3-25-1108/48 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

11.08.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-1108

Haldusasi

W.E kaebus Välisministeeriumi 20.03.2025 otsuse nr

13.2-5/1 tühistamiseks ja kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – W.E

Vastustaja – Välisministeerium, esindaja Hanna Maria

Kokla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20.06.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

W.E määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta W.E määruskaebus Tallinna Halduskohtu 20.06.2025 määruse haldusasjas

nr 3-25-1108 resolutsiooni punkti 1 peale läbi vaatamata.

2. Võtta menetlusse W.E määruskaebus Tallinna Halduskohtu 20.06.2025 määruse

haldusasjas nr 3-25-1108 resolutsiooni punktide 2 ja 3 peale.

3. Jätta W.E määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20.06.2025

määruse haldusasjas nr 3-25-1108 resolutsiooni punktid 2 ja 3 muutmata.

4. Jätta W.E taotlus riigilõivu tagastamiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punkti 3 peale võib kaebuse tagastamist puudutavas osas esitada

määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates, muus osas

ei ole määrus vaidlustatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d

1 ja 3, § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Välisministeerium tegi 20.03.2025 otsuse nr 13.2-5/1 „Reisidokumendi tunnustamise

otsus“, millega tunnustas Venemaa Föderatsiooni (Venemaa) tavapassi märkusega. Otsuse

kohaselt ei tunnustata Venemaa mittebiomeetrilisi passe, v.a Eesti ja teiste Euroopa Liidu

(EL) liikmesriikide elamisloa omanikud, kelle suhtes kohaldatakse üleminekuaega kuni

3-25-1108

30.09.2025 biomeetrilise passi taotlemiseks. Samuti ei tunnustata kooskõlas Euroopa

Komisjoni 31.05.2023 rakendusotsusega (EL) 2023/106 Venemaa reisidokumente, mis on

väljastatud otsuses nimetatud okupeeritud piirkondades või seal elavatele isikutele.

2. Venemaa kodanik W.E esitas 17.04.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse (täiendatud

03.06.2025) Välisministeeriumi 20.03.2025 otsuse nr 13.2-5/1 tühistamiseks ja kahju

hüvitamiseks, mis tekib kaebajale juhul, kui ta ei saa passiga üle Eesti piiri reisida. Tartu

Halduskohus andis 25.04.2025 määrusega W.E kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tallinna

Halduskohtule.

Kaebuse kohaselt on kaebajal ainult mittebiomeetriline pass. Kaebajal on EL-ga

majandussidemed ja tal on plaanis sõita juunis Rootsi läbi Eesti, kuna see on kõige mugavam

ja kuluefektiivsem. Kaebaja passi mittetunnustamine riivab kaebaja õiguseid, vabadusi ja

õigustatud huve, toob kaasa lisakulutusi ning loob ületamatuid takistusi. Sanktsioonide ja

otselendude sulgemise tõttu on Rootsi pääsemine problemaatiline. Üle Eesti piiri on kiireim,

odavaim ja lihtsaim tee. Kaebaja on praegu puhkusel. Passi vahetamiseks peab kaebaja

katkestama puhkuse ja kulutama palju aega ja energiat. Uue passi saamine on kulukas ja

passide väljastamise ajad on ebamõistlikult pikad. Eesti tunnustas kaebaja passi kehtivust

2024. a-l, kui kaebaja piiri ületas. Kaebaja pass kehtib kuni 2028. a-ni. Kaebajal on vaja ka

hiljem Rootsist Venemaale tagasi pöörduda, mis ei ole aga piirangu tõttu võimalik.

Julgeolekuohu korral tuleb karistada konkreetset süüdlast, kollektiivsed karistused on

keelatud. Kaebaja ei ole pannud toime Eestit negatiivselt mõjutanud tegusid. Kui Eesti

keeldub tunnustamast Venemaa kodanike mittebiomeetrilisi passe, on tegemist

diskrimineerimisega. Välisministeerium ei ole tõendanud mittebiomeetrilistest passidest

tulenevat ohtu Eesti julgeolekule. Kaebaja ei ole Euroopa Komisjoni 31.05.2023

rakendusotsuses nr 2023/1061 loetletud territooriumide elanik.

