3-25-1442/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Mait Laaring

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. august 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-1442

Haldusasi

Q.U kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20.04.2025

rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, ettekirjutus

Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsusele

nr 12410220019-1

Menetlusosalised

Kaebaja – Q.U

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei

Krassilnikov

Asja läbivaatamise vorm

22.07.2025 kinnisel kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 17.09.2025 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastu-

apellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).

3-25-1442

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Q.U (kaebaja) on 1963. a sündinud Venemaa Föderatsiooni (VF) kodanik, kes saabus

18.07.2022 Eesti Vabariiki (Eesti) Ukrainast.

2. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 02.08.2022 otsusega anti kaebajale Eestis tähtajaline

elamisluba ajutise kaitse alusel, kehtivusega kuni 02.08.2023. Ajutise kaitse andmise põhjus

oli, et kaebaja (Eestis ajutise kaitse saanud) Ukraina kodanikust tütar oli alaealine. Kaebaja sai

ajutise kaitse kui ajutise kaitse saaja pereliige. PPA pikendas 16.06.2023 kaebaja tähtajalist

elamisluba kuni 16.06.2024. PPA keeldus 01.10.2024 otsusega nr 72404010069-2 kaebajale

ajutise kaitse alusel antud tähtajalise elamisloa pikendamisest, sest kaebaja ei vastanud enam

ajutise kaitse saamise kriteeriumitele – kaebaja tütar oli saanud täisealiseks, asunud tööle ning

kolinud iseseisvalt elama.

3. Kaebaja esitas 22.10.2024 PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse, põhjendades taotlust

sellega, et on sündinud ja suurema osa elust elanud Ukrainas. Kaebajale ei meeldi VF tegevus,

kuid koju Ukrainasse ta pöörduda ei saa. VF kodanikuna ei lasta teda üle Ukraina piiri ning

Ukraina asutused ei võta teda jutule.

4. PPA luges 20.04.2025 otsusega nr 12410220019-1 (otsus) kaebaja rahvusvahelise kaitse

taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel

põhjendamatuks ja lükkas selle tagasi (otsuse resolutsiooni p 1). PPA tegi kaebajale

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 1, 11 ja 4 alusel sundtäidetava

ettekirjutuse lahkumiseks VF-i vabatahtliku täitmistähtajaga 14 päeva (resolutsiooni p 2).

Lahkumisettekirjutus kuulus täitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemise korral. PPA jättis

kaebajale humaansetel kaalutlustel sissesõidukeelu kohaldamata (resolutsiooni p 3). Otsuse

põhjendused:

4.1. Taotluse kohaselt sündis kaebaja Ukrainas, kuid kolis lapsepõlves koos vanematega VF-i

ja sai Nõukogude Liidu lagunemise järel VF kodakondsuse. Ukrainasse kolis kaebaja u 1995.

a, kuid Ukraina kodakondsust ei taotlenud ja elas seal elamisloa alusel. Kaebaja ei ole üle 20

aasta VF-s käinud ja tal pole VF-ga mingeid sidemeid. Kaebaja ei nõustu sellega, mida VF

Ukrainas korda saadab. Pärast Ukraina sõja algust tegi kaebaja sõja kohta sotsiaalmeedias –

peamiselt Telegramis, aga ka mõnedel muudel internetilehekülgedel – avameelseid postitusi

ning kirjutas VF kohta kommentaare. Postitusi ei ole ta taotluse esitamise hetkeks teinud

rohkem kui aasta aega ja on oma Telegrami konto kustutanud. Kaebaja on oma VF riigivõimu

vastast meelsust väljendanud Eestis ka väiksemas isikute ringis (sugulased ja töökaaslased).

4.2. Kaebaja ei ole VF-s tuntud opositsionäär või avaliku arvamuse kujundaja. Samuti pole ta

osalenud meeleavaldustel. Ei ole tõenäoline, et kaebaja võiks VF-i naastes hakata oma

meelsust senisest suuremahulisemalt ja aktiivsemalt avaldama.

4.3. Ei ole põhjust arvata, et VF-i riigivõim on kaebaja võimukriitilisusest teadlikuks saanud,

et tema vastu oleks võimudel kõrgendatud huvi või et võimud hakkaksid kaebajat VF-s tema

poliitiliste vaadete tõttu jälgima ja taga kiusama. Pole ka infot, et Euroopa Liidust saabumisel

või piiriületuse järel algatataks VF kodanike suhtes massiliselt kriminaalmenetlusi või neid

kiustataks taga. Taotlejal puuduvad passis Schengeni viisad või piiriületustemplid.

