1-24-1193/96 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-24-1193

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. august 2025, suuline menetlus

Kriminaalasja number

1-24-1193

Kohtukoosseis

Andres Parmas, Janika Kallin ja Markus Kärner

Ringkonnakohtu istung

23. juuli 2025

Kohtuistungi sekretär

Elina Huobolainen

Tõlgid

Natalija Mehh ja Sofia Demtšenko

Kriminaalasi

Kriminaalasi Maria Džumajani süüdistuses KarS § 113 lg

1 ja Anton Paukšte süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi,

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 29. novembri 2024. a otsus, üldmenetlus

Apellandid

süüdistatava Maria Džumajani ja tema kaitsja apellatsioon

ning süüdistatava Anton Paukšte kaitsja apellatsioon

Prokurör

Põhja Ringonnaprokurör Diana Helila

Süüdistatavad, kelle osas

maakohtu otsus vaidlustati

Maria Džumajan (ik: 48905240264); viibib vahi all

Tallinna vanglas aadressil Linnaaru tee 5, Soodevahe küla,

Rae vald, Harjumaa; kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole.

Kuriteos kahtlustatavana kinni peetud 11. septembril 2023,

vahistatud alates 13. septembrist 2023;

Anton Paukšte (ik: 39107300229); viibib vahi all Tallinna

vanglas aadressil Linnaaru tee 5, Soodevahe küla, Rae

vald, Harjumaa; kriminaalkorras korduvalt karistatud

(viibib katseajal alates 29. detsembrist 2022). Kuriteos

kahtlustatavana kinni peetud 11. septembril 2023,

vahistatud alates 13. septembrist 2023.

Kaitsjad

Maria Džumajani kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil;

Anton Paukšte kaitsja vandeadvokaat Yaroslav Radziwill

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 29. novembri 2024. a otsus osaliselt, s.o osas, millega

maakohus millega maakohus mõistis Anton Paukšte ja Maria Džumajani süüdi tapmise

kaastäideviijatena KarS § 113 lg 1 järgi ning neile mõistetud karistuste osas. Muus osas

jääb maakohtu otsus muutmata.

2. Teha tühistatud osas uue otsus, millega:

2.1. Tunnistada Anton Paukšte süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja karistada teda

vangistusega 12 aastat.

2.2.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust eelmise, s.o Harju

Maakohtu 29. detsembri 2022. a kohtuotsusega nr 1-22-7929 mõistetud ära

kandmata karistusega, s.o 10-kuulise vangistusega ning mõista liitkaristuseks 12

aastat 10 kuud vangistust.

2.3.

Süüdi tunnistada Maria Džumajan KarS § 113 lg 1, § 25 lg 2, § 26 lg 1 ja §

22 lg 3 järgi ning karistada teda vangistusega 9 aastat 6 kuud.

3. Muus osas jätta Harju Maakohtu vaidlustatud otsus muutmata.

4. Rahuldada süüdistatava Maria Džumajani ja tema kaitsja ning süüdistatava

Anton Paukšte kaitsja apellatsioonid osaliselt.

5. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Maria Džumajanile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 751,44 eurot, sh

käibemaks.

6. Määrata advokaadibüroole Radziwill makstava riigi õigusabi tasu ja kulude

hüvitise suuruseks Anton Paukštele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest

754,66 eurot, sh käibemaks.

7. Apellatsioonimenetluse kulud jätta riigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maria Džumajanile ja Anton Paukštele on esitatud süüdistus KarS § 113 lg 1 järgi

selles, et ajavahemikus 7. septembri õhtust kuni 8. septembri varahommikuni 2023. a tapsid

nad ühiselt ja kooskõlastatult X, viibides temale kuuluvas korteris.

1.1.

M. Džumajani ja X vahel tekkis sõnaline tüli, mille käigus lõi M. Džumajan X

vähemalt kahel korral lahtise käega näo piirkonda. Löökide tõttu kukkus X ninaga vastu

aknalauda ning tal hakkas ninast verd tulema. Pärast seda jätkati alkoholi tarbimist, mille

käigus tekkis X, M. Džumajani ja A. Paukšte vahel sõnaline tüli, mille eskaleerudes lõi A.

Paukšte X tahtlikult rusikatega näo piirkonda. Löökide tagajärjel kukkus X peaga vastu

aknalauda ja radiaatorit. A. Paukšte lõi ka vähemalt kahel korral kannatanut jalaga kõri

piirkonda ning vähemalt ühel korral haamriga oimu piirkonda. M. Džumajan viibis kogu selle

vägivalla kestel sündmuskohal ega sekkunud kordagi, väljendades heakskiitu A. Paukšte

tapmistegudele. Kuna vastavalt süüdistatavate ettekujutusele oli X pärast peksmist veel elus,

siis võttis A. Paukšte M. Džumajaniga kooskõlastatult rihmalaadse eseme, asetas selle Xle

kaela ümber, tõmbas pingule ning hoidis seda seni, kuni süüdistatavad veendusid, X surma

saabumises.

1.2.

Süüdistuse kohaselt põhjustasid M. Džumajan ja A. Paukšte oma tegevusega Xle

tervisekahjustustena hulgaliselt peavigastusi: koljuluude hulgimurrud; kõvakelme rebendid;

ämblikvõrkkesta aluse verevalumi; verevalumid kõõlustanul ning paremas oimulihases;

samuti põrutushaavad ja verevalumid peapiirkonnas. Süüdistavad põhjustasid kannatanule ka

kaelavigastusi: keeleluu ja kõrikõhrede murrud, verevalumid kaelapiirkonna pehmetes

kudedes ja lihastes, ulatusliku nahaaluse verevalumi kaelal ja alalõual, rohked

nahamarrastused kaelal. Veel põhjustati kannatanule nahamarrastused vasaku õlaliigese

piirkonnas, paremal labajalal, rindkerel ja ülakõhu piirkonnas, paremal õlavarrel ja parema

küünarnuki piirkonnas ning nahaalune verevalum parema põlve piirkonnas. Ülaltoodud

vigastustest olid X surma põhjuseks pea kinnine tömp trauma koljuluude hulgaliste lahtiste

murdudega ning kaelapiirkonna tömp trauma keeleluu ja kilpkõhre murdudega ning

verevalumitega kaelapiirkonnas lihastes ja pehmetes kudedes.