Kaebajal on 2025. a detsembrini kehtiv Rootsi elamisluba. Vaidlustatud otsuse tõttu ei saa ta

ilma passi uuendamata Euroopa Liidust lahkuda. Otsus rikub era- ja perekonnaelu

puutumatust ning liikumisvabadust. Piirang ei ole kehtestatud seaduse alusel.

Kaebaja taotles esialgset õiguskaitset, kuna tal on plaanis sõita juunis 2025 läbi Eesti Rootsi.

3. Välisministeerium palus 24.04.2025 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus

rahuldamata.

Kaebajal ei ole esialgse õiguskaitse vajadust. Kui kaebajal on Rootsi elamisluba, siis ei takista

20.03.2025 otsus tal reisida 2025. a juunis läbi Eesti Rootsi, kasutades mittebiomeetrilist

passi. Kui kaebajal ei ole siiski elamisluba Rootsis, saab ta reisida Rootsi ka teisiti kui Eesti

kaudu. Kaebaja esitatud passi fotodest nähtub, et kaebaja on ületanud piiri ka Buratški-

Terehova Vene-Läti piiripunktis ehk kaebaja saab reisida Rootsi nt Läti kaudu. Rootsi

reisimiseks ei ole Eesti riigipiiri ületamine vältimatult vajalik. Lisaks on kaebajal võimalik

taotleda biomeetrilist passi, mida Eesti reisidokumendina tunnustab. Pikad järjekorrad

biomeetrilise passi taotlemisel ei ole vastustaja kontrolli all. Kui kaebajal ei ole EL

liikmesriigi elamisluba, peab kaebajal olema riiki sisenemiseks viisa. Eesti on kehtestanud

Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas Venemaa kodanikele ajutise piirangu riigipiiri ületamisel

(Vabariigi Valitsuse 08.09.2022 korraldus nr 247, p 1). Kui korraldusega nr 247 kehtestatud

piirang kohaldub kaebajale, ei ole kaebajal võimalik saavutada esialgse õiguskaitse taotluse

eesmärki ka siis, kui vaidlustatud otsuse kehtivus peatataks.

Kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. 20.03.2025 otsus on antud välisministri 10.06.2006

määruse nr 6 „Välisriigi ja rahvusvahelise organisatsiooni reisidokumendi tunnustamise kord“

2(7)

3-25-1108

(määrus nr 6) § 4 lg 1 ja § 9 lg 1 p 4 alusel. Määrus nr 6 on kehtestatud isikut tõendavate

dokumentide seaduse (ITDS) § 15 lg 3 alusel. Riikidel on suveräänne õigus määrata,

millistele tingimustele vastavaid välismaalasi nad oma territooriumile lubavad. See hõlmab ka

reisidokumentide tunnustamist. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, milliseid

reisidokumente peab Eesti tunnustama.

20.03.2025 otsuse kehtima jäämise suhtes on avalik huvi turvalisuse ja julgeoleku tagamiseks,

mis kaalub üles kaebaja ebamugavused Rootsi reisimisel. Mittebiomeetrilised välispassid ei

sisalda elektroonilist andmekandjat, mistõttu puudub võimalus võrrelda passi omaniku

isikuandmeid kiibile kantud andmetega. Erinevalt Venemaa biomeetrilisest passist ei ole

mittebiomeetrilise passi väljastanud asutust võimalik nii lihtsalt kindlaks määrata, mistõttu on

raskem tuvastada mittetunnustatud (st okupeeritud piirkondades väljastatud) dokumente.

Mittetunnustatud piirkondades väljastatud Venemaa passe (ka biomeetrilisi) Schengeni riigid

kehtiva reisidokumendina ei aktsepteeri.

