1-24-6115/44 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. august 2025.a Tallinn

Kriminaalasja number

1-24-6115

Kohtukoosseis

Orvi Koik, Markus Kärner ja Andres Parmas

Kriminaalasi

Andrei Golovatšjovi süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 8. mai 2025. a otsus üldmenetluses

Apellatsioonide esitajad

abiprokurör Liisi Kisler vanemprokuröri volitusel

süüdistatav Andrei Golovatšjov ja tema kaitsja Leelo Viil

Prokurör

abiprokurör Liisi Kisler

Süüdistatav

Kaitsja

Asja läbivaatamise viis

Andrei Golovatšjov, isikukood: 37110030372, elu- või

asukoht ja aadress: XXX; viibimiskoht: Tallinna Vangla,

kodakondsus: XXX, haridus: XXX; emakeel: vene;

töökoht: XXX; karistatus: kehtivad kriminaalkaristused

puuduvad; tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 3. juulil

2024. a ning 4. juulil 2024. a määrusega kohaldatud

tõkendina vahistamist

Leelo Viil

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Pärnu Maakohtu 8. mai 2025 otsus kriminaalasjas nr 1-24-6115 muutmata.

Abiprokuröri apellatsioon jätta rahuldamata.

Süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata.

Määrata Vanalinna Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Andrei

Golovatšjovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 446,40 eurot, sh

käibemaks 86,40 eurot.

Mõista menetluskulu katteks Andrei Golovatšjovilt Eesti Vabariigi kasuks välja 446,40

eurot.

Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse

eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Süüdistatavatel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

SÜÜDISTUS:

1. Andrei Golovatšjov on antud süüdistatuna kohtu alla selles, sh lähtudes 2. aprillil 2025

kohtuistungil muudetud süüdistusest, et Andrei Golovatšjovi süüdistatakse selles, et tema

andis ebaseaduslikult Xle Tallinna linnas Telliskivi tn 40 ja selle ümbruses ajavahemikul

alates 6. aprillist 2023 kuni 1. juulini 2024 (täpsemalt 6. aprill, 03., 6.-9., 11. mai, 2., 4.-6., 8.-

10., 12., 13., 16. juuni, 1., 3., 4., 6., 10. juuli 2023, 4., 6., 8., 12., 16., 18., 25., 28. aprill, 2.-6.,

9., 13., 14., 17.-19., 21., 23., 24., 27., 28. mai, 3., 5., 07., 9., 10., 12.-14., 16.-19., 20.-22. 27.

juuni, 1. juuli 2024) erinevatel kellaaegadel vähemalt 85-l korral vähemalt 110 doosi

narkootilist ainet fentanüül ning sai selle eest vähemalt 2599 eurot.

Samuti tema, sisenedes 3. juulil 2024 kell 08.30 Ikla piiripunkti kaudu Läti Vabariigist Eesti

Vabariiki mootorsõidukiga Mercedes-Benz (registreerimismärgiga XXXXXX), valdas ja

vedas ebaseaduslikult Läti Vabariigist Eesti Vabariiki sõiduki salongis pulbrilist ainet kaaluga

0,18 grammi, mis sisaldas 0,0068 g metonitaseeni ja 0,012 g protonitaseeni ning pagasiruumis

pulbrilist ainet kaaluga 175,2 grammi, mis sisaldas 9,29 g metonitaseeni ja 10,7 g

protonitaseeni. Narkootilise aine valdus ja vedu lõpetati Pärnu linnapiiril 3. juulil 2024 kell

09.15 süüdlase tahtest mitteolenevatel põhjustel.

Samuti valdas Andrei Golovatšjov ebaseaduslikult täpselt tuvastamata ajast kuni 3. juulini

2024 enda elukohas aadressil Telliskivi 40-7, Tallinn, elu-magamistoas asunud laua alumisel

riiulil karbi sees kanepiõisikud kaaluga 0,83 grammi.

Eelpool kirjeldatud narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise asjaolud olid Andrei

Golovatšjovile teada ning tema eesmärgiks oli nende realiseerimine. Kuivõrd tegemist oli

tema eesmärgiga, on tuvastatud Andrei Golovatšjovi käitumises koosseisu objektiivsete

tunnuste suhtes kavatsetus.

Seega pani Andrei Golovatšjov oma tahtliku tegevusega toime KarS § 184 lg 2 p 2 järgi

kvalifitseeritava kuriteo, s.o narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise isiku

poolt, kes on varem toime pannud karistusseadustiku 12. peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

2. Pärnu Maakohtu 8. mai 2025 otsusega üldmenetluses tunnistati Andrei Golovatšjov süüdi

KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 11 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1

alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks loeti

3. juuli 2024. Andrei Golovatšjovi suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine –tühistada

kohtuotsuse jõustumisel.

2.1 Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega, konfiskeerimisega ja asitõenditega

seonduv.

APELLATSIOONID:

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid abiprokurör Liisi Kisler, kaitsja Leelo Viil ja

süüdistatav.

3.1 Abiprokurör taotleb tühistada Pärnu Maakohtu 8. mai 2025. a otsus nr 1-24-6115

sundraha vähendamise osas. Abiprokurör taotleb teha uus otsus, millega mõista Andrei

Golovatšjovilt välja sundraha 2215 eurot. Muus osas palub abiprokurör jätta Pärnu Maakohtu

8. mai 2025. a otsus muutmata. Abiprokurör märgib, et juhul kui ringkonnakohus ei pea

võimalikuks ise teha uut otsust menetluskulude osas, palub KrMS § 341 lg 2, 4 alusel

tühistada Pärnu Maakohtu 8. mai 2025. a otsus nr 1-24- 6115 sundraha vähendamise osas ja

saata kriminaalasi maakohtule menetluskulude osas uue otsuse tegemiseks samas

kohtukoosseisus.

3.2 Kaitsja Leelo Viil taotleb tühistada Pärnu Maakohtu 8. mai 2025.a otsus kriminaalasjas nr

1-24-6115 Andrei Golovatšjov'i süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja mõista Andrei

Golovatšjov õigeks. Alternatiivselt taotleb kaitsja mõista süüdistatavale kergem karistus.

3.3 Süüdistatav taotleb tühistada maakohtu otsus ja teha ringkonnakohtul õiglane otsus.

4. Prokuratuur on seisukohal, et maakohus on valesti leidnud, et asjas esineb alus sundraha

vähendamiseks. 8. mai 2025. a Pärnu Maakohtu otsuse resolutiivosa kohaselt mõisteti KrMS

§ 180 lg 1 alusel Andrei Golovatšjovilt menetluskuluna riigituludesse välja sundraha

vähendatult summas 2000 eurot seoses kohtu poolt tõendatuks loetud fentanüüli süüdistuse

mahu vähenemisega. Prokuratuur leiab, et süüdistuse minimaalses ulatuses mahu

vähendamine ei saa tuua kaasa sundraha vähendamist. Sellist õiguslikku alust ei ole. Ühelegi

õiguslikule alusele ei ole ka kohus viidanud. Seda ei ole võimalik välja lugeda ka kohtu

motiividest. Nimelt kohtuotsuse põhiosas on kohus asunud vastupidisele seisukohale ning

leidnud, et sundraha tuleb välja mõista täies ulatuses. Kuivõrd kohtuotsuse resolutiivosa

järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on maakohus rikkunud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 339 lg 1 p 8).

