22 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-11-6531

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. jaanuar 2012. a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-6531 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Malle Preimer ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi

U.E süüdistuses KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 13. septembri 2011. a otsus Apellatsiooni esitaja U.E kaitsja Eve Jundas Prokurör Aarne Pruus Süüdistatav U.E

XXX elukoht xxxxxxxxx, Makri Brothers OÜ

ehitaja, varem 3 korda kohtu poolt karistatud, viimati 17.

märtsil 2005. a Pärnu Maakohtu poolt KrK § 186 järgi 60 päeva vangistusega KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi 1 aasta 6 kuulise katseajaga, kinni peetud 2. veebruaril 2011. a Kaitsja Vandeadvokaat Eve Jundas

RESOLUTSIOON

Jätta Pärnu Maakohtu 13. septembri 2011. a otsus sisuliselt muutmata, kuid teha sellesse

U.E olukorda mitte raskendav täpsustus, mille kohaselt põhjustas U.E Vladimir L surma ettevaatamatusega kergemeelsuse vormis.

Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 10. jaanuaril 2012. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

2(7) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

Pärnu Maakohtu 13. septembri 2011. a otsusega lühimenetluses tunnistati P. U.E süüdi KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi ja talle mõisteti KarS 63 lg 1 alusel karistuseks 9 aastat vangistust. KrMS

§ 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 6 aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 2. veebruar 2011. a.

2. U.E tunnistati KarS § 118 p 1 järgi süüdi elule ohtu põhjustanud tervisekahjustuse tekitamises, mis seisnes selles, et ta 1. veebruaril 2011. a. kella 23.0 paiku alkoholijoobes korteris

peksis V. L rusikatega pähe, näkku ja kehasse ning seejärel lõi maas lamanud kannatanu pead

mitmel korral vastu põrandat, põhjustades talle eluohtlikud tervisekahjustused: ajusisese

verevalanduse, vasakule poole oimu piirkonda kõvakelmealuse verevalanduse ja

ämblikuvõrkkelmealuse verevalanduse ning rea elule mitteohtlikke tervisekahjustusi: vasaku

silmakoopa välisseina murru, lõualuu pea murru, ninaluude murru, põrutushaavad pea piirkonnas, nahaalused verevalumid koos pehmete kudede tursega näol ja juustega kaetud peanahal vasakul pool kukla piirkonnas, keele verevalumi ja lülisamba murru. Kuna V. L saadud vigastuste tagajärjel kuu aega hiljem teadvusele tulemata suri, siis tunnistati ta veel süüdi KarS § 117 lg 1 järgi teise inimese surma põhjustamises ettevaatamatusest.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes taotleb süüdistuses KarS § 117 lg 1 ja §

118 p 1 järgi U.E õigeksmõistmist ja tema süüditunnistamist KarS § 121 järgi ning talle kergema karistuse mõistmist. Kaitsja esitas ka alternatiivse taotluse kergendada U.E-le KarS § 117 lg 1 ja 118 p 1 järgi mõistetud karistust.

3.1 Kaitsja leiab esmalt, et maakohtu otsus on motiveerimata ja selle sisu ei ole kohtuotsuse lugejale

jälgitav. Kohtuotsuses puudub põhjendus U.E hädakaitseseisundi ja selle võimaliku

hädakaitsepiiride ületamise kohta. Maakohus ei arvestanud ega motiveerinud, miks ei arvestatud asjaoluga, et noahaardele kannatanu poolt oli eelnenud ähvardus vene keeles, “ et lõikab U.E

läbi”. Maakohtu otsuses puudub hinnang kannatanu eelnenud korduvatele samalaadsetele ähvardustele süüdistatava suhtes. Maakohtu poolt ei ole antud hinnangut kannatanu ja süüdistatava

vahel toimunud eelnevale kaklusele, mida süüdistatav soovis rahumeelselt lõpetada. Maakohtu otsuses puuduvad motiivid, miks ei arvestatud asjaoluga, et pärast ca 5 minuti möödumist kaklusest,

püüdis kannatanu ootamatult köögikapilt nuga haarata, millega tekitas otseselt reaalse ohu

süüdistatava elule ja tervisele. Puuduvad motiivid, miks ei arvestatud süüdistatava äkki tekkinud ägeda stressireaktsiooniga konflikti ajal. Apellant viibis hingelise erutuse seisundis, milline tekkis äkki hädakaitseseisundi ja hädakaitsetegevuse ajal kannatanu ähvardava käitumise ja noa haaramise tulemusena. Apellant on korduvalt kinnitanud, et tal käis nagu “plõks läbi” , “pilt läks eest ära”, tekkis “mäluauk”. Eeltoodust tingituna ta kõiki sündmusi pärast kannatanu poolt noa haaramist ei mäletanud, millise asjaolu jättis maakohus täiesti tähelepanuta ja motiveerimata.

