1-24-6559/77 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-24-6559

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. august 2025, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-24-6559

Kohtukoosseis

Andres Parmas, Markus Kärner ja Inna Ombler

Kriminaalasi

Kriminaalasi Risto Printsi süüdistuses KarS § 199 lg 2

p-de 7 ja 9 ja § 121 lg 2 p 3 järgi; ning Ülari Printsi

süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 ja § 121 lg 1

järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 10. aprilli 2025. a otsus, üldmenetlus

Apellant

Risto Printsi kaitsja apellatsioon

Prokurör

Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike

Lugna

Süüdistatav, kelle osas on

maakohtu otsus vaidlustatud

Risto Prints (ik: 39706034233); Elukoht: XXX; varem

kriminaalkorras karistatud 21. mai 2020. a Pärnu

Maakohtu otsusega KarS § 121 lg 1 järgi 6 kuu

vangistusega, 1 aasta ja 6 kuulise katseajaga

Kaitsja

Vandeadvokaat Kaire Hänilene

RESOLUTSIOON

Jätta Pärnu Maakohtu 10. aprilli 2025. a kohtuotsus muutmata ja jätta kaitsja

apellatsioon rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Risto Printsile esitati süüdistus KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi selles, et

süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna pani ta nii üksi kui ka grupis koos teiste

isikutega toime rea vargusi Pärnu linna Vändra alevi erinevatest kaubandusettevõtetest. Osa

vargustest jäi toimepanija(te) tahtest olenemata lõpule viimata, sest turvatöötajad sekkusid.

Samuti esitati R. Printsile süüdistus KarS § 121 lg 2 p 3 järgi selles, et varasema

kohtuotsusega talle KarS § 121 lg 1 järgi mõistetud karistuse järgi kulgeval katseajal tungis ta

27. mail 2023 grupis koos teiste isikutega kallale T.Cle. R. Prints koos kaastoimepanijatega

lõi T.C korduvalt jalgadega ja rusikatega näo-, pea- ja kehapiirkonda, põhjustades

kannatanule füüsilist valu ning lahtised haavad näo- ja peapiirkonnas, hematoomi vasaku

külje piirkonnas, marrastused paremal küünarvarrel.

2. Pärnu Maakohtu 10. aprilli 2025. a üldmenetluses tehtud otsusega tunnistati Risto

Prints süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi ning teda karistati ühe aasta ja kuue kuu

vangistusega. R. Prints tunnistati süüdi ka KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning teda karistati seitsme

kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti R. Printsile liitkaristuseks kaks aastat

vangistust, mille hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg. Mõistetud karistus jäeti KarS § 74

lg-te 1 ja 3 alusel kahe aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

Sama otsusega tunnistati KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi süüdi veel Ülari Prints. Süüdistuses

KarS § 121 lg 1 järgi mõisteti Ü. Prints õigeks. Tema osas ei ole aga maakohtu otsust

vaidlustatud. Otsust ei ole vaidlustatud ka R. Printsi süüditunnistamises ning karistamises

KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi. Maakohus rahuldas vaidlustatud otsusega

kaubandusettevõtete tsiviilhagid. Samuti rahuldas maakohus osaliselt T.C tsiviilhagi, mõistes

R. Printsilt tema kasuks välja varalise kahju hüvitamiseks 450 eurot ja mittevaralise kahju

hüvitamiseks 300 eurot, see on kokku 750 eurot. Maakohus mõistis R. Printsilt

menetluskuluna riigi tuludesse ositi kaheteist kuu jooksul välja kaitsjale riigi õigusabi korras

makstud tasu ja kulud kokku 2389,02 eurot ning sundraha 1329 eurot. Samuti mõistis

maakohus R. Printsilt Y.B.R kasuks valitud esindaja mõistliku suurusega tasu 262,5 eurot ja

R. Printsilt solidaarselt koos Ü. Printsiga 525 eurot. Veel lahendas maakohus asitõenditega

seonduvad küsimused.

3.1.

Maakohus leidis, et R. Printsile etteheidetavad vargused on tõendamist leidnud

turvakaamera salvestisi kajastavate asitõendite vaatlusprotokollide, kaupluste

kuriteoavalduste, samuti aga süüdistatava enda ütluste ja kohati ka tunnistajate ütluste põhjal.