5. Süüdistatav märgib, et sellest, et seal on fentanüül või mingid muud ained, võis teada ainult

X ise, kuna tema palvel ja tema tuttavate juurde palus tunnistaja temal sõita ja tuua talle seda,

mida ta sai sealt tema jaoks. Tunnistaja X selgitused, et ta kandis raha tema nimele, kuna

Telliskivi tänaval ei ole pangaautomaati, on teadvalt vale, sest Telliskivis on pangaautomaat

ja mitte üks. X ei saanud seda mitte teada. Tunnistaja X palus tal sõita ainult siis, kui oli

hõivatud ja sel samal põhjusel kandiski tunnistaja talle raha arvele. Selleks, et ta tooks X seda,

mida ta tahtis, tuli tal hüvitada kulud bensiinile ja tema isiklik aeg, mis keskmiselt läks

maksma 15-25 eurot, kuid mida prokuratuur ei võtnud süüdistuses arvesse. Tema ja X

vaheliste kõnede väljavõte näitab, et tema helistas Xle kaks korda rohkem kui X temale. See

tõendab kaudselt, et tema helistas Xle selleks, et ta koordineeriks sõite. Samuti oli Xl sageli

vaja raha ja palus anda talle laenuks erinevaid summasid, mida X kinnitas kohtuistungitel.

Ainult et X ei osanud täpselt öelda, kui palju ja millal võttis raha ja andis tagasi.

5.1 Süüdistatav märgib, et kõike eeltoodut kinnitavad tunnistaja Y ütlused. Mis aine see oli,

seda Y täpselt öelda ei osanud. Maakohtu väide, et staažiga narkomaanid suudavad pidada

pausi ja sel moel petavad narkotesti, ei ole eluliselt usutav, sest narkomaanid nagu X

tarvitavad narkootikume igapäevaselt. Veel ütles Y selgelt, et tema ei ole tema käest midagi

ostnud, samuti võttis temalt laenu ja vahel andis talle laenuks raha.

5.2 Mis puudutab süüdistust narkootilise aine toomist Läti Vabariigist, siis ta on andnud

maakohtus põhjalikud ütlused ja selgitused. Maakohus otsustas tema ütlusi mitte arvestada

seetõttu, et võttis teele kaasa uue telefoni, mis oli sõidu eelõhtul ostetud ettemaksu eest

inimestelt, kes tellisid selle sõidu Riiga. Tema spetsiaalselt ostis uue telefoni, sest vana oli

väga suur ja raske ning kukkus välja sõiduki telefonihoidikust. Uus telefon oli palju mugavam

ja ohutum pikal teel. Navigatsiooni kasutamiseks võttis kaasa uue telefoni. Oluline on ka see,

et nitaseeni ja pronitaseeni sisaldus pakendis on täiesti erinevad, seetõttu ei saa kaks pulbrit

olla ühest partiist nagu väidab prokurör.

5.3 Ta ei ole segatud mingitesse õigusvastastesse tegudesse, ta töötas, kuid aastal 2020 sai

põlveliigese trauma, mistõttu oli võimatu teha rasket tööd. Pärast tervenemist võttis end arvele

tööbörsil, kus aktiivselt osales kõigil vajalikel üritustel, omandas uued erialad (keevitaja,

laotõstukite juht ja väikelaevade juht). Viimasel erialal leidis töö 2024. aasta perioodiks suvi-

sügis, pärast seda lahkus tööbörsilt.

6. Apellant Leelo Viil leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja

rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda ei saa Andrei Golovatšjovi süüditunnistamisega

KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt ja teinud neist ebaõigeid

järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava

kahjuks. Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud oma siseveendumuse kujunemist Andrei

Golovatšjovi süüditunnistamisel, seega on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS §

339 lg 2 tähenduses. Maakohus ei ole süüdistatava ja kaitsja sellekohaseid väiteid ning kõiki

tõendite usaldusväärsusega seonduvaid asjaolusid arvestanud, põhjendused selles osas ei ole

veenvad.

6.1 Andrei Golovatšjovi süüdimõistmiseks ei piisa kohtuotsuses märgitud kahe tunnistaja X ja

Y ütlustest ja W pangakonto väljavõttest, kuivõrd nende põhjal ei saa teha adekvaatseid

järeldusi narkootilise aine, selle kontsentratsiooni ega ka koguse kohta. Nimetatud tõendite

põhjal on võimatu kindlaks teha nii narkootilise aine annuseid kui ka seda, millise

kontsentratsiooniastmega ainega oli tegemist ning mitu korda sai nende annuste abil

narkojoobe tekitada. Praeguses asjas ei ole prokuratuur narkootilise või psühhotroopse aine

suure koguse tõendamiskohustust täitnud.

6.2 Asjas ei ole kindlaks tehtud, ja polegi võimalik tagantjärele kindlaks teha, milline oli

puhta narkootilise aine kogus nendes doosides, mida süüdistatav väidetavalt omandas ja

teistele isikutele edasi andis, mistõttu ei ole alust väita, et tegemist oli narkootilise ainega

suures koguses. Seda, et narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda

üksnes NPALS § 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud

narkootilise aine kogus, mis tähendab seda, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks

rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses, on

Riigikohus selgitanud hiljem korduvalt (vt RKKKo nr 3-1-1-52-07, nr 3-1-1-101-07, nr 3-1-

1-67-08, nr 3-1-1-68-09). Lisaks on Riigikohus selgitanud (nt RKKKo nr 1-19-2627), et

kohus hindab tõendeid vabalt oma siseveendumuse järgi, ühelgi tõendil ei ole ette

kindlaksmääratud jõudu ja sellest tulenevalt ei ole alati vajalik narkootilise aine suure koguse

tõendamiseks läbi viia ekspertiisi. Sellisest põhimõttest lähtutakse olukorras, kus narkootilist

ainet ei ole üleüldse võimalik kätte saada või pole võimalik selles osas ekspertiisi läbi viia.

Seejuures on aga eeltoodud Riigikohtu otsuses ja ka teistes lahendites rõhutatud, et sellisel

viisil narkootilise aine olemasolu ja koguse kindlakstegemine on võimalik olukorras, kus ei

jää mõistlikku kahtlust selles, et isik on käidelnud narkootilist ainet ja isik on käidelnud seda

suures koguses.

6.3 Ei ole alust väita, et Andrei Golovatšjovi ütlused on ebausaldusväärsed. Andrei

Golovatšjov ju tegelikult ei eitanud neid asjaolusid, mis nähtuvad prokuratuuri poolt esitatud

kirjalikest tõenditest, nimelt rahaülekannete tegemist. Ta on andnud selgitused selle kohta,

millega seoses need ülekanded tehti ja need selgitused on suures osas kokkulangevad nende

tõenditega, millele on rajatud süüdistus. Andrei Golovatšjov selgitas, et tunnistaja Yle aitas ta

hankida mingisuguseid aineid, mis võisid olla ravimid. Tunnistaja Y kinnitas Andrei

Golovatšjovi sõnu selles osas, et kuivõrd ta käis tööl, oli tal teinekord ka võimalus raha

olemasolul Andrei Golovatšjovile laenu anda ning nimetatud selgitused on igati usutavad.

Käesoleval juhul oli võimalik ka laenu tagasimaksmine, kuivõrd toimusid mitmepoolsed

tehingud ja ka isiklikud kohtumised.

6.4 Apellant leiab, et praegusel juhul on tõusetunud mõistlikke kahtlusi ja need ei ole

kõrvaldatud, sest ühegi tunnistaja ütlustest ei nähtu konkreetseid kuupäevi, summasid ega

muid väidetava narkootiliste ainete omandamise ajaolusid. Tuleks silmas pidada, et Yl võis

ilmselt olla ka soov mitte jääda sügavasse narkosõltuvusse, kuivõrd ta käis metadooni ravil.

