1-25-3070/20 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

1-25-3070

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. juuli 2025, Narva kohtumaja

Kriminaalasja number

1-25-3070 (25233050344)

Kohtunik

Mari-Liis Avikson

Kohtuistungi sekretär

Anna-Olga Luga, Ilona Pudova ja Olga Võlitok

Tõlk

Natalja Smirnova ja Svetlana Hamaza

Kriminaalasi

Aleksandr Tipakovi süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2, 3

järgi, üldmenetluse korras

Prokurör

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Margit

Pärn

Süüdistatav

Aleksandr Tipakov

Elukoht XXX, isikukood 37810033721, XXX, XXX,

emakeel – XXX, töökoht XXX

kriminaalkorras karistatud ühel korral:

-

Viru Maakohtu 15.08.2023 kohtuotsusega nr 1-23-

4758 süüdi tunnistatud KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ja talle

mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust; KarS § 68 alusel 5

kuud 29 päeva vangistust; KarS § 73 alusel 1 aasta 6 kuu

pikkuse katseajaga.

Tõkendit pole kohaldatud

Kaitsja

määratud korras v.adv. abi Andres Veski

Kohtuitungi toimumise aeg

21.07.2025

RESOLUTSIOON

Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) §-dest 311-315, kohus

otsustab:

Tunnistada Aleksandr Tipakov süüdi KarS 121 lg 2 p 2, 3 järgi ning mõista talle

karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust.

1(12)

1-25-3070

KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jätta karistus täitmisele pööramata, kui Aleksandr Tipakov

ei pane 1 (ühe) aasta 7 (seitsme) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning

järgib KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 ja § 75 lg 2 p-des 2, 8 sätestatud kontrollnõudeid ja

kohustusi, ta kohustub:

1) elama aadressil XXX;

2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda

registreerimisele;

3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma

kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti

territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks;

5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha

vahetamiseks;

6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja

väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks;

7) mitte tarvitama alkoholi;

8) osalema sotsiaalprogrammis.

KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest ehk alates

24.07.2025.

KarS § 78 lg 2 kohaselt alustatakse KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 ja § 75 lg 2 p-des 2, 8

sätestatud käitumiskontrolli nõuete ja kohustuse kohaldamist pärast kohtuotsuse

jõustumist.

Mõista Aleksandr Tipakovilt Eesti Vabariigi kasuks välja 1329 eurot sundraha ning

1083, 34 eurot muu kriminaalmenetluse kulu katteks.

Määrata, et Aleksandr Tipakovil on õigus tasuda välja mõistetud kriminaalmenetluse

kulud kokku summas 2412 (kaks tuhat nelisada kaksteist) eurot 34 senti 1 aasta

jooksul maakohtu otsuses näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on

kohustuslik.

Menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr SEB pangas nr

EE351010052031000004, SWEDBANK EE502200221014193355, LUMINOR BANK

EE401700017002872300, DANSKE BANK EE873300333499990003. Maksekorraldusele

märkida viitenumber 99925700020515 ning selgitus „Aleksandr Tipakov, 1-25-3070

kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud

suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus

sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Viru Maakohtu Narva kohtumajja

kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 25.07.2025.

Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada

2(12)

1-25-3070

apellatsiooni 30 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele

järgnevast päevast.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva

jooksul Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu teatades

määruskaebe kasutamise soovist Viru Maakohtu Narva kohtumajja kirjalikult seitsme päeva

jooksul alates 25.07.2025.

Apellatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja

kantseleis hiljemalt 18.08.2025.

MENETLUSE KÄIK

1. Aleksandr Tipakovi süüdistatakse selles, et tema isikuna, keda on Viru Maakohtu

15.08.2023 kohtuotsusega nr 1-23-4758 süüdi tunnistatud KarS § 121 lg 2 p 2 järgi

kvalifitseeritavas kuriteos, pani taas toime kehalise väärkohtlemise. Ja nimelt: - 13.04.2025

kella 23.00-23.25 paiku XXX korteris läks voodil lamava XXX M B juurde, võttis voodist

kinni ning paiskas tahtlikult voodi ümber selliselt, et M B kukkus voodilt põrandale ning

madrats ja voodi detailid kukkusid kannatanule M B peale. Aleksandr Tipakov põhjustas oma

tegevusega kannatanule M B füüsilist valu vasaku jala piirkonnas. Sellega pani Aleksandr

Tipakov toime KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teisele inimesele

valu tekitava kehalise väärkohtlemise ning milline tegu on toime pandud korduvalt ja

lähisuhtes.

2. 30.05.2025 koostatud süüdistusakt saabus Viru Maakohtu Narva kohtumajja samal päeval

ja kriminaalasi nr 1-25-3070 jagati kohtute infosüsteemi (KIS) kaudu kohtunik Mari-Liis

Aviksoni menetlusse. Kaitseakt saabus Viru Maakohtusse 07.06.2025.

3. 12.06.2025 toimunud eelistungil prokurör ja kaitsja taandusi ei esitanud ning kaitsjal

puudusid vastuväiteid ka Aleksandr Tipakovi kohtu alla andmisele. Viru Maakohtu

12.06.2025 määrusega andis kohus Aleksandr Tipakovi kohtu alla.

