2-22-11831/34 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

2-22-11831

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-22-11831

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. august 2025 kell 16:00

Narva kohtumaja kantselei

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Aarne Lõhmus

Kohtuasi

OÜ Peremaakler hagi AS TBB pank (likvideerimisel)

vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas

nr 197/2021/2116

Hagihind

5 999,51 eurot

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Hageja:

OÜ Peremaakler (rk 11523072)

Hageja

esindajad:

Tamara Nikolajeva ja Vladimir Litvinov

(seaduslikud esindajad)

Kostja:

AS TBB pank (likvideerimisel, rk

10237984)

Kostja esindaja:

Igor Novikov (juhatuse liikmest

likvideerija)

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Tühistada kohtuotsuse jõustumisel Viru Maakohtu 30. augusti 2022 määrusega

kohaldatud hagi tagamise abinõu, s.o täitemenetluse nr 197/2021/2116 peatamine

kohtumenetluse ajaks.

3. Jätta kõik menetluskulud hageja OÜ Peremaakler kanda.

4. Kohus lahendab menetluskulude rahalise kindlaksmääramise mõistliku aja jooksul

pärast otsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse

lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus

menetluses.

1(12)

2-22-11831

Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgi. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagiavaldus ja hageja seisukohad

OÜ Peremaakler (hageja) ja AS TBB Pank (endise nimega Tallina Äripanga aktsiaselts, kostja)

sõlmisid 16.12.2016 laenulepingu, millega kostja andis hagejale laenu summas 36 200 eurot.

Laenusummat kasutas hageja oma ettevõtluse (ajutine eluruumi üürimine ehk b&b teenus)

arendamiseks, muu hulgas kinnisvara soetamiseks. Laenu tagamiseks seati ka hüpoteegid

mitmele hagejale kuuluvale kinnisasjale. 2019. aasta lõpus hakkas levima COVID-19, mis

raputas kogu maailma majandustegevust äärmiselt tugevalt. Eriti mõjutas see aga selliseid

ettevõtteid nagu hageja. Hagejal oli raksendatud oma teenuse pakkumine ning kasumi

teenimine. Seetõttu hilines hageja laenu tagasimaksmisega. Kostja saatis hagejale vastavad

meeldetuletused ning hageja palus kostjal tähtaega pikendada. 19.11.2020 sõlmisid pooled

laenulepingu muudatuse, millega hageja kohustus tagastama laenujäägi summas 15872,06 eurot

22. veebruariks 2021, mis tuli tasuda vastavalt graafikule. Kuna koroonaviiruse levik ning sellest

tingitud piirangud mõjutasid endiselt hageja majanduslikku olukorda, ei olnud hageja võimeline

kokkulepitud ajaks laenusummat tagastama. Kuna hageja ei olnud võimeline laenu tagastama

algatas kostja 09. detsembril 2021 täitemenetluse nr 197/2021/2116, millega nõudis 25 008.45

eurot maksmist, millest 15 736,66 oli laenujääk koos intressiga ning ülejäänud summa, st

9271,79 eurot viivis. Kostja sõnul on tänaseks viivis tõusnud juba 10 356,49 euroni. Kuna hageja

nõuet vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ei täitnud pöörati sissenõue hageja varale, millest

rahuldati kostja nõue 13617,97 euro ulatuses, st käesoleval hetkel on hageja võlgnevus kostja ees

kokku summas 12 605,67 eurot, millest 2 249,18 on põhivõlgnevus (laenujääk + intress) ning

10356,49 viivis. Hageja leiab, et selline viivis on ebamõistlikult suur. Seetõttu esitab hageja

käesolevaga sundtäitmise lubamatuks tunnistamise avalduse, millega palub kohtul tuvastada

kostja poolt nõutava viivise ebamõistlikkus ning vähendada kostja poolt nõutavat viivist

vähemalt 7000 euro võrra. Hageja leiab, et laenulepingu p 1.5 on tühine, kuna tegemist on

hagejat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega. Hageja viitab, et kohtupraktikas on küll

aktsepteeritud lepingus sätestatud viivisemäära (st 0,2% päevas) ettevõtetega sõlmitud lepingute

puhul, siis tuleks antud kaasuse puhul siiski asuda seisukohale, et tegemist on tühise

tüüptingimusega. Iga ettevõtte ei ole võrdväärne ning seetõttu tuleks igal juhul lähtuda

konkreetsetest asjaoludest. Hageja näol on tegemist väikese pereettevõttega, mistõttu sarnaneb

ettevõte rohkem tarbijale, kui mõnele suurele ettevõttele. Asjaolu, et isikud tegutsevad osaühingu

kaudu ei tohiks kaasa tuua olukorda, kus laenuandja saab seada ebamõistlikke tüüptingimusi

ning nõuda üüratu viivise tasumist. Seega tuleks antud juhul hageja hinnangul analoogia korras

kohaldada Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohta, mille kohaselt ei tohiks

lepingujärgne viivis ületada seadusjärgset viivist üle kolme korra. Seetõttu palub hageja

tuvastada laenulepingu punkti 1.5 tühisus osas, milles seal sätestatud viivis ületab seadusjärgset

viivist üle kolme korra ning lugeda kehtivaks viiviseks 27% aastas. Selliselt oleks kostja viivise

nõue täitemenetluse algatamise hetkel 3399,12 eurot, mistõttu palub hageja kohtul tunnistada

sundtäitmine täiteasjas nr 197/2021/2116 lubamatuks 5872,67 euro ulatuses. Juhul, kui kohus

leiab, et viivisemäära näol ei ole tegemist tühise tüüptingimusega, palub hageja kohtul viivist

vähendada alljärgnevatel põhjustel. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud

isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg

1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda

leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni,

2(12)

2-22-11831

arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja

lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Hageja leiab, et antud juhul on viivise vähendamine põhjendatud alljärgnevatel põhjustel. Hageja

viivitus laenu tagastamisega ei olnud arvestades kogu laenusummat eriti suur (hageja oli

hilinenud mõne kuu maksega) ning laenulepingu muutmise hetkeks oli üle poole laenu

tagastatud. Hageja viivitus tulenes erakorralisest asjaolust – koroonaviiruse levik, mis raputas

kogu maailma ning sellega seonduvatest riigi poolt kehtestatud piirangutest. Hageja oli kostjaga

tihedas suhtluses ja püüdis olukorda lahendada, paludes maksetähtaegade pikendust. Hageja on

laenulepingust tuleneva põhisumma peaaegu terves ulatuses tagastanud – jäänud on va ca 2 250

eurot, mis tähendab, et kostja on pea terve laenusumma saanud tagasi ning seda ligi 4,5 aastat

enne esialgset laenutähtaega.

