3-25-2507/5 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-2507

Määruse kuupäev

21. august 2025

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

X kaebus Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla psühhiaatri 16.

juuni 2025. a ambulatoorse epikriisi õigusvastaseks

tunnistamiseks

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X kaebus.

2. Jätta X esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.

3. Jätta X taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.

4. Jätta X taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

5. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p-de 1-4 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15

päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

121 lg 4, § 252 lg 7, § 119 lg 1 ja § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8). Muus

osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) viibis 16. juunil 2025 psühhiaatri vastuvõtul ning Sihtasutus Ida-Viru

Keskhaiglas (IVKH) vormistati selle kohta ambulatoorne epikriis. Kaebaja põhihaigusena

on märgitud „F19.21 Mitmete või muude psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud

psüühika- ja käitumishäired, sõltuvus, käesolevalt kaine, kontrollitud keskkonnas“ ning

kaasuva haigusena „F07.0 Isiksus- ja käitumishäired ajuhaigusest, -kahjustusest või

-düsfunktsioonist, orgaaniline isiksushäire“. Epikriisi kohaselt domineerib kaebajal

sõltuvusele omane tunde- ja tahteelu häiritus ning tema käitumine on suunatud meelepäraste

ravimite saamisele. Anamneesis on kirjeldatud ravimite kuritarvitamist. Ravimi pregabaliini

kirjutamiseks näidustus puudub, samuti esineb sellele palju vastunäidustusi. Kuna kaebaja on

ravimit kvetiapiin kuritarvitanud, siis ka seda arst ei pikenda. Impulsikontrolli toetamiseks

lisab arst raviskeemi ravimi Truxal. Epikriisi kohaselt palub psühhiaater teistel arstidel

3-25-2507

pregabaliini jt suure kuritarvitamisriskiga ravimeid võimalusel mitte välja kirjutada ning

kaaluda ohutumaid alternatiive.

2. Kaebaja esitas 29. juulil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse IVKH psühhiaatri 16. juuni

2025. a ambulatoorse epikriisi õigusvastaseks tunnistamiseks. Kaebaja viibis 16. juunil 2025

psühhiaatri vastuvõtul ning kaebajaga arutamata on otsustatud 26. juulist ja 29. augustist 2025

teatud ravimite väljastamine lõpetada, s.t teistel arstidel on palutud kaebajale ravimeid välja

mitte kirjutada. Kaebaja esitas 16. augustil 2025 kohtule taotluse peatada esialgse õiguskaitse

korras psühhiaatri 16. juuni 2025. a ambulatoorse epikriisi kehtivus. Vaidlusaluses epikriisis

sisalduv keeld seab kaebaja tervise ohtu ega võimalda määrata talle vajalikku ravi. Kui

kaebajale ühe varasemalt väljakirjutatud ravimi andmine lõpetati, siis muutus kaebaja vaimne

tervis sedavõrd, et ta vigastas ennast. Epikriisi kehtivuse peatamine võimaldab arstidel

adekvaatselt hinnata kaebaja tervist ja määrata talle vajalikud ravimid. Kaebaja märgib, et

täiendab vajadusel oma kaebust tühistamisnõudega. Kaebaja taotleb riigilõivu tasumisest

vabastamist ning riigi õigusabi.

3. Tartu Halduskohus andis 18. augusti 2025. a määrusega IVKH-le tähtaja kaebaja esialgse

õiguskaitse taotluse kohta seisukoha ja asjakohaste dokumentide esitamiseks.

4. IVKH esitas 21. augustil 2025 kohtule vastuse, mille kohaselt on haigla hinnangul

psühhiaatri epikriis tõene ja põhjendatud ning selle õigusvastaseks tunnistamiseks puudub

alus. Tegemist ei ole keeluga, vaid arsti soovitusega mitte ordineerida kuritarvitamisriskiga

ravimeid ning võimalusel kaaluda ohutumaid alternatiive. Kaebajale on määratud asjakohane

psühhiaatriline ravi, sh varasemate ja lõppemas olnud ravimite asemel alternatiivne ravim.

Raviplaani koostamisel on arvestatud kaebaja varasema riskikäitumisega. Kaebaja on

registreeritud psühhiaatri korduvvastuvõtule 2025. a septembris. Seoses kaebaja väitega, et ta

vigastas end raviplaani muudatuse tõttu, viitab haigla arsti hinnangule epikriisis, mille

kohaselt on kinnipeetava tegevus sihipärane ja suunatud ravimite saamisele. 27. juulil 2025

toimunud suitsiidikatse järel toimetati kaebaja viivitamatult vanglast välja erakorralise

meditsiini osakonda. Vältimatu arstiabi on vanglas tagatud ööpäevaringselt valvetes töötavate

õdede poolt, kes hindavad kinnipeetava seisundit objektiivselt ja suunavad ta vajadusel lähima

vältimatu psühhiaatrilise abi osutaja juurde.