R. Prints on arutluse all olevaid toidu- ja ehituskaupluste varguste katseid või vargusi pannud

toime kokku 18 korral ning seega süstemaatiliselt. Teod on omavahel kahtlemata seotud, kuna

varastamine oli muutunud kohtu hinnangul R. Printsi elustiiliks ja väljendab tema harjumusi.

Maakohus tuvastas, et R. Prints pani vargused toime kavatsetusega.

3.2.

Süüdistuse kohta T.Cle kallale tungimises ja tema suhtes vägivalla tarvitamises märkis

maakohus alljärgnevat.

3.2.1. Esmalt osutas maakohus sellele, et kannatanu ja süüdistatavate versioon sündmustest

lahkneb märkimisväärselt. Tunnistajana üle kuulatud kannatanu abikaasa Q ütlused jättis

maakohus ebausaldusväärsetena kõrvale.

3.2.2. Maakohus tuvastas, et R. Prints, Ü. Prints ja W soovisid siseneda kortermajja, milles

kannatanu ja tema abikaasa elavad. Kuivõrd kannatanut häirisid temaga samas trepikojas

asuvas korteris 4 toimuvad joomingud, soovis ta külalised ära ajada, kuid see viis esmalt

sõnalise konflikti ja solvanguteni kannatanu ning tema abikaasa aadressil.

3.2.3. Edasiselt püüdis T.C takistada R. Printsi majja sisenemast ja tõukas teda sel otstarbel.

Tõukamise järgselt kujunes füüsiline konflikt, mille raames lõi R. Prints T.C vähemalt kahel

korral rusikaga näkku, põhjustades talle tervisekahjustustena õmblemist vajavad lahtised

lõikehaavad kulmul ja lõual, samuti hematoomi paremal küljel ja marrastuse küünarvarrel.

3.2.4. Maakohtu hinnangul pani R. Prints vägivallateo toime otsese tahtlusega, sest ta sai

kannatanut kahel korral rusikaga näkku lüües aru, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu

ja möönis seda. Ka tagajärje osas tegutses süüdistatav otsese tahtlusega, sest näopiirkonda

korduvalt lüües teadis süüdistatav, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaoluna

tervisekahjustuse tekitamise, millega möönis tagajärje saabumist. Veelgi enam, nähes, et T.C

kulmuhaavast hakkas tulema väga palju verd, sai süüdistatav aru, et järgmise löögiga näkku

võib ta kannatanu olukorda veelgi ulatuslikumalt kahjustada. Kohus leiab, et R. Prints ei

täitnud ka end kaitstes liigse kahju vältimise nõuet. Selliselt ületas R. Prints hädakaitse piire,

sest ta põhjustas kannatanule otsese tahtlusega liigset kahju.

3.2.5. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga, et R. Prints käitumise õigusvastasuse T.C lüües

välistab hädakaitse. Maakohus osutas, et vastastikuse konflikti korral tuleb sündmustikku

käsitleda tervikuna. Arutataval juhul sai konflikt alguse sellest, et kannatanute rahu pidevalt

häirivate joomingute tõttu ei soovinud nad lubada süüdistatavaid, mistõttu arenes sõnaline

konflikt ja R. Prints solvas nii kannatanut kui ka tema abikaasat ja sikutas kannatanut särgist,

kui see püüdis takistada teda majja sisenemast. Alles sellise käitumise järel tõukas kannatanu

R. Printsi nii, et see kukkus.

3.2.6. Seega reageeris kannatanu T.C süüdistatava R. Printsi õigusvastasele käitumisele ja

tegutses ise hädakaitseseisundis. Maakohus osutas, et hädakaitseseisundi tekkimise aluseks

võib olla muu hulgas selline rünne, mis ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, kuid ohustab või

kahjustab individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks

ründeks KarS § 28 lg 1 mõistes (nt teise inimese solvamine). Tähtis on, et ründaja tegu oleks

sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena. Võttes arvesse kannatanul oli vahetult sellel

hetkel ka tõsiselt võetav põhjus arvata, et R. Prints ei pruugi piirduda ainult särgist

rebimisega, vaid võib talle veel midagi halba teha, oli praegusel juhul põhjust T.Cl tunda

arvata, et esineb jätkuv vahetu oht tema õigushüvede täiendavaks kahjustamiseks.