2. Harju Maakohtu 29. novembri 2024. a üldmenetluses tehtud otsusega tunnistati M.

Džumajan süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ning teda karistati üheteist aasta ja kuue kuu pikkuse

vangistusega, mille hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 11. septembrist 2023. Ka A.

Paukšte tunnistati süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ning teda karistati vangistusega

kolmeteistkümneks aastaks. Seda karistust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel varem mõistetud

karistuse ärakandmata osa võrra, mõistes A. Paukštele liitkaristusena vangistuse

kolmeteistkümneks aastaks ja kümneks kuuks. Mõistetud karistusaja hulka arvati

eelvangistuses viibitud aeg alates 11. septembrist 2023. Maakohus lahendas asitõendite ja

muude kriminaalmenetluses äravõetud objektidega seonduvad küsimused ja mõistis

süüdistatavatelt välja menetluskulud.

3. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult alljärgnevad.

3.1.

Maakohus leidis, et esitatud süüdistus on tõendamist leidnud. Tõenditest nähtuvad Xle

põhjustatud vigastused ning asjaolu, et neist vigastustest tömbid pea- ja kaelatraumad

põhjustasid tema surma. Lisaks põhjustati kannatanule aga hulgaliselt veel muidki

elupuhuseid vigastusi. Samuti märkis maakohus, et on viiteid, et juba surnud kannatanut on

täiendavalt veel kägistatud. Tõendatud on ka see, et süüdistatavad viibisid surma põhjustamise

ajal korteris, millest kannatanu laip leiti. See nähtub nii turvakaamera salvestistelt,

süüdistatava A. Paukšte telefoni vaatlusprotokollist kui ka süüdistatava M. Džumajani

ütlustest.

3.2.

Maakohus osutas, et nii M. Džumajan kui ka X olid alkoholilembesed, kuid

tunnistajate ütluste põhjal ei olnud X ka alkoholijoobes vägivaldne, vaid pigem rahulik. Kui X

ärritus, siis ta lihtsalt karjus ja ropendas. Samuti on tunnistajate ütlustega tõendatud, et X oli

M. Džumajani väga kiindunud ning armukade.

3.3.

Kuivõrd süüdistatavad keeldusid maakohtus ütlusi andmast, avaldas maakohus nende

kohtueelses menetluses antud ütlused. Sündmuskohal toimunu kohta pidas maakohus A.

Paukšte väljendatud versioonist usaldusväärsemaks M. Džumajani ütlusi selle kohta, kuidas

kannatanu käitus ning mismoodi ja millises järjekorras tema suhtes vägivalda tarvitati ja mh

põhjustati tema surma põhjustanud vigastused.

3.4.

M. Džumajani ja A. Paukštet on alus käsitada tapmise kaastäideviijatena. Ehkki enne

X juurde minekut ei olnud süüdistatavatel kokkulepet tema tapmiseks, kujunes see kokkulepe

ning vastastikune rollijaotus kohapeal. M. Džumajan lõi kannatanut selliselt, et tal hakkas

ninast verd jooksma. Selmet kutsuda kannatanule esmaabi, joodi aga koos edasi alkoholi. See

näitas maakohtu hinnangul, et mõlemad süüdistatavad aktsepteerisid kannatanu suhtes

vägivalla kasutamist. Ka pärast seda, kui X kukkus peaga vastu radiaatorit, ei kutsunud

kumbki süüdistatav talle esmaabi, vaid ootasid, kas ta hakkab liigutama. Ka jätkunud

vägivalla korral ei sekkunud M. Džumajan A. Paukšte tegevusse. Vastupidi, ta üksnes ootas,

kas kannatanu hakkab liigutama. Kui A. Paukšte võttis kägistamiseks rihma, siis M.

Džumajan väljendas kägistamisele oma heakskiitu peanoogutusega. Kohus ei pidanud

nõustumisväärseks M. Džumajani kaitsja väidet, et süüdistatav ei saanudki sekkuda oma

tervisesisundi tõttu, sest ta liikus karkude abiga. Sekkuda oleks saanud ka abi kutsudes või

verbaalselt A. Paukštet takistada püüdes. M. Džumajan võinuks oma mittenõustumist

väljendada isegi korterist lahkumisega. Seetõttu jõudis kohus järeldusele, et M. Džumajan

vaikimisi aktsepteeris A. Paukšte tegevust ja toetas seda. Tapmine saigi võimalikuks põhjusel,

et M. Džumajan võimaldas selle lõpule viia oma vaikiva heakskiiduga. Kohus osutas

seejuures asjaolule, et M. Džumajanil oli A. Paukšte üle suur mõjuvõim. Ka süüdistatavate

teojärgne käitumine – teo asjaolude ja iseendi varjamine annab tunnistust nende ühisest ja

kooskõlastatud käitumisest. Maakohus leidis, et süüdistatavate teopanus oli küll erinev, aga

see ei välista nende käsitamist kaastäideviijatena.

3.5.

Maakohtu hinnangul panid M. Džumajan ja A. Paukšte tapmise toime vähemalt otsese

tahtlusega, sest välise teopildi põhjal said nad oma tegude äärmisest ohtlikkusest (arvestades,

missugust vägivalda kannatanu suhtes tarvitati).

3.6.

Teo õigusvastasust või toimepanijate süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei

tuvastanud.

3.7.

M. Džumajanile karistust mõistes hindas maakohus tema süüd keskmisest suuremaks,

kuid võttis arvesse ka seda, et tema teopanus tapmisel oli veidi väiksem kui A. Paukštel.

Ehkki M. Džumajan ise lõi kannatanut vaid kahel korral, ei sekkunud ta kordagi A. Paukšte

tegevusse ega teinud midagi selle peatamiseks, andes hoopis oma vaikiva heakskiidu

kannatanu kägistamiseks, et olla lõplikult veendunud tema surmas. M. Džumajani süü suuruse

hindamisel arvestas maakohus tema suhtumist kannatanusse ja varasemat käitumist tema

suhtes. Kohus osutas, et M. Džumajan suhtus X ükskõikselt ja pidas teda tähtsaks üksnes

seoses rahaga. Kohtu hinnangul õrritas M. Džumajan teadlikult kannatanut, ilmudes uue

mehega tema korterisse ning enda asjade äratoomise vajadus oli vaid ettekääne korterisse

minekuks. Kohus asus seisukohale, et süü suuruse määramisel omab tähtsust seegi, et pärast

seda kui kannatanu kaotas teadvuse, istuti külmavereliselt korteris edasi, joodi viina ja arutati,

kas kannatanu on juba surnud või mitte ja mida edasi teha. Maakohus ei tuvastanud M.