KOHTU SEISUKOHT

5. HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse

eseme. Kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 6 alusel IVKH psühhiaatri 16. juuni 2025. a

ambulatoorse epikriisi õigusvastaseks tunnistamist. Kaebaja märgib, et vajadusel täiendab ta

oma kaebust tühistamisnõudega (HKMS § 37 lg 2 p 1). Kohus selgitab, et vaidlusalune

ambulatoorne epikriis ei ole haldusakt haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 tähenduses, mida

oleks võimalik halduskohtumenetluses tühistada. Tegemist on haigusjuhu kokkuvõttega

(sotsiaalministri 18. septembri 2008. a määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise

dokumenteerimise tingimused ja kord“ § 2 lg 2). Konkreetselt käesoleval juhul on tegemist

tervishoiuteenuse osutamise raames 16. juunil 2025 toimunud psühhiaatri vastuvõtu

kokkuvõtliku kirjeldusega, milles on mh määratletud kaebaja diagnoosid ning tehtud

ravisoovitusi. Seetõttu ei ole kaebuse tühistamisnõudega täiendamine asjakohane ning kohus

mõistab, et kaebaja on esitanud kohtule tuvastamiskaebuse. Samuti taotleb kaebaja esialgse

õiguskaitse kohaldamist, riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist ja riigi õigusabi.

2

3-25-2507

6. HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline.

6.1. Vaidlusalune epikriis ei sisalda imperatiivset ettekirjutust kõikidele tervishoiuteenuse

osutajatele kaebajale vajalikke ravimeid välja mitte kirjutada. Tegemist on psühhiaatri

ravisoovitusega mitte kirjutada kaebajale välja kuritarvitamisriskiga ravimeid ja võimalusel

kaaluda ohutumaid alternatiive. Teised raviarstid ei ole IVKH psühhiaatri 16. juuni 2025. a

ambulatoorses epikriisis kirjeldatud ravisoovitusega seotud ning saavad jätkuvalt teha

raviotsuseid vastavalt kaebaja konkreetsetele ravivajadustele, sh on neil võimalik ordineerida

kaebajale uuesti ravimeid, mida talle praegu välja ei kirjutatud. Kuigi psühhiaater ei

kirjutanud 16. juunil 2025 kaebajale välja tema soovitud ravimeid, siis on talle varasemate

ravimite asemel välja kirjutatud alternatiivne ravim ning talle osutatakse jätkuvalt vajalikke

tervishoiuteenuseid, sh on tal järgmine psühhiaatri vastuvõtt juba 2025. a septembris. Seega ei

saa pidada kaebusega kaitstava õiguse riivet intensiivseks.

6.2. Vangistusseaduse § 52 lg 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuse osutaja vanglas

tervishoiuteenuseid vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist

reguleerivatele sätetele. Tervishoiuteenuse osutamisele kohalduvad võlaõigusseaduse (VÕS)

tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted. Vastavalt VÕS § 758 lg-le 1 kohustub üks isik

(tervishoiuteenuse osutaja) tervishoiuteenuse osutamise lepinguga osutama oma

kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi

arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma

patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning

tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse

osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. VÕS

§ 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse

osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.

Kohtupraktikas on sedastatud, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval

subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute või ravi läbiviimist vastavalt enda soovile

(Riigikohtu halduskolleegium 21. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-69-10, p 8).

Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja

meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest

(Riigikohtu üldkogu 28. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-21-30, p 24). Patsiendil ei ole õigus

anda arstile üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes ehk teisisõnu,

patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi (sh ravimeid) tuleks kohaldada, küll aga on tal

õigus ravist keelduda (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuni 2018. a otsus asjas nr

2-15-123028 (p 21.3), sama kolleegiumi 26. septembri 2019. a määrus asjas nr 2-19-1366 (p

10)).

6.3. Kohtule ei ilmne, et IVKH psühhiaater oleks 16. juuni 2025. a vastuvõtul teinud kaebaja

isikut ja varasemat käitumist arvestades ebakohaseid järeldusi või soovitusi. Epikriisi kohaselt

leiti kaebaja juurest eelmise vangistuse ajal (viimati vabanes ta 2024. a augustis) suurtes

kogustes ravimeid kvetiapiin ja pregabaliin. Vabaduses viibides pöördus ta ravimite

saamiseks perearstile ning tarvitas suures koguses erinevaid ravimeid ja alkoholi. Ka

varasemalt on tuvastatud kaebaja sõltuvus erinevatest ainetest. 16. juuni 2025. a vastuvõtul

soovis kaebaja ravimit pregabaliin suuremas annuses, sh palus ja mangus selleks arsti.