4. Kohtuistungil tõi süüdistatav Aleksandr Tipakov välja, et süüdistus on talle arusaadav, kuid

täielikult süüdi ta ennast ei tunnistanud. Selles tegevuses, et ta tõstis voodi üles, jah, kuid enne

seda siis toimusid teised tegevused, mille pärast siis koondus kogu tema tegevus sellele.

5. Prokurör leidis, et kohtulikul uurimisel on A. Tipakovile esitatud süüdistus KarS § 121 lg 2

p 2, 3 järgi tõendamist leidnud ning palus ta süüdi tunnistada ning mõista talle karistuseks 11

kuud vangistust. KarS § 74 alusel määrata, et kui isik ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul

toime uut kuritegu ja täidab käitumiskontrolli üldnõudeid ja lisakohustusi, siis isikut

vanglakaristust kandma ei saadeta. Määrata käitumiskontrolli üldnõuded ja lisakohustused.

Esimene kohustus mitte tarvitada käitumiskontrolli ajal alkoholi ja teine kohustus on läbida

sotsiaalprogramm. Sotsiaalprogrammi valib kriminaalhooldusametnik siis, kui ta on isikuga

tegevuskava paika pannud. Kriminaalhooldusametnik saab siis hinnata, milline on sobilik

programm. On selleks siis alkoholi liigtarvitamisega seotud või sõltuvusega seotud teemad

või lähisuhte või viha juhtimise teemad. Prokurör palus A. Tipakovilt välja mõista

menetluskulud, õigusabi osutamise tasud ja teise astme kuriteo sundraha.

6. Kaitsja leidis, et Aleksandr Tipakovi süü ei ole tõendatud ning palus kaitsealuse õigeks

mõista.

7. Kohtuistungil kuulati üle kannatanu Mart Bernat (KoTo, tl 27-32), tunnistaja Jegor Tšekin

(KoTo, tl 32-33 pöördel) ja ka süüdistatav Aleksandr Tipakov (KoTo, tl 39 pöördel-44

pöördel). Kohtus uuriti järgmiseid prokuratuuri poolseid tõendeid: asitõendi vaatlusprotokoll

15.04.2025 kriminaalasjas nr 25233050344 koos DVD-R plaadiga (KoTo, tõendite köide, tl 1-

6); asitõendi vaatlusprotokoll 15.04.2025 koos DVD+R plaadiga (KoTo, tõendite köide, tl 7-

3(12)

1-25-3070

16); karistusregistri õiend (KoTo, tõendite köide , tl 17) ja Viru Maakohtu 15.08.2023 otsus

kriminaalasjas nr 1-23-4758 (KoTo, tõendite köide, tl 18-20). Kohus võttis vastu ka

kaitsjapoolse tõendina videosalvestuse mälupulgal koos tõlkega (24-29).

MAAKOHTU SEISUKOHAD JA PÕHJENDUSED

8. Aleksandr Tipakovile esitatud süüdistus on järgmine. Aleksandr Tipakovi süüdistatakse

selles, et tema isikuna, keda on Viru Maakohtu 15.08.2023 kohtuotsusega nr 1-23-4758 süüdi

tunnistatud KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, pani taas toime kehalise

väärkohtlemise. Ja nimelt: - 13.04.2025 kella 23.00-23.25 paiku Narvas Joala 10-M1 korteris

läks voodil lamava XXX M B juurde, võttis voodist kinni ning paiskas tahtlikult voodi ümber

selliselt, et M B kukkus voodilt põrandale ning madrats ja voodi detailid kukkusid

kannatanule M B peale. Aleksandr Tipakov põhjustas oma tegevusega kannatanule M B

füüsilist valu vasaku jala piirkonnas. Sellega pani Aleksandr Tipakov toime KarS § 121 lg 2 p

2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teisele inimesele valu tekitava kehalise

väärkohtlemise ning milline tegu on toime pandud korduvalt ja lähisuhtes.

9. Vastavalt KrMS §-le 61 hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja

ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. KarS § 2 lg 2 kohaselt

karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle

toimepanemises süüdi. Kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja kontrollinud kriminaalasjas

olevaid tõendeid, jõudis kohus veendumusele, et süüdistatav Aleksandr Tipakov tuleb talle

inkrimineeritavas süüdistuses süüdi mõista. Alljärgnevalt põhjendab kohus sellisele

seisukohale asumist, käsitledes kõigepealt faktilisi asjaolusid ja hinnates selle käigus tõendeid

(I). Järgnevalt analüüsib kohus tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt teo objektiivset (II) ja

subjektiivset (III) koosseisu ja õigusvastasust (IV) ning otsustab milline karistus on

põhjendatud mõista (V). Jaotises VI käsitleb kohus menetluskulusid.