Džumajani vastutust kergendavaid asjaolusid, pidades süüd raskendavaks asjaoluks tapmise

toimepanemist grupis. Kohus pidas vajalikuks osutada sellele, et M. Džumajani on varem

vägivallakuriteo eest karistatud. Ehkki karistatus selle teo eest on kustunud, osutab see

asjaolu, et tegemist on vägivaldse inimesega. Tema suhtumist õiguskorda iseloomustab aga

asjaolu, et tal on maksmata kuus väärteotrahvi. Eelneva kokkuvõttes pidas maakohus

põhjendatuks karistada M. Džumajani üheteist aasta ja kuue kuu pikkus vangistusega.

3.8.

A. Paukštele karistust mõistes hindas kohus tema süüd keskmisest suuremaks. Kohus

arvestas, et tema teopanus oli tapmisel kaalukam. Ta kasutas kannatanu suhtes intensiivset

vägivalda ja lisaks rusikatele kasutas peksmisel haamrit. Samuti suurendab A. Paukšte süüd

see, et ta tarvitas vägivalda edasi ka juba teadvusetu kannatanu suhtes. Toimepanija

külmaverelisusest annab kinnitust see, et pärast seda kui kannatanu oli kaotanud teadvuse, jõi

ta koos kaassüüdistatavaga korteris viina edasi ja arutas, kas kannatanu on juba surnud ning

mida teha edasi. Kohus võttis küll arvesse A. Paukšte kahetsust, mida ta kohtuistungil

väljendas, kuid ei pidanud seda asjaolu siiski kuigi kaalukaks. Samuti ei nõustunud kohus A.

Paukšte kaitsja seisukohaga, nagu oleks tapmine toime pandud tugeva hingelise erutuse

mõjul, kuna väidetavalt olevat X A. Paukštet provotseerinud. Kohus arvestas, et A. Paukštet

on varem neljal korral vägivallakuritegude karistatud ning seekordse kuriteo pani ta toime

katseajal. A. Paukštel on alaealised lapsed ja töökohalt iseloomustatakse teda positiivselt. Neil

kaalutlustel karistas maakohus A. Paukštet kolmeteistkümne aasta pikkuse vangistusega, mida

omakorda suurendas KarS § 2 alusel varem mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Tallinna Ringkonnakohtule kaitsjad ja

süüdistatav Maria Džumajan.

5. M. Džumajan oma apellatsioonis leiab, et ta ei ole tapmist toime pannud, vaid andis

kannatanule üksnes kaks kõrvakiilu, mida ta kahetseb. Seetõttu palub ta maakohtu otsuse

tühistada ja teda tapmissüüdistuses õigeks mõista. Süüdistatav märgib, et maakohus on teinud

mitmeid oletusi, mis ei vasta tõele. Kannatanu juures ei pandud üksnes tema isiklikke asju

kokku, vaid meenutati möödunut ja vaadati koos fotosid. M. Džumajan ei ole enda hinnangul

tapmise toimepanemises kuidagi osalenud ning ta ei takistanud seda, sest tundis A. Paukšte

ees hirmu. Mitut puhku ei viibinud ta aga üldse toas, kus pandi toime tapmine, vaid oli WC-s,

sest tal hakkas tarvitatud vägivalla tõttu halb. Lisaks osutab apellant sellele, et tal oli

probleeme liikumisega, mistõttu ei olnud tal võimalik korterist abi kutsumiseks lahkuda.

Apellant juhib ringkonnakohtu tähelepanu veel sellele, et tal ei ole kehtivaid

kriminaalkaristusi, samuti on ta pika eluperioodi jooksul elanud seadusekuulekat elu. Tal ei

ole ei alkoholi- ega narkosõltuvust. Ta töötas pikka aega endises tehases „Volta“ ning töötab

ka praegu vanglas. Tal on kaks alaealist last, kes kellega tal on head suhted.

6. M. Džumajani kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist M.

Džumajani süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 lg 1 järgi, tema süüditunnistamist

KarS § 121 lg 1 järgi ja talle kergema karistuse mõistmist. Samuti taotleb kaitsja

menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist ja apellatsioonimenetluse kulude tervikuna riigi

kanda jätmist. Kaitsja leiab, et maakohus on ebaõigesti kvalifitseerinud X tapmise

kaastäideviimisena toimepanduks. M. Džumajan ei teinud ühtki kannatanu surma põhjustanud

lööki ja seda on maakohus ka tuvastanud. Kuigi süüdistust tapmise tegevusetusega

toimepanemise kohta ei ole M. Džumajanile esitatud, on maakohus sisuliselt jõudnud

järeldusele just selles, nagu oleks M. Džumajanile tapmine omistatav tegevusetusena – selle

kaudu, et ta ei takistanud A. Paukštel tapmist toime panna ega kutsunud kannatanule abi.

Kohtu hinnangul väljendas ta enda heakskiitu tapmisele. M. Džumajanile ei ole ühtki

tegevusetusdelikti jaoks vajalikku vastutuse eeldust süüdistuses ette heidetud, neid maakohtus

analüüsitud ega omistatud. Isegi kui lähtuda sellest, nagu andnuks M. Džumajan

peanoogutusega A. Paukštele märku enda heakskiidust X kägistamisele, tuleb silmas pidada,

et selleks ajaks oli kannatanu juba surnud ning seega tapmine lõpule viidud. Samuti on M.

