3-25-615/4 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-615

Määruse kuupäev

18. august 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

R.A (R.A) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses S-hoone S-1 kainestus- ja arestialuste osakonda

paigutamisega 27. novembrist kuni 12. detsembrini 2024

RESOLUTSIOON

1. Tagastada R.A kaebus.

2. Jätta R.A menetlusabi taotlus kaebuse esitamisel riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta R.A riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule

15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kaebajale kätte.

ASJAOLUD

1. Tartu Vanglas kinni peetav R.A (kaebaja) esitas 12. märtsil 2025 Tartu Halduskohtule

kaebuse, milles nõuab vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses tema paigutamisega 27.

novembrist kuni 12. detsembrini 2024 Tartu Vangla S-hoone S-1 kainestus- ja arestialuste

osakonda. Kaebuse kohaselt levis osakonnas tugev uriini, rooja ja pesematuse lehk. Kaebaja

kamber oli varem seal viibinud isiku poolt kaetud väljaheidetega, mistõttu haises kamber

kogu tema seal viibimise aja. Kaebaja pesi ka ise seda kambrit, kuid hais ei läinud ära. Selles

osakonnas toimus veel pidevalt lõhkumisi ja laamendamist, seega oli väga kärarikas ning

kaebaja ei saanud magada. Kaebaja leiab, et tema väärikust alandati tahtlikult, sest teda

süüdimõistetuna ei oleks tohtinud paigutada kainestus- ja arestialuste osakonda. Ta nõuab

hüvitist summas 2000 eurot. Kaebaja esitas 12. jaanuaril 2025 Tartu Vanglale kahjunõude ja

õigusvastasuse tuvastamise taotluse nr 2-25/2-2/574.

Kaebaja esitas kaebuses taotlused riigilõivust vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks.

2. Tartu Vangla esitas vastusena kohtunõudele R.A 12. jaanuari 2025. a kahjunõude nr 1-

9/2-25/25-1 ja vangla 13. märtsi 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/25-2. Samuti edastas Tartu Vangla

7. jaanuari 2025. a vastuskirja nr 2-2/2-25/124-1, millega vastati R.A 5. detsembri 2024. a,

19. detsembri 2024. a ja 30. detsembri 2024. a märgukirjadele.

KOHTU SEISUKOHT

3-25-615

3. Kaebaja on kohtule esitanud mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse vastavalt

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p-le 4 ja riigivastutuse seaduse § 9 lg-le

1. Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist Tartu Vanglalt selle eest, et teda paigutati

kainestus- ja arestialuste osakonda ajavahemikul 27. novembrist kuni 12. detsembrini 2024,

millega alandati tema väärikust. Kaebaja pidi viibima ebainimlikes tingimustes 16 päeva.

Kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (HKMS § 47 lg 2, vangistusseaduse §

11 lg 8).

4. Kohus leiab, et R.A kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada, sest kaebusega

kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine

ebatõenäoline.

4.1.

Kaebuse kohaselt seisnes vangla õigusvastane tegevus selles, et kaebajat kui

süüdimõistetud kinnipeetavat ei oleks tohtinud paigutada osakonda, milles viibisid kainenema

toimetatud isikud ja arestialused. Kaebaja oli kaine ning ta polnud ka arestialune. Tartu

Vangla 13. märtsi 2025. a otsuse kohaselt paiknes kaebaja 27. novembrist kuni 12.

detsembrini 2024 S-eluhoone eluosakonna S1 kambris nr 103. Viidatud perioodil kohaldati

kaebaja suhtes Tartu Vangla 25. septembri 2024. a käskkirja nr 2-24/1-2/276 alusel

täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga

tegelemise keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Kaebaja

paiknes 24. septembrist kuni 27. novembrini 2024 E-hoones, kuid 27. novembril 2024 toodi ta

S-hoonesse, et tagada tema eraldatus kinnipeetavatest, keda ta oli varasemalt allumatusele ja

kambrite lõhkumisele õhutanud. Kaebajal puudus S-hoones üksi kambris viibimise ja

liikumisvabaduse piiramise tõttu kokkupuude teiste eluosakonnas viibivate kinni peetavate

isikutega, st kainenema toimetatud isikutega ja arestialustega. Seega ilmneb vangla otsusest,

et kaebaja ümberpaigutamiseks esines põhjendatud vajadus ning ümberpaigutamisel tagati

kaebaja eraldatus kainenema toimetatud isikutest ja arestialustest. Kohtule ei nähtu, et vangla

oleks paigutanud kaebaja S-hoone osakonda meelevaldselt ja õigusvastaselt.

4.2.

Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et vangla oleks olnud õigusvastaselt tegevusetu

seoses osakonnas väidetavalt levinud haisu ja lärmiga ning paigutanud kaebaja kambrisse,

mille tingimusi saaks pidada tema õigusi rikkuvateks. Vangla selgitas 13. märtsi 2025. a

otsuses, et elukambrites ja eluosakondades on töötav sundventilatsioon, mille abil on tagatud

siseruumides oleva õhu väljatõmme ning välisõhu sissepuhe. Lisaks on kambri nr 103

aknaluuk avatav, mis andis kaebajale võimaluse vastavalt oma soovile kambri tuulutamiseks.

