3-25-1886/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Määruse tegemise aeg ja koht

08.08.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-1886

Haldusasi

OÜ Priimo Mets kaebus Keskkonnaameti vastu

varalise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Priimo Mets, esindaja v.adv Indrek

Veso

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Kristel Saik

Menetlustoiming

Menetluse lõpetamine

RESOLUTSIOON

1. Lugeda OÜ Priimo Mets kaebus mittetähtaegseks.

2. Jätta OÜ Priimo Mets taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata.

3. Lõpetada haldusasja nr 3-25-1886 menetlus.

4. Tagastada määruse jõustumisel kaebajale riigilõiv 74,1 eurot.

5. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates

määruse kättetoimetamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Priimo Mets esitas Tallinna Halduskohtule 10.06.2025 kaebuse, milles taotleb

Keskkonnaametilt (KeA) kaebaja kasuks 2470 euro suuruse kahjuhüvitise koos viivisega

väljamõistmist. Kaebusest nähtuvalt on kahju seotud KeA poolt 27.06.2023 kaebaja suhtes

sunniraha rakendamisega, mis tunnistati KeA poolt 07.07.2023 kehtetuks, kuid enne mida

jõudis kaebaja kanda õigusabikulusid seoses kavatsusega pöörduda sunniraha vaidlustamiseks

kohtu poole.

Kaebaja on enne kohtusse pöördumist esitanud 24.07.2023 kahju hüvitamise taotluse ka KeA-

le (dtl 107 jj), mille KeA jättis 30.08.2023 vastusega nr 1-18/23/17698 rahuldamata (dtl 116 jj).

2. Kohus jättis 13.06.2025 määrusega OÜ Priimo Mets kaebuse käiguta ning määras kaebajale

tähtaja kaebuse tähtaegsuse põhistamiseks või kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks.

3. Kaebaja esitas 17.06.2025 kohtule taotluse kaebetähtaja ennistamiseks.

3.1 Kaebaja märgib, et KeA 30.08.2023 vastuses puudus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 57

lg 1 kohane vaidlustamisviide. Kaebaja lähtus kaebetähtaja arvestamisel HKMS § 46 lg-st 4

ning sai aru, et kaebuse esitamiseks on aega kolm aastat hoolimata nõude esitamisest ja vastuse

koostamisest. Sama põhimõte tuleneb ka riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3.

Käesoleval juhul on tegemist sarnase olukorraga nagu Riigikohtu määruses nr 3-3-1-46-16, kus

kaebaja lähtus kaebetähtaja arvestamisel HKMS § 46 lg-st 4 ja RVastS § 17 lg-st 3. KeA on

rikkunud HMS § 57 lg-t 1, mis tõi kaasa kaebajale arusaama, et tal on aega kolm aastat

pöörduda kahju hüvitamise kaebusega kohtusse. Riigikohus selgitas määruse nr 3-3-1-100-10

p-s 20, et vaidlustamisviite puudumine haldusaktis võib olla kaebetähtaja ennistamise aluseks,

kui tähtaja möödalaskmine oli sellest tingitud või kui viite äratoomine võinuks viia kaebuse

kiiremale esitamisele. Vaidlustamisviite puudumine ja üldine kolmeaastane kaebetähtaeg on

mõjuvaks põhjuseks, miks kaebus ei ole esitatud RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaega

järgides.

3.2 Juhul, kui kohus kaebetähtaega ei ennista, palub kaebaja tunnistada RVastS § 18 lg 2

põhiseadusvastaseks. RVastS § 18 lg 2 piirab kaebeõigust põhiseaduse vastaselt, kuna üldisest

kolmeaastasest kaebetähtajast on tehtud põhjendamatu kitsendav erand, mis on kohtupraktikas

tekitanud kaebajates palju segadust. Juhul, kui kohus ei ennista kaebetähtaega, siis võetakse

kaebajalt põhjendamatult võimalus KeA vastu kahju hüvitamise nõuet maksma panna vaid

põhjusel, et kaebaja proovis kohtuväliselt saada kahju hüvitatud. Selline kitsendus ei ole

proportsionaalne piirang kaebeõiguse teostamisel, kui HKMS § 46 lg 4 ja RVastS § 17 lg 3

räägivad kolme aasta pikkusest kaebetähtajast, mis on identne TsÜS § 150 lg 1 sätestatud

põhimõttega. PS § 15 kommentaaride p 53 kohaselt kujutavad õiguse realiseerimiseks

kehtestatud tähtajad endast kaebepõhiõiguse riivet ega tohi olla ebamõistlikult lühikesed või

muul viisil praktilist õiguskaitset välistavad (RKPJKm 12.12.2017, 5-17-10/10, p-d 57–58, 63).