3.2.7. Maakohtu hinnangul provotseeris R. Prints T.C ennast ründama. Ehkki R. Printsil

tekkis sellise ründe puhul hädakaitseseisund, oli tema õigushädakaitsele nimetatud süülise

provokatsiooni tõttu piiratud. R. Printsil olnuks esialgu õigus konfliktsituatsioonist taanduda

või selle võimatuse korral piirduda passiivse kaitsega, hoidudes ründaja sihilikust

kahjustamisest. Alles siis, kui niisugune taktika oleks osutunud ebapiisavaks, olnuks R.

Printsil õigus kasutada nn aktiivset kaitset, kuid isegi siis ainult selliste kaitsevahenditega, mis

mitte ei lõpeta rünnet otsekohe, vaid vähendavad sellega tekitatavat kahju. Maakohus osutas

veel, et süüdistatav ei olnud ka mingil viisil väljapääsmatus olukorras, sest temaga koos

viibisid tema vend ja sõber, mistõttu oli tal piisavalt võimalusi, vältimaks sündmuste

eskaleerumist ja eemalduda tekkinud olukorrast, sest kindlasti ei tohtinud R. Prints kannatanut

lüüa, kui jõudude arvuline tasakaal oli selgelt süüdistatava kasuks. Kokkuvõttes ei tuvastanud

maakohus, et R. Printsi teo õigusvastasus olnuks välistatud või et esineks tema süüd

välistavaid asjaolusid.

3.3.

R. Printsile karistust mõistes märkis maakohus, et tegemist on varem kriminaalkorras

karistatud isikuga. Tema süüd raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud, lugedes aga

süüd kergendavaks asjaoluks varguste kahetsemist ja vargustes kannatanute tsiviilhagide

omaksvõttu. Maakohus arvestas, et R. Prints pani toime märkimisväärselt palju vargusi,

mistõttu ei ole tema puhul põhjendatud rahalise karistuse kohaldamine, kuid kuna vargustega

tekitatud kahju ei ole suur, vastab kuriteo raskusele vangistus sanktsiooniraami esimeses

kolmandikus. R. Printsile KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõistetava karistuse kohta märkis

maakohus, et kuriteo tulemusena sai kannatanutervisekahjustuse. Sarnase teo on R. Prints küll

juba ka varem toime pannud, kuid seekordne kuritegu järgnes reaktsioonina kannatanu enda

tegevusele, mida kohus karistuse raskuse puhul arvesse võttis ja leidis, et eesmärke täidab alla

sanktsiooni keskmist määra jääv karistus. Liitkaristusena pidas maakohus põhjendatuks

üksikkaristuste osalist liitmist.

3.4.

Kannatanu T.C on esitanud tsiviilhagi kokku 3568,74 eurot, mis koosneb varalisest

kahjust 568,74 eurot ja mittevarakusest kahjust 3000 eurot. Varalise kahjuna märkis

kannatanu 450 eurot talle veel hüvitamata hambaproteeside maksumuse eest, mida maakohus

pidas põhjendatuks. Maakohus käsitas T.C kogetud mittevaralise kahjuna füüsilist ja hingelist

valu ning üleelamisi, märkides, et selline kahju võib kannatanule tekkida igasugusest valu

põhjustavast kehalisest väärkohtlemisest. Arutataval juhul on süüdistatava tegu kannatanut

oluliselt mõjutanud, sest ta sai tervisekahjustusena näkku õmblemist vajanud lõikehaavad,

mistõttu pidi viibima haiguslehel ja tarvitama valuvaigisteid. Samas arvestas maakohus

kannatanu enda käitumist, nimelt seda, et T.C osales ise kahju tekkimises, kui reageeris

süüdistatava käitumisele jõu kasutamisega. Seetõttu vähendas maakohus väljamõistetavat

kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule R. Printsi

kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist R. Printsi süüdi tunnistamises KarS § 121 lg 2

p 3 järgi ning talle liitkaristuse mõistmise osas. Kaitsja taotleb R. Printsi õigeksmõistmist talle

KarS § 121 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuses, R. Printsile kohtuotsusega määratud katseaja

lühendamist ja T.C tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist.

4.1.

