3-25-2059/7 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma, Veiko Vaske

Määruse tegemise aeg ja koht

26.08.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-2059

Haldusasi

P.Z-i kaebus Tartu linna kohustamiseks elukoha aadressi

registreerimiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – P.Z

Vastustaja – Tartu linn

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 03.07.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

P.Z-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse P.Z-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 03.07.2025 määruse

peale haldusasjas nr 3-25-2059.

2. Jätta P.Z-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.07.2025

määrus muutmata.

SELGITUSED

Määruse peale osas, mis puudutab kaebuse tagastamist, võib menetlusosaline esitada

määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul talle määruse kätte toimetamisest arvates

(HKMS § 121 lg 4, § 235). Muus osas (riigi õigusabi, menetlusabi) ei ole ringkonnakohtu

määrus vaidlustatav (HKMS § 119 lg 1 viimane lause).

ASJAOLUD, HALDUSKOHTU MÄÄRUS JA MÄÄRUSKAEBUS

1. Kaebaja elukohana oli rahvastikuregistrisse kantud aadress Tartu linn XXX. Selle

kinnisasja omanik esitas Tartu linnavalitsuse rahvastikutoimingute osakonnale 18.05.2025

avalduse selle aadressi kaebaja elukoha-aadressina lõpetamiseks. Vastustaja tegi 25.06.2025.

rahvastikuregistrisse kande, millega lõpetas kaebaja elukoha aadressil Tartu linn XXX,

säilitades rahvastikuregistris kaebaja elukoha Tartu linna täpsusega.

2. Kaebaja esitas 20.06.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida saab mõista nii, et

kaebaja eesmärk on vastustaja kohustamine rahvastikuregistris tema elukohaandmete

3-25-2059

taastamiseks. Sisuliselt leiab kaebaja, et elukoha andmete kustutamine oli põhjendamatu, kuna

rahvastikuregistri seaduse § 88 lg 1 punktides 2 ja 3 sätestatud tingimused ei olnud täidetud.

3. Tallinna Halduskohus

tegi

03.07.2025 määruse, millega tagastas kaebuse

(resolutsiooni punkt 2), jättis rahuldamata kaebaja riigi õigusabi taotluse (resolutsiooni punkt

3) ja läbi vaatamata riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse (resolutsiooni punkt 4).

Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

3.1.

Kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Elukoha

aadressi kandmine rahvastikuregistrisse isiku elukohana eeldab eluruumi omaniku

nõusolekut. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 88 lg 1 kohaselt on eluruumi omanikul

õigus taotleda isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi andmete muutmist, kui

isiku elukohaks on märgitud omanikule kuuluv ruum ja isikul ei ole õigust kasutada

omaniku ruumi oma elukohana ning isik ei kasuta omaniku ruumi elukohana. Kaebaja ei ole

Tartus XXX asuva eluruumi omanik, ta ei ole omaniku pereliige ning tal puudub ruumi

kasutamiseks üürileping vms alus. Kaebaja ei ela selles eluruumis, kuna ta viibib

kinnipidamisasutuses. Seega oli vastustajal õigus kaebaja elukoha andmete muutmiseks ning

käesoleval ajal esineb alus keelduda kaebaja märgitud elukoha andmete rahvastikuregistrisse

kandmisest.

3.2.

Kinnipeetava elukoha registreerimisega seotud õiguste riiveid ei ole üldjuhul alust

pidada väheintensiivseks, kuna elukoha registreerimine võib mõjutada nii (ennetähtaegse)

vabanemisega seonduvat, kui ka hilisemalt seda, milline kohalik omavalitsus kaebajale

sotsiaalteenuseid pakkuda saab, samuti kodu puutumatust. Praegusel juhul on aga tegemist

olukorraga, kus kaebajal puudub õiguslik alus konkreetses kohas elukoha registreerimist

nõuda, mistõttu on võimalik riive vähene. Tartu linn on säilitanud rahvastikuregistris

kaebaja elukoha Tartu linna täpsusega, mis vähendab riive intensiivsust veelgi.

