2-25-1128/10 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi

Määruse tegemise aeg ja koht

11. august 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-25-1128

Tsiviilasi

S.Y avaldus N.A surnuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. juuni 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S.Y määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja/avaldaja:

S.Y, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristina Sööt

Puudutatud isik: N.A

(isikukood XXX; elu- ja

viibimiskoht teadmata)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 10. juuni 2025 määrus tsiviilasjas 2-25-1128 ja saata

asi läbivaatamise jätkamiseks Tartu Maakohtule.

2. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

Kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust.

ASJAOLUD

1. S.Y (avaldaja) esitas 22. jaanuaril 2025 Tartu Maakohtule avalduse N.A

(puudutatud isik) surnuks tunnistamiseks ja tema surmaaja tuvastamiseks. Avalduse

kohaselt 16. detsembril 2024 surnud Andrey S.Y pärandvara peaks seaduse järgi

pärima tema tütar N.A (puudutatud isik). Avaldajale teadaolevalt läksid tema poeg ja

puudutatud isiku ema umbes 30 aastat tagasi lahku ja puudutatud isik lahkus oma

emaga enam kui 20 aastat tagasi Venemaale ning avaldaja, puudutatud isiku vanaisa,

ei ole puudutatud isiku asukohast ega elust teadlik. Viimaste andmete kohaselt elas

isik aadressil: XXXXXXXX(XX). Avaldaja püüdis ühendust võtta eeltoodud

aadressil, kuid sealt vastust ei tulnud. Rohkem infot avaldajal puudutatud isiku kohta

ei ole.

Avaldajal on õigustatud huvi puudutatud isiku surnuks tunnistamiseks, kuna see on eeldus, et

notar saaks jätkata pärimismenetlusega ning avaldaja saaks pärandi vastu võtta.

Pärandvarasse kuulub korteriomand, mille eest käesoleval hetkel avaldaja hoolitseb – st hoiab

seda korras ja kannab ka vajalikud kulud. Avaldaja on püüdnud puudutatud isikut ise leida,

kuid see ei ole õnnestunud.

2. Tartu Maakohus algatas 4. veebruaril 2025 avaldaja avalduse alusel hagita

menetluse teadmata kadunud isiku surnuks tunnistamiseks ja tema surmaaja

tuvastamiseks. Kohus avaldas väljaandes Ametlikud Teadaanded teate koos võimaliku

surnuks tunnistamise hoiatusega, kutsudes puudutatud isikut üles teatama kohtule

enda elusolekust ja kõiki teisi isikuid esitama kohtule andmeid puudutatud isiku kohta

kaheksa nädala jooksul teate avaldamisest alates. Kaheksanädalane tähtaeg lõppes 1.

aprillil 2025. Keegi ei ole esitanud kohtule andmeid puudutatud isiku elusoleku ega

tema võimaliku viibimiskoha kohta.

3. Maakohus teavitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 510 lg 4 alusel siseministrit.

Siseminister teatas vastuses, et siseministeerium edastas puudutatud isiku kohta teadaolevate

andmete saamiseks järelepärimise Politsei- ja Piirivalveametile (PPA). PPA teavitas, et

nendele ei ole puudutatud isiku kohta esitatud avaldusi ega alustatud menetlusi ja isik ei ole

ka ise politsei poole pöördunud. Ainuüksi asjaolu, et teadmata kadunud isik kellegagi ei

kontakteeru või tema olemasolust pole kuuldud ei pruugi olla piisav alus isiku surnuks

tunnistamiseks.

MAAKOHTU MÄÄRUSE PÕHJENDUSED

4. Maakohus jättis 10. juuni 2025 määrusega avalduse puudutatud isiku surnuks

tunnistamiseks ja tema surmaaja tuvastamiseks rahuldamata.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 17 kohaselt loetakse teadmata kadunuks isik, kelle

viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et

vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes. TsÜS § 19 lg 1 kohaselt võib

kohus teadmata kadunud isiku surnuks tunnistada, kui viie aasta jooksul ei ole andmeid, et ta

on elus. Selleks, et lugeda isik teadmata kadunuks tuleb hinnata selle isiku elusoleku või

surma tõenäosust. Teadmata kadunud isiku surnuks tunnistamine ning surmaaja tuvastamine

kohtu poolt on tõenäosuse hindamine, sest faktiliselt ei ole need asjaolud teada.

Maakohus tegi avalduse lahendamiseks TsMS §-s 510 ettenähtud järgmised toimingud:

avaldas üleskutse väljaandes Ametlikud Teadaanded ning küsis puudutatud isiku surnuks

tunnistamise kohta seisukoha siseministrilt. Siseminister seisukohast nähtub, et ainuüksi

asjaolu, et teadmata kadunud isik kellegagi ei kontakteeru või tema olemasolust pole kuuldud

ei pruugi olla piisav alus isiku surnuks tunnistamiseks. Puudutatud isiku vanuse (31 aastat)

järgi ei saa samuti eeldada, et ta oleks surnud. Väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud

üleskutse peale keegi kohtule puudutatud isiku elusoleku või viibimiskoha kohta andmeid ei

esitanud.

