4-25-2288/8 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. augustil 2025 Jõhvis

Väärteoasja number

4-25-2288 (244025001988)

Kohtunik

Inna Kirsipuu (kirjalikus menetluses)

Väärteoasi

S. J.i kaebus Politsei- ja Piirivalveamet Ida prefektuuri

29.05.2025 kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr

244025001988, millega S. J. tunnistati süüdi liiklusseaduse §

223 lg 1 järgi ja karistati rahatrahviga 80 trahviühikut summas

640 eurot

Menetlusalune isik

S. J., isikukood XXX, kodakondsus XXX, elukoht XXX, e-

post XXX

RESOLUTSIOON

VTMS § 30 lg 1 p 1, §120, § 132 p 3, § 133 - § 135, § 155, §

156, kohus

OTSUSTAS:

Rahuldada S. J. kaebus Politsei- ja Piirivalveamet Ida prefektuuri 29.05.2025 kiirmenetluse

otsusele väärteoasjas nr 244025001988.

Tühistada Politsei- ja Piirivalveamet Ida prefektuuri 29.05.2025 kiirmenetluse otsus.

Väärteomenetlus lõpetada S. J.i suhtes otstarbekuse kaalutlustel.

Kohtuotsuse ärakirjad edastada menetlusalusele isikule ja kohtuvälisele menetlejale.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates

otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule

kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk

hiljemalt 11.08.2025.

Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal

või tema advokaadist esindajal.

1 / 8

Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 04.08.2025.

Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja

möödumisel (ehk 04.09.2025) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud.

MENETLUSE KÄIK

Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri uurija A. R. koostas 29.05.2025 kiirmenetluse otsuse nr

10220254005605 väärteoasjas nr 244025001988, mille kohaselt 30.04.2025 kell 16:42 Ida-

Virumaal, XXX asuva maja juures juhtis S. J. mootorsõidukit Audi XXX, sooritades

vasakpööret, ei veendunud manöövri ohutuses ja sõitis otsa pargitud sõiduautole Toyota XXX,

põhjustades sellega liiklusõnnetuse ja varalise kahju. Otsuse kohaselt rikkus menetlusaluse isik LS

§ 14 lg 2, § 33 lg 2 p 8 ja § 16 lg 1 sätteid ja rikkumine on kvalifitseeritud LS § 223 lg 1 järgi.

Otsuse kohaselt puuduvad karistust raskendavaid asjaolusid, kergendavaks asjaoluks on süü

tunnistamine, kahetsus ja varasemate karistuste puudumine. Karistuseks on määratud 80

trahviühikut ehk summas 640 eurot.

Menetlusalune isik esitas 10.06.2025 Viru Maakohtule kaebuse eelpool nimetatud kohtuvälise

menetleja otsusele. Menetlusalune isik palub vähendada talle määratud trahvi. Ta tunnistab tegu ja

kahetseb. Ta on pensionär. See on tema esimene rikkumine. Ta püüdis sõita parkimiskohast teele

ettevaatlikult, kuid T-kujuline ristmik on nii kitsas, et ta riivas teise isiku pargitud autot.

27.06.2025 teatas menetlusalune isik kohtule, et on nõus kaebuse lahendamisega kirjalikus

menetluses.

Kohtuväline menetleja esitas kirjaliku seisukoha 03.07.2025. Kohtuväline menetleja on nõus

kirjaliku menetlusega. Faktiliste asjaolude ja teo õigusliku hinnangu osas puudub vaidlus. Isik

tunnistas ennast süüdi. Vaidlus on karistuses LS § 223 lg 1 järgi.

Põhjendused on järgmised.

Liiklusgrupi uurija A.R.’i poolt koostatud kiirmenetluse otsusest väärteoasjas

2440,25,001988 nähtub, et 30.04.2025 16:42 leidis aadressil XXX juht S. J. isikukoodiga XXX

juhtides mootorsõidukit Audi SQ5 registreerimismärgiga XXX ja sooritades vasakpööret ei olnud

hoolikas ega tähelepanelik, samuti ei veendunud enne manöövri sooritamist selle ohutuses,

mille tulemusena sõitis otsa pargitud mootorsõidukile Toyota C-HR registreerimisnumber

XXX, põhjustades oma tegevusega varalise kahjuga lõppenud liiklusõnnetuse ja varalise

kahju AS SEB liisingule.