EL üleselt peetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse nr 1105/2011/EL7 alusel

nimekirja erinevate liikmesriikide poolt tunnustatud reisidokumentidest. Nimekirja järgi ei

tohi aktsepteerida Venemaa poolt okupeeritud Ukraina aladel või territooriumitel välja antud

või seal elavatele isikutele välja antud Venemaa reisidokumente Euroopa Komisjoni

rakendusotsuse (EL) 2023/1061 alusel. 20.03.2025 otsusega ühtlustati okupeeritud aladel

väljastatud passide mittetunnustamise märkust, asendades selle komisjoni rakendusotsuse

(EL) 2023/1061 sõnastusega ja tunnistati varasemad otsused kehtetuks.

Kaebaja saab esitada kaebuse vaid enda õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1), kuid taotluse

rahuldamisel peatuks haldusakti kehtivus kõigi selle adressaatide suhtes.

4. Tallinna Halduskohus tagastas 20.06.2025 määrusega kaebuse ja jättis esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata.

Kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive

on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

Välismaalasel puudub subjektiivne õigus Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks. Eesti

Vabariigil on suveräänne õigus otsustamaks, kes siin viibivad, v.a kui isikule Eestisse

saabumise keelamine riivab intensiivselt isiku mõnda põhiõigust. Eesti Vabariik on teatud

ulatuses piiranud ka enda otsustusõigust Euroopa Liidu õigusest tulenevalt. Samas on

reisidokumentide tunnustamine jätkuvalt liikmesriikide pädevuses. Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 25.10.2011 otsuse nr 1105/2011/EL põhjenduse 7 kohaselt on liikmesriigid pädevad

tunnustama reisidokumente ja säilitavad selle pädevuse ka edaspidi. Küll aga peavad

liikmesriigid teavitama teisi kõikidest reisidokumentide tunnustamisega seotud otsustest (p 8).

Ka otsuse art 1 lg 3 rõhutab, et otsus ei mõjuta liikmesriikide pädevust reisidokumentide

tunnustamisel.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.12.2022 otsusega nr 2022/2512 Ukrainas ja Gruusias

välja antud Venemaa reisidokumentide mitteaktsepteerimise kohta on otsustatud, et Venemaa

poolt okupeeritud aladel väljastatud reisidokumente ei aktsepteerita viisa andmisel ega

riigipiiri ületamisel (art 1). Euroopa Komisjoni 31.05.2023 rakendusotsusega (EL) 2023/1061

sätestati nimekiri Venemaa reisidokumentidest, mida ei tohiks kehtiva reisidokumendina

aktsepteerida.

Välisministeerium on kohtumenetluses selgitanud, et mittebiomeetrilistel passidel puudub

elektrooniline andmekandja ja seetõttu ei ole võimalik nii lihtsalt kindlaks määrata, kas

dokument on väljastatud okupeeritud piirkondades. Eestis ja EL liikmesriikides elamisluba

3(7)

3-25-1108

omavatel Venemaa kodanikel on võimlik enam kui poole aasta jooksul saada biomeetriline

pass, mida Eesti Vabariik tunnustab. Kohtule vastamise seisuga ei tunnusta Venemaa

mittebiomeetrilisi passe ka Island, Leedu, Prantsusmaa, Taani ja Tšehhi.

Kaebajale tekkiv riive on väheintensiivne. Kaebajal on Rootsi elamisluba ja seega on tal

võimalik Eestisse siseneda ja siit lahkuda senise passi alusel kuni 30.09.2025. Eesti Vabariik

ei tunnista kaebaja passi kehtetuks, vaid ei tunnusta seda. Tegemist ei ole Eesti Vabariigi

riigipiiri ületamiseks sobiliku dokumendiga. Kaebajal on võimalik jätkuvalt passi kasutada

muudel juhtudel kui Eesti Vabariigi piiriületus ja siia viisa taotlemisel.