2(10)

3-25-1442

4.4. Päritoluriigi info ei kinnita, et pelgalt Ukraina elamisloa omamise või Ukrainas elamise

tõttu saaks VF-i kodanikele koduriigis osaks tagakiusamine. Kuigi VF-i tagasipöörduvaid

VF-i kodanikke võib piirikontrollis oodata ees pikem küsitlus, isiklike asjade, sh nutiseadmete

läbivaatus ning mõnedel juhtudel ka kinnipidamine, ei saa seda pidada tagakiusamiseks.

4.5. Eestis asuv VF-i saatkond on väljastanud 2023. a detsembris kaebajale uue passi, mille

taotlemisel probleeme ei esinenud. Kui VF-i võimud oleksid kaebaja kriitikast teadlikud

olnud, oleks neil olnud kaebajale rohkem küsimusi või etteheiteid. Kaebajal pole VF-s

mingeid suhteid ega kontakte.

4.6. Eelnenud asjaoludel ei ole tõenäoline, et VF-i naasmisel ootab kaebajat ees

kriminaalmenetlus sõjavastaste meeleolude avaldamise eest või muul viisil tagakiusamine. Iga

tavaline VF-i kodanik, kes on kunagi midagi sotsiaalmeedias sõja kohta öelnud, ei pea kartma

tagakiusamist ja kõigi selliste isikute tagakiusamine ei oleks VF-i võimudele jõukohane.

4.7. Ehkki VF-i võimudel võib olla andmebaase ja arvutiprogramme, mis suudavad inimeste

sotsiaalmeediapostitusi üles leida ja isikute nutiseadmetesse tungida, eeldab see siiski, et

võimudel on eelnev indikatsioon või teave, et isik võib olla tegelenud võimudevastase

tegevusega. Kaebaja puhul see eeldus puudub. Arvestades igapäevast suurt Eesti-VF vahelise

piiri ületajate arvu, on mõistlik eeldada, et nutiseadmete kontrollid ei puuduta kõiki

piiriületajaid. Isegi kui kaebaja satub piiriületusel sellisesse kontrolli, ei ole tegemist tema

tagakiusamisega VRKS-i mõttes. Kaebaja puhul puudub alus eeldada, et ta oleks oma

meelsuse avaldamise tõttu mingis ametivõimude nimekirjas, mis piiriületusel viiks ta

piirivalvurite teravdatud tähelepanu alla. Isegi kui piirivalvurid vaatavad kaebaja telefoni, on

vähetõenäoline, et tema sotsiaalmeedia kommentaarid sealt leitakse, arvestades, et ta on oma

Telegrami konto juba ammu kustutanud.

4.8.

Kaebaja puhul ei ole seega tuvastatud tagakiusu ohtu naasmisel oma

kodakondsusjärgsesse riiki, mille tõttu Eesti peaks teda pagulasena tunnustama. Kaebaja pole

isik, kelle võimuvastasel meelsusel oleks potentsiaali mõjutada laiemat auditooriumi VF-s.

Kaebaja ei ole dissident, kellele oleks VF-i õigussüsteem tegelikkuses ohtlik.

4.9. Kaebaja ei ole ka isik, kes vajaks täiendavat kaitset VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Kaebaja

on VF-i kodanik, kes ei ole pikka aega VF-s elanud. Puuduvad indikatsioonid, et kaebaja

oleks VF-s tagaotsitav. Samuti puudub alus arvata, et VF-i naastes ootaks teda ees alusetu

kriminaalkaristus. Hetkel ei toimu VF-i territooriumil sellist sõjategevust, mis võimaldaks

jaatada siseriiklikku- või rahvusvahelist relvakonflikti, mis võiks ohtu seada iga VF-i

territooriumil elava isiku elu. Samuti puudub alus arvata, et kaebajat ohustaks VF-i naasmisel

surmanuhtlus.

4.10. Kuna kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus on tagasi lükatud, lõpeb tema seaduslik alus

Eestis viibimiseks ning kaebajale tuleb teha ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Põhjendatud on

isikule vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutuse tegemine.

3(10)

3-25-1442

4.11. Kaebajal ei ole selliseid sotsiaalseid või majanduslikke põhjuseid, mis takistaks tema

Eestist lahkumist. Kaebaja tütar on täisealine, tal on olemas töökoht ja oma elamine. Kaebaja

Eestis elavad õde ja õetütar ei sõltu kaebajast. Isikul ei ole siduvat töösuhet. Isikul ei ole

Eestis vara. PPA-le teadaolevalt ei ole kaebajal ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides

pereliikmeid või vara. Kaebajal on terviseprobleem (neerukivid), kuid puuduvad selliseid

tervislikud asjaolud, mis tal Eestist lahkumist takistaks. Puuduvad asjaolud, mille tõttu ta

Eestist lahkuda ei saaks ja mille tõttu jätta talle seadusliku viibimisaluse puudumise korral

lahkumisettekirjutus tegemata.