Eeltoodut kogumis arvestades on psühhiaater põhjendatult leidnud, et kaebaja puhul

domineerib sõltuvusele omane tunde- ja tahteelu häiritus ning et kaebaja käitumine on

sihipäraselt suunatud meelepäraste ravimite saamisele. Arvestades kaebaja varasemat ravimite

3

3-25-2507

kuritarvitamist, ei nähtu kohtule, et raviarst oleks põhjendamatult ümber hinnanud kaebaja

raviplaani ning otsustanud talle mitte välja kirjutada ravimeid pregabaliin ja kvetiapiin.

Samuti ei saa ebakohaseks pidada psühhiaatri teistele arstidele tehtud ravisoovitust.

Psühhiaater on lähtunud ravisoovituse tegemisel kaebaja huvidest, et tema võimalikku

ravimite kuritarvitamist vähendada. Samal ajal on psühhiaater kaebaja raviskeemi

impulsikontrolli toetamiseks lisanud ravimi Truxal. Kaebaja väide, et raviplaani muutmise

tõttu tema vaimne tervis oluliselt muutus, mistõttu ta 27. juulil 2025 vigastas ennast, ei ole

kohtule kuigivõrd usutav. Kohus peab tõenäolisemaks, et kaebaja tegevus oli suunatud

tervishoiuteenuse osutajate mõjutamisele ning seeläbi kaebajale meelepäraste ravimite

saamisele. Kaebajat ei ole jäetud meditsiinilise abita. Pärast suitsiidikatset toimetati ta

erakorralise meditsiini osakonda ning talle on korduvvastuvõtt psühhiaatri juurde

registreeritud juba 2025. a septembris. Kohus ei tuvasta tervishoiuteenuse osutaja hooletust

või raviviga, mida saaks kaebajale vajaliku ravi osutamisel ette heita. Seega ei ole kaebuse

rahuldamine tõenäoline.

6.4. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.

7. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust

pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu

menetluses olnud.

8. HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal

algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui

vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või

võimatuks. Kaebaja taotleb esialgse õiguskaitse korras HKMS § 251 lg 1 p 1 alusel IVKH

psühhiaatri 16. juuni 2025. a ambulatoorse epikriisi kehtivuse peatamist. Nagu kohus juba

selgitas, siis ei ole vaidlusalune epikriis haldusakt, mida oleks võimalik

halduskohtumenetluses tühistada. Samal põhjusel ei ole kohtul võimalik ka selle kehtivust

kohtumenetluse ajaks peatada. Seetõttu ei ole tegemist lubatava esialgse õiguskaitse

taotlusega ning kohus jätab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse HKMS § 55 lg 2 alusel läbi

vaatamata. Isegi kui X esialgse õiguskaitse taotlus oleks lubatav, siis ei oleks kõiki asjaolusid

arvestades esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel

peab isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema

kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni

2017. a määrus asjas nr 3-3-1-19-17, p 15). Kaebajal ei esine esialgse õiguskaitse vajadust.

IVKH psühhiaatri 16. juuni 2025. a ambulatoorses epikriisis tehtud ravisoovitus ei ole teistele

tervishoiuteenuse osutajatele kohustuslik. Igal tervishoiuteenuse osutajal on võimalik teha

individuaalseid otsuseid kaebaja ravivajaduse kohta, sh kirjutada talle välja vajalikke

ravimeid. Esialgse õiguskaitse vajadust ei tingi asjaolu, et kaebaja psühhiaatri 16. juuni 2025.

a järelduste ja hinnangutega ei nõustu.

9. Kuna kohus tagastab X kaebuse ning jätab tema esialgse õiguskaitse taotluse läbi

vaatamata, siis puudub vajadus lahendada sisuliselt tema taotlust riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab ka selle taotluse läbi vaatamata.

10. RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi

tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda

teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast

õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik

seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi

4

3-25-2507

õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1

sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund

asja otsustamist. Kaebaja on koostanud kohtule arusaadava kaebuse ja esialgse õiguskaitse

taotluse ning ta on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses erinevaid kaebusi

ja avaldusi esitada (haldusasjad nr 3-25-2591, 3-25-2558, 3-25-2168, 3-25-2021, 3-25-1834,

3-25-1620, 3-24-2631, 3-24-716, 3-24-476, 3-24-400, 3-24-398 jne). Eeltooduga on

tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja

advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja

asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste

puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5).

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel

rahuldamata.

11. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3

ja § 178 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider

5