Antud tegu kvalifitseeriti liiklusseaduse (LS) § 223 lg 1 järgi.

Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et menetlusaluse isiku süü õigusrikkumise

toimepanemises on tõendatud ning põhjendatud on määratud karistuse suurus.

Kaebuses on viidatud asjaolule, et menetlusalune isik tunnistab oma süüd ning palub võimalusel

vähendada karistuseks määratud rahatrahvi summat, kuna isiku seisukohalt on karistus isikule

liiga koormav.

Liikluses osaleva juhina peab olema mootorsõiduki juht eriti hoolikas ja tähelepanelik, eriti

olukorras, kus ka menetlusalune isik samuti oma kaebuses nendib, et autosid oli palju, sõidutee

ning parklast väljasõit on kitsas. Iga liikleja kohustus on oma käitumises hoiduda tegevustest,

mis võiksid kahjustada teiste vara. Antud olukorras oleks saanud mootorsõiduki juht varalise

kahju tekkimist vältida, kasutades selleks manöövri sooritamisel teise isiku abi. Kaebuses

menetlusalune isik samuti kirjutab, et mootorsõidukis viibis abikaasa. Olukorras, kus

2 / 8

mootorsõiduki juht tajub liiklusolusid ning tekib kahtlus ohutus manöövri sooritamises, peaks

mootorsõiduki juht võimalusel kasutama teise inimese abi manöövri sooritamisel. Parklast

väljasõidul kahjustas manöövri sooritamisel parkimiskohale pargitud sõiduki vasakpoolset

esiosa.

Karistusotsuse koostamisel arvestas kohtuväline menetleja kõikide kohtuvälise menetluse

käigus kogutud tõenditega, isiku süüd kergendavate ja raskendavate asjaoludega, isiku süü

tunnistamist ja eelnevate karistuste puudumist. Juhindudes KarS § 56 lg. 1 sätestatust määrati

karistuseks liiklusseadus § 223 lg 1 alusel 80 trahviühikut s.o 640 eurot, mis on alla sanktsiooni

keskmise, moodustades veidikene üle ¼ sanktsiooni maksimummäärast. Samuti trahviotsuse

koostamisel võttis otsuse koostaja arvesse asjaolu, et menetlusaluse isik ei tööta ning ajatas

rahatrahvi tasumise tähtaja 5 (viiele) kuule, 45 päeva asemel.

Kohtuväline menetleja märgib, et liiklusseaduse § 223 lg 1 sanktsioon näeb ette

põhikaristusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut ehk kuni 2400 eurot, arestiga või sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 (kuue) kuuni.

Menetleja nõustuks sellega, et kuna isiku sissetulek ei ole suur ning on seetõttu nõus, et isikule

määratakse rahatrahvi ajatamine mõistlikuks ajaks, et karistus ei oleks liiga koormav.

Kokkuvõtvalt kohtuväline menetleja olles tutvunud väärteoasja materjalidega kogumis ja

hinnanud isiku süü suurust on seisukohal, et antud rikkumise puhul valiti kõige leebem

karistusliik ehk rahatrahv ning määratud karistus vastab isiku süü suurusele. Kohtuvälise

menetleja esindaja, on jätkuvalt seisukohal, et kaebusega ei ole lisandunud täiendavaid

asjaolusid mida saaks karistuse määramisel arvesse võtta.

Kohtuväline menetleja jääb tehtud otsuse juurde ning juhindudes VTMS § 120 lg 1 ja § 132

p 1 palub Viru maakohtul jätta menetlusaluse isiku kaebus karistuse määramise osas

rahuldamata ning otsus muutmata.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise

aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus analüüsib esitatud tõendeid ja tuvastab faktilised asjaolud, seejärel annab kohus faktiliste

asjaolude kogumise õigusliku hinnangu.

Menetlusalune isik andis kiirmenetluses ütlusi, et 30.04.2025 paluti, et ta toimetaks aadressile

Aru 3. Kui ta sõitis T- kujulisele ristmikule, seal seisid autod ja sealt oli peaaegu võimatu mööda

sõita. Sõitis kahe manöövriga välja ja riivas tagumise rattaga äärekivi. Ta ei tundnud mingit lööki,

nii et ta isegi ei pööranud sellele tähelepanu. Tema enda autol ei ole mõlke ega kokkupõrkejälgi.