3.2 Kaitsja hinnangul, et esines hädaseisund KarS § 29 mõttes, sest enne raske kehavigastuse tekitamist leidis aset vahetu eesseisev rünne U.E elule ja tervisele. U.E tegevust tuleb vaadelda hädakaitsetegevusena, milline KarS § 28 lg 1 kohaselt ei ole õigusvastane ja karistatav. Süüdistatav ei ületanud hädakaitse piire KarS § 28 lg 2 tähenduses. Tegemist on kahe erineva käitumisaktiga, millest esimest, so löömist süüdistatav tunnistab ja taotleb enda süüditunnistamist ja karistamist KarS § 121 järgi kehalises väärkohtlemises. U.E hakkas kannatanut peksma pärast seda, kui kannatanu oli ähvardanud teda ära tappa ja püüdis köögikapilt

nuga haarata. Seega tõrjus U.E vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet. Kaitsja leiab, et tekkinud olukorda arvestades U.E hädakaitse piire ei ületanud, sest noaga löömisel võinuks

3(7) olla süüdistatava jaoks rasked tagajärjed. Lisaks sellele viibis U.E tulevas hingelise erutuse seisundis, mille kutsus esile kannatanu õigusvastane käitumine.

3.3 Maakohus suhtus U.E ütlustesse põhjendamatult kriitiliselt. Kohus jättis arvesse võtmata,

et kannatanu oli varem korduvalt kohtu poolt karistatud isik, viibinud kinnipidamiskohas ning loomult vägivaldne. Kriminaalasjas kogutud tõendid, sealhulgas tunnistajate ütlused ei lükka ümber U.E väiteid selle kohta, et ta peksis kannatanut enesekaitseks ning kõike täpselt ei mäleta. Sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastatu ei ole objektiivne tõend, sest see viidi läbi pärast kiirabi saabumist ja kannatanu teise tuppa lohistamist.

3.4

Maakohus on mõistnud D. Lorentile põhjendamatult KarS § 118 sanktsiooni ülemmäära lähedase karistuse. Prokurör taotles süüdistatavale maakohtus märksa leebema karistuse mõistmist. Kohus ei ole piisavalt arvestanud karistust kergendavate asjaoludega, so kiirabi kutsumise ja toimunu raske üleelamisega. Kohus jättis täielikult arvestamata karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p–s 6 sätestatud süüteo toimepanemise kannatanu õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul. KarS § 57 lg 2 alusel jäeti maakohtu poolt täielikult arvestamata ka kannatanu eelnev käitumine. Maakohtu otsuses puuduvad motiivid süüdistatava võimaliku eksimuse osas hädakaitse

seisundi hindamisel ja selle arvestamisel, milline eksimus oleks vastuvaidlematult vastutust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 2 mõttes. U.E on küll kohtu poolt karistatud isik, kuid ta ei ole kandnud vanglakaristust. Ta ostis koos USA-s elava emaga taluhooned, mis vajavad remonti. Ema soovib siia elama asuda. Samuti oleks U.E võimalik sinna elama asuda koos oma elukaaslasega.

4. Ringkonnakohtu istungil kaitsja toetas esitatud apellatsiooni ja taotles kohtuotsuse tühistamist

ning U.E süüdimõistmist KarS § 121 järgi ning talle kergema karistuse mõistmist. Süüdistatav jagas kaitsja seisukohta. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt.

5.1 Esmalt peatub kohtukolleegium apellatsioonis viidatud võimalikul kriminaalmenetlusõiguse olulisel rikkumisel. Kaitsja heidab maakohtule ette KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis seisneb kohtuotsuses põhjenduste puudumises. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei

nõustu, sest apelleeritud kohtuotsuses on maakohus KrMS § 61 lg 2 alusel hinnanud tõendeid

kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium leiab, et kohtuniku siseveendumuse

kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused veenvad. Pigem on käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus apellant kohtu seisukohtadega ei nõustu. Sellele viitab apellatsiooni

sisu ja ülesehitus. Riigikohtu praktika kohtuotsuse motiveerituse küsimuses on olnud jätkuvalt

seisukohal, et kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus nr 3-1-1-23-11 ja 22. juuni 2011. a otsus nr 3-1-1-40-11). Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et asudes seisukohale, et kohus on rikkunud

oluliselt kriminaalmenetlusõigust, tulnuks kaitsjal apellatsioonis taotleda KrMS § 341 lg 2 alusel

kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks samas või teises

koosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole

4(7) ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt

märkinud, et KrMS § 339 lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on

sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud (28. mai 2008. a otsus nr 3-1-1-27-08).

5.2

Teiseks osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-

1-1-17-03 väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise

kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist

puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu

poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused.

Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga

põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks.

Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium 10. oktoobri 2000. a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et

kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Maakohtu otsusest nähtub, et U.E süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS §-des 117 lg 1 ja § 118 p 1. Samuti tuvastas

kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo

toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on U.E süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav.

5.3 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava U.E ütlustesse suhtunud

põhjendamatult kriitiliselt, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende

kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1- 1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab

talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Apelleeritud kohtuotsuses on põhjendatud, miks kohus tema ütlused ebausaldusväärseks loeb. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et U.E ütlused ei ole kooskõlas kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega, eelkõige tunnistajate R. S, J. S ja T. T ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolliga ning jälitusprotokolliga. Kohtueelsel uurimisel on U.E korduvalt kinnitanud, et esimese rusikalöögi tegi ta V. L suunas tema ees köögi põrandal põlvede peal istudes pärast seda kui kannatanu oli telefonikõne lõpetanud ja öelnud, et sinuga on nüüd kõik. Pärast seda tõusis U.E püsti ja jätkas mõlema käega V. L

peksmist pähe, mille tagajärjel kannatanu vajus kokku ja kukkus maha. U.E tõmbas kannatanul jope üle pea ja haaras püksirihmast, et teda korterist välja visata, kuid kannatanu tõusis püsti, mistõttu U.E komistas köögilaua otsa ja liikus kraanikausi suunas kannatanust eemale. Seepeale märkas V. L köögikapil nuga ning ütles vene keeles, et lõikab mu puruks. U.E lõi teda jalaga vastu kätt, et ta ei saaks nuga võtta. Seejärel lõi ta V. Lle kohe vastu kukalt, mille peale viimane esiku põrandale maha kukkus. U.E kõike hästi ei mäleta. Mäletab, et V. L jäi esiku

5(7) põrandale lamama ja enam üles ei tõusnud. Ta lootis, et V. L tõuseb üles ja läheb ära. Kuna V. L üles ei tõusnud, siis tegi U.E talle kunstlikku hingamist ning kutsus kiirabi.

Seega nähtub U.E ütlustest, et tegemist oli ühe jätkuva peksmisega, mis kandus edasi

esikusse. Sellele viitavad ka hulgalised verepritsmed köögis, esikus ja elutoa ukse juures. Lisaks

sellele nähtub U.E ütlustest, et komistades liikus ta V. Lst eemale kraanikausi poole. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt asus nuga kraanikausi kõrval, seega U.E selja taga. Müra peale üles tõusnud tunnistaja T. Sulu ütlustest nähtub, et V. L oli elutoa ukse juures kõhuli põrandal ning U.E tagus tema nägu kõrvadest kinni hoides korduvalt vastu põrandat ja karjus, et tapab kannatanu ära.

Seetõttu nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et kannatanu poolt puudus igasugune rünne, mille tõrjumiseks oli vaja kasutada süüdistuses kirjeldatud füüsilist vägivalda. Noa olemasolu

U.E selja taga oleval köögikapil ja V. L väljendit lõikamise kohta ei saa pidada vahetuks eesseisvaks ründeks, so hädakaitseseisundiks KarS § 28 lg 1 mõttes. Eeltoodud põhjendustel nõustub kohtukolleegium ka selle maakohtu seisukohaga, et U.E ei pannud kuritegu toime kannatanu õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul.

5.4 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on jätnud hädakaitse piiride ületamise küsimuse kohtuotsuses põhjendamata, märgib kohtukolleegium, et kohus ei pidanudki seda tegema. Riigikohtu senine praktika on olnud jätkuvalt seisukohal, et hinnates isiku tegutsemist hädakaitses tuleb esmalt kindlaks teha hädakaitseseisundi olemasolu ja alles seejärel hinnata hädakaitsetegevust ning selle piire. Karistusseadustiku § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (Riigikohtu 4. veebruari 2005. a otsus nr 3-1-1-111-04, 20. juuni 2008. a otsus nr 3-1-1-34-08, 27. mai 2011. a otsus nr 3-1-1-7-11).