Kaitsja hinnangul on R. Prints erinevalt T.Cst andnud asjas läbivalt usaldusväärseid ja

vastuoludeta ütlusi, mistõttu on maakohus põhjendamatult tuginenud T.C ütlustele selle kohta,

nagu oleks R. Prints teda särgist haaranud ja sellega füüsilise konflikti algatanud. Kaitsja

palub T.C sellekohased ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale jätta.

4.2.

Samuti ei nõustu kaitsja maakohtu hinnanguga, nagu oleks R. Prints provotseerinud

enda käitumisega T.C, põhjustades T.Cle hädakaitseseisundi. Kaitsja osutab, et väidetav

solvang, mida maakohus käsitas provokatsioonina, leidis aset varem ja teises asukohas kui

hiljem toimunud vägivalla kasutamine. Solvangutega seonduv olukord lahendati koheselt.

4.3.

Kaitsja hinnangul näitab asjaolu, et T.C võttis endal prillid eest, et ta valmistus

füüsiliselt takistama R. Printsi majja sisenemast. Soov külastada kortermaja elanikku ei ole

õigusvastane ega sotsiaalselt hukkamõistetav, mistõttu ei saa R. Printsi puhul rääkida süülisest

hädakaitse provokatsioonist. Füüsilist konflikti alustas just T.C ise, kes tõukas majja siseneda

püüdnud R. Printsi nii, et see kukkus. Seejärel lõi T.C maas lamavat R. Printsi paaril korral

jalaga, sundides R. Printsi taanduma oma kaaslaste juurde, et abi saada. T.C järgnes talle. T.C

tahtis R. Printsi uuesti lüüa, kuid R. Printsil õnnestus löök blokeerida ja lüüa parema käega

T.C vastu. See löök tabas T.C kulmu, kust hakkas ohtralt verd tulema. Vaatamata sellele tahtis

T.C jätkata R. Printsi ründamist. R. Prints kutsus sõpru appi ja tegi veel teise löögi, mis võis

tabada T.C näo piirkonda, aga võib-olla päris hästi ei tabanud. Seejärel takistasid Ü. Prints ja

W T.C, et ta ei saaks enam R. Printsi rünnata.

4.4.

Kaitsja hinnangul on oluline see, et R. Prints on ise vasakukäeline, aga ta lõi T.C

parema käega, kuna tema vasak käsi oli kukkumisel viga saanud. Teise löögi tegi R. Prints

seetõttu, et esimene löök ei lõpetanud T.C rünnet. Seega ei tekitanud R. Prints kannatanule ka

liigset kahju, sest ta tegutses hädakaitse seaduslikes raamides ja kooskõlas kohtupraktikaga.

4.5.

Juhul, kui ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu kohtuotsuse ja mõistab R.

Printsi õigeks talle KarS § 121 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuses, tuleb lühendada ka talle

kohaldatud katseaja pikkust. Kuna väheneb kuritegude hulk, mille toimepanemises R. Prints

süüdi tunnistatakse, piisab lühemast katseajast, veendumaks tema edaspidises

seaduskuulekuses.

5. Prokuratuur esitas apellatsioonivastuse, milles palub kaitsja apellatsiooni rahuldamata

jätta ning leiab, et puuduvad alused maakohtu otsuse tühistamiseks. Prokuratuuri hinnangul

on maakohus piisava põhjalikkusega analüüsinud tõendeid ja on jälgitav, kuidas ta on jõudnud

järeldusele R. Printsi süüs. Kohus on asjakohaselt tuvastanud, et R. Prints on T.Cle otsese

tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitanud. Konflikt T.C ja R. Printsi vahel sai alguse sellest, et

T.C ning tema abikaasa ei soovinud lasta R. Printsi ega tema kaaslasi majja, kuna korteris 4

toimusid pidevad joomingud. R. Printsi, Ü. Printsi ning W seltskond solvas T.C abikaasat.

