2-23-107492/12 · Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Anu Talu

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. august 2025, Rapla

Tsiviilasja number

2-23-107492

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi G. P. vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2246,79 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood:

10746479; aadress Toompuiestee 35, Põhja-Tallinna

linnaosa, XXX)

lepinguline

esindaja Sigrid

Rahkema

Kostja:

G. P.

(isikukood: XXX;

elukoht

hagiavalduses: XXX-i)

Menetlemise viis

Lihtmenetlus (TsMS § 405)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ hagi G. P. vastu.

2. Välja mõista G. P.-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks Inbank AS ja kostja vahel

12.01.2022 sõlmitud laenulepingust nr XXX võlgnevus 1501,32 eurot (millest 1466,32

eurot põhivõlgnevus ja 35 eurot sissenõudmiskulud).

3. Välja mõista G. P.-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud ulatuses (s.o otsuse tegemise seisuga 10,15% aastas) arvestatuna võla

põhiosalt (s.o 1466,32 eurot) alates kohtulahendi tsiviilasjas 2-23-107492 jõustumisest

kuni põhinõude tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi G. P. vastu põhivõlgnevuse

135,19 euro, intressi 88,83 euro, haldustasu 22,00 euro, sissenõudmiskulude 15,00

euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 196,18 euro väljamõistmiseks.

5. Menetluskulud jätta 73,44% ulatuses G. P. kanda ja 26,56% ulatuses Aktiva

Finance Group OÜ kanda.

6. Määrata Aktiva Finance Group OÜ põhjendatud ja vajalike menetluskulude

suuruseks 520 eurot (hagi esitamisel tasutud riigilõiv 350 euro, 150 eurot hageja

lepingulise esindaja tasu, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse menetluskulud), millest

381,89 eurot mõista G. P.-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja.

7. Väljamõistetud menetluskuludelt on G. P. kohustatud tasuma Aktiva Finance

Group OÜ-le viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates

Tsiviilasi nr 2-23-107492

kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle

lahendamist istungil (TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7). Täiendav otsus on täiendatava

otsuse osa. Täiendatava otsuse vaidlustamise korral eeldatakse, et vaidlustatakse ka täiendavat

otsust (TsMS § 448 lg 5).

Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks

määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamisest õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2).

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

Kohtuotsuses edasikaebamise korra selgitamine ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS §

442 lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr

3-2-1-113-12, p 9; Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 20.02.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse võlgnikult G. P. (kostja) 1909,07 euro saamiseks. Kohus tegi

27.02.2023 kostjale makseettepaneku, mida ei õnnestunud kostjale mõistliku aja jooksul kätte

toimetada. 28.04.2023 kohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ning nõue anti üle Pärnu

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 31.05.2023 Pärnu Maakohtule hagiavalduse kostja vastu põhivõlgnevuse

1601,51 euro, intressi 88,83 euro, haldustasu 22,00 euro, sissenõudmiskulude 50,00 euro,

sissenõutavaks muutunud viivise 196,18 euro ja täiendava viivise väljamõistmiseks alates

01.06.2023 kuni põhinõude täitmiseni määraga 18% aastas. Samuti palus hageja välja mõista

kostjalt tasutud riigilõiv 350 eurot, maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja

esitamise kulu 20 eurot ja lepingulise esindaja kulud summas 338,00 eurot.

3. Kohtu nõudel hageja 08.03.2024 täpsustas sissenõudmiskulude nõude alust.

4. Pärnu Maakohus võttis 18.03.2024 hagiavalduse menetlusse ning kostjale toimetati

hagimaterjalid ja kohtumäärus TsMS § 3111 lg 3 alusel kätte 04.11.2024.

Esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid

5. Hageja poolt esitatud asjaolud, seisukohad ja tõendid

5.1. Hagiavalduse kohaselt Inbank AS (laenuandja) ja kostja sõlmisid 12.01.2022

tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu 2000 eurot. Lepingus on pooled

kokku leppinud intressimääraks 18% aastas või 1% päevas, krediidikulukuse määr 26,72%.

2 (7)

Tsiviilasi nr 2-23-107492

Kostja kohustus laenu tagasi maksma ning tasuma intressi ja lepingu haldustasu igakuiste

osamaksetena.

5.2. Laenuandja hindas kostja krediidivõimelisust laenutaotluses esitatud andmete ja

maksehäireregistri väljavõtte alusel.

5.3. Kostjal on intressivõlgnevus alates 5. osamaksest, s.o 15.06.2022. Laenuandja saatis

06.09.2022 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg

võlgnevuse tasumiseks. 27.09.2022 saatis laenuandja kostjale teatise lepingu lõpetamise

kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Inbank AS

loovutas 28.09.2022 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

5.4. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingust tuleneva põhivõlgnevuse summas 1601,51

eurot (laenusumma 2000 eurot - tagasimaksed põhiosa katteks kokku summas 398,49 eurot).

5.5. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress kokku 88,83 eurot, mis tuleneb

lepingu tasumata jäänud maksegraafikujärgsest intressi osamaksetest alates 15.06.2022 kuni

ülesütlemisele eelnenud 8. osamakseni s.o 15.09.2022.