Isiku ütlustest kogumis tema esitatud kaebusega nähtub, et ta möönab, et ettevaatamatusest võis ta

riivata pargitud autot, sest, nagu isik selgitab kaebuses, koos temaga autos olnud abikaasa küsis

üle, kas ei ole kogemata teisele otsa sõidetud. Tema ise arvas, et sõitiski rattaga äärekivile.

Tunnistaja K. S. ütlustest nähtub, et sõiduauto Toyota on tema kasutuses. Kl 17.45 paiku

30.04.2025 ta parkis autot oma elukoha juures, XXX maja, sõiduteele ja läks koju. Korteriühistu

liige Oleg helistas kl 18 paiku ja ütles, et keegi sõitis tema autole otsa. Ta vaatas auto üle ja

tuvastas, et autol on kahjustatud esipõrkelaua vasak nurk ja paigast ära on vasaku poritiiva

plastikkate. Ta teatas juhtumist politseisse.

3 / 8

Sündmuskoha vaatlusprotokolli fototabelist fotod 1 ja 2 on nähtav, et sõiduauto Toyota on pargitud

märgistatud parkimiskohale sõiduteele. Fotode 8, 9,10 ja 11 all olevast tekstist nähtub, et tegemist

on vaatega Toyota kahjustustele esiosa vasakult. Fotode suurendamisel on nähtav, et põrkelaua

esine vasak nurk on kahjustatud, kriimustatud.

Sündmuskoha vaatlusprotokolli juures olevast liiklusõnnetuse aktist nähtub, et sõiduautol Audi ei

ole kahjustusi tuvastatud.

Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et vaadeldud on 2 videosalvestist, mis on menetlejale

edastanud korteriühistu XXX. Kaameta nr 4 salvestiselt kl 16:42.36 on visuaalselt tuvastatav,

kuidas sõiduauto Audi sõidab parklast välja, manööverdab tagurdades ja teeb vasakpööret

sõiduauto Toyota vahetuses läheduses, ühel hetkel on sõiduauto Audi väga lähedal Toyota

vasakust esipõrkelaua nurgast. Kaamera 3 salvestiselt on nähtub, kuidas kl 16:44:06 Audi juht

suundub sinna, kus on auto parem esinurk ja vaatab kohta. Nimetatud asjaolud on fikseeritud

protokolli, samad asjaolud on salvestistel.

Nimetatud tõendid on omavahel vastavuses ja vastuolusid ei ole kohus tuvastanud. Menetlusaluse

isiku ütlusi, et ta sõitis parklast välja manööverdades, tegi vasakpööret, ristmik on kitsas,

sõiduteel on pargitud autod, temal autol ei olnud kahjustusi, on kinnitatud salvestistega, millel on

jäädvustatud menetlusaluse isiku sõiduauto manöövri käik ja sõiduauto Toyota asukoht Audi

suhtes- vaatlusprotokollist on võimalik järeldada ja see on fikseeritud salvestisel, kui Audi sõidab

parklast välja vasakule ja oma parema nurgaga sõidab sisuliselt lähestikku Toyota vasaku

esinurgaga. Sellises liiklusolukorras on vägagi tõenäoline, et sõiduauto Audi, sõites seda

trajektoori, sõiduautot võis riivata Toyota. Toyota kahjustused on fikseeritud sündmuskoha

vaatlusprotokollidega ja on visuaalselt nähtavad fotodel- esipõrkelaua vasak nurk on kahjustatud,

nimelt kriimustatud.

Kuna sõiduauto Toyota sai mehhaanilised vigastused, siis sellega on tekitatud ka varaline kahju,

seda vähemalt parandustööde maksumuse mahus. Oluline ei ole LS § 223 lg 1 koosseisu mõttes

varalise kahju suurus, vaid varalise kahju fakt iseenesest. Varalise kahju kui fakt ei ole vaidluse

all. Toyota esipõrkelaua vasak osa on kriimustatud ja vajab parandamist.

LS § 223 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt

liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või

ettevaatamatusest tervisekahjustus. Seega tuleb tuvastada, kas isik on liiklusnõuet rikkunud ja

millist, kas on tekitatud varaline kahju ja kas isiku rikkumise ja varalise kahju vahel on põhjuslik

seos.

Isikule on ette heidetud, et ta ei veendunud manöövri, vasakpöörde sooritamise, ohutuses ja sõitis

otsa teisele sõiduautole, tekitades sellega varalise kahju. Rikutud normideks on:

LS § 14 lg 2 - iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide

nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja

kahju tekitamist.

LS § 16 lg 1 - liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises

hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda.

Mõlemad normid kehtestavad juhile üldhoolsuskohustust, et liikluses tuleb vältida ohtusid ja

hoiduda kahjustamisest.

LS § 33 lg 2 p 8 - enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist

veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid.

4 / 8

Kohus märgib selguse mõttes, et parkla või õuealaga piirnev tee, ei moodusta parklast väljasõidu

alaga ristmikku LS § 2 p 68: ristmik on samatasandiliste sõiduteedega teede lõikumisel

moodustunud ala. Ristmikuks ei loeta parkla, õueala, puhkekoha ega teega külgneva ala teega

piirnemise kohta, samuti parkla, õueala, puhkekoha ega teega külgneva ala juurdesõiduteed,

üherajalise tee ning põllu- või metsatee teega lõikumise kohta ja selliste teede omavahelisi

lõikumisi… .

Sel juhul puudub vajadus analüüsida, kas Toyota sõiduk oleks pargitud liiklusseadusega

vastuolus T-kujulise ristmiku alal ( LS § 21 lg 2 p 15, mis keelab peatamist ristmikul) ja kas see

võiks kuidagi mõjutada varalise kahju tekkimise ja teo vahel kohustuslikku põhjuslikku seost.

Seega loeb kohus tuvastatuks objektiivsest küljest, et 30.04.2025 kell 16:42 Ida-Virumaal, Kohtla-

Järvel, XXX asuva maja juures juhtis S. J. mootorsõidukit Audi XXX, sooritades vasakpööret,

ei veendunud manöövri ohutuses ja sõitis otsa pargitud sõiduautole Toyota XXX, põhjustades

sellega varalise kahju. Sellega rikkus menetlusaluse isik LS § 33 lg 2 p 8 nõuet, mille kohaselt

enne manöövri alustamist tuleb veenduda selle ohutuses.

Kohus leiab, et isik sooritas vasakpööret, veendumata piisavalt, et valitud trajektooril on sõitmine

ohutu. Ohutuks sõitmiseks oleks isik pidanud valima veidi muud trajektoori, et vältida teise

sõiduauto kahjustamist.

Subjektiivsest küljest on menetlusalune isik teo toime pannud ettevaatamatusest hooletuise

vormis KarS § 18 lg 3 mõttes - isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule

vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral

pidanud ette nägema. Menetlusalune isik sooritades vasakpööret ei teadnud, et ta ei veendunud

manöövri ohutuses, kuid piisava tähelepanelikkuse korral oleks see talle ettenähtav. Faktiline

olustik oli isikule tegelikult hästi nähtav ja äratuntav. Ta nägi, et parklast viiv väljasõiduala on

pigem kitsas ( isik ise seda tunnistab) ja väljasõidu kohas üle tee on pargitud teine sõiduauto.

Liiklusolukord vajas rohkem läbimõtlemist, vajadusel korduvat manööverdamist tagurdamisega,

kuni oleks visuaalselt nähtav, et valitud trajektoor on ohutu ja tagab väljasõitmist ilma, et teine

sõiduauto saaks kriimustatud.

Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.

Samuti puuduvad isiku süüd välistavad asjaolud.

KARISTUS

KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada

kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval

mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.

Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, millest kohus lähtub karistuse määra valimisel.

Riigikohtu otsuse nr. 1-17-1629/44 p 28 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü

suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse

süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule

5 / 8

karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtupraktika on karistuse mõistmise küsimuses järjepidev.

Riigikohtu lahend 1-19-4150 p 26: „Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta

lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse

süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1 ) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud,

mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü

suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja

tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada

koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema

käitumine. (Vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2020. a otsus nr 1-18-

2232/179, p 71; 11. juuni 2018. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28; 17. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-1-

1-58-13, p 8; 12. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-76-12, p 7; 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr

3-1-1-11-10, p 6.1; 16. mai 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6.)“

Riigikohtu lahendis 4-24-2633/15 on märgitud karistuse individualiseerimisest:

„7. Karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1). Tulevaste

süütegude vältimiseks kohase karistuse valikule aitab kaasa teave isiku varasematest süütegudest

(arv, iseloom, raskus, teo toimepanemisest möödunud aeg) ja nende eest mõistetud karistustest.

Menetlejale on seejuures antud lai kaalutlusruum isiku süüle vastava ning üld- ja eripreventsiooni

arvesse võtva karistuse leidmiseks (nt RKKK 23.10.2024, 4-24-1237/24, p-d 9 ja 13). …“

Menetlusaluse isiku karistust raskendavaid asjaolusid ei ole. Kergendavaks asjaoluks arvestab

kohus süü tunnistamist ja kahetsust.

Isiku süü on LS § 223 lg 1 järgi toimepandud rikkumises jääb keskmisest tunduvalt alla poole. LS

§ 223 lg 1 näeb ette vastutuse liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule

varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus – karistuseks on rahatrahv kuni 300 ühikut,

mis on 2400 eurot või arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks. Tegemist on

üheepisoodilise tagajärjedeliktiga. Tagajärjeks on varaline kahju. Arvestades Toyota sõidukile

tekitatud vigastuste laadi ( kriimustused põrkelaual), ei pea kahju olema märkimisväärne.

Tervisekahjustust ei ole kellelegi tekitatud. Süü suuruse hindamisel arvestab kohus, et isik pani

liiklusnõuete rikkumise toime ettevaatamatusest hooletuse vormis.

Karistusregistrist nähtub, et isik ei ole karistatud. Seega, on alust arvata, et liikluses on

menetlusalune isik reeglina korralik osaleja ja senini oli võimeline hoiduma kahju tekitamisest

teisele liiklejale. Väärteotoimiku materjalidest nähtub, et isiku omab juhtimisõigust alates 1989.a,

ja veebruaris 2025 on juhtimisõigus peatunud seoses juhiloa kehtivusaja lõppemisega.

Karistuse individualiseerimisel on „lai kaalutlusruum“ ja menetlejal puudub kohustus määrata-

mõista karistus rangelt sanktsiooni keskmise joone järgi. Õiguskorra kaitsmise huvid ei nõua

kohtu arvates ilmtingimata rangeid karistusi, oluline on riikliku reageerimise vältimatus

rikkumisele, olgu selleks karistuslik või mittekaristuslik meede.

Kohtu arvates on karistuse individualiseerimisel oluline KarS § 56 lg 1 järgi ettenähtud

karistamise eesmärgipõhine toime, et isik hoiduks uute süütegude toimepanemisest- ehk kas teda

6 / 8

on vaja mõjutada karistuslikult ja kui vaja mis määral. Samuti oluline, et õiguskord saaks kaitstud.

Viimane karistuse eesmärkide aspekt on antud juhul täidetav isikule karistusmeetme

kohaldamisega.

Kohus leiab, et S. J. on seadusekuulekas ühiskonna liige ( karistatud ei ole) ja senini olnud

eeskujulik autojuht. Kohus märgib, et iseenesest karistusena määratud rahatrahv 80 ühikut

summas 640 eurot on keskmisest määrast ( 150 ühikut summas 1200 eurot) poole võrra väiksem.

Arvestades isiku süü suurust ( pigem väike), isikut, et ta ei ole karistatud, isiku majanduslikku

olukorda, et tegemist on pensionäriga, kelle sissetulek 960 eurone pension, oleks kohtu arvates

põhjendatud karistuse määr 45 trahviühikut summas 360 eurot. Kohtu arvates, jättis kohtuväline

menetleja arvestamata otsuse tegemisel isikust tulenevaid asjaolusid – menetlusaluse isiku

sissetulekut, et tegemist on pensionäriga ja seda, et isikul on alates 1989 . aastast autojuhi

kogemus ja ta on olnud senini eeskujulik liikleja. Kuigi karistuse aluseks on isiku süü, märgib

kohus, et isiku süü suurus on pigem väike. Selles valguses on isikust tulenevatel asjaoludel oma

kaal.

Nüüd kohus kaalub, kas menetlusalune isik üldse vajab karistusmeetme kohaldamist.

Kohus peab vajalikuks tuletada meelde kohtupraktikas võetud seisukohti ja selgitada veel korra,

et süüteo toimepanemisele ei peagi ilmtingimata järgnema karistus, 4-18-XXX/18:

“28. Kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud järjekindlalt arvamusel, et süülise väärteo

toimepanemine ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1

kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel, kui menetlusaluse isiku süü ei

ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Menetluse saab sellel alusel

lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. (Vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-11-14, p 13 ja 1. novembri

2013. a otsus asjas nr 3-1-1-91-13, p 15.)

29. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati L. R.t LS § 223 lg 1 kui raskeimat karistust ettenägeva

sätte alusel rahatrahviga, mille suurus jääb alla sanktsiooni keskmise määra - täpsemalt vastab

määratud rahatrahvi suurus sanktsiooni raskusest ühele kolmandikule. Karistust kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid pole tuvastatud. Väärteokoosseisud on teoühtsuse mõttes realiseeritud ühe

teoga ja ettevaatamatusest. Väärteoasja materjali hulgas pole andmeid selle kohta, et menetlusalust

isikut oleks varem liiklussüütegude toimepanemise eest karistatud.

30. Väärteo tehiolusid, sh tagajärje raskust, ja L. R. iseloomustavaid andmeid silmas pidades pole

võimalik rääkida sellest, et menetlusaluse isiku süü on suur. Kuigi L. R. rikkus hoolsuskohustust,

lõi soodusolukorra liiklusõnnetuse tekkimiseks raudteeülesõidukoha hoiatussüsteemi rike.

Vähetähtis pole arvesse võtta, et liiklusõnnetuse tagajärjel sai kahjustusi ka menetlusaluse isiku

sõiduk. Samuti ei tingi karistamist avalik menetlushuvi. Nendel põhjustel on otstarbekas

väärteomenetlus lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.“

Kohus on tuvastanud, et isiku süü suurus ei olegi suur või oluline, vaid pigem minimaalne.

Kohus ei näe siin ka avalikku huvi isiku karistamiseks. Tegemist on ilmselge kindlustusjuhtumiga,

mille on üks sõiduk saanud mehhaanilised vigastused ja teise autojuhi vastutus on kindlustusega

kaetud.

Riigikohus on rõhutanud lahendis 3-1-1-65-16 p 23:

„Nõustuda ei saa kohtuvälise menetleja väitega, mille järgi tuleb väärteomenetlus läbi viia

erandeid tegemata ja et I. Pallo karistamine oli vajalik võrdse kohtlemise tagamiseks (võrreldes

7 / 8

nõuetekohast hinnakirja omavate taksojuhtidega). Konkreetses asjas tehtav otsustus isiku

karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda

iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest. See tähendab, et

ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude puhul on menetleja lähtuvalt talle antud

kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-120-13, p 15). Kohtuvälisele

menetlejale antud kaalutlusõiguse eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka

proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, kui see

poleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

18. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-85-04, p 16). Väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel

lõpetamist ei välista ka asjaolu, et menetlusalune isik pani teo toime kutsetegevuses (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2011. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-29-11, p 14).“

Kohtu arvates S. J.i karistamine on ilmselgelt ebavajalik. Kuna karistamise eesmärk on suunata

isik seadusekuulekale elule, et ta hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest, samuti õiguskorra

kaitsmine, leib kohus, et kõik need eesmärgid on tegelikult antud juhul saavutatavad ka ilma

selleta, et isik oleks karistatud rahatrahviga. Isikut pole vaja suunata seadusekuulekale elule – ta

on oma eluga näidatud, et respekteerib reegleid. Isik tunnistas oma tegu ja väljendas kahetsust,

seega ta on motiveeritud edaspidi olla tähelepanelik ja hoiduda kahju tekitamisest teistele.

Õiguskord on kaitstud ka ilma S. J.i karistamiseta - kahju tekitaja on tuvastatud ning isikule on

menetluse läbiviimisega antud selge signaal, et tema ettevaatamatusest toimepandud teo tagajärjel

sai võimalikuks teisele isikule kahju tekitamine.

Kohus ei näe, et menetlusalune isik vajaks käesoleva ajal mõjutamist karistamise kaudu.

KOHTU MEETMED

S. J.i kaebuskaebus Politsei- ja Piirivalveamet Ida prefektuuri 29.05.2025 kiirmenetluse otsusele

väärteoasjas nr 244025001988 tuleb rahuldada ning nimetatud otsus tühistada. Väärteomenetlus

tuleb lõpetada otstarbekuse kaalutlustel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Inna Kirsipuu

kohtunik

8 / 8