I Faktilised asjaolud ja hinnang tõenditele

10. Kõigepealt sedastab kohus asjaolud, milles pole vaidlust.

11. Vastuvaidlematult oli (ja on) tuvastatud see, et 13.04.2025 kella 23.00-23.25 paiku XXX

korteris läks Aleksandr Tipakov voodil lamava XXX M B juurde, võttis voodist kinni ning

paiskas tahtlikult voodi ümber selliselt, et M B kukkus voodilt põrandale. Eeltoodu on

tõendatud nii süüdistatava Aleksandr Tipakovi kui ka kannatanu M B usaldusväärsete

ütlustega, mis on eeltoodu osas omavahel kooskõlas ja haakuvad ka teiste kohtulikul

uurimisel uuritud usaldusväärsete tõenditega. Nii tuleneb asitõendi vaatlusprotokollist

15.04.2025 (KoTo, tõendite köide, tl 1-6), et 13.04.2025 kell 23:25 on tehtud kõne

häirekeskusesse telefoninumbrilt 058228322. Kõne kestab 3 minutit ja 59 sekundit. Teataja

räägib vene keeles naishäälega: „Tere, kas saaks politsei kutsuda?“ Seoses küsimusega, mis

juhtus, rääkige vastab teataja: „No meil on isa ebaadekvaatses seisundis. Lihtsalt, et ta ära

viidaks. Meil on laps kodus“. Seoses küsimusega, kes ära viidaks vastas teataja: „ Et meie isa

ära viidaks, meil on laps kodus. Et isa ära viidaks, kas võib?“ Seoses ametniku küsimusega,

kas ta on seal praegu agressiivne vastas teataja: „Väga“. Seoses ametniku küsimusega purjus

ka vastas teataja: „Jah“. Seoses ametniku küsimusega, et mis aadress on vastas teataja:

„XXX“. Seoses ametniku küsimusega, kas ta on trepikojas vastas teataja: „Praegu on ta

kodus“. Seoses kaebuse esitaja küsimusega, mis teie nimi on vastas teataja: „M B“. Seoses

ametniku küsimusega, et mis ta nimi on avaldas teataja: „Aleksandr Tipakov“. Avaldaja ka

lisas: „Jah, see on minu lapse isa“.

12. Eeltoodud tõenditega haakub asitõendi vaatlusprotokollis 15.04.2025 kajastuv (KoTo,

tõendite köide, tl 7-16), mille kohaselt on vaadeldavaks objektiks üks videosalvestus, mis on

tehtud Narva politseijaoskonna patrullpolitseiniku vormikaameraga P33368 ning salvestatud

4(12)

1-25-3070

DVD+-ketta peale DEMS WEB LIBRARY kaudu. Videosalvestus on tehtud Narva

Politseijaoskonna patrullpolitseiniku vormikaameraga P33368 alguseks 13.04.2025 kell

23:36:41 ning kestab 6 minutit ja 51 sekundit. Videosalvestus algab vähemalt kahe

patrullpolitseiniku jõudmisega aadressile XXX. 23 sekundi möödudes alates videosalvestuse

algusest avab ukse alaealine poiss (isik tuvastatud kui E T, ik XXX, edaspidi E), kes lubas

patrullpolitseinikud edasi tuppa. Toas tuleb politseiametnikele vastu lühikeste heledate

juustega naisterahvas (isik tuvastatud kui kannatanu M B, ik XXX, edaspidi M. B).

Videosalvestust teostanud patrullpolitseinik (edaspidi Politseiametnik 1) tutvustab ennast ning

hoiatab, et teostatakse videosalvestus. Kohtulikul uurimisel üle kuulatud tunnistajast

politseiametniku Jegor Tšekini ütlused haakuvad eeltoodud tõendiga. Nii on ta kohtuistungil

välja toonud enda ütlustes (KoTo, tl 32-33 pöördel), et see sündmus toimus 13. aprillil 2025

XXX ning voodi oli külje peal. M rääkis, et tundis füüsilist valu.

13. Vaidlusküsimuseks kujunes see, kas eeltoodud ajal ja kohas kukkusid kannatanu M B

peale ainult madrats või ka voodi detailid ja kas süüdistatav Aleksandr Tipakov põhjustas

süüdistuses toodud tegevusega kannatanu M B füüsilist valu vasaku jala piirkonnas.

14. Kohus leiab, et eeltoodud küsimustele on põhjendatud vastata jaatavalt. Nii on kannatanu

M B andnud seoses eeltooduga järgmised ütlused. Aleksandr läks närvi. Võib-olla

sellepärast, et mina valasin alkoholi ära. Võimalik, et ta järeldas, et ma jõin selle ära, kuna

olen ka siis alkoholi tarvitamas üsna sageli, mul on alkoholi probleem olemas, samuti lasin

ennast kodeerida. Sellepärast võis Aleksandr arvata, et mina olen selle ära joonud, mis

kutsub temal esile alati ärritust, sest ta ei kannata mind, kui olen alkoholi tarvitanud. Ilmselt

oligi see tema agressiivsete tegevuste aluseks. Ta läks närvi ja siis paiskas mind ümber.

Võiks nii öelda, et ma kukkusin ebamugavasse asendisse, et jalg oli siis väänatud. Ma jäin

voodi alla. Seoses prokuröri küsimusega, millised esemed teile peale kukkusid on kannatanu

vastanud: „Madrats ja voodi ise“. Eeltoodud ütlustele on kannatanu jäänud kindlaks ka hiljem

ristküsitlemisel kaitsja küsimusele vastates, kus viimane on täpsustanud, kas ta sai õigesti

aru, et see asi, mis kannatanule siis peale kukkus, oli madrats. Kannatanu on eeltoodud

küsimusele vastanud järgnevalt: „Madrats ja voodi“. Ka on kannatanu seoses kaitsja

küsimusega, kui kõrge see voodi on vastanud järgnevalt: „Ma arvan, et 30 cm siis see puidust

osani ja siis madrats 40 cm ja ta on üsna raske“.