Samuti on viivise eesmärgiks lihtsustada raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju

hüvitamise nõuet, st sellega väljendatakse intressina rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest

tulenevat võlausaldaja nõuet. Mõistliku viivise suuruse määramisel tuleb arvestada (i)milline

oleks olukord olnud siis, kui viivisenõude aluseks olevat asjaolu ei oleks tekkinud ning

(ii)milline on võlausaldaja kasu, mis tuleks kahju hüvitisest, st viivisenõudest maha arvata.

Lisaks, viitab hageja, et kostja on peaaegu kogu laenusumma saanud kätte 4,5 aastat enne

laenulepinguga esialgselt kokkulepitud tähtaega, mis annab kostjale võimaluse laenusummat

kasutada ning selle pealt intresse teenida, samas kui hageja ei oleks kohustust rikkunud, ei oleks

kostja kogu laenusummat enne 16. detsembrit 2026. a kasutada saanud, seega tuleb

viivisenõudelt maha arvestada kasu, mida kostja raha kasutamisega teisel viisil võiks saada.

Hageja hinnangul on äärmiselt ebaõiglane aga olukord, kus kostja nõuab üüratu viivise tasumist

ning lisaks saaks raha ka kasutada ja selle pealt intresse teenida.

Hageja leiab ka, et kostja ei käitunud hageja suhtes heas usus. Laenulepingu sõlmides ei saanud

hageja kuidagi ette näha, et maailmas hakkab levima viirus, mis paneb kogu maailma

majandustegevuse sisuliselt seisma. Selle asemel, et hagejale vastu tulla otsustas kostja aga

olukorda ära kasutada ning surus peale laenulepingu muudatuse, millega hageja pidi kogu

laenusumma ennetähtaegselt tagastama. Kostja teadis suurepäraselt, et hagejal ei ole võimalik

kohustust selliselt täita, mistõttu tekib kostjal õigus üüratu viivisenõude esitamiseks. Lisaks peab

hageja oluliseks välja tuua ka selle, et peale täitemenetluse algatamist leidis hageja ka ühele

kinnistule ostja, kes oleks kinnistu eest maksnud 15 000 eurot. Hageja teavitas sellest ka kostjat,

kuid kostja asus koostöö asemel hoopis venitama ning tehing jäi ära.

Hageja leiab, et eeltoodud asjaolud kogumis annavad igal juhul aluse viivise vähendamiseks.

Hageja hinnangul oleks antud juhul õiglane viivise summa kolmekordne seaduses sätestatud

viivis, st 27% aastas, mistõttu palub hageja kohtul vähendada viivist 27%-ni aastas, st kuni

3399,12 euroni. Juhul, kui kohus leiab, et viivise vähendamine 3399,12 euroni ei ole

põhjendatud, palub hageja kohtul vähendada viivist kohtu õiglase äranägemise järgi mõistliku

ulatuseni.

Koos hagiavaldusega esitas hageja hagi tagamise taotluse. Hageja põhjendas, et käesoleval juhul

käib asjas täitemenetlus ning üks hagejale kuuluv kinnisasi on veel müümata. Hageja palus

kohtul peatada täitemenetlus käesoleva menetluse ajaks, kuna hageja leiab, et juhul, kui kohus

täitemenetlust ei peata, müüakse kinnisasi enampakkumisel maha ning raha kantakse kostja

kontole ning täitemenetlus lõpetatakse ära. See tähendab, et kui kohus peaks käesoleva hagi

rahuldama, siis peab hageja pöörduma uuesti kohtusse, et saada kostjalt tagasi enammakstud

summad ning nõudma kahju (täitemenetluse tasude näol) hüvitamist kostjalt. Hageja taotlus oli

30.08.2022 Viru Maakohtu määrusega rahuldatud ning kohus peatas täitemenetluse Narva

kohtutäituri Tatjana Afanasieva menetluses olevas täiteasjas nr 197/2021/2116 kuni tsiviilasjas

nr 2-22-11831 tehtava menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.

Täiendavalt märkis hageja, et tema on laenu kasutanud laenutaotluses märgitud eesmärgil, s.o äri

laiendamine ja uue kinnisasja ostmine. Samuti täpsustas hageja, et tema ei soovinud laenu võtta

3(12)

2-22-11831

tarbijana, vaid äriühinguna, kuid väike ettevõte on oma loomult sarnane tarbijaga ja seetõttu ei

tohi viivis ületada seadusjärgset viivist üle kolme korda. Täiendavalt on ebaõige kostja väide

nagu oleks hageja ignoreerinud kõiki kostja nõudeid võlga tasuda. Kostja enda esitatud tõenditest

nähtub, et kostja saadetud meeldetuletustes kajastatud võlasumma on vähenenud, mis viitab

selgelt sellele, et hageja üritas pidevalt võlgnevust likvideerida nii palju kui vähegi võimalik.

Hageja leiab, et just pandeemia tõttu on tema majandustegevus oli oluliselt takistatud, kuna tema

osutas majutusteenuseid.

Hageja märkis ka, et laenuleping ei olnud lõpetatud kostjapoolse ülesütlemisega, kuigi kostja on

korduvalt ülesütlemise hoiatusi saatnud. Hageja leidis, et pooltevaheline lepinguline suhe lõppes

03. märtsil 2021. a, mil kostja esitas hagejale laenulepingu lõpetamise teatise.