Tunnistaja Y ütlused väidetavalt saadud ainete kohta on väga umbmäärased ning ühtki muud

tõendit nende ainete kohta ei ole. Tunnistaja X puhul on oluline, et tegemist oli mitmepoolsete

tehingutega – mitte ainult Golovatšjovile ei kantud raha üle, vaid ka tema ise tegi ülekandeid.

Ühegi konkreetse ülekandega seoses ei ole tunnistaja X kinnitanud, et just see seondus

fentanüüli või mingi muu narkootilise ainega. See tähendab, et 73-st ülekandest, mis X on W

pangakontole teinud, võis olla mingite ainete üleandmisega seotud suurem või väiksem osa,

kuid täpsemalt ei ole selles osas võimalik midagi tuvastada.

6.5 Ühegi tunnistaja puhul ei ole teada, kas üldse mingit narkootilist ainet on käideldud.

Samuti ei ole võimalik isegi ligikaudselt tuvastada, mitmel korral ja millises koguses ainet

käideldi. Lisaks tuleb mõlema tunnistaja puhul täheldada seda, et nende ütlused on olnud

üksjagu heitlikud ja ebamäärased. Prokurör ega ka kohus ei ole üritanud välja selgitada,

kuidas konkreetselt tunnistaja saadud narkootilist ainet tarvitas, kuidas see aine tunnistaja

reaktsioone mõjutas ja kas see toime oli iseloomulik ja piisavalt tugev selleks, et

kvalifitseerida seda mõju narkojoobena.

6.6 Apellant leiab, et käesoleval juhul on süüdistusversiooni kohaselt toimunud narkootiliste

ainete eest tasumine eluliselt mitteusutav. Narkootiliste ainete omandamine ja nende eest

tasumine toimub praktikas konspiratiivselt, püütakse vältida isiklikke kontakte ja jätta

võimalikult vähe jälgi, kasutatakse tumeveebi, krüptoraha, peidikuid jms. Sellest tulenevalt

narkootiliste ainete eest regulaarselt tavaliste pangaülekannetega tasumine olukorras, kus

narkootiliste ainete saamiseks kohtutakse isiklikult ja tasuda saanuks sularahas käest-kätte, on

arusaamatu ja raskesti seletatav. Veenev ei olnud selles osas ka X selgitus, et läheduses ei

olnud pangaautomaati ja seetõttu maksti ülekandega. Eluliselt on usutav, et sellistes

olukordades üritatakse kasutada sularaha ja võimalikult varjatult. Ka leiab kaitsja, et ei ole

eluliselt usutav Andrei Golovatšjovi poolt narkokuriteo toimepanemisel teise isiku

pangakonto kasutamine, millele tal endal kasutamisõigust ei olnud ning millele sai ta

juurdepääsu harva ja üksnes F loal.

6.7 Eluliselt usutavamaks tuleks pidada versiooni, et X ja Y suhtlesidki Andrei Golovatšjoviga

valdavalt mitte mingite ainete üleandmise eesmärgil, vaid muudel põhjustel. Aliexpressist ja

mujalt internetiostude tegemiseks peab tellijal pangaarve olemas olema, kuid narkootiliste

ainete ostmise puhul ei ole see loomulikult nõutav ja ka mitte tavapärane. Ainuüksi ülekantud

summade suurusest ei saa teha mingisuguseid tõsikindlaid järeldusi, eriti olukorras, kus

suheldi ka muudel eesmärkidel kaupade ostmisega seoses. Nagu tunnistajad kohtuistungil

selgitasid, siis tegelikkuses selle abi eest, mida Andrei Golovatšjov väidetavalt osutas, jäeti

mingi osa rahast n-ö tasuks. Seega on tegemist äärmiselt umbmääraste väidetega ning

sedavõrd puudulike tõendite alusel Andrei Golovatšjovi süüdi tunnistada ei tohiks.

6.8 Käesoleval juhul ei ole millegagi ümber lükatud kaitseväide, et narkomaanid võisid

pöörduda Andrei Golovatšjovi poole ja saada temalt mingisuguseid aineid, mille toime võis

olla nende enesetunnet parandav, kuid asjaolu, et tegemist oli just fentanüüliga, ei ole mitte

ühegi tõendiga kinnitust leidnud.

6.9 Tuleb möönda, et kohtupraktikas on võimalikuks peetud ka väiksemate narkootiliste

ainete summeerimine selleks, et lõppkokkuvõttes jõuda narkootiliste ainete suure koguseni,

kuid sellisel juhul sõltub isiku teole õigusliku hinnangu andmine eelkõige sellest, kas tema

tegevust on võimalik käsitleda jätkuva kuriteona või mitte. Põhimõtteliselt võiks olla võimalik

ka süüdistuse esitamine ja isiku süüditunnistamine suures koguses narkootilise aine

käitlemises, kuid käesoleval juhul, arvestades konkreetseid tõenditest nähtuvaid asjaolusid,

see võimalik ei ole. Käesoleval juhul ei ole nimetatud ülekannetest võimalik tuletada sellist

ajalis-ruumilist seost ega ühtset tahtlust, mis jätkuva kuriteo jaatamiseks nõutav on. Sellest

tulenevalt tuleb Andrei Golovatšjov narkootiliste ainete käitlemises ajavahemikul alates 6.

aprillist 2023. a kuni 1. juulini 2024. a õigeks mõista.

7. Andrei Golovatšjov selgitas, et pakk, millele süüdistuses on viidatud, tema sõidukist tõesti

leiti. Samas on süüdistatav andnud ka väga põhjalikud selgitused selle kohta, kuidas see pakk,

milles on edasiselt tuvastatud narkootiline aine, tema valdusesse sattus. Isegi kui möönda, et

narkokuriteo objektiivne koosseis võib olla täidetud, puudub Andrei Golovatšjovi ütlustest

nähtuva teabe kontekstis narkokuriteo subjektiivne koosseis. Andrei Golovatšjov on väitnud,

et ta narkootilistest ainetest üht-teist teadis, oli neid ka aeg-ajalt tarvitanud selleks, et oma

valusid vähendada. Samas ei pidanud ta end narkootiliste ainete regulaarseks tarvitajaks ja

sellest tulenevalt ei omanud ta nendest ka sügavamaid teadmisi.

7.1 Käesoleval juhul ei nähtu ühestki tõendist ega ka maakohtu otsusest, miks Andrei

Golovatšjovi selgitusi ei saa usaldusväärseteks ja narkootilise aine leidmist süüdistatava

kirjeldatud viisil eluliselt usutavaks lugeda. Tuleb möönda, sellisel viisil narkootilisi aineid ei

leita igapäevaelus sageli, kuid kindlasti ei ole selline juhus välistatud. Sellest tulenevalt

Andrei Golovatšjovi väiteid ei saa kõrvale jätta, kuivõrd need ei ole ka ühegi muu tõendiga

ümber lükatud. Maakohus on Andrei Golovatšjovi süüdi tunnistanud, kuigi käesoleval juhul

on tõendatud üksnes see, millise ainega oli tegemist ja kust see leiti, s.o narkokuriteo

objektiivne koosseis. Kuivõrd isiku süüditunnistamiseks peab olema tõendatud lisaks

objektiivsele koosseisule ka subjektiivne koosseis, siis tuleks Andrei Golovatšjov temale

inkrimineeritud 3. juuli 2024. a kuriteos õigeks mõista.

