3-25-2401/3 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-2401

Määruse kuupäev

13. august 2025

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

Siim Grossbergi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks seoses tema avalduste menetlemisega

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Siim Grossbergi kaebus.

2. Jätta Siim Grossbergi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta Siim Grossbergi taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 119

lg 1 ja § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Siim Grossberg (kaebaja) esitas 18. mail 2025 Tartu Vanglale hiljem täiendatud taotluse

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot. Kaebaja põhjendab, et Tartu Vangla ei

pea kinni menetlustähtaegadest, mistõttu on tal raske erinevates menetlustes osaleda. Kaebaja

peab pidevalt jälgima, et ta saaks oma avaldustele vastused õigeaegselt. Mitmetele avaldustele

on vangla jätnud üldse vastamata. Samuti on vangla jätnud mitmed kaebaja olulised tervisega

seonduvad avaldused tervishoiuteenuse osutajale edastamata, mis omakorda kahjustab

tervishoiuteenuse kättesaadavust ja selle kvaliteeti. Kaebaja nimetab arvukaid avaldusi, mida

vangla on ebaõigesti menetlenud. Vangla tegevus on suunatud kaebaja õiguste

kahjustamisele. Vangla alandab oma tegevusega kaebaja väärikust.

2. Tartu Vangla jättis 21. juuli 2025. a otsusega nr 1-9/2-25/247-3 kaebaja kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata. Enamustele kaebaja pöördumistele on vastatud ja hetkel on menetluses

veel neli kaebaja kahju hüvitamise taotlust, mille vastamise tähtaeg on juba saabunud.

Arvestades kaebaja vanglale ja kohtutele esitatud pöördumiste suurt koguarvu, saab vastamise

tähtaega ületanud avalduste arvu pidada marginaalseks. Samuti on kahjunõude menetluse

käigus selgunud, et Tartu Vangla on edastanud kaebaja tervishoiualased pöördumised

3-25-2401

viivitamatult meditsiiniosakonda nende laekumisel. Vangla vabandab kaebaja eest kahju

hüvitamise taotluste, mille lahendamise tähtaeg on saabunud, lahendamise viibimise ja sellega

kaasnevate võimalike ebameeldivuste pärast. Isikul on õigus haldusorgani viivituse või

tegevusetuse korral pöörduda enda õiguste kaitseks kohtusse ning selline õigus on ka

kaebajal. Tartu Vangla ei nõustu kaebajaga, et tegemist võiks olla inimväärikuse alandamise

olukorraga. Tartu Vangla tegevus ei ole suunatud kinnipeetavate õiguste kahjustamisele ning

vangla viivitust ei saa lugeda pahatahtlikuks.

3. Kaebaja esitas 23. juulil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot. Kaebaja kordab vanglale 18. mail 2025

esitatud kahjunõude põhjendusi ega nõustu Tartu Vangla 21. juuli 2025. a otsusega nr

1-9/2-25/247-3. Kaebaja taotleb riigilõivu tasumisest vabastamist ja riigi õigusabi. Kaebaja

vajab riigi õigusabi, kuna tema esitatud kaebuste hulk on suur ning tal on raske kohtuasjade

materjalides orienteeruda. Samuti on kaebaja avaliku e-toimiku (AET) kasutamine piiratud.

4. Tartu Vangla esitas 12. augustil 2025 kohtule vastusena kohtunõudele kohtueelse

menetluse materjalid.

KOHTU SEISUKOHT

5. HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline.

6. Asjaolu, et kaebaja väidetel ei pea Tartu Vangla menetlustähtaegadest kinni ning et osadele

kaebaja avaldustele ei vastata üldse, ei saa kaebaja õigusi intensiivselt riivata. Kuigi vangla

võib põhjustada kaebajale teatud heaolu langust, siis ei takista vangla tegevus kaebaja õiguste

efektiivset kaitsmist. Kui vangla ei lahenda kaebaja avaldusi tähtaegselt, siis on kaebajal

võimalik vaidemenetluse korras eraldi vaidlustada vangla viivitust (haldusmenetluse seaduse

§ 72 lg 3 p 1) ning pöörduda vaide või kahjunõude tähtaegselt lahendamata jätmise korral

põhivaidluse esemega seonduvalt otse kohtusse (vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-d 5 ja 8).

Ülemääraselt koormavaks ei saa pidada seda, et kaebaja peab oma avalduste menetluse käiku,

sh tähtaegade järgimist, jälgima, kuivõrd vastavate avalduste esitamine on kaebaja enda

huvides ning on kaebaja enda otsustada, kui palju avaldusi ta vanglale esitab.