Kolleegium leiab, et kohtuotsustes on nõuetekohaselt põhjendatud KarS § 28 lg 1 järgi nõutava

õigusvastase ründe ja sellest tulenevalt ka U.E hädakaitseseisundi puudumist. Kuna

maakohus leidis, et U.E hädakaitseseisundis ei viibinud, siis ei saanudki ta õiguslikult

põhjendada hädakaitsepiiride ületamist või mitteületamist süüdistatava poolt. Seega on kaitsja sellekohased etteheited kohtule alusetud.

5.5 Kaitsja apellatsioonis leitakse, et U.E esines hädaseisund KarS § 29 mõttes, sest enne raske kehavigastuse tekitamist leidis aset vahetu eesseisev rünne tema elule ja tervisele. Seetõttu

tulevat tema tegevust vaadelda hädakaitsetegevusena, milline KarS § 28 lg 1 kohaselt ei ole õigusvastane ja karistatav. Selline väide ei ole kohtukolleegiumi hinnangul õiguslikult pädev, sest tegemist on täiesti erinevate ja teineteist välistavate õigusmõistetega. Hädaseisundit (KarS § 29) võib määratleda kui vahetut ohtu

enda või teise isiku õigushüvele, mida saab kõrvaldada üksnes teisele õigushüvele kahju

tekitamisega. Erinevalt hädakaitsest (KarS § 27) on hädaseisundi korral tegemist ohuga, mis ei

seisne õigusvastases ründes. Sisuliselt on tegemist ühe õigushüve päästmisega teise hüve ohverdamise või kahjustamise hinnaga. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 27. septembri 2006.

a otsuses nr 3-1-1-95-06 väljendanud seisukohta, et hädaseisundi ja hädakaitse üks olulisemaid erinevusi seisneb asjaolus, et hädaseisundi korral puudub õigusvastane rünne. Kuna kaitsja väidab, et kannatanu V. L ründas U.E, so käitus õigusvastaselt, siis ei saanud U.E hädaseisundis viibida.

5.6

Järgnevalt peatub kohtukolleegium D. Lorentile mõistetud karistusel. Kohtukolleegium rõhutab esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid.

6(7)

Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, so arvestanud

süü suurust, karistust kergendavaid asjaolusid ja lähtunud nii üldkui eripreventiivsetest

kaalutlustest. Kriminaalasja materjalidest ja esitatud apellatsioonist ei nähtu uusi asjaolusid, mis tingiksid D. Lorentile kergema karistuse mõistmise. Kaitsja viitab esmalt sellele, et kohus on mõistnud talle rangema karistuse, kui taotles prokurör. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et karistust mõistab kohus ja selle mõistmise alused on loetletud KarS §-s 56. Prokuröri arvamust see loetelu ei sisalda. Prokurör esitab küll kohtuvaidluses arvamuse

süüdistatavale mõistetava karistuse kohta, kuid see ei ole kohtule siduv. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 7. juuni 2001. a otsuses nr 3-1-1-70-01 ja 12. veebruari 2008. a otsuses 3- 1-1-91-07 samuti märkinud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega

kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Seetõttu ei oma tähtsust kaitsja tõdemus, et kohtu poolt mõistetud karistus on prokuröri poolt taotletust rangem. KarS § 118 sanktsioon näeb karistusena ette vangistuse neljast kuni kaheteistkümne aastani. Seega

on karistuse keskmine määr kaheksa aastat. U.E-le mõisteti karistuseks üheksa aastat vangistust, seega veidi üle sanktsiooni keskmist määra. Nii on maakohus oma otsuses ka märkinud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et kohus on mõistnud U.E-le sanktsiooni ülemmäära lähedase karistuse. Kaitsja hinnangul on U.E-le mõistetud karistus liiga karm. Kohtukolleegium sellist seisukohta ei jaga. Saab vaid nõustuda maakohtuga, et peksmiste hulka ja tagajärgede raskust arvestades ei saa pidada liiga rangeks KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi mõistetud üheksat aastat vangistust. Maakohus märkis õigesti, et sanktsiooni keskmist määra mõnevõrra ületav karistus on põhjendatav sellega, et lööke oli palju ja et need olid tugevad, samuti asjaoluga, et kannatanu peksmise tagajärjel suri.

Karistuse mõistmisel KarS § 118 p 1 järgi oli maakohus õigustatud arvestama asjaoluga, et U.E tegevuse tagajärjel põhjustati kannatanu surm. Olgugi, et pannud toime ühe ideaalkogumi moodustava teo, mille eest tuleb karistus mõista KarS § 118 p 1 sanktsioonist lähtuvalt, tuleb selle

teo ebaõiguse suuruse hindamisel arvestada ka seda, et kannatanule ei tekitatud mitte ainult eluohtlikke tervisekahjustusi, vaid need viisid ka tema surmani. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 16. märtsi 2011. a otsuses nr 3-1-1-5-11 ja 27. mai 2011. a otsuses nr 3-1-1-7-11 märkinud, et

kohus peab kuritegude ideaalkogumi eest karistust mõistes lähtuma eelkõige süü suurusest, mis sellisel puhul väljendub küll ühes teos, kuid sisaldab kahele süüteokoosseisule vastavat ebaõigust.