7.2 Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust

kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas

KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb sellisel juhul kõrvaldamata

kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt RKKK 3-1-1-10-11, p 26). Vastasel juhul

rikutakse süüdimõistva otsuse tegemisel kohtuotsuse põhistamise nõudeid ja põhiseaduse §-st

22 ning KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet, millised puudused on

käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (RKKKo

nr 3-1-1-10-15).

8. Kaitsja asub seisukohale, et isegi kui lugeda käesoleval juhul Andrei Golovatšjovi süü

tõendatuks, ei ole tema puhul tuvastatud asjaolusid, mille põhjal saab hinnata tema tegevust

narkokuriteo toimepanemisel keskmisest ohtlikumaks ja suurema süüga teoks. Igal

konkreetsel juhul peab kohus oma karistusraamid seadma tulenevalt kuriteo tehioludest.

Käesolevas asjas on tuvastatud Andrei Golovatšjovi poolt narkootilise aine käitlemine ja

edasiandmine kahele isikule, kusjuures maakohtu poolt enamohtlikuks loetud nitaseenide

käitlemine on tuvastatud ühel korral, millest ei saa järeldada pikaajalist ja hästiorganiseeritud

tegevust ega narkootiliste ainete käitlemise ahelas kõrget positsiooni. Samuti ei ole käesolevas

asjas tuvastatud märkimisväärset kriminaaltulu. Kaitsja leiab, et Andrei Golovatšjovi

konkreetset tegevust arvestades on alus hinnata tema süüd keskmisest väiksemaks.

8.1 Käideldud ainete ohtlikkust hinnates tuleb rõhutada, et Andrei Golovatšjov ei olnud

teadlik käideldud narkootiliste ainete konkreetsest toimest. Kohtupraktikas on märgitud, et

nitaseenide kohta informatsiooni ja teaduskirjandust on veel vähe ja Eestis on see teema

aktuaalne alles 2 aastat. Andrei Golovatšjovil ei saanud olla enam teavet ega kogemusi, mis

võis mõjutada tema arusaamist omandatud nitaseenide toimest ning ohtlikkusest. Kuivõrd 3.

juuli 2024.a võeti narkootiline aine kahtlustatava kinnipidamisel ja läbiotsimisel ära, ei

tekkinud seejuures samuti reaalne oht rahvatervisele. Käesoleval juhul puudub narkokuriteol

rahvusvaheline mõõde ja pikemaajaline organiseeritus.

8.2 Andrei Golovatšjovil ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi. Tunnistaja F ütluste kohaselt on

Andrei Golovatšjov olnud hea poeg, tema peale võis alati loota, kui kodus midagi juhtus, tuli

ta alati appi. Andrei Golovatšjovil olid terviseprobleemid, kuid tal ei olnud sõltuvust

alkoholist, narkootilistest ainetest ega mingeid muid käitumisprobleeme. Süüdistatava

karistusregister ei võimalda väita, et ta on elatunud kuritegude toimepanemisest saadavast

tulust ja ta ei saa kuritegude toimepanemisest loobuda, kuivõrd ta on sõltuv sellisest

sissetulekuallikast. Seega ei saa mingil juhul nõustuda seisukohaga, et Andrei Golovatšjovi

suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk üksnes pikaajalise 11-aastase reaalse

vangistusega.

PROKURÖRI SEISUKOHT APELLATSIOONIDELE:

9. Prokuratuur, tutvunud kaitsja ja süüdistatava apellatsioonidega, on seisukohal, et kaitsja ja

süüdistatava apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. Kohus on tõendeid hinnanud vigadeta

ning süüdi tunnistamine on seaduslik, kuivõrd tegu on koosseisupärane, puuduvad

õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.

9.1 Kaitsja ei arvesta kohtupraktikat, et kui tuvastatakse narkootilise aine müümine

tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine

kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab

narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-121-06, p 13, 3-1-1-68-09, p 8.5).

Samuti on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või

psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt (vt RKKKo

nr 3-1-1-95-16, p 23). Nagu maakohus märkis on tunnistaja X ütlustega tõendatud, et aine

mida tunnistaja Andrei Golovatšjovilt ostis, oli fentanüül. Samuti andis tunnistaja ütlusi, et

fentanüüli tarvitades sai ta ka narkojoobe, üks doos fentanüüli maksis 25 eurot, kuid vahel

ostis ta ka rohkem kui ühe doosi. Seega on põhjendatud teha järeldus kogumis tunnistaja X ja

teiste tõenditega, et kui tunnistaja tegi 25 eurose ülekande, siis on tegemist 1 doosiga ning kui

ta maksis rohkem, siis mitme doosiga. Tunnistaja X andis ka ütlusi, et narkootilise aine sai ta

kätte samal päeval kui tegi ülekande süüdistatava kodu lähedal, mis tõendab narkootilise aine

müümise aega ja kohta. Seega on väär kaitsja seisukoht, et ühegi tunnistaja ütlustest ei nähtu

konkreetseid kuupäevi, summasid ega muid narkootiliste ainete omandamise ajaolusid.

Samuti ei pea need asjaolud olema tõendatud ainult tunnistaja ütlustega. Kuriteo

toimepanemise aeg on tõendatud ülekande tegemise kuupäevaga. Tunnistaja ütlustes pole

alust kahelda. Seevastu süüdistatava ütlused on aga kohus hinnanud ebausaldusväärseks. Neid

asjaolusid on analüüsinud prokuratuur oma süüdistuskõnes ja ka maakohus kohtuotsuses ning

siinkohal ei hakka prokuratuur neid seisukohti üle kordama.

9.2 Lisaks märgib prokuratuur, et ka süüdistatava apellatsioonist toodud väide, et X püüab

varjata seda mida ta tõi, näidates, et fentanüüli ostis ta süüdistatava käest, ei ole tõendatud ega

eluliselt usutav. Nimelt puudub Xl igasugune põhjus anda Andrei Golovatšjovi vastu

valeütlusi. Seda ei väära ka Andrei Golovatšjovi väide, et ta tahab midagi varjata. Nimelt ei

olnud X kohustatud ennast süüstavaid ütlusi andma ehk tal oli võimalus üldse mitte rääkida

selles, et ta kelleltki mingeid aineid omandas. Süüdistatav on oma apellatsioonis märkinud, et

justkui X on andnud ütlusi, et ta võttis Andrei Golovatšjovilt laenu ja on palunud töö ajal

Andrei Golovatšjovil endale midagi tuua. Tegelikult ei ole tunnistaja selliseid ütlusi andnud.

Lisaks ei ole tunnistaja X arvanud, et see aine oli fentanüül, vaid rääkis kindlalt fentanüülist.

9.3 Prokuratuur ei saa nõustuda süüdistatava seisukohaga, et tema kodust leitud süstlad ei saa

olla tõendiks keelatud ainetega kauplemise kohta. Vastupidi, süstal saab olla väga hea vahend

dooside müümiseks. Nimelt on fentanüüli ja nitaseeni väga mõistlik just müüa süstalde sees,

sest tegemist on imeväikeste kogustega joobe saamiseks ja neid aineid manustatakse just

süstimise teel. Seega kinnitab ka süstalde omamine kogumis teiste tõenditega narkootiliste

ainete käitlemist.

9.4 Prokuratuur märgib ka seda, et tegelikkuses ei ole oluline, et isik selle aine ära tarvitaks.

Pole mingit alust kahelda, et tunnistaja X sai aru, kui prokurör küsis kas ta sai fentanüüli

tarvitades ka narkojoobe, mida see tähendab. Ei ole eluliselt usutav, et tunnistaja ostaks üle

aasta Andrei Golovatšjovilt lihtsalt „jahu“, mis joovet ei tekita. Ka kohtupraktika kohaselt on

leitud, et tarvitaja mõttes oli tegemist joovet tekitava narkootilise aine või aine seguga,

kinnitab kasvõi asjaolu, et süüdistatav müüs tunnistajale narkootilist ainet üle 70 korra (vt

RKKKo nr 3-1-1-121-06, p 13). Seega on üheselt tuvastatud, et aine mida tunnistaja Andrei

Golovatšjovilt ostis, oli narkootiline aine fentanüül.