Puudutatud isik ei ole teadmata kadunuks tunnistatud ning avaldajale teadaolevalt lahkus ta

oma emaga 20 aastat tagasi Venemaale. Viimaste andmete kohaselt elas isik järgmisel

aadressil: XXXXXXXX(XX).

Notar on pärimismenetluse jooksul samuti püüdnud saada infot puudutatud isiku kohta, kuid

ka notaril ei ole see õnnestunud. Avaldaja ega tema poeg ei ole peale puudutatud isiku

lahkumist puudutatud isikuga kontaktis olnud ega suhelnud. Kuna avaldaja ei ole tuginenud

asjaoludele, mille kohaselt tekiksid tõsised kahtlused puudutatud isiku elusoleku suhtes, siis

kohtu hinnangul on pigem tõenäoline, et puudutatud isik jätkuvalt elab väljaspool Eestit.

Eeltoodu alusel tuleb avaldus puudutatud isiku surnuks tunnistamiseks ja tema surmaaja

tuvastamiseks jätta rahuldamata.

Kohus selgitas, et avaldajal on võimalik pärimisseaduse (PäS) § 110 alusel taotleda

pärandvara hoiumeetmete rakendamist, sh pärandvara valitsemise korraldamist.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

5. Avaldaja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palub maakohtu

määruse tühistada ja saata avaldus tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Esiteks leiab avaldaja, et kohus on valesti leidnud, et antud juhul ei ole piisavalt alust, et

kuulutada puudutatud isik surnuks.

Teiseks viitab avaldaja, et ta esitas 22. jaanuari 2025. a avalduses kohtule tõendi kogumise

taotluse, mille kohta kohus lahendis seisukohta ei võtnud.

Kolmandaks, kohus on oma lahendis viidanud, avaldajal on PäS § 110 alusel õigus taotleda

pärandvara hoiumeetmete rakendamist. Pärandvara hoiumeetmeid peaks kohus rakendama

PärS § 111 lg 2 alusel omal algatusel. Seega juhul, kui kohtu hinnangul tuleks antud juhul

kohaldada pärandvara hoiumeetmeid, siis tuleks kohtul seda ka teha ning algatamata

jätmisega on kohus avaldaja hinnangul rikkunud materiaalõiguse normi jättes selle

kohaldamata.

6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel koosmõjus §-

ga 659 tühistada ja asi tuleb saata tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Määruskaebus

tuleb rahuldada.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kogutud teabe põhjal puudusid alused avalduse

rahuldamiseks ja vastuseks määruskaebusele ringkonnakohus käesolevas neid põhjendusi

määruses kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ei korda.

Ringkonnakohtu arvates saab maakohtule ette heita, et ta ei võtnud seisukohta avaldaja

tõendite kogumise taotluse kohta ning veelgi enam, kuna tegemist on hagita menetluses

läbivaatamisele kuuluva avaldusega, kus avaldaja võimalused teabe kogumiseks on piiratud,

siis pidi maakohus ise tõendeid koguma. TsMS § 477 lg 7 kohaselt peab kohus kontrollima

avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole

esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub

neid omal algatusel.

Ringkonnakohtu arvates on praeguses asjas tõendite kogumise vajadus olemas, kuna

puudutatud isiku viimane teadaolev elukoht asus väljaspool Eestit. Maakohus peab asja uuel

läbivaatamisel pöörduma, kas otse või Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi vahendusel Vene

Föderatsiooni pädeva asutuse poole tõendite kogumise taotlusega.

Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon on nii Haagi 1965. aasta dokumentide kättetoimetamise

konventsiooni kui ka Haagi 1970. aasta tõendite kogumise konventsiooni osalised. Seega on

kohtul võimalik taotlus esitada ja alles pärast vastuse saamist või vastuse saamiseks mõistliku

aja möödumist, saab maakohus võtta avalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise osas

seisukoha.

9. Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud teabe alusel pidi kohtul tekkima kahtlus, kas

pärandile tuleks hoiumeetmeid rakendada ning vajaduse korral tuleks avaldajalt või notarilt

selle kohta teavet koguda. Pärimisseaduse (PärS) § 111 lg 2 järgi võib kohus hoiumeetmeid

rakendada omal algatusel. Avaldaja märgib õigesti, et kui maakohus juba tegi viite pärandi

hoiumeetmete rakendamise võimalusele, siis oleks otstarbekas, eriti juhul, kui tõendite

kogumine on ajamahukas, rakendada kohtul pärandi hoiumeetmeid omal algatusel.

10. Tulenevalt TsMS § 666 lg-st 1 lahendab hagi tagamise määruskaebuse üks kohtunik.

/digitaalselt allkirjastatud/