5.6. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata haldustasud kokku 22,00 eurot. Vastavalt

12.01.2022 sõlmitud lepingule ja maksegraafikule oli kostja kohustatud tasuma lepingu

haldustasu, mis on lepingu kohaselt 5,50 eurot kuus. 27.09.2022 lepingu ülesütlemise seisuga

oli kostjal tasumata 15.06.2022 kuni 15.09.2022 osamaksete haldustasud (4 x 5,50).

5.7. Hageja palub kostjalt välja mõista VÕS § 1132 lg 2 p, lepingu p-le 7 ja laenuandja hinnakirja

alusel sissenõudmiskulud 50,00 eurot: 19.12.2022 esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot;

16.01.2023 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot; 26.01.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine

5 eurot ning muud makseviivitusega tekkinud kulud (nõude andmete töötlemise ja

kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud

kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule

tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud) 15 eurot.

5.8. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 1601,51 eurot lepingu lõppemise

päevale järgnevast päevast alates s.o 28.09.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani

31.05.2023 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras 18%

kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on

hagejal sissenõutavaks muutunud viivis summas 196,18 eurot.

5.9. Hageja soovib tsiviilasjas tagaseljaotsuse tegemist, kui kostja hagiavaldusele määratud

tähtajaks ei vasta.

6. Kostja poolt esitatud asjaolud, vastuväited ja tõendid

6.1. Kostjale vastamiseks määratud 14-päevane tähtaeg lõppes 18.11.2024 kell 24:00. Kostja

vastust kohtule esitanud ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus, tutvunud esitatud asjaoludega leiab, et hagi tuleb osaliselt jätta rahuldamata.

8. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda

otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli

pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte

esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes

tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas

hagi kuulub rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel

(vt RKTKm 03.04.2018, 2-16-18835, p 11; RKTKo 05.04.2017, 3-2-1-17-17, p 20).

Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja õiguslikult põhjendamatu hagi

3 (7)

Tsiviilasi nr 2-23-107492

peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata

(RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16).

9. Hageja poolt hagiavalduses esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause

kohaselt omaksvõetud asjaoludel ei ole kostja kohaselt täitnud 12.01.2022 sõlmitud

tarbijakrediidilepingust nr XXX tulenevaid rahalisi kohustusi, mistõttu on esialgne

võlausaldaja lepingu üles öelnud. Hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel tuleneb kostja vastu

esitatud nõue tarbijakrediidilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõistes. VÕS § 8 lg

2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et

kohustus tuleb täita vastavalt lepingule. VÕS § 82 lg 1 kohaselt kui kohustuse täitmise

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. VÕS § 100 sätestab kohustuse rikkumise mõiste, mille kohaselt kohustuse

rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine,

sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust

rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik

rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on nõuded

omandanud loovutamise teel. Vastavalt VÕS § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude

võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule

(nõude loovutamine). Tarbija võlaõigusseaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu,

mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 5).

10. Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale

üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS §

1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh

selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati,

kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka

Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel

analüüsima, kas on rikutud laenuandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija

krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-

Finance s. r. o. vs. GK, p 46; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 13).

11. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg-d 2–4

näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades

andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on

krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja

lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4.

Krediidiandjate ja- vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -

vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades

käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja

tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab,

et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja

kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto

väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist

tõendama krediidiandja. Kuivõrd krediidiandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad

asjaolud hagiavalduses esile tuua.

12. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et seoses tarbijakrediidiga tuleb vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks krediidiandjal minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema

pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata

tema krediidivõimet ja et piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja

4 (7)

Tsiviilasi nr 2-23-107492

riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku

krediidivõimekuse kohta.

Krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline,

et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast

tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena

ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt

RKTKo 31.01.2018 nr 2-14-21710/105, p 25.3; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 22).

13. Kohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et krediidiandja oleks piisavalt

kogunud andmeid kostja krediidivõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud.

Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt

asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste

selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Et krediidiandja loovutas nõude hagejale, tuli

hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua. Hageja ei ole hagiavalduses ega ka hiljem

kohtule selliseid asjaolusid esile toonud.

14. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et krediidiandja oleks järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis on krediidiandja rikkunud VÕS § 4034 lg-t 6 ja

selle tagajärjena loeb kohus VÕS § 4034 lg 7 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäära. Alates laenulepingu sõlmimisest kuni lepingu ülesütlemiseni 27.09.2022 oli

intressimäär 0,00% aastas. Kuivõrd kohus jõudis järeldusele, et krediidi andmisel oli rikutud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis kohus jätab rahuldamata hageja intressi ja

haldustasu nõuded.