3.3.

Riigi õigusabi taotlus jääb rahuldamata, kuna kaebaja suudab ise kaitsta oma õigusi

(riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 1). Riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus tuleb kaebuse

tagastamisest tingituna läbi vaatamata jätta.

4. Kaebaja esitas 18.07.2025 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, mida tuleb

mõista nii, et ta soovib halduskohtu 03.07.2025 määruse tühistamist ja kaebuse saatmist

halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kaebaja märgib, et on asjaomase eluruumi

uue omaniku hõimlane ning oli eelmise omaniku alaneja sugulane, kes ruumi eelmist

omanikku tema esimese ringi alanejate sugulaste nõusolekul ka hooldas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ning vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele määral, et see on võimalik läbi

vaadata. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22

lg 1 p 9). Määruskaebus on võimalik lahendada ilma Tartu linnalt selle kohta seisukohta

küsimata.

6. Määruskaebus tuleb rahuldamata jätta. Halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).

Kaebust saab pidada perspektiivituks – kaebaja pole esitanud mingisuguseid andmeid ega

isegi veenvaid väiteid selle kohta, et tal oleks mistahes õiguslik alus Tartus XXX asuvat

eluruumi oma elukohana kasutada. Kinnistusraamatu kohaselt selle eluruumi omanikuks

2(3)

3-25-2059

oleva isiku 18.05.2025 avaldus kinnitab üheselt omaniku nõusoleku puudumist. Faktiliselt

kaebaja selles eluruumis ka ei ela, kuna viibib vanglas. Neil asjaoludel ei saa olla mõistlikku

kahtlust, et RRS § 88 lg 1 punktides 1–3 sätestatud tingimused olid täidetud ning Tartu linn

võis 25.06.202 teha rahvastikuregistrisse kaebaja elukoha andmete muutmist puudutava

kande. Varasema kande taastamiseks või sama aadressi uuesti kaebaja elukohana

registreerimiseks ei ole õiguslikku alust. Kaebaja suhted asjaomase ruumi varasema

omanikuga ei oma siinse vaidluse lahendamisel tähtsust. Isegi kui kaebaja kõnealusel

aadressil varasema omaniku nõusolekul faktiliselt elas, ei ole ta esitanud ühtki tõendit, mis

kinnitaks, et tal on jätkuvalt õiguslik alus selle ruumi kasutamiseks. Halduskohus leidis ka

õigesti, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Kaebaja elukoht on

rahvastikuregistrisse kantud kohaliku omavalitsuse täpsusega. Seega ei jää kaebaja

vaidlusaluse muudatuse tõttu ilma kohaliku omavalitsuse pakutavatest teenustest või

võimalikest toetustest ning see ei pärsi oluliselt mistahes muude õiguste teostamist. Mis

puudutab halduskohtu määruses viidatut, et elukohaga seotud küsimused võivad kinnipeetava

jaoks olla kaalukad seoses võimaliku (ennetähtaegse) vabastamisega, siis tuleb märkida, et

sellega seoses ei ole määravat kaalu rahvastikuregistri elukohakandel, vaid faktilisel asjaolul,

kas isikul on vabanemise korral elukoht, kuhu ta tegelikult saab elama asuda. Halduskohus

leidis seega õigesti, et HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise eeldused on täidetud ja kaebuse

tagastamine oli põhjendatud. Halduskohus jättis õigesti rahuldamata ka riigi õigusabi taotluse

– mille rahuldamata jätmine onuks lisaks RÕS § 7 lg 1 p-le 1 põhjendatud ka RÕS § 7 lg 1 p 5

alusel (asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene).

Kaebuse tagastamisel võis halduskohus riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse läbi

vaatamata jätta.

(allkirjastatud digitaalselt)

3(3)