4.12. Kuigi kaebaja on VF-i nimetanud riigiks, kuhu ta kindlasti tagasi minna ei soovi, ei ole

ta toonud välja ka ühtegi kolmandat riiki, kuhu tal oleks võimalik seaduslikult lahkuda. Seega

on põhjendatud VF-i määramine lahkumise sihtriigiks.

4.13. Arvestades, et kaebajal elavad Eestis ajutise kaitse saanud 20-aastane tütar ning õde ja

õetütar, kes on Ukraina kodanikud, ja seda, et kaebaja saabus Eestisse Ukrainast pärast Vene-

Ukraina sõja algust ning VF-is ei ole tal pereliikmeid ega muid sidemeid ning kaaludes isiku

põhjendusi, tuleb sissesõidukeeld kaebaja suhtes humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätta.

5. Kaebaja esitas 15.05.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 20.04.2025 otsuse

tühistamiseks ja PPA kohustamiseks tegema uus otsus, millega kaebaja rahvusvahelise kaitse

taotlus rahuldatakse. Alternatiivselt taotles kaebaja PPA kohustamist andma kaebajale ajutine

kaitse perekonnaliikmena.

6. Kohus tagastas kaebuse 16.05.2025 määrusega nõudes kohustada PPA-d andma kaebajale

ajutine kaitse perekonnaliikmena. Muus osas võttis kohus kaebuse menetlusse.

KAEBAJA SEISUKOHT

7. Vastustaja otsus pole õiguspärane ja tuleb tühistada, sest see on üldine ja ei võta arvesse

kaebajat puudutavaid individuaalseid asjaolusid.

7.1. Kaebaja on mitmel korral ja erinevates kontekstides väljendanud nii eravestlustes kui

Telegrami kanali kaudu kriitilist suhtumist VF režiimi ja sõjalisse agressiooni Ukrainas, sh

nimetanud VF režiimi kuritegelikuks ja Vladimir Putinit kurjategijaks. Vastustaja järeldus, et

eelnevale vaatamata ei ole VF võimud kaebaja vaadetest teadlikud, eirab tänapäevase

infojälgimise ja digitaalse andmebaasi võimalusi. Ulatuslik digitaalne jälgimine, andmete

kogumine, tsensuur ja selektiivne repressioon VF-is on objektiivselt tõendatud faktid.

7.2. VF-i seadused kriminaliseerivad sõja kritiseerimise või VF-i armee kohta ,,valeinfo"

levitamise mitme-aastase vangistuse ähvardusel. Kaebaja poolt oma nime all Telegrami

kanalites jagatud postitused, isegi kui need on hiljem kustutatud, võivad olla arhiveeritud ja

identifitseeritavad ja saada aluseks tema karistamiseks või vähemalt kinnipidamiseks ning

väärkohtlemiseks. Eriti puudutab see VF-i sisenemisel toimuvat piirikontrolli, kus

dokumentide ja mobiilside seadmete läbiotsimine on tavapärane ning kasutatakse tarkvara,

mis võimaldab juurdepääsu sotsiaalmeediakontodele ja salvestatud teabele.

4(10)

3-25-1442

7.3. Kaebaja pikk eemalviibimine VF-st, puuduvad sotsiaalsed sidemed, sotsiaalmajanduslik

haavatavus koosmõjus eelnevaga ja asjaolu, et kaebaja keeldub põhimõtteliselt sealsete

võimude aktsepteerimisest, muudavad koosmõjus kaebaja naasmise VF-i ohtlikuks ja on

vastuolus põhiõiguste kaitsega. Kaebajal puhul on seega leidnud kinnitust põhjendatud ja

dokumenteeritud reaalne kartus, et ta satub VF-s oma poliitiliste vaadete tõttu tagakiusamise

ohvriks.

7.4. Otsuses antud hinnang, et kaebaja ei ole VF-i võimudele piisavalt huvipakkuv, ei ole

kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) ja ÜRO pagulasameti (UNHCR) praktikaga ega

arvesta repressioonide meelevaldsust VF-s. Tagakiusamine VF-s ei toimu ainult suure

meediatähelepanuga isikute puhul. Vene sõltumatu meediaprojekti OVD-Info ja mitmete

rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonide andmetel on ka tavakodanikud paljudel juhtudel

saanud VF-s kriminaalsüüdistuse või vanglakaristuse nt Telegrami kommentaari,

meeleavaldusel foto tegemise või tänavaküsitlusel osalemise eest. Repressioonide iseloom on

VF-s meelevaldne ja juhuslik, et tekitada hirmu mh tavainimeste seas.

