2-23-127698/25 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

18. august 2025, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-127698

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi X.R-i

vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2659,57 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Marie Tsine

Kostja X.R (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi X.R-i vastu.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

1 (10)

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 11.07.2023 maksekäsu kiirmenetluse avalduse X.R-i

(kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu

kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas Tartu Maakohtule hagi 11.09.2023, mida täpsustas 11.12.2023 ja 22.01.2024.

Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 2659,57 eurot, millest põhinõue on 1999,08

eurot, intress on 298,93 eurot, viivis on 326,56 eurot ja sissenõudmiskulud on 35 eurot.

Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Esto AS (krediidiandja) ja kostja 28.03.2022 krediidilepingu

nr 93671039624, mille kohaselt võimaldas krediidiandja kostjale krediidilimiidi 2000 eurot

kasutamist. Kostja kohustus tagastama igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu

seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Samuti kohustus kostja tasuma

igakuist intressi 15. kuupäevaks. Lepingust tulenevalt on intressimäär 39,9% aastas. Lepingu

kohaselt oli krediidi ülekandmise tasu (väljavõtutasu) pangakontole 0,9% ülekande summast,

s.o 18 eurot. Lepingu krediidi kulukuse määr oli 50,63% aastas.

Kostja on perioodil 28.03.2022–16.03.2023 saanud krediiti kokku summas 2560 eurot, millest

on maha arvestatud lepingu põhitingimustest tulenev väljavõtutasu 0 eurot ja 0,9% ülekande

summast, s.o 12,12 eurot. Kostja tegi tagasimakseid kokku 774,92 eurot, millest on arvestatud

põhiosa katteks 560,92 eurot, intressi katteks 103,83 eurot, kiire väljamakse tasu katteks 90

eurot, meeldetuletuskirja tasu katteks 5 eurot, kaarditasu katteks 0,17 eurot ja

krediidiskooringu tasu katteks 15 eurot. Kostja sai lepinguperioodil krediiti kokku 2560 eurot,

kuid mitte kunagi samal ajal rohkem kui 2000 eurot. Kostja pidi igakuiselt tegema krediidi

tagasimakse vähemalt 10 eurot. Viimane makse nõude katteks teostati 2022. aasta novembris.

Kostja jättis tasumata 15.12.2022, 15.01.2023 ja 15.02.2023 osamaksed. Krediidiandja

teavitas kostjat 01.03.2023 lepingu ülesütlemisest, kui kostja ei tasu võlga täiendava tähtaja

jooksul, s.o 15.03.2023. Leping lõppes ülesütlemisega 16.03.2023. Hageja põhinõude suurus

on 1999,08 eurot, arvestades, et krediit oli 2560 ja kostja tagastas põhiosa katteks 560,92

eurot.

Kostjal on intressivõlgnevus alates 29.03.2022–16.03.2023 summas 402,76 eurot.

Viivisenõue perioodi 17.03.2023–11.09.2023 eest on 326,56 eurot. Lepingus on viivisemäär

võrdne intressimääraga, kuid hageja nõuab hagis viivist määraga, mis vastab kolmekordsele

seadusjärgsele viivisemäärale.

Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 35

eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 10.04.2023 saadetud meeldetuletuskiri

maksumusega 25 eurot, 26.04.2023 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot,

01.06.2023 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot.

Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Krediidiandja omandas teabe kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste

kohustuste kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kostja arvelduskonto väljavõtte alusel.

Kostja avaldas enda sissetulekuks 330 eurot kuus. Kostja arvelduskontolt nähtus viimaste

2 (10)

kuude keskmiseks sissetulekuks 549,90 eurot. Oma finantskohustuste suuruseks avaldas

kostja 40 eurot. Krediidiandja ei tuvastanud täiendavaid kohustusi esitatud andmete ja

registriandmete põhjal. Krediidiandja võtab krediidivõimelisuse hindamisel arvesse tarbija

muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele määras 215,30

eurot.