Džumajani ütluste põhjal selge, et süüdistatav oli ka teadlik, et kannatanu on surnud, sest ta ei

tundnud kannatanu pulssi ega hingamisest tekkivat õhu liikumist. Lisaks osutab kaitsja, et

linguga kägistamise kohta ei ole üldse kogutud piisavalt veenvaid tõendeid, sest eksperdi

hinnangul ei ole see ümberlükkamatult tõendatud. M. Džumajani ei saa pidada tapmise

kaastäideviijaks, sest ta ei valitsenud tegu mitte kuidagi. Seda ei saanud ta teha pelgalt oma

sündmuskohal viibimisega ja A. Paukšte takistamata jätmisega. Ka ei ole M. Džumajan ühegi

muu käitumisega tegu valitsenud. Samuti ei ole tuvastatav, et M. Džumajanil ja A. Paukštel

olnuks kokkulepe või muul viisil kooskõlastus kannatanu tapmiseks. M. Džumajanil küll oli

konflikt kannatanuga ja ta ka kasutas kannatanu suhtes vägivalda, kuid see toimus enne

tapmistegu ja sellest eraldiseisvalt, mistõttu tuleb see ka eraldi kvalifitseerida. M. Džumajani

süü suurusega seonduvalt tuleb silmas pidada, et isegi kui tema teopanus kannatanu surma

põhjustamises kaastäideviimise või kaasaaitamise kontekstis lugeda tõendatuks, ei ole alust

lugeda süüdistatava süüd suureks. Tuleb veelkord rõhutada, et maakohus on sisuliselt

tuvastanud M. Džumajani puhul üksnes tegevusetuse. KarS § 13 lg 2 kohaselt tegevusetusega

toimepandud süüteo puhul võib kohus kohaldada KarS §-s 60 sätestatut.

7. A. Paukšte kaitsja taotleb maakohtu tühistamist selles osas, millega A. Paukšte

mõisteti tapmises süüdi kaastäideviijana ja samuti talle mõistetud karistuse osas. Kaitsja

hinnangul on arutatavas asjas jäänud pealiskaudseks hinnang selle kohta, kas A. Paukštel võis

tapmist toime pannes esineda tugev hingelise erutuse seisund, mis tulenes kannatanu

solvangutest M. Džumajani suhtes. Nimelt oli A. Paukšte ülitundlik solvangute suhtes M.

Džumajani suunal. Isegi kui puudus alus süüdistatava teo kvalifitseerimiseks KarS § 115 järgi,

tulnuks ikkagi kaaluda KarS § 57 lg 1 p 6 ja lg 2 kohaldamise võimalikkust just kaalutlusel, et

kannatanu provotseeriv käitumine võis olla tapmist esile kutsunud asjaolu. Kohus on

põhjendamatult käsitlenud tapmisteo osana kägistamist, sest selle kohta puuduvad

usaldusväärsed tõendid. Süüd suurendava asjaoluna selle väljatoomine, et tapmisel kasutati

lisaks rusikatele ka haamrit, on kaitsja arvates põhjendamatu, sest relva kasutamine on

tapmisele niivõrd iseloomulik, et seda asjaolu iseenesest ei ole õige käsitada süüd

suurendavana. Kaitsja hinnangul on maakohus ekslikult käsitlenud arutataval juhul tapmist

grupis toime panduna. M. Džumajani rolli ei saa käsitada tegu valitsevana ega seega ka teda

kaastäideviijana. Ainuüksi sündmuspaigal viibimine ja see, et ta ei teinud midagi, takistamaks

haamriga löömist ei anna alust käsitada teda tapmise täideviijana.

RINGKONNAKOHTU ISTUNG

10. Ringkonnakohtu istungil 23. juulil 2025 jäid apellandid oma apellatsioonide juurde,

paludes need rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ja taotles nende rahuldamata

jätmist.

11. Kohtuliku uurimise raames esitas prokurör taotluse avaldada maakohtu istungite

protokollid. Ükski teine menetlusosaline sellele taotlusele vastu ei vaielnud. Kolleegium

rahuldas taotluse ja luges maakohtu istungite protokollid avaldatuks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Kriminaalkolleegium, olles tutvunud maakohtu vaidlustatud otsuse, apellatsioonide ja

prokuröri seisukohaga, asub seisukohale, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb osaliselt

tühistada. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis M.

Džumajani süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ning A. Paukštele ja M. Džumajanile mõistetud

karistuste osas. Oma seisukohti põhjendab kolleegium alljärgnevalt.

13. Enne sisuliste küsimuste juurde asumist vajab vastust M. Džumajani kaitsja väide,

nagu ei tohiks kohtuotsuse tegemisel tugineda M. Džumajani kahtlustatavana antud ütlustele,

sest KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku

ütlustele, keda ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Osutatud privileeg on

mõeldud konfrontatsiooniõiguse kui võistlevas kohtumenetluses ühe kaitseõiguse olulisima

aspekti tagamiseks. Arusaadavalt on konfronteeruda võimalik kellegi teise, mitte aga

iseendaga. Kui M. Džumajan soovinuks kohtuistungil anda kohtueelses menetluses

võrrelduga erinevaid ütlusi ning selgitada, miks tema kohtueelses menetluses antud ütlused

mingis osas ei ole usaldusväärsed, olnuks tal see võimalus. M. Džumajan loobus sellest

võimalusest ise. Niisuguses olukorras oli maakohus õigustatud prokuröri taotluse alusel tema

kohtueelses menetluses kahtlustatavana antud ütlusi avaldama ning neile M. Džumajani

süüküsimuses ka tuginema – hindama nii nende ütluste usaldusväärsust kui ka ütluste sisu.

Piirangut, millist kaalu kohus sellistele ütlustele anda võib, seadusest ei nähtu.