Solvamist ning kannatanu särgist sikutamist saab lugeda R. Printsi poolseks provokatiivseks

käitumiseks, mis on sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena ning seetõttu oli tema

hädakaitseõigus piiratud. T.C lõi R. Printsi, kuna tal oli alust arvata, et R. Prints temavastast

rünnakut jätkab. R. Prints tekitas end T.C vastu kaitstes talle liigset kahju. Apellandi väidetut,

et soovi külastada kortermaja elanikku ei saa pidada õigusvastaseks ega sotsiaalselt

hukkamõistetavaks, pidas prokuratuur küll iseenesest õigeks, kuid osutas, et sotsiaalselt

hukkamõistetav on võõras kohas seal elava naisterahva solvamine ja joomingule minekut

takistava isiku särgist sikutamine.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium, olles tutvunud maakohtu vaidlustatud otsuse, apellatsiooni ja

prokuröri seisukohaga, asub seisukohale, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Apellatsioonis esitatud väited ei anna alust otsust tühistada ning apellatsioon tuleb seetõttu

jätta rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab kolleegium alljärgnevalt.

7. Kaitsja hinnangul ei oleks maakohus tohtinud tugineda mingiski osas kannatanu T.C

ütlustele, sest need olid valdavas osas vastuolulised ja tulnuks tervikuna ebausaldusväärsetena

kõrvale jätta. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

7.1.

Maakohtu otsuses on üksikasjalikult analüüsitud nii süüdistatava R. Printsi, tunnistaja

Q kui ka kannatanu T.C ütlusi ja maakohus on selle analüüsi põhjal tõepoolest tuvastanud, et

esiteks on need ütlused omavahel vastuolus, teiseks, et tunnistaja Q ei tajunud vägivalla

kasutamist vahetult, sest suhtles otsustavatel hetkedel häirekeskusega, kutsumaks välja

politseid. Samuti tuvastas maakohus, et T.C ütlused ei ole kooskõlas tuvastatud asjaoludega

ses osas, mis puudutab tema peksmiseni viinud sündmuste vahetut algust kortermaja välisukse

juures.

7.2.

Kui kaitsja arvates on R. Prints andnud ses osas vastuoludeta ja usaldusväärseid ütlusi,

millest selgub kahtlusteta, et just T.C oli see, kes alustas füüsilist konflikti, siis maakohus on

süüdistatava, tunnistaja Q, kannatanu T.C, aga ka Ü. Printsi ning politseiametnikust tunnistaja

Y ütlustele tuginedes jõudnud teistsugusele järeldusele. Nimelt on maakohus ütluste põhjal

sündmuste ahela rekonstrueerinud selliselt, et kortermaja õues toimunud sõnavahetuse

kulgedes liikusid T.C, Q ja nende järel ka R. Prints kortermaja välisukse juurde, kus T.C

sõnaselgelt keelas R. Printsil majja sisenemise, kuid R. Prints soovis siiski siseneda. Kohus on

tuvastanud, et R. Prints tõmbas ust tuuleriivist vabastanud T.C särgist, misjärel T.C tõukas

süüdistatava pikali, andis prillid abikaasa kätte ja asus süüdistatavat edasiselt ründama. Seega

eskaleerus sõnaline konflikt, mille raames T.C ja Q solvati, füüsiliseks konfliktiks hetkel, mil

R. Prints teda majja sisenemast takistada püüdnud T.C särgist tõmbas. Maakohus on niisuguse

järelduseni jõudmiseks käsitlenud ristküsitlusel antud ütlusi erapooletult ja detailselt, vältides

seejuures ennatlikke hinnanguid ilmselgelt enda kodurahu kaitsta soovinud isikute

eelistamiseks, aga samuti põhjendatult vältides joobes ja ebatsensuurselt käituvate

süüdistatavate ennast õigustava jutu n.ö puhta kullana võtmist. Jättes kõrvale emotsioonidest

ja pingeseisundi tõttu moondunud olukorra tajule taanduvad ebakõlad (kas Q nägi peksmist

vahetult pealt, kas T.C andis prillid ära ise süüdistatavat ründama asudes või temapoolse

ründe eel, kas ja kuidas täpselt jõuti selleni, et T.C oli pikali maas ja teda löödi jalaga), on

uuritud ütluste põhjal ometi selge sündmuste tuum. Nimelt löödi T.C korduvalt pea piirkonda

ning see leidis aset olukorras, mille oma õigusvastase käitumisega lõi R. Prints koos Ü. Printsi

ja Wga ning mille eskaleeris R. Prints, minnes solvangutelt üle selleni, et sikutas kannatanut

särgist. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu järeldus veenvalt põhjendatud.

7.3.

On tõsi, et rusikaga pea piirkonda tehtud kaks konkreetset lööki leidsid tuvastamist

süüdistatava R. Printsi enda ütluste abil. Mingit keeldu, miks ei oleks maakohus tohtinud

süüdistatava ütluste põhjal neid lööke tõendatuks lugeda ja süüdistatavale omistada, ei ole.

Tõendite vaba hindamise põhimõtte raames oli maakohus igati õigustatud niisugust järeldust

tegema.

7.4.

Ehkki maakohus ei ole seda lähemalt käsitlenud, ilmneb kohtuistungil uuritud

tõenditest ju seegi, et tegelikult oli lööke T.C suunas ilmselgelt rohkem kui kaks ning ühel

hetkel pidi ta olema kukkunud, misjärel peksti teda juba maas lamamas. Selle kohta on ütlusi

andnud ta ise – rääkides jalahoobist pähe, mille tagajärjel ta kaotas teadvuse (31. märtsi 2025.

a istungi protokoll, tl-d 64 prd-l–65, 68, kd 3). See nähtub aga ka asitõendina vaadeldud

videosalvestuse vaatlusprotokollist (tl 154-155, kd 2), millest nähtuvalt lõi „kõhnem mees

maas lamavat kannatanut jalaga“.

7.5.

Oleks täielikus vastuolus tavapärase elukogemusega eeldada, et suures pingeolukorras

kannatanu või tema abikaasa suutnud vastuoludeta ja detailitäpselt tajuda ning meelde jätta

kogu sündmustiku. Vastupidi, kui kannatanu ja tema abikaasa rääkinuks detailideni kokku

langevalt ning ilma igasuguste sisemiste vastuoludeta kogu toimunud konfliktist, looks see

kohtus tõsise kahtluse, et nende ütlused võivad olla omavahel kokku lepitud ja n.ö kindlama

loo huvides osaliselt fabritseeritud. Praegusel juhul on esinenud vastuolud mõistetavad,

maakohus on neid vastuolusid selgitanud ja jätnud kõrvale selle osa ütlustest, mis pole

loogiliselt sündmuste kulgu paigutatavad. Ometi on maakohus asjakohaselt arvestanud selle

osaga kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava R. Printsi ütlustest, mis moodustavad loogilise

terviku sündmustikust.

8. Kolleegium ei nõustu apellandi hinnanguga, nagu ei oleks R. Prints provotseerinud

enda käitumisega T.C ega põhjustanud T.Cle hädakaitseseisundit. Maakohus on igati

põhjendatult analüüsinud konflikti dünaamikat alates sõnavahetusest ja solvangutest kuni T.C

peksmiseni. Tegemist on ühe katkematu inimkäitumisega, mida ei ole õige lahutada eraldi

sündmusteks (sõnavahetuseks ja solvanguteks, mis väidetavalt lahenesid juba enne maja

välisukse juures arenema hakanud sündmusi; ning sellest sõltumatult kujunenud füüsilise

vägivalla kasutamiseks). Asjas uuritud tõenditest nähtuvalt kestis sõnavahetus ka vahetult

selle hetkeni kui maja välisukse juures püüdis T.C seda R. Printsi ees sulgeda ning see teda

särgist sikutas. Aga oluline on silmas pidada sedagi, et varasemalt maja otsa juures alanud

sõnavahetuse ja särgist sikutamise vahele ei jäänud mingit pikemat ajalist vahet, vaid T.C

väljendatud soovi peale, et maja ees alkoholi tarvitavad võõrad lahkuksid, soovisid nad hoopis

majja siseneda. Seega on ilmne, et kogu sündmustik ongi vaadeldav ühe katkematu

inimkäitumisena ja konfliktina, mis arenes sõnavahetusest ja kannatanu ning Q suunas öeldud

solvangutest kuni selleni, et R. Prints kasutas kannatanu suhtes jõudu, teda särgist sikutades.

Selline käitumine on käsitletav provotseeriva ründena, seejuures õigusvastase ja süülise

provokatsioonina, mille vastu on ründe adressaat õigustatud end kaitsma.