15. Kohtul ei ole eeltoodud kannatanu ütluste tegelikkusele vastavuses alust kahelda, sest

kohtulikul uurimisel ei selgunud midagi sellist, mis annaks aluse asuda seisukohale, et

kannatanu M B võiks moonutada tõde. Seda, et kannatanu on usaldusväärne tõendiallikas

kinnitavad ka süüdistatava Aleksandr Tipakovi kohtulikul uurimisel antud ütlused, mille

kohaselt kannatanu rääkis kohtuistungil 99% tõtt, tuues välja, et kuigi valuskaalast öeldes

oleks võimalik seda valuastet natukene vähendada (KoTo, tl 40). Kohtulikul uurimisel ka

selgus see, et kannatanu sooviks oli see, et süüdistatava süüdistamine päädiks võimalikult

leebete õigusjärelmitega. Kannatanu on enda kohtulikul uurimisel antud ütlustes välja toonud

järgneva: „Ma ei tahtnud, et oleks alustatud kriminaalasi Aleksandri suhtes. Minu soov oli,

ainult, et oleks kodunt lahkunud ja see konflikt oleks lõppenud.“ Ka elulise usutavuse

aspektist hinnates kannatanu ütlusi ei ole kohtu hinnangul alust kahelda nende tegelikkusele

vastavuses. Kohtupraktikas on välja kujunenud nõue, mille kohaselt on ütluste

usaldusväärsuse kontrollimisel muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude

elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine

tõenäosus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-

74-05, p 15 ja 1. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline

5(12)

1-25-3070

usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 14). Nii on üldteada

olevalt madrats voodiraami sees ning selle ümberpaiskamisel on eluliselt igati usutav see, et

seal peal lebanud põrandale kukkunud kannatanule kukkus peale lisaks madratsile ka mingi

osa puidust voodiraamist.

16. Seda, et eeltoodud süüdistatava Aleksandr Tipakovi tegevuse tõttu tundis kannatanu valu

on samuti tõendatud kannatanu M B ütlustega, mille tegelikkusele vastavuses ka selles osas

samuti kohtul alust kahelda ei ole. Nii on kannatanu seoses küsimusega, mida ta tundis seoses

süüdistatava eeltoodud tegevusega välja toonud järgneva: „Valu“ .Seoses täpsustavate

küsimustega, kus ta valu tundis on süüdistatav vastanud: „Jalal. Vasakul. Reiel“.

17. Eeltoodud kannatanu ütlused haakuvad ka asitõendi vaatlusprotokollis (KoTo, tõendite

köide, tl 7-16) kajastuvaga. Nii on kannatanu M B seoses politseiametniku küsimusega, kas

füüsilist valu ei tundunud vastanud: „Tundsin muidugi aga see pole nii tähtis. Ühesõnaga

niimoodi. Ma taha lihtsalt, et see kõik oleks juba fikseeritud ja mind on see kõik ära tüüdanud

juba“. Hiljem on politseiametnik veel täpsustanud kannatanult valu tundmisega seonduvat,

küsides, millist valu te tundiste, kui te voodist välja kukkusite. Kannatanu on eeltoodud

küsimusele vastanud järgnevalt: „No mul põlv jälle … see on juba järjekordne juhtum. Ma

kukkusin voodist välja. Mis te arvate, millist valu ma tundsin? Jälle tulevad sinikad.“ Ka on

politseiametnik kannatanult täpsustanud seda, kas viimane kukkus põlve peale või puusale.

Kannatanu M B on eeltoodud küsimusele vastanud järgnevalt: „Ma kukkusin kõige peale,

isegi väike ehmatas. Ja lisaks kukkus veel madrats minu peale. Ja vot need lauad“.

Politseiametnik on täpsustanud ka seda, kas valu oli terav, millele kannatanu M. B vastas, et

väga. Kohtulikul uurimisel palus ka kaitsja kannatanul hinnata valu tugevust, tuues välja, et

kui kannatanu kirjeldaks, ütleme skaalal 1 kuni 10, seda valu, kui võtame, siis näiteks, sääse

hammustus on üks ja mingi tugev valu on 10, kuhu kannatanu haiget saamise sellel skaalal

paigutaks. Kannatanu vastus eeltoodule oli neli.

18. Kohus leiab, et tõendikogumist tuleb jätta välja kohtu poolt vastu võetud kaitsjapoolne

tõend kui selles kriminaalasjas tähtust mitteomav. KrMS 3051 lg 3 kohaselt tõendi

vastuvõtmine ei välista selle lubamatuks tunnistamist kohtuotsuse tegemisel. KrMS § 2861 lg

1 kohaselt kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise,

millel on kriminaalasjas tähtsust. Käesoleval juhul ei selgu kohtule esitatud tõendist, millal on

vaadeldud videosalvestus tehtud. Kohtul ei ole alust kahelda süüdistatava Aleksandr Tipakovi

poolt kohtulikul uurimisel välja toodus, mille kohaselt on eeltoodud salvestis tehtud 19. juuni,

neljapäev (KoTo, tl 41). Ajavahemik, s.o ajaperiood alates 13.04.2025 kuni 19.06.2025 on

liialt pikk selleks, et jaatada seda, et see tõend oleks õiguslikult relevantne hindamaks seda,

kas süüdistatav pani toime 13.04.2025 enda elukaaslase kehalise väärkohtlemise.