Esialgne võlausaldaja loovutas 07.04.2023 kostja vastased nõuded hagejale.

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte

postkasti panekuga 13.07.2024 (TsMS § 326 järgi). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku

vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse

kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 12.08.2024. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust

lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei

arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba

kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib

kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

5. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus

(TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja

sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

6. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest

ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

7. Hageja on esitanud kohtule tõendina Esto AS-i ja kostja vahel 28.03.2022 sõlmitud

krediidilepingu nr 93671039624 krediidilimiidiga 2000 eurot (dtl 37–49). Leping on kostja

poolt allkirjastatud. Kostja pangakontole tehti ülekandeid järgmiselt (maksekorraldused dtl

3 (10)

180–202): 28.03.2022 – 396,40 eurot; 29.03.2022 – 99,10 eurot; 14.06.2022 – 99,10 eurot;

20.06.2022 – 396,40 eurot; 20.07.2022 – 249,50 eurot; 23.07.2022 – 169,66 eurot; 25.07.2022

– 149,70 eurot; 05.09.2022 – 69,86 eurot; 06.09.2022 – 399,20 eurot; 07.09.2022 – 299,40

eurot; 08.09.2022 – 179,64 eurot; 21.11.2022 – 29,92 eurot. Kokku kanti kostja pangakontole

2547,88 eurot. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu

seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal

teostada iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 45). Lepingu ja lepingu osaks saanud Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu ning lepingu lõppemisel tuli

tagasi maksta kasutatud krediidilimiit (dtl 47; tarbijakrediidileping on tähtajatu). Kohus loeb

eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

8. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus

on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale,

ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15).

VÕS § 406 lg 3 sätestab, et maksetehingute tegemist ja krediidi kasutusse võtmist võimaldava

makseinstrumendi kasutamise kulusid, samuti tasusid sellise konto pidamise eest, millele

tehakse krediidi kasutusse võtmise ja maksetehingute kandeid ja muid maksetehingutega

seotud kulusid, tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta, välja arvatud juhul, kui

konto avamine on vabatahtlik ning konto pidamise kulud on selgelt ja eraldi märgitud

tarbijakrediidilepingus või mõnes muus tarbijaga sõlmitud lepingus. Eeltoodust tulenevalt

tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta ka muid maksetehingutega seotud kulusid.

Eelnõu seletuskirja kohaselt on nendeks kuludeks mh ülekandekulud (vt võlaõigusseaduse ja

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 761 SE, seletuskiri lk 36). Krediidi kulukuse määra

arvutamisel tuleb mh lähtuda VÕS § 4061, mille lõiked 1 ja 2 sätestavad, et kui

tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal valida, millal ta krediidi kasutusse võtab, loetakse

krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ja täies

mahus. Kui tarbijakrediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning

seejuures on krediidiga seotud tasud ja intressimäär erinevad, loetakse krediidi kulukuse

määra arvutamisel, et kogu krediit on kasutusse võetud kõige kõrgemate tasude ja

intressimääraga, mida rakendatakse seda liiki tarbijakrediidilepingu puhul kõige levinuma

krediidi kasutusse võtmise viisi suhtes.

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe kohaselt 50,63% aastas (dtl 45, 47). Lepingu kohaselt oli krediidi

ülekandmise tasu (väljavõtutasu) pangakontole 0 eurot, millele lisandus 0,9% ülekande

summast (dtl 45), s.o kostja puhul 18 eurot (dtl 46). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad

muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete

kohaselt oli 28.03.2022 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,95% (kohaldus alates

01.01.2022 kuni 30.06.2022 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 50,85%.