14. M. Džumajanile ja A. Paukštele on süüdistus esitatud selles, et nad tapsid ühiselt ja

kooskõlastatult X. Konkreetselt M. Džumajanile esitatud süüdistuses on märgitud järgmist: 1)

M. Džumajani ja X vahel tekkis sõnaline tüli, mille käigus sõimati, solvati ja väljenduti

üksteise suhtes ebatsensuurselt ning mille tõttu lõi M. Džumajan X vähemalt kahel korral lahti

käega vastu nägu. Löökide tõttu kukkus X ninaga vastu aknalauda ja tal hakkas ninast verd

jooksma. Seejärel jätkati ühiselt alkoholi tarvitamist;

2) Alkoholi tarvitamise käigus tekkis X ning M. Džumajani ja A. Paukšte vahel taas sõnaline

tüli, mille eskaleerudes kasutas A. Paukšte erinevate lühikeste ajavahemike järel X suhtes

füüsilist vägivalda. Ta lõi X rusikatega näo piirkonda, mistõttu kukkus X peaga vastu

aknalauda ja radiaatorit; samuti lõi ta X vähemalt kahel korral jalaga kõripiirkonda ning

vähemalt ühel korral haamriga oimu piirkonda;

3) Peksmise tagajärjel sai X pea ja kaela piirkonda ning mujale kehale hulgaliselt

tervisekahjustusi, millest pea kinnine tömp trauma koljuluude hulgaliste lahtiste murdudega

ning kaelapiirkonna tömp trauma keeleluu ja kilpkõhre murdudega ning verevalumitega

kaelapiirkonna lihastes ja pehmetes kudedes olid tema surma põhjuseks;

4) M. Džumajan oli A. Paukšte vägivallategude ajal tema juures, ega sekkunud kordagi,

väljendades sellega heakskiitu X surma põhjustamisele suunatud tegevusele. Kuivõrd

vastavalt süüdistatavate ettekujutusele oli X pärast peksmist veel elus, võttis A. Paukšte M.

Džumajaniga kooskõlastatult rihmataolise eseme, asetas selle X kaela ümber, tõmbas pingule

ja hoidis pingul seni, kuni süüdistatavad veendusid, et nüüd on X surm saabunud.

Maakohus nõustus süüdistusega ning mõistiski A. Paukšte ja M. Džumajani süüdi tapmise

toimepanemises kaastäideviijatena.

15. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud see, et A.

Paukšte ja M. Džumajan oleks tapnud X ühiselt ja kooskõlastatult, s.t kaastäideviijatena.

Rääkimaks süüteo kaastäideviimise vormis toimepanemisest, tuleb iga kaastäideviija puhul

tuvastada, milliste käitumisaktidega ta süüteo toimepanemist valitses (ühine tegutsemine), aga

samuti, et ühine süüteo toimepanemine väljendas ka iga kaastäideviija teadmist ja aktsepti, et

tegutsetakse koos (kooskõlastatus). Iseäranis oluline on teovalitsemisele viitavate asjaolude

selge väljatoomine olukorras, kus keegi kaastäideviijatest ei realiseeri ise vahetult

süüteokoosseisu asjaolusid. Arutataval juhul ongi tegemist olukorraga, kus kõik tapmise

koosseisuteo elemendid realiseeris vahetult üksnes A. Paukšte ning M. Džumajani rolli on

süüdistusaktis ja ka maakohtu otsuses kirjeldatud üksnes kui juuresviibimist ja heakskiidu

väljendamist toimuvale. Kolleegiumi hinnangul peaks selleks, et M. Džumajani objektiivses

reaalsuses niisuguselt väljendunud käitumist saaks käsitada tapmise kaastäideviimisena,

olema minimaalselt ära näidatud, mil viisil tema juuresviibimine ja heakskiit omas sedavõrd

kaalukat tähendust, et teda teovalitsejaks pidada. Samuti pidanuks olema ära näidatud, milles

seisnes ja kuidas jõuti kaastäideviijate ühisele teootsusele. M. Džumajanile ja A. Paukštele

esitatud süüdistuses ega ka maakohtu vaidlustatud otsuse põhjendustes pole kumbagi

nimetatud küsimust nõuetekohaselt põhjendatud. Pelgalt asjaolust, et ühel isikul on teise üle

suur mõjuvõim, ei piisa selleks, et lugeda teda arutatava juhtumiga sarnases konstellatsioonis

kuriteo kaastäideviijaks. Nimelt tuleks selleks ära näidata ka mõjuvõimu kasutamine ehk

siduda mõjuvõimu olemasolu konkreetsete faktidega, millest nähtuks enda positsiooni

väljamängimine teise isiku suhtes. Midagi niisugust ei ole süüdistuses ega maakohtu otsuses

tehtud. Samuti on silmatorkav, et maakohtu etteheide M. Džumajanile triivis sisuliselt sellele,

et ta võinuks sekkuda, kuid ei teinud seda, mis tähendab, et tegemist olnuks tegevusetusega.

Tegevusetuse etteheite tegemiseks pidanuks aga nii süüdistuses kui maakohtu otsuses

omakorda olema avatud kõik tegevusetusdelikti kohustuslikud elemendid, mida arutataval

juhul samuti tehtud ei ole. Juba pelgalt need asjaolud tooks kaasa maakohtu otsuse

tühistamise, sest sedavõrd kaalukas puudujääk süüdistuses kujutab endast kaitseõiguse

rikkumist ulatuses, mida tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS §

339 lg 2 mõttes (vt nt 7. veebruari 2018. a RKKKo asjas nr 1-17-1327, p 13, milles

selgitatakse, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses

kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse

tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised

asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks). Kohtuotsuses põhjenduse

puudumine kaastäideviimise seisukohast kesksete küsimuste kohta, kujutab endast samuti

vähemalt kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. Nii on

Riigikohus varasemas praktikas märkinud, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab

kohus sellist järeldust iga süüdistuse puhul eraldiseisvalt põhjendama ja ära näitama need

faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et just see isik andis ühise teoplaani realiseerimisse

kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse (vt nt 14. mai 2024. a RKKKo asjas nr 1-22-312/179,

p 11) ja leidnud, et sellise kohustuse järgimata jätmine kujutab endast

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes (samas, p 18).

16. Ringkonnakohtu istungil 23. juulil 2025 selgitas prokuratuur, et M. Džumajani

teovalitsemist ja seega tema staatust tapmise kaastäideviijana kinnitab tema suur mõjuvõim A.

Paukšte üle. M. Džumajani algselt X suhtes kasutatud vägivald aga n.ö osutas A. Paukštele, et

vägivald X suhtes on oodatud (vt 23. juuli 2025. a istungi helisalvestis alates 53. minuti 25.

sekundist – mõjuvõim, 55. minuti 10. sekundist – M. Džumajani n.ö teednäitav vägivald X

suhtes). Kõige enam on prokuratuur ja maakohus M. Džumajani rolli määratledes oluliseks

pidanud aga tema kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlusi, milles ta mh rääkis, et: „…

pärast X peksmist nad A. Paukštega alateadlikult arvasid veel, et X on elus. Siis võttis A.