Antud juhul kehtestab RVastS § 18 lg 2 ebamõistlikult lühikese ning kõikidest kahju

hüvitamise kaebetähtaegadest põhjendamatu erandi, mis ebaproportsionaalselt ja PS § 12

võrdsuspõhimõtet rikkudes kitsendab kaebaja kaebeõigust. Seda enam olukorras, kus KeA ei

märkinud 30.08.2023 vastusele vaidlustamisviidet. Antud juhul on RVastS § 18 lg 2 tekitanud

põhjendamatult ebavõrdse erandi kahju hüvitamise kaebetähtaja arvestamisel sõltuvalt vaid

asjaolust, et kaebaja soovis enne kohtusse pöördumist kohtuväliselt saada oma kahju hüvitatud,

et ei peaks hakkama kohturessurssi kulutama.

RVastS § 18 lg 2 on vastuolus ka PS §-iga 12, kuna sätestab põhjendamatu erandi, võrreldes

HKMS § 46 lg-ga 4, RVastS § 17 lg-ga 3 ja TsÜS § 150 lg-ga 1. Asjaolu, et kaebaja esitas

kohtueelselt nõude KeA-le ja KeA keeldus kahju huvitamisest, ei sea mingeid piiranguid

avalikule halduse toimimisele ega õiguskindlusele. Tühistamisekaebuse tähtaja piirang on

oluline, et oleks tagatud halduse õiguskindlus ja toimimine. Seda aga ei saa väita kahju

hüvitamise nõuete osas, kuna kahju hüvitamise nõue ei sea mingeid piiranguid halduse

toimimisele ja õiguskindlusele. Seda enam, et kui kahju esitamise nõuet ei esitata kohtueelselt,

siis võib kaebuse kohtusse esitada kolme aasta jooksul. Seega on RVastS § 18 lg 2 näol tehtud

PS § 12, 14 ja 15 vastane erand, mis kõikidest teistest kahju hüvitamise kaebetähtaegadest

erinevalt lühendab kaebetähtaega vaid seetõttu, et kaebaja otsustas kohtueelselt nõuda kahju

hüvitamist. Ebaproportsionaalne on kohelda erinevalt isikuid, kes esitavad kahju hüvitamise

nõude ametiasutusele, võrreldes isikuga, kes peavad järgima vaid kolme aastast kahjunõude

kohtusse esitamise kaebetähtaega.

Kaebaja ei pidanud läbima kohustuslikku kohtueelset menetlust, mida enam on RVastS § 18 lg

2 kaebeõigust ebaproportsionaalselt kitsendav. Kui kaebaja oleks pidanud läbima kohustusliku

kohtueelse menetluse kahju hüvitamiseks, võiks olla RVastS § 18 lg 2 piirang veel arusaadav

(eeldab vaidlustamisviidet), aga ka vangide puhul on Riigikohus korduvalt ennistanud

kaebetähtaegu segase kaebetähtaja regulatsiooni tõttu. Seega ei tohiks käesoleval juhul segase

2(6)

ning eksitava regulatsiooni puhul jääda ka kaebaja ilma kaebeõigusest vaid seetõttu, et ta esitas

KeA-le kohtuvälise kahju hüvitamise nõude ning kaebuse 14 kuud enne kolmeaastase

kaebetähtaja lõppu.

4. KeA leiab 01.08.2025 vastuses, et kaebus on esitatud pärast kaebetähtaja möödumist ning

palub jätta kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata.

4.1 Kaebetähtaeg tuleneb RVastS § 18 lg-st 2. KeA vastus nõudele kahju hüvitamiseks edastati

nii OÜ Priimo Mets e-posti aadressile kui ka esindaja e-posti aadressile 30.08.2023. Eelnevast

lähtudes oli kaebajal aega halduskohtule kaebuse esitamiseks kuni 29.09.2023 ning seega on

10.06.2025 kaebuse esitanud pärast kaebetähtaja möödumist.