Kriminaalkolleegium on välja toonud, et isiku teotahtlus tuleb tuvastada rangelt teo

toimepanemise hetke seisuga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2012. a otsus

asjas nr 3-1-1-34-12, p 12.2). Ehkki isiku teojärgne käitumine võib teatud juhtudel tõepoolest

anda teavet ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 8), on see eeskätt

siiski abipakkuv kriteerium, mis aitab tahtlust siduda isiku suhtumisega teosse ja tagajärge

vahetult teo toimepanemise ajal (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2006. a

otsus asjas nr 3-1-1-142-05, p 20).

6(12)

1-25-3070

19. Kokkuvõtvalt leidsid kohtulikul uurimisel usaldusväärselt tõendamist kõik süüdistuse

sisus ära toodud faktilised asjaolud eeltoodud usaldusväärsete tõenditega.

II Teo objektiivne koosseis

20. KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest,

samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest, mis on toime pandud lähi- või

sõltuvussuhtes ja korduvalt. KarS § 121 „Kehaline väärkohtlemine“ näeb lõikes 1 ette

vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise

eest. Valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis

ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Löömine ja peksmine on näited

sellistest kohtlemistest, samuti kuuluvad siia käe väänamine, kägistamine, hammustamine,

juustest kiskumine jne (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-48-04, p 8).

21. Isegi kui pidada valu võimalikuks, tuleb süüteokoosseisu tunnuste objektiivsel

omistamisel arvestada, et mitte alati ei saa isiku tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks ka

karistusõiguslikus mõttes. Riigikohus on korduvalt tõlgenduslikult kitsendanud erinevate

kuriteokoosseisude rakendusala, võttes muu hulgas arvesse koosseisuga kaitstavat õigushüve

ja õigushüve kahjustamise ulatust. Kehalise väärkohtlemise (KarS § 121) puhul on seda

tehtud näiteks RKKK 23.10.2017. a otsuses nr 1-16-10326/51, p 27, ja võimuliialduse puhul

18.06.2020 otsuses nr 1-19-31. Kohtuotsuses nr 1-16-10326/51 rõhutati, et karistatava teona

KarS § 121 mõttes pole alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese

intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui

sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või

tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava

teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude

eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos, kui nn sõltumatu kolmanda isiku

objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse

tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-50-13, p 12, ja nr 3-1-1-29-

15, p 11.3).

22. Käesoleval juhul on kannatanu M B enda kohtu hinnangul usaldusväärsetes ütlustes

jaatanud valu tundmist ning kohtu hinnangul on ka valuaistingu tundmine hinnatav

objektiivse kõrvalseisja seisukohast süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, arvestades seda, et

süüdistatava tegevuse tulemusena kukkus kannatanu voodist põrandale ning talle kukkus

peale nii madrats kui ka täispuidust voodi detailid. Ka süüdistatav enda ütlustes ei ole eitanud

seda, et kannatanu M B teavitas ka teda sellest, et tundis seoses süüdistatava tegevusega valu,

tuues välja järgneva: „Algul vist ütles jah, et oli haige“. (KoTo, tl 42). Ka hiljem on

süüdistatav enda ütlustes möönud vastates prokuröri küsimusele, et M võis valu saada, tuues

välja: „Jah, ikka“. (Ko,To, tl 43).

23. Vaidlust polnud selles, et 13.04.2025 olid Aleksandr Tipakov ja M B lähisuhtes, kuna nad

elasid koos ja kasvatasid ühiselt enda XXX E T. Senises praktikas on Riigikohus järjepidevalt

kõnealust koosseisutunnust sisustades leidnud, et lähisuhte tuvastamisel ei saa piirduda pelgalt

suhte vormiliste tunnuste sedastamisega. Viimasest tähtsam on sisuline ühiseluline side

inimeste vahel, mis võib hõlmata näiteks ka laste kasvatamist, ühist majapidamist jmt. Oluline

on tegelik sotsiaalne ja enamasti ka emotsionaalne side isikute vahel, mis tugineb nt vastutuse

jagamisele, üksteisele toetumisele ning usaldusele. Lähisuhe loob ja kindlustab suhtepoolte

sotsiaalset turvatunnet. Vaid seetõttu on õigustatud sellisele suhtele täiendava

7(12)

1-25-3070

karistusõigusliku kaitse andmine, kehtestades raskema sanktsiooni võrreldes KarS § 121 lg-s

1 kriminaliseeritud vägivallateo põhikoosseisuga. (RKKK 09.03.2020, 1-19-3377/32, p-d 9 ja

10 ja viimati RKKK 06.12.2023, 1-21-4285, p 21).