7.5. Tagakiusamise riski hindamisel ei tohi EIK-i praktika (E.G. vs. Rootsi, 2016; N. vs.

Rootsi, 2012) kohaselt eeldada, et inimene peab olema silmapaistev või varasemalt

repressioone kogenud isik. Tuleb hinnata ka seda, kuidas inimene käitub või väljendab oma

seisukohti pärast tagasipöördumist; tuleb arvesse võtta võimalust, et kaebaja poliitilised

vaated saavad tema riigis võimudele teatavaks hiljem või piiril.

7.6. Vastustaja ei ole käsitlenud otsuses piisavalt põhjalikult asjaolu, et Ukraina keeldus

kaebajat 2023. a riiki lubamast, kuigi tal on seal elamisõiguslik taust ja perekondlikud

sidemed. Seega ei saa Ukraina olla kaebaja turvaliseks sihtriigiks. Juba eespool toodud

põhjustel ei ole selliseks turvaliseks sihtriigiks ka VF.

7.7. Isegi ebakindel kuid usutav risk väärkohtlemiseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕK) mõttes on piisav isiku tagasisaatmise keelamiseks.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. PPA otsus on õiguspärane. Otsuses on õigesti

järeldatud, et kaebaja ei kuulu oma profiili poolest nende isikute hulka, kelle osas on

võimudel kõrgendatud huvi ning kelle tegevust nad jälgivad. Oletuslik on kaebaja seisukoht,

et VF võimudel on kaebaja ja tema postituste kohta andmed olemas. Arvestades kaebaja

pikaajalist elamist Ukrainas on põhjendatud järeldada, et ta ei ole oma senise tegevuse tõttu

VF ametivõimude huviorbiiti sattunud ega sattu tõenäoliselt ka tulevikus.

8.1. Kuigi VF-s võib olla karistatav igasugune tegevus, mida saab käsitada riigivõimu

kritiseerimisena, ei ole kõigi riigivõimule vastanduvate vaadetega isikute jälgimine ja

karistamine VF-i ametiasutustele ilmselgelt jõukohane. Tagakiusamise lävend ei ole niivõrd

madal, et pagulasena tuleks tunnustada kõiki VF-i kodanikke, kellel on riigivõimudele

vastanduvad poliitilised vaated ja kelle tagakiusu ei saa seetõttu välistada.

8.2. Asjaolust, et PPA ei käsitle otsuses põhjalikult seda, et Ukraina keeldus kaebajat riiki

lubamast, ei saa järeldada tagakiusuohtu kaebajale.

8.3. Kuigi ukrainlasi või Ukraina kodanikke koheldakse VF-s halvemini kui venelasi, ei ulatu

see tagakiusamiseni VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Kaebaja soovimatus VF-i lahkuda on

inimlikult mõistetav, kuid ei ole aluseks tema pagulasena tunnustamiseks.

5(10)

3-25-1442

8.4. Kaebaja etteheited, et PPA pole hinnanud, kas kaebajale oleks võimalik anda ajutine

kaitse, ei ole asjakohased ning tuleb jätta tähelepanuta.

8.5. PPA on seaduspäraselt teinud kaebajale ettekirjutuse lahkumiseks VF-i.

KOHTUISTUNG

9. Kohtuistungil jäid pooled oma varasemalt väljendatud seisukohtade juurde.

9.1. Kaebaja rõhutas, et ta ei soovi lahkuda VF-i kui riiki, mis on tema suhtes vaenulik.

Kaebajal puudub võimalus sõja ajal Ukrainasse naasta või saada Ukraina kodakondsust,

samas ei ole tal võimalik ka VF-i kodakondsusest loobuda. Kaebaja on suhtlusrakenduse

Telegram kõrval teinud VF-i võimude suhtes kriitilisi postitusi varasemalt ka Youtube’s, kuid

ei ole neid postitusi säilitanud ning nende leidmine ja kohtule esitamine oleks raske. Samuti

on kaebaja annetanud 50 eurot Ukraina presidendi fondile, mis võib olla täiendav põhjus

kaebaja tagakiusamiseks VF-s. Kaebajal on arsti diagnoosiga kinnitatud terviseprobleem

(neerukivid).

9.2. Vastustaja märkis et, kaebaja ei ole rahvusvahelise kaitse menetluses toimunud vestlustel

väidetavalt Youtube’s tehtud VF-i võimukriitilisi postitusi maininud, samuti pole välja

toonud, et oleks teinud Ukraina võimude heaks annetusi. Kaebaja terviseprobleemi on otsuse

tegemisel arvesse võetud. Rahvusvahelise kaitse andmise aluseks ei ole isiku vastumeelsus

oma päritoluriigi suhtes, vaid reaalse ja tõsise ohu olemasolu. Inimlikult on mõistetav kaebaja

soov jääda Eestisse, kus elavad tema lähedased, kuid sellest ei saa järeldada, et kaebajat

kiusataks VF-s taga ja kaebajat oleks alust tunnustada rahvusvahelise kaitse saajana VRKS-i

tähenduses.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kaebus jääb rahuldamata. HKMS § 165 lg 2 alusel ei korda kohus kõiki haldusaktis

esitatud põhjendusi, kuna nõustub nendega ning leiab, et haldusorgan on jõudnud kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel ja lahkumisettekirjutuse tegemisel kokkuvõttes

õigete ja õiguspäraste järeldusteni.

11. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ning direktiivi 2011/95/EL1 art 10 lg-s

1 nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, sotsiaalsesse gruppi kuulumine, poliitilised

veendumused) ning tagakiusamise (või selle vastu puuduva kaitse) ja eelnimetatud põhjuse

vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma VRKS § 22 lg-s 1 loetletud pagulasena

tunnustamist välistavad asjaolud. Tagakiusamisena on käsitatav muu hulgas VRKS § 19 lg-s 2

(vt direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 2) loetletud asjaolude esinemine. Tagakiusamine võib

seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu

diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või

karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud

loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või

kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste (nt õigus elule,

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95/EL, 13. detsember 2011, mis käsitleb nõudeid, millele

kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse

saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele

seisundile ja antava kaitse sisule

6(10)

3-25-1442

piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt)

rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest või erinevatest tegevustest (sh inimõiguste

rikkumine), mis on piisavalt rasked, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud

eelmises punktis (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Tagakiusamise

tuvastamisel ei pea siiski rangelt eristama, millist õigust või õiguse elementi rikutakse, vaid

eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste

raskus. Igasugune õiguste riive või rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta

isikut märkimisväärselt, ei kujuta endast veel tagakiusamist VRKS § 4 lg 1 tähenduses (vt

Riigikohtu 15.05.2025 otsus asjas nr 3-23-1317, p 13). Kui olemasolevate tõendite põhjal on

selge, et taotleja ei vasta direktiivis 2011/95/EL ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise

nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks ning PPA lükkab taotluse tagasi (VRKS § 20 lg-d 1

ja 2). Kohus peab hindama rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise õiguspärasust

kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 31).

12. Tagakiusamise ohu tulevikus realiseerumise tõenäosust tuleb hinnata kompleksselt.

Tagakiusamise tõenäosus ei pea olema väga suur, vaid konkreetse juhtumi eripära arvestades

piisav. Kuigi tulevikuprognoose tehakse teatud ebakindlusega, ei saa piisavat tõenäosust

hinnata pelgalt hüpoteetiliste oletuste või kahtluste alusel. Arvestada tuleb prognoosi aluseks

olevate, välismaalast ja päritoluriiki iseloomustavate objektiivsete ja subjektiivsete

asjaoludega. Võimalikult faktipõhiselt, realistlikult ning objektiivselt hinnates ja kaaludes on

võimalik järeldada, kas päritoluriigis valitsevad tingimused õigustavad taotleja kartust

tagakiusamise ees selle tunnuse või tegevuse tõttu, mille alusel välismaalane rahvusvahelist

kaitset taotleb (Euroopa Kohtu otsus C-71/11 ja C-99/11 - Bundesrepublik Deutschland vs. Y

ja Z, p-d 72, 76 ja 77). Tagakiusuohtu või selle puudumist tuleb faktipõhiselt sisustada

sedavõrd konkreetselt, et on võimalik hinnata, milline tegelik oht võib välismaalasele

päritoluriiki naastes kaasneda (vt Riigikohtu 15.05.2025 otsus asjas nr 3-23-1317, p 15).

Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit

isikutele (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus asjas nr 3-22-2509, p 18).

13. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on elanud suure osa (ligi 30 aastat) oma senisest elust

Ukrainas, kuid on VF kodanik ja loeb oma emakeelteks nii vene kui ukraina keelt (dtl 45).

Kaebaja on Eestis viibimise ajal taotlenud VF saatkonnast passi väljastamist ja pass on talle

ilma probleemideta väljastatud. VF-s viibis kaebaja viimati 20 aastat tagasi ja kaebajal ei ole

kunagi esinenud tema meelsuse või muul pinnal probleeme VF võimudega.

14. Kaebaja väljendatud tagakiusukartus VF-i tagasisaatmise korral põhineb eelkõige sellel, et

ta on enda väitel teinud Telegrami suhtlusrakenduse kontol ja Youtube´s Ukraina sõja ja VF

võimude suhtes kriitilisi postitusi, millest VF võimud võivad nt piiril kaebaja telefoni

kontrollides teadlikuks saada. Samuti on kaebaja annetanud ühel korral raha Ukraina

toetamiseks. Lisaks peab kaebaja tagakiusamist võimalikuks seetõttu, et ta on elanud pikka

aega Ukrainas ja seejärel Euroopa Liidus (Eestis).