4 (10)

Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab

krediidi kulukuse määra suuruseks 50,72%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingu

krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära

ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

9. 28.03.2022 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus

hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

10.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet

krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3

esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid

andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on

sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

5 (10)

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul

on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud

kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud

ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija

krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust

kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale

võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu

andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi

2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust

individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate

asjaolude välja toomiseks (dtl 166–168). Kohus selgitas hagejale, et hageja ei ole hagis

piisavalt välja toonud vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevaid asjaolusid (dtl

167). Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

6 (10)

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.

Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed

uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte

aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks ja

tõendite esitamiseks.

Hageja asus hagis seisukohale, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja omandas teabe kostja varalise seisundi,

regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotluses esitatud andmete ja

kostja arvelduskonto väljavõtte alusel. Kostja avaldas enda sissetuleku suuruseks 330 eurot

kuus. Kostja arvelduskontolt nähtus viimaste kuude keskmiseks sissetulekuks 549,90 eurot.

Oma finantskohustuste suuruseks avaldas kostja 40 eurot. Krediidiandja ei tuvastanud

täiendavaid kohustusi esitatud andmete ja registriandmete põhjal. Krediidiandja võtab

krediidivõimelisuse hindamisel arvesse tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid

regulaarseid kulutusi majapidamisele määras 215,30 eurot.

Hageja esitas kohtule tõendina kostja pangakonto väljavõtte perioodil 25.09.2021–25.03.2022

(dtl 68–85). Väljavõttest nähtub, et see loodi 11.09.2023 (dtl 68). Väljavõttest nähtub, et

kostjale ei laekunud töötasu sissetulekut. Kostjale laekus igakuine toetus Eesti Töötukassalt

keskmiselt 260 eurot kuus. Muid regulaarseid sissetulekuid ei nähtu. Kostjal nähtuvad

kohustused erinevate võlausaldajate ees, sh Inbank Finance AS (keskmine makse 18 eurot

kuus), AS IPF Digital Estonia OÜ (keskmine makse 22 eurot kuus), Ferratum Bank P.L.C

(keskmine makse 215 eurot kuus), Trustly Group AB (keskmine makse 40 eurot kuus),

Bondora AS. Lisaks on kostjal väljaminekud Tele2 Eesti AS-ile. Eeltoodust nähtuvalt olid

kostja igakuised kohustused vähemalt 295 eurot kuus. Erinevad eraisikud on teinud kostjale

makseid, kuid kõigi nende maksete puhul ei ole võimalik aru saada, kas need on antud

kostjale laenuks. Samuti nähtub, et kostja on ise teinud makseid eraisikutele. Hageja ei ole

tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet kostja varalise seisundi kohta

(s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete

(majapidamis)kulude kohta. Hageja väljatoodud asjaolud ei võimalda hinnata isegi seda, kas

ja millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli.

Hageja esitatud kostja pangakonto ja selle analüüsi põhjal nähtub, et kostja ei olnud võimeline

täitma lepingust tulenevaid kohustusi jooksva sissetuleku või muu eluks otseselt mittevajaliku

vara arvel. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta tehtud

kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad

kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS §

4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole

järginud kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda

lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale

7 (10)

esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale

mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei

võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid

tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

11. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine

on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja

mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud.

Lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping

tähtajatu. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga

kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada

iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 45). Hageja tõi välja, kostja jättis tasumata 15.12.2022,

15.01.2023 ja 15.02.2023 osamaksed (dtl 31). Krediidiandja teavitas kostjat 01.03.2023

lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni

15.03.2023. Krediidiandja ütles lepingu üles 16.03.2023 (dtl 31). Hageja poolt avaldatust

nähtub, et kostja on perioodil 06.04.2022–18.11.2022 teinud tagasimakseid summas 774,92

eurot (dtl 173, 174). 33,33 eurot oleks minimaalne igakuine tasumisele kuulunud summa

juhul, kui krediidisummaks oli 2000 eurot ja tagasimakse perioodiks 60 kuud. Arvestades, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja väljavõtutasu, kiire

väljamakse tasu, krediidiskooringu tasu ning arvestades, et 2022. aastal oli VÕS §-s 94

sätestatud intressimääraks 0% ja 2023. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5%

perioodil 01.01.2023–30.06.2023, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele

järgneva põhiosa ja seadusjärgse intressi tagasimaksega lepingu ülesütlemise hoiatuse

saatmise ajal, s.o 01.03.2023. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et krediidilepingu nr

93671039624 ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega

lõppenud.