Paukšte tooli seljatoel rippunud rihmataolise eseme ja vaatas M. Džumajanile naeratades otsa.

Ta nagu vaikides, sõnu kasutamata küsis, et kas ta teeb Xle lõpu peale. Ja ma noogutasin

Antonile jaatavalt“ (vt tl 91, kd 3). Selle kohta märgib kolleegium, et M. Džumajanile esitatud

süüdistuses ei räägita sõnagi tema mõjuvõimust A. Paukšte üle ega sellest, et ühine ja

kooskõlastatud tegevus X tapmiseks leidis aset olukorras, kus M. Džumajan A. Paukštet

üksnes isikliku kohalolu ja „eeskujuks“ antud kõrvakiiludega Xle sellisel määral suunas, et

seda saaks pidada kaastäideviimisena hinnatavaks teopanuseks tapmisse. Kohus ei saa sellist

hüpoteesi küll täielikult välistada, kuid osutab, et ka maakohtus uuritud tõenditest ei ole

võimalik niisuguse järelduseni jõuda väljaspool mõistlikku kahtlust. Kui prokuratuur peab

oluliseks M. Džumajani kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlusi, siis tuleb tähelepanu

juhtida sellelegi, et mõned laused edasi räägib M. Džumajan kägistamisega seoses, et: „Peas

me saime tegelikult aru, et peale selliseid vigastusi ei saanud X enam elus olla, et see ainult

tundub meile“ (samas). Võimalusele, et A. Paukšte pani tapmise toime M. Džumajani

mõjuvõimu all tegutsedes ja talle meeldida püüdes, on ka puht loogiliselt mitu vähemalt

samavõrra adekvaatset alternatiivi: nt et A. Paukšte jõudis tapmisotsuseni täiesti iseseisvalt ja

see oli tema peas küpsenud juba varem, samuti et tapmine oli lihtsalt n.ö halbade asjaolude

kokkulangemise tagajärg – kohapeal kujunenud olukord.

17. Eitades seda, et M. Džumajani oleks võimalik käsitada tapmise kaastäideviijana, ei

nõustu kolleegium ometi tema enda ning tema kaitsja apellatsioonides väidetuga, nagu

puuduks tal tapmisega puutumus ja nagu saaks talle 7.-8. septembril 2023 X juures juhtunu

puhul etteheite teha vaid kahes Xle antud kõrvakiilus. Kolleegium leiab, et süüdistuses

sisalduv faktiliste asjaolude kirjeldus võimaldab M. Džumajanile tapmiskuriteoga seoses

etteheite teha kui kaasaaitajale. Karistusõigusdogmaatikas ja väljakujunenud kohtupraktikas

loetakse kaasaaitamisena hinnatavaks teopanuseks mh mitte üksnes sellist tegu, mis on

täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab

täideviija tahtlust. Kaasaaitaja tegu peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning

toetama selle arengut, ehkki pole nõutav, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud

(vt nt 30. juuni 2016. a RKKKo asjas nr 3-1-1-54-16, p 17). Näidates oma eelneva

käitumisega, et X suhtes vägivalla tarvitamine on aktsepteeritav ja kiites enda juuresviibimise

heaks A. Paukšte jõhkra ja intensiivse vägivalla kannatanu suhtes, toetas ning kinnitas M.

Džumajan temal mingil hetkel välja kujunenud tapmistahtlust. M. Džumajani

kaasaaitamistegu avaldus hiljemalt selles, et ta andis A. Paukštele peanoogutusega kinnituse

X kägistamiseks.

18. M. Džumajani kaasaaitamistegu leidis seega aset just nimelt aktiivse käitumisega,

mitte aga tegevusetuse vormis (sest pelgalt sündmuskohal viibimine ning sekkumata jätmine

võiks osutada ju eeskätt tegevusetusele). See johtub süüdistuses kirjeldatud – ning

kolleegiumi hinnangul M. Džumajani ütlustest usaldusväärselt nähtuvast asjaolust –, et X

nahkrihmaga kägistamise eelselt A. Paukšte pilguga küsis M. Džumajani seisukohta ning M.

Džumajan noogutas jaatavalt. Eelnevast järeldub, et M. Džumajan enda ettekujutuse kohaselt

julgustas või innustas A. Paukštet tegemaks kõik vajaliku, et X surm saabuks. (Kolleegium

osutab remargina, et tähtis on siinkohal seegi, et M. Džumajan siiski ei olnud lõpuni kindel, et

sel hetkel kannatanu tõesti juba surnud oli, nagu nähtub tema eelpool tsiteeritud ütlustest – ta

kahtles endas). Ometi ei viita süüdistuses toodud teokirjeldus ega ka uuritud tõenditest

nähtuv, nagu oleks M. Džumajani panusest sõltunud tapmiseks vajalike tegude toimumine.

Kannatanu surma saabumisega põhjuslikus seoses olevad vägivallateod initsieeris A. Paukšte

ise, tema üksi need teod ka realiseeris ning M. Džumajani roll oli vaid sekundaarne ja abistav,

mitte ühelgi hetkel aga kontrolliv või põhjusliku ahela kulgemist suunav.

19. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 46 eksperdiarvamust, eksperdi kohtuistungil

antud ütlusi ja M. Džumajani ütlusi kõrvutades järeldanud, et on üsna kindel, et selleks ajaks

kui A. Paukšte kägistas rihmalaadse esemega X, oli viimane juba surnud. Sellega seoses tekib

küsimus, kas M. Džumajanile on õige tapmisele kaasaaitamistegu ette heita läbi käitumise,

mis leidis aset pärast kannatanu surma saabumist. Kolleegiumi hinnangul on see siiski

võimalik. Nimelt ei lõppenud X vastane rünne tegudega, mis eksperdiarvamuse põhjal

otsustades tema surma kaasa tõid (löökidest tingitud pea- ja kaelatraumad). A. Paukšte

kägistas kindluse mõttes kannatanut ligi paarikümne minuti jooksul tema kaela ümber pingule

tõmmatud linguga. Kuna see tegu oli suunatud surma põhjustamisele, kuid kannatanu surm oli