15. PPA pole kahtluse alla seadnud, et kaebajal on VF võimude ja Ukraina sõja vastased

vaated ja et ta võib olla teinud internetis avalikke võimukriitilisi postitusi, kuid leidnud, et

ainult sellest ei saa järeldada tema tagakiusamise ohtu. Kohus nõustub selle seisukohaga.

Varasemas kohtupraktikas on leitud, et üksnes VF võimude vastased vaated ei kinnita isiku

tagakiusamist. Ehkki Venemaal võib tõepoolest olla karistatav igasugune tegevus, mida saab

käsitada riigivõimu kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina toetamisena, tuleb arvestada, et VF-

s elab ligikaudu 140 miljonit inimest, kellest paljud on riigivõimu suhtes kriitilised ja

Ukrainas toimuva sõja vastu. Kõigi selliste vaadetega inimeste karistamine ei ole VF

ametiasutustele ilmselt jõukohane (nt TlnRKK 19.11.2024 otsus asjas nr 3-23-1723, p 14). On

7(10)

3-25-1442

ka leitud, et päritoluriigi teavet arvesse võttes ohustab poliitilistel põhjustel tagakiusamine

VF-s eelkõige selliseid inimesi, kes väljendavad võimukriitilist meelsust järjepidevalt, muudel

juhtudel on inimõiguste rikkumine võimalik vaid juhuslikult (TlnRKK 16.04.2024 määrus

asjas nr 3-23-1231/64, p 13). Kohtupraktika ei ole lugenud VF riigivõimu kritiseerivate kuid

juba kustutatud postituste tegemist (nt Instagrami kontol), samuti üksikute kriitiliste postituste

avalikku kättesaadavust asjaoludeks, mis võiks esile kutsuda isiku tagakiusamise VF-s

(TlnRKK 10.01.2025 otsus asjas nr 3-24-110, p 17).

16. Tagakiusamist on peetud võimalikuks ka isikute puhul, kelle kaudu võimud soovivad

saata sõnumit teistele temaga sarnases olukorras olevatele VF kodanikele: „Mitmetes

rahvusvahelistes raportites on leitud, et VF riigivõimu kritiseerimisena ja sõjas Ukraina

toetamisena käsitatavatele tegevustele reageerimine näib suuresti meelevaldne, kuid olulises

osas kasutavad VF võimud nn hirmutamistaktikat, mille puhul dikteerib isikute vastutusele

võtmist eelkõige see, millist mõju soovitakse saavutada (nt tõsta elanikkonna teadlikkust uute

piirangute kehtestamisest või saata hoiatav sõnum teistele sarnase profiiliga inimestele).

Lisaks võivad süüdimõistmised olla motiveeritud n-ö statistiliselt (plaani täitmise eesmärgil)

ja ajendatud ka pealekaebamistest. Sellele vaatamata ei kinnita päritoluriigi andmed V. Putini

režiimi või Ukraina sõjaga rahulolematust väljendanud isikute massilist karistamist, vaid n-ö

tavainimeste süüdimõistmise puhul on tegemist eeskätt näidisprotsessidega.“ (TlnRKK

10.01.2025 otsus asjas nr 3-24-110, p 19; vt ka TlnRKK 19.11.2024 otsus asjas nr 3-23-1723,

p 15).

17. Ainuüksi vastumeelsus oma kodakondsusriigi poliitika vastu ei saa samas olla aluseks

isikule Eestis varjupaiga andmiseks. Samuti ei piisa tagakiusu järeldamiseks pelgast

arvamusest, et tagakiusu ei saa välistada (Riigikohtu 15.05.2025 otsus asjas nr 3-23-1317, p

15).

18. Kaebaja on oma Telegrami konto juba rohkem kui aasta tagasi kustutanud, tehtud

postitused ei ole säilinud ja nende täpset sisu ei ole võimalik hinnata. Kaebaja väitis

kohtuistungil, et tegi postitusi ka Youtube’s, kuid ei ole neid ei haldusmenetluses vastustajale

ega kohtumenetluses kohtule esitanud ja möönis, et neid ei pruugi olla võimalik enam leida

(kohtuistungi helisalvestis 41 min 55 s).