24. Kujunenud kohtupraktika kohaselt korduvus ehk retsidiiv on eriline isikutunnus (KarS §

24 lg 1). KarS § 121 lg 2 p 3 kontekstis peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud

kehalise väärkohtlemise. See näitab tema spetsiifilist isikuomadust, mis seisneb kalduvuses

panna toime sama kuritegu. Seetõttu kätkeb uus kehaline väärkohtlemine esimesega võrreldes

suuremat ebaõigust. Oluline ei ole, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud ja

seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on ta pannud toime vähemalt kaks

kehalist väärkohtlemist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes

kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv) (vt nt RKKKo 3-1-1-72-16, p 9). Juriidilise retsidiivi

korral avaldub uue kehalise väärkohtlemise ebaõigus muu hulgas selles, et varem mõistetud

karistus pole mõjutanud toimepanijat hoiduma samast kuriteost. KarS § 121 kaitseb teise

inimese tervist ehk kehalist ja vaimset heaolu (vt RKKKo 1-18-5540/50, p 14). Eeltoodu

tähendab, et kui isik paneb toime kehalise väärkohtlemise ja ta on varem süüdi mõistetud

näiteks tapmise eest, näitab seegi tema retsidiivsust KarS § 121 lg 2 p 3 tähenduses.

25. Seda, et Aleksandr Tipakovi on varasemalt karistatud sama kannatanu kehalise

väärkohtlemise eest tõendab Viru Maakohtu 15.08.2023 otsus kriminaalasjas nr 1-23-4758

(KoTo, tõendite köide, tl 18-20).

26. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et kohtuliku uurimise tulemusena leidis usaldusväärselt

tõendamist see, et Aleksandr Tipakov enda tegevusega süüdistuses toodud ajal ja kohas täitis

kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu.

III Teo subjektiivne koosseis

27. Tahtluse tuvastamiseks tuleb kohtul hinnata, kas süüdistatav teadis (intellektuaalne külg)

ja tahtis (voluntatiivne külg) koosseisupäraste asjaolude esinemist (vt ka RKKKo 3-1-1-13-

07, p 12). Toimepanija tahtlus avaldub KarS § 121 koosseisu realiseerimisel selles, et ta peab

vähemalt võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 4) kannatanule tervisekahjustuse tekitamist

või valu põhjustamist. Puuduvad mistahes kaalukad argumendid, mille toel saaks tõsiselt

võetavalt eitada Aleksandr Tipakovi tahtlust põhjustada enda tegevusega kannatanu M B valu.

28. Süüdistatav agressiivselt paisates voodi ümber teades, et seal lebab kannatanu M B pidas

võimalikuks, et kannatanu kukub ootamatult põrandale ning tunneb seetõttu valuaistingut.

Eeltoodu oli kohtu hinnangul ka süüdistatava sooviks, sest kannatanu ütlustest tuleneb see, et

süüdistatava sellisele tegevusele eelnes nendevaheline tüli, mis seisnes selles, et Aleksandr ei

leidnud oma alkoholi, kuna kannatanu oli selle ära valanud ning kannatanu nimetas

süüdistatavat ka joomariks. Samuti kinnitavad süüdistatava Aleksandr Tipakovi ütlused seda,

et ta tahtlikult kehaliselt väärkohtles kannatanut süüdistuses toodud ajal ja kohas, tuues välja,

et tema eesmärk voodit külje peale visates oli see, et M lõpetaks tema halvustamise lapse

juuresolekul (KoTo, tl 41 pöördel). Ka on süüdistatav enda ütlustes tunnistanud ägestumist

vahetult enne voodi ümberkeeramist tuues välja järgneva: „Ma läksin tigedaks selle pärast, et

ta (kannatanu – kohtu märkus) oli taas purjus, jõi selle ära“. (KoTo, tl 42 pöördel).

29. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et kohtuliku uurimise tulemusena leidis usaldusväärselt

tõendamist see, et Aleksandr Tipakov enda tegevusega süüdistuses toodud ajal ja kohas täitis

kehalise väärkohtlemise subjektiivse koosseisu.

IV Teo õigusvastasus ja süü

8(12)

1-25-3070

30. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ilmnenud. Tegu rikub õiguskorda ja on

vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Aleksandr Tipakovi süüdivuses

KarS § 32 lg 1 mõttes kohtul kahtlusi ei tekkinud ja menetluse vältel ei väljendanud neid ka

kaitsja ega prokurör.

V Karistus

31. KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase

vangistuse. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel

arvestab kohus süüdistatava isikut, süü suurust, karistust kergendavate ja raskendavate

asjaolude esinemist, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

32. Karistuse mõistmisel tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või

süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks.

Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka

süüdistatava isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 2004. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-40-04 ja 20. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06). Kellegi tegelik

karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega

konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi

saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi

süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsust nr 3-1-1-40-04).

33. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta

esmaseks aluseks konkreetse sanktsiooni keskmine määr, mida siis vastavalt kas

kergendavate/raskendavate asjaolude esinemisele nihutada edasiselt kas üles- või allapoole

(Riigikohtu otsus nr 3-1-1-77-11, p 11). Isiku süü suuruse kindlakstegemisel tuleb seejuures

lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse

mahust. Nii on asutud ka seisukohale, et kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või

mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata

tema teosüüd reeglina suurena (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-76-12, p 7). Andes hinnangut süü

suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad

iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid

ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (Riigikohtu otsus nr 3-1-

1-18-11, p 8.1). Samuti näitavad süü suurust mitme kuriteo toimepanemine, koosseisupärase

käitumise süstemaatilisus ja tagajärje raskus (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-76-12, p 7).