selleks ajaks juba saabunud ning seega ka tapmise kuriteokoosseis realiseeritud, on

karistusõigusdogmaatiliselt tegemist tapmise kõlbmatu katsega KarS § 113 lg 1 ja § 26 lg 1

mõttes. Kuivõrd A. Paukšte oli ise eelnevalt kannatanu surma saabumise oma

vägivallategudega põhjustanud, neeldub post mortem vägivald lõpuleviidud tapmisteos ja

tema käitumine tuleb kvalifitseerida üksnes KarS § 113 lg 1 järgi. M. Džumajani puhul on aga

ainus aktiivse käitumisega kaasaaitamistegu jaatav peanoogutus, mis leidis aset alles pärast X

surma saabumist. Kuivõrd kaasaaitaja vastutus on aktsessoorne – kaasa saab aidata üksnes

teise isiku õigusvastasele teole, siis saabki M. Džumajani puhul rääkida kaasaitamisest

kõlbmatule tapmiskatsele, seega vastutusest KarS § 113 lg 1, § 25 lg 2, § 26 lg 1 § 22 lg 3

järgi.

20. Vastutuseks kuriteole kaasaaitamise eest on vajalik, et kaasaaitamisteo toimepanija

puhul on tuvastatav nii tahtlus kaasaaitamisteoks kui ka tahtlus põhiteo suhtes. M. Džumajani

kaasaaitamisteo tahtlust näitab see, et A. Paukšte küsivale pilgule kannatanu linguga

kägistamise kohta vastas ta peanoogutusega – seega eesmärgipärase käitumisega. Seda, et M.

Džumajanil oli vähemalt kaudne tahtlus ka A. Paukšte toimepandava tapmise suhtes, näitab

mh asjaolu, et eelnenud jõhkra vägivalla foonil ta kiitis peanoogutusega heaks kannatanu

kägistamise selleks, et veenduda kannatanu surma saabumises. M. Džumajani ütlused

liikumisvõimetuse kohta ei ole seejuures tõsiselt võetavad, sest kannatanu korteri juurde ta ju

tuli ise ning hiljem korterist lahkus ta samuti iseseisvalt. Alusetud on M. Džumajani ütlused

sellegi kohta, nagu tundnuks ta A. Paukšte ees hirmu. Arvestades kogu sündmuskohal

toimunu dünaamikat, käitunuks M. Džumajan siis, kui tõesti A. Paukšte ees hirmu tundnuks,

teisiti. Ta kasutanuks nt võimalust lahkuda enne kui algas surma põhjustamiseni viinud

vägivald, ei oleks peanoogutusega heaks kiitnud kägistama asumist, ei oleks asunud pärast

tapmist ennast koos A. Paukštega varjama.

21. A. Paukšte kaitsja arvates tulnuks A. Paukšte tegu kvalifitseerida provotseeritud

tapmisena KarS § 115 järgi või vähemalt kergendada talle mõistetavat karistust KarS § 57 lg 1

p ja lg 2 alusel, sest süüdistatav on ülitundlik solvangute suhtes M. Džumajani suunal,

mistõttu kutsus kannatanu enda vastase vägivalla esile iseenda käitumisega. Kolleegium

nende seisukohtadega ei nõustu. Ühegi tõendiga ei ole kinnitust leidnud, et kannatanu

kutsunuks A. Paukštes esile tugeva hingelise erutuse ja seda veel oma õigusvastase

käitumisega. On tõsi, et ainsate sündmuskohal viibinud isikutena said kujunenud olustikku

ning omavahelisi suhteid seal kirjeldada süüdistatavad – kannatanu on ju surnud. Ei M.

Džumajani ega A. Paukšte ütlustest ei nähtu kannatanu käitumist, mida saaks kõnealuse

provokatsioonina käsitada. Sündmuste dünaamikat vaadeldes nähtub ju, et väidetavalt M.

Džumajani suunaliste solvangute osas ülitundlik A. Paukšte ei reageerinud solvangutele, mille

kannatanu saatis teele M. Džumajani poole, vaid nende solvangute eest „karistas“ M.

Džumajan kannatanut kahe kõrvakiiluga ise. A. Paukšte on ise selgitanud, et tapmisega

päädinud vägivald kujunes sellest, et Xl tekkis agressiivsus just tema vastu, kuid ta ei tea, mis

põhjusel. Ta võis olla armukade. Samuti ei ole A. Paukšte käitumise analüüs ei viita samuti

sellele, nagu tegutsenuks ta äkkreaktsioonina kannatanu solvangule. Nimelt on tuvastamist

leidnud, et pärast seda, kui A. Paukšte lõi X selliselt, et kannatanu kukkuks peaga vastu

radiaatorit ja jäi voodile lamama, saabus vägivalla kasutamisse ca 10 minuti pikkune paus, mil

kannatanu küll hingas, kuid ei liigutanud ennast. Seejärel hakkas A. Paukšte X kätest ja kehast

sikutama, kuid X ei toibunud. Kui X A. Paukšte sikutamistele ei reageerinud, tõusis A.

Paukšte püsti, keeras end näoga X poole ja lõi kaks korda jalaga astumisliigutustega X kõri

piirkonda ning seejärel möödus veel aega, mille käigus pakiti M. Džumajani asju ja siis võttis

A. Paukšte haamri, millega lõi X vastu oimukohta (vt maakohtu järeldusi süüdistatavate

ütlustest vaidlustatud otsuse p-des 28, 30-38, 41 ja 43). Nagu eelpool juba käsitletud, toimus

kägistamine sellest veelgi pikema ajavahemiku järel. Niisugune sündmuste areng viitab ennast

kontrolliva ja rahulikult tegutseva inimese käitumisele, mitte aga tugeva hingelise erutuse

kütkeis toimetamisele.

22. Kuivõrd A. Paukšte tuleb tapmises süüdi tunnistada mitte kaastäideviijana, vaid

üksiktäideviijana, siis mõjutab see mõnevõrra tema süü suurust, mistõttu tuleb talle mõistetud

karistust võrreldes maakohtuga kergendada. Sellegipoolest peab kolleegium üldjoontes

asjakohaseks ja põhjendatuks maakohtu välja toodud aspekte A. Paukšte süü suuruse

hindamisel, samuti tema suhtes preventsioonide kohaldamisel. Seega ainus aspekt, millega

maakohtu analüüsis A. Paukštele karistuse mõistmisel nõustuda ei saa, puudutab tapmise

toimepanemist ühiselt koos M. Džumajaniga. A. Paukšte süüd tuleb aga sellegipoolest hinnata

keskmisest suuremaks ning mõista talle karistus sanktsiooni keskmisest suuremas määras.