19. Kaebaja poolt juba pikemat aega tagasi tehtud ja nüüdseks kustutatud postitused, mille

puhul pole mingeid andmeid selle kohta, et need oleksid VF avalikkust äratuntavalt

mõjutanud või võimude tähelepanu pälvinud ei erista kaebajat tavalistest riigivõimu tegevuse

suhtes kriitilistest inimestest, kes võivad väljendada oma rahulolematust tuttavatele ja

sõpradele. Kaebaja puhul pole andmeid, et ta oleks VF-s laiemalt tuntud arvamusliider,

opositsionäär või teisitimõtleja. Kaebaja ei ole osalenud meeleavaldustel või rahutuste

korraldamisel VF-s. Kaebaja ei kuulu VF opositsioonilistesse erakondadesse ega

rühmitustesse. Seetõttu ei esine üksnes kaebaja kriitiliste sotsiaalmeediapostituste tõttu

põhjendatud alust arvata, et teda võiks ähvardada VF riigivõimu poolne tagakiusamine.

20. PPA on otsuse tegemisel arvesse võtnud, et kaebaja on kasutanud võimukriitiliste

postituste tegemiseks Telegrami rakenduse kõrval ka muid avalikke internetilehekülgi (nt

otsuse p 7.5, dtl 10) ning nende postituste tegemine ei muuda põhimõtteliselt hinnangut

kaebaja tagakiusuvõimalusele. Kaebaja ei ole väitnud, et tema poolt Youtube’s tehtud

postitused oleks põhimõtteliselt erinenud Telegrami kaudu tehtutest. Kui kaebaja ise ei suuda

postitusi leida, pole ka alust arvata, et need oleks kergesti kättesaadavad VF võimudele või

üldsusele.

8(10)

3-25-1442

21. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et isegi kui VF võimudel võib tehniliselt olla võimalik

mingeid pikemat aega tagasi kustutatud sõnumeid taastada, ei ole alust arvata, et need oleksid

kaebaja puhul leitavad. Praegu pole mingit alust arvata, et VF piirivalvel või

julgeolekuorganitel oleks põhjust kaebajat tavapärasest riiki saabujast põhjalikumalt uurida, et

ta oleks kantud mingisse „musta nimekirja“ vmt. Arvestada tuleb, et kaebajale on väljastatud

uus VF pass, milles puuduvad Schengeni viisad või Euroopa Liidu piiriületustemplid (otsuse

p 7.5, dtl 17).

22. Isegi kui kaebaja peab piiriületuse käigus täitma ankeedi ja läbima küsitluse, mille raames

esitatakse talle küsimusi mh poliitilise meelsuse kohta, suhtumisest „sõjalisse erioperatsiooni“

ja Ukrainasse või Ukrainat toetavatesse riikidesse, ei järeldu sellest veel, et kaebajat

ähvardaks VF-s tagakiusamine. Piiril ankeedi täitmine ning küsitlemisele allutamine ei kujuta

endast sellise raskusega tagajärge, mis kvalifitseeruks isiku tagakiusamiseks VRKS § 19 lg-te

1 ja 2 tähenduses (TlnRKK 10.01.2025 otsus asjas nr 3-24-110, p 22). Samuti pole alust

arvata, et kaebaja hakkaks oma seisukohti VF-i lahkumise korral väljendama senisest

suuremas mahus või intensiivsemalt.

23. Kaebaja tagakiusukartus põhineb ka sellel, et ta on teinud 50 euro suuruse annetuse

Ukraina relvajõudude heaks. Tuleb möönda, et VF-s on mõistetud isikuid süüdi vaid üksiku

või paari üsna kaua aega tagasi ja väikeses summas tehtud annetuse eest (vt TlnRKK

10.01.2025 otsus asjas nr 3-24-110, p 19). Seega ei saa kaebaja hirmu pidada täiesti alusetuks.

Siiski ei ole alust arvata, et annetuse tegemine oleks saanud VF võimudele teatavaks. Annetus

on tehtud kaebaja kinnitusel Ukraina presidendi fondi, seega Ukraina või Euroopa Liidu

pangakontole ja pole alust arvata, et VF võimud võiks olla sellest teadlikud.

24. Varasem elamine Ukrainas või Euroopa Liidus ei ole samuti asjaolu, mida saaks pidada

isiku tagakiusamise ohuks VF-s. Kohtupraktikas on varem leidnud, et ukrainlasi või Ukraina

kodanikke koheldakse VF-s halvemini kui venelasi, sh on eriti keeruline nende olukord, kes

on VF-i saabunud pärast 24.02.2022. See ei ulatu aga tagakiusamiseni VRKS § 4 lg 1

tähenduses, mille tõttu kõik VF-s elavad ukrainlased või Ukraina kodanikud kvalifitseeruks

pagulaseks pelgalt oma rahvuse või kodakondsuse alusel (nt TlnRKK 22.09.2023 otsus nr 3-

23-56, p 18). Kohus leiab, et sama võib järeldada ka kaebaja kui pikka aega Ukrainas elanud

VF kodaniku kohta. Ehkki on võimalik, et kaebajasse suhtutakse tema tausta tõttu VF-s

halvemini kui teistesse VF kodanikesse, ei anna üksnes see alust järeldada, et kaebajat saaks

kvalifitseerida rahvusvahelist kaitset vajava isikuna (vrd ka TlnRKK 10.01.2025 otsus asjas

nr 3-24-110, p 20).