12. Leping on sõlmitud tähtajatult. Arvestades, et kostja pidi minimaalselt tasuma 1/60

kasutusse võetud krediidist, siis saabuks viimase osamakse tasumise tähtpäev 15.03.2027 (kui

esimese osamakse tähtpäev oli 15.04.2022). Kui arvestada seda, et kostjale tehti viimane

8 (10)

krediidi väljamakse 21.11.2022, siis saabuks viimase osamakse tasumise tähtpäev 15.11.2027

(kui esimese osamakse tähtpäev oli 15.12.2022). Seetõttu ei ole tänaseks lepingust tulenev

laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole

muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Seega ei saa kohus võtta

hagi rahuldamisel aluseks hageja väljatoodud summat.

Hageja märkis 25.06.2025 vastuses, et vaidlusaluse krediidilepingu puhul on tegemist

krediidikontoga, mille iseloomuks on maksegraafiku puudumine ja ka tagasimakse summa on

muutumises, sõltuvalt sellest, kuidas klient krediidikontot kasutab, siis ei ole hagejal

võimalust koostada kostjale uut tagasimaksegraafikut. Hageja märkis, et lähtudes näiteks

krediidikulukuse määra arvestusest, siis eeldatakse, et krediit võetakse kasutusele viivitamata

ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena (VÕS § 4061 lg 4 p 2 ja

tarbijakrediidi teabeleht p 3). Viimase krediidisumma kasutusele võtmine oli 20.11.2022,

mistõttu algas tagasimaksmise periood 2022. aasta detsembris ning viimane tähtaeg krediidi

tagastamiseks oleks sel juhul 2023. aasta novembris (dtl 177).

Kohus märgib, et VÕS § 4061 sätestab täiendavad eeldused krediidi kulukuse määra

arvutamisel. Nimetatud säte ei näe ette lepingu pikkust. Praegusel juhul on lepingu ja lepingu

osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt leping tähtajatu (dtl 47;

tarbijakrediidileping on tähtajatu). Lepingu kohaselt kohustus kostja krediidi tagastama 1/60

eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot

kuus. Lepingu kohaselt on kasutusse võetud krediidi tagasimaksete arv 60 (dtl 45). Kohus

leiab, et hagejal oli lepingus toodud tingimusi arvestades võimalik tagasimaksed uuesti

määrata. Tagasimaksete määramise kohustust ja võimalikkust krediidikonto lepingu puhul on

nentinud ka Tartu Ringkonnakohus oma otsuses tsiviilasjas nr 2-23-107737/16, p 11. Kohus

määras hagejale tähtaja VÕS § 4034 lg 7 järgse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 158), kuid

hageja kohtule ümberarvestust ei esitanud.

Ilma ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi ka osaliselt rahuldada, sest hagi

rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh

selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Seda ei ole

hageja teinud. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste

alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab

ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Põhivõla sissenõudmiseks peab

krediidiandja määrama VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale

teatavaks ning kasutama vastavalt uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid.

Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ajal kostja vastu ülal toodud

põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei ole kehtivalt üles öeldud, siis ei

ole VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu

sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jättis hagi rahuldamata ja tegi sellega otsuse hageja kahjuks. Kohus jätab

menetlusosaliste menetluskulud hageja kanda.

9 (10)

Asjas ei ole menetluskulusid, mida kohus saaks TsMS § 174 lg 1 alusel kindlaks määrata.

Seetõttu tuleb menetluskulude rahaline suurus jätta kindlaks määramata. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

14. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

10 (10)