolud, millega seoses väidetav kahju tekkis. Kõik hageja viidatud kirjad

on e-kirjad. E-kirjade saatmisega postikulu tekkida ei saa. Kohus on 16.06.2025 e-kirjaga palunud

hagejal muuhulgas välja tuua asjaolud, millega seoses ta väidab sissenõudmiskulude tekkimist.

Hageja on 26.06.2025 vastuses välja toonud, et kostjale on meeldetuletuseks saadetud e-kirju.

Hageja ei ole selgitanud, mis kulud tal e-kirjade saatmisega seoses tekkisid. Eeltoodust tulenevalt

5 (6)

on kohus seisukohal et hageja ei ole vaatamata kohtu nõudmisele välja toonud asjaolusid, millega

seoses ta väidab kulu tekkimist seoses iga meeldetuletuse saatmisega, mistõttu hageja faktiväited ei

ole kahju hüvitamise nõuete eelduste sisustamiseks piisavad. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus

rahuldamata hageja võla sissenõudmiskulude nõude summas 20 eurot.

15. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses

või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab

menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus

samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes

aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).

16. Kuna kohus rahuldas hagi 49,79% ulatuses, siis jäävad menetluskulud vastavas ulatuses kostja

kanda (TsMS § 163 lg 1) ja 50,21% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 alusel määrab kohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2

sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

Siiri Malmberg

kohtunik

6 (6)