9.5 Pangaülekannetega tasumine narkootikumide eest on tänapäeval sama tavaline kui

sularahas tasumine. Tõsi on see, et vähem tehakse seda enda isiklikule kontole, kuid

tavaliseks saab lugeda seda, et tehakse teiste isikute kontole või välisriigi kontodele.

Süüdistatav ega tema kaitsja ei kontrollinud kohtuistungil tunnistajale küsimusi esitades ega

muude tõenditega fakti, kas lähedal oli mingi pangaautomaat või mida üldse tähendab

tunnistaja jaoks sõna „lähedal“. Samuti ei saa väita, et see oli tema lähedal või liikumise teel,

kui puuduvad igasugused tõendid selle kohta, kus kohas ta liikus just sel päeval kui ta Andrei

Golovatšjovilt narkootilisi aineid omandas jms. Seega kaitsja ja süüdistatava väited

apellatsioonis selle kohta, et pangaautomaat oli lähedal jms, on põhjendamata ja tõendamata.

9.6 Nõustuda ei saa ka kaitsjaga selles, et maksmisel ei kasutatud konspireerivaid võtteid.

Nimelt lasi süüdistatav raha kanda oma ema abikaasa arvele, mis on juba piisav, et öelda, et

kasutati ka konspireerimist. Keegi ei vaidlusta seda, et X tegi ülekanded W kontole just

süüdistatava jaoks. Kaitsja apellatsioonis on kirjutatud, et tunnistajad selgitasid kohtuistungil,

et selle abi eest, mida Andrei Golovatšjov väidetavalt osutas, jäeti mingi osa rahast n-ö temale

tasuks, seega ei saa ülekantud summade suurusest teha mingisuguseid tõsikindlaid järeldusi.

Prokuratuur märgib, et tunnistaja X ei ole selliseid ütlusi andnud. Seda väitis tunnistaja Y,

kuid temale narkootiliste ainete müümises ei ole Andrei Golovatšjovile süüdistust esitatud.

9.7 Prokuratuur leiab, et maakohus on veenvalt põhistanud, miks on nitaseenide käitlemine

toime pandud tahtlikult. Prokuratuur leiab, et nii otsesed kui ka kaudsed tõendid kogumis

annavad aluse jõuda seisukohale, et süüdistatav vedas nitaseene sisse Läti Vabariigist, mitte ei

võtnud endaga kaasa suvalist pakki kusagilt Pärnu lähistelt. Samuti oli ta teadlik aine liigist ja

kogusest. Maakohtu põhjendused on selles osas veenvad. Samuti jääb prokuratuur selles osas

ka enda seisukohtade juurde, mis on välja toodud süüdistuskõnes.

9.8 Prokuratuur leiab, et maakohtu otsus on karistuse osas seaduslik ning alus tühistamiseks

puudub. Ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et ei ole tuvastatud asjaolusid, mille põhjal saab

hinnata süüdistatava konkreetset tegevust narkokuriteo toimepanemisel keskmisest

ohtlikumaks ja suurema süüga teoks. Arvestades, et vastutus KarS § 184 järgi algab n-ö 10

joobest, kuid süüdistatav käitles ainet, mis on Eestis sisuliselt kõige ohtlikum narkootiline

aine ja millest võis saada narkojoobe 153 604 kuni 614 416 inimest, on tegemist väga suure

süüga. Ühtegi kergendavat asjaolu ei esine.

9.9 Karistuse vähendamiseks ei anna alust ka kaitsja väljatoodud asjaolud. Arvestada tuleb, et

narkootilist ainet on hakanud Andrei Golovatšjov müüma 2023. a kevadel ja tegi seda

sisuliselt kuni kinnipidamiseni nitaseenide käitlemise eest. Seega käitles ta narkootilisi aineid

üle aasta. Tegemist ei olnud ühekordse eksimusega. Nitaseenide sissevedu oli ka põhjalikult

läbi mõeldud, mida näitab asjaolu, et kaasa võeti selleks spetsiaalne telefon ja number ning

enda telefon jäeti koju. Omandatud nitaseenide koguse ja varasema narkootilise aine müügi

fakti olemasolu põhjal saab teha tõsikindla järelduse, et nitaseenid omandati edasimüügi

eesmärgil, mis aga omakorda muudab süüdistatava süü raskemaks. Samuti ei saa nõustuda, et

puudus rahvusvaheline mõõde. Nimelt kriminaalasjas on tuvastatud, et narkootilist ainet käis

süüdistatav toomas Läti Vabariigist. Seega ka muud kuriteoasjaolud annavad aluse mõista

süüdistatavale keskmisest raskema karistuse.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

10. Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellantide

apellatsioonides toodud väidetega ning prokuröri seisukohtadega, asub alljärgnevale

seisukohale.

10.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha prokuratuuri apellatsioonile, sest prokuratuur on

leidnud, et tegemist on maakohtu poolt kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumisega KrMS

§ 339 lg 1 p 8 mõttes, mille tuvastamisel ringkonnakohtu poolt ei ole võimalik uue otsuse

tegemine tulenevalt KrMS § 341 lg 2. Antud juhul on abiprokuröri taotlus uue otsuse

tegemiseks vastuolus apellatsiooniga, milles viidatud KrMS § 339 lg 1 p 8 nimetatud

rikkumisele.

10.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium on KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise mõnevõrra sarnases

olukorras (vt RKKKm nr 1-17-11182, p 29) selgitanud, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste

mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse

põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt

ebaõige järeldus. Teisiti öeldes tuleb KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaldamine kõne alla vaid siis, kui

kohtuotsuse resolutiiv- ja põhiosa vasturääkivus puudutab vahetult KrMS §-s 62 sätestatud

tõendamiseseme asjaolu ja selle põhjal tehtud järeldust. See peab kätkema olulist ebaselgust,

mille puhul pole võimalik aru saada, millise otsustuseni kohus jõudnud on (nt kui isik

mõistetakse otsuse resolutiivosas süüdi kuriteo eest, mille puhul on põhiosas leitud, et süü

pole tõendatud). Kolleegium sellist vastuolu ei tuvastanud, sest apellatsioonis märgitud

väidetav vastuolu puudutab üksnes sundraha, mitte tõendamiseseme asjaolu. Seega ei ole alust

jaatada kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes.

10.3 Apellant viitab iseenesest õigesti, et maakohus märkis põhiosas, et KrMS § 180 lg 1

alusel tuleb süüdistatavalt välja mõista riigituludesse 2215 eurot süüdimõistva otsusega

kaasnev sundraha esimese astme kuriteo toimepanemise eest, aga resolutiivosas märkis

maakohus, et KrMS § 180 lg 1 alusel tuleb süüdistatavalt välja mõista sundraha riigituludesse

vähendatud summas 2000 eurot. Esmapilgul võib tõesti nõustuda prokuratuuriga, et maakohtu

otsuse resolutiiv- ja põhiosa sisaldab justkui vastuolu, kuid kolleegium asub seisukohale, et

maakohtu otsuses märgitu ei ole käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena ka KrMS § 339

lg 2 mõttes.