Riigikohus selgitas ka juba 13. märtsi 2006. a otsuses asjas nr 3-1-1-158-05, et süüdistatavale

karistuse mõistmisel tuleb alati vaadata konkreetse teo avaldumisvormi ja ohtlikkust, mis võib

ja enamasti ongi ka ühe kuriteokoosseisu raames erinev.

34. Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega ning kohus

lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse

poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-12,

p 10; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-

07, p 6.6).

35. Ühtegi karistust kergendavat asjaolu KarS § 57 mõttes ei esine. Karistust raskendava

asjaoluna arvestab kohus KarS § 58 p-s 13 sätestatut (isikuvastase süüteo toimepanemine

täisealise poolt alaealise juuresolekul), kuna süüdistatav Aleksdandr Tipakov pani talle

inkrimineeritava kannatanu kehalise väärkohtlemise toime alaealise, s.o XXX E T

juuresolekul, milles kohtumenetluse pooltel puudus vaidlus. Seda, et alaealine laps oli

sündmuskohal tõendab ka asitõendi vaatlusprotokoll 15.04.2025 (KoTo, tõendite köide, tl 7-

9(12)

1-25-3070

16), kust tuleneb see, et politseiametnikele avas 13.04.2025 kell 23:36:41 aadressil XXX ukse

just alaealine poiss, kes tuvastati kui E T.

36. Enne karistusmäära otsustamist tuleb valida karistuse liik, mis käesolevas kriminaalasjas

kujunes peamiseks vaidlusküsimuseks. KarS § 56 lg 2 lubab kohtul vangistust mõista ainult

siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega, ning kohus peab

vangistuse mõistmist eraldi põhistama, kui KarS eriosa paragrahv võimaldab vangistuse

kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi.

37. Kohus on antud juhul seisukohal, et põhjendatud on pöörduda raskemaliigilise karistuse,

s.o vangistuse poole, kuigi kannatanu on kaitsja küsimusele seoses süüdistatavale mõistetava

karistusega leidnud, et see peaks olema kõige minimaalsem rahaline rahatrahv (KoTo, tl 31).

Seda seetõttu, et kergemaliigilise karistuse, s.o rahalise karistusega ei ole võimalik käesoleval

juhul saavutada karistuse eesmärke, s.o ei eri- ega ka üldpreventiivset karistuse mõistmise

eesmärki. Nii on juba Viru Maakohtu 15.08.2023 otsusega kriminaalasjas nr 1-23-4758

Aleksandr Tipakovi karistatud KarS § 121 lg 2 p 2 järgi 6 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti

KarS § 73 alusel 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga täitmisele pööramata. Paraku Aleksandr

Tipakov ei teinud eeltoodud karistusest vajalikke järeldusi ning põhjendatud on järeldada, et

ta pani uuesti sama kannatanu suhtes toime kehalise väärkohtlemise ja seda enda alaealise 8-

aastase lapse juuresolekul. Nimetatu annab kohtule aluse asuda seisukohale, et karistuse

eripreventiivset eesmärki ei ole võimalik saavutada uuesti süüdistatavat karistusest tingimisi

vabastades. Eeltoodud seisukohale on asunud ka süüdistatav ise, tuues kohtuistungil välja

järgneva: „Meil on juba ammu niisugused probleemid, selles mõttes, et miks ma ei ole

nõustunuid lihtmenetlusega, sest see järjekordne rahaline karistus või tingimuslik karistus ja

see ei oleks lahendanud meie probleemi, mis oleks siis edasi nagu olemas“ (KoTo, tl 44-44

pöördel). Seega käesoleval juhul nõustub kohus prokuratuuriga selles, et põhjendatud on

Aleksandr Tipakovi allutamine käitumiskontrollile ühes asjakohaste lisakohustuste

määramisega saavutamaks tema edasise õiguskuulekuse. Seega peab kohus põhjendatuks

tema allutamist tõhusama riikliku monitooringu alla. Samas, kuna süüdistatav Aleksander

Tipakov on perekonna ainus toitja ja ta on väga pikaajaliselt töötanud välismaal ning eluliselt

usutav on see, et eeltoodu põhjuseks on eesmärk teenida suuremat sissetulekut kui see on

võimalik Eesti Vabariigis, siis kohtu seisukoha kohaselt ei tohi talle mõistetav karistus tuua

kaasa seda, et süüdistatav kaotaks töökoha välisriigis. Nii tuleb tal pöörduda

kriminaalhooldaja poole saamaks loa töötamiseks välismaal ning kohtu hinnangul, kuna

kriminaalhoolduse eesmärk on suunata kriminaalhooldusalust õiguskuulekusele, siis on igati

põhjendatud süüdistatavale ka sellise loa andmine.