7. Seda, et vangla tegevus ei ole ilmselgelt kaebaja võimalusi oma õiguste kaitsmiseks

takistanud, kinnitab asjaolu, et kaebaja esitas üksnes 2024. a Tartu Halduskohtule 90 kaebust

ja ühe esialgse õiguskaitse taotluse haldusmenetluseks. 2025. a on kaebaja algatanud Tartu

Halduskohtus juba 85 kohtuasja, esitades erinevaid kaebusi, taotlusi kohtulahendi täitmata

jätmise eest rahatrahvi määramiseks jne. Lisaks on kaebaja esitanud kohtule kaebusi teiste

kinnipeetavate nimel (vt nt haldusasjad nr 3-25-1490, 3-25-1375, 3-25-144 ja 3-25-149).

Kohus peab vajalikuks märkida, et arvestades 2024. ja 2025. a haldus- ja kohtumenetluses

esitatud äärmiselt suurt hulka pöördumisi, on kaebaja tegevuses pahatahtlikkuse ilmingud

oma menetlusõiguste kasutamisel, mis võib tingida tulevikus kaebuste tagastamise ka HKMS

§ 121 lg 2 p 22 alusel. Kohus juhtis kaebaja tähelepanu eeltoodule ka 31. märtsi 2025. a

määruses asjas nr 3-25-714 (p 11.1), 11. aprilli 2025. a määruses asjas nr 3-25-872 (p 10.1) ja

11. juuni 2025. a määruses asjas nr 3-25-1461 (p 13.1).

3-25-2401

8. Samuti ei saa kaebajale ülemääraseid negatiivseid tagajärgi kaasa tuua see, kui vangla ei

edasta kaebaja tervishoiualaseid avaldusi viivitamatult tervishoiuteenuse osutajale. Vajaliku

tervishoiuteenuse saamiseks ei ole ilmtingimata vajalik esitada tervishoiuteenuse osutajale

kirjalikke avaldusi. Tervishoiutöötajad jälgivad pidevalt kinnipeetavate terviseseisundit ning

osutavad neile vajalikku ravi (VangS § 52 lg 2 ja § 53 lg 1). Terviseprobleemi ilmnemisel on

kaebajal võimalik suuliselt teavitada oma osakonna vanglateenistujat soovist saada

tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule või vajadusest saada arstiabi, kes edastab kinnipeetava

soovi omakorda tervishoiuteenuse osutajale. Vältimatu abi vajadusest teavitatakse koheselt

valvemeedikut (Tartu Vangla kodukorra p-d 19.3 ja 19.4). Lisaks on kaebajal endal võimalik

soovi korral oma tervishoiualased avaldused otse tervishoiuteenuse osutajale posti teel saata.

Seega ei saa vangla tegevus põhjustada kaebajale intensiivseid kannatusi.

9. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1

tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg

1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.

Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud

kohtupraktika). Kohtu hinnangul ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud.

10. Kohus ei pea vajalikuks üksikasjalikult käsitleda kõiki kaebaja nimetatud avaldusi ja

nende menetlusi. Tartu Vangla on 21. juuli 2025. a otsuses nr 1-9/2-25/2473 eeltoodu

põhjalikult ja detailselt välja toonud. Esiteks ei vasta tõele kaebaja väited, et tema

tervishoiualaseid avaldusi ei ole tervishoiuteenuse osutajale edastatud. Vangla kinnitab, et on

vastavad avaldused nõuetekohaselt edastanud ning kohtul puudub alus vangla väidete

tõesuses kahelda. Teiseks nähtub vangla esitatud tõenditest, et enamikel juhtudel on kaebaja

avaldused sisuliselt lahendatud. Kaebajale on vastatud, talle on nõutud teave väljastatud või

tema avalduses esitatud nõue on rahuldatud, sh paljudel kordadel tähtaegselt. Mõnel juhul on

tõepoolest vastatud kaebajale hilinenult ning osad kaebaja avaldused, mille lahendamise

tähtaeg on saabunud, on veel vangla menetluses, mida ei saa pidada õiguspäraseks, kuid

tegemist ei ole selliste rikkumisega, mida võiks pidada kaebaja inimväärikust alandavaks.

Arvestades ka kaebaja enda rolli haldusorgani arvukate avaldustega koormamisel, ei saanud

kaebajale vangla tegevuse tõttu kaasneda selliseid kannatusi, mis võiks põhjustada talle

hüvitatavat mittevaralist kahju. Vangla tegevus võis põhjustada kaebajale teatud

ebamugavusi, kuid eeltooduga kaebajale tekkinud kahjulikud tagajärjed piirduvad. Kuna

kaebajale ei ole kahju tekkinud, siis puudub alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks või

rahalise hüvitise asemel vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks (vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi 19. juuni 2025. a otsus asjas nr 3-22-1384, p-d 13 ja 14). Lisaks on vangla

kaebaja kahju hüvitamise taotluste lahendamise viibimise ja sellega kaasnevate võimalike

ebameeldivuste pärast kaebaja ees 21. juuli 2025. a otsuses nr 1-9/2-25/247-3 vabandanud,

millega vangla on osaliselt oma rikkumise heastanud. Seega on kaebuse rahuldamine

ebatõenäoline.

11. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus Siim Grossbergi kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21

alusel. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust

3-25-2401

pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu

menetluses olnud. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja

taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

12. Kaebaja on esitanud riigi õigusabi taotluse, mille kohus käesoleva määrusega lahendab.

RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi

tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda

teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast

õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole isiku majanduslik seisund ainuke

kriteerium, millest riigi õigusabi andmise otsustamisel lähtuda. RÕS § 7 lg-s 1 on sätestatud

alused, mil riigi õigusabi ei anta vaatamata taotleja majanduslikule olukorrale. RÕS § 7 lg 1 p

1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma.

12.1. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebajal ulatuslik halduskohtusse pöördumise

kogemus ning halduskohus on tema enda koostatud ja esitatud kaebusi ka korduvalt sisuliselt

läbi vaadanud (vt ka käesoleva määruse p 7). Kaebaja esitatud avaldused on mahukad ja

detailselt põhjendatud, seega on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline

halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses

selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda

initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus

kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Asjaolu, et kaebajal on pooleli palju

vaidlusi ning ta ei suuda neid hallata, ei ole õigusabi andmise aluseks. Kohus on varasemalt

korduvalt juhtinud kaebaja tähelepanu sellele, et on tema enda otsustada, kas ja kui palju ta

peab vajalikuks kohtu poole erinevate kaebustega pöörduda, kuid haldusasjade suur hulk ning

sellest tulenev suurem vajadus kohtule erinevaid avaldusi esitada, ei anna iseseisvalt õigust

riigi õigusabile (vt nt Tartu Halduskohtu 9. jaanuari 2025. a määrus asjas nr 3-24-3441 (p

12.1), 20. jaanuari 2025. a määrus asjas nr 3-25-77 (p 14.1), 30. jaanuari 2025. a määrus asjas

3-25-188 (p 11.1), 11. aprilli 2025. a määrus asjas nr 3-25-872 (p 10.1), 11. juuni 2025. a

määrus asjas nr 3-25-1461 (p 13.1)).

12.2. Samuti ei õigusta riigi õigusabi korras esindaja määramist kaebaja väide, et tal puudub

AET-ile piiramatu ligipääs. Esiteks ei ole kaebajal subjektiivset õigust piiramatuks

tahvelarvuti kasutamiseks ja AET-le juurdepääsule igal hetkel. Teiseks tuleb silmas pidada, et

kaebajal on võimalik kohtule avaldusi esitada ka paberkandjal ning lisaks ei pea kohtule

esitatav avaldus sisaldama mahukat õiguslikku argumentatsiooni, vaid see tuleb sõnastada

võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1). Kaebajal on võimalik

menetlusdokumentidega tutvuda, kui talle ligipääs AET-ile võimaldatakse. Ilmselgelt ei ole

kaebaja ligipääs sedavõrd piiratud, et seda võiks pidada kaebaja õiguste kaitset takistavaks.

Kaebaja on esitanud enda või teise isiku nimel ajavahemikul 1. juuni kuni 13. august 2025

elektrooniliselt Tartu Halduskohtule 49 kaebust, kusjuures ainuüksi 13 päevaga augustis 2025

on kaebaja suutnud koostada ja esitada Tartu Halduskohtule juba 9 mahukat kaebust. Näiteks

12. augustil 2025 esitas kaebaja elektrooniliselt haldusasjas nr 3-25-2669 Tartu Halduskohtule

kaebuse 23 leheküljel, 8. augustil 2025 haldusasjas nr 3-25-2619 kaebuse 11 leheküljel, 5.

augustil 2025 neli erinevat kaebust mitmekümnel leheküljel, 1. augustil 2025 haldusasjas nr

3-25-2540 kaebuse 39 leheküljel, 23. juulil 2025 käesolevas haldusasjas kaebuse 13

leheküljel, 11. juunil 2025 haldusasjas nr 3-25-1892 kaebuse 15 leheküljel ja haldusasjas nr 3-

25-1893 kaebuse 14 leheküljel, 6. juunil 2025 haldusasjas nr 3-25-1851 kaebuse 14 leheküljel

jne. Samal ajavahemikul on kaebaja elektrooniliselt esitanud lisaks 15 kaebust Tartu

Ringkonnakohtule. Seega ilmselgelt ei saa praegusel juhul kõnelda tohutult piiratud

3-25-2401

juurdepääsust tahvelarvutile ja AET-le vanglas. Kaebaja sellekohane väide vaatab täielikult

mööda tegelikkusest ning on ilmselgelt manipuleeriva ning kohut eksitava iseloomuga.

12.3. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1

p 1 alusel rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider