3-25-2129/9 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

26.08.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-2129

Haldusasi

H.M-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 21.06.2025

ettekirjutuse nr 1052289140 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11.07.2025 määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – H.M-i, esindaja Kaspar Vahtre

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Marta

Gromtsev

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

11.07.2025 määrus haldusasjas nr 3-25-2129 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H.M on Nigeeria Vabariigi kodanik, kes saabus Eestisse 2021. aastal Eesti Vabariigi

pikaajalise viisa nr EST100235187 (D-liiki, kehtivusajaga 15.08.2021–10.02.2022) alusel,

eesmärgiga asuda õppima Eesti ettevõtluskõrgkoolis Mainor. Seejärel väljastati isikule Politsei-

ja Piirivalveameti (PPA) poolt tähtajaline elamisluba nr 1055641804 kehtivusajaga 15.11.2021–

30.06.2024. Pärast elamisloa kehtivuse lõppemist tekkis isikul välismaalaste seaduse (VMS) §

43 lg 1 p 8 ja § 43 lg 5 alusel õigus Eestis viibida 270 päeva ehk kuni 27.03.2025.

H.M taotles 24.03.2025 tähtajalist elamisluba VMS § 181 lg 1 p 12 alusel töötamiseks

iduettevõttesse X OÜ. Taotlus jäeti 16.06.2025 läbi vaatamata, mille peale isik esitas vaide

25.06.2025.

2. PPA tegi 21.06.2025 H.M-ile ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052289140, millega

kohustas Eestist lahkuma hiljemalt 21.07.2025 ning kohaldas sissesõidukeeldu pikkusega üks

aasta.

3. H.M esitas 28.06.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 21.06.2025 ettekirjutuse nr

1052289140 tühistamiseks. Ühtlasi esitas kaebaja taotluse peatada esialgse õiguskaitse korras

vaidlustatud lahkumisettekirjutuse kehtivus ja täitmine ning kohustada PPA-d andma kaebajale

3-25-2129

elamisluba töötamiseks kuni kohtumenetluse lõpuni või alternatiivselt, kohustada vastustajat

pikendama kaebajale antud elamisluba VMS § 46 lg 2 ja lg 3 p-de 2 ja 4 alusel.

Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral peab kaebaja Eestist lahkuma ja ei saa viibida

oma lapse sünni juures ega osaleda tema kasvatamises ning täita põhiseadusest ja

perekonnaseadusest tulenevaid kohustusi. Samuti oleks kaebajal võimatu sissesõidukeelu tõttu

Eestisse tagasi pöörduda. PPA ametniku väide, et elukaaslane saab koos Eesti Vabariigi

kodanikust imikuga reisida kaebaja kodakondsusjärgsesse riiki Nigeeriasse, on eluvõõras, lapse

tervisele eluohtlik ja seda ei ole võimalik ka praktikas täita.

4. PPA palus jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebajal puudub ülekaalukas

esialgse õiguskaitse vajadus. Kohustus Eestist lahkuda tuleneb otse seadusest, mitte

lahkumisettekirjutusest.

Kaebaja õigus Eestis viibida lõppes, kui PPA jättis 16.06.2025 otsusega kaebaja tähtajalise

elamisloa taotluse läbi vaatamata. Kaebaja ei vaidlusta praeguses asjas PPA 16.06.2025 otsust

ning tähtajalise elamisloa andmine esialgse õiguskaitse korras ületaks kaebuse nõude piire.

Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine ei põhjusta kaebajale raskeid või pöördumatuid

tagajärgi. Kaebaja ei ela elukaaslasega koos, neil puudub ühine eluase. Kaebaja ei toeta oma

rasedat elukaaslast materiaalselt ning pole ka tõendanud, et on seda varem teinud. Kaebajal on

võimalik oma last toetada välismaalt. 1-aastast sissesõidukeeldu ei saa pidada ülemäära pikaks

ning sissesõidukeelu kehtivuse lõppemisel on kaebajal võimalik taotleda uut viibimisõigust.

Samuti on kaebajal õigus pärast Eestist lahkumist taotleda Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks

tunnistamist või peatamist muutunud asjaolude tõttu.

5. Tallinna Halduskohus võttis 11.07.2025 määrusega kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 1)

ning peatas PPA 21.06.2025 ettekirjutuse nr 1052289140 täitmise kuni kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumiseni (resolutsiooni p 6).