38. Hinnates süüdistatava süü suurust kehalise väärkohtlemise toimepanemisel on tähtis

kehalise väärkohtlemise intensiivsus ja seeläbi kannatanutele tekitatud tervisekahjustuse

raskus või objektiivselt hinnatava valu tugevus (RKKKo nr 3-1-1-44-16 p 20). Kohtu

hinnangul tuleb mõista käesoleval juhul eeltoodut arvestades alla keskmäära jääv karistus,

sest tegemist ei olnud väga intensiivse kannatanu kehalise väärkohtlemisega ning kannatanule

ei tekkinud ka tervisekahjustust, mis annaks aluse jaatada suuremat süüd. Ka on kannatanu ise

hinnanud 10 palli süsteemis valu tugevust alla keskmäära jäävana.

39. Eeltoodust tulenevalt, arvestades süüdistava süü suurust, peab kohus põhjendatuks

karistada Aleksandr Tipakovi KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 alusel vangistusega 8 kuud. KarS § 74

lg 1 ja 3 alusel peab kohus põhjendatuks jätta karistus täitmisele pööramata, kui Aleksandr

Tipakov ei pane 1 aasta 7 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning järgib KarS §

75 lg 1 p-des 1-6 ja § 75 lg 2 p-des 2, 8 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi, ta kohustub:

10(12)

1-25-3070

1) elama aadressil XXX; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel

kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma

elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4)

saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi

piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva

loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva

loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks; 7) mitte

tarvitama alkoholi; 8) osalema sotsiaalprogrammis. Kohus peab käesoleval juhul

põhjendatuks kahe täiendava lisakohustuse määramist, kuna kohtuliku uurimise tulemusena

selgus kannatanu M B ütlustest (KoTo, tl 29 pöördel), et just alkoholi tarvitamine kutsub esile

süüdistava agressiivsust. Kuna varasema karistusega samalaadse kuriteo toimepanemise eest

ei kaasnenud seda, et süüdistatav Aleksandr Tipakov oleks teinud talle mõistetud karistusest

vajalikud järeldused, siis peab kohus põhjendatuks kohustada teda ka osalema

kriminaalhooldaja poolt määratavas sotsiaalprogrammis saavutamaks selle, et edaspidi on

süüdistatav õiguskuulekusele orienteeritud ning sotsiaalprogrammi läbides on ta ka

aktiivsemalt riigipoolse monitooringu all. Nimetatu omakorda toob kaasa selle, et on tõhusam

kontroll ka selle üle, kas süüdistatav järgib kohustust, mille kohaselt ei tohi ta katseajal

tarvitada alkoholi. Nii tunnistas ta ka ise, et kui tema ja kannatanu on kained, siis on kõik

korras ning alkoholi tarvitamine mõjutab omavahelist läbisaamist (KoTo, tl 44). KarS § 78 p

1 alusel hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest ehk alates 24.07.2025. KarS §

78 lg 2 kohaselt alustatakse KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 ja § 75 lg 2 p-des 2, 8 sätestatud

käitumiskontrolli nõuete ja kohustuse kohaldamist pärast kohtuotsuse jõustumist.

VI Menetluskulud

40. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt.

Kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine toimub süüdimõistetult sundraha instituudi

kaudu. Sundraha eesmärk on see, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa

kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada

kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine. Vastavalt KrMS § 179 lg 1

p-le 2 on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos

süüdimõistmise korral 1, 5 kuupalga alammäära.

41. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuluks KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel ka määratud

kaitsja Andres Veskile tasutud kulu kokku 1083, 34 eurot (101, 26 eurot+982, 08 eurot).

42. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks mõista süüdistatav Aleksandr Tipakovilt

KrMS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p 4 alusel Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud

kogusummas 2412, 34 eurot (1329 eurot sundraha ja 1083, 34 eurot muu menetluskulu).

43. Arvestades väljamõistetavate menetluskulude kogusummat ja seda, et süüdistatav on

perekonna, kus kasvab alaealine laps, ainus ülalpidaja, määrab kohus, et menetluskulud tuleb

tasuda ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus juhindub seda määrates

KrMS § 180 lg-st 3, mis käsib kohtul menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu

varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid ning võimaldab määrata menetluskulud

ositi tasumisele. Kohus ei määratle küll konkreetseid osi, mille kaupa Aleksandr Tipakov

peaks menetluskulusid tasuma, kuid leiab, et ei lähe osi määramata vastuollu KrMS § 180 lg-s

3 öelduga. Erinevalt KarS §-st 66, mis näeb ette karistuse kandmise ositi, ei nõua KrMS § 180

lg 3 menetluskulude konkreetsete osade määratlemist kohtu poolt. Seetõttu leiab kohus, et

õige on lugeda KrMS § 180 lg-t 3 ilma kunstliku ja süüdistatava huvide vastase kitsenduseta.

Osade määramata jätmine kohtu poolt ei lähe vastuollu sätte mõttega ja on süüdistatava

resotsialiseerumise ja toimetuleku aspektist paindlikum. Kohtu määratud 12-kuulise tähtaja

11(12)

1-25-3070

ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse

läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Lõppkokkuvõttes on

oluline, et menetluskulud saaksid mõistliku aja jooksul tasutud. Kuna süüdistataval ei ole

tõenäoliselt reaalselt võimalik menetluskulusid ühe kuu jooksul tasuda, kaasneksid summa

tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile menetluskulude

hüvitamist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda ning raskendaks ka

alaealise lapse ülalpidamiskohustuse täitmist.

/allkirjastatud digitaalselt/

12(12)