Ehkki hageja allkirjastas 18.10.2020 kokkulepet nr 3, tegi hageja seda vaid seetõttu, et oli

sundolukorras ning pidi alluma kostjapoolsele survestamisele. Sellele, et hageja lihtsalt lõpuks

allus kostja pidevale survestamisele, viitab ka asjaolu, et 19.11.2020 kokkuleppe nr 3 osaks

olnud maksegraafik on äärmiselt ebamõistlik, muu hulgas pidi sellest aru saama ka kostja.

Maksegraafiku järgselt kohustus hageja tasuma kolm kuud (s.o 2020. a november, detsember ja

2021. a jaanuar) kostjale võlgnevuse likvideerimiseks ligikaudu 200 eurot (põhiosa + intress)

ning seejärel 2021. a veebruarikuus 15755,99 eurot. Olukorras, kus kostjale olid hageja

majanduslikud raskused kokkuleppe sõlmimise hetkeks vägagi hästi teada, on sellise

kokkuleppe, mille täitmine hageja poolt ei ole ilmselgelt võimalik (kusjuures sellest pidi aru

saama ka kostja kui professionaalne krediidiasutus) äärmiselt pahatahtlik ja heade kommetega

vastuolus.

Hageja leiab, et antud juhul ei mängi rolli makseregistris avaldatud hageja väidetavad

makseraskused. Tegemist on hageja ja kolmandate isikute vaheliste võlasuhetega, mis ühelgi

moel ei puuduta hageja ja kostja vahelist võlasuhet. Maksehäireregistris esitatud väidetavad

võlgnevused, kui need ka eksisteerisid, ei mõjutanud hageja võimekust täita enda ja kostja

vahelisest laenulepingust tulenevaid kohustusi.

Hageja on seisukohal, et pangal oli soov ainult raha teenida, seepärast ongi viivise summa nii

suur. Hageja soovis kinnisasju müüa ja võla likvideerida, kuid pank tegi kõike selleks, et

tehingut ei toimuks. Just panga tegevuse tõttu on hageja majandusseisund veel rohkem

halvenenud. Hageja leidis ka, et teda tuleks vabastada viiviste tasumisest perioodil

09.12.2021(see on kohtutäiturile pöördumise päev) kuni 16.05.2025, sest hageja ei pea tasuma

viiviseid sellel perioodil.

Hageja leiab ka, et lepingu lõpetamiseks alust ei olnud. Samuti ei olnud hagejal üldse võlgnevust

kostja ees. Pank on käitunud pahatahtlikult ja teenis võimalikult suurt kasumit. Seetõttu esineb

alus viivise vähendamiseks ja hageja palub hagi rahuldada.

Kostja vastus hagile ja kostja seisukohad

Kostja esitas vastuse hagile, milles leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Samuti palus kostja

kohustada hagejat andma tagatist menetluskulude katteks.

Kostja möönis, et kostja ja hageja on sõlminud laenulepingu, mille alusel oli hagejale väljastatud

laen summas 36200 eurot. Hageja väidab, et on laenu taotlenud ainult ettevõtte ajutise eluruumi

üürimine ehk b&b teenuse arendamiseks, muu hulgas kinnisvara soetamiseks. Hageja soovis

laenu 38 000 eurot, kuid kostja sai hagejale laenu väljastada ainult 36 200 eurot, kuna hagejal

olid suured laenukoormused. Laenu kasutamise otstarbeks oli S OÜ ja S OÜ laenude

refinantseerimine. Kostja leiab, et hageja on esitanud nii kostjale laenu taotlemisel kui ka praegu

kohtule valed andmed ning on käitunud pahatahtlikult. Laenulepingu ühe osana, mis on ka

hageja poolt allkirjastatud, on laenulepingu üldised põhimõtted ning p 2.6 sätestab, et kui laenu

kasutatakse teisel sihtotstarbel või selle osa muul otstarbel kui lepingus nimetatud, kohustub

4(12)

2-22-11831

hageja kostjat sellest kirjalikult teavitama ning saama laenusumma või selle osa kasutamiseks

muul otstarbel kostja eelneva kirjaliku nõusoleku. Hageja ei ole kostjat sellest teavitanud ega

saanud ka nõusolekut laenu kasutada muul otstarbel. Kui hageja oleks soovinud laenulepingut

sõlmida tarbijana oleks ta pidanud kostja poole pöörduma, kui tarbija ja väljendama selleks ka

oma soovi mitte tahtlikult eksitama ja esitama kostjale valeandmeid laenutaotluses.

12.08.2018 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu täiendava kokkuleppe nr 1, mille kohaselt

pooled leppisid kokku, et hageja tagastab ennetähtaegselt ja osaliselt lepingu punktis 1.3

sätestatud laenu osa 15 100 euro ulatuses ja laenujääk peale osalise laenu tagastamist on 18

637,68 eurot. Hagejal tekkisid raskused juba varasemalt, nii on kostja 01.08.2019 nr 1-8-1/12534

edastanud hagejale võlgnevuse tasumise nõude, palunud võlgnevus tasuda hiljemalt 16.08.2019.

Hageja kostja ees tekkinud võlgnevust täiendava tähtaja jooksul ei likvideerinud. 23.08.2019 nr

1-8-1/13655 on kostja edastanud hagejale võlgnevuse tasumise nõude ning lepingu erakorralise

ülesütlemise avalduse. Hageja on Omniva tähitud kirja kätte saanud 27.08.2019.

30.10.2019 on kostja taas meelde tuletanud hagejale võlgnevus ära tasuda, kuid hageja on

ignoreerinud kõiki kostja nõudeid. 11.12.2019 edastas kostja hagejale täiendava meeldetuletuse

võlgnevuse osas ning andis veelkord täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 23.12.2019.

Hageja võlgnevust ei likvideerinud.