4.2 Vastustaja möönab, et OÜ-le Priimo Mets 30.08.2023 saadetud vastus nõudele kahju

hüvitamiseks ei sisaldanud viidet edasikaebamise korra ja kaebetähtaja kohta, kuid vastustajale

jääb taotlusest ebaselgeks, kuidas see põhjustas kaebetähtaja möödalaskmise ning tõi kaebajale

kaasa arusaama, et tal on kaebuse esitamiseks aega kolm aastat. Seega ei saa vaidlustamisviite

puudumist lugeda mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamisel. Mõjuvaks põhjuseks

kaebetähtaja ennistamisel ei saa lugeda ka seda, et kaebaja tugines kaebetähtaja arvestamisel

antud olukorras mitte kohalduvatele sätetele, millest sai aru, et tal on kaebuse esitamiseks aega

kuni 3 aastat. Kaebajal oli kahju nõude kohtueelses menetluses kogenud ja õigusalaseid

teadmisi omav esindaja, kes oli ka KeA vastuse adressaadiks. Riigivastutuse seaduses

reguleerib kahju hüvitamise korda vaid kaks paragrahvi, millest § 17 sätestab üldiselt kahju

hüvitamise taotluse esitamise korra ning § 18 sätestab täpsemalt olukorra, kui taotluse vaatab

läbi haldusorgan, määratledes taotluse läbivaatamise tähtaja ning isiku edasikaebamise

võimalused. Vastustaja hinnangul on tegemist pigem lihtsasti mõistetava regulatsiooniga,

millest võib aru saada ka ilma laialdasi õigusalaseid teadmisi omamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud

tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. Sama paragrahvi lg 2 ning HKMS §

152 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega

rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.

6. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on enne hüvitamiskaebusega kohtu poole pöördumist

esitanud vastavasisulise kahju hüvitamise taotluse 24.07.2023 KeA-le, kes jättis kaebaja

taotluse 30.08.2023 vastusega rahuldamata. Olukorras, kus isik on esitanud kahju hüvitamiseks

taotluse haldusorganile, tuleb halduskohtusse pöördumisel järgida RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud

30-päevast tähtaega. Vaidlust ei ole, et kohtule 10.06.2025 esitatud kaebus on esitatud RVastS

§ 18 lg-s 2 ettenähtud tähtaega rikkudes.

7. Kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja

menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval

põhjusel (HKMS § 71 lg 1). Need on eelkõige objektiivsed asjaolud, mille tekkimist ja

kulgemist ei saa isik ise vahetult mõjutada (vt näitlik loetelu HKMS §-s 150). Mõjuva

põhjusega ei ole tegemist, kui menetlustoimingu sooritamine on raskendatud või ebamugav,

kuid siiski võimalik (Riigikohtu 19.01.2001 määrus nr 3-3-1-59-00, p 1). Isikuga seotud

subjektiivseid asjaolusid, sh õiguslikes küsimustes kogenematu isiku eksimust

protsessitoimingutes, on peetud mõjuvaks põhjuseks vaid juhul, kui isik on olnud piisavalt

hoolas vaidluse algatamise korra väljaselgitamisel, kuid vaidluse keerukus või tema isik ja

kogemus ei võimalda tal mõista seaduses sätestatud tähtaegade järgimise olulisust (Riigikohtu

01.10.2002 määrus nr 3-3-1-57-02, p 19; 16.01.2009 määrus nr 3-3-1-75-08, p 17). Kohtusse

pöördumise tähtaja ennistamise võib tingida ka haldusorgani vastuoluline või eksitav

3(6)

käitumine, kui see mõjutas kaebuse tähtaegset esitamist (nt Riigikohtu 20.03.2006 määrus nr 3-

3-1-16-06, p 7; 14.06.2023 määrus nr 3-22-128, p 21).

8. Kaebaja väitel tingis RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaja möödalaskmise KeA 30.08.2023

vastuses vaidlustamisviite puudumine ning asjaolu, et HKMS § 46 lg-s 4 ja RVastS § 17 lg-s 3

on sätestatud 3-aastane kaebetähtaeg. Kohtu hinnangul ei õigusta eelmärgitud asjaolud

praegusel juhul kaebetähtaja ennistamist.

8.1 Vaidlust ei ole, et KeA 30.08.2023 vastus ei sisaldanud vaidlustamisviidet. Puuduv

vaidlustamisviide saab siiski anda alust kaebetähtaja ennistamiseks vaid juhul, kui just

vaidlustamisviite puudumine tingis tähtaja möödalaskmise (HMS § 57 lg-d 2 ja 3). Kohtu

hinnangul sellise olukorraga praegu tegemist ei ole. Kaebajat esindas 24.07.2023 kahju

hüvitamise taotluse esitamisel KeA-le ja esindab ka praeguses kohtumenetluses vandeadvokaat,

kellelt võib mõistikult oodata, et ta on kursis halduskohtule kaebuse esitamise korraga (mh

tähtaegadega), sh RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud eriregulatsiooniga haldusorganis kohtuvälise

menetluse läbimise korral ning selles osas väljakujunenud Riigikohtu praktikaga (nt 08.10.2008

määrus nr 3-3-1-41-08, p 8; 04.06.2013 määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Vaidlust ei ole, et

kaebaja esindaja mõistis KeA-le 24.07.2023 kahjunõuet esitades, et tema haldusorganile

esitatud avaldus on käsitatav riigivastutuse seaduse alusel esitatud kahju hüvitamise taotlusena

(sh taotluses on viidatud RVastS § 7 lg-le 1). Seega pidi õigusteadmistega esindaja ka

sõltumata haldusorgani poolt kohtusse pöördumise korrale viitamiseta mõistma, et KeA

30.08.2023 vastuse näol on tegemist RVastS § 18 lg-s 2 märgitud otsusega kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata jätmise kohta ning seega tuleb kohtusse pöördumisel lähtuda samas

paragrahvis selgelt ja ühemõtteliselt sätestatud kaebetähtajast. Ainuüksi haldusorgani poolt

vastusesse vaidlustamisviite märkimata jätmine ei saanud vandeadvokaadist esindajas tekitada

arusaama, et sõltumata kohtuväliselt haldusorgani poole pöördumisest kuulub kohaldamisele

HKMS § 46 lg-s 4 ja RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastane kaebetähtaeg. KeA ei ole

30.08.2023 vastuses viidanud ühelegi seadusesättele, mis võinuks kaebaja esindajat

kaebetähtaegade osas eksitada ja suunata kohtusse pöörduma kolme aasta jooksul.

8.2 Nõustuda ei saa kaebajaga, et praegusel juhul on tegemist sarnase olukorraga kui on

käsitletud Riigikohtu määruses nr 3-3-1-46-16 (p 12). Kaebaja viidatud lahendis oli tegemist

olukorraga, kus vangla oli viivitanud kinnipeetava kahjunõude lahendamisega ning kinnipeetav

oli kohtusse pöördumise tähtaja mööda lasknud, kuna oli oodanud vangla vastust. Kaebetähtaeg

selles asjas ennistati, kuna olukorras, kus kaebetähtaega reguleerisid erinevad õigusaktid

(RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3), ei pruukinud kaebetähtaja kulgema hakkamise

regulatsioon olla kaebajale selge. Samuti lasi kaebaja selles asjas 30-päevase kaebetähtaja

mööda vaid 13 päeva võrra. Praeguses asjas lahendas haldusorgan kaebaja taotluse õigeaegselt

ning kaebajat esindab kogenud vandeadvokaat, kelle hoolsusstandard ei ole võrreldav

õigusalaseid teadmisi mitteomavalt kinnipeetavalt eeldatava hoolsusega. Samuti on praeguses

asjas RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud kaebetähtaega ületatud oluliselt enam kui paar nädalat.

Eeltoodut arvestades ei saa eelviidatud Riigikohtu lahend olla aluseks praeguses asjas

kaebetähtaja ennistamisel.

8.3 Kokkuvõttes ei saanud kohtu hinnangul vaidlustamisviite puudumine takistada kaebaja

õigusteadmistega esindajal hüvitamiskaebusega õigeaegselt halduskohtu poole pöördumist.

Vandeadvokaadi puhul on mõistlik eeldada, et ta on kursis, millisest seadusesättest tuleb

kaebuse esitamise tähtaja arvestamisel lähtuda. Ühtlasi on ka 30 päeva eelduslikult piisav aeg,

et õigusteadmistega isik saaks vajadusel viia ennast kurssi kaebetähtaegu puudutavate

normidega. Juba pikka aega kehtinud ja kohtupraktikas kohaldatud kahju hüvitamise

regulatsiooni ei saa pidada õigusvaldkonnas praktiseeriva isiku jaoks segaseks ja eksitavaks –

riigivastutuse seaduses on kahju hüvitamise kord reguleeritud 3. jaos kahes paragrahvis, millest

4(6)

§ 17 selgitab võimalust esitada 3-aastase tähtaja jooksul kahju hüvitamiseks kas taotlus

haldusorganile või kaebus kohtule, ning sellele järgnev § 18 reguleerib haldusorgani poolt

kahju hüvitamise taotluse läbivaatamist ning taotluse tähtaegselt läbi vaatamata jätmise või

rahuldamata jätmise korral kohtusse pöördumise korda. RVastS § 18 lg 2 näeb selgelt ette, et

kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, saab kohtule kahju hüvitamiseks

kaebuse esitada 30 päeva jooksul. Kaebaja väide segasest ja eksitavast regulatsioonist ei ole

põhjendatud. Mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ületamisel ei saa pidada asjaolu, et

õigusteadmistega esindaja polnud teadlik RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud kaebetähtajast ning ei

olnud piisavalt hoolas, et mõistliku aja jooksul end asjakohase regulatsiooni ja selle osas

väljakujunenud kohtupraktikaga kurssi viia.

9. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et RVastS § 18 lg 2 on põhiseadusega vastuolus ja tuleb

seetõttu jätta kohaldamata.

Kohtusse pöördumise põhiõigus ei ole piiramatu ning õiguskaitse tõhusa korraldamise ja

õiguskindluse tagamiseks võib seda kitsendada mh kaebetähtaegade seadmise kaudu.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et riigi vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamisel kohaldub

RVastS ja sellest kui eriseadusest tuleneb ka kohtusse pöördumise aeg. Kaebajale on

kaebeõigus seadusega tagatud, kuid selle realiseerimisel tuleb järgida ka õiguskindluse huvides

kehtestatud tähtaegu. Ebaõige on kaebaja arusaam, justkui RVastS § 18 lg 2

ebaproportsionaalselt ning kõikidest teistest kahju hüvitamise kaebuse tähtaegadest erinevalt

lühendab kaebetähtaega. Seadusandja on andnud riigi poolt tekitatud kahju hüvitamiseks

isikule valikuvõimaluse, kas esitada kahju hüvitamise taotlus haldusorganile või kaebus kohtule

– seejuures nii kohtuvälise nõude esitamiseks kui ka otse kohtusse pöördumiseks on isikutel

samaväärselt aega kolm aastat arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud

isikust teada sai või pidi teada saama (RVastS § 17 lg 3). Kui isik otsustab pöörduda

kolmeaastase tähtaja jooksul haldusorgani poole ning haldusorgan jätab taotluse tähtaegselt

lahendamata või rahuldamata, on talle tagatud täiendavalt võimalus pöörduda 30 päeva jooksul

hüvitamiskaebusega kohtu poole. Seega pole alust asuda seisukohale, et seadus kohtleb

kohtuväliselt kahju hüvitamist taotlenud isikuid kaebeõiguse tagamise mõttes kuidagi

ebasoodsamalt võrreldes isikutega, kes pöörduvad kolmeaastase tähtaja jooksul otse kohtu

poole.

Kui isiku poolt on lastud seaduses sätestatud kaebetähtaeg mööda mõjuval põhjusel, on kohtul

vajaduse korral võimalik HKMS § 71 lg 1 alusel ennistada kohtusse pöördumise tähtaeg.

Praegusel juhul ei nähtunud kaebaja taotlusest asjaolusid, mis võinuks objektiivselt takistada

kaebuse õigeaegset esitamist ja tooks kaasa kaebetähtaja ennistamise. Sellest ei saa veel

järeldada RVastS § 18 lg 2 põhiseadusvastasust.

10. Kuna käesoleval juhul puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks, tuleb haldusasja menetlus

lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel kaebust menetlusse võtmata. Asja menetluse

lõpetamise korral ei saa kaebaja sama nõudega samal alusel teist korda halduskohtu poole

pöörduda (HKMS § 155 lg 6, § 43 lg 1 p 2).

11. HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab menetluse lõpetamise korral menetluskulud kaebaja, kui

käesolevas paragrahvis ei sätestata teisiti. Eeltoodust tulenevalt jäävad kaebaja menetluskulud

tema enda kanda. Vastustajal väljamõistetavaid menetluskulusid ei ole tekkinud.

12. HKMS § 104 lg 5 p 4 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus lõpetab menetluse

käesoleva seadustiku § 152 lg 1 p 2 alusel. Seega kohus tagastab pärast käesoleva määruse

jõustumist kaebuse eest tasutud riigilõivu 74,1 eurot.

5(6)

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)