Kaebajal on võimalik taotleda ka biomeetrilist passi. Kaebaja ei ole esitanud vastust, kuivõrd

kulukas uue passi taotlemine on, sh sisustamaks ka esialgse õiguskaitse vajadust. Venemaa

suursaatkonna Ühendkuningriigis veebilehel on selgitatud biomeetrilise passi taotlemise

kohta, et selle passi taotlemine maksab 80 naela (ca 94 eurot) ning passi saamine võtab aega

kuni 3 kuud. Kaebaja on olnud muudatusest teadlik juba hiljemalt 17.04.2025 (s.o kaebuse

esitamise aeg), mistõttu on kaebajal piisavalt aega toimingutega alustamiseks. Viidatud

veebilehel on ka viide passi elektroonilise taotlemise võimalusele. Juhul kui kaebaja viibib

Rootsis, asub suursaatkond ka Stockholmis (https://sweden.mid.ru/). Arvestades passi

taotlemise kulu, jääb see alla lihtmenetluse määra (HKMS § 133 lg 1), mille korral tuleb

eeldada, et riive on väheintensiivne.

Kaebaja ei ole põhjendanud, millised olulised ebameeldivused või rahalised raskused talle

tekivad, kui ta peab Venemaalt Rootsi jõudmiseks reisima läbi mõne muu riigi. Kaebaja on

viimati reisinud passi templite kohaselt ka läbi Läti ning kohtuasja nr 3-22-2505 kohaselt on

ta varem kasutanud Rootsi jõudmiseks ka Soome Vabariiki. Seega ei rikuta biomeetrilise

passi nõudmisega kaebaja liikumisvabadust. Piiri ületusel nõutavad dokumendid on sätestatud

seaduse alusel.

Kaebaja viited kollektiivsele karistamisele seonduvad rahvusvahelise humanitaarõiguse

kontekstis okupatsioonivõimude kohustustega tsiviilelanikkonna kaitsel (Haagi neljas

konventsioon, 18.10.1907 art 50) ja sõjavangide kohtlemisega (Genfi kolmas konventsioon,

12.08.1949 art 87). Praegusel juhul ei ole sellise olukorraga tegemist. Mistahes tunnuste

alusel inimgruppide erinev kohtlemine ei ole ebavõrdne kohtlemine, kui gruppide vahel on

erinevused ning erinevaks kohtlemiseks on mõistlik põhjus.

Kaebusel puuduvad eduväljavaated. Ka kaebajale enam kui väheintensiivse riive tekkimise

möönmisel saaks kohtulik kontroll (välis)poliitiliste otsuste ja nende otstarbekuse üle olla

minimaalne. Kohtul oleks sellises olukorras sekkumisruum eelduslikult üksnes juhul, kui

piiranguga riivatakse elu, tervist või inimväärikuse olemuse tuuma. Teistsuguse

reisidokumendi nõudmisega, sh nii, et kaebajal on soovitud sihtriiki võimalik jõuda läbi teiste

riikide, ei saa tekitada sellise intensiivsusega riivet. Arvestades vähest riivet kaebaja õigustele

ja teiselt poolt otsuses nr 2022/2512 kirjeldatud kaalukat avalikku ja EL-i kodanike huve, on

meede mõõdukas.

Kuna Välisministeeriumi otsuse tühistamine on ebatõenäoline, on sarnaselt ebatõenäoline ka

hüvitamisnõude rahuldamine riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel. Kaebaja ei ole

esitanud ka kahjunõude arvestust. Kaebajale ei ole kahju tekitatud ka Eesti Vabariigi

õigustoova aktiga (RVastS § 14) ning kaebaja ei ole isik, kelle põhiõiguseid või -vabadusi

õiguspärase haldusaktiga erakordselt piirataks (RVastS § 16).