Hageja on kohtumenetluses hakanud väitma, et tal tekkisid makseraskused COVID-19 viiruse

tõttu. Tegemist on hageja poolt teadlikult esitatud valeväidetega, kuivõrd hageja makseraskused

olid tekkinud juba august 2019 a, ehk enne COVID-19 pandeemiat.

20.03.2020 edastas kostja hagejale täiendava meeldetuletuse võlgnevuse osas ning andis

veelkord täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 05.04.2020 ning ütles hageja sõlmitud

lepingu erakorraliselt üles. Põhjendamatu on väita, et kostja ei ole tulnud hagejale vastu. Kostja

on olnud nõus hagejale andma maksepuhust ja samal ajal hageja nõusolekul lepiti kokku

laenulepingu tähtaja lühendamine.

20.04.2020 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu täiendava kokkuleppe nr 2, mille kohaselt

pooled leppisid kokku rakendada laenujäägi põhiosa tagastamise maksepuhkust kuni 20.11.2020.

Põhiosa tagastamise lepingu lõpptähtpäev oli 20.11.2020.

21.07.2020 edastas kostja hagejale täiendava meeldetuletuse võlgnevuse osas ning andis

veelkord täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 04.08.2020 a. Hageja võlgnevust ei

likvideerinud.

29.10.2020 edastas kostja hagejale täiendava meeldetuletuse võlgnevuse osas ning andis

veelkord täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 03.11.2020. Hageja võlgnevust ei

likvideerinud.

16.11.2020 palus hageja pikendada laenulepingu summa tagastamise tähtaega kuni 20.02.2021.

Vastavalt hageja taotlusele pikendas kostja laenusumma tagastamise tähtaega.

Pooled sõlmisid 18.11.2020 laenulepingu täiendava kokkuleppe nr 3, mille kohaselt uueks

laenusumma tagastamise lõpptähtajaks oli kokku lepitud 22.02.2021.

Kostja on mitmeid kordi hagejale vastu tulnud ning lõplikus 18.11.2020 kokkuleppes nr 3 on

pooled uues laenusumma tagastamise lõpptähtajas kokku leppinud - 22.02.2021. Laenu

tagastamine pidi toimuma 10- aastase annuiteetgraafiku alusel lõpus on bullet ehk lõppsumma.

Hageja on isiklikult allkirjastanud lepingu kokkulepet nr 3, kus ta kinnitab ja saab aru

laenulepingu lühenemise perioodist ning nõus maksepuhkusega. Samas on hageja ka uue

maksegraafiku allkirjastanud, millega ta kinnitab ja annab nõusoleku laenulepingu

lühendamiseks omal soovil. Hageja on tahtlikult eksitanud kohut ja tekitanud endale raske

olukorra erinevate laenukoormustega. Kostja on teinud ka väljavõtte hageja makseraksustest

avalikust andmebaasist Creditinfo, antud juhul ei saa makseraskuste tekitamises süüdistada

5(12)

2-22-11831

kostjat. Kostja on teinud endast kõik oleneva ja lähtunud hea usu põhimõttest, tulnud hagejale

mitmeid kordi vastu teinud maksepuhkuseid, pikendanud laenu tagasimakse lõpptähtaega.

22.01.2021 edastas kostja hagejale täiendava meeldetuletuse võlgnevuse osas ning andis

veelkord täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 05.02.2021. Hageja võlgnevust ei

likvideerinud.

03.03.2021 edastas kostja laenulepingu lõpetamise ning võlgnevuse tasumise teatise.

Laenulepingu nr 14702016J laenusumma tagastamise tähtaeg oli 22.02.2021, vastavalt täiendava

kokkuleppe nr 3 p-le 2. 18.03.21 on hageja vastanud kostjale e-kirjaga, st hageja on olnud

teadlik võlgnevusest ja andnud kostjale pidevalt alusetult lootust võlgnevus tasuda.

Korduvatele meeldetuletustele ja vastu tulemistele ei ole hageja ettevõtnud võlgnevuse

tasumiseks ühtegi tegevust. Hageja on oma väidetes, et kostja pole näidanud hageja suhtes

vastutulekut ja suunanud sõlmima lepingu muudatusi, mille eesmärgiks on kostja veel

halvemasse olukorda seadnud lausa pahatahtlik. Kostja on eelnevalt andnud erinevaid võimalusi

ja heauskselt uskunud, et hageja tasub oma võlgnevused. Samas on kostja hagejale enne

täitemenetluse alustamist andnud võimalusi realiseerida iseseisvalt hüpoteegiga tagatud

kinnistuid arvestades turuhinda, kuid mitte ühtegi tõsiseltvõetavat pakkumist sellel ajavahemikul

ei toimunud.

Kostja alustas hageja suhtes täitemenetluse Kohtutäitur Tatjana Afanasieva 07.12.2021 juures,

täiteasi nr 197/2021/2116. Kohtutäitur Tatjana Afanasieva on täiteasjas 197/ 2021/2116

väljakuulutatud XXX korteri enampakkumised kokku neljal korral, esimene enampakkumine

toimus 10.03.2022, korteri alghind 7 600 eurot, enampakkumine nurjus. Teine XXX korteri

enampakkumine toimus 11.05.2022, eelnevalt hinnati vara ümber 5 700 eurole, enampakkumine

nurjus. Kolmas XXX korteri enampakkumine toimus 20.06.2022, eelnevalt hinnati vara ümber 4

275 eurole, enampakkumisel osales 2 pakkujat, kõrgemaks pakkumiseks kujunes 4 702 eurot.

Paraku enampakkumise võitja ei tasunud hinda ning enampakkumine nurjus. Neljas XXX korteri

enampakkumine peatati kohtumäärusega 2-22-11831 kostjale teadaolevalt oli vähemalt üks

osaleja tasunud oksjonil tagatisraha.

20.01.22 laekus kohtutäiturilt kostjale hageja võlgnevuse katteks 13 619,97 eurot. Nimetatud

summa laekus hageja vara XXX Karjaku kinnistu /reg. osa 5082708/ müügist. Nimetatud vara

müüdi 15 000 euroga, millest 13 619,97 kanti kostjale ning 1 382,03 eurot arvestati Kohtutäitur

Tatjana Afanasieva kohtutäituri tasuks. Arvestades poolte vahel sõlmitud lepinguid ja

kokkuleppeid lisandus hageja põhiosa võlgnevusele 109.59 eurot 22.02.2021 bullet-makse

(lõpposa 15,627.07 eurot + perioodi 20.01.2021 kuni 22.02.2021 kogunenud intress 130.49

eurot. Hagejale vastu tulles peatas kostja viiviste arvestuse alates 17.01.2022. Seega kostja

nõudes hageja vastu 10 356, 49 eurot on arvestatud võlgnevuse kogunenud viiviste tasumiseks,

130,49 eurot on arvestatud intressi võlgnevuse katteks ning ülejäänud 3 130,99 eurot on

arvestatud võlgnevuse osaliseks põhiosa katteks. Eeltoodust tulenevalt on kostja põhinõue hageja

vastu on 12 620,67 eurot, mis sisaldab lisaks põhiosa võlgnevusele ka tasu tasulise meeldetuletus

kirjade eest summas 15 eurot.

Arvestades, et kostja on hagejale laenu andnud ning hageja on jätnud enda kohustused kostja ees

täitmata, on hageja suhtes algatatud täitemenetlus õiguspärane ning selle tühisuse tuvastamiseks

puuduvad seaduslikud alused.

Kostja selgitas täiendavalt, et hageja võlgnevus kostja ees oli 25 008,45 eurot, millest 15 736,66

oli laenujääk koos intressidega ning ülejäänud summa, st 9 271,79 eurot on viivis. Kostja nõue

on rahuldatud summas 13 617,97 eurot. Hetkeseisuga on hageja võlgnevus kokku summas 12

605,67 eurot, millest 2 249,18 eurot on põhivõlgnevus (laenujääk + intress) ning 10 356,49 eurot

on viivis. Kostja leiab, et hageja tuginemine asjaolule, et viivisemäära väljanõudmine

kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, ei ole asjakohane, kuna kostja oli

nii lepingu sõlmimisel, nii lepingu täitmise käigus kui ka peale lepingu ülesütlemist käitunud

6(12)

2-22-11831

vastavuses seadusega. Kostja on korduvalt ja õigeaegselt edastanud hagejale saldoteatisi ja

meeldetuletuskirju. Kostja on algselt käitunud hageja suhtes heauskselt ja seaduse raames. Seega

puudub seaduslik alus vähendada hagejale arvestatud viivise summat.

Lõplikus seisukohas täpsustas kostja, et laenuleping oli üles öeldud 22.02.2021 VÕS §196 lg 1

alusel. Seisuga 17.03.2021 oli hageja poolt tasumata võlgnevus 16 620,82 eurot, millest

tasumata põhiosa on 15 736.66 eurot, tasumata intress on 130.49 eurot, arvestatud viivis on

726,67 eurot. Tasumiseks oli antud lisatähtaeg seitse kalendripäeva. Perioodil 22.02.2021 kuni

09.12.2021 (aasta vältel) ei ole hageja täitnud oma kohustust. Kostja andis hagejale võimaluse

realiseerida tagatiseks oleva kinnisvara. Selle perioodi eest on arvestatud viivist. 09.12.2021

alustas kostja täitemenetlusega. Täitemenetluse alustamise päevaks oli nõude suurus kokku 25

008.45 eurot:

- 15736.66 eurot – põhivõlgnevus;

- 130.49 eurot intressivõlgnevus;

- 9063.36 eurot – viivisevõlgnevus;

- 15 eurot – meeldetuletuskirjade saatmise tasu.

Viivise määr on 0,20% päevas. Viivise arvestus on alates 22.02.2021 kuni 07.12.2021 – 288

päeva. Viivise arvestus: Põhiosa võlgnevus on 15 736.66*0,20% = 31,47 eur päevas.

31,47*288= 9 063.36 eurot.

13.01.2022 toimus tagatise asukohaga XXX küla müük. Tehingu hind 15 000 eur. Sellest

summast sai pank 13 487.48 eurot:

- Kustutati intressi võlgnevus summas 130.49 eurot;

- Kustutati põhiosa võlgnevus summas 13 487.48 eurot.

Peale võla osalist kustutamist on kostja nõue hageja vastu kokku 11 327.54 eurot s.h:

- Põhiosa võlgnevus 2 249.18 eurot;

- Viivis 9 063.36 eurot;

- Meeldetuletuskirjade saatmise tasu 15 eurot.

Kostja leiab, et tema viivise nõue on seaduslik ja põhjendatud, hageja kasutab talle kostja poolt

antud raha ja ei maksa selle eest midagi. Panga kasum ei tähenda, et pank on hageja suhtes

pahatahtlikult käitunud ega seda, et pank oleks enda kohustusi rikkunud. Kostja on korduvalt

pikendanud hagejale maksetähtaega ega lõpetanud laenulepingut ülesütlemisega, andes hagejale

võimaluse laenu tagastada. Seega peab hageja tasuma viivist kokkulepitud määras ning viivise

vähendamiseks alust ei ole. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud hagiavalduse ja poolte seisukohtade ning esitatud tõenditega, leiab, et hagi

põhjendatud ei ole ja seega rahuldamisele ei kuulu.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja

taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 1.

lause kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tõendeid esitavad

menetlusosalised.

7(12)

2-22-11831

TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta

faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest.

Esitatud tõendite põhjal loeb kohus tuvastatuks järgmisi asjaolusid:

1) Peremaakler OÜ on esitanud Tallinna Äripanga aktsiaseltsile laenutaotluse summale 38 000

eurot enda tegevuse refinantseerimiseks ja äri laiendamiseks (dtl 135);

2) Peremaakler OÜ ja Tallinna Äripanga aktsiaselts (praeguse nimega AS TBB pank) sõlmisid

16.12.2016 juriidilise isiku laenulepingu nr 14702016J (dtl 9-17), lepinguga anti laenuvõtjale

(hagejale) laenu summas 36 200 eurot; laenu tagastamise tähtajaks on 16.12.2026.

3) Laenulepingu p 1.9 kohaselt seati laenu tagastamiseks hüpoteek kinnistutele:

-

reg.nr.2214107, asukohaga XXX;

-

reg.nr.2305309, asukohaga XXX;

-

reg.nr.5082708, asukohaga XXX. Kinnistute omanik OÜ Peremaakler, reg.kood:

11523072. (hüpoteegi kustutamise kokkulepe ja hüpoteegi seadmise leping, dtl 211-219).

Hiljem lepingu muutmisega (dtl 137) vabastati üks kinnisasi hüpoteegi alt (notariaalne

ühishüpoteegi alt vabastamise kokkulepe, korteriomandi müügileping ja korteriomandite

ühishüpoteegiga koormamise leping dtl 190-208).

4) Laenulepingu p 1.5 kohaselt on laenuandjal lepinguga sätestatud mistahes maksete

tähtaegselt tasumata jätmise korral õigus nõuda ja laenusaajal kohustus tasuda alates

esimesest päevast viivist. Viivise määraks on kokku lepitud 0,2 % (null koma kaks protsenti)

tähtaegselt tasumata summalt päevas.

5) Pooled sõlmisid 12.02.2018 laenulepingu muudatuse nr 1 (dtl 137), millega leppisid pooled

kokku, et laenusaaja tagastab ennetähtaegselt ja osaliselt lepingu punktis 1.3. sätestatud

laenu osa 15,100.00 euro ulatuses. Seega laenujääk jääk peale osalist laenu tagastamist on

18,637.68 eurot. Pooled leppisid kokku vabastada hüpoteegi alt kinnistu asukohaga XXX.

6) Hageja ja kostja sõlmisid 20.04.2020 laenulepingu muutmise kokkuleppe nr 2, millega

rakendati laenujäägi põhiosa tagastamise maksepuhkust kuni 20.11.2020, mis on

laenulepingu põhiosa uueks tagastamise tähtajaks (dtl 152).

7) Hageja ja kostja sõlmisid 18.11.2020 laenulepingu muutmise kokkuleppe nr 3 (dtl 159-161),

millega muudeti laenusumma tagastamise lõpptähtaja ja uueks tähtajaks on 22.02.2021.

8) Kostja edastas 03.03.2021 hagejale lepingu lõpetamise teatise ja nõudis tasuda võlgnevust

summas 16 121,77 eurot. Teatise kohaselt on pooltevaheline leping lõppenud 22.02.2021

poolte kokkuleppel (dtl 167).

9) Hageja ei ole laenulepingut nõuetekohaselt täitnud ega laenu tähtajaks tagastanud ning kostja

esitas 07.12.2021 kohtutäiturile täitmisavalduse (dtl 220-221, 292-295);

10) Täitemenetluse raames olid hagejale kuulunud kinnisasjad enampakkumisele pandud (dtl

222-227) ning hagejale kuulunud kinnisasi oli müüdud ja kostja nõue osaliselt rahuldatud.

11) Hagi tagamise korras oli täitemenetlus nr 197/2021/2116 peatatud (dtl 73).

Käesoleva menetluse raames ei vaidle pooled selle üle, et täitemenetlus oli algatatud

õiguspäraselt, samuti täitemenetluse raames läbiviidud toimingud on kehtivad ja kostjale on

kinnistu müügist saadud raha üle kantud ning osaliselt on kostja nõue rahuldatud. Poolte vahel

on vaidlus sisuliselt ainult selles, et kostja arvestas viivist summas 9 063.36 eurot, ja hageja

leiab, et viivise summa on ebamõistlikult suur.

Kohus leiab, et antud asja lahendamisel ei oma tähtsust, millisel eesmärgil on hageja laenu

taotlenud, kostja ei tugine sellele kui lepingu rikkumisele, samuti ei tugine sellele kui lepingu

ülesütlemise alusele. Seega jätab kohus seoses sellega esitatud väited tähelepanuta.

Hageja põhiliseks väiteks on see, et kostja nõutud viivis on ebamõistlikult suur. Hageja on ka

tuginenud sellele, et viivise kokkuleppe puhul on tegemist tüüptingimusega, mis on tühine.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja)

andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga

8(12)

2-22-11831

kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama

kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 1. lause alusel tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult

maksta intressi.

VÕS § 82 lg 7 1. ja 2. lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus

nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel.

VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Poolte vahel oli sõlmitud laenuleping ning laenu tagastamise tähtpäevaks oli 22.02.2021

vastavalt lepingu muutmise kokkuleppele nr 3 (dtl 159). Hageja ei ole nimetatud tähtajaks

laenusummat 15872,06 eurot tagastanud. Laenulepingu p-s 1.5 oli ette nähtud viivise määr 0,2%

päevas.

VÕS § 35 lg 1 järgi tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud

tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja

mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes,

kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi lõike 2 järgi

eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Viimane tähendab, et sellisel juhul

peab tingimuse kasutaja tõendama, et pooled rääkisid lepingutingimused eraldi läbi ja poolel,

kelle suhtes tingimusi kasutati, oli võimalik nende sisu mõjutada.

Kostja on üldteadaolevalt professionaalne laenuandja. Laenulepingu vormi ja lepingu osade ja

tingimuste põhjal võib kohtu hinnangul põhjendatult arvata, et lepingutingimused on eelnevalt

välja töötatud kavatsusega kasutada neid mitmes lepingus. Kostja viivise tingimuse kasutajana ei

ole välja toonud ega tõendanud, et pooled rääkisid lepingutingimused eraldi läbi ja hagejal oli

võimalik selle sisu mõjutada. Kostja ei ole ka vastu vaielnud, et viivise määra puhul (lepingu p

1.5) on tegemist tüüptingimusega.

VÕS § 42 lg 1 esimese lause järgi tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu,

sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja

kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

VÕS § 44 alusel kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse

lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses,

siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on

lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus,

millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma

tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud

suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus

tõendada tegeliku kahju suurust.

Hageja kui laenulepingu pool on lepingu sõlminud oma majandustegevuses ja seega tema puhul

eeldatakse, et viivise määr 0,2% on ebamõistlikult kahjustav.

Riigikohtu selgituse järgi termineid "ebamõistlikult suur" ja "mõistlik" ei ole võimalik käsitada

faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, mistõttu pole neid võimalik tõendada

tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendi mõistes TsMS-i § 230 lg 1 tähenduses.

9(12)

2-22-11831

Kohus selgitab, et kaalutlusõigusega tüüptingimuse puhul peab pool, kelle suhtes kasutati

tingimust, tõendama/ põhistama tingimuse ebamõistlikku kahjustamist. Riigikohus on selgitanud

(vt nt RKTKo 18.12.2014, 3-2-1-139-14, p 12), et selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks

kohustus § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne

põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse

ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille tüüptingimuste

kasutaja peaks ümber lükkama. Ettevõtjatevahelistes lepingutes ei ole, hoolimata VÕS § 42 lg-s

3 sätestatud tingimuste loetelu kohaldamisest, ebamõistlikult kahjustavad eelduslikult sellised

tüüptingimused, mille kasutamine on teatavas ettevõtlusvaldkonnas või teatud tüüpi lepingute

puhul tavaline ega kujuta endast seetõttu ebamõistlikku lepingulise riski ümberjaotust

Kohus leiab, et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,2% päevas on tavapärane majandus- ja

kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul (vt nt RKTKo 13.05.2020 2-18-17536, p 17;

viivisemäär 0,25% päevas).

Kohus leiab, et hageja ei ole välja toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse

viivisekokkuleppe tüüptingimusena laenusaaja suhtes ebamõistlikult kahjustavaks ja seega VÕS

§ 42 lg 1 p 5 järgi tühiseks lugemiseks.

Kohus leiab, et osaliselt on võimalik nõustuda hageja seisukoha, et väike pereettevõte võib olla

majanduslikult sarnane rohkem tarbijaga ja seetõttu oleks mõistlikuks viivise määraks

seadusjärgne määr. Kuid kohus leiab, et seda ei saa otsustada ainuüksi ettevõtte suuruse järgi.

Ettevõttel kui juriidilisel isikul on tarbijast oluliselt erinevad tulu saamise võimalused ja mh

maksude maksmise kohustused. Väiksemal ettevõttel võib tulu olla oluliselt väiksem kui

suuremal ettevõttel, kuid seda arvestatakse ka laenu suuruse määramisel, nt antud juhul ei

olnudki antud hagejale laenu selles summas, mida hageja on taotlenud. Seega leiab kohus, et

viivise määra kokkuleppe puhul on tegemist küll tüüptingimusega, kuid viivise määre 0,2%

kokkulepe ei ole tühine.

VÕS § 113 lg 8 alusel viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist

vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 järgi kui tasumisele kuuluv

leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud

lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise

ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Hageja tugines muuhulgas sellele, et laenusummast pool oli tema pool tagastatud, hageja viivitas

laenusumma tagastamisega ainult mitme kuu võrra ning kostja on pahatahtlikult käitunud ja

soovinud ainult tulu teenida. Kostja puhul on ka suure kasumiga ettevõttega, mis ei ole võrreldav

hageja kui väikese pereettevõttega.

Kohus leiab, et hageja ei ole neid väiteid tõendanud. Menetluse käigus esitatud tõenditega on

tuvastatud, et kostja on korduvalt hagejale võlgnevusest meelde tuletanud, korduvalt loobunud

lepingu ülesütlemisest ning pikendanud hagejale maksetähtaegu.

Kostja on esitanud tõenditena meeldetuletuskirjad hagejale (dtl 139-147, 150, 154-155, 166, 300)

Samuti on kostja nõustunud lepingut muutma ja hageja ei ole tõendanud, et kostja on hagejat

muutmisteks sundinud ja pahatahtlikult kasutanud ebamõistlikke tingimusi. Kui kostja sooviks

viivist saada ja selle arvel tulu teenida, oleks tema kohe viivise nõuet esitanud. Kostja aga nõuab

viivist praegu perioodi 22.02.2021 kuni 07.12.2021 eest, kostja ei nõua viivist alates

täitemenetluse algatamisest. Kui kehtiks esialgne laenuleping, ei oleks veel laenu tagastamise

tähtaeg saabunud ja kostja oleks saanud intressi raha kasutamise eest. Praegusel juhul on aga

olukord selline, et hageja kasutab kostja raha mitme aasta jooksul nö tasuta. Kohus leiab, et

hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks pahatahtlikult käitunud ja sundinud hagejat sõlmima

ebamõistlikke kokkuleppeid.

Kohus leiab, et antud juhul ei saanud koroonaviiruse levik (dtl 148) mõjutada tüüptingimuse

(viivise kokkuleppe) kehtivust või olla viivise vähendamise aluseks. Leping oli sõlmitud oluliselt

10(12)

2-22-11831

varem kui pandeemia, hageja majandusraskused olid selleks ajaks juba olemas (dtl 163-164).

Lepingu esimene muudatus oli juba aastal 2018 ning teine vahetult pärast pandeemia

väljakuulutamist. Samas oli hagejal mitu kinnisasja, mille arvel oleks võimalik laenu tagastada.

Poolte käitumisest saab kohus pigem aru, et hageja sooviks oli säilitada kinnisaju

majandustegevuse jätkamiseks ja tema proovis maksetähtaegu pikendada lootuses, et olukord

paraneb.