Kolleegiumi hinnangul vastab A. Paukšte süüle ja tema isikust tulenevatele asjaoludele

vangistus 12 aastaks. KarS § 65 lg 2 alusel tuleb mõistetud karistust suurendada A. Paukštele

Harju Maakohtu 29. detsembri 2022. a kohtuotsusega nr 1-22-7929 mõistetud karistusega, s.o

10-kuulise vangistusega. Seega mõistab kolleegium talle liitkaristusena 12 aastat ja 10 kuud

vangistust. Karistusaja hulka tuleb KarS § 68 lg 1 alusel tuleb arvata eelvangistuses viibitud

aeg. Seega karistuse kandmise alguseks loeb kohus A. Paukšte kahtlustatavana kinnipidamise

aja, s.o 11. septembril 2023. A. Paukšte vahistati 13. septembril 2023 ning see tõkend tuleb

jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, sest tema vahistamine on jätkuvalt aktuaalne.

Vahistamismääruste sisu kolleegium üle kordama ei hakka.

23. Ka M. Džumajanile mõistetud karistust tuleb muuta, kuna võrreldes maakohtuga

tunnistab kolleegium ta süüdi mitte tapmise kaastäideviimises, vaid üksnes tapmisele

kaasaaitamises ja sedagi üksnes kui tapmise kõlbmatule katsele kaasaaitamises. Arusaadavalt

on kaasaaitaja süü suurus väiksem kui selle teo täideviija süü. Kolleegiumi hinnangul on

maakohtu kaalutlused M. Džumajani süü suurust mõjutavate aspektide analüüsil siiski

asjakohased ja neid pole vaja üle korrata. Kaasaaitamisteo raames tuleb M. Džumajani süüd

pidada keskmisest suuremaks. Kolleegiumi hinnangul vastab M. Džumajani süü suurusele ja

tema isikule vangistus 9 aastaks ja 6 kuuks. KarS § 68 lg 1 alusel loeb kolleegium karistusaja

hulka eelvangistuses viibitud aja, arvestades karistuse kandmise alguseks M. Džumajani

kahtlustatavana kinnipidamise aja, s.o 11. septembri 2023. M. Džumajan vahistati 13.

septembril 2023 ning kuivõrd tõkendi kohaldamine tema suhtes on endiselt aktuaalne, tuleb

see jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Sellekohaste määruste sisu kordamist ei

pea kolleegium tarvilikuks.

24. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2 ja 3; § 340

lg 2 p-st 3 ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu 29. novembri 2024. a otsuse osaliselt, s.o

osas, millega maakohus mõistis A. Paukšte ja M. Džumajani süüdi tapmise kaastäideviijatena

KarS § 113 lg 1 järgi. Uue otsusega tunnistab kolleegium A. Paukšte süüdi X tapmises KarS §

113 lg 1 järgi ja M. Džumajani süüdi X tapmise kõlbmatule katsele kaasaaitamises KarS §

113 lg 1, § 26 lg 1 ja § 22 lg 3 järgi. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus rahuldab kaitsjate ja süüdistatava Maria Džumajani apellatsioonid osaliselt.

25. Kõige lõpuks lahendab ringkonnakohus menetluskuludega seotud taotlused.

25.1.

Kaitsja Leelo Viil on esitanud taotluse M. Džumajanile riigi õigusabi osutamise eest

Vanalinna Advokaadibüroole tasu kindlaks määramiseks. Taotluse kohaselt on kaitsjal

kulunud 75 minuti maakohtu otsuse analüüsiks, 45 minutit kliendi kolmel korral

nõustamiseks, 240 minutit apellatsiooni koostamiseks ning 145 minutit ringkonnakohtu

istungil osalemiseks. Selle eest taotleb kaitsja tasuna 606 eurot. Kuivõrd kolleegium määrab

riigi õigusabi tasu ja kulud kindlaks pärast 1. juulit 2025, lisandub taotletud summadele

käibemaksuna 24%. Seega koos käibemaksuga taotleb kaitsja 751,44 eurot. Kolleegiumi

hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud. Tehtud menetlustoimingud on

põhjendatud ning nendeks kulunud aeg usutav. Kohtu hinnangul on eelnimetatud asjaolusid

arvestades põhjendatud määrata kaitsjale tasu kindlaks taotletud ulatuses, s.o tasu kokku

suuruses 606 eurot, millele lisandub käibemaksuna 145,44 eurot.

25.2.

Kaitsja Y. Radziwill on esitanud taotluse A. Paukštele riigi õigusabi osutamise eest

advokaadibüroole Radziwill tasu kindlaks määramiseks. Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud

120 minuti maakohtu otsuse analüüsiks, 60 minutit kliendi kolmel korral nõustamiseks, 180

minutit apellatsiooni koostamiseks ning 141 minutit ringkonnakohtu istungil osalemiseks.

Selle eest taotleb kaitsja tasuna 602 eurot. Samuti taotleb kaitsja 6,6 euro suuruse kulu

hüvitamist seoses kliendi külastamisega Tallinna vanglas. Kuivõrd kolleegium määrab riigi

õigusabi tasu ja kulud kindlaks pärast 1. juulit 2025, lisandub taotletud summadele

käibemaksuna 24%. Seega koos käibemaksuga taotleb kaitsja 754,66 eurot. Kolleegiumi

hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud. Tehtud menetlustoimingud ja kantud

kulud on põhjendatud ning nendeks kulunud aeg usutav. Kohtu hinnangul on eelnimetatud

asjaolusid arvestades põhjendatud määrata kaitsjale tasu kindlaks taotletud ulatuses, s.o tasu

kokku suuruses 602 eurot ning kulude hüvitiseks 6,6 eurot, millele lisandub käibemaksuna

146,06 eurot.

26. Kuna ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava lahendi, jäävad

apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 riigi kanda.

Allkirjastatud digitaalselt