Õige pole vastustaja seisukoht, et kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine ei

too kaebaja jaoks kaasa raskeid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral tekib

vastustajal õigus saata kaebaja alates 22.07.2025 Eestist välja. Vaidlus puudub, et kaebajal on

Eesti kodanikust elukaaslane, kes on hetkel lapseootel. Esialgse õiguskaitse kohaldamata

jätmise korral puudub kaebajal võimalus viibida oma lapse sünni juures ning luua side oma

lapsega, kelle jaoks on side vanemaga esimestel elukuudel iseäranis oluline. Seega kaasnevad

nii kaebajale kui tema sündimata lapsele esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral

pöördumatud või väga raskesti kõrvaldatavad tagajärjed.

Vaidlus puudub, et kaebaja esitas VMS § 43 lg-s 5 sätestatud tähtajal taotluse tähtajalise

elamisloa saamiseks, mille PPA jättis läbi vaatamata ning mille peale esitatud vaide

lahendamine PPA-s on käesoleval hetkel pooleli. Ei ole äratuntav, kuidas kaebaja Eestist välja

saatmiseks enne tema tähtajalise elamisloa vaidluse lõppemist kaalub üles esialgse õiguskaitse

kohaldamata jätmisega kaasnevad tagajärjed kaebajale ja tema sündimata lapsele.

Taotlus tähtajalise elamisloa andmiseks või pikendamiseks esialgse õiguskaitse korras väljub

kaebuse piiridest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. PPA palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 11.07.2025 määruse resolutsiooni p 6

ja teha uus määrus, millega jätta esialgse õiguskaitse taotlus tervikuna rahuldamata.

Kaebajal puudub ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus. PPA on sissesõidukeelu pikkuse

määramisel arvestanud asjaoluga, et kaebaja elukaaslane on lapseootel. Ei ole alust arvata, et

Eestisse naasmisel pärast sissesõidukeelu kehtivusaja lõppemist ei oleks kaebajal võimalik

luua lapsega sidet. Arvestades lapse eeldatavat sünniaega (oktoober 2025) on kaebaja loonud

2(4)

3-25-2129

perekonna ajal, mil ta viibis Eestis VMS § 43 lg 1 p-st 8 tuleneva ajutise viibimisõiguse

alusel. Tähtajalise elamisloa taotluse esitas kaebaja alles 2025. a märtsis. Kaebaja pidi

arvestama sellega, et ajutise viibimisõiguse lõppemisel tuleb tal riigist lahkuda. Kaebajal on

õigus taotleda Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või peatamist pärast lapse

sündi.

Kohus pole arvestanud vastustaja väidetega seoses kooselu puudumisega kaebaja ja lapse ema

puhul. Kaebaja ei toeta oma rasedat elukaaslast materiaalselt ning pole tõendanud, et on seda

varem teinud. Kaebaja Eestis viibimine seab nii tema tulevase lapse kui ka lapse ema

ebasoodsasse olukorda, kuivõrd kaebajal puudub õigus Eestis töötada ja toetusi saada. Kuna

kaebaja viibib Eestis ebaseaduslikult, ei ole tal võimalust täita perekonnaseadusest tulenevat

lapse ülalpidamise kohustust. Kaebajal on aga võimalik toetada oma last ja lapse ema

välismaalt.

Kaebaja Eestis viibimine muutus ebaseaduslikuks, kui PPA jättis 16.06.2025 otsusega kaebaja

tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata. Kaebaja esitas otsuse peale vaide, mille PPA

jättis 24.07.2025 vaideotsusega rahuldamata. Isegi kui kaebaja vaidlustab PPA 16.06.2025

otsuse ja 24.07.2025 vaideotsuse, ei saa kaebusi pidada perspektiivikaks. Kaebaja ei esitanud

ei haldus- ega vaidemenetluses tööandja kutset, mis on kohustuslik dokument, ilma milleta

PPA-l puudub võimalus tähtajalise elamisloa taotlus sisuliselt läbi vaadata. Isegi kui kaebaja

esitab tööandja kutse kohtumenetluses, ei muuda see PPA otsust ega vaideotsust

õigusvastaseks. Kaebajal on õigus esitada uus elamisloa taotlus, kuid ta ei saa seda teha Eestis

viibides (VMS § 216 lg 1).

7. Kaebaja palub jätta määruskaebus rahuldamata.

Jääb arusaamatuks, millele tuginedes on vastustaja sissesõidukeeldu määrates asunud

seisukohale, et kaebaja on ebasoovitav välismaalane. Vastustaja ei ole viidanud ühelegi

tõendile, millest nähtuks, et kaebaja häiriks ühiskondlikku korda või seda, et kaebaja puhul

esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustaks ühiskonna põhihuvi. Teiseks ei

ole vastustaja viidanud ka ühelegi tõendile, millest nähtuks, et vastustaja oleks

sissesõidukeelu proportsionaalsust hinnanud. Vastustaja kasutab antud juhul sissesõidukeeldu

kui karistuslikku meedet. Antud juhul karistataks sisuliselt tulevast Eesti kodanikust last, kes

jääb ilma talle seadusega tagatud õigustest ja muu hulgas isapoolsest hoolitsusest.