15. Hagiavalduse kohaselt lepingu nr XXX alusel sai kostja laenu 2000,00 eurot ja on

võlgnevuses alates viiendast osamaksest 15.06.2022. Nähtuvalt kohtule esitatud

laenulepingust on esimese nelja osamakse suurus kokku 533,68 eurot (4x133,42€). Lähtudes

eeltoodust arvestab kohus kõik tehtud maksed põhivõla katteks. Arvestades kõik kostja

maksed põhinõude katteks ei saa nimetatud lepingut lugeda 27.09.2022 kehtivalt üles öelduks.

Eelnevast tulenevalt on krediidiandja poolt lepingu ülesütlemine tühine VÕS § 416 rikkumise

tõttu ning tarbijakrediidileping oli kehtiv, kuni selle lõppemiseni. Laenulepingu maksegraafik

lõppes 15.07.2023, seega on laenuleping lõppenud. Kohus mõistab seetõttu kostjalt hageja

kasuks välja põhivõlgnevuse 1466,32 eurot (2000€-533,68€).

16. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50

eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni

25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle

1000 euro.

Hagiavalduse kohaselt hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu

ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lg 2 sätestatust, lepingu tingimuste punktist 7

ning hinnakirjast. Kostjale saadeti pärast lepingu lõppemist kolm meeldetuletuskirja:

19.12.2022 tasuline meeldetuletuskiri maksumusega 25 eurot, 16.01.2023 tasuline

meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot ja 26.01.2023 tasuline meeldetuletuskiri

maksumusega 5 eurot ning muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot (nõude andmete

töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule

vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel,

emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud). Kohus

leiab, et hagejal ei ole õigust nõuda võlgnikult sisuliselt oma bürookulude ja igapäevase

tegevuse kulude hüvitamist. Kohus leiab, et antud asjas on põhjendatud hageja

sissenõudmiskulud meeldetuletuskirjade eest kogusummas 35,00 eurot.

5 (7)

Tsiviilasi nr 2-23-107492

17. VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär

kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 18%

aastas alates lepingu lõppemise päevale järgnevast päevast alates s.o 28.09.2023 kuni

hagiavalduse esitamiseni 31.05.2023. Arvestades, et poolte sõlmitud laenuleping on

tarbijakrediidileping ning kohus tuvastas, et hagejal puudub õigus nõuda kostjalt kokkulepitud

intressi, tuleb asjas kohaldada VÕS § 4034 lg 7 alusel seaduses sätestatud intressimäära ning

rakendada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära. Kohtupraktika kohaselt on

viivist vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates

ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis

arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende

tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus

tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut

teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks

muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Samas mõistab kohus

kostjalt hageja kasuks välja põhinõude. Võlgnevus muutub selles osas sissenõutavaks alates

lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras (s.o otsuse tegemise seisuga 10,15%) alates maakohtu otsuse

vastavas osas jõustumisest.

18. TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka kulude

rahalise suuruse. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud

ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon

ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1 juhul, kui menetlusosaline

peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud

ja vajalikus ulatuses.

Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõiv 350,00

eurot, kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus. Samuti kohus loeb

põhjendatud ja vajalikuks TsMS § 4842 alusel maksekäsu kiirmenetluses hageja

menetluskulud 20,00 eurot.

19. Hageja taotleb lisaks riigilõivule esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 338,00

eurot (ilma käibemaksuta). Hagiavaldusele lisatud menetluskulude nimekirja kohaselt on

hageja maksnud esindajale tasu 338,00 eurot (ilma käibemaksuta). Julianus Õigusbüroo OÜ

osutab teenust 169 eur/h ilma käibemaksuta.

Riigikohus on 06.05.2015 lahendi p-s 14 asjas 3-2-1-4-15 asunud seisukohale, et kohus teeb

kaalutlusotsuse lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta, hinnates

eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust. Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav

menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi hinnangul

peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema

mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste

nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku

menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma

teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu

väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure

mahu puhul.

Kohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ajakulu kokku 1,5 tundi. Kohus leiab, et hageja

mitte-advokaadist esindaja tasumäär 169 eurot/tunnis on põhjendamatu. Riigikohus on küll

6 (7)

Tsiviilasi nr 2-23-107492

varasemates lahendites pidanud põhjendatuks advokaadi tunnitasuks 153 eurot, kuid kohus

võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem muuhulgas põhjusel, et ta peab

täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele

järelevalvele, mis mitte-advokaadist esindajate puhul nii ei ole. Samuti ei olnud käesolev

vaidlus õiguslikult keerukas. Arvestades asja sisu peab kohus põhjendatud tasumääraks 100

eurot/tunnis, mistõttu kuuluvad hageja lepingulise esindaja kulud hüvitamisele kokku 150

eurot (1,5h x 100€) ilma käibemaksuta.

20. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldas hagi osaliselt, 73,44% ulatuses, mistõttu jätab kohus hageja menetluskuludest

381,89 eurot kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud hageja enda kanda. Kohus jätab kostja

kanda tema enda võimalikud kulud, kostja ei ole faktiliselt menetluses osalenud ning

eelduslikult ei ole tal kulusid tekkinud.

21. TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotlusel kohus kohustab kostjat tasuma väljamõistetud

menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anu Talu

Kohtunik

7 (7)