Esialgse õiguskaitse taotlus jääb rahuldamata. Kaebajal puudub, erinevalt algses kaebuses

märgitust, 2025. a suvekuudel õiguskaitse vajadus, kuna kaebaja mittebiomeetrilist passi

tunnustatakse piiriületustel kuni 01.10.2025. Kaebajale võib tekkida riive alates 01.10.2025,

4(7)

3-25-1108

kuivõrd kaebajal tuleb valida kas teine reisiteekond või taotleda biomeetrilist passi.

Biomeetrilise passi taotlemist saab pidada üksnes vähese intensiivsusega riiveks. Kaebaja ei

ole kohtule esitanud andmeid, kas ja milline riive talle tekib teise reisiteekonna valimisel ja

millised raskesti kõrvaldatavad tagajärjed talle seetõttu tekivad. Kaebaja soovile reisida läbi

Eesti mugavalt ja lihtsalt vastandub oluline avalik huvi Euroopa julgeoleku tagamisel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. W.E palub 04.07.2025 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 20.06.2025

määrus ja saata asi uueks arutamiseks kohtualluvusjärgsele kohtule.

Kaebaja õigusi ja vabadusi on rikutud. Kaebaja täitis kõik kohtu nõuded, kuid kohus keeldus

kaebajale kohtuliku kaitse andmisest. Kaebaja ei ole kohtult saanud konkreetset nõuet

kahjunõude selgitamiseks ja selle kindlaksmääramine on praeguses etapis keeruline. Kaebaja

ei saa saata Venemaa saatkonnale elektroonilist taotlust passi vahetamiseks, kuna tal puudub

elektrooniline allkiri. Passi vahetamiseks peab kaebaja isiklikult saatkonda minema, kuid see

on aeganõudev, kulukas ja koormav. Saatkond on avatud ainult tööpäeviti. Kaebaja töötab

Rootsis ja peab töölepingut täitma. Rootsi reisimine Eestit läbimata on kaebaja jaoks kulukas

ning rikub põhiõigusi- ja vabadusi. Enamik EL riike tunnustab endiselt Venemaa kodanike

mittebiomeetrilisi passe. Kaebaja palub tagastada kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse

esitamiselt tasutud riigilõiv 40 eurot.

6. Välisministeerium palub 01.08.2025 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata, jäädes

halduskohtus esitatud seisukoha juurde.

Kaebajale tekkiv riive on väheintensiivne. Rootsi reisimiseks ei ole tingimata vajalik Eesti

riigipiiri ületada. Samuti on kaebajal võimalik taotleda biomeetrilist passi. Kaebajale

kaasnevad väidetavad kulud ja ebamugavused reisimisel Rootsi Eestit läbimata või

biomeetrilise passi taotlemisel ei kujuta intensiivset õiguste riivet. Välismaalasel puudub

subjektiivne õigus Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks. Riikidel on suveräänne õigus

määrata kindlaks, millistele tingimustele vastavaid välismaalasi nad oma territooriumile

lubavad. Tegemist on laia otsustusõigusega valdkonnaga, mille kohtulik kontroll on piiratud.

Kaebusel puuduvad eduväljavaated. Esineb oluline avalik huvi vaidlustatud otsuse kehtima

jäämiseks, et tagada turvalisus ja julgeolek. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda,

milliseid reisidokumente peab Eesti tunnustama.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. HKMS § 203 lg 1 näeb ette, et määrusega puudutatud menetlusosaline võib halduskohtu

määruse peale esitada määruskaebuse, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud

või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite

apellatsioonkaebuses, kui seadusest ei tulene teisiti. Halduskohus jättis 20.06.2025 määruse

resolutsiooni p-ga 1 kaebaja vastuväited rahuldamata. HKMS ei näe ette selles osas

määruskaebuse esitamise võimalust. Seetõttu jääb määruskaebus halduskohtu 20.06.2025

määruse resolutsiooni p 1 peale HKMS § 187 lg 3 p 6 ja § 207 lg-te 1 ja 2 alusel läbi

vaatamata.