Tartu Vangla 7. jaanuari 2025. a vastuskirja kohaselt koristati kamber nr 103, millesse

kaebaja 27. novembril 2024 paigutati, samal päeval põhjalikult ära. Kaamerasalvestistelt on

tuvastatav, et kambri 103 koristamise protsess võttis eluosakonna koristajal aega umbes ühe

tunni ning selle käigus pesti kamber, kasutades erinevaid puhastusvahendeid, sh kodukeemiat.

Kambri nr 103 sisustuselemendid koosnevad lihtsakoelistest metallist lahendustest, kuhu

erinevad väidetavad fekaali- ja uriinisegused vedelikud ei saa imbuda, need on lihtsasti

juurdepääsetavad ning kambri radiaator ise on kaetud ja selle taha ei saa vedelik voolata.

Kehakaamera salvestustest ei nähtu, et kaebaja oleks teinud ametnikega lävimisel etteheiteid

enda kambri puhtuse kohta sinna paigutamisel ega hilisemalt sama õhtu jooksul. Samuti uuris

vangla kohtueelses menetluses S1-osakonnas tööl olnud ametnike käest osakonnas väidetavalt

kõlanud lärmi kohta. Ametnikud selgitasid, et osakonnas võib aeg-ajalt lühiajaliselt tõepoolest

ette tulla, et kainenejad teevad lärmi, kuid sellisel juhul nendega vesteldakse ja üritatakse nad

maha rahustada. Ükski ametnik ei kinnitanud, et osakonnas oleks pidevalt valitsenud lärm. Ka

ametnike rinnakaamera salvestistelt ei olnud võimalik tuvastada, et osakonnas oleks

3-25-615

lakkamatult kostnud lärm. Seega ei kinnita vangla kogutud tõendid kaebaja väiteid osakonnas

pidevalt valitsenud lärmi kohta. Ajuti esineva lärmi suhtes on aga ametnikud proovinud teha

kõik endast oleneva, et seda lõpetada.

4.3.

Kohtu hinnangul ei saanud kaebaja õigusi intensiivselt riivata S-hoonesse paigutamine

ning osakonna ja kambri tingimused. Kohus möönab, et Tartu Vanglasse kainenema

toimetatud isikud võivad käituda viisil, mis häirib teisi vanglas viibivaid isikuid. Samas

kinnitas vangla, et kainenejate poolt tekitatud lärmi esineb pigem harva ja ametnikud

pööravad lärmi tekitamisele tähelepanu ning püüavad kainenejaid veenda sellist tegevust

lõpetama. Aeg-ajalt lärmi talumine ei saanud kaebajale põhjustada ülemääraseid kannatusi.

Samuti ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus osakonnas ja kaebaja kambris töötas

sundventilatsioon ja kaebaja sai lisaks kambrit aknaluugi kaudu tuulutada, saanuks kaebaja

kambris olla tugevad ebameeldivad lõhnad. Samuti koristati kaebaja kamber enne tema sinna

paigutamist põhjalikult ära, mistõttu ei ole usutav, et see saanuks intensiivselt haiseda. Lisaks

oli kaebajal võimalik kambrit täiendavalt puhastada, et saavutada talle sobiv puhtuseaste.

Kohus möönab, et mõningased ebameeldivad lõhnahäiringud võisid kaebaja kambris esineda,

kuid need ei saanud kaebajale põhjustada taolisi üleelamisi, mida võiks pidada tema õigusi

intensiivselt riivavaks.

4.4.

Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus R.A kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna

kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline.

5. Kaebaja on taotlenud kaebuses riigi õigusabi korras endale esindaja määramist.

5.1.

Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik,

kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku

õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle

majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas

ei ole taotleja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus.

5.2.

RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja

võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Võttes arvesse, et kohus tagastab kaebuse

HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, on kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.

Samuti sätestab RÕS § 7 lg 1 p 1, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline oma

õigusi kaitsma. Kaebajal on olemas aastatepikkune halduskohtusse pöördumise kogemus,

mistõttu on kohus veendunud, et kaebaja saab vaidlustes vanglaga enda õiguste kaitsmisega

iseseisvalt hakkama. Riigi õigusabi andmist ei tingi ka viited sellele, et kaebajal on palju

kohtuasju, mida ta ei suuda hallata, ning et vastustaja piirab tema tahvelarvuti kasutamise

aega. Neid argumente ei ole kohus juba mitmetes haldusasjades pidanud kaebajale riigi

õigusabi andmise aluseks ning kohus jääb varasemates asjades esitatud seisukohtade juurde

(nt Tartu Halduskohtu 22. mai 2025. a määrus asjas nr 3-25-1454).

5.3.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg

1 p-de 1 ja 5 alusel rahuldamata.

6. Kaebuse tagastamise tõttu jätab kohus kaebaja menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel

riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.

(allkirjastatud digitaalselt)