25. Kaebaja esitatud viited EIK-i praktikale ei kinnita kohtu hinnangul otsuses leitule

vastupidist. EIK-i otsustes N.

vs

Rootsi

23505/09 (p-d 52-53) ja F.G.

vs

Rootsi

43611/11 (p

113) rõhutas kohus, et kuigi asüüli taotlejatele tuleb nende seisundit arvestades anda tihti eelis

(benefit of proof) tema väidete usaldusväärsuse hindamisel, peab välismaalane suutma

lõppastmes siiski ise tõendada teda koduriigis ähvardavat ohtu. Neis kohtuasjades oli tegemist

islamiriikidest pärit asüülitaotlejatega, kes olid väljaspool oma koduriiki toiminud viisidel

(abielu lahutamine naise poolt, pöördumine kristlusesse jne), mida islamiühiskonnas

ilmselgelt ei aktsepteerita. Kohus leidis, et koduriiki tagasisaatmisel oleks selliste isikute

EIÕK-st tulenevaid õigusi rikutud. Kaebajat ei saa käesoleval juhul pidada samasuguses

olukorras olevaks, sest võimalus, et teda asutakse VF-s taga kiusama ei ole juba eespool

toodud põhjustel EIK-i käsitletud juhtumitega samal määral tõenäoline.

26. Kokkuvõttes nõustub kohus vastustaja järeldusega, et kaebaja puhul ei nähtu asjaolusid,

mis võimaldaks järeldada tema rahvusvahelise kaitse vajadust tagakiusu tõttu VF-s. Nagu

9(10)

3-25-1442

juba öeldud, ei saa varjupaigamenetluse eesmärgiks pidada rahvusvaheline kaitse andmist

kõigile autoritaarsete riikide kodanikele või isikutele, kellele selliste riikide poliitika on

vastumeelne. Kaebajale rahvusvahelise kaitse andmise aluseks ei saa olla ka üksnes kaebaja

soov elada oma kodakondsusjärgse riigi asemel Eestis ja kaebajal Eestis olevad isiklikud ning

tööalased suhted.

27. Kaebaja ei ole esitanud eraldi väiteid selle kohta, et otsus oleks õigusvastane kaebaja

täiendava kaitse vajadusele antud hinnangu või tema suhtes tehtud lahkumisettekirjutuse osas.

Kohus nõustub otsuse põhjendustes vastustaja esitatud järeldustega ja leiab, et otsus on ka

kaebaja täiendava kaitse vajaduse hindamist ja lahkumisettekirjutuse tegemist puudutavas

osas õiguspärane.

28. Vastustaja on hinnanud kaebaja terviseseisundit, sh võtnud otsuse tegemisel arvesse

kaebajal diagnoositud haigust, ja leidnud, et kaebaja terviseseisund ei takista tal Eestist

lahkuda. Kaebaja ei ole väitnud, et tema terviseseisund oleks otsuse tegemise ajast alates

oluliselt muutunud. Pole tõendatud, et kaebajale ei ole VF-s tagatud ravi sellise haiguse puhul.

29. Käesolevas asjas hindab kohus üksnes kaebajale rahvusvahelise kaitse andmata jätmise

kohta tehtud otsuse põhjendatust, mis omakorda tugineb tagakiusukartuse põhjendatuse

hindamisel. See, et kaebaja väitel ei ole tal võimalik Ukrainasse minna või Ukraina

kodakondsust taotleda või VF kodakondsusest loobuda, ei tõenda tema tagakiusukartuse

põhjendatust. Kohus möönab, et on mõistetav, et kaebaja ei soovi lahkuda riiki, millega tal

puudub sisuline side ja kus tal ei ela lähedasi, kuid see ei saa olla aluseks rahvusvahelise

kaitse menetluses tehtud otsuse tühistamisele.

30. Kuna kaebaja suhtes ei ole kohaldatud sissesõidukeeldu, siis ei ole tema naasmine Eestisse

põhimõtteliselt takistatud, kui riiki sisenemiseks ja siin viibimiseks esineb või tekib õiguslik

alus.

Menetluskulud ja muud küsimused

31. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS §

108 lg 1). Vastustaja ei ole kohtult menetluskulude väljamõistmist taotlenud ja ka tema

menetluskulud jäävad tema enda kanda.

32. Kohus avaldab otsuse isiku identifitseerimist välistavalt (HKMS § 175 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/

Mait Laaring

kohtunik

10(10)