Seega on süüdistatava süü käesoleval juhtumil suurem võrreldes sellega, kui kannatanule oleks põhjustatud üksnes eluohtlikud tervisekahjustused KarS § 118 p 1 mõttes. Kuna maakohus leidis põhjendatult, et kannatanu V. L U.E suhtes õigusvastaselt ei käitunud, siis ei saanud ta ka seda asjaolu karistust kergendava asjaoluna arvestada. Abikaasa, ema ja kinnistu

olid U.E olemas ka kuriteo toimepanemise ajal, ometi ei takistanud need asjaolud teda käitumast viisil, mis viisid ta süüdistatavana kohtu alla.

5.7 Apellatsiooni piiridest väljuvalt peab kohtukolleegium vajalikuks peatuda maakohtu poolt tuvastatud ettevaatamatuse liigil. KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 subjektiivset koosseisu käsitledes leidis maakohus kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult, et V. L surma saabumise osas U.E tahtlus puudus. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et U.E lõpetas peksmise kui kannatanu oli veel elus. Ta palus, et kannatanu ei sureks ja püüdis teha kunstlikku hingamist. Ka kutsus U.E kiirabi. Seega lootis U.E, et kannatanut korduvalt käte ja jalgadega pekstes ja tema pead vastu maad tagudes surm

ei saabu, ehkki oleks pidanud surma saabumise võimalust ette nägema. Kokkuvõtvalt märkis maakohus, et U.E pidi peksmise iseloomu arvestades ette nägema, et peksmisega tekitatud kehavigastused võivad põhjustada ka kannatanu surma, so oli tagajärje suhtes KarS § 18 lg 3 mõttes

7(7)

hooletu. See järeldus on aga väär, sest maakohtu otsuses esitatud põhjenduste alusel tuleb teha järeldus, et surma saabumise võimalusse suhtus süüdistatav kergemeelselt. KarS § 18 lg 2 kohaselt

paneb isik toime teo kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida.

Hooletuse puhul ei näe aga isik ette hoolsusetu teoga kaasnevat tagajärge, kuigi oleks võinud ja pidanuks seda ette nägema. Hooletuse puhul puudub isikul teadmine, et tema käitumine võib vastata

seaduses kirjeldatud süüteokoosseisule või kaasa tuua koosseisupärase tagajärje saabumise. Sisulisest küljest on hooletusele omane nii intellektuaalse kui ka voluntatiivse elemendi puudumine.

Reeglina pole isik hooletuse puhul üldse teadlik oma käitumise õigusvastasusest, unustades oma kohustused täitmata või jättes märkamata midagi, mille tähelepanemiseks ta oli kohustatud. Sellest tulenevalt puudub hooletuse puhul isikul psüühiline side oma teo tehioludega ning hooletus kujutab

endast üksnes normatiivset etteheidet, so isik võinuks ja pidanuks koosseisupärase asjaolu realiseerimist ette nägema. Eeltoodut arvesse võttes puudub alus väita, et kannatanu V. L käte ja rusikatega pekstes ning tema pead vastu põrandat tagudes ei olnud U.E teadlik oma käitumise õigusvastasusest. Seda ei

väideta ka apelleeritud kohtuotsuses. Kohtukolleegiumi arusaama kohaselt kirjeldas maakohus U.E käitumist põhjendatult kergemeelsusena, kuid nimetas seda ekslikult hooletuseks. Seetõttu täpsustab kohtukolleegium KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel maakohtu otsuses esinevat järeldust,

mille kohaselt tegutses süüdistatav kannatanu surma suhtes hooletult. Kohtukolleegiumi poolt

tuvastatu pinnalt tuleb õigeks lugeda, et U.E põhjustas V. L surma kergemeelsusega.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. märtsi 2011. a otsusele nr 3-1-1-5-11 tuginedes peab

kohtukolleegium sellise täpsustuse tegemist võimalikuks, sest selles otsuses leidis riigikohus, et eeltoodud põhjendustel sellise täpsustuse tegemine ei raskenda süüdistatava olukorda.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 13. septembri 2011.a kohtuotsuse sisuliselt muutmata, kuid teeb sellesse täpsustuse. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

Meelika Aava Malle Preimer Sten Lind