Iseenesest ei ole välistatud viivise vähendamine põhjusel, et pandeemia on hageja

majandustegevust mõjutanud. Kuid antud juhul leiab kohus, et selleks alust ei ole. Hageja on

astunud samme majandusraskuste ületamiseks, kuid paraku ei andnud need tulemust. Kohus

leiab, et esitatud tõenditest ja poolte käitumisest nähtub, et hagejal oli raske aeg juba pikka aega

enne pandeemiat, kuid hageja ei loobunud laenude võtmisest ning on teinud kõike selleks, et

laenu tagastamist vältida või selle tähtaja pikendada. Viivise määr ei ole muutunud lepingute

muutmisega, samuti ei ole viivise määra mõjutanud pandeemia väljakuulutamine vms

koroonalevikuga seotud asjaolud. Hageja on hakanud viivise määra ebamõistlikule suurusele

tuginema alles pärast seda, kui laenusumma tagastamisest on möödunud mitu kuud ning viivise

summa on oluliselt tõusnud. Arvestada tuleb ka seda, et kostjal on iseenesest õigus nõuda viivist

ka pärast täitemenetluse algust, kuid vähemalt seni ei ole kohtule esitatud andmeid, et kostja

oleks seda teinud.

Laenulepingu kehtivuse ajal on laenuandjal võimalus saada nö tasu raha kasutamise eest instressi

näol. Lepingu erakorralisel lõppemisel ja enne tähtaega kaotab laenuandja sellise võimaluse ning

jääb õiguskaitsevahendina viivise nõue. Hageja märkis, et viimase kokkuleppe maksegraafik

näitab kui ebaõiglane oli leping – hagejale oli võimaldatud mitme kuu jooksul maksta 200-

eurosed osamaksed ja viimaseks osamakseks veebruarikuus 2021 oli juba 15755,99 eurot. Kohus

leiab, et hageja enda selgitused menetluse käigus olid vastuolulised. Hageja on märkinud, et

soovis leida ostjaid enda kinnistutele ja oli isegi leidnud. Seega leiab kohus, et hagejale olidki

maksepuhkused antud eesmärgiga kinnistu müüa ja saada müügist raha, millega oleks võimalik

laenu tagastada. Samuti ei ole hageja tõendanud enda väidet, et tal oli kinnistu ostja, kuid kostja

pahatahtliku tegevuse tõttu ei saadud kinnisasja müüa. Kohtule on esitatud küll kirjavahetus,

millest selgub, et hageja on kostjale teatanud, et neil on ostja (dtl 1162-1166) ja palunud

võimaldada kinnisasja müüa, kuid see oli oluliselt hiljem pärast lepingu lõppemist s.o november-

detsember 2021 ning täitemenetlus oli algatatud 09.12.2021 (dtl 1169-1172). Kohus leiab, et

kostja pahatahtlikku käitumist ei nähtu ka teisest kirjavahetusest (dtl 1266-1286) – hageja on

teatanud ostja olemasolust, pank oli valmis aega notari juures broneerima. Kirjavahetusest ei

nähtu, et kostja oleks tahtlikult takistanud maja müüa või poleks soovinud aega broneerida.

Kokkuvõtteks leiab kohus, et esitatud tõendid ja poolte väljendatud põhjendused ei anna alust ka

viivise vähendamiseks. Kostjat ei saa süüdistada ja karistada hageja majandusraskuste eest,

kostja on ka poolte vaheliste suhete ajal teinud kõik endast oleneva, et laen oleks tagastatud.

Lepingu muudatused olid tehtud põhjusel, et hageja ei maksnud graafikujärgseid makseid.

Esimene lepingu muutmine oli tehtud 2018 aastal, leping lõppes aastal 2021 ehk kolme aasta

jooksul ei ole hageja korralikult laenu tagastanud, vaid olid tehtud lepingu muudatused, maksete

pikendused. Arvestades poolte käitumist ei saa kohus asuda seisukohale, et viivise suurus on

ebamõistlikult suur.

Kohus leiab, et kostja majandusaasta aruanne ja sõltumatu vandeaudiitori aruanne (dtl 301-1125)

ei ole antud asjas asjakohaseks tõendiks. Aruandest ei ole võimalik aru saada, et kostja kasum ja

tulu seisnesid selles, et kostja on hagejalt ebamõistlikult suurt viivist välja nõudnud. Ainuüksi

kostja suur tulu ei anna alust viivise vähendamiseks ega tähenda, et kostja peaks viivise nõudest

loobuma.

VÕS § 196 lg 1 alusel kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel

etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki

11(12)

2-22-11831

asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni

kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine).

Pooled ei vaidle, et poolte vaheline laenuleping on käesolevaks ajaks lõppenud kostjapoolse

lepingu ülesütlemisega. Hageja on küll maininud, et kostjal ei olnud õigust ühepoolselt lepingut

muuta, kuid ei ole seda õiguslikult põhjendanud. Kohus leiab, et antud juhul pole vaidlust, et

hageja on lepingut rikkunud. Kostja on andnud hagejale ka täiendava tähtaja võla tasumiseks.

Samuti võla tagastamise konkreetses kuupäevas olid pooled kokku leppinud. Kohus leiab, et

pooltevaheline laenuleping on lõpetatud kostja ülesütlemisega ning ülesütlemine on kehtiv.

Kohus peab vajalikuks ka selgitada, et viivise seisukohalt on tähtis, et võlgnevus on muutunud

sissenõutavaks. Käesoleval juhul on võlgnevus muutunud sissenõutavaks maksetähtpäeval s.o

22.02.2021.

Eeltoodu alusel jätab kohus hagi rahuldamata.

Kohtuotsuses analüüsimata tõendid ei oma kohtu arvates asja lahendamise seisukohalt tähtsust,

kohus jätab need tähelepanuta.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti.

Kohus jätab hagi rahuldamata ja seega jäävad kõik menetluskulud hageja kanda.

TsMS § 174 lg 4 alusel kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid

kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku §

177 lõikes 2 sätestatud korras.

Kohus selgitab, et lahendab menetluskulude rahalise kindlaksmääramise mõistliku aja jooksul

pärast otsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aarne Lõhmus

kohtunik

12(12)