9. Nõustumisväärseks ei saa pidada ka kaitsja hinnangut, nagu polnuks võimalik R.

Printsi puhul rääkida süülisest hädakaitse provokatsioonist, sest tema soov kortermajja

siseneda ei olnud õigusvastane ega sotsiaalselt hukkamõistetav. On tõsi, et kortermajas

elavale inimesele külla minekut ei või sama maja teise korteri elanikud keelata. Samas

arutataval juhul ei piirdunud probleem pelgalt R. Printsi (ja tema kaaslaste sooviga kellelegi

külla minna), vaid majas varasemalt toimunud naabreid häirivate ürituste tõttu asja klaarima

läinud majaelanikke solvati ning nende suhtes tarvitati füüsilist jõudu. Isegi kui jaatada R.

Printsi õigust minna külla Suur-Jõe 69 majas elavale inimesele, ei õigusta see tema kui teiste

majaelanike jaoks võhivõõra inimese puhul seda, et ta hakkab enda õigust teostama viisil, kus

inimesi ebatsensuurselt solvatakse ja kannatanut särgist rebitakse. Need käitumisaktid on

õigusvastased ja sotsiaalselt etteheidetavad isegi olukorras, kus R. Prints soovis kellelegi

majas elavale inimesele külla minna. Selmet solvata ning jõudu tarvitada, olnuks R. Prints

õigustatud argumenteerima, enda õigust selgitama ja ka sotsiaaladekvaatsel viisil reageerima

T.C ning tema abikaasa murele, et külaskäik võib tähendada nende öörahu häirimist.

10. Seega oli T.C õigustatud R. Printsi õigusvastasele ründele reageerima ja selle ründe

lõpetamiseks end kaitsma, mistõttu R. Printsi tõukamine on käsitatav hädakaitseõigusega

kaetud käitumisena. Küll aga ei olnud seejärel enam vajalik ega õigustatud R. Printsi edasine

ründamine – ses osas oli T.C reaktsioon eelnevalt tema suhtes toime pandud õigusvastastele

tegudele ülemäärane. Kolleegium ei näe siiski mitte midagi R. Printsi õigustavat asjaolus, et

kuigi ta on vasakukäeline, lõi ta kukkumisest saadud vigastuse tõttu T.C parema käega.

T.Cle tekitatud tervisekahjustusest on ilmne, et R. Prints oli võimeline ka parema käega

sooritama täpseid ja tugevaid lööke. Samuti on maakohus asjakohaselt selgitanud, et R. Printsi

ja tema kaaslaste käitumisega kujundatud olukorras ei oleks R. Prints olnud üldse õigustatud

T.C vastu füüsilist vägivalda tarvitama, vaid temalt oodatav käitumine olnuks taandumine

ning olukorra deeskaleerimine. Alles siis, kui poleks õnnestunud T.C eest taanduda ja teda

maha rahustada, olnuks R. Printsil õigus üle minna esialgu passiivsele kaitsetegevusele. R.

Prints jättis süülise hädakaitseprovokatsiooni puhul nõutavad leebemad kaitsetegevuse

variandid kasutamata ja asus koheselt kasutama T.C suhtes otsustavat ning jõulist aktiivset

vägivalda, mis põhjustas T.Cle ilmselgelt liigset kahju. Just selles seisnebki objektiivses

mõttes hädakaitse piiride ületamine. Kolleegium nõustub täiel määral maakohtu

põhjendustega selles osas, et liigse kahju põhjustas R. Prints T.Cle otsese tahtlusega. Neid

põhjendusi korrata ei pea kolleegium vajalikuks.

11. Kuivõrd kolleegium ei rahulda apellandi taotlust mõista R. Prints talle KarS § 121 lg 2

p 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks, puudub alus rahuldada ka tema taotlust vähendada R.

Printsile maakohtu määratud katseaja kestust, samuti puudub alus rahuldada kaitsja taotlus

jätta T.C tsiviilhagi läbi vaatamata.

12. Eeltoodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kolleegium Pärnu

Maakohtu 10. aprilli 2025. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

13. Kaitsja on esitanud taotluse hüvitada R. Printsile kaitsjatasu apellatsioonimenetluses

riigi õigusabi korras osutatud õigusabi eest. See taotlus tuleb jätta rahuldamata. KrMS § 185

lg-s 2 sätestatakse, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu

otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud

kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud.

Ringkonnakohus jätab esitatud apellatsiooni rahuldamata, mis tähendab, et maakohtu otsus

jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatava enda kanda.

Allkirjastatud digitaalselt