8. HKMS § 121 lg 2 p 21 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

täidetud on kaks kumulatiivset tingimust: kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne

ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline (nt Riigikohtu 26.05.2022 määrus nr 3-21-1411,

p 12). Kaebaja õiguste riive on vähese intensiivsusega, kui kaebuse rahuldamise korral

5(7)

3-25-1108

kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike, võrreldes

õigusemõistmisega seotud kuludega (vt Riigikogu XIII koosseisu 496 SE seletuskiri, lk-d 22–

23). Varaliselt hinnatava hüve puhul on riive vähese intensiivsusega siis, kui kaitstava hüve

väärtus ei ületa 1000 eurot (HKMS § 133 lg 1 teine lause; Riigikohtu määrus nr 3-18-763, p

9), kuid arvestada tuleb ka seda, millise kaaluga õigushüvesse ja kui intensiivselt on sekkutud.

9. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus 20.06.2025 määruses õigesti selgitanud, miks

Välisministeeriumi 20.03.2025 otsus ei riiva kaebaja õigusi intensiivselt ning miks on

kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse

põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2).

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

10. Kaebajale tekkiv riive on väheintensiivne. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebajal kehtiv

EL liikmesriigi (Rootsi) elamisluba (dtl 171). Seega on tal võimalik Eestisse siseneda ja siit

lahkuda olemasoleva mittebiomeetrilise passi alusel kuni 30.09.2025. Pärast seda kuupäeva ei

tunnustata kaebaja mitteboimeetrilist passi Eesti Vabariigi riigipiiri ületamiseks. Samas on

kaebajal võimalik Väliministeeriumi 20.03.2025 otsusega antud kuuekuulist üleminekuaega

kasutada biomeetrilise passi taotlemiseks, millest kaebaja on olnud teadlik vähemalt alates

halduskohtule 17.04.2025 kaebuse esitamisest. Samuti on kaebajal võimalik Rootsi reisida

mõne teise riigi kaudu. Kaebuse materjalidest nähtub, et kaebaja on varem reisinud Rootsi

läbi Läti Vabariigi, ületades piiri Buratški-Terehova Vene-Läti piiripunktis (dtl 91), ning

haldusasja nr 3-22-2505 materjalidest nähtuvalt ka läbi Soome Vabariigi. Seega ei ole kaebaja

pidanud Rootsi reisimiseks Eesti riigipiiri ületamist vältimatult vajalikuks. Biomeetrilise

reisidokumendi nõudmine riigipiiri ületuseks olukorras, kus isikul on soovitud sihtriiki

võimalik jõuda ka läbi teiste riikide, ei riiva kaebaja õigusi intensiivselt. Nii ei piirata

intensiivselt ka kaebaja liikumisvabadust. Riigil ei ole kohustust lubada isikut riiki mistahes

soovitud dokumendiga. Kaebaja väide era- ja perekonnaelu riivest on sisustamata.

Halduskohus on õigesti leidnud, et Välisministeeriumi 20.03.2025 otsusega kaasnev riive on

väheintensiivne ka tulenevalt HKMS § 133 lg-s 1 sätestatud lihtmenetluse piirmäära

arvestades. Rootsis viibides on kaebajal võimalik taotleda biomeetrilist passi Stockholmis

asuvas suursaatkonnas. Biomeetrilise passi taotlemisega kaasnev kulu ei saa ilmselgelt ületada

1000 eurot.

11. Kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Välisministeeriumi 20.03.2025 otsus on antud

välisministri 10.06.2006 määruse nr 6 § § 9 lg 1 p 4 alusel, mille kohaselt tunnistab

Välisministeeriumi konsulaarosakonna peadirektor reisidokumendi tunnustamise otsuse

kehtetuks, kui reisidokumendi tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamine tuleneb Eesti

Vabariigi rahvusvahelistest kohustustest ja huvidest. Määruse nr 6 volitusnorm on ITDS § 15

lg 3, mille järgi kehtestab valdkonna eest vastutav minister mh välisriigi reisidokumendi

tunnustamise korra. Vaidlustatud otsuse eesmärk on täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu

14.12.2022 otsust nr 2022/2512, s.o reageerida Ukraina ebaseaduslikule annekteerimisele ja

okupeerimisele, kaitsta EL liikmesriikide julgeolekut ning reageerida rahvusvahelise õiguse

rikkumisele, s.o okupeeritud piirkondades Venemaa passide süstemaatilisele väljaandmisele.

Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Halduskohus on õigesti välja toonud, et

välismaalasel puudub reeglina subjektiivne õigus Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks.

Eesti Vabariigil on suveräänne õigus määrata, millistele tingimustele vastavaid välismaalasi

oma territooriumile lubada, v.a kui isikule Eestisse saabumise keelamine riivab intensiivselt

isiku mõnda põhiõigust. Reisidokumentide tunnustamine on EL liikmesriikide pädevuses

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25.10.2011 otsuse nr 1105/2011/EL põhjenduse 7) ning

kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, milliseid reisidokumente peaks Eesti tunnustama.

Välisministeerium on 24.04.2025 vastuses halduskohtule selgitanud, et 20.03.2025 otsuse

andmine oli ajendatud turvalisuse ja julgeoleku kaalutlustest. Mittebiomeetrilised passid ei

6(7)

3-25-1108

sisalda elektroonilist andmekandjat, mistõttu puudub võimalus võrrelda passi omaniku

isikuandmeid kiibile kantud andmetega. Nii on raske tuvastada okupeeritud piirkondades

väljastatud dokumente. Schengeni riigid ei aktsepteeri okupeeritud piirkondades väljastatud

Venemaa passe kehtiva reisidokumendina (Euroopa Komisjoni 31.05.2023 rakendusotsus

(EL) 2023/1061). Biomeetriliste andmete kontrollimist ei saa pidada selle eesmärgi

saavutamiseks ebaproportsionaalseks meetmeks.

12. Kuna kohus tagastas kaebuse õiguspäraselt, ei olnud esialgse õiguskaitse kohaldamiseks

alust. Lisaks on esialgse õiguskaitse lubatavuse eelduseks esialgse õiguskaitse vajadus

(HKMS § 249 lg 1), s.o esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega peaksid kaebaja jaoks

kaasnema mingid pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Kuna kaebaja

mittebiomeetrilist passi tunnustatakse Eesti piiriületusel kuni 30.09.2025 ning kaebaja taotles

esialgse õiguskaitse kohaldamist põhjusel, et ta soovib reisida läbi Eesti Rootsi juunis 2025,

puudus kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus.

13. Eelneva põhjal jääb W.E määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20.03.2025

määruse resolutsiooni p-d 2 ja 3 muutmata.

14. Kaebaja taotleb määruskaebuses kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel

tasutud riigilõivu (kokku 40 eurot) tagastamist. HKMS § 104 lg 5 p 2 sätestab, et tasutud

riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see

toimub sama seadustiku § 121 lg 2 alusel. Kuna halduskohus tagastas 20.06.2025 määrusega

W.E kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, jääb taotlus riigilõivu tagastamiseks rahuldamata.

15. Ringkonnakohus selgitab, et kohtunike suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise õigus on

Riigikohtu esimehel ja õiguskantsleril, ringkonnakohtu esimehel oma tööpiirkonna esimese

astme kohtu kohtunike suhtes ning kohtu esimehel sama kohtu kohtunike suhtes (kohtute

seaduse § 91 lg 2). Määruskaebust või apellatsioonkaebust läbi vaataval ringkonnakohtu

koosseisul selline õigus puudub. 04.07.2025 menetlusdokumendist nähtuvalt on kaebaja

pöördunud vastava taotlusega juba Tallinna Halduskohtu esimehe poole.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)