11. Prokuratuuriga tuleb nõustuda, et KrMS § 179 ei sätesta võimalust sundraha vähendada.

Sundraha vähendamine on võimalik üksnes kiirmenetluses kohtuotsust tehes KrMS § 2565 lg

2 alusel. Kuigi maakohtu argumendid sundraha vähendamisel on ebaõnnestunud ja

asjakohatud, on tegelikkuses maakohus sundraha osas kohaldanud KrMS § 180 lg 3 ehk

sisuliselt jätnud osa sundraha suurusest riigi kanda, mida iseenesest võimaldab KrMS § 180 lg

3. Selline osa sundraha suurusest riigi kanda jätmine on tegelikkuses kooskõlas ka

kohtupraktikaga (vt mõnevõrra teistel asjaoludel RKKKo nr 3-1-1-81-15, p 10.2).

11.1 Maakohtu poolt on õigesti kajastatud põhiosas sundraha reaalväärtus ehk 2,5 palga

alammäär, kuid resolutiivosas on kajastatud juba sundaraha suuruses, millest osa on jäetud

riigi kanda. Kolleegium asub seisukohale, et tegelikkuses on maakohus vähendanud sundraha

suurust KrMS § 180 lg 3 kaalutlustel ning hoolimata maakohtu ebaõnnestunud ja

arusaamatust põhjendusest puudub alus otsuse tühistamiseks välja mõistetava sundraha

suuruse osas.

12. Kaitsjaga tuleb nõustuda, et üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051

lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral -

käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse

kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste

meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite

hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava

põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise

tee.

12.1 Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatav ja tema kaitsja maakohtu poolt käsitletud

tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist.

Kolleegium ei nõustu apellatsioonide järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja

rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis

oma siseveendumuse järgi. Kaitsja ja süüdistatav taotlevad maakohtu poolt hinnatud tõendite

ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav ei ole

nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega, ei anna alust tuvastada, et

maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite

hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite

kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile

tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt

või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse

põhjenduste alusel (RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07).

12.2 Kolleegium leiab, et apellatsioonides toodud väidete pinnalt ei ole võimalik leida

veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonides korratakse

peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba

oma hinnangu andnud. Kolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega,

ei pea KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid täies mahus korrata,

vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.

13. Maakohus ei ole rajanud süüdimõistvat otsust elulisele usutavusele, vaid maakohus on

otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Kolleegium

ei tuvastanud tõendite hindamisel mingeid õiguslikke minetusi ning paljude muude tõendite

(ekspertiiside vms) puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu,

mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Seejuures tuleb hinnata tõendeid kogumis, mitte

eraldi nagu apellandid Leelo Viil ja süüdistatav on seda teinud, sest just tõendite kogumis

hindamise pinnalt on maakohus teinud tõsikindlad järeldused süüdistatava Andrei

Golovatšjovi süü tõendatuse kohta temale inkrimineeritud kuriteos.

13.1 Kaitsja viitab küll asjakohasele kohtupraktikale (vt RKKKo nr 3-1-1-68-09, p 8.5, 3-1-1-

121-06, p 13), kuid asub ekslikult seisukohale, et ei ole tuvastamist ega tõendamist leidnud

narkootilise aine annused, mida Andrei Golovatšjov tunnistajale Xle edasi andis, kui ka seda,

mitu korda sai antud dooside abil narkojoobe tunnistajale tekitada. Maakohus on kolleegiumi

hinnangul kõiki tõendamisreegleid järgides tuvastanud fentanüüli ebaseadusliku käitlemise

süüdistatava poolt koguses 90 doosi. Seega piisas narkootilise joobe tekitamiseks enam kui

kümnele inimesele. Maakohus on narkootilise aine fentanüüli suure koguse nõuetekohaselt ja

jälgitavalt tuvastatud ning apellatsioonis ei ole toodud argumente, mis maakohtu sellised

järeldused kummutaks.

13.2 Kaitsja viitab küll kohtupraktikale (vt RKKKo nr 3-1-1-52-07, 3-1-1-101-07, 3-1-1-67-

08, 3-1-1-68-09), kuid jätab taas tähelepanud kohtupraktika, mille kohaselt nõuet, mille järgi

peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud

aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena (vt RKKKo nr 3-1-1-95-16, p 22). Ka

kaitsja poolt osutatud lahendites on leitud, et kui tuvastatakse narkootilise aine müümine

tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine

kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab

narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-95-16, p 23). Märgitud lahendis

korratakse, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust

ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele

tuginevalt. Seda on maakohus teinud ning järginud kohtupraktikat.

14. Kaitsjaga ei saa nõustuda, et käsiloleval juhul on tõusetunud mõistlik kahtlus isiku

süüküsimuses ja need ei ole kõrvaldatud. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et tõendeid tuleb

hinnata kogumis. Hinnates tunnistajate X ja Y ütlusi kogumis saab kahtlusteta nõustuda

maakohtuga, et süüdistatava poolt antud aine tunnistajale oli fentanüül ning see tekitas ka

narkojoobe. Maakohtu otsusest nähtub üheselt, miks on usutavad tunnistajate X ja Y ütlused

selle kohta, et tegemist oli fentanüüliga (II kd, tl 63). Kuigi tunnistaja Y on andnud ütlusi, et

aine, mida ta soetas süüdistatavalt võis midagi fentanüüli taolist olla, on maakohus näidanud

ära selle, miks saab tunnistaja Y ütlustega koostoimes tunnistaja X ütlustega lugeda

tõendatuks, et tegemist oli fentanüüliga (vt II kd, tl 63-64) ning kolleegium nõustub maakohtu

põhjendustega.

14.1 Tunnistaja X on üheselt kinnitanud, et tarvitades süüdistatavalt ostetud fentanüüli, sai ta

ka joobe. Joobe saamist on kinnitanud ka tunnistaja Y. Tunnistaja Y märkis ka seda, et ühest

doosist sai ühekordse joobe, mõnele piisaks võib olla kümneks korraks, aga temale piisas

üheks joobeks (I kd, tl 197, II kd, tl 16). Ühtlasi on selge seegi, et kui tunnistaja X ei oleks

ainest joovet saanud, siis ei oleks tunnistaja süüdistatava poole enam pöördunud ja raha aine

eest maksnud. Kuivõrd tunnistaja X ostis ainet ka ühe doosi kaupa, saab tõsikindlat järeldada,

et sellest ühest doosist ka joove tekkis. Arvestades tunnistaja ütlusi, on maakohus õigesti

järeldanud, et ühte doosi saab võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega

ning selle maakohtu seisukohaga tuleb nõustuda. Seega kaitsja etteheide, et prokuratuur ja

maakohus ei ole välja selgitanud, kuidas tunnistaja saadud narkootilist ainet tarvitas, on

ainetu.

14.2 Kaitsja ei ole küll sõnaselgelt väljendanud apellatsioonis, et joobeseisund tuleks

tuvastada korrakaitseseaduses ettenähtud joobeseisundi mõistest, kuid kirjapandust võib saada

aru, et just seda kaitsja mõtleb. Kaitsja etteheide, et prokuratuur ega kohus ei ole üritanud

välja selgitada, kuidas see aine tunnistaja reaktsioone mõjutas ja kas see toime oli iseloomulik

ja piisavalt tugev selleks, et kvalifitseerida seda mõju narkojoobena, jääb tagajärjetuks.

Kohtupraktikas on asutud üheselt seisukohale, et põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate

vastavasisulisi ütlusi oleks tulnud analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi

mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt (vt RKKKo nr 3-1-1-95-16, p 29).

14.3 See, et osa raha on ülekantud narkootiliste ainete eest kinnitasid mõlemad tunnistajad.

Mõlemad tunnistajad kinnitasid ka seda, et ühe fentanüüli doosi hind oli 25 eurot. Tunnistaja

X andis ütlusi ka selle kohta, et kui ülekanne toimus suuremas summas, siis ostis rohkem kui

ühe doosi korraga. Kuivõrd mingeid muid tõendeid, mis tunnistajate ütlused kummutaksid

kaitsja ja süüdistatav esitanud ei ole, siis on tegemist pelgalt apellantide oletusega, et ei ole

usutav, et narkootilise aine eest tasuti pangaülekannetega ja süüdistatav kasutas teise isiku

pangakontot narkokuriteo toimepanemisel. Seda, et süüdistatav kasutas teise isiku

pangakontot on tõendamist leidnud tunnistajate W kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja

tunnistaja F kohtuistungil antud ütlustega ning selles puudub tegelikkuses ka vaidlus.

14.4 Kaitsja viitab elulisele usutavusele, kuid jätab tähelepanuta selle, et ehkki eluline

usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva

tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt RKKKo nr 3-1-1-72-13, p 14). Kohtuotsus saab

KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks

või üldtuntuks, mitte oletustele. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil

vahetult uuritud tõendite kogumile, mis kinnitab süüdistatava poolt fentanüüli müümist

tunnistajale Xle ning tunnistaja X poolt narkootiliste ainete eest tasumist pangakontole.

Kaitsja viitab apellatsioonis küll ka Yle, kuid jätab tähelepanuta, et Andrei Golovatšjovile ei

ole süüdistust esitatud Yle narkootiliste ainete müümises.

14.5 Kolleegium nõustub kokkuvõtvalt maakohtuga, et tõendamist on leidnud, et Andrei

Golovatšjov käitles 90 doosi fentanüüli süüdistuses märgitud perioodil ja vaieldamatult on

tuvastatud, et sellest kogusest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks enam kui kümnele

inimesele, sest tegemist ei olnud narkootilise aine käitlemisega kümne annuse või seda piiri

napilt ületava koguse käitlemisega.

14.6 Kaitsja leiab, et süüdistatava teod ei ole omavahel teatud ajalises ning ruumilises seoses

ning süüdistatava käitumine narkootilise aine müümisel Xle ei moodustada tervikut. Sisuliselt

leiab kaitsja, et süüdistuses märgitud üksikkorrad ei moodusta sellist tervikut, mis olid kaetud

ühtse tahtlusega ning ei ole täidetud jätkuva süüteo subjektiivne külg. Seega leiab kaitsja, et

tegemist on teomitmusega ehk korduvusega. Maakohus on tuvastatud kõik jätkuvat süütegu

iseloomustavad objektiivsed ja subjektiivsed tunnused süüdistatava käitumises (II kd, tl 66)

ning kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega. Tuvastatud faktilised asjaolud viitavas üheselt

sellele, et tegemist on n-ö narkodiileriga, kes süstemaatiliselt käitles narkootilist ainet

süüdistuses märgitud ajavahemikul.

15. Apellant Andrei Golovatšjov on esitatud apellatsioonis korranud enda esitatud versiooni

toimunust. Pelgalt enda versiooni kordamine apellatsioonis ei too kaasa maakohtu otsuse

tühistamist, sest mingeid uusi argumente ei ole esitatud ning maakohus on süüdistatava

ütlustele ja esitatud kaitseversioonile juba põhjaliku hinnangu andnud. Ühtlasi tuleb märkida

sedagi, et tunnistajad ei ole kinnitanud, et nad said süüdistatavalt Andrei Golovatšjovilt laenu,

nagu väidab apellant apellatsioonis. Mõlemad tunnistajad kinnitasid, et laenu andsid nemad

süüdistatavale, mitte vastupidi (I kd, tl 194-195, II kd, tl 16). Seega on sellised süüdistatava

väited ainetud ning tõendamata. Ka nähtub tunnistaja X ütlusest, et kui puudub võimalus

fentanüüli tarvitada, siis tarvitab metadooni ja kõik on korras, seega ei ole maakohtu järeldus

ebaõige, et narkomaan suudab pidada pausi, kui osaleb programmis ja saab metadooni.

16. Mis puutub kaitsja argumenti, et 3. juuli 2024 süüdistatavale inkrimineeritud kuriteos

metonitaseeni ja protonitaseeni käitlemises puudub subjektiivne koosseis isegi juhul kui

jaatada objektiivset koosseisu, siis seda väidet on maakohus käsitlenud (II kd, tl 69-70).

Kolleegiumi hinnangul on maakohtu argumendid asjakohased ja ammendavad ning

kolleegium ei pea neid vajalikuks üle korrata.

16.1 Kaitsja jätab taas tähelepanuta selle, et maakohus pidas ka selle kuriteo osas süüdistatava

ütlusi ebausaldusväärseks. Maakohus märkis, et süüdistatavat ei saa usaldada, sest tema

ütlused olid vastuolulised teiste tõenditega (vt II kd, tl 69). Maakohus viitas ka tõenditele,

mis süüdistatava väited üheselt kummutavad. Maakohtu otsuse põhiosas viidatud ja

analüüsitud tõendid kummutavad üheselt süüdistava kaitseversiooni ning kolleegium nõustub

sellega. Vähetähtis ei ole seegi, et pakend, milles oli valge narkootiline aine oli läbipaistev (I

kd, tl 32-34), siis on üheselt mõistetav ka see, et süüdistatavale oli arusaadav, et tegemist on

narkootilise ainega. Ei ole võimalik kuidagi jaatada kaitseversiooni, et süüdistatav ei teadnud

või tal polnud põhjust arvata, et pakis on narkootiline aine. Seega peab kolleegium otsituks

kaitsja väidet, et süüdistatav ei omanud sügavaid teadmisi narkootilisest ainetest.

16.2 Mingeid sisulisi argumente kaitsja esile ei too, mis kummutaksid maakohtu järelduse, et

süüdistatav on pannud teo toime kavatsetult. Seega selline kaitseväide, mis on sisutühi, jääb

tagajärjetuks. Tahtluse olemasoluks peab isik teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et

käitleb narkootilist ainet. Kokkuvõtvalt tuleb kolleegiumil märkida, et kohtupraktika kohaselt

ei piisa süüdistusversiooni ümberlükkamiseks paljasõnaliste kritiseerivate argumentide

esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Kui kaitsja leiab, et

prokuratuuri tõendid ei kajasta mingit asjaolu õigesti, peab ta enda väidete kinnituseks

esitama oma tõendeid (vt nt RKKKo nr 1-18-2232, p 66). Enamjaolt on kaitsja esitanud

paljasõnalisi kritiseerivaid argumente ning need ei lükka tegelikkuses süüdistusversiooni

ümber.

16.3 Süüdistatav kordab pelgalt enda versiooni apellatsioonis, kuid kolleegium märkis juba

eelnevalt, et enda versiooni kordamine apellatsioonis ei too kaasa maakohtu otsuse

tühistamist, sest mingeid uusi argumente ei ole esitatud ning maakohus on süüdistatava

ütlustele ja esitatud kaitseversioonile juba põhjaliku hinnangu andnud. Maakohus ei ole

asunud seisukohale, et autost leitud ained oleksid ühest partiist, seega ei ole oluline

süüdistatava väide, et prokuratuur on leidnud, et tegemist on ühe partiiga. Mingeid muid

tõsiselt võetavaid argumente apellatsioonis esitatud ei ole.

17. Süüdistatav ja kaitsja nõuavad sisuliselt seda, et maakohtu otsus peaks olema motiveeritud

selliselt, et seal olevatele kohtu järeldustele puuduks võimalus esitada vastuväiteid ning otsus

oleks ümberlükkamatu. Maakohtu otsus ei tugine oletustele, vaid on kooskõlas üldiste

loogikareeglite ning ka kriminoloogiliste seaduspäradega ning maakohtu poolt on jälgitavalt

esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks

olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just

sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendikogumist. Selline maakohtu otsus on

kooskõlas kohtupraktikaga (vt RKKKo nr 1-20-1301, p 20).

18. Kaitsja apellatsioonis taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja

KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud

kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses

kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on

silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab

kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata

kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise

aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki

kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees

peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga.

Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas

kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust

puudutavast põhjendatud kahtlusest.

18.1 Võttes arvesse kõike eeltoodut, leiab kolleegium, et süüdistatava käitumine on õigesti

kvalifitseeritud KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning kuna kolleegium nõustus maakohtuga, siis ei

ole võimalik süüdistatavat õigeks mõista temale inkrimineeritud kuriteos.

19. Karistusega seonduvalt peab kolleegium esmalt vajalikuks märkida, et süüdistatavale

mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme

kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui

tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti seadust.

Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava

süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse

konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11,

nr 3-1-1-52-13, p 19).

19.1 Kaitsja asub seisukohale, et süüdistatavale mõistetud karistus on liiga range.

KarS § 184 lg 2 p 2 sanktsiooni keskmine määr on 9 aastat vangistust. Maakohus ei ole

karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt

põhjendanud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus on mõistnud

süüdistatavale vangistuse 11 aastat, mis ületab sanktsiooni keskmäära. Nii on maakohus

arvestanud karistust kergendavate asjaolude puudumist ning karistust raskendavat asjaolu, s.o

omakasu motiiv, süüdlast iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid

eesmärke. Maakohus on aluseks võtnud sanktsiooni keskmise määra, mida siis vastavalt

süüdistatava süüle suurendanud ja korrigeerinud preventsioone silmas pidades. Kolleegium

nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsioonide väidete osas peab vajalikuks

märkida vaid järgmist.

19.2 Antud kvalifikatsiooni, s.o KarS § 184 puhul, tuleb silmas pidada, et narkootilise aine

käitlemise korral on oluline, millises konkreetses koguses narkootilist ainet käideldakse.

Käsiloleval juhul on tuvastatud, et Andrei Golovatšjov käitles narkootilisi aineid koguses, mis

ületas suure koguse miinimummäära KarS § 184 mõttes vähemalt pea mitmekümne tuhande

(15360) kordselt, mistõttu nõustub kolleegium maakohtuga, et Andrei Golovatšjovi süü on

keskmisest oluliselt suurem, sest teo potentsiaalne ülim ohtlikkus rahvatervisele on ilmselge.

Kolleegiumil tuleb märkida sedagi, et narkojoobe tekitamine vähemalt 153604 inimesele on

kohtupraktikas selline kogus, mille pinnalt jaatada teo ülimat ohtlikkust rahvatervisele.

19.3 Maakohus arvestas konkreetse teo avaldumisvormi ja ohtlikkust, arvestades narkootiliste

ainete liiki (fentanüül, metonitaseen, ja protonitaseen). Ka ainete liik ja nende potentsiaalne

kahju rahvatervisele mõjutab süü suurust (RKKKo nr 1-20-1108, p 17-18). Oluline on seega,

et süüdistatav käitles narkootilisi aineid, mis on tugevatoimelised ning nende ainete

sõltuvuspotentsiaal ja tarvitamisega kaasnev tervisekahju (fentanüül, metonitaseen, ja

protonitaseen) on väga suur. Seejuures ei vähenda süüdistatava süüd asjaolu, et aine ei

jõudnud ringlusesse, sest see ei olenenud süüdistatava tahtest.

19.4 Ainetu on kaitsja argument, et käsiloleval juhul puudub narkokuriteol rahvusvaheline

mõõde. Ka varasemas kohtupraktikas on leitud, et 1468 grammi puhta kokaiini toomine

Leedu Vabariigist Eestisse omab nn rahvusvahelist mõõdet (vt nt RKKKo nr 1-18-2232, p

72). Käsiloleval juhul tõi süüdistatav narkootilised ained Eestisse Läti Vabariigist. Seega

selline kaitsja väide ei vähenda süüdistatava süüd.

19.5 Maakohus ei ole jätnud tähelepanuta asjaolu, et süüdistataval ei ole kehtivaid karistusi.

Kaitsja ei ole põhjendanud, miks tuleks apellatsioonis toodud asjaolu (kehtivate karistuste

puudumist) korduvalt lugeda karistusmäära vähendavaks asjaoluks. Küll aga nõustub

kolleegium maakohtuga, et esineb karistust raskendav asjaolu omakasu KarS § 58 p 1 alt 1

mõttes. Seejuures ei ole oluline omakasu motiivi arvestamisel, kas ainelise kasu saamine ka

tegelikkuses realiseerus metonitaseeni ja protonitaseeni osas.

19.6 Maakohus on asjakohaselt võtnud arvesse sedagi, et süüdistatav Andrei Golovatšjov on

isikuks, kelle arhiveeritud karistusandmeid saab uue karistuse mõistmisel arvestada, sest neil

on relevantne seos ning need andmed on olulised eripreventiivses mõttes.

19.7 Selge on ka see, et ainuüksi üldpreventiivsetel kaalutlustel ei saa mõista isikule

rangeimat karistust. Märkimist väärib aga see, et süüdistatavat süüdistatakse korduvas

narkootilise aine ebaseadusliku käitlemises. Seega saab isiku poolt korduvast nõuete

rikkumisest (faktiline retsidiiv) üheselt järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis

muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib

ühtlasi ohu vältimiseks rangema karistuse kohaldamise.

19.8 Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid ning neid ei ole

märgitud ka apellatsioonis, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale kuriteo eest karistus

sanktsiooni keskmises määras või alla sanktsiooni keskmist määra. Kaitsja ei ole

apellatsioonis viidanud mingitele erilistele asjaoludele, mis oleks seotud isikuga või süüteo

toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks.

Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõiki olulisi

asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra, juba arvesse võtnud ning karistusmäära

vähendamiseks alused puuduvad.

20. Apellatsioonis ei ole konfiskeerimist puudutavas osas mingeid argumente esitatud, kuid

ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et ka konfiskeerimise kohaldamise osas kolleegium

rikkumisi ei tuvastanud.

21. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

Apellatsioonimenetluse kulu on Andrei Golovatšjovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi

õigusabi kulu. Andrei Golovatšjov kaitsja Leelo Viil esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal

kohtuotsuse analüüsiks ja nõustamiseks Tallinna Vanglas 90 minutit ja apellatsiooni

koostamiseks 210 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 360 eurot, millele lisandub

käibemaks. Ringkonnakohus peab taotlust põhjendatuks. Kuivõrd alates 1. juulist 2025 on

käibemaksumäär 22% asemel 24%, lisandub kaitsja taotletavale tasule käibemaks summas

86,40 eurot, seega määrab ringkonnakohus Vanalinna Advokaadibüroole tasu ja kulude

suurusena kindlaks 446,40 eurot.

21.1 KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1

punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on

apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Andrei

Golovatšjovi suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis

jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.

22. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium

Pärnu Maakohtu 8. mai 2025. a otsuse muutmata. Prokuratuuri, kaitsja ja süüdistatava

apellatsioonid jäävad rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/