Arusaamatuks jääb vastustaja väide, et ei ole alust arvata, et Eestisse naasmisel pärast

sissesõidukeelu kehtivusaja lõppemist ei oleks kaebajal võimalik luua lapsega sidet. Lisaks

tekitab kaebaja eemalviibimine lapse sünnist ja esimesest eluaastast kvalitatiivse kahju, mida

hilisem tagasipöördumine ei paranda.

Asjakohatu on vastustaja väide, et kaebaja on teadlikult loonud perekonna ebakindlas

olukorras. Kaebaja ongi esitanud elamisloa taotluse selleks, et saaks tööle minna ja oma lapse

ning perekonna eest igakülgselt hoolitseda. Lapse eest hoolitsemine ei hõlma ainult rahalist

toetamist. Ühise elukoha puudumine ei ole seejuures välistavaks asjaoluks. Vanavanematel ei

ole seadusest tulenevat kohustust üleval pidada oma täiskasvanud last ja lapselast ning seda ei

ole võimalik neilt ka nõuda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Peale halduskohtu 11.07.2025 esialgse õiguskaitse määruse tegemist esitas kaebaja

03.08.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 16.06.2025 otsusele, paludes kohustada

PPA-d kaebaja tähtajalise elamisloa taotlust läbi vaatama, ning PPA 24.07.2025

vaideotsusele. Halduskohus võttis kaebuse 13.08.2025 menetlusse ning liitis selle käesoleva

haldusasjaga ühte menetlusse.

3(4)

3-25-2129

9. Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse

kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse

ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg,

mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult

raske. Kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel ka avalikku huvi ja puudutatud

isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid

tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgse õiguskaitse taotlust tuleb põhistada (HKMS § 250 lg

2).

10. Kaebaja esitas 24.03.2025 taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks. Taotluse esitamise ajal

oli kaebajal tulenevalt VMS § 43 lg 1 p-st 8 ja lg-st 5 seaduslik alus Eestis viibimiseks. VMS

§ 130 sätestab, et kui välismaalane on VMS § 43 lg-s 5 sätestatud tähtaja jooksul taotlenud

elamisloa pikendamist, uut tähtajalist elamisluba või pikaajalise elaniku elamisluba, on tema

Eestis viibimine seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal. Vastustaja tegi kaebajale

21.06.2025 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, sest jättis 16.06.2025 otsusega kaebaja

24.03.2025 taotluse läbi vaatamata. Kaebaja on PPA 16.06.2025 otsuse kohtus vaidlustanud.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et olukorras, kus vaidlus kaebaja tähtajalise

elamisloa taotluse üle ei ole lõppenud, on lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine

põhjendatud. Kuigi ringkonnakohtu hinnangul pole kaebuse eduväljavaated ülekaalukad, pole

siiski alust pidada kaebust ilmselgelt perspektiivituks. Kaebaja on esitanud väite, et talle anti

taotluse puuduste kõrvaldamiseks liiga lühike tähtaeg ning tööandja siiski soovis vajalikku

dokumenti PPA-le esitada. Seda asjaolu tuleb asja sisulisel läbivaatamisel kontrollida.

Kaebaja viibib Eestis alates 2021. a-st ning kohtule pole esitatud andmeid selle kohta, et ta

oleks toime pannud õigusrikkumisi. Seega puudub ülekaalukas avalik huvi, et

lahkumisettekirjutus tuleks täita enne kohtuvaidluse lõppu.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et kaebajal esineb esialgse õiguskaitse

vajadus. Lahkumisettekirjutuse täitmisel ei ole kaebajal sissesõidukeelu tõttu vähemalt ühe

aasta jooksul võimalik Eestisse naasta. Samas peaks 2025. a oktoobris sündima kaebajal laps

ning kuigi kaebaja ei ela lapse emaga koos, pole esitatud andmeid selle kohta, et kaebaja ja

lapse ema vahel puudub emotsionaalne seos ning kaebaja ei osale tulevikus lapse

kasvatamisel.

11. Eelnevat silmas pidades jätab ringkonnakohus PPA määruskaebuse rahuldamata ning

halduskohtu 11.07.2025 määruse muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)